Tere tänast või kellelegi muusikat teeb ja mängib. Improviseerimisseade komponeerib uusim aegse džässi esiklarnet diste afroameeriklane Tom Bayern. Mina olen Tiit, kus need Tombayron on esitanud meile juba avavalsi moodsu Ellen ning nüüd koos temaga võtame juhatust minemaks tunduvalt elektroonilise masse, isegi ladinaameerikalikku kõlavasse Iirimaailma, mis kõik kusagil nüüdisdžässipiiril seal lähedal või suisa keskel asub, nõnda nagu tänases saates ja mujalgi maailmast on Bayroni mängitud muusika üldiselt. Mondo slipp on järgmine lugu. Nõndaviisi kõlas ameerika maise plaadimasinisti tiigis pukki tehtud muhe mix. Ameerika maisiklarnetistid on vaeruni ansambli mängitud paavst Vironegi kirjutatud teemast Mondo slipp. Mida võime võtta enesele vabadust tõlkida siin kellelegi, kas veel Mondo mokkaks või Vold meil Mondo hooleks kuskil ei olegi, just meeldib, igatahes minule meeldib küll mõelda, mulle isegi meeldib väga uskuda, et see pen Mondo seal Ameerika maise karnatisti loo nimes ei ole mingi teine, Bel Mondo, kui ikka just nimelt pool toobermandoogida päris mitu ei kellelegi ja eestimaist filmihuviliste põlve mäletab, päris mitut moodi, mäletab muuhulgas kahtlemata ka pika ja blondi mehena, kel kunagi oli ühes jalas must kinni. Võiks ju küsida kahtlevalt, et mis seal ühel Ameerika maisil afroameeriklasest plannetistil aastal 2001 tollest aastast oli pärit lugu pelmandaalsed lipp. Et asja Ühe Ameerikamaal arvatavasti praeguseks väga ära unustatud prantsuse filminäitlejaga. Aga Don Bayronil nii muusikas kui teistes kaunites kunstides ja kahtlemata huvilisena kui mitte kaasalööja asja väga paljudesse valdkondadesse. Selle saate eetrisse mineku ajal, 2005. aasta kevadel on Lanetist paeluv lisaks muusikalisele ettevõtmistele endistviisi Ameerika filminäitlejate assotsiatsiooni liige. Samamoodi kuuluda Ta ühendusse nimega Black rock dualism. Niisiis, rokk kui muusika koalitsiooni, millel Chessiga väga palju otseselt justkui pistmist pole. Aga omaette küsimus seegi, kui väga otseselt või traditsioonilises mõttes on tõmbaironi mängitu loodu. Seattle komponeeritu tavamates džäss. Ma elan ise on pidanud peast peale ja seega siis oma muusikakarjääri algusest, eks ehk siis 1990.-te hakust tihtipeale sõdima nende stereotüüpidega, mida omistatakse nii hästi džässmuusikule kui väga veel eriti afroameeriklasest keskmuusikale, džässi sünnimaal, Ameerikas. Õigupoolest on selle saate mitmed palad, mille hulgas kuuleb nii töötlusi Euroopa klassikast kui hästi populaarmuusikast Ameerika populaarmuusikast mõistagi välja andnud džässi üks kuulsamaid firmasid et plaadifirma, mida samuti ehk peetakse veel harjutud pidama viimastel kümnenditel võrdlemisi tasakaalukaks võib-olla liigagi hiilitsetuks oma lähenemiselt välja antavale muusikale, aga mis ometi leiab kohtade vahel, oli plaatidele, kus leiab enesele koha väga mitmekülgne muusika, mis kohati ehk meiegi arusaamadele sobib Tšassiks vastu võtta, kohati aga kaldub sellest tugevasti kõrvale. Kõik see peaks olema siiski suuresti muusikahuvilisele avatud kõrvadega inimesele nauditav ja Don vaenlane diskograafiast, mis on edenenud 1990.-te hakusta alates debüütplaadist tas kiigiks. Berends, millelt oli avavaikses tänases saates on leida ikkagi tublisti huviväärset ja me sõidame nüüd tasapisi edasi 2004. aasta Dolbaarioni albumiga ajevydajevi ja ühe pirni töötlusega džässiklassikast kuul praegu pala pealkiri kirjutanud selle kunagi ammu Sämid brike. Nagu kuulda võis, seal eelpool võib maailma üks žessi esiklarnet iste mängida, tihtipeale ka tenorsaksofoni, nii sündiski seal eespool palas, viimati jaga klarnet til kandis meile kaunisti õhuliselt ette, et on Bayern. Ei miskit muud, kui seda Rikshopääni Largetat supeli, teisest klaverikontserdist. Oma klektiliste nimetame neid siis nõnda Christian mõjutuste huvide kohta väidab klarnet vist on, paar on ise, et eks süüdi jutumärkides süüdi ole selles hea lastetuba kahtlemata eelkõige tema vanemad, kellest üks ema mängis meeleldi klaverit ja isa, kes oli küll postiljon, käis kontrabassi mängimas kohalikes Kalüpso bändides. Kohalik koht oli New Yorgi linna lõuna pronksijagu ja sealt edasi liikus küll Don paelan muusikat õppima. Kõigepealt bostonisse. Aga selleni meie oma jutuga nüüd kaugemale veel ei jõua. Bostonit korra puudutatuna läheme edasi muusikaga ja kuulame vorsti mängimas. Ja pojad koos. Parun Juunior pain arseeni paelunud seenior on peagi meie kõrvus kahekesi koos ühes Ladina-Ameerika traditsionaalis nimega seikuda up. Nõndaviisi mängisin ühe eriti hoogsa palaglannetistan paarina ansambel, kus lisaks tõhusale puhkpilliedurivile kuuldud paashikude map mängis bassil kaasa Bayroni lihane Pops. Don Ballon seenior, kontrabassimänguhuviline Kariibi muusikahuviline postiljon, kes koostan Bayroni emaga, oli suuresti võtame selle eest, et nende kodus juba pihib Aironi kasvamisest. Peale kõlas sageli muusika Leonard Bernsteini st kuni isegi lesbini haarates paljut muud, mis nende kahe nime vahele mahub. Ning minnes bostoni mitte paakli kuulsasse koole, siis vaid New England konservatooriumisse muusikat õppima. Võttis noor planatist Viron kõigepealt osa projektist üks suuremaid võtmisi kooli orkestriga oli pleesmeri muusika mängimine. Niisiis noor rastapatsidega. Afroameeriklane võttis kõigepealt mängida juudi päritolu Euroopa muusikat ja juhtus nõnda tema edasise diskograafia edenedes. Ja kontserti võimaluste arenedes hakkaski üks osa publikut public ikka harjub kergesti sellega, mis juba tuttav on nõudma temalt valdavalt seesugust just nimelt Klesmeri repertuaari, millega ka Bayron kahtlemata piirduda ei soovinud. Nõnda nagu ta ei piirdu heliplaadil nimega fonin, Line, asend, liider, millelt kuuleme järgnevat lugu varsti üldse mitte-aaria, aitäh ja kunstlauludega tava mõttes nagu plaadialapealkiri seda tõotab, vaid nende aariat ja kunstlaulude seast leiab Schumanni šopääni ja Stevenson Aimla Putšiini kõrval kahtlemata veel valitud lugusid nii hästi ornet Golmanilt kui Don Bayroni enese sulest. Kuigi klassikute nagu Roy Ormisson ja Stevie Wonder ühtivi Underi lugu 70.-te keskkohast mida laulab meile kanadalanna patrisse Don Bayroni ansambliga me kellelegi järgnevalt kuulemegi. Viimati kuuldu Locturn kammerlik palali oma olemuselt mälestuslugu Immorjem aukad, näen nii. Salu tänni mälestusele pühendatud pala passi ja klarneti duett mängisid Don Baerania veteran, passistlesi Uuekmann. Kuuldud lugu on üks paladest. Don Bayroni kirjutatud teemadest, TEMA plaadide püüdiltoski eksperiment 1992.-lt teise aasta plaadilt ja tegu seesuguse debüüdiga, millega ka kõige julgemad noored džässimehed oma esma salvestustel vaevalt et niiviisi eksponeeritud välja julgeksid tulla. Ja ta on paelunud nimelt kirjutas selle plaadi bukletis pikalt ja ladusalt. Mõningatest jõledamatust lehekülgedest Ameerika ajaloos, mis küll ei ole liiga erandlikud, tuleb tunnistada. Tegemist ühega nendest paljudest eksperimentidest, mida tehti ametlike riiklike tervishoiuasutuste teadmistel on läbi viidud noorte mustanahaliste meestega tas kiigiks. Permets viitab 1900 kolmekümnendatel varal nii nimetada tatud eksperimendiga, kus mitmes ajale mustale noorele mehele kes ei olnud sattunud siis neid nakati süüfilis ja lasti mitmekümne aasta vältel ravimatut haigusel kulgeda lihtsalt selleks, et teha märkmeid, uurida, mil moel haigus edeneb, kui sellesse vahele ei segata. Samatas kiigi, kandiga on seotud mõned muudki teistsugused, kuid mitte vähem järeldad. Eksperimendid selle rassi kallal ja need on asjad, mida Tombaeral oma vendade ja õdede kallal korda saada koleduste hulgas teps mitte ära ei unusta. Eraldi on see, et ta seesuguse asjaga nii-öelda leti tuleb oma esimese plaadi avaldamisele. Me läheme rahulikumate teemadega edasi justkui päikeselise mopiga. Tegu on töötlusega arranžeeringu sedapuhku kirjutanud Bilbrisel kitarrist, kellega koos Mcrakeerimis Costello kahasse kirjutatud loo Maif kannab ette tol Bayra. Eikellelegi uusima muusika. Seda kandilise käiguga lugu ilmselt nõrgelise olemisega tegelast, keda loo pealkirjas nimetati Leopoldi tõsid ehitasid, esitasid meile tšekkide genet trummidel geisha moral klaveril loni plaks ikka mängis bassi, rahvalessi, trompetit ja ansamblijuht on paelunud klarnetit. Ilmsesti ei ole praegu enam 21. sajandi algusaastatel sugugi liialdus pidada toll Bayronit vägagi vääriliseks järglaseks nende klannetistide real reas, kes chissi ajaloos seal oma pillile nime teinud ja oma pilliga enesele nime teinud. Niisiis pärast peni kuulmanit, artist, sood või moodsamaid mehi nagu jõhvi, hemi, lie või Jon Ta on väärikamaid koletiste kahtlemata praegusel ajal afroameeriklane Don Bayron, kelle grupp mängib meile juba järgmist pala, seal on need kõõlmanni 1900 viiekümnendatel teema check-Cap. Aga kui ei ütleks ega teaks, et tegemist on kõõlmani teemaga, siis mitte sügav džässihuviline võiks seda pala küll vabalt pidada kas või kauniks Impressiivseks filmimuusikaks. Seesuguseks on selle loo ramiseerinud don Baer. Nõndaviisi musitseeris eelviimast korda Don Bayronics paljudest ansambli koosseisudest tehasel eikellegimaal saade, mille lõppedes ja lõpp saabub varsti ja minul tilkus neetil tänada teid kõiki kuulamast ja ma loodan, et kus teiega võime me kõik tänada ka tunbaironi olulisimad klarneti saksofoni, õpetajad, bostoni mees, Joe ähvardit, kes Don Bayroni enese sõnutsi on see olulisim tegelane, tänu kellele laoti seesugune muusikaline vundament, millele on nüüd ehitanud klanetistid, on Vaironi seesugune diskograafia ja laiem muusikaline tegevus, nagu me seda rõõmustavalt eklektilisena 21. sajandi alguses kuuleme aitäh kuulamast ja me jälle kohtumiseni. Saade on eikellegimaa.