Ühel 1558. aasta jaanuari lõppu vööl sõitis Valka seal mööda külmunud reedeed üle lahe Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Turu linna. Kaasas kiire sõnum Soome maad valitsevale hertsog Juhanile, kes oli Rootsi kuninga Gustav esimese poeg. Hertsogi peanõunik oli Henrik Larsson Horn. Aga mis oli kirjas, et eelmise päeva koidu ajal tungisid Moskvalase väed umbes 40000 meest Vastseliina ja Tartu suunalt Liivimaale sisse. See lugu on kirjas Jaan Krossi Balthasar Russovi romaanis kolme katku vahel. Henrik Klausi poeg Horn, Soome kangaste soost pärit mees olid õla Rootsile allunud Soome maa kuberner ja provintsi valitseja hertsog Johani lähemaid nõuandjaid. 1563.-st aastast oli ta Eestimaa kuberner ja Balti provintsides asuvate vägede kõrgeim ülemjuhataja. Aastast 1565 kogu Liivimaa kuberner. 1579 said Rootsi väed venelastelt Narva lüüa ning Henrik Horni asemele asus Pontus de la Gardie. Selline oli Henrik lääs on Horni lugu eluaastad 1512 kuni 1595. Rootsimaal 1592 sündinud Gustav Horni kohta on öeldud, et ta pärines samuti kangaste Hornidesox. Juba noorena sai see tubli sõjamees, feldmarssaliks. Määrati 1628 Rootsi armee ülemjuhatajaks Liivimaal. Pärast Gustav teise Adolfi surma sai välimarssal Horn üheks Rootsi vägede ülemjuhatajaks ka Saksamaal. Ta võitis lahinguid kolmekümneaastases sõjas alates 1634. aastal nöörlingeni lahingu, kus Rootsi väed põhjalikult lüüa said. Horn võeti vangi ja tema vangisoleku aeg Burkhauseni kindlas lossis kestis kaheksa aastat, hilisema pori, krahvkonna krahvi, taas kord liinima igal kuberneri ning Rootsi riigi marssali Gustav Horni. Tee jätkus ikka lahingutes ja ta lahkus siit ilmast 1657. Et Eestimaal kuulus talle malla mõis Virumaal. Sugulussidet Henrik ja Gustav Horni vahel ei õnnestunud mul leida, kuid huvitav on see, et nad mõlemad olid Eestimaaga seotud. Eks ole, ajalugu põnev. Kõigi tänase looga pole Hornid kuigi kõvasti seotud. Ainus side on see. Gustaf Aarne oli kaheksa aastat vurchauseni lossis vangis, sest seekordne lugu ongi Burkhausen elassist ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid. Ja nii algas seekord. Austrias asuvast Salzburgist, mida see laul ülistab, pole Burkhausen kuigi kaugel. Neid ühendab Salzachi jõgi eraldab Saksa-Austria piir. Ja kui Salzburg ümbritseb juba uhke Alpide eelmäestik, siis võrkhausen Ülem-Baieris seisab veel enam-vähem madalal maal. Mõlema linna rikastumisele aitas keskajal kõvasti kaasa soola kaubandus. Võrkhauseni loss aladelt on arheoloogid leidnud jälgi juba rauaajast, kelkidest ja Rooma aegadest mistõttu täpset linna asutamise aega on keeruline nimetada. Kuid iidsetes ürikutes on seda mainitud aastal 1025 värviliste heade ja punaste katustega. Burkhauseni linn on 110 kilomeetri kaugusel Münchenist. Jaburghauseni loss on kõige pikem loss kogu Euroopas ning üks pikemaid terves maailmas. Tervelt üks kilomeeter ja 43, mõnedel andmetel isegi 51 meetrit pikk. Ja nüüd tuleb aja jõgi jälle kord tagurpidi voolama panna, et teada saada, kuidas küll tekkis ja kasvas kitsavõitu mäeseljandikul see rohkem kui kilomeetri pikkune loss. Ja kes olid need, kellele tänapäeva inimesed selle Est tänulikud peavad olema. On teada, et umbkaudu aastal 600 rajasid Baieri valitsejad Salzachi jõe kaldal paiknevale madalale mäe seljakule esimese puukindluse siit valvati ja kaitstiga jõel liikuvaid soolalaevu. Alates aastast 1180 sai Baieri hertsogi Otto esimene Vitels Bach kes kuulus keiser Friedrich Barbarossa kõige julgemate rüütlite hulka. Tasuks sõdades üles näidatud vapruse eest tegigi keiser Ottost Baierimaavalitseja Otto esimest kutsuti Carootkofiks siis punapeaks ja esimene oli ta seetõttu temaga algasvitel Spachi hertsogit dünastia Baieris, mis kestis tervelt järgnevad 738 aastat. Võrkhausen oli tema loss ja niiden ja kui tema järglased ehitasid seda aasta-aastalt ikka edasi. Hertsog Henryk 13. ajal aastal 1255 ehitati alusmüürid, seinad, keldrid ja kabel ning suur osa kõigest sellest on tänaseni alles. Aastatel 1392 kuni 1503 venisid kindluse müürid kogu lossimäe pikkuseks ühinedes osaliselt Burkhauseni linnamüüriga. Teostatel valitsesid Baierimaad kolm soolakaubanduses eriti rikkaks saanud hertsogit. Ajaloos on täiendsõnarikas lausa nende nimedele lisandunud Heinrich 16. rikas Ludwig, üheksas rikas ja Georg rikas. Nende rikaste hertsogi residents oli trausnitsi kindlus, lass ja esimene Neist lesbootlik Heinrich 16. 1386 kuni 1450 läks muuhulgas ajalukku ka sellega, et saatis oma naise Austria Margarete Murchauseni lossi sundasumisele saigi Burkhausen 15. sajandil valitsevate hertsogit naiste või leskede lossiks. Lisaks säilitati seal ka hertsogit suuri varandusi. Seetõttu tuli teadagi lossi edasi ehitada ja kindlustada, mida hertsogit ka tegid. Rikka Henry, 16. ja Austria Margarete poeg Ludwig üheksas oli Baierimaal 15. sajandil teine rikas Vitelfachida hertsog, 33 aastane Ludwig sai Baieri, Lantšuti hertsog yks pärast oma isa surma 1450 ja valitses 29 aastat. Muidugi pidas ka tema sõdu ja võitis lahinguid ning jäi ajalukku. Ka sellega saatis hertsakonnast välja kõik juudid, kes keeldusid ristiusku astumast. Ning aastal 1475 paigaldas ta oma pojale Georgi-le ja Poola kuninga Kasi Mir neljanda tütrele printsess jäädvigale saksa Hedvig. Uhked pulmad. Münchauseni silmale tulnud Baieri orgist sai oma isa Ludwig üheksanda järel kolmas ja viimane, rikas Baieri tihertsak. Juba neli aastat pärast Georgi ilmatu uhkeid pulmi võlaprintsessi Hedvigiga lahkus Ludwig üheksast siit ilmast ja Georg pärisemaisa varandused ning temast sai järjekordne Baieri hertsog. Jutuveskid pajatasid, et kohe pärast pulmi lukustatud noor ja väga kaunis hertsoginna Hedvig Rausnitsi lossitorni. Kuid ajaloolised tõendid tunnistavad, et see oligi pelgalt kuulujutt. Noor hertsoginna elas lossi valitsejanna täiesti normaalset elu ja kinkis oma mehele viis last. Kaks esimest olid, tead, kes mõlemad surid enne, kui nende isa Hertsog Georg. Tekkis keeruline olukord, sest keskaegsel Saksamaal valitseva seadusega järgi ei tohtinud valitseja tütred oma isa positsiooni pärida. Nii et pärast hertsog Georgi surma aastal 1503 algas suur sõda Baieri Lantšuti hertsogkonna pärimisõiguse ümber. Ajalukk oli läinud Baieririkaste hertsogi teguline 15. sajand. Uus sajand oli alanud pärilussõdadega, mille tagajärjel ühendati kõik Baieri hertsogkond ja pealinnaks sai München. Ajalaul, kuid Ellands juhti kolmerikka hertsogi auks peab ütlema, et nende valitsemise ajal ehitati Burkhauseni hiigelpikk loss lõplikult valmis. Nii et sellest sai kogu piirkonna kõigevägevam kindlus. Minul oli see, mis andis rikastele hertsogit, tele, nende rikkuse ning võimaluse niisugust uhket kindluslossi üha suuremaks ehitada, sest kogu soola, kaubandus, Salzburgist, Hallennist, Alpidest pidi kulgema mööda salsa jõge põhja poole Burkhausenisse ja sealt edasi Burkhauseni. Kavalad valitsejad panid nii soolalaevadele mööda maad kulgevad Televooridele peale tugeva tollimaksu. Kuid ükski pidu ei kesta igavesti. Ja aastal 1594 valdas riigi valitsus kogu soolakaubanduse ümber. Niimoodi kaotas Burkhausen oma suurima sissetuleku allika kuid kindlusloss oli ikka samade, siis seitsmeteistkümnendal sajandil kindlustati seda veelgi, sest oli puhkenud kolmekümneaastane sõda 1618 kuni 1648 mis hõlmas enamikku Euroopa riikidest. Selle sõja rajal hoitegi meile nüüd juba tuttavat Rootsi riigimarssal Gustav Horni vurchauseni kindluslossis vangis etega Burkhauseni linna rikastanud soolaäri enam tulu ei toonud. Siis polnud võimalik ka lossi eest sama hästi hoolt kanda kui seeni. Kui Austria-Ungari impeeriumiga sõdib Napoleon 1809. aastal Burkhausenis, peatus olevat teatanud, et see kindlus on igas mõttes vananenud. 19. sajandi lõpul alustati Burkhauseni lossi põhjalikku renoveerimist ning tänapäeva külalistele jutustab ta taas põnevaid lugusid oma rohkem kui 1000 aastasest ajaloost. Selline Unburghauseni ajalaul. Linnulennult tehtud fotod annavad mõjuva pildi punaste katustega heledate hoonete reast. Kitsal mäeseljandikul, mis moodustabki rohkem kui kilomeetri pikkuse Burkhauseni lossikompleksi neljandiku kõrgeimal tipul seisab sakiliste äärtega müüride ringis. Iidne mitmest ühendatud hoonest ja tornist koosnev pea loss. Edasi kulgevad ringmüürid siis ligi 1000 meetri võrra mööda mäeseljandikul mõlemat äärt piirates lossihooneid ja nende vahel paiknevaid arvukaid Sis õuesid. Ühel pool neljandiku võiks öelda, lossi all seisab Burkhauseni linn, mis ulatub kurvilise Salzachi jõe kaldale välja. Teisel pool laiub metsaste kallastega järv, vöör see päikesepaistel on see pilt sealt linnulennult lausa särav linna heledad värvilised majad ja punased katused. Järve sina ning metsast kallaste rohelus ja kõige kohal vägev loss oma iidsete tornide, kõrgete heledate massiivsete hoonete ning lõputuna tunduvate müüridega. Tarmooni välja ei müü t? O ja see jaopim trump Elausi juurduaarti räinada. Sedalaadi rahvuslik lõõritamine võiks isegi sobida Austria-Saksa piirilinna, mida Burkhausen eneses ajaloos päris kaua kujutas. Rõõm ja optimism on asjad, mis inimesi ka kõige hullematel aegadel edasi on aidanud. Ja Burkhauseni loss on igasuguseid aegu üle elanud ja ikka alles jäänud. Sa kõnnid mööda pikka tõste sildamis riiv sind kahe ümara teravatipulised pooli torniga piiratud massiivsesse väravahoonesse. Aknaid on vähe ja need on väikesed värava poolkaar ise on madal ja kunagi kattis seda kaitsevõre. Vurchausen on läbi aegade olnud rohkem kindlus kui loss ja seda on siin igal sammul näha. Kindluse müürid on kohati kuni viis meetrit paksud, vallikraavid tõstesillad sügavale müüride sisse peitunud võredega, aknad palju nii kandilisi kui varaid, võid, madalaid torne, ilmatu vägev keskaegne kindlus ja loss muidugi ka. Kõrgemal künkal seisvat kindluse põhiosa pea lossi ümbritseb madal sakiline müür, mis jätab kõrgete lossi hoonete äärde just paraja käigu, kus vahisõdurid kunagi valvsalt ringi kõndisid. Siin seisab läbivate heledate müüride, tornide ja punaste katustega ühendatud hoonete kobar, hertsogi, tema perekonna ja õukonna ning vahtkondade ruumid ja teadagi ruumid, kus Baieri rikad hertsogi 15. sajandil oma kulda ja hõbedat hoidsid. Vägev pea loss seisab kindluse lõunatipus ning selle hooned on koondunud ümbergi viise siseõue. Võrkhauseni pea lossi tähtsaima hoone kohta on kirjas palas õigemini vist küll siis last palee siin olid kunagi hertsogit eluruumid. Avatud on need, rikka Georgi ajal olid need tõenäoliselt just sellised nagu praegu siin avatud muuseumis. Igast hallist viivad uksed kahel poolseisvates ruumidesse ning hall juhib külastaja lõpuks suurde elutuppa, mida kutsuti müroossestume. Suur tuba nagu hallis on ka selles ruumis vägevatest puudel laagi ning tugev puumööbel nikerdatud lauad, toolid ja kapid. Näidetel seintele on pilte, kuid aknaid on avaras ruumis vähe. Pikka halli seintele raudrüü kiivreid, tapreid ja odasid uksed viivad hertsogi elu- ja magamistuppa. Viimases on suur lihtne sinise kattega puu, voodi ning voodi kõrval seinal vägev sinakatestoonides gobelään millel on hulk eksootilisi puittaimi ja linde. Purskkaevud, kaunis loss, mööbel, vaibad, maalid ja relvad. Palee esimesel korrusel asuvates hertsogi eluruumides ei pärine teadagi enam hertsogit aegadest kuid annavad ometi edasi kadunud ajastute õhkkonda ja hingust. Palee ülemisele korrusele viib kivises lossiõues välisseina pidi kulgev trepp. Niisiis lossihoonete trepid, kulgevadki enamasti mööda siseõuepoolseid müüre. Lause vabas õhus, kohati külgatustega, kaetuna palee ülemistel korrustel on üks pealusi kabeleid Jeburghauseni maaligalerii, mis on osa Baieri maalikollektsioonist hiliskeskaja tundmatut eks jäänud meistrite tööd. Kirikute, altaripaneelid ja Ülem-Baierimaa ning naabruses asunud austria kloostrite seinu ehtinud maalid on siin imetlemiseks väljas ja 62 trepiastet viib viimase korruse vaatele platvormile palee katusele, kust avanevad ilma igasuguse kahtluseta täiesti võrratud vaated. Üks vanemaid, Burkhauseni, pea lossi siseõue ümbritsevaid üksteisega ühendatud ehitisi on idaküljes paiknev suur rüütlisaal, mille müürid kerkisid juba 13. sajandi lõpus. Rikaste Hertzadite reas. Esimene Heinrich 16. laskis rüütli gooti stiilis suuremaks ja vägevamaks ehitada, et ka tema suur õukond sinna kenasti ära mahuks. Rüütlisaali kutsuti ka Türnitsi saaliks. Alati mõnusasti soojaks köetud ja siin pidasid hertsog ning tema sõbrad toredaid pidusid, kus teenrid üksteise järel üha uhkemaid roogi ja jooke laudadele kandsid. Need olid tõenäoliselt üpris mehelikult pead selles kivises vägevate võlvide ja sammastega suures saalis sest hertsoginna ja tema kaaskonda kuuluvad daamid einetasid daamide saalis. Nava viha ees on bensukrohvija. Nagu. Erida epilavamehe, suu peas. Oli oli ta ikkagi piinava mehe kombel teinud koopiat kena sõõri. Vanad head ajad, hilisematel väljakaevamistel on kindlaks tehtud, et praeguse rüütlisaali kohal oli varem kaks saali. Ülemine oli, sööd, isal romine aga midagi keldritaolist, kus hoiti toidukraami hilisematel aegadel Agraburghauseni lossi Su Riveini tagavarasid. Peale ossi suurt siseõue ümbritseb veel mitmeid üksteisega ühendatud hooneid. Rüütlisaaliga külgneb väike varakamber, kus seisid siis Hoyol rikaste hertsogit Erikused ning palee rüütlisaali vahel asus päriza var. Lossikabel laskis ehitada hertsog Heinrich Kolmeteistkümnes Vitelsbach kes valitses 13. sajandi teisel poolel ega polnud veel kaugeltki nii rikas, nagu hoolitseda tema sugulased. Kaks sajandit hiljem kabeli pühendatud pühaku seisusesse tõstetud Elizabeth fon tüüringenile kes oli näiteks 13. naise Ungari Elizabethi tädi. 13. sajandil asendus värske romaani arhitektuur vähehaaval Ottikaga, nii et kabeli välismüürid, nagu ka kogu Burkhauseni loss kuulusid veel romaani ajastusse. Siseruumidesse hakkas vähehaaval juba gootika sisse imbuma. Milline võisse kabel 13. sajandil välja näha, oskaks isegi ette kujutada, kuid hilisemate ümberehituste tõttu seisab seal tänapäeval armas haprategootidornikestega altar. Kaunistustest leidub palju kulda ning altaripildi tausta, samuti kaunilt kuldkollane. Ühe kabeli laskis Burkhausenisse ehitada ka kroonprintsina siin elanud Georg, hilisem hertsog Georg, rikas hilisgooti, meistritööd Püha Maria kabelit kutsutud New Yorgi, Poola päritolu naise järgiga Hedvig kabeliks. Kuid see paiknemite pea lossis vaid neljandas lossiõues lossi õue. Sid on siin lisaks kivisele lossiõuele aga tervelt viis. Niisiis, kogu Burkhauseni 1043 mõnede andmetel 1051 meetri pikkune loss mäeseljandikul on jaotatud lisaks pealussile veel viieks osaks. Algselt kaitsesid igalt neist lossikraavid tõstesillad, lange võredega, oravad, tugevad müürid ja tornid. Kõik need olid mõeldud hertsogi kaaskonnale, ametnikele, teenijatele ja lossi elus vajalikele töömeestele. Igal neist oli oma siseõu aastal 1573 valmis Burkhauseni lossi põhjalik kirjeldus, kus kõik need siseõued on järjestatud neid nummerdatud alates kõrgeimal lõunapoolsel künkal seisvast pea lossist ning liikudes edasi põhja suunas. Peale see ala eraldab esimeses siseõues päris Survalli kraav ja sillad viivad Burkhauseni lossi esimesse müüridega piiratud siseõue ida poolt alt linnast tõuseb mööda kallakut. Pikk vana lossitrepp-d juhib edasi tõstesilla ja iidses Stefani torni juurde. See asi spurchauseni linnapoolne värav pikka ja avarat lossi õue palistavad vanad uhked puud ja läänemüüri ääres seisab helepunase katusega hoone, kus kunagi olid pagaritöökoda ja pruulikoda. Praegu on siin kohvik, ka hertsogi tallid olid kunagi siinsamas õuel läänepoolses osas, nagu ka hobuste joogikoht, kaev ja purskkaev. Neist põle midagi alles. Ja esimesest siseõuest teise juhib vägev Georgi värav, mille laskis ehitada meie vana tuttav hertsog Georg, rikas, kes muide vanal maalil ilmatu uhke välja näeb. Tore Barretti laadne, müts viltu peas. Vägev tume täishabe, ulatub Hoolde rinda, kaelas särav jäme kuldkett ning seljas ilmatu suure valge Hermeliin kraega kuldpruunrüürikas Georg, kes abiellus Poola kuningatütre Hed riigiga, nagu mäletame. Ta ehitas Burkhauseni lossi esimese ja teise sisse õue vahele uhkete tornidega Georgi värava, mida ehivad Baieri hertsogit ja Poola kuningakoja vapid. Seda peetakse keskajast siiani säilinud väravatest kõige silmapaistvamaks ja suur sugusemaks. Murchauseni lossi teine siseõu on teistest väiksem, kuid ometi väga tähtis. Sa lähed uhkest Georgi väravast läbi, jõuad väikesesse kenasse lossimüüridega piiratud aeda. Lai kiride juhib edasi õue kallale ja sinust lääne pool seisab suur helepunase katusega hoone väga tähtis hoone lossiarsenal, millel on saksa keeles pisut ootamatu nimi, kurtserkastan lühike kast, kuigi lühikese hoone just ei ole ja kolm korrust kõrgust on tal ka kahel alumisel. Seal hoiti käsirelvi ja suurtükke ülemiselega vilja arsenali lähedal seisvas tornis elasid relvameister ja relvade hooldaja. Ja otse Kanali vastas seisab päris hõredes reas kolm ümmargust kellukest meenutava katusega müüritorni. Neid kutsutakse pipra doosideks Ferbesse. Neis tornides hoiti väikesi kahureid ootamatute rünnakute puhuks. Münchauseni lossi kolmas siseõu ikka müürib kahel pool päikesevalguses kividee ning iidsed puud ja müüride ääres kõik need vanad põnevad hooned kõrge ja hele, väheste akendaja, toredasti sakilise esiviiluga Aventiinuse ja kunagi elas siin lossikabeli plan ja legend või mitte, kes teab, pajatab, et aastatel 1477 kuni 1534 elanud kuulus Baieriajaloolane ja humanist Johannes turma Air selles majas hertsogi poegade koduõpetajaametit pidades. 18. sajandi lossi plaanidele on kolmandas siseõues seisva ventiiniuse maja etega aed joonistatud. Maja vastas siseõue piirava müüri teises ääres seisis pikk hoone, mida kutsuti Paber kasten. Ka langercasten. Pikast alumisel korrusel oli tallid ülemisel heinale. Aga kolmandas siseõues elavad ka iidsed hirmulood ja nõidade müstika. Siin olid maa-aluste kongidega vangla ja vangide ülekuulamistorn. Võrkhausen on üks väheseid keskaegseid losse, kus eraldi piinakamber. Tänaseks on siin kasutatud piinariistad Müncheni rahvusmuuseumi väljapanekus. Lisaks oli seal nõidade toorene oma vangikongidega eksendurm. Viimane nõiaprotsess toimus Burkhausenist 1751 ja viimast korda hukati nõid aastal 1831 mitte küll tuleriidal, vaid mõõga läbi. Selline on siis Burkhauseni lossi kolmas siseõu ventiinuse maja lähedal seisab väravaehitis selle kõrval tugev väravatorn ning madal nelinurkne vära viib juba neljandasse siseõue. Nagu teisedki, nii kujutab ka neljas siseõu enesest pika ja ka suhteliselt laiamüüridega piiratud ala, kus on palju rohelust. Peateelt viivad kõrvale kitsamad rajad ja kahel müüride ääres seisavad heledad punaste katustega hooned, mis kõik on Burkhauseni lossile väga vajalikud. Eriti kaunis on kõrge gooti torni ja terava viilkatusega väike Püha Maria kabel tuntud ka Hedvig tabelina. Mäletate Poola kuningatütart Hedrigid, kelle võttis naiseks Burkhauseni hertsog rikas Georg. 1479 kuni 89 ehitatud kabelit peavad asjatundjad hilisgooti arhitektuuri meistri eks sale torn tõuseb otse seinast taeva poole. Sammastele toetuv peasissekäik ning aknad moodustavad kauneid teravaid gooti kaari. Alates 16.-st sajandist kuni siiani laiub kabeli eesaed lillepeenarde, põõsaste ning jalgteedega ja müüri ääres seisab Burkhauseni lossi kõrge vaatetorn, mida hakati kutsuma aednikutorniks aastast 1573 pärit plaanides lihtsalt vahitorniks nimetatud kui traditsiooniline nimi. Aedniku tooren tähendab sedagi, et väga paljudes lossiõuede hoonetes ja tornides on pikka aega kaelatud lossid. Tornides oli see päris tavaline. Neljandas lossiõues paikneb ka suurmaksude maja, kuhu paigutati vili, vein ja õli, mis ümberkaudsetelt elanikelt maksudena sisse oli nõutud. Ja lõpuks Burkhauseni lossi viies lossi jõu, see on õuedes suurim ning sajandite jooksul ka kõige rohkem muutunud. Lossi õitseaegadel toimus just selles õues tõenäoliselt alati kiire ja asjalik tegevus sest siin elasid ja tegid oma tööd nii lossiametnikud kui teenijad ning Töömehed, kelleta lossis kuidagi läbi poleks, saadad pikalt pool õue kulgevate müüride küljes ja müüritornides paiknesid kõigi nende losside jaoks nii vajalike inimeste eluhooned töötoad, mida on sageli ka tornideks kutsutud. Nii et kõiksugu toredaid torne oli siin. Lossi ametniku torn, Puusepp, meistri Thorn, maksuametniku torn, korstnapühkija torn, jälle räniametniku torn. Viienda lossi õue kõige kaunim ehitis on peaaegu keset õueseisev kellatorn, ümara alaosa ja nelinurkse tipuosaga. Lumivalge ja sile, vaid tipuosas on kaks väikest akent. Kahest küljest kellade numbrilauad. Teised kaks külge kujutavad enesest kaunilt värvilisi päikesekellasid ja neljaosaline katusekuppel ja sellel lahtiste nurgasammaste vahel seisev tornikell mida katab taas väike ehkupelgatus. Armas torn on ehitatud juba 15. sajandil ning sellega on ühendatud valge toredalt nurgeline Raivo maja. Kunagi olnud siin ka hobuste joogikoht ja hobuveski siseõuest paremal pool seisvad müürid, tornid on juba 14.-st sajandist ning nelinurksed vasakul pool seisvad 15.-st sajandist pärit tornidega, ümmargused neljandiku põhjapoolses osas paiknev vurchauseni lossi viies lossiõu, ühtlasi ka kogu loss ise lõpes kunagi Ettingeri väravaga, millest on tänapäeval alles vaid üksainus väravatorn. Münchausen on küll üks päris kummaline loss algab kõrgel künka tipul vägeva keskaegse kivise kindlusega, mis paistab kaugele Austria poolele kindluses. Lossis on palee ja rüütlisaal ja edasi jätkuvad müürid mõlemal pool mäeseljandikul servadel tervelt kilomeeter maad pikapeale üha madalamad, eks muutuvate müüride vahel elasid väravad tega eraldatud lossi õued sajandeid oma argielu. Tänapäeval lõpeb kõik ühe ainsa väravatorniga. Aga sellest pole midagi, sest tohutus vägevas pea lossis ja lossiõuedes jutustab lõputu aeg alati oma lõputut lugu kõigile, kes seda kuulata oskavad. Ta saatis veel nüüd Noone alla. So käänseumiine stiilis. Pidanud teda. Sõjaväe Tiive Tügi ei? Ei ei ei. Ei.