Aastad Kert helbemäe sünnist, kogumikust Eesti kirjandus paguluses 20. sajandil on leida, et Kert Helme kuulub niinimetatud Arbojate põlvkonda proosas koos Karl Ristikivi, Bernard Kangro ja Valev Uibo puuga. Nende kirjanike loominguline tegevus algas 1900 kolmekümnendatel aastatel Eestis. Kuid küpsuse ja viljakuseni jõudsid nad paguluses. Gert Helme mäe saavutas proosa, Eesti draama ja lastekirjanikuna kunstilise jõu ning sügavuse. Viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel Inglismaal. Tema loomingus ülekaalus ajalooaineline proosa, eeskätt keskaegse Tallinna elu-olu kujutamine 16. sajandil. Raadioteatrile on Kert helbemäe aga eeskätt legendaarne toimetaja ning raadiodramaturg kelle tekstid olid ülipopule Kaarsed ennesõjaaegses ringhäälingus. Paaris järgnevas luuleruumi saates kuulete Gert helbemäe teoseid esitamas Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakooli neljanda kursuse üliõpilasi. Olgu see Moody tervitus kaareks esmakordselt eetris olevatelt noortelt näitlejatelt. Väärikatele eelkäijatele. Mikrofoni ees on lavakooli neljanda kursuse üliõpilane Jarmo reha. Helbemäe püha vaimu kirikukell. Kaugel hullusid hundid lähedalt alust, vastas neile. Õudne pikk ulumine. See võis olla teine hunt või ka mõni metsistunud koer. Kes see Toomas võttis teiba kõvemini pihku ja möödas laias kaares tee ääres selgelt konutavatest hurtsikutest. Nüüd, kus ta oli kodulinnale juba nii lähedal, ei tahtnud oma elu asjatult mängu panna. Juba neljakümnendat päeva rändas kisse toomas läbi põhjasõja-laastatud Eestimaa Tallinna poole. Sealt oli ta pärit kalamaja eeslinnast. Kui põhjasõda puhkes, laskis ta enda värvata Rootsi sõjaväkke. Ta oli võidelnud Narva all, sealt Rootsi väe riismatega lõuna poole, pagedes seigelnud Liivimaal. Lõpuks visanud seljast palgasõdurikuue olnud kaluriks Läti rannas kuni kojuigatsus teda sundis hädaohtlikule teekonnale läbi katku, nälja ja sõjarüüstatud maa mida valitses nüüd uus võõras võim. Ta oli oma teekonnal näinud verd, tarduma, panevaid pilte, võidelnud huntidega ja näljaga. Ainult tänu sellele olete liikus mööda rannikut, oli ta jõudnud niikaugele sest maapinnal polnud midagi inimestele söögiks pakkuda vaid meri andis toitu oma ammutamatus trüpest. Andis pisut Toomalegi, kelle uksele vees meri oli lapsepõlves kohanud ja kellelt võtnud isa. Ühel raju ööl. Nii oli toomas jõulud, Rocca al Mare rannani. Kustub ähmaselt, kuid siiski suunda näitavalt bassid. Toomkants ja mõne kirikutornid ei olnud siiski paika pidanud need kuuldused, mis kuni Haapsaluni püüdsid teda teelt heidutada. Et Tallinnas ei ole enam kivikivil. Et ainult suur varemeteväli näitab kunagise Lindanise asukohta. Veel siin ümbruses oli teda hoiatatud linna minemast mille tänavatel kõndivad ainuüksi Ta ei uskunud seda sest seni oli ta kõikjal leidnud ainult musta surmajälgi aga mitte enam teda ennast. Kisse toomas sammus südilt edasi et jõuda veel enne õhtut linna. Ta pidi täna sinna jõudma, sest oli jõululaupäeva õhtu. Juhuslikult oli ta kuulnud kõneldavat sellest ühes väheste ellujäänutega kalurikülas kus ta oli ööbinud ja koti kaladega kaasa saanud. Ikka ranna ligi hoidudes jätkas ta oma teed. Ta möödus üksikutest tühjadest kaluri tonnidest. Aga enam nägi ta musti jahervanesid ja ei ühtki inimest. Isegi siin viimati seisnud sakste kivist suvemajadest olid järel ainult tummad varemed. Viimaks ometi märkas kisse tooma terane silm jääl mustavaid kogusid. Ja ta riskis nende poole. Need olid inimesed, kes olid jäässe auke raiunud ja lootsid mereannile. Nad vaatasid umbusklikult lähenejat, pidasid nõu vist pagedagi kuigi olid mitmekesi. Nad oleksid seda vahest teinudki, kui mitte lahtine meri poleks olnud nende selja taga. Kes see Toomas astus meeste juurde ja küsis eesti keeles. Olete linnast. Ja kuigi linnast mis siis oli pika ootamise peale tulnud, umbusklik vastus. Alles siis, kui kisse toomas lähemalt seletas oma retkest ja päritolust muutusid nad jutukamaks. Jah, nad on linnast praegu igatahes elavad seal. Aga enne oli nende hurtsikus linnamüüri ees Lasnamäe kandis. Tea, kuidas seal kalamaja pool küsis Toomas kõheldes. Kalamaja pole olemaski, kõik majad maha põletatud ja inimesed Kes katkust pääses? Kelledel nälg, jalad alla jättis, põgenes linna või jälle läks kuhugi mujale. Surema oli vastus. Linna kuidas pääseb sinna, kas väravad on avatud? Päevavalgusel väravad avatakse lühikeseks ajaks, aga kohe, kui hämarus varri hakkab viskama pannakse jälle kinni. Niisugune olevat uute võimude käsk, sõnas üks meestest. Ja teine lisas aga ekslinna sisse sama teed kaudu, kus ta välja tulime. Läbi müüriaukude, kui võõras tahab oodata, kuni me siit mõne kalakese isse Toomas ootas. Tuletas vahepeal meestele meelde, et täna on jõululaupäeva õhtu. Võib-olla, aga eks jõululaupäeval taha inimene kah süüa. Kisse Toomas kibeles visalt suutäiekaupa andis meri saaki. Laulsin paunas kalu jagan teiega. Kelle muuga mul neid enam jagada ongi, sõnas Toomas viimaks, lootuses kiiremini linna pääseda. Nüüd korjasid mehed pikkamööda oma püügiriistad ja saagi kokku Torisedes Etka linnase jooteukisse toomast keegi et pimeduses on hõlpsam vahtide nägemata läbi müüriaukude pääseda. Võrdlemisi kerge vaevaga jõudsid nad linna mille tänavad olid pimedad elutud üksikutes majades, vilkus siiski peerutuli, mis laskis oletada neis hingitsevat elu. Hobusepea tänaval meenus kisse Toomale et siin elas kunagi nende tuttavat ümbersepp. Vahest on tooma omaks, et tema juures leinud ulualust maja aknad olid küll pimedad aga Toomas astus siiski avatud koja uksest sisse. Käis otsivat läbi kõik maja ruumid ronis kitsa nagisava tripi kaudu teiselegi korrale. Ei kedagi. Kõledus irvitas igast nurgast. Elutas legistas lae aampalkide vahelt kooljahambaid. Kõike seda tundiskisse Toomas vägagi hästi. Oma 40 päevaselt retkelt. Sõnatult vastust ootavate meeste juurde sammus nendega koos edasi. Mehed elasid Müürivahe tänaval ühe mündriku juures suures tühjas ruumis, kus veel 10 nälginud inimest pikisilmi ootas nende tulekut. Keegi ei teadnud kisse Toomale midagi sõnade neist kelle kohta teateid päris. Kas siis ei käida kuskil koos või koos. Jumaluke. Igaühel on endaga küllaltki tegemist missis teistega veel. Aga täna, jõululaupäeval on ometi jumalateenistusi. Küllap ka maarahva kogudusel püha vaimus. Seal ometi kohtan inimesi, meenus Toomale äkki. Jumalateenistusi. Kirikute uksed on ammust ajast lukus. Kellalöömine on ju keelatud. Keelatud. Ja surnuid oli nii palju, et nende matmisel kõlasid kellad varahommikust hilisõhtuni. Siis keelati kellad hoopis ära. Aga jumalateenistused? Eks katku pärast jäänud needki pidamata. On siis veel teda linnas? Seks korraks on ta enda küll välja tuisanud. Noh siis ju. Aga just sel silmapilgul hakkasid äkki lööma kaks heleda häälega kella. Kuidagimoodi rutates järevalt Kuulete sõnaskisse toomas võidurõõmsalt need vene tänava venelaste kirikukellad. Ju neil on õigus antud kõlamiseks. Leiti. Mis jutt see on? Ühel on õigus, teisele mitte. Mõistaksin veel kui katku pärast. Aga eks ta nende peale hakka samuti kui meie peale. Ei, seda asja tuleb vaadata. Kes tuleb minuga kaasa Püha Vaimu. Kellelgi polnud lusti minna. Ainult üks nooruk, kes imetlusega oli kisse toomast koguja piielnud, väljus koos temaga. Vaevalt seal püha vaimu kellalööja koputamise peale ust ehmunult praotada, ku kisse toomas kärkis. Miks need kella ei löö, vanamees? Ei teagi viimaks, et tänane jõululaupäeva õhtu. Tean küll pojuke, tean. Aga ei tohi. Ei tohi. Katku pärast. Katken oma lõikuse lõpetanud, kas ei kuule, kui rõõmsalt kellad helisevad? Need on vene kiriku omad pojuke? Nende, kellele rääkistena meel olevat kuberneri härradelt luba jumalateenistuseks. Mis lubas jõululaupäeval vaja. Mine kellatorni ja löö kella, nii et kostab Tallinna kaugemasse soppi. Kardad? Hea küll, Anna kellatorni võti, siis tahan ma ise kella lüüa. Aga sina, poiss, võta siit toast tuld ja süütasin kirikus küünlad. Seal kõmises äkki selge täiskõlaline kellalöök pühavaimu tornist ja laotusele Tallinna. Inimesed süngetes majades tõstsid areldi uskumatult pead ja kuulatasid. Oli see ikka tõesti püha vaimukell? Või lihtsalt meele pettus? Ammu möödunud aja kummitus? Ei, sa kostis teine löök, veel kindlam, veel selgem esimesest. Ja kui oli veel kahtlejaid, veel kummitusse, uskujaid, siis vaikisin järgmiste löökide peale. See oli püha vaimukell, mis üle kahe sajandi juba inimesi pühakotta kutsunud. Mis kord esimesena tallinlastel oli päevatunde löönud. Ja nüüd meenus nii mõnelgi õigus. Täna on jõululaupäeva õhtu, kas siis püha vaimus jälle tohib? Jumaluke. Ja inimesi kogunes värav alustesse ja majad ette vees Eesti kõhklevalt. Otsustusvõimetuna, kui äkki keegi tuli linnast uudisega. Pühavaimu kirik on valgustatud, seal algab jõulujumalateenistus. Nüüd polnud enam kõhklemist, inimesed ei tea, kus kõik välja tulnud, liikusid hääletate varjudena kiriku poole. Aga veel enne, kui need sinna jõudsid, hakkasid lööma ka Niguliste ja Oleviste kirikukellad kandes oma kõrgematest tornidest jõulusõnumite üle linnamüüri, tegi kuhu kiiruga olid maetud need kelle kõrvad enam ei kuulnud. Rahvast kogunes püha vaimu kiriku keskele. Seesti küünlavalgusest pimestatud nõutult kisse Toomast tuli tornis kirikusse. Igale inimesele vaatas uurivalt näkku tuttavaid näojooni otsides suur rätikutesse mähitud heitlikest lastest päris lähedale, lükkas kõrvale rätiku siilud vaadeta kortsiolisse vanainimese näkku. Ära karda, otsin oma ema, ütles ta neile, kes ehmunult tagasi põrkasid. Aga ta otsis asjatult kirikuliste seas tuttavaid nägusid. Kuna alades inimesi juurde tuli, seisatas ta kiriku uksele, et jälgida uustulnukaid. Seal äkki see naine, kes kiiresti mööda vilksatas. See naine, kes näo järgi tundus keskealine, kas ei olnud see temast seitse aastat noorem õde. Ta ruttas naisele järelehüüdes, Maret. Naine seisatas. Vaatas Toomale näkku. Vaatas ja pühkis käega üle näo, vaatas ega tahtnud uskuda oma silmi. Toomas pani käe ümber, ütles. See olen ikka mina küll. Toomas elusalt ja tervelt. Aga kus on ema Mareti näos tõmbles? Toomas ei vajanud enam vastust. Embas veel tugevamalt, õde? Küsis ta elu kohta, kõneles oma retkest, oli nii palju jutustada, aga kirikuliste rahutisest märkas Toomas äkki, et midagi on korrast ära. Köster oli vahepeal tulnud kirikusse. Terve kogudus seisis nõu püsivalt tema ümber. Aga näis, et oli ise nõutu. Katku surnud, siis pead sina täna jumalateenistuse. Peaksid ju, teame, kuidas see käib. Imelik võim näis hoovavat neist võõra, käskivalt öeldud sõnadest. Köster võttis põuest Hornungi maa, kelle lauluraamatu mida ta ikka endaga kaasas kandis. Ja sealsamas kohas, kus ta seisis kogu kirikus vastu kajas. Armas maarahva ristikogudus oma südame ja usukinnituseks meie imelikule pääsemisele, Jeesuse Kristuse läbi mõteldes. Meie laulame jõululaulu. Oh, laulge südamest ja kiitke Mieesukest kes maarjarüpes magab, kui vaene lapsuke. Ta laulis ette ja abitult venivalt algul kartlikud, siis üha jõurikkamalt järgnesid talle koguduse karedad, kähisevad hääled. Kuberner viibis Vene kirikus jumalateenistusel üldise laulmisse Kosnabki kirikukellade kõla. Aga siis nähti üht ohvitseri kuberneri juurde ruttavat ja talle midagi kõrva sosistavad. Seepeale nähti kuberneri ärritatud kirikust lahkuvad, kuid ohvitseride keskel kiriku eesruumis ootavad kõvendatud ratsaeskadroni saabumist Toompea lossist kuna ta arvas, et linnas on mäss valla pääsenud. Selle saabudes sõitis ta jalamaid Toompea lossi kus teda juba ootas Toompeast saksa koguduse õpetaja. Kuna nähtavasti Niguliste, Oleviste ja Püha Vaimu kogudusele luba antud jumalateenistuseks siis peaks ometi ka Toompea kogudusele iseenesest midagi, ma pole lubanud. Kärkis vihane kuberner käskis süüdlased jalamaid lossi tuua. Et Niguliste kirik oli Toompeale kõige lähemal, siis saadeti ratsavahtkond kõigepealt sinna. Ainukese süüdlasena tõid nad lossi hirmust lõdisele kellalööja, kes seletas, et kui ta kuulnud püha vaimu kiriku kella löömas siis armunute omast arust, et Juvistongeelt pühadeks tühistatud ja temale unustatud seda ütelda. Tähendab pühavaimu kirikus asus pahanduse juur ja kuberner saatis välja uue ratsasalga käsuga süüdlane või süüdlased jalamaid enda ette tuua. Püha vaimus rutati jumalateenistuse lõpetamisega sest küünlad olid kirikus kustumas. Koguduse viimase laulu ajal sosistas kisse toomas õele. Nüüd kõlagu, kellelt ka märgiks, et me jumalateenistus on lõppenud. Ega keegi moonid lööma hakka. Pean seda jälle ise tegema. Oota mind kiriku ees. Aga vaevalt jõudis ta kellatorni ja mõne löögi lüüa, kui poiss, kes temaga koos Müürivahe tänavat oli kirikusse tulnud, hingetult üles jooksis, talle teatas. Ratsanikud on kiriku ette kihutanud ja otsitakse mees, kes kuberneri käsu vastu julges inimesi kirikusse kutsuda. Otsid, nagu on see kah asi, mille pärast inimest otsitakse. Vaata sina ka, et ruttu alla saad. Küll mina juba iseenda eest vastutan. Ütles seda ja lõi rahulikult kella edasi. Küll mitte kauaks, sest varsti kostis tornini viival trepil rautatud saabaste kõva astumist. Võõrkeelset kärkimist. Paistis tõrvikukuma ja selle valgusel nägi kisse toomas luugist tõusvat kaht nägu. Nad hüüdsid. Karjusid talle võõras keeles midagi toomas, aimas küll, et nad temalt nõudsid kellalöömise lõpetamist. Aga ta tegi, nagu poleks neid olemaski. Seal haarasinatoomast etemad kellanööri kiskuda. Nüüdli metsik vihalikkisse tooma, silmis põlema. Äkilise tugeva jõupingutusega kiskus ta enda lahti, haaras veel kord kellanööri pihku, karjus. Kui jõululaupäeval kellalöömine siin linnas on kuritegu, siis ärgu kõlaguta enam kunagi. Virutas täie jõuga kelladele vastu kella. Kostis hele läbilõikav kamakas mis lei tornis hoiatel, kõrvad lukku. Ent linlastele tundus valu karjatusenamis äkki kõlatult katkes, nagu oleks vägisi alla surutud. Tõrvikuvalgel oleksid tornis olijad võinud näha mõra kellas mis algas kella suust ja ülalpool kitsamaks muutudes levis selle peaaegu 200 aastasel vihmase tormis pargitud rüül. Ootamatult vahejuhtumist jahmunud vahtisid, vahid kella. Ja seda hetke kasutas kisse toomas. Üks vahtides seisis kellatornidest liivaluugi ees, sellele andis ta tugeva hoobi rinda, niiet mees tagurpidi kukkus. Tormas üle tema tõukas trepil maha veel ühe üles ruttava sõduri. Jõudis alla, jooksis olukorrast helmite ruseled sõduritest mööda. Ja oli pimedusse kadunud. Nüüd algas alles õieti kisa ja kära vandudes ja konte hõõrudes ronisid vahid kellatornist alla ähvardades kogu kirikutäie rahvast vangitorni viia. Nõuti nüüd andmeid võõra kohta. Aga keegi ei prahutanud suudki. Risti-rästi kihutasid tõrvikutega ratsanikud sel ööl läbi Tallinna tänavate. Aga nad ei leidnud kisse Toomast ei seal ega ka järgnevatel öödel mitte. Aga jõululaupäeva õhtuks oli kella kõla oma iga-aastase sõnumi juba kuulutanud. Tali toonud jõulumeeleolu heidutatud kodudesse tuletanud meelde, et maksab kõigest hoolimata veel uskuda. Ja loota. Pühavaimu kiriku mõranenud kell oli kuni viimase ajani kellatornis. Kost teise terve kellaga löödi seda jumalateenistuseks. Sest olles saatuslikus tööst alates, mil ta mõranes oli ta selge täiskõlaline heli. Te kuulsite Gert helbemäe novelli püha vaimu kirikukell mille esitas Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakooli neljanda kursuse üliõpilane Jarmo reha. Saate muusikaline kujundaja ja helirežissöör Külliki Valdma. Raadioteater 2013.