Ahjualune ahjualune. Tervist, mina olen Urmas Vadi ehk siis ahjualune. Ma olen teel Luune otsa koju, kus ta lubas kassi panna, vannituppa kinni, et me saaksime segamatult rääkida kasside head istumist. Teile head kuulamist. Tere lunud tere päevast. Praegu ma tunnen küll ennast tõelise sellise ahjualusena lisaks veel sellele, et ma tungisin sinu korterisse sisse, siis sa veel kutsusid mind. See on küll sinu korter, aga põhimõtteliselt Elapsusega panna praegu siin, et et me oleme nagu mõlemad nagu justkui võõras korteris või pooleldi võõras nagu ahjualused. Ma päris ei ole, sõbranna on alati öelnud, et ma olen talle nagu õde, et noh, et nagu õe pinna peal, siis ei ole nagu hull olla ja, ja ma arvan, et siin on tegelikult päris hea Treffpunkt, kuna see on linna keskne märgiline maja. Ja ongi, et üle tee on kultuuriministeerium, mis on praegu veel eriti märgiline ja siin maja all on veel kiirsöögikoht ja. Ja siin kõrval on sõpruse endine kino koos kõigi juurdekuuluvate kasiinode ja baaridega siin ümber on väga-väga öine elu ja melu niisugune päris päris uhke. Kusjuures samas kõlab üle katuste kogu aeg ka Jaani kirikukell ja kõik vanalinna vene kirikute kellad on ka siia kusta. Ja otsa kool on eriti tore, sest kui teispool seina nagu kellel on aknad tänava poole, siis on tõepoolest, et tööle ka päeval ei vaiki, müra ja lärm siis siinpool on nagu ainult Bach ja Mozart, kuna noored peavad harjutama väga pidevalt pädevalt ja siis on siin nagu flööti ja viiulit ja tšellot ja isegi koore, aga trummid on neil müüri taga. Ma ükskord küsisin, miks trummi pole kuulda, et ruumid on siis kuskile peidetud, et nad ei, ei lööks nii kõvasti. Noh, sinu kohta võib tõesti igasuguseid erinevaid nagu nimetus ja öelda eks, kirjutanud näidendeid. Hiljuti ilmus raamat Mustamäe valss, Lastekaitse Liidu president, siis sa teed koolitusi, seal on ka kirjastus, noh, ühesõnaga hästi palju erinevaid asju. Põhiliselt oled sa filoloog, eks ole, või, või kuidas ennast määrata? Aga teeme nii, et see juur on filoloog, vaat kui ma õppisin, ma olen nii vana siis ei olnud noh, ütleme, et mul ei ole seda esimest korralikku juubelit veel olnud, reaalse siis ei tule. Ja kui mina õppisin ülikoolis, siis ei olnud ei lubatud õpetada ju sotsiaalteadusi tänapäevases mõistes, et meedia oli võib-olla enam-vähem ainuke, kus veel Lauristin ja Vihalemm midagi rääkisid, aga filoloogia oli ainuke koht, kus tutvuda kultuurilooga ajalugu. Aga ühtse filoloogia ja kultuuriloo suhe oli mul kuidagi kodust kaasas ja kuidagi väga-väga sobis siis õppida. Vist muidu oleks õppinudki kultuuriajalugu või midagi sarnast. Just seesama, et sa oled kultuuriloolane, see peegeldub ka sinu sinu tekstides või noh, ütleme see Mustamäe valitsusega sinu näidendites. Et need on ikkagi seal on hästi palju meie kultuurist tuttavaid tegelasi, kellest sa oled kirjutanud. Pika, Poska, Under, Koidula ja nii edasi ja nii edasi, hästi, palju selliseid. Jah, sa tahad midagi. Mul on ju tõepoolest ka neid aimeraamatuid, seesama Eesti kroonil kroonitud ja Eesti riigipeod ja ka minu enda suur lemmik esimene eesti kokaraamat, mis oli omakorda üks väga põnev ja väga selline lustakas projekt, kus me siis üritasime neid toite 18. sajandi toite taaselustada elektriahjus 21. sajandil? Ei muidugi ega pea ei olegi prügikast, aga see on hästi-hästi tore idee tõlkida 18. sajandi tõlkest eesti keelde tõlkida siis nagu tänapäevases eesti keelde ja just nimelt, et teha retseptid läbi, et kas nad ikka tööle hakkavad, osa ikka ei hakanud ka? Nähtavasti tähendab, seal on antud esiteks, seal ei olnud üldse kaalu ja mahu mingeid vahekordi löödud võtta, muna võtta võid, mõnikord harva oli öeldud. Wood naer, no kõik see teisendamine. See on tegelikult võrgus väljas, soovitan kõigil tutvuda, on imearmas, tähendab Ester kataloogis raamatukogu suures kataloogis on see elektroonne publikatsioone, kõkija kokaraamat on täiesti olemas, terviktekstina loetama. Aga ma usun, et ükski Eesti tänapäeva perenaine ei viitsiks lugeda, see on küllaltki paksu, umbes 1000 lehekülge, seal on tõesti väga palju retsepte ja need on hästi tihedas väikeses gooti kirjas ja noh, see eesti keel on just selline nagu pastor lit hander, kes oli päritolult rootslane ja siis nagu Saksa keskkonnas ja rootsi keskkonnas liikus, et ta on täpselt siis selline eesti keel, et seal oli ikka mitme sõnaga kõvasti pusimist, et mida need üldse tähendavad. Näiteks sõna sõna Muzeron Ei, ei ole selle mussarane maas mingi poolteist päeva mööda internetti ja just näite kultuuri looja, mingeid filoloogia foorumeid taga ja lõpuks ma sain kätte, et seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel nimetati niimoodi vahepeal mürklik Prantsusmaal, Prantsusmaal ja nähtavasti Loui Neljateistkümnenda õukonna köögist läksisse mussaron kulinaariasse ja jõudis Rootsi Anna-Kristiina vargi sinna esimesse Rootsi raamatusse, milles Litwander tõlkis mugandas eestikeelseks see Muzeronali siis sealt, aga teda kasutati üsna lühikest aega ta jäänud päris käibesse. Ja teine väga tore sõna pärast ma mõtlesin, kuidas ma ise nii rumal olin, hulikud hilju, mida ikka mitu head päeva sai seda koodi hiliot otsitud. Ja ma ise pakkusin, et seal äkki mingi hispaania Nostortilia, eks ole, kodilio ja üldse illo lõpuga, et võiks ju olla. Ja siis ma otsisin teda igalt poolt, küll prantsuse, küll hispaania küllakust vähe ja ja jälle ma ei mäletagi, kuidas ma lõpuks tõesti hargmikud, need on kohutavalt põnevad, sest iga kord on jälle mingi kodulehte, mingid lingid upud ära sinna. Lõpuks ma sain kätte, see oli närune tursk. Olidki lihtsalt tursk. Nonii, aga ühesõnaga, et väga põnev ja on väga huvitav, kultuurilukku on noh, niisugune vaimne puhkus, vaimselt aktiivne puhkus, mida soovitan. Igalühel kuulan su sõbranna, kas nõub vannitoas, panite kinni, jäta mu kingade sisse, ei laseks. Vaene kass. Me oleme kõik nii suured kassisõbrad, et kuidagi inimesed leiavad 11, meil on küll kodus ka koer, vahepeal oli siis koera, kassi, koera Me armastame väga, ta on ka pereliige. Aga kas oli vist natuke rohkem pereliige, sest ta magas meie voodis, koer mitte. Kas lahkus eelmisel aastal ja tema mälestuseks tuleb siis varsti ilus raamat, kalli kassi klassika. Aga ma mõtlen, et just seesama asi, et, et sa oled kultuuriloolane ja mulle tundub, et iga inimene vaatab maailma ikkagi täpselt läbi selle millesse ta nagu rohkem süveneb või mida ta märkab või mida ta nagu õppinud, et et mulle tundub ka kui see räägimegi sellel nädalal seda juttu, mil mil see saade eetrisse läheb, et see oli mu soov. Praegune, see hetk on ka kuidagi nii nii põletab ja ma õudselt tahaks, et me noh, me võime laskuda sellesse päevapoliitikasse või kultuuripoliitikasse või aga, aga mulle tundub, et, et see on nagu selline noh, mingisugune huvitav nagu asjade seis, et see aeg ka kuidagi käib mingisuguste kummaliste jõnksudega, onju ja kuidas sina seda, seda näed? Mingis mõttes noh, ongi küsimus sellest nagu mingist vaatevinklist, et et hetkel me oleme kõik kuidagi väga emotsionaalsed, me meil kõigil on oma arvamus kellelegi suhtes me valime mingisuguseid pooli no tegelikult, mis nagu nagu toimub või et kuidas seda asja vaadata nagu kahe aasta pärast noh, arvatavasti siis veel mäletatakse seda. Et noh, mingi selline nagu kummaline aeg on või kuidas sina seda aega praegu tunned või seda noh, just nimelt seda aega võime situatsiooni Ühest küljest on väga põnev, et endine kultuuriminister on ju tegelikult päris kuulus just selliste skandaalide poolest seesama raamatukogudesse raamatute valimise printsiip ja, ja igasugused sellised huvitavad otsus, et mõnikord on ka tunne, et äkki see on mainekujundus, et asi nüüd nii et ma mäletan selgelt, kuidas me oleme lastekaitseliidust, me ju peame aeg-ajalt ikka pildile saama ja andma mingeid sõnumeid välja, meil on tegelikult väga palju häid sõnumeid ja me tahaks hirmsasti ühiskonnas nagu sellist teha ja nagu kasvatada ühiskonda. Ja tegelikult meil oli suur läbikukkumine eelmisel aastal, esimesel juunil, Me avaldasime, mõtlesime just, et iga kord, kui on lastekaitsepäev. Meil tuleb pressiteade. Kogu aeg on president, et midagi on väga negatiivsed, et keegi on väga hädas, umbes vägivald, peksmine, lapsed näljas ja ületab uudiskünnise ja mõtlesime, et teeme positiivse uudise, et meil käivitus suurelt hästi mastaapselt käivitus liikumine, kiusamisvaba lasteaed. Sellest on nüüd räägitud, aga nali on selles, et kui sellel päevasel pressiteade läks siis minu mälutsi helistas meile vist üks reporter. Ja siis näiteks meelega ma kirjutasin ükskord arvamusloo, kuhu ma panin kohe algusesse sisse, et see, mis toimus, on nüüd küll ehtne natsism ja Ossa süda, kus me saime 260 kommentaari lugema tähendab seda, et selleks, et tegelikult edastad head sõnumit, pead sa tegema show'd, pead sa ennast müüma nagu noh, niimoodi, et sa näitad sukapaelad, siis nad juba natuke vaatavad ja, ja niisugust lihtsat headusesõnumit ei võeta vastu ja võib-olla kultuuriminister kultuur on oma olemuselt ka midagi ikkagi väga head ja üllast. See on ikkagi nagu Feuchtwanger ütleb, ei vabandust, seda tema tsiteeris ja seda on ütelnud. Et see on nagu inimmõistuse väga aeglane kasv eelmise ja järgmise jääaja vahel. Et see kultuur on ju tegelikult ikkagi progressiivne ikkagi nagu positiivne positiivse suunaga ja kui keegi võib-olla ei märg ka ühiskond nii palju seda kultuuri, et siis võib-olla mõistlikku mõnikord minister midagi ütleb, et siis pannakse kultuuri rohkem tähele. Äkki see sirbi jutt oli kõik meelega plaanitud plahvatus. Praegu ju ka väga paljud räägivadki seda, et noh, et oli, mis oli, aga et lõppkokkuvõttes on kõik kuidagi noh, värskendanud õhk puhtamaks läinud ja kuidagi inimeste silmad on avatud või? Ma ei tea Siis on jälle nagu see, et üht õhku me hingame kõik, aga nüüd noh, kui me teeme mingisuguse väikese lõhnakarbi lahti või hõõrume piparmündilehte, no palju ta ikka seda õhku nüüd mõjutab terves suures toas või veel vähem avamaal. Ja kui ma mõtlen seda, et see 2010. aasta uuringu andmed on ju olemas, hiljem on vist tehtud mingeid väiksemaid küsitlusi, aga seal oli väga korralik pull ja siis kui sirbi kogu lugejaskond minu mälutsi Eesti elanikkonnast oli, kas oli 2,6 protsenti ja siis vanuses 15 74, aga sellest kahest koma kuuest omakorda pool üle natuke ligi pool oli vanuses 50 pluss ja siis omakorda sellest allapoole jäänud 50-st, noh neid päris noori, kes peale kasvaks, seda kultuuri põlvkonda oli tõesti nagu käputäis ikka hästi väike on ju tegelikult sirbi mõju üldsusele ja paneme nüüd tähele, et siis reedel osteti sirp lagedale kaks esimest korda, et äkki oli ta kellelegi tähtis. Omakorda on see tore näitajad, kultuur on meile ikkagi oluline, kui keegi seda ründab, aga samas vabal tahtel sirp ei ole ju sugugi kõik nagu ostma tormanud. Küsimus on ka nagu võib-olla selles, et, et väga paljud noh, tuttavad on küsinud seda, et, aga milleks siis üldse nagu noh, see, milleks üldse nagu, kui see noh, ütleme ikkagi on nagu meie unenägu oleks võinud kultuuriinimeste unenägu, et selle taga oli keegi, kes seda soovis kuidagi Anastada seda lehte või et isegi kui selle lehe nagu lugejad on hästi väikesed võib ikkagi oma mingisuguselt mingisuguselt Lähme toonilt kellegile närvidele käia. Ja noh, ja ma mõtlen just seda ka, et et see on ka ju kultuurilooline nähtus, et kõigepealt notitakse ikkagi maha mingi selline intelligents, kes midagi räägib. Jah, aga eks ta ikka on minu jaoks, kui sa nüüd ütlesid, mul tuli kohe pähe see võrdlus, et meil on igal pool nagu kaldteed, et nagu invaliidid saaksid ratastooliga ligi ja tegelikult neid tõesti, aga suur mass käib ikka mööda päris teed ja puha. Et, et ikkagi see Sirpil ei ole enam seda tähendust, mis tal oli aastal 1988 ma just selle rahvarindeprojekti jaoks väga põhjalikult lugesin läbi kogu selle aasta kirjutatud pressi, kaasa arvatud naisteajakirjad ja kultuurielu ja noorteajakirjad, hästi põnev oli jälgida, et siis jah, oli sirbil mingi fantastiline mega tähendus ja edasi ka. Aga praegu ikkagi see nagu küllaltki pisikeses ringis oma mäng. Ühest küljest on tore, et kõik mängijad tunnevad 11 nagu pimesikku pole, aga teisest küljest on ikkagi üsna selline elevandiluu torn, et on ikka suhteliselt nagu suletud, et selles mõttes, et noh, laia kogukondade väga, ei, ei haaraiga kõnetad nagu ei ole nagu sellist suurt mõnusat dialoogi ühiskonnaga. Nagu tegelikult üks kultuurileht võiks olla nagu pigem lipulaev, aga meil on ta nagu rohkem, võib-olla lip isend on sihuke kaunistuse lehvi täiesti olemas, aga ta ei ole käilakuju. Ta nagu ei näita, kus suunas kulgema oma vaimsuselt ja oma mõtetelt. Jätkame vestlust Loone otsaga. Nojaa, aga see on ka selline ajas kulgev protsess. Rahvarinat mainisid, et et see on ka ju see, et mingil hetkel oli see need mingid muutused ühiskonnas kuidagi hästi olulised kõigile ja mingil hetkel. Ma ei tea, aasta-kaks edasi ei ole absoluutselt. Just nimelt, aga me võime võtta natuke ajas veel tagasi sellest sirbi enda asutamisest, et kui nüüd lugeda näiteks üle, ütleme kõigile eestlastele kättesaadav Elo Tuglase päevik, Tartu päevik siis ju tegelikult täpselt samamoodi võime, vaim on vastuolus ja üritatakse viia loomingut Tallinna. Aga tähtis on ka just see, et kultuuriinimesed omavahel lähevad hirmsasti kaklema, mõnda kangesti itsitama. Et tegelikult praegu on umbes seesama, et mis, kas Adams saab tänapäeva peatoimetus? Vot Adams ei, see ei saa olla, et Adams ja nii edasi ja siis noh Tuglas ütleb, et Adamsoo tegelikult täitsa tore toimetaja, siis ta teeb tänapäeva numbrina üteldakse, et see on ju täitsa hea number. Kahju, et rohkem ei tee kuidagi. Ajalugu on nii spiraalselt sarnane, et see on tõeliselt lustlik. Soovitan üle, lugesin, mitmes kohas oli nii täpseid tsitaate, et ma isegi mõtlesin, et äkki peaks täna kaasa võtma, unustasin muidugi raamatu koju, kus oleks võinud sõna-sõnalt lugeda ja öelda, et see on nagu juhtunud, eelmisel nädalal või, või üleeile. Mis see nagu ütleb sulle nagu laiemalt selline selline kordus või, või on seal mingisugune sõnum leida? Noh, ta ei ole selline kordus tegelikult ma paneksin ühe teise võrdluse jälle nagu minevikku võrdlused. Tänapäeval on üsna mitmeid firmasid, kes on noh, selleks, et püüda pilku taaselustavad näiteks vanu parfüümi retsepte, nagu meie elustasime kokaraamatu praegu Titanicu näitusel müüakse vana Titanicu parfüümi, mis on tehtud siis nagu tootenäidised, mis on leitud merepõhjast. Kaubamajas on üks, teine prantsuse firma, nad ei maksa meile selle saatejuht, eksju, ütlesid nimega, kes samamoodi müüb, müüb oma kaupa üteldes, et sa nüüd Napoleoni perekonnaliikmete parfüümid ja ma küsisin, et kas nad siis ikka nagunii üks-ühele nad ütlesid, loomulikult ei ole, sest loodus on ju teine. Et isegi kui võtta naturaalne nartsisse roose, tänapäeval ta ei lõhna, nii nagu ta lõhnas Napoleoni ajal või Titanicu ajal, et igal juhul on olukord teine. Aga ma arvan, et see kurdus ühest küljest, nagu mina olen aru saanud, on siiski see eestlase niisugune suur individualism ja kogukonnatunde päris väiksus või vähesus, eestlane ei ole tegelikult kogukondlik. Ütleme, kui võrrelda meie kirjandust, noh, tõde ja õigust, mis ta siis on, tegelikult ju naabrid omavahel pigem kisuvad ja igaüks on oma nurgas, noh, teatakse Hundipalu, Tiit, aga 11 nähakse umbes kõrtsis ristsed. Ega nad ei käi kogukonda, kui sellist ei ole ja ei ole ka nüüd nii, et näiteks kogukond otsustaks, et Pearu enam naiste peksab ja rusise julgeks peksta, ühiskondlik kontroll puudub. Ja kui me vaatame näiteks Tom, kas see on ka praegu täpselt sedasama teema? Nii ma räägingi, et sealt me oleme, võtame nüüd võrdluseks Soome tähtteose seitse venda, kuidas tegelikult kogukond väga rangelt kontrollib, vennad on ju täisealised, eks, vanuses 18 25 kogukond kontrollib, et nad peavad lugema, kogukond sunnib neid tulema lugemist õppima. Kogukond samas aitab, kui nad puupaljalt pärast põlemist kohale jooksevad. Ühesõnaga, neil on väga see kogukondlik, side ja suhe ja kas me julgeme teha, ütleb nimis mees, mida ütleb jahikubjas. See on omamoodi väga tähelepanu väärt. Et meie jah, olemegi ise meie ja meil on väga kerge nagu olla selline solist, aga koorilaul meil hästi, tuleb välja ainult laulupeol ja niimoodi laulukooris, aga reaalelus ei ole koorilauljad. Ja selle tõttu vist on ka see kultuurivärke, et praegu on ju tegelikult see aeg, kus kõik rinded tuleks koondada, et eesti kultuur eestikeelsena ja konkurentsivõimelisena jääks pidevalt püsima, jääks kestlikuks. Ja me peaks kõik ühendama jõud ainult selles suunas ja et see oleks ka väärt kultuur, et ta siiski orgaaniliselt kultuur muutub. Aga vot vurdi öö, Bergur töö, tuntud prantsuse kultuuriteoreetik, et meil on ikka see kultuuriline kapital, me peame seda kapitali looma, kui me ütleme, et meil on väga lahedad suhtlusvõrgustikud, loomulikult ma olen ka näinud näidendit, mis on tehtud väga toredasti, et lihtsalt mingite säutsude põhjal, et mingi täiesti suvaliselt hargnema hakanud lõim kuskilt suhtlusvõrgustikust on dramatiseeritud, seda on täiesti võimalik teha. Ja vaata, need on võimalik teha ka nii, et see võiks, jutt käib ida kõrgkultuuri nime all. Aga mis on väärtuskasvatus, mis on nagu see ülemuse mõõde, mis on see positiivne sõnum, mis peaks edasi viima meie aju ja mõtteviisi sellises dokumentaalis seal ma ei arva, et teda päris on, nii et ma ikkagi leiaks, et me peaks pigem üritama luua nagu niisugust suurt väärtust ja püsiv just maailma jaoks mitte niivõrd kopeerima maailmas juba olnud mingeid skandaalseid noh, et tähelepanu äratada jälle nagu umbes seda, seda masti projekte. Et näiteks ma ütleksin, et 10 aastat tagasi või millal see oli, kui Tiina Sarapu klaasikunstnik tegi oma raudtee lai, millega ta Veneetsia biennaalil väga palju tähelepanu pälvis, siis see oleks minu meelest tore ja positiivne suund teha suured klaasitahukad ja laduda nendest eesti rahvaseeliku muster oleks tegelikult palju toredam, kui minna näiteks noh, alasti helikopterit ootama või midagi sarnast. Kahtlemata see püüab pilku, aga laiemas tähenduses, nagu ta ei anna mingit sõnumit. See on selline huvitav teema, et, et noh, ühelt poolt me olemegi nagu sa ütled, kuidagi hästi sulatud või, või noh, omaette eks see koorilaul puudub ning sellised nagu solisti. Et ei, aga, aga noh, sellest aga noh, selles suhtes, kui sa vaatad, kuidas meie nagu kuskil külades paiknevad, siis see niimoodi on, et me, meil on ikkagi nagu täiesti hajaasustuskogu aeg on, nad on ju seal on võib-olla nagu kaks asja, et ühelt poolt ongi see, et, et me oleme nagu hoiame mingisuguses. Ma ei tea, mis asi see nii-öelda oma on või et nagu kuidagi kinni ja siis teiselt poolt on see globaalne mõõde. Et, et kuidas see nagu suhe sealt nagu tekib, et vaata, seal on mingid käärid sees, et, et kustkohast see tekib see nagu oma kultuur, kas see on nagu see, mis, nagu võib-olla see kultuur ongi see, et me olemegi sellised solistid või mingeid omaette olija tõttu, et võib-olla see on ka mingisugune üks osa sellest Vaat nüüd ongi nagu minu jaoks natukene praegu sinu jutu järgi olla kangastus selline maja, kus on, ütleme, kolm korrust ja inimene elab suurepäraselt, on ennast sisse seadnud, esimesel aga tahab minna trepita kolmandale. Et vaata, meil ongi, et jah, need suurepärased meie isiksused, me loome mingi kunsti ja siis meil ei ole just nimelt see ühiskond, ikkagi see kogukond meie ümber, et, et kui palju me ühiskonda kaasa haarame, et ütleme, kõik ei pea kultuuri looma, aga kõik võiksid austada, aru saada ja heas mõttes tarbida kultuuri heas mõttes. Ja noh, et massiüritustel meile publikupuudust pole siiani väga olnud, juhul kui on, on põhjus pigem raha eliitkultuuriüritustele, noh, meil nüüd hirmsasti tungi pole, eks ole. Isegi siis, kui ei ole põhjus raha Kas seda tungi üldse kunagi on olnud, vaevalt et massid mingit nii-öelda seda kõrgkultuuri või mingit sellist sümfooniat kunagi on niimoodi sümfoonia ise ka muutunud ajas, aga sellist elitaarset kultuuri, mis, mis vajabki võib-olla mingeid eelteadmisi, mingeid koode, et vaevalt, et nad väga ongi neid kunagi massidena külastanud. Aga kas hea kirjandus on nii väga elitaarne, ütleme et jah, meil oli Tammsaare kõrvale siiski päris kena kimbuga autoreid, keda luges noh peaaegu iga eestlane, meil oli ikka luts ka, Tuglas ka ja, ja isegi kes Tuglased aru ei saanud, ikkagi nagu väärtustes Tuglast praegu meil on ju tegelikult Kivirähk, keda tõesti loetakse nii massiliselt Egiptuses küsiti, et kas teil on see nagu piibel. Et see sinine raamat, egiptlased teenindajad küsisid, et sinine raamat, mida kõik eestlased juba mitu kuud lamamistoolidel loevad, no see oli mees, kes teadis ussisõnu, et kas on teil nagu piibel või mingi selline noh, nagu tähtis raamat, eks ole, et noh, religioosne raamat, et kõik loevad, ninad raamatus ja, ja siis jah, tuli öelda, et seal tegelikult ilukirjandus, mis neid väga üllatus. Et neil võiks ju olla selliseid autoreid rohkem, keda niimoodi rõõmuga loetakse tõesti rõõmuga, et sealt ka midagi saad. Et noh, kuidas seda, kuidas seda ikka teha. Ma arvan, et Kivirähk kirjutabki täpselt nii, nagu, nagu ta tunneb või nii nagu ta kirjutab, võib-olla ta on saanud ka positiivset tagasisidet, et vot see nagu töötab ja no ükskõik, kas siis see on nagu teadlik või alateadlik või kuidas tal välja tuleb, aga ma arvan ta arvabki, et nii peabki kirjutama, et samas, kui näiteks Ene Mihkelson kirjutab nii nagu nagu tema kirjutab, siis ei saa talle kuidagi ette heita, et miks sa ei ole Kivirähk vä. Ei, aga meil võikski olla just niisugune bluuralismete Mihkelson ei loetaks rohkem. Aga mis. See tiha on tegelikult see, et me peaksime kasvatama seda seltskonda, kes loeb ja kes kirjutab. Vaata Kivirähki fenomeni, näiteks Kirke Kangro, Vi Maarja Kangro fenomeni saladus, onju, mis Nende luust lapsena ära ei tapetud, nad on kasvanud, noh, võibolla, kes siis teatris ja kes luuletajanast ema ja muusikust, isa heliloojast, isa kodudes nad on, loovad ja nad on näinud, et inimese vaim võib-olla vaba, et raamid ei ahista. Ma mäletan, kui Andruse esimene näidend. Aga mehed seitsmendalt ei, veel varem nukuteatris oli vanamehed seitsmendalt ja kuidas siis tõesti rahvas, kes oli vaatama tulnud, ikka väga ehmatas, et kas niimoodi võib iseenesest seal ei olnud vähimatki halba, ei olnud ka mingit roppust ega rõbedustega üldse midagi, mis püüaks pilku sellist suurepärane vahva näidend ja minu meelest natuke nagu see maailma otsas üsna sarnase ringiga taas spiraalina ta sinna jõudnud. Ja küll olid ikka just selline keskele vanem põlvkond on ikka väga tagajalgadel, kas nii võib, et kas see on nüüd teater, kusjuures oli sõnapõhine täiesti mõistlik, mõistlik jutt. Ja et, et noh, võib-olla ma arvan, et kui laps sünnib, meil on praegu Tartu Ülikoolis üks väga kena välisprofessor, kes ütles, et laps sünnib, on tegelikult täiesti loov. Ta on kohe looge, ta teeb häält teda hästi vaba, et kui tal on valus või kui ta tahab süüa, siis ta karjub ja ta tahab siputada. Vaata otsekohe me kõigepealt paneme ta nagu mähkmetes, et ta saab vähem siputada, topime ta kuskile vankris asja, talle süüa anname mingite reeglite järgi umbes noh, et ühesõnaga me nagu hakkame kohe talle raamia piire panema, et loovus alles jätta oleks võib-olla väga hea nõu. Ma paar nädalat kais kraanat kõvasti, aga see ei häiri kultuuri, karavan läheb ikkagi edasi. Ma arvan, et jah, et ühesõnaga ma tahaksin just seda, et me, meie ühiskond ei alahindaks last. Et ta laseks lapsel olla loov, aga samas suunaks teda põnevate heade asjade juurde. Ma arvan, et minu elu päris palju mõjutanud tõesti mingid viie aastasel loetud õe kooliraamatut, kus ma lugesin nagu vanaaja ajaloost ja keskajaloost. Ja ma isegi kui ma kõigest võib-olla ei saanudki aru või tundus midagi raske või ebahuvitav, aga mul oli see teadmine, pildid olid ka juures ikka põnev oli. Karl Ristikivi rääkis, kuidas ta luges ristikoguduse ajalugu kaheksa aastaselt läbi, see on niisugune tellis Martin lipu tõlkes, aga seal on ka põnevad pildid seal veskisi põletatakse ära ja hästi palju sõda ja niisugust vägivalla kolmekümneaastane sõda ja kõik need ristisõjad ja laser jätkupsukest verd ja, ja seksi vähem, aga verd on palju. Nii et põhimõtteliselt nende asjadega võiks üldse kõik selle väärtustunnetusega läbi ajaloo võiks minu mätta otsast vaadata ja arendama hakata palju varem kui praegu klassides jõuame siis nagu klassi materjale. Kui sa tegelikult vabal tahtel teed, on palju põnevam. Meil oli hiljuti jah, üks päris tore jutt. Ma kuulsin Sänna kooli. Kus noor, selline omavoliline lahe kogukond on individuaalselt loonud enda lastele siis niisuguse väikese erakooli. Ja kui ma lugesin ja kuulsin, kuidas lapsed seal teevad, siis igasuguseid loovaid asju, näiteks, et nad saaks aru, kuidas Michelangelo maalis laemaale külvad, räägitakse mingitele Esimese kolmanda lasime Lippkassilastele laemaalist Michelangelot, mis on iseenesest juba teema, mida peetakse meil ju gümnaasiumi programmi kuuluvaks ja siis sellele, siis nad ronivad pingi alla, võtavad vesi, närvid üritavad pingealust lauda nagu maalida, et neil oleks tunne, kuidas Michelangelo seda tegi. Kujutage ette, ma arvan, et siis tuleks kohe nagu õudselt kihvt, et see kogemuse läbi õppimine. Ja Tartus näiteks noh, on tore, Miina Härma õpetaja Ivika Hein, kes ütleb, et selleks, et kasvatada rüütleid Jentlemine näiteks on ta pakub välja draamaõpetuse programmi, kus klassi poisid kehastavad kuningas Arturi rüütlit, eks nende daamid istuvad ümber, et nad peavad põlvitavate seda ette lugema sellise rüütlitõotuse seitsmendas klassis. Et see jääks neile kõrvade vahel, et nad isegi siis, kui nad edasi kaklevad ja ropendavad, aga nad teaksid, et siiski Rüütli puhul on olemas ja nad on seal isiklikud põlvitades läbi teinud. Ühel põlvel lahev. Jajah, äkki nad saad kedagi nottida ka rüütlitena? Nojah, see rüütel, džentelmen seal on jah, vaks vahet, et Rüütel tõesti nagu rohkem notib, aga et see õrn mees džentelmen on siis nagu selline viisakas jakk torukübara, mitte kiivriga. Aga noh, et üks siiski kasvas omal ajal teisest välja ja ja meil Eestis võib-olla on natuke seda ka, et kui me räägime niimoodi, närveldame nende sookvootide pärast, et meil on ju tegelikult mees ja naine olnud alati enam-vähem võrdsed. Hea küll, seal on mingid stereotüübid muidugi on, et meeste töid eide naine ja naine just nimelt, et mitte mees ei tee naiste töid nagu kogu aeg, feministid surevad, vaid ega naine meeste töid ka ei pidanud tegema. Noh, võib-olla Saaremaal olude sunnil, aga põhimõtteliselt need tööd olid lahusikaid, kummal küll oma osa. Ja, ja põnev oleks ju see, et milleks meile vägisi need zookvoodid, et meil on tõesti olnud enam-vähem selline palju võrdsem Tartus kui kuskil lõuna pool, sest mõlemad on pidanud leiba teenima nii mees kui naine ja siis võikski ju nahka kulla nagu selline see võrdsus nagu demokraatlik võrdsust samas tingib, et meil ei ole daami kultust ja meil naisi koheldakse noh, niimoodi nagu hea heal juhul seltsimehi halval juhul nagu lihtsalt nagu kedagi, et ühesõnaga selline naisaustamise kultuur, mis näiteks Poolas on väga oluline, et seda nagu meil jälle väga ei ole. Huvitav, mis ta Poolas on, kas see on mingisugune traditsiooni küsimus või on see seotud katoliitlusega või? Kogu rüütlikultus on kindlasti kasvanud ju Lääne kirikust välja kahtlemata Neitsi Maarja kultus ja selle süvendamine, aga Poolas nii palju, kui mina tean, on olnud ka ju see, et Poolas on olnud hästi suur ka selline noh, keskklassi osalaguses lahta see vaene aadel, keda nagu peksta ei tohtinud, kes ei olnud pärisorjad, aga kellel nagu eriti ka sissetulekut ei olnud ja nemad siiski defineerisid, kuna raha midagi on, nad olid ju oma nende rikaste rikaste magnaatide nagu sellised kunded ja kannupoisid lihtsalt nugised nende majades, aga siis nende identiteet oli väga lihtne, et noh, et esiteks sõjaline vaprus, mis 39. aastal viis nad umbes saablite ratsahobustega tanki vastu, et see oli väga oluline väärtus. Ja teiseks siis jah, et käituda nagu siis rüütega daamide suhtes, et nagu see naise austamine oli nagu osa sellest kultuurist ja loomulikult, kui talupojad lõpuks pärisorjusest vabastati, kelle järgi nad kultuurimudeli võtsid, eestlane võttis sakslase järgi saksa mõisates sihuke luterlik konteksti, et isa, poeg, püha vaim, kus emane ei olegi, et ega seal ka naist nagu nüüd ülearune, sakslased ei väärtusta nagu võib-olla prantslased või itaallased või keegi selline, et meil on nagu teine traditsioon ka ülakihi mudelit kopeerides, aga Poolas kopeeris siis alakiht keskklassiks saades ülakiht ikkagi nagu sellist naise suhtumine peaks nagu olema seal teine. Me jätkame vestlust Laaneotsaga soorollidest ja millist osa on selles mänginud nõukogude aeg. Kudeaeg toob jälle meile selle idapoolse kultuurilaine, mis omakorda jälle noh, iseenesest me liigide niigi kultuur on halb või hea, teatud kontekstis on ta väga okei ja moslemite, seesama mitmenaisepidamine või naise varjamine, see on omakorda kultuuriliselt väga tähtis ja väga tingitud. Ja vot vene vene kultuuris ju ka, eks ole tõesti, et mees on ikkagi majas peremees palju rohkem, kui ta istik talupojakultuuris on olnud ja siis ka nagu see naine on nagu palju selline tasasem ja vaguram ja nii edasi. Et naine on hea naine. Kristin Aino jah, siuke iseseisev naine, tal oli isegi enam-vähem oma raha, et munade ja, või müük jäi talle ja ta oli ikka tegija. Aga vene naine selline ju ei ole, et on ka täiesti loomulik, et kultuurid segunevad, et isegi kui eestlane nõukogude okupatsiooni ajal kogu aeg vastandus venelasele ometi ta nägi kultuurimustreid, sest elati koos suurtes korter majades nähti 11 päris hästi kindlasti see võis midagi mõjutada ja kas või selline dominantne stiil nagu ülemus kärgib alluvaga just nimelt mehed omavahel. Loomulikult võis mees ju sellega koju tuua ja siis samamoodi dominantne stiil oma laste peal, miks mitte oma naise peal ja nii edasi. Intelligentsi hulgas, ma arvan, see nii levinud ei olnud. Aga, aga. Puhtalt sellepärast, et need inimesed mõtlesid Just nimelt ja samamoodi intelligentsi hulgas siis ka naine teenis ise kindlasti ka leiba, noh, andekas kunstnik võis teenida sama palju või rohkem kui tema sama andekas teise ala abikaasa. Et, et see oli omamoodi mingi teema või noh, et siis oli normaalne muidugi selle keskklassi nõukogude aegse keskklassi ideaalid on ju meil siiamaani ka näha, et väga puhtad majad väga korras kodud ja nagu sa väga häbi teiste ees ja nagu see just need mingid paraadid, mida ma saan, noh, tuldi teisele küllast salaja, võeti näpuga riiulit ülevalt tolmu ja siis, kui ei olnud seal tolm pühitud. Kui sa näppi tolmused, siis räägiti pärast sõbrannadele, kes näed, et tal oli seal üleval natuke tolmukübet ja samal ajal peksti lapsi ja nagu samal ajal ei olnud nagu jälle niisugust heatahtlikku halastavad suhtumist. Et koolis said sa kahe ja kuulist pandi nurka ja meil on just suurte pat piima bi teemal, et me arutasime, kuidas erinevad põlvkonnad on kultuuriliselt tajunud piimasuppi kohustuslikud ja väga erinevalt seal tuli päris huvitav, et noh näiteks 1961 sündinud naine kes lasteaias, noh, ta lihtsalt ei suutnud süüa keedetud piima, seda muide palju praegu me räägime piimatalumatust, laktoositalumatus, sest siis ju seda ei olnud. Kes ei lapsi, kes viie aastaselt läks, lasteaia neljastad, läks. Ja vaat seda talumatust, aga lihtsalt ta ei olnud harjunud, laps on väga konservatiivne toiduga, mida kodus on söödud, seda saab laps alati. Ja kui tema kodus konkreetselt seda asja pole. Mul on ridamisi väikesi külalisi, kes pole kunagi kodustanud näiteks sellist tuur juurvilja ja siis nad ei söö ka minu juures, et suhteliselt, see sõltub kodust ja see ei ole üldse lapse süü. Aga kui see noor daam ei tahtnud süüa piima ja siis ta võeti kogu lasteaia nähest lauast välja, pandi nurka ja üteldi kõigi, vaadake, preetilise piimasupp on ju jäle. Tõugati välja, põletati nagu ketserina ära ta ei söönud piimasuppi noh, tänapäeval on ju väga lihtne, et kui laps ei söö vihma, siis minu ajal oli see, et nurka ei pandud, aga ütleme, et koolis, siis sa võisid järele jätta. Ta lihtsalt ei söönud seda suppi, põhimõtteliselt olid sa näljas ja tänapäeval on siis alternatiiv, et jumala eest, kui seal piimasuppi söö, tähtis on, et sa saaks selle piimaga. No ju siis kruusist, kui sa kruusist oled juua, aga Reeda käest omal ajal keegi ei küsinudki ja minu käest ka keegi ei küsinud, kas ma äkki tahaks sama piima lihtsalt jahedana kruusist juua? See ongi kultuurimuutus ja see ongi nüüd see edenemine. Kas sellest saab lahti läbi nende inimeste, kes mingil hetkel nagu ära kaovad? Okei, muidugi on igasuguseid nagu noh, et ei saa ju öelda, et mingisugune inimene või mingisugune nähtus mingi teatud põlvkonna juures ühetine hea või halb, aga et kuidas need nähtused kaovad. Üks asi on muidugi mingi selline iseendaga kuidagi teadlikumaks saamine või selline harimine ja kasvatamine. Aga teine asi on ikkagi see, et mulle tundub, et et noh, tõesti naabrimees, kes endokilekotte põletab, eks ju, et sa võid talle rääkida, et, et tegelikult see ei ole tore ja mis sellega kaasneb ja nii edasi. Aga, aga ta ikka põletab, tähendab et ta ja mulle tundub, et mingid sellised nähtused saavad läbi alles siis, kui need inimesed ära kaovad. Kehtestada mingid sanktsioonide repressioonid, näiteks kui mina olin väikese esimese tütrega, kes nüüd on juba suur, elasime Gonsiori tänaval väga tihe liiklusradu, mast natukene edasi ja just see raadiomaja ristmik oli tollel ajal nagu suht halvasti reguleeritud, mis siis, et lähedal oli kaks kuuli, kolm kooli ja ikkagi autod kihutasid nagu juhtus ja tegid pöördeid, nagu ise tahtsid, tähendab, see oli jalaga ja huul nendel eest ära olla ja see ei aidanud, et fooris oli roheline tulisest pööret võis ikka teha, aga jalakäijat ülekäigurajal ja foori juures üle ei lastud. Siis mingil hetkel tuli liiklusseadustiku nagu see nõue, et jalakäija vöötrajal tuleb lasta üle, sellest ajast hakkasid ka autojuhid peatuma, kuna see omakorda tingis mingit ähvardust või umbes nii. Ühest küljest on see nagu halb, et nad allusid ainult repressioonile, nende enda eetika ei lasknud ema väikese lapse ja käruga tee või pärast käekõrvale, noh veel hullem, see jookseb sul ka kruusa peal kuidagi kähku lükkad. Aga hea on see, et mingil määral siiski meie seadused peegeldavad ühiskonna väärtusi. Et hea on see, et mingil hetkel öeldi, et nüüd lased üle, mingil hetkel tehakse ringi lastekaitse seadus tähendab lapsega rohkem mingil hetkel nagu asjad pisut edenevad ja omamoodi, see on ju tore. Ja ma arvan, et väga palju loeb ikka, seesama Me jõuame jälle sinna esimese, kolmanda korruseni, et kus on see kogukond. Eile näiteks ma sõitsin bussiga linna ja nurgas põlvkond, väga hea, atmoteadsin ka kooli, väga korralikud lapsed sõitsid koos minuga, mis lapsed need olid, noorukid vanuses võib-olla 15 17. Nad ropendasid pidevalt ise seda tajumata, tähendab nad, ma ei arva, et nende eesmärk oli bussist lihtsalt nilbusi rääkida. Aga neil käis sidesõnadena institutsiooni kõhkus, pausidena pikisid nad juttu nagu praktiliselt iga kolme sõna järel tuli Rubedus. Terves bussis ei olnud täis buss, tipptunnil ei olnud ühtegi inimest, kes oleks olnud noormehed, kuidas te kõnelete, ma ikka aeg-ajalt midagi olen teinud bussides ja ütelnud, et last ei tohi lüüa ja nii edasi. Noh, seekord ma mõtlesin, hakkame energiat selle kolme, selle suure seltskonna nagu taltsutamisega, et kas on mõtet sellel debatil, kuna ma täpselt tean, et kui tegelikult üks algatab bussis seda, et noh, olen olnud näiteks koos purjus isaga, kes viieaastast tütart pidevalt litsiks sõimas, ma läksin vahele ja terve buss oli vait, et tollel ajal oli ka reisisaatja vaid see on just nimelt see märk, et ühiskond ütleb, et lapse kasvatamine on lapsevanem endi, mitte ühiskonna asi. Noh näiteks ütleme, kuskil Bullerby lastes või, või kuskil mujal Lindgreni raamatutes tegelikult sa nagu ühiskonna asi ka samamoodi siis ühiskond võiks, võiks taunide jah, et suured inimesed, täiskasvanud ei annaks lastele halba eeskuju ropendaks sest yks needki noormehed olid selle pigem õppinud kodust isade käest kui sõnaraamatust. Miks mitte emade käest? Jaan loomulikult, aga see ongi see valulävi, et kui see valulävi läheb nagu alla, et noh, see on nagu sõja ajal, et sa näed esimest laipa, siis sa hakkad oksele pärast, kui sa näed juba tervet niidetud kompaniid, siis enam üldse ei pabista, sa oled juba nii harjunud laibaga. Samamoodi on meil nüüd siin terve kompaniide sõnu ja see enam ei eruta meid. Ja me juba nagu oleme õppinud seda mitte kuulma, pin ühesõnaga see ei ehmata meid. Mõtlesin, et räägiks natuke sinul nendest näidenditest. Ma mäletan, kui tuli sinu esimene näidend, mis oli Koidula veri ja alguses eriti ei teatud sind kui näidendi kirjutajat siis arvasid, et see on mingisugune hull vä. Eks ta nagu ongi noh, selles suhtes nagu täiesti ära pööratud mingi selline fiktsioon meie kultuuri teemadel Koidula Johnson ja nii edasi ja nii edasi, kes seal kõik olid, Köhler, Aleksander teine, miks sa seda teed või mis, sa ütled, et sellele inimesele, kes ütles, et arvas, et, et äkki seal mingisugune poolearuline, haritud poolearuline. No meil oli seal ka enne esietendust vastupidine olukord, kus mulle kirjutas daam, kes peavad, pidas ennast koidulaks ja ütles, et igatahes, et noh, tema on rääkinud Liiviga ja Tammsaarega, Lennart Meriga ka, et neil absoluutselt no need olid kõik surnud siis juba, et neil absoluutselt ka ei meeldi ja kes lubas tulla ikkagi esietendusele öelda Koidula enam ist asjast arvab nii, et ma olin ka valmis selleks, et tõesti mingi hull võiks tulla rünnata noh, väga tore reklaamika ära. Peategelane Koidulane tuleb, elustab. Nojah, see oli päris päris põnev olukord, et ähvardus ka Vanemuise teatrit ja noh, see oli päris huvitav olukord, tegelikult, nii ma läksin ikkagi teatrisse naeruväärt, et Eesti kultuuriloos on ka selline seik, et ma läksin teatrisse, mul oli neli meest ümber kes siis nagu pidid mind kehadega turvama, juhul kui keegi tahab happerünnakut või ilma naljata. Väga naljakas tegelikult. Ja ma teen seda, ma ei teagi, ma teen seda ristsuurest lustist ja ma teen seda vist suurest rõõmust leida semiootilise seoseid, et see on nii põnev. Et see on nii huvitav, sest et tegelikult see Juhan Liivi arvamus, et tema, Koidula, Aleksander, teise tütar Sonja, salvestatud haigusloos olemas, sellest on ka Tuglas kirjutanud, see on reaalsus. Nüüd on taas küsimus kunagi Survused. Ta ongi Poola kuningas, sellepärast et ta on õigusjärgne pärija. Ühesõnaga, et mitte keegi ei tegelikult noh, võib-olla läheb 100 aastat mööda ja DNA põhjal tõestatakse, et ta nagu ei tule ja Aleksander teise poeg näiteks kondid on ju meil olemas tegelikult noh, põhimõtteliselt ei pruugi seal üldse olla. Noh, et 100 aasta pärast ei võiks TÕDE muutuda. See ongi nagu selle postmodernse ühiskonna minu meelest suurim väärtus, et ei ole absoluuttõdesid, mulle õudselt meeldib. Eriti veel kunstis kirjanduses. Eriti kunstis, kirjanduses, aga ka elus mulle väga meeldisid, modernism uskus, et on kõikvõimas ja postmodernist saab aru, et tegelikult ei ole, et asjad langevad kokku, et tuleb juhtumeid, et mitu juhtumit koos uputab Titanicu või mis iganes, et mulle õudselt see nagu meeldib, et vanasti arvati, et väga lihtne inimene sureb haigusesse, sest ei ole hügieeni. Me viime hügieeni suurele tasemele, inimene enam ei sure veremürgituse sepsisesse, siis selgus, et okei, need on mingid mikroobid, et hügieen on super, lihtsalt mikroobid ikka elavad. Tore, leiutame antibiootikum, võtame antibiootikum ja läheb ära, ikka surevad, milles asi ja alles nüüd on hakatud aru saama, et kõige puhtamast voodis antibiootikum ta tilguti all lamav haige kuidagi, aga armastust ei ole, põetust ei ole inimlikku suhet. Psühholoogia on tegelikult see, mis tappis, osad inimesed jättis osade ellu koonduslaagrites. See ongi see, et kui sa tunned noh, vaimselt, et ikkagi meie pea mõjutab meie keha võib-olla rohkem, kui see tablett või, või, või seep. See on hästi põnev, et see nüüd on taasavastada. Sest tegelikult kogu keskaja kuskuss ja seda selleks ka liha suretamised, vaim domineerib keha üle. Et ega see ei olnud tegelikult mitte tavaline lihasuretus ei olnud ju tegelikult mitte niivõrd karistusaktsioon, vaid inimese vabatahtlik valik, et talle meeldis ja mitte massohistlikult, vaid ta tahtis näha, kuhu ulatub tema vaim. Puhumaani on vaim tugev ja ma just vaatasin üle Birgitta ordu reeglid, näiteks hästi põnev et kui me filmis näeme, kuidas artistid peksab adestassis aktisklikus vägagi vastu, ordu kordad oleks visatud ordust välja, sest Birgitta ordu tõepoolest lubas keskajal väga rangete väga suurte eksimuste eest. Lubas anda nunnale kuni viis piitsahoopi kuni viis ja mitte rohkem ja pidin vaatama, et väga haiget, et eesmärk oli pigem nagu häbistada, kui noh, nagu haiget teha. Hästi sihukesed põnevaid nüansse on ajaloos tegelikult palju. Kas me rääkisime sellest nagu eri põlvkondadest, kus esikohal on see aeg, et, et kuidas me nagu ütleme vastavalt sellele ajale mingisugusele suutsemi ootusele, missugused reeglid nagu kehtivad see tundub minu jaoks, see on hästi huvitav teema, midagi mõtlesin ka sinuga. Loone Ots rääkida sellepärast, et noh, kasvatusteadlane vist vale öelda või. No põhimõtteliselt jah, mu doktorikraad, filosoofiadoktorikraad on pedagoogika erialal eriala on mitte niivõrd, mitte niivõrd pedagoogiline filosoofia didaktika, filosoofiat, kuidas asju õpetada, kuidas inimene võtab vastu didaktiliselt, kuidas ma saan talle edastada oma sõnumi, et see on hea ja võtta vastu, et selline asi nagu? Kui näiteks vaadata ja teiselt poolt oled sa kultuuriloolane, siis ma mõtlengi, et, et kui palju mõjutab mingisugune keskkond, mingisugused olud, mingisugused erinevad ajad ja, ja kui palju selle juures inimene käitub vastavalt enda siis sellisele sisemisele normile noh, kas või noh, et sa oled hästi palju nüüd selles siin rääkinud lastest, et ma mõtlen, et noh, kas või näiteks lastekoristamine kasvõi koolis, et mina mäletan, et minul oli üks jõle direktor, kes oli täiesti sadist ja seda aktsepteeriti või ta sai käituda niimoodi. Aga, ja midagi ei juhtunud. Tänapäeval ollakse direktor ammu trellide taga. Et ja ma mõtlengi nagu seda, seda üldse mingisuguses laiemas mõttes, et kuidas inimesed nagu käituvad kuidas see aeg, nagu igal ajal on mingid omad ettekirjutused, normid et aga kas sa nagu võtad seda puhtalt nagu, kuna sa oled nagu ikkagi ühiskonna osa, et kas aktsepteerib nagu neid norme või seal on mingid oma sisemised normid v. Ma arvan ikka, et nagu pingviinid, et eks meiega tahe ellu jääda, et eks pigem ikka trügime sinna, karjed üksi külmud ära vaatame näiteks seda kurikuulsat kaheksandat pleenumi noh, väga vähe oli neid eesti kirjanikke ja üldse kultuuritegelasi, kes oleksid jäänud endale kindlaks ja ütelnud, et ei, ma ei tee nõukogude võimuga koostööd, põhimõtteliselt ma ei muuda oma stiili sots realistlikuks. Neid ei olnud ju noh, oli Betti Alver ja põhimõtteliselt ülejäänud olid represseeritud, et nad isegi üritasid Ilmi Kolla, kes oli ju tegelikult nagu ka stalinismi märter, suurelt jaolt üritas kirjutada luuletusi, kus ta oma imeilusasse loodus, lüürikesse põimis, paar pioneeri, et noh, et oleks nagu poliitkorrektne. See oli väga hale tulemus, aga ta püüdis. Ja nali ongi selles, et tegelikult kõik püüdsid ja me ei räägi sellest. Praegu me räägime ka, ütleme, süütutest, kannatlejatest teed, nad üritasid teha kompromissi, nad tegelikult represseeriti ikkagi ülevalt alla ära, aga mitte niivõrd pattude eest, kui võrdseli kellelegi tahetud. Kõik püüdsid kompromisse teha. Siin praegu noh, ongi, et, et ükskõik, kes mida teeb või kirjutab, et see on justkui kõik on lubatud või kõik on nagu avalik ja, ja see on sinu enda valik, mida sa, mida sa teed või ei tee või ütleme noh, nõukogude ajal puhtalt see, see, kes kirjutabki mingisugusest pioneerilapsest ja et see aeg mingil hetkel muutub üks nagu sein justkui kukub ära ja siis nagu lolli näoga vahtima, siis on küll nagu mingisugune põlvkondlike asi või et noh, eladki selles nagu ajast, justkui see oleks nagu lõplik aeg. Hetkel see kukub ära, detai mingisuguseid tartlased, mis ma kuskilt peale surutud, ma olen omaks võtnud, lolliks tehtud. No tegelikult on see loomulik, et igal põlvkonnal ja, ja niisuguse teatud intervalliga tulevadki väärtuste teisenemised, see selgroog on meil õhtumaine, ütleme et see selgroog päris kesksed väärtused nagu, ütleme inimelu kui selline over noh, sõjasituatsioon on nüüd võib-olla midagi muud, aga põhimõtteliselt on ütleme, Euroopa pidanud siiski elu väga suureks väärtuseks ja mingid teatud asjad on meil ju nagu, nagu, nagu omased küll. Et need ei ehk ajas väga, väga ei ole teisenenud praegu muidugi ka hektiline, sest kõik need formatsioonid Marxi teooria järgi muutuvad palju rutem, et kui vanasti mingi üks asi arendus püsis päris mitu 1000 aastat ja peo talis püsis päris mitu sajandit ja niimoodi, et nüüd läheb järjest kiiremaks, näis, millal see infoajastu lõpeb ja mis siis saab, nii põnev. Aga tegelikult on loomulik loomulikult, et noh, mina olen väga, väga vanamoodne võrreldes ütleme, oma lastega ja ja et minu ema, vanamoodne võrreldes minuga see on kõik orgaaniline areng, iga organism, mis on elus ka kultuur ja ühiskond, nad peavadki arenema ja teisenema. Aga noh, tore on see vaadata, et taim üldiselt üritab minna päikese poole, et siis inimene ei tohiks tegelikult üritada minna kas mööda või siis maa alla peaks ikka ka nagu seda päikest püüdma, pigem. Tänane ahjuoluna käis Loone otsa juures. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.