Ma alati vastava boss meie naela tagujatega rühib vapralt käänulistel rannateedel mis küll Noble sõiduriista jaoks eriti ehitatud ei ole. Aga nael kummi on saatesõnad, mis meid heal oitsuna on hoidnud terve reisi vältel nii naistest kui muudest ebameeldivuste eest. Ja nüüd oleme jõudnud pihlas pääle. Siin tuleb jälle võimalus jalgu sirutada ja ringi kõndida. Varasematel Lääne-Eesti matkadel oleme ikka sattunud käpaliste ehk Eestimaa orhideede peale. Aga nüüd on üks selliste seltsist ka siin põhjarannikul meie esiimetleda. Hall käpp tema hilisema pea ise on niru. Nonii, tõbe kutsuvad. Nii teda kutsuvad, minul oli erakordne elamus. Mõni nädal tagasi soomlastega, Soome looduskaitseameti töötajad olid Eestis külased, ministeeriumi töötajad ümperiste ministeeriumist ja seal oli siis üks jurist. Tark inimene, aga looduses üsna kaugel seisev, aga tal oli ka mingid harrastused ja peata mees, kus metsas ja tahame näidata valget tolmpead. Meil oli öelnud talle, mida me talle näitame, teised ka nagu ootasid, et midagi põnevat nüüd tuleb, peatasime auto ja enne kui me saime suu lahti teha, tema vaatab kuidagi sealt üle autoakna, ütleb ahhaa, see on see, see, see orhidee, mille ladinakeelset nime minagi tea, tema ütles kohe paugupealt ladina keeles ja mina näen teda elus esimest korda. Vaat see natukene võttis tõsiseks, et sellised ametimehed, pealinna mehed, juristid ja kõik muud. Siiski tunnetavad kohust tunda ka loodust, mida nad kaitsevad. Ja oli asi, mis pani mõtlema. Ei olegi enam suurt lugu, kui õpipartnerid, perepäev, seal ootus, hea loomise lugu ja kõrvadest kustuks põldude kui kripeldab sugu, kui õhtut. Lõputut lainet, kui külmast kapist toodi Mullas ei ole enam suurt lugu, kui tema Patketele pääl sääl Bloodu seal loomise lugu ja kõrvadest kustuks. Eks see ole ka enamik meie sõitjatest, need, kes rohkem kõnnivad paketil kui mullal. Aga seda sidet mullaga ei taha meiegi kaotada. Ja küllap aitab niisugune sõitki sideme tugevdamisele kaasa. Pisas kalmistu vana madala müüriga, paljud madalukesed, ristikki maadligi vajunud käpad rohtunud. Jõuan siin puhkajate järglased sattunud kaugele, kes võõrale maale, kes merepõhja. Aga see maa siin hoiab oma. Nii, aga nüüd ma tahan teile näidata talupojavappe. Nimelt aadlikel, kui hakkas vapindus kujunema, heraldika kujunema. Kuskil 11-l 12-l 13-l sajandil oli vappi kujundites geomeetrilised kujundid. Tavaliselt küpsetasid kujulised hiljem vapindus nagu arenes ja selle asemel hakkasid tekkima pilt kujundit. No ilmselt see pilt, kujund tuli ka üle aadlike pappidesse veel varasemast ajast, kus germaanlaste olid seal kuskil metsakihvad või, või mingisuguse tähtsa teise looma nahk või kihvad või pea kuskil sadula küljes või riietuses, et temale saaks looma jõud üle tulema. Nonii. Ja nüüd pütt. D hakata tegema vahet kodaniku aadliku vahel. Aadi vappi ilmus pilt kodanikuvappi tohtinud kujutleda midagi pilti ja sellepärast kodanikuvappi tulid lihtsad geomeetrilised mustrid, noh neli viis kriips tõmmatud, risti ja kaldjooned kõrvale pandud ja niiviisi ja niukse vapipilte. Me näeme Tallinnas ikka ridamisi Tallinna hoonete seintel või siseruumides või hauaplaatidel kirikutes. Ja analoogilised kujundid ilmusid Eesti talupoegade väravates ja eriti rannarahvatarbeesemetele ja neil oli oma kindel funktsioon, tähendab, kui merepealse aerutasid, kõva torm oli tuul, mis sul aeru ära, eks ole, või. Või võrgu vis torm sellelt kohalt ära, kus ta sul pandud oli, tuli kuskile mujale randa välja, Aerleid. Siis peremärgi või õuemärgi järgi leiti see asi ülesse ja see oli ka varaste vastane, juhul kui ikkagi võõrast paadist sinu õuemärgiga aer, siis see oli kurjast leida oleks pidanud omanikule tagastama, aga kui tagasi siis oli juba vargus. Nii et see oli lausa tarbeline väärtusega märg. Ja ma ei ütle midagi muud. See oli omaniku tunnusomaniku papp ja tihti siis eestlased raiusid sedasama märgi oma ristile. Ja siin pinnast väikesel kalmistasime. Kabelikene on kah seal suurepärane kollektsioon, selliseid talupojad, piss, sepisriste. Kusjuures nendel ristidel on talumärgid, siin on nüüd üks niisugune tore lilledeks sepistatud otsaga rist ja näete, noh, mis siis on natukene ahingut meenutav kujund konks otsas ja hark nagu alla siis veel nagu hobuseraud kõrval seal talumärk, omaniku nime ei ole vait, on siin aastaarv 1864 79 aastaselt on ta surnud, nime ei ole, talumärk oli, järelikult ei olnud mingit probleemi, kõik teadsid, kellega on tegemist, keldrisse on seal Peresümbol tähtsam kui nimi, eks ole. Tähtsam kui nimi. Lähme vaatame edasi, veel. No. Vaiba. Ilma kiivi-le? Min. Sellel ristil on ainult aastaarv 1830 ja ja viie aastaselt on see lapsukene surnud. Aga ristise meenutab mõõka, eks ole, tal on veel siin sellel ristijalal niuksed eraldi pungised ja no täitsa niisugune mõõgakujuline rist. Aga vaatame, teeme sepisristide, siit leiate need paraja hulga hästi maa madalate rohu sees. Raud oli tol korral ikka ääretult hinnaline asjaga. Isegi ristiks teda nii väga palju ei tahetud panna. Sinna leiate kindlasti preverti juurde. Üle. Meetna rivi. Ja see on Rommide peremärk, rummi taludel on selline. Siin kõrval on üks vana Randlaste pere, kes tegeles ka muidu kaubaveoga kaportaaž veoga kellel järeltulijatel on praegu isegi niisugune väike muuseum, peremuuseum praegu trummimuuseumis kutsume. Tema märk on siin kenasti olemas, rist, mis ühest otsast on ühendatud veel omakorda haaraga ja siis niukene vikati moodi. Kõverik on siinjuures. Need märgid on temal autorikividel, kus tema oma paadid kaldale tõmbas kõikidel tema ehitustel ukse peal kuskil ukse kõrvale kõikidel tarbeesemetel, tähendab see oli siin vajalik asi, talumärk pidi olema ristil peal, me ei tea nime, aga kohalik inimene teadis täpselt, kes selle risti alla maetud on. Nii et eesti talupoegadel olid omad vapid ja need vapid, mis me nägime iluma kabeli sõites olid tegelikult natuke kuldsed, et need olid sakslase poolt välja mõeldud ja soovitatud vappuid vaba talunikele. Saag sae, eks ole, noh, pandi talle selline pilt, kujund, evendu ja see pole päris ehtne, eks ole, ehtnavat nisugune ristatud joonte sigrimigri, nii nagu see oli Tallinna kodanikul keskajal. Nii et mõelge kah endale vapil välja, kui ta just saadlikud pange kah kolm risti kuidagimoodi kenasti paika. Kõrvaline kleidid käsid üleval kõvasti. Kõrvalillel on siin parajev ö. Parajal kõrgusel. Enne õit on selline tõrvale vöö ja nad ongi siin igasuguseid sitikaid satikaid õnnetuid sisse jäänud. Kes õieni välja jõuenneliton, näed, siin teine öödel täitsa liimib, eks ole. Eks see siis kaitseb osaliseltki ära. Tema söödikud teest. Tean juba nimed peale pandud 1826 ja märk on sisemised, teisel pool, et siin on ka mingi sepamärgikene ikkagi olemas. Ja tähed on sisse löödud. Nii et näha, et sisse lüüa, päris õigesti kirjutada ei oskanud, n on nagu vene ei, eks ole. Või ongi vene keeles? Ei ole siin jaga hinge, no valesti löödud, lihtsalt see sepp ilmselt oli teinud ka venekeelset tööd eesti keelega natuke raskusi. Ta on üsna niimoodi roostest söödud, aga no kas keegi loeb välja, mis siia kirjutatud on? Ka kand? Omangurjaacock, konkurjako, edasi. Anna Ahhaa, Kangur, Jakob Annu. Vanu taanduma Anu. On see arvatavasti? Aadigatsiaadid 1825. Rühma. Ei ole ju aega iga risti juures peatuda. Aga paarisaja aasta ulatuses võib siin sugupuude järjepidevust leida mitmes paigas. Need sugupuud on ikka üsna üsna kaugesse aega ulatuvad, näete, siin on uut mannid ja, ja nende nime kannavad paar möödunud sajandi alguse kaunist sepisristi siis juba hilisemad valatud ristid poeristid ja siis juba kolmekümnendatel aastatel lausa graniiti raiutud suured hauaplaadid uut mannid, nad eestistasid nime uut kaks ja just nimelt siit on pärit meie kõige tuntum mariniste kunstnikke Richard Tuutma, kes järjepidevalt maalis ainult merd või merekallastega temalt muud midagi eesti kunsti muud jäänud olegi ja näete, ka tema peremärk on siin näha üks plekiribast, millel on kaks kriipsuotsakese peale kaldkriips kõrval 67 aastaselt on siis üks nendest surnud 1800 arv kaks on jälle valesti nagu sisse löödud ja siin on sellel ristil veel üks niisugune lohukene, ilmselt seal siis sepa märkis sellise. No see pole üldse ristimoodigi, eks mõõga käepide ja seal tõeline mõõga käe pidev raudlatt, millest on siis kaks sellist toredat lehte välja painutatud ja, ja tekst on siis ristipinna peal, praegu päike valgustab kenasti selle ära. Seal on haruldased asjad. Öises metsas, see on koolime, siin tõepoolest on metsa sisse ehitatud kohalikule rahvale, kool. Aga on veel varasem versioon enne kooli eelistamist tunti seda kohta koolja naena. Ja tõepoolest siin metsas on niisugune koht, kuhu, millega pisut nagu lapsi hirmutati. Ärge sinna minge, seal on kooliad. No ilmselt on siis tegemist kas randa aetud hukkunud laevameeste matusepaigaga või siis isegi mõne varasema lauset viikingiaegse matusepaigaga tihtigi. Selline kohanimi, mis üsna tänapäevaselt kõlab, on algupäraselt olnud hoopis teise maa taustaga. Siia jääb näiteks pisikene saarekene hälvi. Ehk Elva peaaegu nii. Ja sellele pakutakse ka rootsipärast algkuju. Elke 12 on ainult 12 laidu. Nüüd oleme lahel, see kohanimi on väga täpne, tähendab, kõigepealt on niisugune hästi sopiline tole varjuline, lahtaga, madala põhjaga, nii et ega seal õigelt rannal autoreid nagu pole. Ja siis see laht läheb väga sügava supina maantee alt läbi, läheb metsale sisse tuli seal lahena võima, lahelamis ajab ikka merest siis ära lõigatakse väikese ojakesega on ta praegu veel ühendatud, aga kui meri käib kõrgelt, siis tuleb siia ka pisut. Siis ilusad vaated on siin just äsja kivisele, madalale merele. Siin lahekülas on ka mõned küllaltki üllatavad Põlude nimelt ussi kuuse, et kui see kuusk on ka üks niisugune mutantide sugune haruldane vorm, võib olla miljonis koostööks läbias kursikse. Tegu on nagu hästi ära redigeeritud kuuskeik, niuksed, Nemad oksad on kadunud, jämedamad oksad alles ja siis need meenutavad häguvatsed rippuvaid usse väga tabav nimi antud. Metsa sisse lahe küla taha jääb madalsoo, millel on väga ilus nimi. Võlli kui ülliku. Tõepoolest oli siin metsade taga ka üks selline jäänukjärv. Üsnagi nihukese Savisapõhjaga kohalikule Võsu tellisele saadisid. Too soid tellisetehas oli võsult. Kuid tuli kunagi sageli Fokil tahtmine teha sinna heinamaad ja ta laskis selle järve tühjaks. Need on seal seina naa, aga kohalik rahvas kutsub ta ikka endist moodi ülliku järveks. Kahel pool teed on aeg-ajalt näha kivirahne, mille peal v tähtia mingeid numbreid. Need on kestad nimelt üks sadade vajumitesti liide on kallak, oli suur geograafia harrastaja täna oma kodukohta, koostas põhjaliku ja väga täpse geograafilise kirjelduse. Kõik laiuskraadidega pani kirja ja siis tema siis otsustas ta ära tähistada kõik oma valduste teede, lesta, kividega mis tahes suunda või siis paralleelselt rannikuga ja nii olemegi arhitektuurimälestist läbimas, siin on vahva, eks ole, sillad, missugused aastal helistas, sisse laotud. Kui juba hakkas tunda andma, et läheb kõik nagu natuke lahedamaks. Just siis ehitati Võsu piiri peale uus arhitektuuriteos võimsad väravad ja Waltased noh, peaaegu nagu rummu vangla, vaat kus siis sai vaadata bussi alla ja bussi peale pussi sisse ja iga inimese hinge sisse ka niiviisi ja ja, ja kõik läbi kontrollida, see oli äsja alles ja neil oli niisugune tahtmine, nendest. Pädevatest väravatest saaks üks mineviku arhitektuurimälestis. No jäägu ta siis mälestiseks see kapitaalne ehitis. Aga mõne aasta eest ei oleks meie seltskond siia võsust ida poole mitte mingi valemiga ligi pääsenud. Need külad olid siis vaid erilubadega inimestele avatud. Kui nüüd siin metsades suveti jalutada, siis võib kohata marjulised ja seenelised, sest Võsugi ümbruse metsad, noh, need on ikka väga kuulsad seene-marjametsad. Ja mõni aeg tagasi käis suvitamas. Moskva suure teatrirahvast ja siis käis suvitamas üks. No mitte just kõige kuulsam, aga niukene asendustenor. Ja temal oli kena komme, kui tema hästi suure seenelaule leidis tema selle seene juures laulis maha mõne väga tuntud ooperiaaria. Käisite metsas ja kuulsite kuskilt näiteks Rigolettot või midagi taolist. Ja see tähendas seda, et Moskva telefoni leidnud järjekordse suure puraviku silus komme oli. Ümberringi on siis hästi suured ja põriseb metsad lapiti, niiviisi on siis haritavat maad paeplaadil ja siin metsades olnud läbi aegade ikka karusid ka liikumas. Üks karu veel aastat 15 tagasi oli sihukene hästi haritud karu, tema käis siin vaikselt nokitsemas õunapuude alt õunu. Noh, oli mahajäetud talusid, sealt oli tal hea võtta neid ja harjusse, ilmselt siis õuna söömisega, et enam ei teinud vahet, kus oli peremees majas, kus enam seda peremeest ei olnud ja siis tegi inimesi palju pahandust. Ja siis hakati teda siis igalt poolt, tirisin koertega ja kuidagimoodi välja ajama ja, ja, ja noh, ei saanud ju lubada, et ta käib siis oksi murdmast ja siis rahvas temast väga lugu pidas, tema ei roninud üle aiajõel õhtul kui nägi jälle kibe karjased, tuleb jalga lasta, siis läks ilusti väravast välja olla õppinud värava lahti tegemisega kenasti ära ja siis astus väravast välja. Niisugune Caroolisi. Käsmu on paljud neist käinud kuulsate kaptenite külas, Kivi külvil. Aga nüüd tõi Veljo Ranniku meid Käsmu poolsaare läänekaldale ikka veel eru lahe poole. Ja üldse mitte mere, vaid järve äärde. Käsmu järv on noorjärv alles kuskil siin Limne merestaadiumis, meri uhtus lahe põhja eru lahe põhja kõrgerandvalli ja rand, vali tagunakas soostama soostuma ja lõpuks muutus järveks. Et see ei ole mitte algselt järv olnud ja temast ei saanud ka kohe lihtsalt soodsast, ta nagu isegi tõuseb niisugune noorjärvel suhteliselt sest sealt tagant metsadest tuleb ikka vett peale ja palju seal uitasid ikka läbi laseb. Eks ta nüüd lõpuks murdis endale siit niukse väikse teebki see väikse väikese hoiakese merre, meri on siinsamas ukse all, kohe nagu öeldakse, paarsada meetrit ja järve taga on meri. Aga praegu on ta siiski reguleeritud. On väike daamike mees, et hoida niukesed ühtlast taset ja et ta üks niisugune tore noorjärv on, näete, liivane põhi, seda muda seal üpris vähe. Muda on aga, aga ikkagi järve põhi on üsna liivane ja, ja vesi on siin parasjagu puhas, näete niukene peene peene keelekesega hästi peene nagu niidiga taim on seal, mille niukene hästi läbipaistev niukene õiekobar seal vee kohal, seal on valge vesi, lobeelija. See on ka üks punase raamatu liik vanas Nõukogude Liidu punases raamatus raudselt sees ja eks meil ole ka kaitstud liik, keda on üks Lahemaa rahvuspargi puhaste järvede niuke tunnusliik, keda meil nagu omamoodi sümbol, eks ole, taim sümbol, näete, seal need silobelia niidid paistavad siia järve all on kogu aeg jäänud metsa ja ega seal vee all see puu lihtsalt mädane, nii et siin üks segunemise kände ja ja üksjagu niisugusi, imelikke asju. Ja nüüd pik seda väikest osakest oli ikka aeg-ajalt siia sisse tulnud ka suurt mere hulgust, angerjat. Ja siin järve peal on siis mehed käinud ka kala püüdmas ja noh, puhkajate hulgas on ukrainlasi ja, ja moskvamehi ja igasuguseid muid inimesi. Ja üx Harkovi muusikaprofessor kange kalamees tõmbas nalja angerja nagu Angry paati tõmbas nii mees ise üle paadiserva kohe järve hüppas ja ruttu kaldele uniselt tuli siia metsa juurde ja seletas, et ussi mao, mingi koleda, musta niisukese ja jäi tema minusse sinna, ma ei tea, kas ta nüüd paadis või juba järvest tagasi. Ja siis kohalik mees öelnud, et teeme nii, et ma olen tantsupaadi õnge äragi jäta uss mulle. No ja siis tema oli kõigega nõus, peaasi paatia õngera tuuakse, toodi tal siis see ongi paat ära ja ja tema ei vahetanud seda ussipoolegi, läks kohe nii autosse minema ja siis mõni päev hiljem kutsus sisse kohalik mees teda ussi sööma, mees oli küll tulnud niiviisi imeliku näoga, oli rohkem seda valget viina kaasa võtnud, et oleks julgem olla nii. Ja, ja siis, kui ta paar tükki ära söönud, siis kas ikka on seesama ussi, kas seesama uisatsioon angerjas, nii et nihukesi toredaid juhtumeid võib olla inimesega, kes esimest korda elus angerjat näeb? Me oleme rääkinud kultuurist ja oleme rääkinud mõisatest kirikutesse, ristides kõigest, aga Jaapanis pidi olema niisugune kena komme, tehakse pikk-pikk ekskursioon ära ja siis viiakse kuskile loodusesse. Eks see buss kinni ja palutakse inimestel väljude ja olla iseendaga. Ja siis igaüks läheb kuskil oma põõsa juurde, mediteerib seal natukene iseendaga ja mõtleb looduse peale ja mõtleb oma seost sidemete peale siis selle loodusega me ei oska, hakkame kohe laulma või hakkame häälitsema või midagi muud tegema, hüppama ja kargama. Aga, aga ilmselt selles on midagi väga sügaval, et midagi väga olulist, mida meil tasub ka töödelda, tasapisi õppida teistelt kulptuuridelt. Mets neid meil siin küll enne järve üheülbaline ilus palumännik, aga eksinud servati madalamat ja kõrgemat ja sinisamblaid samblikke. Ja siis Tartu ülikoolist tuntud samblikeuurija Russo külastas neid paiku väga sageli, siis ta siin neid kirjeldas need omamoodi on see olnud Eesti sammalde ja samblike kirjeldamise ala. Ja siin on üsna palju arutlusi ja neid ekspeditsioone siin praegu jätkatakse. Ja kulu ergi olevat siin jälle midagi uut leitud. Need neeme tippudele toob ju rändlind midagi üsna kaugelt ja nendest rändlindudest võib midagi väga põnevat maha jääda ja niuksed kehvad pinnased on väga lähedased tundra pinnastele. Need üsnagi arktilise liiki võib siia aeg-ajalt ilmuda naturaliseeruda. Selge. Tere. Tere, venere. Äkki on männik lõppenud? Seisame Astangul liivaranna kohal. Aga see liiv tükati on ta nagu Liivika ehk tavalisest pisut punaka laiguti on ta aga lausa lillakaspunane. Hõbesõrmusega natukene kaevata seal liivas, siis sama joot tõmbab hõbesõrmusele kuldse värvi peale, niisugune. Ta on niivõrd rikas pinnas siin, eks hiljem muidugi, kõrgemal olles peseb vihm selle köiki sügavamale põhjavette ja nii, aga muidu see on see, mis teeb rändlase pikema kasvuga, kui on maamees, eks ole, maamees ikka natuke lühem, eks ole. Nüüd me oleme eru lahe kaldal, me just vastaskaldal tiirutasime. Ja just üks toredamaid kohti siin on niisugune kõrge poolsaar, eru lahe põhjas, seal niukene kutsutakse Tammiste nukaks, mõned isegi öelnud, et seal eestlaste ehe tähendab linnamägi Linnamägi vas seal ei oludega hiiemägi võis olla küll ja siin taga on siis hästi kaunis liivarand, nagu ikka lahe põhjades. Alles kuskil vihas kandis tuleb pilliroog vastu ja siia paistavad ka laiud ära mida me vihasoo poolt vaatasime, väiksed laiud. Siin siis Käsmu poolsaare lääneküljel jätkub siis ilusat plaasi kuni peaaegu poolsaarele puni, kui seal metsikult kiviseks see viimane ots on siis palganeem või palgineeme niisuguse toreda nimega kohta jääb siin nagu selle lauka varju. See rand jätab täiesti puutumatu ilme. Risu on palju, aga see on merest välja uhutud kraam, peamiselt puud ja palgid, paadi lauad isegi terve vana purjeka külge. Koguja loomus lööb välja, kes täidab taskuid kividega, kes kaalub käes mere poolt kõigest liigsest puhastatud puutükke. Milline neist kõverikest riiulil kõiges skulptuur sema mulje jätab. Ma juhiks tähelepanu sellele, et me jalgel faasi pole ja kui see baas on, siis see on ka sattunud kuskilt laeva pealt või tont teab kuskohast inimese abil siia kuskile mereranda. Siin on ainult graniitmaterjal või liivakivist materjal sõnaga kambriumi liivakividest välja pestud liiv või, või siis sealt toodud liivakivi või siis lausa Rootsist ja Soomest pärit niisukene graniitne materjal vahel mõni punane tellis, kastsin, hiilgab vahel, see on siis selle, kohaliku, kas Loksa või Käsmu või võsu tellistehaste põhja pudenenud tellis, mille meri Illimul siia kaldasse toonud. Me kõnnime täitsa niisugusel maal, mida ei oskagi endale ette kujutada, maa, kus puudub paekivi. Ja liiv on nii kenasti punaka tooniga, siin hulgas kohe, eks siis ole siis punakas graniidist Serdunudpärasele jood annab värvi liivale. Tähendab liivale värvisite võite leida ehtsaid tahkusid, millest annab teha. Annab teha tõesti noa teritamiseks, näed, mul on käes üks niisugune ja paras luiske. See on, see on, see on ka liivakivi ja hele liivakivi, helehalli on punakat ja pruuni ja kollast. Noh, oskagi öelda, kas on mingi vahe, kes teab, mis see on, see pole Eiliva kivi, vaid see on tükk krohvi kuskilt telliskivi seinad. Näed siin Telliskivi põhi ja väga väärt krohv on olnud, eks ole. Või, või, ja aga, aga nii mõnigi mees omal ajal ei hakanud ostma poest uskuvaid otsi siitsamast rannast hea kivi ja selle peale tuiskas oma oma oma noa vikatit külvast mitte aga, aga noa küll jamale kirvegi sellesama kohaliku liivakivi 200 asjad korda. See liivariba on paraja plaasi laiune. Üleval on kõrge männik, mis algab otse kaldajärsaku servalt. Kaldaja sakk ise on nagu lahti lõigatud tordiviil. Erinevatel aegadel on olnud meri tormisem või on leebem, eks ole. Siin meri praegu uhub kallast maha, praegu on ilmselt selline aeg, kus aparatsioon, ärakanne, mere pealetung, kas nüüd ajutine või on see tõepoolest juba tekkinud kasvuhooneefekti tulemus, seda ütlevad tulevikus teadlased. Aga näete see praegu maha? Ära antud rand paljendab meile erinevate aegade tormide jäljed, mõnes kohas on peene liiv, Joosis ei olnud nii hull, see asi siis on ainult jämedates munakatest ja ja veeristes sellised paar kihti Josis olid nii kanged, tormid lükkasid merest välja lausa lausa suuri kive. Ja liiv viidi veel kaugemale kuskile stuudiale ilusat leebema perioodi liivad, eks ole, niisugused toredasti need kihid. Nii et, et ega me muidu teakski, kui praegu torm neid ei lõhuks. Ta nagu lõikab uuesti lahti ja sellepärast isegi geoloogid mitmel korral meile rääkinud, et ärge laske kõiki karjäär ära rekultiveerida. Me muidu ei näegi, millest on maa ehitatud, kus sa ikka mõõnad, ku karjäärides. Veljo on mees, kes sõna peab. Ta lubas meile näidata kohta, kus puud kasvavad otse merest. Said see niisugune on, vaat seda ei osanud küll aimata. Praegu, kui merel lainet ei olegi, on puudest veenivast meeter-poolteist. Aga kui vesi väheke kõrgem või laine väheke suurem. Ma lubasin näidata kohta, kus mets kasvab otse merest, eks ole, siin on otse veepiiril must lepp või sanglepp kõige, miks ta on seal kuskil taga, on meil ju järv ja see järv jookseb läbi küll pikkamööda, aga läbil uidetada niiviisi tuleb ülal on hästi kuiv Palumets, aga siin kuskil mere ääres tuleb siis mõned tsoonid järvepõhjast ja kiiluvad Netsioonikud allikatena otse mere kaldal välja, mõni tõenäoselt lausa merepõhjas ja nagu aga kus on külma sellist voolavat vett seal kasaka must lepp ja see must lepp on kasvanud sõna otseses mõttes veepiirile on kogu aeg olnud tee lõhkuda, jää lõhkuda ja uuesti kasvada. Vot siin on tore jälgida seda, et igale haavale kasvab ikka midagi peale, loodus on pidevas muutumises, loodus kogu aeg parandab ennast ise. Siin on lausa puu sisse vette kasvanud kivid. Mõnes kohas on see kivi tõusnud juurega kuidagi sinna päris kõrgele tüve kõrgusele välja. Nätasin aheldatud lausa sellesse juurerägastikus. Ja nüüd, kui tuleb jälle järgmine kevad, midagi murre, purustab ära järgmine suvi, kasvataja peale midagi uut peale. Midagi fantastilisemaid ei ole, kui siin veepiiril olevate mustadele põde juurestikud, siin on need veel üksikut ja vähesest taga on merepurustus olnud väga sünge. Sealt ülevalt langevad alla männid ja siit rand on ära kantud vähemalt viis-kuus meetrit, eks ole, me räägime küll Narva jõe sõragannetes valgeranna ära kannetestega, mujal on need pildid samasugused ja sünged, kohutavad, eks ole ju. Aga lepp on ikka jäänud küll, tema juured on siin kuskile ikka niivõrd visalt sügavat sügavikku läinud, et miski muu asi Eestimaale kinnistada liivasid paremini kui must lepp. Vaat õppige teda istutama. See on kunst ja selle puu peale ta on uurinud ja ja ta on ikka püsinud ja, ja kogu aeg uuenenud ja nüüd oleme saanud sellise joonise fantastilise joonis, eks ole. Günter Reinhardt täpselt, vaat miks, Günther Rein, ta armastas puid. Sest seal on loodus, kõige fantaasiaküllase suured taimed, eks ole. Ja, ja see ärapiinatud jää ära piiratud poon täitsa heas tervises, vanust on seal tõesti kuskil nii alla 100 natukene. Ja seda haaravalt muusikat olen mina seni alati küll seostanud Ontika kõrge kaldaga aga nüüdsest meenutata mulle vist alati neid vapustavaid Lepasid. Nende juurimis lähevad tüveks üle kuskil su silmade kõrgusel. Aga kui sügavalt nad algavad? Homme saab kaks kuud sellest, kui lahkusime Käsmu rannast ja alustasime tagasiteed raadiomaja poole. Kolmas sõidupäev hakkas õhtule kalduma. Nagu ikka leidub matka lühikokkuvõte. Laulus. Naelakasti ja haamrit läheb mänguhuvilistel loodetavasti vaja juba oktoobrikuus. Kui meie saatega vas taas suuri ootamatusi ei juhtu siis alustame teise seina naela, teist.