Tere õhtust, algab laupäeva õhtune saade. Reporteri pooltund meil ja mujal. Vanaisade vanaemade kontsert jutustab Liivaku, Leena naerulood, mis mahuvad taskusse tuntuid, hääli, heliplaatidelt ka suurmeeste arvel saab nalja teha. Estraadirütme ja estraadistseene Jüri arvetelt, Eino Baskinit ja Voldemar Panso. In testija teedest eemal laanekurus kalmu, põrgupõhja, kõigi teada kõige käivaasneid tühiseidi, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Katrinil ilusalt veebel nägi juhuslik möödamineja ehk põrgupõhjatoa Uncast käik suits välja. Seega oli kindel, keegi pidi seal elama. Üleb hist, eit, osutage, muidu tahaks väljaga talveks jääda sinna elama. Seal muidugi olla siis, kui oleks seal raadio. Televiisor. Vanapaganat on punane pulstunud habe ja Vanemuise näitleja Elmar Salulahe hääl. Tema ise ei oleks teadnud midagi mahajäetud eluasemest. Teda kutsusid Tallinnfilmirežissöörid Jüri müüria Griša Kromanov, kes siin tõrvaaugu tihedate metsade vahel väntad filmilindile lugu vanapagana õndsakssaamisest. Koht on haruldaselt valitud ja kui koha otsimine samuti filmi tegemise ajal aeganõudva töö hulka arvata, siis selleks on kulunud. Õige mitu nädalat kolm nädalat umbes. Ja Kusti otsimas käisite läbi terve eest. Kastre-Peravallas Virumaa metsades. Selgus niimoodi, et kus meie oma tehnikaga ligi pääseme, seal niisugused mets ei ole, kus põrgupõhja talu võiks seista. Ja on seal, kuhu meie sisse ei pääse masinatega. Ja siis siin, näidismetsas leidsime sisesele nurga, kus ta umbes võiks seista. Ja sinna siis Rein Raamat, meie kunstnik ehitas ta üles. Kõrge põliskuusiku all, mille tihedast katusest ainult nõrk sinakas valgus läbi paistab. Inimesed liiguvad hämaras nagu tondid. Niisugune peaks olema ka päris põrgupõhja. Madalat maadlikki majad, tare aluse peal, õlgkatus, aastate allooka vajunud hallid palkseinad pehkinud ja pragudes. Lävepakust üle astudes tuleb turjakal lörcal tublisti kummardada. Keset õue hooguga kaev. Selle kõrval lösutab sammaldunud Raudki mürakas, millel istumise saatja ära keelab. Papist. Aidarästa all seisab perenaise tööriistade rivi täies hiilguses. Toobri pütid, vitsikud, lännikud ja igasugu astjat, millele nime ei oska anda. Neid ja nende aega kuuluvaid põrgupõhjaehitusi annab tänapäeva Eestis tikutulega otsida. See talu ei ole kuskilt toodud, see on ehitatud ülesse meie dekoratsioonitsehhi töötajate poolt ja metsamaterjali selleks saime sureani metsamajandist, nad meile varusid selleks ekstra jämedaid palke. Nendest palgi pindudest, siis on tehtud seinad. Aga anda vanaks, vanaks tehtud ja antud talle säärane faktuur, et raekoja külastajad, kes põrgukoja vahel liiguvad, isegi nii päris näpuga katsetel kahtlevad, kas ta ikka on tehtud, ei ole. Õlgkatus on ometi see sammaldunud torelcates? Jah, ühe õlgkatuse, õigemini mitu õlg, kust need küll me tõime ära ja panime sinna peale. Miks film saab uue pealkirja maa peal? Asi on selles, et on ju selgelt kogu kogu sellele mani rikkust ei mahuta pooleteise kuni kahe tunnisesse silmi. Kuna kirjutasime targemini me valisime sealt kindlat süžee ja mõtteliinid. Ja sellest tingituna muutus ka pealkiri. Raske on öelda, kuidas näetegi, kuidas see pealkiri tekkis. Kuidagi nii tundsime, et see peaks olema hästi maa ligidale. Kõik see, mis toimub maa peal, kuhu vanapagan tuleb vaatama, tõesti pole võimalik elada nii, et saad õndsaks. Ja kui see kõik siis on juba nii maa peal, siis me arvasime ka, et eks see pealkiri sobib kõige paremini. Kes mängivad Kaval-Antsu ja teisi tegelasi. Kas kohalik rahvas ka kuidagi osa võtab selle filmi loomisest? Kohalik rahvas võtab osa ja aitab meid paljus. Kolhoosnikud on aidanud meil ehitada. Samuti on aidanud meid. Tööjõuga meil on võrdlemisi palju ringi seadmise siin selleks, et see asi omandaks säärase põrgu põhjalikku alalansuliku või salsa koloriidi ja peale selle, kui me hakkame põletama valu koos vanalaganaga siis muidugi võtavad sellest kustutustöödest ja kõigest sellest kindlasti ka kohalikud olenevad millel tulekahju võib sõita, vaatama, see tähendab, millal te umbes lõpetajate viimased võtted seda täpselt teid ja sest et kahjuks meie veel praegu rippuma ära ilmastiku tujudest. Igatahes sel sügisel, mis kõik võib ühe filmi tegemisel segada, ilm on see, siis vihm, päike ja siin on maks võileivaseadus. Kui me sõidame võtteplatsile, kus on meil tarvis pilvist ilma siis me saame hingata päikest, kui meil on tarvis päikest, siis me saame vihma ja see on täpselt nagu võileib, kui kukub, siis ikka või kalla kuule. Nägime romaanist teame, tuleb vana põgenen Rõuge jõudu katsuda ja see on veel ees on vist juba läbi minu halva läbiva ja mees elab siis kuidas tunneli käruga rindel ei ole viga. Ma olen lõvidega olnud kaks nädalat. Olin emase kõrval ja kolme mehega, igaüks valvas kaks tundi ööses ja ei ole väiksemad kriimuselist. Minul ei ole, ma sain Marlame ära, sõida Tartu, aga teised tõmmati puruks. Üks suri Helsingis, Ralph Rimmel, teine Leonard, uus õue said Tallinnas tol aja kinos Grand Marinos sai surma. Kui lehedele läksite? Poolteist meetrit ja meeter. Vast nii, ma oleks veel lähemale läinud. Las need talt. Ma olen seal harjunud. Kus kohal karudega jõukatsumine aset leidis, sealpool Moskvat? Tahtsin niisugune oli. Ei tule praegu meelde. Teidule meelde eit mäletas, aga tema suri ärasalu. Laht peab nüüd jälle rääkima nagu põrgupõhja. Jürka. Võiks veelgi jätkata karudest ja tsirkuse lõvidest. Aga kaamera ootab. Jyrka vaata korras mikrofoni kaadrisse. Läigib parasjagu isegi. Tähelepanu vaikust, võte. Valmis olla. Mootork. 102 duubel üks. Kaamera on välja sihitud ja operaatorid selle juures kuna ühtaegu vaatama mahub ainult üks paar silmi, saab teine operaator mikrofoni pihku. Mati kaske on mitut puhku usutleda püütud kuid ilma õnneta. Operaatorid. Töö on liikuv täna põrgupõhja talus. Eile Moskval karumurdmist Filmas enne seda ja mis oli kaks kuud tagasi kaamera ees? Kaamera ees viimased kaadrid, mis sai filmitud, oligi Hemingway kodu ja kaluriasula Kochimar, mitte kaugel Kuuba pealinnas Havannas. Missugusest kohast talv võrdlemisi kõrge künka peal, ümberringi park, mis samuti kuulus Emingu eile ja selle keskel troopiliste puude palmide all asub valge, võrdlemisi tagasihoidlik maja. Terrassilt avaneb väga ilus vaade Hannale. Ja võib-olla kui natuke silma niimoodi pigistada ja pingutada, siis paistab Kameri kui me majja sisse astuksime, mida kõigepealt näeme kõigepealt kahtlemata raamatud, neid on tõesti väga palju ja need moodustavad osa mööblist ja kõigest kõik seinad täis, kõik seinad täis. Isegi vannitoas asub samuti raamaturiiul, nii et vist vannis olles armastas ta isegi ka seal lugeda. Kas Hemingway raamatukogus oli ka eestikeelseid raamatuid? See on muidugi väga julge lootes? Jah, sest nimetatud Ma võtsin kaasa eestikeelse Hemingway, vanamees ja meri, et saada sellele võib-olla Hemingway isiklikult sekretärilt autogrammi. Ja kui see sekretär Roberto Veera nägi eestikeelset vanamees ja merd, siis tal võib olla riskeerida, tahtis konfiskeerida sõna tõsises mõttes ja ütles, et see vist kuulub muuseumile siiski pärast jäi mõtlema ja hakkas otsima ja leidis Eesti kirjastuse poolt saadetud kaks vanamehe ja mereköidet. Ja selles suhtes tõesti Me kuidagi olime meeldivalt üllatunud. Missugune oli Hemingway töölaud kus ta kirjutas, kus ta kirjutas tubadest magamistuba, laia voodi kõrval asub raamaturiiul, nii nagu neid kõikjal raamaturiiuli peal ühe väga paksu raamatu peal asub. Kirjutusmasin tähendab inimesi kõrguselt, sest ta kirjutas püsti püsti ja paljajalu, nii nagu ta ise nimetas, et kingadega vanad mõtlemast. Muidugi, Brandon kõikjal Kuubas, samuti ka enim, kui majas on marmorkivipõrand, seetõttu võib-olla on vähe külm ja jalgade alla oli asetatud ainult mingisuguse looma nahk. Ja muuseas loomanahku. Põtrade hirvede ja jahisarvi on tõesti selles majas väga palju, sest Hemingway ise oli suur jahimees, eks isegi väga palju koordi, nagu kõikjal käis ta Aafrikas. Ta abikaasa Mary Hemingway pidas samuti lugu sellest spordist ja samuti pojad. Kas Hemingway endine sekretär või tema teenija jutustas teile ehk midagi huvitavat kirjaniku elust üks võib-olla mis tema? Justkui kaluri niisugust suhtumist kõige rohkem võib-olla riivas ameeriklased, kes tulid Kochimari, kus toimub vanamehe mere tegevus, tulid filmimas filmi vanamees ja meri, mida ka meie ekraanidel demonstreeriti. Tahtsid filmida seda topisega Hemingway sellele ütles, et kui te ise niivõrd viletsalt kalamehed olete, siis püüan Ta ise ja selleks ta siirduski Tšiili rannikule, kus pidid olema suuremad augu uhad. Ja sealt ta tõesti püüdiski endast võib-olla üks-kaks-kolm korda pikema kala ja see kala oligi see mis sattus filmi. Ja mida me nägime filmis ei olnud mitte topis, vaid oli tõepoolest Hemingway, Tongala autori poolt püütud kala. Kas vanamees ja meri, peategelane vanamees on veel elus ja oli võimalus teda näha? Jah, ma kohtusin taga isegi klikult jää, kui vana see mees praegu võiks olla praegu 87 aastane, kaks viimast aastat ta ei ole merel käinud, sest nii nagu ta ise ütleb, et jalad veavad alt muidu kõik kirg on siiski merel ja seetõttu, kui ta istub põhilise osa laevast kaldal, jälgib tööd ja merd ja teda isegi teatud määral vägisi hoitakse veel tagasi kallal, sest ta ise võib-olla, kui tal päris vabadus andeks, oleks ta juba ammu tagasi seal uuesti. Malbe teagi millal me kolme jalaga Illo Eerole kaard. Käänet peremees. Moimijagarisi homoandes loas. Kuule. Poeta ta neegri la. Täname ekskursiooni eest, mille me Mati Kase abiga tegime Tõrvaaugu metsast Hemingway kirjanikukodusse. Kuid täna on lõpuks laupäev. Kuidas veedab seda kuubalane. Millal Kuubas algab laupäeva õhtu? Peale päikeseloojangut, sest kuni selleni on võrdlemisi kuum ja isegi tänavad vaiksed, tantsida tuuba, temperamentsed tantse, isegi kuubalased, niivõrd palava päikese käes on siiski karask. Ja üks võib-olla jahedamaks ja huvitavaks kohaks nii laupäeva õhtuni. Havanna rannaäär, Malecoon ja muidugi paljud paarid, kuhu kuubalane tuleb mitte Rooma vaid lihtsalt puhkama. Uhkemaid ajaviitevõimalusi võib olla, mis Havannas eriti on kunagine Klubi Tropica ala praegu see on juba kõigile avatud juba tähendab rahvalik puhkekoht, mis kell see asutus oma uksed avab? 10 poole 11 paiku öösel. Väljas on pime Tropica, kuna ta on põhilises osas, on ta lahtine suurte troopiliste puude all. Kuhu on ära peidetud sellesse taimestikku värvilised lambid, mis annavad väga huvitavat ja niisugust mugavat valgust ja seal lihtsalt istuda ja jälgida eeskava. Lauad on asetatud ebasümmeetriliselt valt puude alla ja väiksed seltskonnad istuvad seltskonnad istuvad laudade ümber. Mida kuulen lauale, tellib vist kõige populaarsem. Jook on Cuba Libre tõlkis vabaguva limonaadiklaasi sees asub suur tükk jääd põhja valatakse natuke kaardid kui natuke 50 grammi jagu, võib-olla isegi vähem 50 grammi ütlemine. Ja sinna juurde Coca-Cola. Kauaks sellest klaasidest jätkub, sellest jätkub terveks õhtuks. Ja programm lõpeb. Nelly kolm. Kuidas keegi varahommikul jah, sest päev on, sest pühapäeval on pühapäev ja võib kaua magada ja programmi esimene pool on poolteist tundi peale seda asula juba rahvas ise. See on vaheaegu peale seda programmi teine pool. Ka umbes tunda aega. Ja peale seda on lava, orkester on juba täie täielikult rahva käsuks. Tantsud on väga huvitavad, põhiliselt Kuuba omad, tantsude rütmid, pat sanga saad, saad sa, Konga tantsida armastab kuubalane väga järjest peetakse ka selle võrra väga lugu. Kuuba viise võiks kaua kuulata, kuid nüüd näib, on paras aeg meelde tuletada, et istume ikka veel tõrvaaugu metsas. Filmirahvas on kaamerat kokku korjanud, metsaalune tühjeneb ainult piipu popsutama, vana kohalik jääb üksi põrgupõhja talu valvama. Poole pärast teatuks Suure-Jaani kultuurimaja pääs buss välja, astub vanadaga nüüd ruttu grimm maha ja uus etterahvas ootab Vanemuise ringreisietenduse algust. Suure-Jaanis on laupäeva õhtul. Vanaisade vanaemade kontsert pillilugude vahel vestab teiega juttu Liivaku, Leena. Hey, minge, läksin, mina läksin, mina esitavad pasunapoisid Helmut Orissaare juhatusele. Nüüd siis anname sõna liivaku Leenale. Tema tänavajutustus viib teid kaugele lapsepõlvemaale. Mu lapsepõlvi peene Melite winning jaa, mõtlengi rääksi külla läbi käib siis linnu suubel, kaslevil joomik ja käru kõld ja suure töö pääl kihut mõisniku tulede üld. Meil kambri lagi oli madal ja aknast kivist põldu näinud, jäi käosagar sirmulatputma, neid, seal müts, värv, nägopeediemmaid päeva veere pääl ja kärss Nimäe moore. Valimi näppe seal. Nii võse kulge, läheni ja põlluvahetee kikilinnu peseme, mitte ei lähe mul meelest nii. Meid oli kolm last, mine olises Gide vanim sai sõsarmari jäägige noorim imelik, jäiga hullemat häda ei ole, aga kui sa neid omast noorembit pead hoidma mee olimises, nii ka nende jäelisi. Aga väike Märt oligi rohkem mede hoida jäägaansilda. Kui ema oli kodumain, sest siis läits kõnd rohkem tume emmeria. Ja kuni mõisa tüümanni tinditüki oligi teinekord kodust raasite kaugemal. Laits võeti mõisatöö manu ka üten Mucertsiaalses vankri immeria kõnd, põllu pindrid, müüdaja, aga mu tammikuse einele minti Võrtsjärve viire. Sinna oli oma neli-viis versta maad, seal oli uiske ja suukael ja vaatasin märgikest nüüd Tenes võeta. Sest ta jäigi tervisenõu ja Marioida. Mul on siin nõnda meene, nüüdsed sädemed lätsivee einele. Ise sobesat Ärete Manc pere pääl oli juba viitabki sedasi heina rondiga märkinud Imehituja RIHA Mankroodsases sisside ime taarina siia Levad potti. Täieliku tases vankri Pälist ütel siis märgike olendid lits ja kulli ilusti manni ja Leena sõna. Ja ära sa luba resa Kaio peale minega redeli otsa roniega. Aga meeleritel Hadekide nüüd ilusti lapse järgi, et haiget ei saa ja et mina vaadassi. No me lubasime kiik ilusti mariga teeta, nõnda kuidas imekäsk. Aga nüüd ta einemises äge küüni tagati. Päästa peestime mariga lõiget. Pistimi memme harida lõigete kiviaia pääle Vabara varre oi nõnda marju täis kive ja Maarja oli suure kui suvi, küber. Meil endil. Uibo aida Zone ja sellepärast tonni Maria ju õige suu peratse veel. Ja siis, kui ebaagara varre tühjas oli söödu sai heldus, sest tuli meelt miili. Noh, korjasime svil mõne tera Piiu, muist oli veel valge ja ja Joossemises uttu, tarepi Märti otsima. Näitsist ja mäng riidepuu pulgaksidega paanimistel ruttu marju marjapeoga suu pääle, et suukaid küünelt hästi. Mariega saas esipüssi, met. Märt, kas ask nüüd küll Marju märkidellid sai küll. Aga kas sa said nüüd paelu, Marju? Ai küll. Paelu mar Vetleses ilusti emelega õhtuga, ema tuleb, et sa palju marju said. Noh, aga pehmeke läitsiki madalama selja varju, pikemas õhtu tuligi lähemasi. Meid esilme vaadasse, viki vilksti, vilksti, võltsjärjepooled, käibeeinele hakkavad tulema. Südametunnistus hakkas vaevama nende Marie perest, kus selle häbi ots olles solvas nüüd nime teada saan, et meni latsele Oit, marja, esinahka, seimi. Pidasime siis mariga arvu, et kuidas nüüd küll sääseinalisi näed, Niil tita ja etsus ime rõõmustest jäi panistuses nägusedamide koerustükki või süütegu tähelegi. Viimete tulime, mõtleme, kiidame õhtuse mäskid, kartuli imenuisel tagatare aiamaatüki pääl läpikima ja merika kartuli, ET kiidemises õhtus. Tõime ruttu kaardi ja kartuli võtma. Kartul ainult Illixi, küll näpuotsa suurutse numis, Neudyerne direks oli nii myya tinglik varre külge neid, mis võttagi. Viinate viinast, Pokivatini, siis oli juba arvata nõnda palju, et korra keedujaagu käest häälitsi radusimises ilusti riita ja väärtule suure rutuga pata, kiim endid, oi näe miile Köl nüüd eme rõõmustab, kui ta õhtueinele tuleb ja näeb, kui tubli perenaise tal kodunama ollu. Jõuski õhtu käti eineni stuulive märgike Juusk kohe vudinal vastu. Ime oligi toonud talle kimbu Luhtige jõe pudeli siia. Ja kus siis imetan kätte andma hakkas, Vitel poiss. Ses läits tal kulm õigegibrajevitel. Mis hullu, teenbudin tulede ära, kell kartules oli veel õigesti Ants maganud suure tüdruku, aga aru bana pääselleni ei ole. Ja kuidas siis taga tare läits, päälid, hunnikut, seda tühja kartumala kartulimaalappi näi. Mass unistas, mängivad, pasunapoisid. Hiljaaegu ilmus väikene raamatukene Pealkiri, palun võtke edasi autor Leo kerge, seda raamatut on mõnus tasku pista. Tan lõbusaks kaaslaseks reisil ja on lahedaks lugemiseks isegi kohvitassi kõrvale. Ühtlasi on ta ka üheks esimeseks pääsukeseks meieni naljavahelises trükisõnas. Enne kui lööme selle raamatu lahti paar sõna autori Leo kergega Võib-olla kõigepealt mõni sõna väljaandest ja väljaandjast. Väljaanne toimus nii-ütelda Pikri liinise, kuna suurem osa nendest lugudest, mis kogumikus on avaldatud, pikris ilmunud. Ja kavas on terve rida edaspidiseid, sellelaadilise üritusi, kõigepealt järgmise valimikuna ilmub Nõukogude kaasaegse satiirivalimik tuntud Nõukogude autorite töödest koostatud ja selle järgi ilmub meie satiirik Harri Lehiste. Kogu meie lugejate edaspidine avaldame tõlkeid kui ka originaale, tähendab on mõeldud Nõukogude satiiriklassikuid Elfette lohvi, teisi ja niisamuti kaasa kaheksaid rahva, demokraatiamaade ja ja ka teiste maade satiiriku hoida. Kavatseme anda välja terve seeria. Teie raamat oli siis esimene pikeri nii-öelda raamatukogus. See oli jah, esimene valik. Ja valmista teil tikker töö käigus. Põhiliselt, ja ma töötan Beckeri toimetus kirjandusliku kaastöölisena. Põhiliselt on need lood kõik ilmunud kahe viimase aasta pikris. Ja Peab ütlema, et terve rida lugusid selles raamatutes on elust välja kasvanud isegi niisugused absurdsed faktid, mis lugejale kahtlemata tunduvad liialdatuna, nagu näiteks följetoni poisu, kus advokaat oma süüalust kaitseb järgmiselt veidrate ja isegi pealtnäha absurdsete väidetega. Tegelikult ei ole need välja mõeldud, vaid need on tõesti võetud päris konkreetsete advokaate arstide suust, need sõnad konkreetsete kohtuprotsesside käigus. Ja see lugu ilmus pikris, seal olid ära märgitud nende niinimetatud advokaatide nimed, aga muidugi selles kogumikus on nimed ära muudetud, kaotatud, kuna ta ei siin ilmselt tähendab kogumikust ta teenib teise eesmärke muidugi konkreetse põlgetonil, aga niisugused asjad esinevad ja on ka teisi lugusid, mis on päriselust maha kopeeritud ja võetud. Mida meie täna laupäeva õhtu kuulajatele tee raamatust ette kannaksin? Mis te arvate? Kuna laupäeva õhtuga tegemist on, siis võib-olla sobiks. Näiteks perekonna rüpes laupäeva õhtul. Võib-olla kuulajatele meeldib. Niisiis perekonna rüpes loeb Voldemar Panso. Ei ole kahtlust, et pension on ämmad põhjalikult ja paratamatult ära rikkunud. Minul maksis vähemalt hea tüki vaeva, enne kui suutsin enda oma veenda, kuivõrd troostitu ja kurb on üksiku vanainimese elu omaette korteris ja milline muretu vanadus ootaks teda meie perekonna rüpes. Juba esimesest päevast alates ümbritsesid lapsed vanaema kõige õrnema armastusega ja õige pea ei jäänud temast enam sammugi maha. Meie naisega päeval töötasime, õhtuti käisime kinos võitjaatris. Laupäeviti aga sõitsime linnast välja, sest töötav inimene peab puhkama. Õnnelikud ja muretud olid Kaaemma päevad. Perekonna rüpes nautis ta igakülgset heaolu ja muretuid vanaduspäevi. Ainuüksi juba nelja nii imearmsa inglitaolise põngerjas seltskond, nagu seda on omad beib isegi nõudliku inimese muuta õnnelikuks. Ämm mõistis seda suurepäraselt, seda enam, et peale lapsehoidmise tal mingisuguseid muid kohustusi ei olnud. Kui mitte rääkida pisiasjadest, nagu seda on toiduvalmistamine ja tubade koristamine. Aga isegi selle juures olime naisega ämmale ihu ja hingega abiks. Vähemalt kahel korral aitasin tal isegi puud ära lõhkuda. Õnnelik maja, kus elasid veel õnnelikumad inimesed. Et vanaemal meie juures kõik oli prii. Teisiti ei oleks ju ka mõeldav. Siis loovutas ta oma pensioni väikeseks tänutäheks meile. Vastutasuks kinkisime talle juba teisel kuul õmblusmasina. Rõõm oli näha, kuidas ta ei tüdinud sellel vuristamast ning lapsed said ühe uue asjakese teise järel. Riiet selleks muidugi kulus, aga ei saanud ometi võtta vanaemalt ta ainsat rõõmu. Ja et ta rõõm üldse otsa ei lõppeks. Ostsime viimase poole aasta pensionist vanaemale mootorrolleri. Sellel logistasime koos naisega laupäeviti linnast välja õngevetele. Puhkuse ajaks kolisime sinna aga juba kogu perega. Kõik algas nii imetoredalt. Päevad läbi, istusime järve kaldal nagu kaks kivi jumalat lihavõtte saarel. Keskhommiku paiku tuli ämm võileibade ja lastega, vaatas mõne aja, vangutas kahetsevalt teadja läks edasi. Aga mis seal imestada, ammu on teada, et kalameest suudab mõista ainult. Ühel päeval, õigemini külm õnnetul hommikul, kui olin ära söönud ämma toodud võileivad, läksin allikale jooma, õngelati andsin hoidmiseks ämma kätte, kes vaatas seda võhiku üleoleva põlgusega. Seal äkki kuulen, las ämm kyljetab ja naine karjub. Tõmba. Kindlasti oli see köige suurem ahven, mis üks ämm iialgi mahedast veest välja tõmmanud. Kui sirutasin käe Wade järele, tõrjus ämm, pea nüüd. Oota, ma proovin veel korraks. Olen veendunud, et see oli vanakuri ise, kes talle selle õhtupoolikul õnge otsa riputas 36 suuremat ja väiksemat kala. Õhtul oli ämm nagu ära vahetatud, põsed lõkkeldasid ja silmis sädelus veider läige. LR rookimist mõõtistas suuremad kalad üle ja märkis tulemused kalendrisse. Hommikul leidsin ämma voodi tühjana. Kadunud olid ka minu mõlemad õngelatid kummisaapad ja õhtul valmis pandud plekkpurk limukatega. Mitmetunnise otsimise järel märkasime lõpuks ta öödanu paistvat pilliroos. Seal ta istus paadis ja õngitses kurt ja pime, kõige kaduva vastu. Mis seal imestada, varahommikuse peene vihma, kerge tuulega napsab roosärg isegi tühja õnge. No nii see algas. Kui ämm 10. kuupäeva paiku linna pensioni järele sõitis, ostis ta kogu raha eest õlgi kahva ja viis eksemplari õngitseb käsiraamatut. Siitpeale läks naine koos ämmaga igal hommikul järvele, mina aga jäin koju laste juurde. Õnnelik isa, kes ei tea, mida tähendavad neli niisugust väikest murjanite, nagu on minu omad. Ükski raamat, riideese ega aknaruut, polnud nende ees kindel. Sel ajal, kui ma kõige väiksemad kuivaks mähkisin, läksid kaks vanemat hüppenööri pärast riidu, aga keskmine, lõikas kääridega minu vihmamantlist nikule teki välja. Teisel nädalal hakkas kogu lugu mulle vähehaaval üle mõistuse käima. Ma lihtsalt ei suutnud taibata, kuidas kaks pealtnäha täiesti tervet inimest võivad päevad läbi õngenööri kohal koogutada ja uss leotada. Oleks veel, et poisikesed, aga täiskasvanud inimesed ja pealegi naised peaaegu et oleksin tol korral usklikuks hakanud. Vähemalt tabasin end sageli palvetamas, et ilm külmaks ja pikale sajule pöörduks ning sel kombel puhkus enneaegselt lõpetaks. Kalainspektsiooni aga saatsin anonüümkirja, milles vihjasin, et ämm tegeleb röövpüügiga, jaan üldse kahjulik inimene, kellele ei teeks paha silm peal hoida. Võite kujutleda mu kergendust, kui lõpuks linna tagasi kolisime ja elu jälle normaalses rööpas hakkas kulgema. Ainult ämmaga oli midagi juhtunud. Ta võis seista tundide viisi aknal, hakkas harrastama hommikvõimlemist ja uitas õhtuti nagu kuutõbine jõe ääres. Lõpuks soetas enesele mingisuguse salapärase raamatu ja hakkas kusagil ära käima. Palvemajas käib, konsulteerisin ja mõtlesin, et see on ainult pool häda. Jumal temaga, las käib. Ühel laupäeval õngitses ämm naela otsast võtmeajas motorolleriga kuurist välja. Kui seda märkasin, kallati mind nagu kuuma veega üle. Olin kogu aja endamisi aimanud, et lugu hästilõppev. Kahmasin riiulilt palderjani pudeli ja sööstsime õue. Kuhu nii? Ema küsisin võimalikult ükskõikse ja lahke näoga, sest olin kuulnud, et taolises olukorras on kõige olulisem säilitada külma verd. Proovida õige, tabab võrr, rivastasem, Carthommiti jumalat ja liiklusinspektorit. Loomisin väriseva häälel tühja hull neist tõrjusem, koorsused lõpetatud ja luba taskus. Säh sulle palvemaja. Kui näete linna vahel või maanteel kihutamas motorolleril vanaldast fanaatilise ilmega naisterahvast spinning nagu suur tükk rihmaga üle õla, siis see ongi minu ämm. Kui aga kohtate pargis või puiesteel melanhoolsema välimuse ja aukuvajunud silmadega noormeest neli last käekõrval, siis, siis noh, see olen mina. Kontserttuntuid hääli, heliplaatidelt ja anekdoote kuulsatest meestest. Montell vaimukas prantsuse kirjanik ja Moramist 16.-st sajandist tähendas kord seltskonnas. Mulle näib, et kõige õiglasemalt jaotatud hüve maailmas on mõistus. Mille põhjal te seda järeldati, küsis keegi. Noh, asi on üsna lihtne, vastast Montenn naeratades. Igaüks oma osaga rahul. Nii et. Nad on mu Kriit korraldas Kristjani kontserdi oma heliloomingust. Kuna ka noodid õigeaegselt kohale ei jõudnud, oli ta viimasel hetkel sunnitud kava ühe Beethoveni helitööga lõpetama. Järgmiselt päeval kirjutas keegi kardetud kriitik, kes oli kõigi lepitamata vaenlane linna mõjukamas ajalehes. Eriti just viimane pala on üles ehitatud täiesti võimatule naeruväärsele kadeltsile. Kriit helistas kriitikule. Kellega ma kõnelen? Küsis too, suur muusikaspets. Beethoveni raevuga, kõlas vastus. Kes teile öelda tahab, et te olete eesel. Eilse kontserdi viimase pala autoriks polnud mitte kriig vaid mina. Lang Militsa Karjus Heinrich Haine istus kord ühes Polonni kohvikus ja luges sisse, tulid mõned inglased ja alustasid väga kärarikkast vestlust. Veidi aja pärast astus Haine nende laua juurde ja lausus. Vabandage, džentelmenid, aga loodetavasti ei segase teie vestlust, kui ma ajalehte loen. Saksa 19. sajandi romaanikirjaniku Theodor fantaanit iseloomustas kuni kõrge vanaduseni köitev armastusväärsus. Tollal veedeti seltskonnas meeleldi aega mänguga, mis seisnes vaimukate vahede otsimises erinevate asjade vahel. Kui fantaani kord jällegi seisusest mängust osa võttis, pöördus kaunis pidu perenaine tema poole küsimusega. Mis vahe on lauakella ja minu vahel kalis fantale? Vana kavaler vastas naeratades. Kell meenutab meile aega, teie juures, aga kallis sõbratar, unustame aja. Jätkame estraadirütmis. Sõnalises osas löövad kaasa Jüri Järvet ja Eino Baskin. Ansambel stuudio kaheksa esitas Uno Naissoo pala vallatu poiss Gunnar Pedraudse aeglane valss. Varjolal mängib autor. Ebatavaline lugu ehk joomine polegi alati pahe. Pole teada, kui kaua näinud, vot see on alles kohtumine. Sinuga on oledai välja justkui. Vennas, minuga on lood kehvad, juhtus mingi õnnetus, hullem kui õnnetus naise või veelgi hullem, moraalne katastroof, mis olen juba kuu aega tööta. Ai vallandati. Lahkusin ise. Ma olen kuulnud aasta jooksul seitse korda kohta, vahetanud mõistet mõisa inimestega läbi, mispärast ikka selle va viina pärast? Mõistan ja viin rõngad, kust hullem, pean seda isegi j palju mõjutatestiiskagi suhu. Kui nüüd, aga lihtsalt. Mul on sünnipärane maastikus alkoholi vastu. See on suurepärane omal õnnitleda. No mis suurepärane. Kas teadke, missugune elu on karskele inimesel? Ma räägin sulle kohe laupäeval tulen töölt koju, keegi kaastöötajatest kutsub, läki, pistame pool liitrit hinge alla. Kõik lähevadki, mina jään üksi nagu vana känd. Salvel võttagi, uhke peab ennast teab kelleks? Paan mitte ärritada, olen tihti valmistunud kõigini sülitama, sulgema silmad ja alla neelama ühe sõõmuga selle neetud Tapka, nagu kastoor, võid kalamaksaõli. Naerad minu üle või et inimesega sina peale üle minna, pead enne sinasõprust jooma, aga head seltskonda ka seltskond ei ole rikkunud kõigil tuju ja asjad on tõepoolest. See on meil väike õnnetus, otsusta ise, mida võib elus saada, puudutada karske inimene, kui kõik asjad aetakse korda jooma, lauale. Selles on sul õigus. Kuid ära lase pead norgu. Aitlesind, võta ennast kokku, sa oled vist plaani ala töötaja. Ole tead, mis? Osakonnas, kus ma töötan, on vakantne koht. Anna homme avaldus sisse ja küllap massi juurde. Ma teen sinust veel inimese. Söödetud sa nägid seda ikka tõsiselt. Milline õnn sinuga kööke sai? See on tühine asi, ei tasu rääkidagi. Läkid kõhu, kuidas kuu? Selle peale peab ju liiku tegema. Esineb neeger, lauljatar Ella Fitzgerald. Tõnni laul. Mul polnud kunagi juhust. Tagasihoidlik küsimus ehk kuidas siiski hilineb. Andestage, kas teie olete jaamakorraldaja ja mina? Väga tore. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas rong väljub täpselt. Aga miks ta ei peaks täpselt välja sõitma, nüüd teate midagi veel vahele tulla. Mõttetus, mis peaks vahelist tulema? Võib-olla pole veduriga. Materjalil tähendab, Rangvaloveenimisega rong väljub täpselt jah. No kuulge ometi, ise te äsja ütlesite, pole katlale vaadanud, järelikult ei võida ka sajaprotsendiliselt kinnitada, et rong väljub täpselt. Aga see võib-olla veel eelne soid ei? Aga siis võib ju midagi juhtuda? Väljamõeldis. Mis peaks siis teie arvates juhtuma missis kuulani pihta? No näiteks ei põle, tuli katla all küllalt hästi. Minu vanniahi näiteks ei taha samuti mõnikord hästi põleda ja siis pean ma alati bensiiniga tagant. Kuulge jätkuvalt järel, et taevas ogarata küsimuste pärast lasime õige aja mööda, oleksin pidanud, ongi juba viis minutit tagasi välja saada. Nojah, ma ütlesin juba algusest peale, et mina nimed vahele tulla ja rong hilineb. Esineb saksofonimängija stanged kösseni pala nutiminu jaoks. Esineb soome kitarriansambel vöödest rajas Lindströmi populaarne laul Rolaate. Tänasest laupäevaõhtuses saates olid kaastegevad Liivaku, Leena Voldemar Panso, Leo Martin, Jüri Järvet ja Eino Baskin. Mikrofoni juttu puhusid Lembit Lauri, Matti Kask ja Leo Kerge. Kontsertosas esinesid pasunapoisid Helmut Arusaare juhatusel Tampa Jaanil, Gunnar Pedraudse parimule ansambel stuudio kahikse neeger, lauljatar Ella Fitzgerald, saksofonimängija Stan Getz ja kitarriansambel vedest Rajesh heliplaatidelt kuulsete laule venomino Tšiili Donald mössoneedi menüüd, korjuse marjolanza ja Saara Leandari ettekandes.