Eetris on saade galerii, mina olen Maria Lee Liivak. Eelmisest saatest möödunud kuu jooksul on eesti kultuur olnud harjumuspäratult plahvatuslik ja kihisev. Aga meie räägime täna helikunstist ja helist kunstis. Täpsemalt võtame vaatluse alla helikunstinäituse. KUMUs kannab pealkirja sünkroonist väljas. Sellest kõnelevad saatorid Kati Ilves ja Ragne nukk ning helikunstnik muusik Andres loo. Sellega haakub, ent omaette teema on kunstinäituste helikujundus, milles tuleb juttu Peeter lauritsa näituse Loogose müütas põhjal tegid helikujunduse Anne Türnpu ja Lauri kaldaja. Tänase saate teises pooles saab mikrofoni kunstikriitik Andrei kseno fontav, kes juhatab kuulaja kiiresti läbi valitud näituste Tallinnas. Kõigepealt aga helikunsti näitus sünkroonist väljas KUMUs. Septembri lõpust on KUMUs oleval näitus helikunstiajaloost. Ehk sünkroonist väljas, mille ankureerinud Kati Ilves ja Ragne nukk. Ja tänases vestlusringis räägime kuraatoritega ja ühe esindatud kunstniku Andres looga, mida helikunsti all silmas pidada või mis kokkupuude kujutava kunsti ja muusikaga on. Kas see näitus on oma mahult hõlmab väga mitmeid perioode ja läheb siis tagasi aega, kus helikunsti, kui sellist terminoloogiliselt ei eksisteerinud. Ragnar saab seda ise hiljem lähemalt kommenteerida, aga vaatab siis helikasutamist kunstis ja näitus jõuab välja tänapäeva, kus juba helikunstist ehk saunda artist räägitakse väga selge. Oma nähtusena, mis siis küll ka põhineb? Auditiivsel kogemusel nagu muusika, aga muusikaga tal väga palju ühist siiski ei ole. Nii meie kontekstis, kus me peame arvestama, et meil oli vahepeal nõukogude aeg, kui ka tegelikult läänemaailma kontekstis ikkagi helikunsti vahele saab tõmmata võrdusmärgi ja tegelikult võib-olla seda enamgi veel meie kontekstis, kus nii-öelda eksperimentaalne helikunst lineaarselt Ta tegelikult puudus, selliseid väga konkreetseid arenguid ei olnud, aga mis olid, oli popmuusika ja võib-olla siis alternatiivmuusika nagu 70.-te ansamblid ja kaheksakümnendatel punkt. Ja näiteks üks fenomen, kus Sven Grünbergi ansambel Mess esines laval koos Kaarel Kurismaa eeliste objektidega, et see on nagu otseühendus Eesti kontekstis heli ja kunsti vahel, kui me võtame heli kõige laiemas perspektiivis, mis üldse olla saab. Seetõttu me ei ole tegelikult ka sellelt näituselt ära hüljanud täielikult muusikat, kuigi jah, seda ei loeta helikunsti alla, aga me olemegi hõlmanud siia selliseid muusikalisi eksperimente, mis mis olid kunagi ande ground, mis ei olnud võimude poolt soositud. Aga mis nagu tooksid meie põlvkonna ja veel võib-olla nooremale vaatajale seda konteksti, mis kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel. Toimus Juhei, tere minu poolt ka. Tegelikult olekski päris põnev kohe paika panna, kust helikunst üldsegi algab, maailma mastaabis me siin praegu räägime ju ainult Eestist, eks ole? Noh, maailmas selliseks kokkuleppeliselt too on loetada alguspunktiks üks näitus, mis toimub 83. aastal New Yorgis, mis oli Saunslassaar ütleme, see näitus, sealt tuli see mõiste kui saundart selline, aga hiljem on teoreetikud osutanud, et see tegelenud mitte siis nagu helikunsti, vaid pigem uue muusikaprobleemidega ja ütleme, et alates 90.-test on võib-olla räägitud helikunstis selles kontekstis, nagu nüüd kaasajal räägitakse. Tegelikult me võime selle tagasi viia ikkagi 20. sajandi algusesse. Et sina räägid sellest, kus see termin laiale käibele läks, kus asi esimest korda tunnistada, nii et mingisugune selline nähtus on moodustumas ka tol hetkel 83. aastal aga, aga võib-olla meie konteksti nagu kõrvale repliigina on huvitav ära märkida, et 20. sajandi Venemaa 20000 alguse Venemaa oli ju kohutavalt pungil täis selliseid helgeid heliloojaid ja helgeid päid, kes võtsid mis iganes tehnoloogilise vidina ja tegid sellega heli, sealhulgas alla võib arvestada ka filmi, heli ja tsiga, vertoffi eksperimente ja ka Sergei Steini filmidele tehtud muusikat ja nii edasi, et kuni nelja 10.-te aastateni oli oli meie idanaaber selline tohutu pulbitsev infokogum helikunsti. Lihtsalt, ja ma täpsustan, et ma rääkisin siis sellest nii-öelda kontekstualiseerib mõtestatud helikunstist, aga ajalooliselt saab minna tagasi puturistideni. Ja noh, juba 30.-te lõpus John Gates ennustesse, et tulevikus tema kasutas küll sinna muusika, aga, aga ütleme siis muusikast vehelikultuurist ei räägita enam nende Nende küsimuste või nagu nende murede läbi hakatakse palju rohkem mõtestama müra ja igasuguseid nii-öelda marginaalseid nähtusi. Mis on siis klassikaliselt nagu helikultuuri hierarhias allapoole surutud. Ka mina õpin üht-teist, aga samas võib siis öelda, et helikunst on just nagu selline modernismi ja selle modernismijärgse maailma selline paralleelmaailm, mis peegelduks modernismi olemas mürasust ja masinlikuste, kõike seda, mis on tänapäeval jõudnud nanotehnoloogiate ja täiesti reaalselt eksisteerivate robotite ja kõige muu taoliseni. Aga jah, helikunst ei ole tingimata muusikaline või, või ta ei ole nagu võib-olla selline Nicky raldava naudisklemisele kutsuv kunstivorm, noh, nii nagu me seda siis nüüd mõistame helikunst kui midagi sellist, mida võiks siis museaalide na käsitleda. Tegelikult minu suhe helikunsti on puhtalt intuitiivne, noh nii nagu ma kujutan ette igal igal kunstnikul või loojal muusikul looja kõlab natuke liiga palju, aga võiks olla põhimõtteliselt kõik, mida heli teeb või milline võiks olla tema, mitte kasutatavus, ehk siis need kohad, kuhu inimene tavaliselt muusikaga seoses või helidega seoses ei vaata tunduvate helikunstnikuna huvitavad ja noh, muidugi seal on siis palju müraga tegemist, kuna on ka see võib olla omaette väärtus aga et mitte liiga laiali minna, siis võib-olla peaks. No ma käisin sealt selle ruumi mõiste siia sisse, et kui muusika puhul on see lihtsalt võib-olla kommunikatsioon muusika esitaja või siis noh, helilooja ja kuulaja vahel siis helikunsti puhul on väga palju tegemist ruumi enesega, kuigi jällegi hierarhiliselt nagu kattisin, väljendas võiks siis helikunstis oma, et välja tuua ruumi spetsiifilist helikunst ja kõiki neid teisi helikunst, need kindlasti saab lahterdada lõpmatuseni ja see on ju alles ühe reisija selgus, kuivõrd või helikunst on alles 30 aastat vana. Räägimegi natuke täpsemalt sellest konkreetsest näitusest, mis kunstnikud või mis näited siin esindatud on ja mille põhjal kureeritud minu retrospektiivne osa selle põhialuseks on ikkagi pärast kahe tuhandeid aastaid välja töötatud helikunsti, kui me nimetame seda siis On on eks et mis kõik selle alla kuulub ja, ja selle kaanoni erinevad väljendused Eesti kultuuriruumis minema pean kohe ütlema, on väga napilt. Et see retrospektiivne osa, mis jääb siis enne üheksakümnendaid aastaid ja algab 60.-tega. Ajalugu, see helikunstiajalugu on väga lünklik. Väga episoodiline, pigem juhuslik kui teadlikult arendatud eksperimendid, et ma alustan Arvo Pärdi klaverieksperimentidega kuuekümnendatel ja sealt edasi, liigun juba Kaarel Kurismaa juurde ja Villu Jõgeva juurde, seitsmekümnendatel, kes olid kaks meie ainsat heliobjektide loojat tol ajal ja kellele on nüüd väga palju järelkasvu tulnud Kaarel Kurismaaga sealses, nagu me siis juba mainisin, tuleb sisse ka pisut muusikalist tausta energiaid ansambel messiga. Aga mis ei olnud ainus 70.-te fenomen, et ma üritasin seda laiendada erinevate teiste festivalidega rokkfestivalidega, mis meil siin toimusid ja nendest on videomaterjalid, mille autoriks on Heino mari, kes käis oma käsikaameraga tol ajal filmimas näide, mis on tõeliselt harukordne materjal. Sellesse aega jääb ka palju muid eksperimente nii Tartus kui Tallinnas. Ja tegelikult lisaks eesti materjalile, mida on apilt, olen ma siis appi võtnud ka väliseesti kunstniku, täpsemalt Ilmar Laabani, keda tuntakse põhiliselt kirjandusvaldkonnas. Aga kes, kui ta põgenes teise maailmasõja rajal Rootsis Stockholmi, siis ta üsna kiiresti liitus seal tollase helikunstnike grupiga, kes töötasid ühes Stockholmi helistuudio juures ja hakkas arendama seal sellist asja nagu teksti heli, noh me võiksime seda nimetada siiski helikunstiks ja see tähendas seda, et oletusi performatiivselt ettekandes ta mängis kõikvõimalike häälikute heliga oma häälega. Ehk siis see on üks selline näide, mis minu meelest samas Berghomotiivne akt ühendab kogu seda näituste kogu helikunsti ka, et me ei saa sellest süsteemist väljaspool helikunsti vaadelda. Et laava on laval, nii, ka siis ma alustan ja võrdlen teda tegelikult meie oma Raul meelega, kes küll ei töötanud oma häälega, kuid kes samuti nagu Labon töötas keelega, ehk siis nad mõlemad viivad keele nii-öelda nende väga algsete elementideni välja. Ja nendega koos tuleks vaadelda ühte USA kunstniku Almillusieri kelle töö helipaberil on originaalis pärit 83.-st aastast, aga kelle, et otsustasin siia võtta sellepärast et esimest korda ta näitas seda 94. aastal, nüüd festivalide seoses, mis oli tol ajal uue muusika festival. Ja ta annetas selle Eesti kunstimuuseumi kogudesse. Ja huvitav märgiline näide sellest, kuidas tol ajal vähemalt Eestis ei teatud veel, mis asi see helikunst on ja kuidas sellesse suhtuti, ehk siis töösaatus oli see, et ta jäi kuhugi arhiiviruumi tolmu koguma kuni siis selle näituse ettevalmistusperioodi ning kusse täielikult restaureeriti. Ja mida me seal näeme. Mäe on erinevate suurusega raamidele tõmmatud erinevate omadustega paberid, mille heli me kuulemegi, ehk see on ka nagu täieliku minimalismi viidud helikunst, kus sa keskendud kõige kõige algsemale materjalile, millest heli üldse koosneda või millist emotsiooni heli sulle pakkuda või ning ma lõpetan oma osa tegelikult ühe päris helihelilooja poeg, et kui need eelmised nimed, kellest ma rääkisin, et nad ei ole helilooja haridusega, siis Rauno Remm, kes tegutses 90.-te alguses temalt. Ma näitan ühte videot, tema on ehe näide sellisest võib-olla pisut anakronistlikust Gesamtkunstwerk Ki esindajast, kelle nägemuses kõik kunstiliigid, sealhulgas ka kirjanduse muusika kuulavad ühte ja näiteks käsitlema ühtse, enam mitte niimoodi kategoriseerima ja piiritlema jääda väga palju heli erinevatele videotele, videokunstnikele, aga sealjuures ta tegutses ka ise väga edukalt helikunsti ja video ja, ja arvutimuusika vallas. Ja temaga ma siis nii-öelda tõmban piiri 90.-te algusega, sellepärast et üheksakümnendatel helikunst juba muutub selliseks väga keeruliseks konstruktsiooni millest on raske leida, nagu seda tõsiselt ehedat helikunstiessentsi, sellepärast et heli korraga kõik avastavad ja kõik kasutavad. Aga see ei pruugi alati erinevate tööde juures esil olla või olulisel kohal olla või olla niivõrd professionaalsel tasemel. Et seda oleks põhjust käsitleda siinse näituse kontekstis. Ja noh, sealt siis minema jätkangi selle kaasaegse helikunstiga, mis siis näitusesaalis on nelja kunstniku, Andräzlo, Kiva Jon kris initsi Raul Kelleri loomingu läbi esitatud, aga millele siis tegelikult sekundeerib ka auditooriumis toimuv programm, mis toimub kokku kolm kahepäevasel korral. Viimane kord tulebki 10 11 jaanuar ja mis siis ütleme, näitab sellist tüüpi helikunsti, mida ei, ei saa valges kuubismi galerii keskkonnas nagu hästi eksponeerida, noh, need valikud on, on tehtud selle keegi kes siis viimasel kümnendil umbes niimoodi heliga tegeledes kõige paremini silma paistavad või kelle puhul see Heli on juba omaette teema ja omaette väärtused, näiteks missid, näituselt on välja jäänud, on siis kaasaegne multimeediakunst, mis ka kasutab heli ja ütleme, heli on seal nagu täiesti tunnetatav. Noh, ütleme, et neid töid võiks nagu võrrelda, aga Kurismaa loominguga, aga mis ma siis olen seetõttu välja jätnud, et see tänapäeval maailmas enam nagu adekvaatselt helikunstiks ei klassifitseeru. Et võib-olla kõige puhtam selline kaasaegsed saundo arti näide Jon Crichinits, kes tegeleb ökoakustikaga ja ütleme ruumi heliprobleemidega, ütleb, et näitusel on üks film väljas, kus ta käib ja salvesta erinevate looduses olevate elementide helisid ja interpreteerib või näitab siis keskkonda nagu selle heli helifooni läbi, et noh, paralleeli võiks tõmmata kujutavate kunstnikega läbi, ma ei tea sajandite, kes on kõik maalinud erinevaid vaateid või loodust või noh, mida, mida iganes. Aga et siis jah üks variant nagu ma oma keskkonna salvestamiseks või tõlgendamiseks kasutada, teiseks on siis see Phildrikordnud, mida siis Chrisinits Eestis suhteliselt monopoliseeritud teeb või et maailmas on, see võib olla üks kõige tavalisemaid või ütleme, traditsioonilisemaid kaasaegse helikunstivorme. Andreas loo, kes siis mingi hetk sisenes Eesti kunsti umbes samal ajal vist, kus Kivoga ja te tegite, metab. Poriüritusi. Mis olid, ütleme, tookordses? Kontekstis üsnagi ebatraditsioonilised või. See oli midagi uut ja võiks öelda, et see oli, see oli täiesti sünkroonist väljas. Ja võib ka öelda niimoodi, et kõigi Rauno Rämme enne enne meid sellisel moodsal moel helikunstiga tegeles, siis võiks öelda, et meie rühmitus metafoore rühmitusse tõi helikunsti mõiste siis uuesti või tegelikult Ma ei oskagi nüüd täpselt öelda, nagu Eesti kunstimaastikule. Muidugi me räägime nagu tegelikult üsna väiksest grupist. Kunstimaastik on tegelikult selline pisikene Eesti jah. Aga Ma jäin mõtlema selle peale, et tegelikult helikunst on üks võimas idee. Ja ennist juba sai öeldud, et ta kommenteerib või kirjeldatuna modernismi ja modernismijärgset maailma. See sai võimalikuks ainult läbi sellelt heli hakati võimendama, tekkisid masinad, millega sai heli võimendada ja mis omakorda püüdsid imiteerida mingisugust teist helilist maailma, mis, mis just nagu enne olemas oli. Aga noh, võrreldes näiteks visuaalkunstiga, maalikunst, graafikajoonistest, mis iganes koopamaalingud, kõik need on dokumenteerinud oma ajastuid, oma situatsioone, oma, mida iganes on kunagi varem toimunud läbi aastasadade ja tuhandete. Et nüüd on siis nagu uus täiesti uus kogemus, kus ka heli ka on võimalik niimoodi ümber käia, on võimalik salvestada midagi, panna see kõrvale ja siis võrrelda, tegeleda sellega laboratoorselt täiesti ruumi spetsiifiliselt või siis noh, kuidas öelda piltlikult öeldes maalide heliga, selline idee isegi maalide heliga võib-olla on alles nüüd mõistetav viimased 100 aastat või niimoodi, et selles mõttes on, on helikunst väga põnev koht ja tõepoolest väga paljud helikunstnikud tegelevadki siis lihtsalt ütleme nagu keskkondade taastootmise nende miksimisega, et kui sa lähed mikrofoniga välja ja salvestad mingisuguse koha üles, avastad seal detaile sellesse maailma siseneda läbi erinevate salvestustehnikat ja siis hiljem hakata nendega mängima võttes appi kontseptsiooni või idee või, või siis noh, nagu ühesõnaga kasutada kaasaegse kunstitööriistakasti. Aga meie tegelesime metafoori rühmitusega. Me ise nimetasime seda totaalsete keskkondade loomiseks ja tegelikult see ei olnud siis puhtalt heli kunstiline üritus, vaid see koondas kõiki meediat, mis, mis iganes parasjagu tundes sobivad sinna, seal võis olla visuaalset elementi, seal võis olla performatiivset ehk esinemiskunstilist momenti, seal võis olla mis iganes, siis tegelikult selline täielik mänguruum täiskasvanutele. Ja sealhulgas siis helikunst tõepoolest kerkis esile ühtlasi ka koostööd vanema põlvkonnaga, Kaarel Kurismaa näiteks liitus meie rühmitusega ja sealt edasi sai helikunstiga päris palju tegeletud. Ja muidugi Sven Grünberg käib endiselt läbi. Ilmselt on nii, et tänane kultuur läänes või Eestis on peamiselt keskendunud ikkagi tekstile ja pildile või nagu öeldud, et helikunst on kaunis uus nähtus. Millised nõudmised Se laiemale publikule nagu ette annab? Tegelikult võiks sellesse suhtuda, kui sellise selles saaks suhtuda ühes tohutu suur kergendusohkega, kui nüüd publiku peale mõelda, kuivõrd heli on selline asi, et sa ei pea põhimõtteliselt selle mõistmiseks sellega tegelemiseks nagu mitte midagi tegema peale kuulamise tajumise heli käib läbi ja mitte ainult kõrvade, vaid terve keha, et ta on selles mõttes uskumatult kergesti vastatav kunstivorm. Sa võid viibida selles helilises keskkonnas, piiritleda teda, aga ta on samas ka abstraktne, et muusika mõistmiseks ei pea tingimata lugema selle jaoks midagi, sa võid seda lihtsalt kogeda. Ongi siis vibratsioonitasand, et sa võid seda kogeda mitte kõrvadega, vaid, vaid kehaga ja päris palju on, on helikunstnikke, kelle tööde või esinemiste puhul räägitakse füüsilisest aspektist siis sellest, kuidas, kuidas vibratsioon, et tõepoolest läbi tugevate madalsageduslikke kõlarite sisse erinevaid sensatsiooni tekitavad. No mõtlesin samas näitlejale Raul Kelleri installatsioon, reflektor kaks on ka heliruumilisele kogemisele üles ehitatud. Sellele, et sa paned klapid pähe ja muljet algusest lõpuni loo ära vaid et sa viibid seal ruumis ja see annab sulle füüsilise kehalise kogemuse. Ma mõtlen, et ei jääks selline mulje, nagu, nagu me räägime kogu aeg helistada kui mingisugusest eeterlikust õhulisest asjast, et ikkagi kui inimene tuleb siia näitusele, siis teda ei oota ees tühjad ruumid või kõrvaklapid seintes sääres reas, vaid siiski ise on ka väga palju silmade kogemusega seotud. Aga jah, Andres Leoga nõus, et ma arvan, et see on kergesti seeditav, näitas, et siia tuleks lihtsalt tulla intuitiivselt, tajuma ilma ilma igasuguste eelsoodumusega või, või et selleks midagi vaatelt või kuulajalt oodatakse. Aga kindlasti on siin nagu palju vaadata, nii kui ka kuulata. Lugeda on ka palju. Me istume raamatukogunurgas Rääkides lugemisest, selle näitusega kaasneb ka raamat. Ja raamat nüüd tuleb peagi välja detsembri keskpaigaks, enne jõule on väljas. Ja see on sõnaraamat selles mõttes, et seal on viis erinevat, et teksti nii eesti kui inglise keeles. Kui, siis on see raamat ka natuke kataloogi moodi, et seal on ka väga mahuka spiigi massiiv Ja nendest esseedest, mis siin on kirjutatud, et peale minu ja Kati nii-öelda kuraatori ülevaadet on seal tegelikult Kivageeretatud Eesti helikunstiülevaade, mida ei ole varem kuskil ilmunud, nii suures, tohutult mahukas et enda Eesti sinna kõik kirja pannud, mis tal vähegi on, on käes olnud. Lisaks Kivale on kiiretenandi Ilmar laubani Rootsi helikunstitegevusest Tedi hult pärg, kes on Stockholmi ülikooli professor ja ta on samuti esmakordselt. Kas laabeni kohta ilmub eesti keeles nii ulatuslik teks tema heli kunstilises tegevusest ja ütleme retro spektiivse osa juurde kuulub veel Sven Vabaridext nõukogude aegsest raadiokultuurist, mida võiks käsitleda rohkem sellise Reena ja mälestusena tollest ajast kus ta räägibki, millist, kuidas raadiot siis kuulati ja kuidas raadiosse tol ajal suhtuti, raadiot kuulati, kuulati, mitte ei mänginud see taustal ja ja see oli nagu selline kohati müütiline objekti igas kodus. Me ei saa siin rääkimata jätta ka raadiosegajad tõesti ja nii edasi. Sven Vabar on ja püüab siis luua jällegi nooremale põlvkonnale seda konteksti või, või natukenegi seda aru saama. Millises helikultuuris elati kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel. Ja siis viimane tekst on Katrin põrukusega Arsnäki kirjutatud, selline väike tehnošamaanide välimääraja, mis räägib nullindate kohalikust elektroonilise muusikas geenest, mis on siis niisugune piiripealne nähtus muusika ja helikunsti vahel. Ja palusin Katrini aga uuri kirjutama, kuna nad ühest küljest on tegelenud, olles ise ise põldudel üritustel käinud, tegelenud osalusvaatlusega, aga teisest küljest nad ei ole nii otseselt seal ütleme nagu loetlevi autoritena sees, et nad ei suudaks ennast sellest distantseeruda, et eks ta on äärmiselt huvitav ja võtab kokku väga hästi selle, mida näitusesaalis ei näe. Küll aga, mis nendes auditooriumis toimuvates lisa lisaüritustest nagu välja tuleb, et noh, eriti just see, kuidas helikultuur tänapäeval kasutab tehnoloogiat, kui omakorda nagu sõltuvuses vastastikku sellest ollakse. Kui ma ei eksi, siis näitas sünkroonist väljas, mis nüüd veel jaanuari keskpaigani lahti on. Kumus on esimene selline laiem katsetus helikunstiajalugu kuidagi Eestis koondada või kokku võtta ja üsna selle lõpu eel toimub viimane publikuprogramm. Publikuprogramme tegelikult toimub veel, toimub ka näiteks saund voog džunglis initsi juhtimisel, mis on selline tunniajane jalutuskäik KUMUs endas, umbes kümneliikmeline saab siis alustada kusagilt maalt keldrist ja kõndida läbi kõige mürasemad kohad kuni kõige väiksemate kohtadeni välja, et, et selline selline võimalus on ka, et täpsemat infot saab siis vaadata näituse Facebooki lehel ka kodulehelt. Aga see konkreetne auditooriumi programm, mis toimub, see on näituse lõppedes reede-laupäevane päev, kus siis auditooriumis esinevad erinevad kohalikud ja välismaised helikunstnikud ega selle kohta täpsemat infot siis nendelt samadelt kanalitelt Facebooki ja kodulehelt. Helikunstinäitusest sünkroonist väljas, mis on septembri lõpust saadik avatud KUMUs rääkisid Andres loo Kati Ilves ja rahunenud Aitäh. Kujutava kunsti, performatiivsete kunstide ja heli kokkupuutepunktides võib toimuda väga erinevaid asju. Näiteks oktoobri lõpus mängiti NO teatri kammersaalis Karl-Heinz stock hauseni sügismuusikat, kus esinesid Toomas Vavilov, Karin Sarv, Leho Karin, Lauri kaldaja ning mille lavastas Anne Türnpu. Miks seda mainida? Sest kunsti ja muusika piirialadel tegid Anne Türnpu ja Lauri kaldoja koostööd ka Peeter lauritsa näituse Loogose müütos juures. Näitus oli avatud 10.-st oktoobrist üheksanda novembrini. Näitusele spetsiaalselt eraldi tehtud helikujundus ei ole Eestis väga tavaline ja seostub ehk härm härmi Kaarel Kurismaa ja teiste nimedega. Mida selline töö aga endast kujutab, räägib lauritsa näituse põhjal Lauri Kaldoja, kes on teinud helikujundusi teatris, raadios ja nüüd paaril korral ka kunstisaalides. Lauri Kaldoja on teinud mitmeid helikujundusi teatrilavastustele ja nüüd mõnel korral ka näitustele. Viimasena näiteks 10.-st oktoobrist üheksanda novembrini lahti olnud Peeter lauritsa näitusele logosid mütos. Milles seisneb helikujundus kui selline, mida sa helikujundust tehes arvestama pead? Helikujundust tehes saab põhimõtteliselt lähtuda minu meelest kahest printsiibist, üks on see, et kas sul on ette antud vorm, millele sa hakkad leidma helilist lahendust. Teine variant on, et see on selline dialoog, et see, see teos, millele sa hell ideed võib ka veel muutuda. Et Artur Arula näituse puhul Luige puhul Tartus oli, oli kõik selles mõttes kuidagi muutumises, et kõik kui võis muutuda või helimõjutas samamoodi lauritsa näituse puhul oli, oli niipidi, et Laurits seal olid asjad põhimõtteliselt valmis ja meie lahendada oli, oli see sõlm, mis oma olemuselt oli ilmselgelt selle näituse kõige intensiivsem, kõige kõige võimsam osa või kuidagi kokku võtta võsa ja leida sellele sõlmele tegelikult selle üraskitest näritud puu jurakale, millest on tehtud kolmde animatsioon, mis käib ringi, mida ta ise nimetas Gordioni sõlmeks, sellele temaga haakub heli. Aga seda pole võimalik. Minu meelest ei ole üldse kuidagi mõistuslikult kirjeldada, seal tunnetuslik protsess tuleb lihtsalt kuidagi tuleb vahtida tema pilte, tuleb vaadata seda sõlme siis sa saad aru, mis sa pead tegema. Lauritsa näitusele tegite heli koos Anne Türnpu ka. Kuidas see protsess, mis aja jooksul see toimus või kuidas see protsess antud juhul välja nägi? See protsess nägi selline välja, et mina olin prügimäel, kui mulle helistas Peeter Laurits ja küsis mu käest, et kas ma olen nõus tegema tema uuele näitusele logos müütas helikujunduse. Ma alguses mõtlesin ära, ma ei saanud päris täpselt aru, et mis seal nüüd on, siis ta ütles, et et Anne Türnpu pakkus sellise versiooni, et nii võiks teha. Ja noh, kui ma kuulsin, et on, on minu nime välja käinud, siis oli see minu jaoks kuidagi selline, noh, ma ei saa öelda garantiimärk, aga selline asi, millega ma julgesin tegelema hakata, aga see võttis tegelikult kohutavalt palju aega, sellepärast et see kõne oli võib-olla ütleme juulikuus või, või, või päris augusti alguses muude asjadega seotud. Ja, ja põhimõtteliselt see asi tiksus ajus ikka väga-väga pikalt, kuni ta jõudis sellise oma mingisuguse lahenduseni ja see lahendust tegelikult on oma tehnilise poole pealt tegelikult sarnane. Artu olla näitusele sellepärast, et, et nad mõlemad on tõukunud sellest, et ma kuulan väga tihti kodus muusikat niiviisi, et panen korraga mängima nii nii vinüülplaadi kui näiteks CD-plaadi või kasseti või asja ja ma kuulan neid koos, sest et teatud hetkedel hakkavad seal tekkima hoopis hoopis uued, mingisugused teistmoodi lahendused, mille peale sa ei tuleks ja kui seal on, ütleme kolm sekundit sellist teistmoodi asja, mida, mille peale ei tulekski, mida sa ei oskaks ise kokku panna. Kuigi see on pikk protsess, paaritunnine umbes, niisiis ma nendest mõlemast leidsin hetked, millega ma siin hakata edasi töötama ja kui ma olin seda seda mõnda aega teinud mõned tunnid, siis ma sain aru, et siin on see pind olemas, kust minna edasi lauritsa puhul, kui mul oli see asi olemas, siis oli asi väga lihtne, sellepärast et siis tuli mul lihtsalt helistada, Annele Anne tuli mulle külla ja, ja ma lasin talle seda heli ja siinsamas, minu kodudiivani peal, ta lihtsalt hakkas minema oma rada mööda ja niimoodi läks. Ja noh, pärast ma tegin talle ei töötlusi asju kogu selle selle kokku, aga aga see läks kuidagi väga sujuvalt kõik, aga selle eesmärk oli kogu aeg jälgida seda, mis on ette antud pildirida või tervik, see on see asi, ma arvan, et need helid, mida ma topelt mängijatest kuulasin, nüüd ei oleks minu jaoks hakanud mõjuma, kui ma ei oleks vastlapäeva vaadanud, ütle lauritsa pilte, mis ta mulle saatis, siis sa tajud ära selle hetke ette taha, et siis on see eelis. Seda sa saad kasutada. Ja samamoodi anne pool, kui ta siia tuli, temal olid juba kaks asja, tal olid nii need helikatked ja tal olid need pildid ja polnudki muud kui lihtsalt kuidagi rahulikult võtta ja vaadata, kuhu see viib. Ja siis oli see asi olemas tegelikult, et ei tulnud teha mingisuguseid topeltlindistusi, topelt mingisuguseid asju, mingit meeletut töötlusi pärlist olemas. Kunstinäituse puhul ilmselt samavõrd kui seal esitletu visuaalne materjal tuleb käsitleda ka ruumi kui sellist ja heli on ilmselt selles kontekstis ruumi osa. Aga kuidas näiteks seda näitust helist eraldi vaatad? Laurid seal olid need, et tööd, mis on tegelikult päris päris pika aja jooksul valminud või mida ta järjest ümber töödelnud olemas ja kui ta nüüd esimest korda näitas, siis seal oli, seal oli juba mingisugune asi sees, mille kohta me saame öelda, et kas see heli või see on see heli või pigem me rääkisime sellistest tehnilistest lahendustest, et pigem, et kuhu paigutatud kõlarid või, või kuhu midagi suunata. Mis lõpuks ei ei omanud üldse mingit tähtsust, aga mulle tundub, et jah, kuivõrd Peeter Laurits on selle asjaga nii pikalt tegelenud just nimelt selle üraskimaailmaga, mis on selle asja üks suuremaid võtmeid ja üldse ilmselt kogu oma seal Kütiorus elatud aja jooksul nähtud maailmaga või siis tema jaoks oli, oli ta enda nägemus selge, nüüd oligi seal selle võrra tegelikult raskem leida see, see asi, mis haagiks sellele külge. Kui kunstnikule nägemus selge, siis sa ei saa enam, on pakkuda väga huupi. Sinu asi on kas õige või on seal, mõtlesin, et peaks vale, aga kuidagi juhtus nii, et et see oli tema jaoks õige. Nendest töödest, mis helikujunduses teinud oled nii teatris kui kunstis ja raadios. Milline erinevus näiteks on näitusesaali teatrisaali vahel või kuidas ruum mingeid erinevaid teid dikteerinud on? Ruum dikteerib väga palju, ruum dikteerib alates sellest hetkest, kui inimene jõuab sellesse keskkonda, ruum hakkab juba juba oma välise keskkonnaga dikteerima, näiteks kas või selle puhul see mõnikord on kõik nii selge. Viinistul, ma ei oska ja öelda, et see on kasulik, aga, aga minu jaoks on huvitav hakata seda ruumi lõhkuma juba enne, kui inimene sinna ruumi sisse jõuab. See on mingisugune publikuga mäng ja ma ei arva, et näitus oleks vähem publikuga mäng. Vähemasti ei tohiks olla Moody näiteks lauritsa näituse puhul. Üks mu lemmiktöid sellel on, ei oska nüüd küll peas selle nime öelda. Aga see on selline pilt, kus ta on ühendanud, et mingisuguses foto Montaažis üraskite käiguteed mida nad närivad puusse. Kui ma õigesti mäletan, siis Pariisi metrooplaaniga ja see mõjus kohutavalt ilusat kohutavalt õigelt, sest et seal ei ole tegelikult sisulist vahet. Vot niisugused asjad on tegelikult täpselt samad, mis on minu jaoks olulised heli. Kui on, siis ma leian need kaks asja ja siis on minu jaoks võti olemas ja siis saab sealt edasi mõne üksiku. Nüüd ma pean võimalikuks, et helikujundus on nii filmis kui teatris kui raadios kui näitustel sageli selline asi, mida eraldi ei vaadeldagi, kuivõrd püütakse tabada mingit phenomena loogilist tervikut või ütleme, inimene, kes läheb teatrisse, ei pruugi spetsiifiliselt eraldada lavastust helikujundusest. Aga kui sa oled selle maailma Kappelt tükk aega tegelenud, kas sul on mingeid eeskujusid või kas sa jälgid seda kuidagi teistmoodi, on sul mingeid helikunstnikke, kellelt sa oled õppinud või kellelt sa oled eeskuju võtnud? Ma ei oska öelda, kas ma olen kelleltki eest võtma, ma arvan, et pigem ma ei ole eeskuju võtnud. Mõtlen, kui ma püüan sellele esimesele poolele vastata, siis see tegelikult on minu meelest nii. Sven Grünberg on, seda on seda välja toonud, et ütleme, filmi puhul tundub ju väga tihti selline asi, et kõik tähtajad venivad, kõik asjad ei, ei lähe nii, nagu peavad ja siis on mingisugune montaazi aeg, kui kõik tähtajad on juba ammu ületatud ja siis oodatakse heliloojalt või, või helikunstnikult mingisuguseid imetegusid. Ja vot minu meelest see on see koht, kus et no ei saa öelda, et muusika mõttes muusika kohutavalt erinev Grünbergi aga just seesama lähenemine asjale, et sinu heli, milles tegelikult ühe konkreetse asjaks teed, minu meelest peaks omandama sellise mõõtme, et kui teda tervikuna vaadata on ta, on ta ka eraldiseisvalt täiesti iseseisva iseseisev teos ja Grünbergi puhul on näitatest selgelt hukkunud alpinist või või hundiseaduste aegu või või ka Siber on olnud mu kodumaa või, või mis iganes tema filmid, et isegi kummaline ongi see, et näiteks ma ei tea, kes on, kes on finni ka Siber on olnud mu kodumaa, režissöör, ma ei tea seda küll, aga ma tean, et Sven Grünbergi muusikavihu hundiseaduste puhul samamoodi. See on suur, suur mingisugune asi, mille helikunstnik sinna võib, kui ta oskab, kui ta, kui tal see õnnestub sinna taha tekitada. Nii et see muutub tervikuks ja tihtipeale üleüldse täitki heli minu meelest kogu terviku mingiks hoopis kõrgemaks asjaks. Sellepärast ei tasu minu meelest kunagi helikujundust alahinnata. Mõne sõnaga, pisteliselt varsti lõppevatest näitustest. Kõigepealt Tallinnas Draakoni galeriis on täna viimast päeva avatud Kristiina Hanseni tšansingitrast. Adamson Eriku muuseumis lõpeb homme näitus Estonlased kujutavas kunstis. Ka Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi moekunsti näitus kaamos ning selle satelliitnäitus virvatuled on lahti veel täna ja homme. Hobusepea galeriis vanalinnas on 25. novembrini avatud Kirke Kangro näitus peaaegu Vabaduse galeriis Peeter Kuutma näitus variatsioonid sinises ning Hop galeriis 26. novembrini. Austraalia päritolu kunstniku Ulvi haagenseni Aak õe, kus kunstnik ise on galeriis kohal. Päev kella 11-st kaheni. Rävala puiesteel galerii null null kaheksas on 29. novembrini avatud veel Mihkel Maripuu isikunäitus ning pink galeriis Telliskivi tänaval klaasikunstnik Eili Soone valgusobjektide näitus olla kuni 30. novembrini. Esimesel detsembril sulguvad Veermäe näitus sankis leni pilved Tallinna linnagaleriis ning EKG galeriis olev Talsinki stereo, mis toob publikuni Helsinki Kuva taideakadeemia ja Eesti kunstiakadeemia uus meedia ühisprojektid. Tartus on Y-galeriis täna-homme veel avatud kadri toome näitus nurgatagused Tampere Majas Eeva Jakowitzi tekstiilinäitus. Niit, nõel, õhupall kuni esimese detsembrini. Tartu Oskar Lutsu nimelises linnaraamatukogus on kuuenda detsembrini avatud Eesti nahakunstnike liidu Pisi köidete näitus ajastaja. Seitsmenda detsembrini galeriis noorusskulptuurinäitus, öö ja päev, kus osalevad Eesti, Läti ja Hispaania kunstikõrgkoolide üliõpilased. Jaa, Jaakobi galeriis on detsembri keskpaigani avatud Kertu Lätti mälestusnäitus, lõhna pervert, naised ja teekann. Nüüd on aga sõnakunsti kriitikul Andrei kseno fantovil kes käis mõni õhtu tagasi kiirkorras läbi valitud näitused Tallinnas ning tegi juttu Andres koordiga kastellaanimajas Kadriorus, Triin Soone Eesti lastekirjanduse keskuses, Tiit Pääsukesega, Lepo Mikko näituse avamisel kumus ning Nikolai karmašovi näitusel kunstniku poja Orest Kormašoviga. Annan mikrofoni üle ning järgmine galerii on eetris kuu aja pärast. Tänase saate tegid Maria Lee Liivak ja Vivika Ludvig ning saate lõpetab Andrei Xanofantov. Brave viibimine KuMus, Nikolai koormus sovi maalinäitusele. Siin on üks väike ruum, kus on tema idülilisemad, väiksemad, hilisema perioodi pildid ja selles ruumis avati laes aken, et päike sisse paistaks. Poe korreskoromosoof, eks pärast päike oluline. Nikolai kromosoomikunstis. Kelle jaoks päike ei oleks oluline, päike on oluline igale inimesele, aga Nikolai gurmašovi kunstist rääkides ja üldse tema elust ma võin öelda ühe episoodi tema jaoks. Päikesevalgus on ikkagi võrdne loominguga. Tähendab, et kui kunstnik midagi loob, siis ta loobki valgust ja eriti eredalt. Muidugi on see tulnud välja tema juttudes sellisest kunstiliigist nagu ikoon, aga ka tema enda looming on ju väga tugevalt sellega seotud. Nii et päike on kõige alus. Nikolai suvi ka väga hea portreemaalija, mis oli siin tema saladus? Väga hea inimesed, tunnetamine, inimese mõistmine, tajumine, jaga nägemine, ühest küljest muidugi oli vaja ka professionaalset oskust, aga kui see on olemas, siis järgmisena kerkib esile võime suutlikkus tabada mitte ainult inimese väliseid jooni, vaid et ikkagi tema sügavamat olemust. Ja seda ta oskas. Ta pani sulle nimeks Borest. See on selline vana arhailine nimi. Kas see tabas sinu olemast? Ma arvan, et nimi On väga oluline selles suhtes, et reeglina nimi pannakse teadmata, kellega tulevikus on tegemist, aga nimi hakkab inimest kujundama tahes-tahtmata. Nii et päris tugev seos sellega ikka on, et ma ei ütleks võib-olla, et see päris minu olemus on see otseses tõlkes kreeka keeles tähendab mägine teades natukene ka mütoloogiat ja neid tegelasi, kes selle nimega seotud on, siis jah, mingi teatud seos seal ikkagi on. Tänan. Kastellaanimajas Eduard Vilde majamuuseumis on Andres Koorti maalinäitus. Mida sa maalid? Näituse nimi on kulged. Et see on nagu võibolla siuke olulisem teema siin näitusel, et ma olin niimoodi, et lõuend on põrandal. Mulle tundub, et see on väga tsen, budistlik võib nimetada nii jah, et ma nagu ise nagu otseselt selle peale ei ole mõelnud, aga aga jah, et see kulgemine ongi tegelikult otseses mõttes, et ma nagu jalutan üle lõuendi ja ja lisan sinna vajadusel värvi, et nii need maalid sünnivad. Sinu maalid kujutavad maastikke, samal ajal nendes midagi näha ei ole. Et kuidas sa seda saavutad, niisugust niisugust voolavust, niisugust kulgu, kus on justkui nagunii palju äratuntavat, aga, aga midagi otseselt näha ei ole. No üldiselt mida vähem maali peal on, seda, seda parem on maal, et varjagu püüan seda jah nagunii minimaalse norida, kui võimalik, et noh, mingit tunnetust saavutada, siis mingid äratuntavad objektid ikkagi on maastikel. Samas mul on nagu palju abstraktseid pilte, nagu, nagu selle näituse nimi, pilt, kulged, see on mõnes mõttes ka väga realistlik pilt. Kuna noh, see kujutab teed või minemist. Ja ta ongi maalitud niimoodi, et ma olen nagu jalutanud üle lõuendi. Siis on ju päris otseselt nagu kõndimine, kulgemine. Samas võib seda võtta ka nagu üldisemas mõttes, et igalühel on oma tee minek, et veel koos on mingi teed, kuidas keegi soovib. Me räägime lastekirjanduse majas direktori Triin soonega praegu siin trepi peal väljas Judith Clay näitus. See on üks saksa illustratsiooni kunstnik mikspärast tema siin näitusele. Meil on täna see rõõm, et hetkel on Tallinnas avatud Tallinna illustratsiooni kriminaalsee on selline suur illustraatorite näitus, mis leiab Tallinnas aset iga kolme aasta tagant. Vahepeal oli küll natuke pikem paus ja see DNA-l, kuid vaat siis ta tuleb alati suurte nimedega ja väga heade illustraatorite isikunäitustega, kus vabatud undri nool hetkel on triennaali põhisuur, näitus avatud rahvusraamatukogus, aga kuna ettevõtmine on nii suur, siis tal on sellised satelliitnäitused ja sellest kaks näitust ongi meie majas. Ja üks näitus on veel Tallinna linnateatris, kes võitis eelmise triennaali eelmise triennaali, mis toimus meil siis 2009. aastal, võitis Varvara lai Venemaalt. Samas seintel ja ma kuulsin, et Varvara Alai tööd on avaldatud tegelikult e-raamatu jaoks. No tänapäeva kunstnikega ongi nii, et, et kunstnikud, kes teevad veel klassikalistes käsitsi joonistatud pilte, aga eks nagu kõik kogu raamatu maailm liigub ju väga palju selle e-suunas ja arvuti annab kunstnikele väga palju võimalusi siis tõesti piltidest päris palju sünnib tänapäeval juba k e-formaadi jaoks elektrooniliselt. Kuna Varvara teeb ka tööd ajakirjadele, siis ei olegi imestada, et mitmed tööd just sünnivadki arvutiekraanil. Eks see suund iseloomustab tegelikult ka meie, Eesti oma kunstnike mitmed tööd sünnivad juba kohe digitaalselt. Nende piltide peal on palju niisugust temaatikat, mis tänapäeval seostatakse seminismiga tehnoloogiaga ökoloogia ka, mis te arvate, kas see on nüüd, ütleme selline hea näide diviis kunstist? No ma arvan, et kunst on ikka alati ühiskonna peegel ja kunstis on alati oma lood olemas ja kunstnik ju tegelikult väga palju, kui väljendab oma suhtumist asjadesse. Et need pildid jutustavadki, seda lugu, mis on meie tänases ajas ja peegeldavad seda, nii need nad kindlasti on. Suur tänu, aitäh. Kas sina, Tiit panid üles Lepo Mikko näituse mitte üksi, siin? Kolm tegijat, Lember ehitas seinad, mina panin seinte peale pildid ja Tiit Jürna vägisele graafikatekstid seina ja ja muidugi, Anu Liivak, kes need tööd kokkuvõttes kõik, nii et siin antiinide, Tiit Pääsuke praegu inimesi, kes teab kõige paremini, mis on Lepo Mikko sõnum. Oh, kui ma seda teaks, siis ma maaliks. Aga ma tahan seda öelda, et selle kuna minu käest küsiti, et mis selle kujunduse printsiip või kust see tuli, ma ütlesin, et see see kujundust tuleb. Vaadake Lepo Mikko maali, võtke üks horisontaalne maal ja teine vertikaalne ja vaadake seda natukene aega ja siis lähevad kõik pildid paika. Näituse kujundus on kodeeritud nende maalide sisse. Suur tänu. Lett hommikul maalid on horisontaalsed ja vertikaalsed. Siin täidetakse klaasis Lepo Mikko näituse avamisel külastega teie näituseid.