Tere kõigile elu kui sellist iseloomustab kindla faktina asjaolu, et ta ühel hetkel saab otsa. No vähemalt tähelepanuväärsele osale inimkonnast tundub ja mitte asjata. Igavese elu teema on muidugi hoopis ise teema, aga tänane saade on igatahes pühendatud küll sellele, mis saab siis, kui elu on lõppenud, ehk teiste sõnadega matusekommetele ja Paalidele, ehkki seejuures loomulikult ka igavesse ellu uskujatel on need kombed ja rituaalid täpselt samuti olemas, need siis juba mõistagi igaviku lisuse saavutamise teenistuses. Nii või teisiti, matusekombed ja rituaalid on tänase saate teema ja selles maailmas on meid käekõrvale võtnud Ringo ringvee Semjon Haldi, Normet-Saarna. No terve maailma täis kõikvõimalikke matusekombeid ja rituaale, seega olete te seal oma valiku teinud tänasesse saatesse? Jah, Variku olen teinud ja tegelikult kui vaadata Ta nii hästi matuse suremise kui ka leinamise rituaale siis väga paljude rahvaste seas on väga palju sarnaseid tavasid, sarnaseid kombeid alates kasvõi sellest, et me ju kohtleme oma surnuid lugupidamisega ja nii edasi. Aga teisest küljest on ka hulgaliselt täiesti erinevaid käitumisviise, et see, mis on ühes kohas sobilik käitumisviis, võib-olla teisest kohast täiesti sobimatu. Et kui vaadata erinevaid rahvaid, siis noh, see puudutab kasvõi näiteks surnute asju, mida nendega tehakse. Et seegi on üks asi, mis matustega seostub, mida hakata peale nende asjadega, mis on surnule kuulunud, väga paljudes kohtades visatakse nad ära, põletatakse ära, sellepärast et surnuga saab kokku puutunud asjad. Noh, neil on nagu midagi küljes, nendest tuleks lahti saada, teistes traditsioonides oodatakse, mõned jäävad võib-olla mõned kuud, võib-olla koguni aasta pestakse asjad puhtaks ja võetakse uuesti kasutusse jagatakse sugulaste vahel laiali, kolmandate seas lähevad asjad kohe käiku. Ja võib-olla üks kõige kummalisemaid selliseid matuserituaale, mida ma kuulnud olen. Kui ma ei eksi, pärinev suud murtidelt näiteks homme selles, et kui inimene sureb, siis lähedane inimene paneb surnu riided endale selga ja käib mööda küla käib külast külla, majast majja. Et mahajääjad saaksid surnuga viimast korda hüvasti jätta. Nii-öelda elav inimene surnuriietes esitab külaelanikele surnuid. Et see võib-olla ongi üks kõige sellise inimestele iseloomulikum tegevused, surnuga jäetakse hüvasti. Ta läheb meie seast minema. Udmurdid on meie hõimurahvas, nii et huvitav teada saada jah, et need on selliseid kummalisi kombeid, seda on ju nagu rääkida matustest tavapärane, me teame, et kui inimesed surevad, siis on ka palju muud. Ja vaadates kasvõi meie keskaegsele kultuurile, et palgati nii-öelda nutiaid matustele, et mida rohkem nutti, et seda auväärsem inimene on olnud. Meie sellises linnakultuuris on, on seda esinenud aga näiteks veel mõned sajandid tagasi on setust üles kirjutatud lugusid sellest, kuidas matuserongkäigu ees käis surnu abikaasa siis kui mees suri, naine käis surnurongkäigu ees peas mehe püksid ja käed pükste sisse veel lükatud. Miks niimoodi käidi, seda me tegelikult ei tea, aga me teame, et selline komme oli olemas. Et väga paljud sellised iidsed kombed tunduvad tänapäeval vägagi kummalistena. Või vaadates näiteks filipiine, siis mahun kombeks, et surnu asetatakse ukse kõrvale, on teised rahvad sealsamas kandis, kes matavad oma surnuid köögi alla. Miks niimoodi ei tea, need on sellised kummalised kombed, mis meile tunduvad kummalised. Teises kontekstis tunduvad nad täiesti mõistuspärased. Nii nagu ühed panevad inimesed maa alla, teised riputavad puu otse, kolmandad põletavad ära. Ja neljandad jätavad lindudele nokkimiseks nagu näiteks Tiibetis. Just nimelt, et, et see võib tunduda nagu kõrvaltvaatajale kummalisena ja teinekord ka noh, võib öelda tegelikult üsnagi võikalt, kui on kultuuriruumis nii-öelda võõras tegevus seesama Tiibetis või ka Mongoolias, kus viiakse ju surnukeha nii-öelda traditsiooniline vaata siis viiakse lagedale maale, lõigatakse surnukeha tükkideks ja siis tulevad linnud, kes liha ära söövad, ka nende jaoks võib tunduda maa sisse matmine sama arusaamatu tegevus kui meile see, et miks nemad niimoodi teevad. Aga on sellised kombed me võib-olla nendest eriti ei räägi, aga näiteks sellesama Tiibeti sellise traditsionaalse matuse puhul on tänase päevani Tiibetis umbes 80 protsenti inimestest maetakse sellisel viisil või see on nii-öelda see ära ärasaatmise rituaal. Et sellega veetakse siis kuidagi looduse ringkäiku silmas või jah, tähendab sellega tõenäoliselt peetakse silmas just nimelt looduse ringkäiku seda, et kui mõelda budistlikule traditsioonile et inimene antakse nii-öelda Nende algelementide meelevalda, et on tuul ja päike ja vesi ja, ja kõik muu ja siis tulevad linnud, kes nii-öelda võtavad selle, mis alles on jäänud ja ja, ja lahutavad laiali. Teistel rahvastel jällegi, et kui me ühes kohas paneme surnuid ära siis on rahvaid, kes iga viie või seitsme aasta tagant, nii nagu seda praegu Aafrikas tehakse, kaevatakse, võetakse surnud uuesti oma paigast välja, liigutatakse luusid, piserdatakse neid hästi lõhnava veega või nii nagu Madagaskaril, kus võetakse surnud puhkepaigast välja ja tantsitakse nendega teinekord. Et need on sellised kummalised asjad. Meile tundub see veider. Need inimesed, kes seda teevad, nendele tundub see nii-öelda lugupidamisavaldus oma esivanemate, sugukonna, traditsioonide, kõige muu suhtes vaid need on selles suhtes suremisrituaal, maalid, mingis mõttes on nad kõik sarnased, tuleb suhtuda lugupidamisega surnukehasse, aga teisest küljest, see, kuidas see lugupidamine väljendub, on erinevates kultuurides väga-väga erinev. No rääkides erinevate kultuuride erinevusest, siis tänases saates kõlav lõbus muusika on pärit samuti ei kuskilt mujalt kui matustelt. Kuidas kommenteerite? Üks selline kummaline nähtus, mida tõenäoliselt paljud inimesed nagu populaarkultuuri vahendusel näinud on New Orleansi matused Ameerika Ühendriikide lõuna osariikidest, kus siis surnu viiakse pasunat mängides surnuaeda ja siis viisid on natukene kurvema, samas aga siis, kui on surnulastud maamulda, siis muutub muusika palju rõõmsamaks ja inimesed lahkuvad surnuaiast rõõmsa muusika taktis lausa tantsides, lausa tantsides. Ja pala, mida nüüd ja edaspidi kuuleb, on Brežes lood. Beekmanni händ esitab George Lewis. Mis näiteks toimub Remol muinasajal, sealsed muinaskalmed olid väidetavalt perekonna matmispaigad, aga kiigolmetes mattis oma lähedasi ühiskonna eliit ja sellised alamad vennad võisid täiesti vabalt jätta siis surnud samuti loomade lindude meelevalda või neid põletada teda ja näiteks tuhk laiali pilduda ja see oli, ütleme vastavalt nende võimalustele ka ikkagi surnute austamine, kuigi see ei olnud nii suurejooneline nagu nende puhul, keda maeti kivi kolmetesse. Jah, seda kindlasti ja paljud sellised tavad, mis puudutavad matmist, ma arvan, et seal tuleb vaadata, aga need lihtsalt nii-öelda klimaatilistele tingimustele meie sugulasrahvad, kes elavad Põhja-Euraasias, kus suur osa ajast on külm, siis seal on ka see tava, teatakse surnud kassani peale või riputatakse siis sõna otseses mõttes puu otsa. Põhjus tegelikult on väga lihtne, sellepärast et maa sisse kaevata. Kas see on nagu kõige nii-öelda mõistlikum tegevus, püüda külmunud maa sisse auku kaevata? Lihtsam on ta jätta puu otsa, loomad sinna järgi ei lähe. Et sellised tavad või siis teistel puhkudel. Pealegi, kui me räägime matustest, räägime kohalikest vaatelistest tingimustest siis kõikides nendes piirkondades, kus on kuum kliima, tuleb surnu võimalikult kiiresti matta. Et seal ei, ma arvan, et seal ei tule otsida mingisuguseid religioosseid ega filosoofilisi põhjuseid, vaid väga lihtsaid praktilisi asju. Et surnukeha nii-öelda ära panna enne seda, kui hakkavad füsioloogilised lagunemisprotsessid peale. Sest et surnuga on jällegi, kui me vaatame erinevaid traditsioone, see on pesemine, näiteks surnu tuleb alati puhtaks pesta mitte tal lasta mustalt minna väga, et, et külm kliima siis me võime oodata võib-olla pool aastat, enne kui me maha matame, kui on kuum kliima, siis seda ei ole lihtsalt võimalik teha, et väga paljud asjad, mida me religioonides ja kultuurides kohtuma, et need tulevad nii-öelda igapäevase elu praktilisest küljest. Ja ükskõik kui kitsaid tingimusi klimaatiline olukord ja igapäevane reaalsus kai seaks traditsioonilistes kultuurides matus ilma kommete ja riitusteta mõeldav pole. Seda kindlasti nagu rääkida kasvõi vindia traditsioonis olevast põletus matusest, et pani uskumused niikaua, kuni inimese keha on alles, nii kaua püsib tema hing ka kuidagi seal. Et sellepärast tuleb surnukeha ära põletada ja, ja on ju ka veel see tava, et esiteks Maale sageli seesama, kui me räägime India matmisrituaalist, et perepoeg käib vastupäeva ümber surnukeha, keda põletama hakatakse, sest et pealegi kordub paljudes kohtades paljude rahvaste juures surnumaailmas on kõik teistpidi, kõik on tagurpidi, ka surnukeha ümber käiakse nii-öelda vastupäeva, mitte päripäeva. Ja siis, kui on keha juba peaaegu põlenud veel kolp on terve, siis tuleb kolb katki lüüa, et sealt hing välja läheks, et loomulikult arusaamad sellest, mis inimesega juhtub, kuhu ta läheb, kõik peegelduvad siis matuserituaalides, aga väga sageli on seal taustal needsamad praktilised asjad. Et noh, kasvõi see, et kui kaua inimest meeles peetakse. Me võime öelda, et osa inimesed jäävad igaveseks meelde järeltulevatele põlvedele, et teised ei jää. Sealsamas tulevad kombed, et kui püstitatakse nii-öelda kas puust mälestussammas mälestuseks rist. Et kui see rist ära mädaneb, ära kõduneb, kui see puu ära kõduneb, siis on ka mälestus läinud. Seda on tavaliselt nii kaua, kuni see on kolm inimpõlve. Ega me kaugemale oma lähedasi ei mäleta, välja arvatud väheseid, kes on nii olulised, kellest räägitakse lugusid. Kui mälestus on läinud, siis see tähendab, et ka inimest nagu pole jäädavalt enam olemas, et kaugeltki pole, siis on tegemist millegi sellisega nagu igavene elu või. Kindlasti on ka olemas see, et seal võib olla igavene elu. Aga see on ju üks Aafrikas levinud traditsioon, kus räägitakse erinevat tüüpi surnutest, et on see üks rühm, elavad surnud ja see ongi esimesed või nii-öelda kolm põlvkonda, kes mäletavad, et me mäletame, me teame ja tunneme oma isasid, emasid me mäletame, oma vanaisasid, vanaemasid heal juhul. Me mäletame oma vanavanaemasid-vana-vanaisasid, kuid tõenäoliselt me oleme nendest kuulnud midagi. Meie vanemad on rääkinud oma vanaemadest vanaisadest, meie neid näinud sageli ei ole. Ja meie lapsed omakorda, aga see jääb nii-öelda kuskil kauge tegelane tänapäeval me võime rääkida fotodest ja vaatame perekonnafotosid. Meenutame sealt, et need on need inimesed, aga mõeldes varasemale ajale, see ongi paljud inimesed lihtsalt kaovad öelda minevikku, aga on neid, kes jäävad millegipärast kuidagi eriliselt meelde, kes on teinud midagi olulist. Tõenäoliselt on igas perekonnas keegi, kes on kuskil keegi esivanem, kes on midagi olulist korda saatnud mida mäletatakse põlvest põlve. Nii et tegelikult see igavese elu küsimus on üks filosoofiline küsimus ja igaüks võib tegelikult seda tõlgendada omamoodi vastavalt oma usule ja tõekspidamistele. Jah, seda kindlasti ja need on meie traditsioonid, mida me järgime, meie traditsioonid, mida me teeme mis on õige käitumisviis, mis on vale käitumisviis, noh, seesama, et surnud ei tohi üksi, et on jällegi väga selline korduv motiiv on surnud, siis on ka mida me kohtame ju ka Eestis nii-öelda surnuvalve ollakse kogu aeg ligi, et surnuga midagi ei juhtuks, et keegi kurjad vaimud teda ära ei varastaks või ära ei vahetaks või et temaga midagi halba ei juhtuks. Sama moodi, et surnu juures või sureb oleva inimese juures ei tohi teha palju lärmi, eks ole, tuleb käituda vaikselt, mitte teda ärritada, et inimese suremist kergemaks muuta. Et need on kõik sellised tavad, mida mida järgitakse, aga mille eesmärk on ikkagi see, et nii-öelda kõik läheks hästi, surnu läheks kõik hästi ja siiajääjate läks kõik hästi. Annab meile mingisuguse, mingisuguse kindluse, et me oleme teinud kõik, mis on võimalik ja Don tähendab sellised kummalised asjad, sest et noh, kui me mõtleme lähisugulaste surma peale, siis on ka alati emotsionaalselt väga keeruline, et kuidas sellisest keerulisest ajast läbi tulla. Räägime matusekommetest rituaalidest, stuudios on teoloogiadoktor Ringo Ringrajal. Sinu kummalised asjad, et kui me vaatame erinevaid traditsioone Mõeldes India traditsioonidele, hindu traditsioonile, et kui inimene sureb, siis need lähedased, kes on surnukehaga kokku puutunud, on reaalselt mustad, tähendab, nad on selles mõttes nagu surma kokku puutunud, aga nad ei tohiks avalikus elus osaleda teatud perioodi. Vaatame seda sageli kui sellist teatud piirangut, eks ole, et nii-öelda nad on surnuna kokku puutunud, nad on rõvedad, nad ei tohi osaleda avalikus elus. Ja siis sealsamas kõrval näiteks juudi traditsioonis on, mida lähedasem inimene, seda pikem aeg on lein. Mis on tegelikult täpselt seesama asi, et ei tohi osaleda nii-öelda avalikus elus, sotsiaalses läbikäimises ja nii edasi, sest et on kokku puututud surmaga, aga me nimetame seda leinaks. Ja me leiame, et see on nii-öelda inimesed näitavad välja, kuivõrd suur see kaotus oli teisel kultuuriga täpselt samasugused regulatsioonid surnuna kokku puutunud inimene ei tohi avalikus elus osaleda, aga sellepärast, et Harrituaalselt nii-öelda must. Et need on sama asi, erinevad viisid tõlgendada ja erinevad viisid ka seda, kuidas me seda näeme. Võib tunduda, et pole uhkemat matust kui näiteks Õigeusu kõrge vaimuliku oma, aga ilmselt see ikka päris tõele ei vasta. Jah, tähendab tegelikult, kui me vaatame matuserituaale, eks seda kõik selles mõttes rikkalikud, et me ei saa öelda, et need vaimulikumatus oleks kuidagi. Võimalused on, võimalused on suuremad, ütleme niimoodi, et materiaalsed võimalused on suuremad. Ja mis matuste puhul veel, kui me räägime suurtest matustest, siis seda on hiina traditsioonis öeldud, et matused ei peaks olema liiga suured Moody islami traditsioonis katused ei peaks olema nii-öelda kohad, kus oma rikkust välja näidata. Aga need on sageli just nimelt need kohad, kus inimesed omakseid nii-öelda panevad kõik välja, mis veel vähegi on, näidates mida matuseme korraldame, mida valjemalt me nutame. Mida kallimad riided Me matuse puhul katki rebime, seda rohkem see näitab seda, et need inimesed on meil olnud olulised ja kuivõrd kahju meil on, et nad ära lähevad või nad ära saadame. Et see on selles mõttes nagu kommunikeerimise viis ka omavahel. Et tegelikult matuste puhul seal on see oluline seik, mida sageli erinevate vaimulike ettevalmistusel kõneletakse, kui räägitakse matusetseremoonia olijatest. Et see ei ole mitte ainult nii-öelda surnu ärasaatmine teispoolsusesse, aga väga suur osa on suunatud nii-öelda sellele mahajäävale kogukonnale, kes saaksid oma igapäevase eluga hakkama. Et siin tulles tagasi saate alguses olnud väite juurde, et käib ringi mööda külainimene, kes on pannud endale surnuriided selga ja käib majast majja ja siis veetakse temaga hüvasti. Et see on selles mõttes oluline, et me jätame selle inimesega hüvasti, me anname kõik, mis meil on võimalik, nii-öelda, sõlmime lahtised, saad kokku, et siis on asi hästi siis eaka surnud kodus käima, aga jällegi midagi. Me võime kohata Iirimaalt, aga mida me võime kohata ka, kuidas surnud välja viiakse, eks ole, surnud tuleb eksitada väljaviimisel vajasta tuleb kas välja viia ühes kohas jalad ees, teises kohas selge ees ei oskaks tagasi tulla, et ah, on Aafrika rahvaid, kes teevad ja siis seina sisse augu eraldi selleks, et sealt välja viia, mida me kohtame ka teiste rahvaste juures, mitte ainult Aafrikas. Tuleks tagasi. Sest niipea, kui on inimene surnud, ta kuulub kusagile mujale, seal vahepeal on see seesama leinaaeg 40, mida me kohtume jälle väga paljudes traditsioonides, et seesama tiibeti traditsioonis 50 päeva, kui on see nii-öelda see vaheolus, aeg või 49 päeva, ollakse nii-öelda ei siin, aga mitte ka veel uuesti kehastuma hakanud. Et millegipärast see 40 päeva on üks selline oluline aja hulk, mis tuleb nii-öelda lähedastele inimestele kuidagi teistmoodi käituda või teistmoodi olla ja meenutada uuesti, et see ei ole mitte ainult 40 päeva seal õigeusu traditsiooni samamoodi meil seitsmendal päeval osades kohtades mälestatakse eraldi palvetega. Et ärasaatmine on oluline ja veel üks selline kummaline nüansson, kui maetakse, aga me tunneme, tõenäoliselt kõige tuttavam on see, millised on iirlaste matused, eks ole. Et kui viimane labidatäis mulda on haua peale või kääbasse pandud siis lahkuvad kõik võimalikult kiiresti surnuaialt, sellepärast et see, kes viimasena surnuaialt lahkuv, on tõenäoliselt see, kes järgmisena sureb. See kestab tänase päevani. Väidetakse, et selline tava kestab tänase päevani, mis iseenesest on väga loogiline, tähendab, et noh, kes kõige viimasena surnuaiast lahkub, see on tõenäoliselt kõige vanem inimene või kõige põdur on inimene ja väga tõenäoliselt tema see järgmine ongi. Ei salga, et see kõlab natuke musta huumori moodi, see kõlab natukene musta huumori moodi. Jah, aga seda kohtab ka mujal mitte ainult Iirimaal, vaid selline ettearvamine, et, et kes on järgmine, et seda me võime kohata matuserituaalide puhul, et kes on see viimane, kes lahkub, kes lahkub surnuaiast või samamoodi põhjarahvastel kombeks siis nägassaanidel tava, et ta nii-öelda ülepulgake hüppamine tähendaks selline rituaal, mida läbi viiakse, kes läheb hulgakesi, ei jõua hüpata, see tõenäoliselt talve jooksul sureb ära teistel Siberi rahvastel ka ja ma ta meid sellisena kohta ja, ja need tulevad noh, mingis mõttes jällegi sellisest praktilisest võib-olla mõnevõrra sellisest, kuidas öelda arktilistel inimestele omasest ratsionaalsest elu käsitluses, noh, me teame Jack Londoni lugusid, kuidas Põhja-Ameerika indiaanlased vanurid läksid, eks ole omaette surema, et seesama üle pulgakest hüppamine, kui ei jõua üle pulgakest hüpata, siis ta tõenäoliselt talve üle ei ela ja tõenäoliselt ei ole teda tarvis toita. Et need on meie kaasaegse kultuuri sellised eripärad, et elu on võimalik venitada peaaegu lõpmatuseni. Nii-öelda loodusrahvaste puhul see suhtumine ellu on selles mõttes nagu palju realistlikum, et elu siiski saab mingil hetkel otse ja mingil hetkel tuleb nii-öelda otsad kokku sõlmida mitte loota selle peale, et äkki avastatakse uus ravim, mis annab mulle veel mingisuguse hulga aastaid juurde, et, et selline mingis mõttes nagu realistlikum Jaan kanassaanides suhtumist siit ilmast lahkumist võib siis iseloomustada, et see on lõplik või siiski mitte. Kõik on ükskord lõplik ja siis kõik jätkub teisel pool, täpselt samamoodi nagu siinpool ikka, jätkub, aga juba nii-öelda teisest teises dimensioonis ja see on ju samamoodi see, et, et sealt teiselt poolt tagasi ei tulda, eks ole, needsamad sellised ettevaatusrituaalid ja loomulikult see, et Neid asju kaasa inimestele, et tuleb neile kaasa panna nii-öelda vajalikud esemed, millega nad teisel pool hakkama saavad, olgu need siis küttimisasjad või riided või või midagi muud, et inimesel peab olema Läheks teispoolsusesse tühja käega. Nii nagu ei minda külla tühja käega, nii ei minda teispoolsusesse tühja käega, et midagi võetakse kaasa, midagi pannakse kaasa. Ja samased, elagu seal oma teispoolsuses, paneme talle kaasa, mis vaja ja mida õigeks peame. Elagu, aga ärgu meiega. Tagasi tulla meie juurde tagasi ja ei ole tarvis tulla, sellepärast et surnud on, nad on teistsugused inimene, käituks surnuga teistmoodi ja seesama, et, et kui on osa rahvad Aafrikas, kes kes tantsivad oma surnutega või kes matavad neid oma köögipõranda alla Filipiinidel matavad ukse kõrval siis teisest küljest ka paljudes kohtades siiski suru tuleb eraldi kanna, tähendab, ta on midagi sellist, mis kuulub kusagile mujale ja millega omakorda seostuvad igasuguse maagilised toimingud. Seesama Me teame sellist asja nagu kooljaluu, eks ole. Mis kasvavad, mis tuleb kuidagi, kuidas kooljaluust lahti saada, annab, viite juba selle luunimetus tuleb surnuga katsuda ennast siis see luu läheb ära. Kui paljud inimesed tänapäeval nagu sellist asja tegema hakkavad, see on iseküsimus, aga et see on tähendab, asja peegelduvad nende asjade nimedes. Ja see, mis on juba meie maailmast ära, sellel on nii-öelda nagu eriline vägi. See on midagi sellist, mis mis on ohtlik, mida tuleb nagu kõrvale panna, aga millega võib korda saata palju imelisi asju. Surnute katsumisega seoses Tõnno joonuks on, on seda märkinud, et kui vaadata mussi, matuseid, Eestis jäsemeid puudu, et ta näiteks käsi puudu surnutele, miks ei puudu, on seal võib oletada, et tõenäoliselt surnud kääpal, aga midagi on olnud võimalik teha tähendaks sellise kummalised asjad, noh, see on umbes samasugune asi ja kui me räägime matustest, siis me räägime umbes samamoodi nagu sünnitamisest ja sünnist. Et need on sellised asjad, millest me tegelikult eriti palju rääkida ei taha. On see teatud hetk, millal me leiname ja siis me jätame selle maha, et me ei aruta tihtipeale selle surnuga peale hakata või midagi kasu temast saada. Aga et nendega seostub sellist maagiat ka needsamad erinevaid nõidusi, mida on tehtud. No aga ütleme, need Filibiinlased, kes kohtlevad surnud nagu elavat ja panevad ukse kõrvale seisma ja sigari suhu ja Need, aafriklased, kes tantsivad surnutega, nende mõlemate puhul on siis selline asi, et nad ei saa sellest lahkunust lahti lastud hoiavad sõnaga temast kinni nii kaua kui võimalik ja püüavad teda igal võimalikul moel kaasata oma igapäevasesse ellu jätkuvalt edasi või. See oli kindlasti puhul ja tähendab mõningatel puhkudel jah, tõepoolest, aga teistel puhkudel see näiteks haudade nii-öelda puhastamine, kui luid liigutatakse neid lõhnavega, piserdatakse jäiga tantsida ja iga päev, eks ole, et see on siiski üks nii-öelda spetsiaalsed rituaalides spetsiaal, sellised rituaalid me võimegi öelda nagu mälestusrituaalid, noh, mingis mõttes võib-olla me võime tuua paralleeli Eesti kontekstis näiteks surnuaiapühadega või teatud tähtpäevadega, kui me läheme ja meenutame, et, et see on see kummaline asi, et ühelt poolt on nad lahkunud, ühelt poolt tagasi ei tohiks tulla, aga teisest küljest me peaksime neid meeles pidama, et seal on alati selle surmamaailmaga surnutega, teispoolsusega see on selline nagu kummaline suhe, et ühelt poolt ärguselt midagi tulgu, aga teisest küljest me peame neid meeles pidama. Et need on need piiripealsed alad. Nii nagu on sünni puhul, nii on ka surma puhul see on see piiripealne ala, mis meie, noh, ma ütlen, et meie kaasaegne lääne ühiskond, need mõlemad nii hästi elu alguse, kui elu lõpul seal haiglas, tähendab see on meie silma alt ära. Aga et kui me mõtleme sellise tavapärasema elu peale, kus meditsiin ei ole nii kõikvõimas siis sünnitakse ja surrakse kodus need ruumid, kus sünnitakse ja surrakse on sageli erilised ruumid suremise puhul. Pealegi me võime öelda, et kui inimene sureb, et mida nende asjadega teha. Aga mida teha majaga, kui ta seal sureb? Kui ma ei eksi, siis on hantide juures, et kui majas sureb inimene, siis tuleb maja maha jätta. Kui see on püstkoda ajal, siis on see lihtne. Aga kui talvel, kui see on puust majas, siis tulebki see maja maha jätta ja tulebki ehitada uus. Ja siin ilmselt tuleb ka see, kas see vanainimene, õhk on surm silme ees, kes on elanud pika elu, teinud kõik, mida inimene tegema peab. Kas ta tahab sellist koormat nii-öelda oma sugulastele jätta? Võib-olla see ongi see, et tuleks minna, tuleks minna ära ja las need luured elavad nii, nagu nad elavad. No meie mõistes kõlab see nüüd küll kohutavalt ja ebainimlikult, nemad aga nimetavad seda lihtsalt enese ohverdamiseks. Jah, eneseohverdamisega või teisest küljest, võib-olla ka terviklikumat siru nägemiseks tähendab seesama, et kui ka saate alguses oli jutt, on meil algused ja lõpud ja elu puhul ainus asi, milles võib kindel olla, on see, et aga on alanud ja kunagi ta lõpeb, eks ole, iit elu peale vaadatakse sellise realistliku rahuga. Seda võib ilmselt küll öelda, et väga paljudel puhkudel, mis võib-olla meile tundub kummalisena, aga elu peale vaadatakse palju realistlikumalt, kui meie seda igapäevaselt oleme harjunud nägema või vaatama. Et sellist idealismi on võib-olla veidikene vähem. Selline oli tänane saade matusekommetest ja rituaalidest. Stuudios olid Ringo ringvee, Haldi Normet-Saarna ja Morris Tombak. Uuel nädalal uus saade kuulmiseni.