Läti Henrik on tänase saate kangelane, saates on Ain Mäesalu Tartu ülikoolist ja saatejuht Piret Kriivan. Enne kui me Läti Hendriku st endast räägime, enne räägime natukene ka sellest olukorrast, mis oli Eestimaal ja Eestimaa ümber ja mis Euroopast toimus. Ja kuna meie saate eesmärk on üks eesmärke on müütide purustamine, võib nii-öelda siis me peame ühest müüdist, mis eelmises saates sai purustatud, veel rääkima, sest Ühtede müütide purustamise kõrvale ei taha me mitte mingil juhul tekitada teisi müüte. Ja nimelt rääkisime eelmises saates siis sellest, et ristiusku tundsin muistsed eestlased ka ennemuistset vabadusvõitlust ja enne seda, kui ristisõdijad tulid, kui me kummutasime müüdi võib-olla et ristiusk toodi meile ainult tule ja mõõgaga siis me ei saa tekitada kannapööret ja väita, et, et me oleksime sajaprotsendiliselt ristiusu vastu võtnud ilma risti sõdijateta. Vabatahtlikult, ja kindlasti oli siini õnne ristiusulisi olemas ja ja selle kohta on ka ju konkreetseid teateid. Muidugi me ei tea täpselt, kui palju neid ristiusulisi oli. Arheoloogidele materjal, seda täpselt ei võimalda meile öelda kus on lihtsalt tud siis risti ja kas risti kaelaristi kandmine tähendas just otseselt otseselt ristiusu siis ristiusku kuulumist? Põhiline informatsioon, mis me saame muidugi Läti Henriku kroonika ja sele kroonika järgi siis on, on eestlaste hulgas nagu neid ristiusulisi väga vähe olnud ja kogu see muistne vabadusvõitlus, seda ju lastakse paista selles valguses et eestlased ei tahtnud ristiusku vastu võtta, aga siin muidugi olid kindlasti ka selle krooniku eesmärgiks just seda kujutada, igati seda ristisõda siis õigustada. Kes oli Läti Henrik, kes oli see mees, kes neist on kirjutanud ja kui palju me teda usaldada võime? Kõigepealt peab ütlema, et ega seda Läti Henriku kroonikat ju originaalkujul ei ole üldse säilinud. Seda originaalkäsikirju pole leitud ja on võimalus, et see on ju hoopiski ära hävinud. Aga olemas on siis 16 sellist ärakirja ja need võlakirjad pärinevad küllaltki pikast ajavahemikust 14.-st kuni 18.-st sajandist kusjuures ilmselt ei ole ka ükski ärakiri siis otse tehtud päris kroonikast, vaid siin on olemas veel sellised vaheastmed. Ja nagu kroonika uurijad on arvanud, on siis osa põhineb nagu Ühel ärakirjal, osa põhineb jälle teisel ajaärakirjal ja ja nii et tegemist on siis üsna paljudelt koopiat. Ja nüüd kõige vanemärakiri, mis on säilinud, mis on muuseas ainus, kuis on parlamendil, see pärineb kusagilt 13 14. sajandivahetusest ja see leiti 1862 leiti siis Poolas Varssavist ja ta oli nagu üks osa siis samoiski koodeksis, nii et seda nimetatakse kohesta käsikirjaga, siis sa mõiski käsikirjaks. Kusjuures see on nüüd huvitav samaskid netorit, Poola Maglaadid, see oli väga kuulsusrikas suguvõsa ja kusjuures selle perekonna kõige kuulsaim esi esindaja siis Poola suurkantsler Jan samoiski, tema oli aastatel 1588 kuni 1605 oli Tartu staarost ja on üpris tõenäoline, tegelikult see käsikiri oli siis kusagil seal Tartu kandis olemas ja sealt ta selle sai. Nii et isegi see kõige vanem säilinud käsikiri võib siis olla seotud otseselt Eestiga. Aga nüüd nende erinevate käsikirjade põhjal on siis tehtud. Kas selline õigemini taastatud üks selline võimalikult lähedane originaal ja seda tegi juba 1900 kahekümnendatel aastatel Hitler, Saksa ajaloolane, siis Leonid arbuus of juunior. Nii et need nüüd praegused Läti Henriku kroonika väljaanded, need siis enamikus on siis antud välja kõik selle selle käsikirja või selle taastatud käsikirja põhjal. Nüüd me nimetame seda Läti Henriku kroonikas ja ma olen ka siin enne saatesse saadetud juba nii seda nimetanud. Noh, see on nagu selline eestikeelne siis või Eesti Eestis kasutusel olnud mõiste juba pikemat aega. Kuigi jah, viimasel ajal on kroonika nimetatakse veidi teisiti. Ta on siis Henriku Liivimaa kroonika, preester Henriku Liivimaa kroonika. Miks see siis niimoodi erinevalt nimetatud, palun? Ärakirjadel 16-l nendel ei ole vist ühelgi märgitud autorit ja ei ole isegi märgitud ka sellist korralikku kroonika pealkirja. Ja kus autor on siis võetud autor tuleb välja siis, kui seda teksti lugeda ja seal tekstis siis korduvalt esineb üks mees kes on siis Henrik, kes on preester ja noh, ükskord on ta nimetatud konkreetselt ka siis Henrik kuste letis. No mida siis on tõlgendatud Hendrik nagu lätlaste hulgast ja siit esialgu muuseas tulenes ka arvamus, et, et oli lätlane. Ja siis kasutati ka siis Läti Hendrik seda mõistet. Peale selle muidugi ta nendesse lätlastesse või õigemini tollellat kallidesse suhtub kõige suurima sümpaatia ka. Et see oli ka nagu üheks aluseks. Aga tegelikult ilmselt on mõeldud selle selle termini all, et ta oli nagu lastepreester. Ja Saksa ajaloolased on nüüd seda väga põhjalikult uurinud seda teksti ja ja siis nagu kindlaks teinud, et rahvuslikult päritolu tri kindlasti sakslane. Nii et, et noh, siin ei ole ka kahtlustav, siin on üks, üks lõik on eriti ilme nagu, et kus ta märgib, et meie hulgast langes kas ja lätlaste hulgast kaks. Nii et ta nagu ise peab ennast siis sakslaseks. Muidugi, kuidas nüüd eesti keeles kasutada, minu arvates Läti Hendrik, et ta on nii traditsiooniline juba ja, ja kui me teame, et see nimi on tulnud selle järgiga ta siis oli preester lätlaste juures, noh siis siis võib-olla ei tekita see probleeme. Kui muidugi rääkida ainult Liivimaa kroonikas, siis jah, siis võib tekkida natukene rohkem segadust selles mõttes, et Liivimaa kroonikat on mitu. Ja peale selle siin on ka küsimus sellest üleüldse, et kas teda mõttekas Liivimaa kroonikas nimetada, kolm neljandikku sellest raamatust hõlmab siis Kõige kolm neljandikku Yasse, neljas osa, mille pealkiri on otse eestimaast. Nii et miks ka mitte, võiks eesti Macrolikaks nimetada. Nii et jah, sellega probleeme on siis muidugi muidugi mitmeid. Aga tema elukäigu kohta siis nagu suurt midagi ei olegi teada? Emm tähendab tema elukäigu kohta üht-teist, selgub kroonikast ja on siis mõningaid selliseid dokumente või ürikuid, kus siis on ka siis Hendrikut mainitud ja ja kus on siis tõenäoliselt ikka päris, kui aga tegemist ja ajaloolased siis taastanud ka teatud määral selle Hendriku elukäigu kroonika enda põhjal. Nii et nagu välja pakutud, et ta sünnikoht võis olla siis Saksamaal kusagil Magdeburgi piiskopkonnas ja siis kroonika tekstist tuleb see välja, et ta on saabunud siia Liivimaale siis 1205. aasta kevadel. Ja sel ajal võis olla umbkaudu kusagilt kaheksateistaastane 1208 siis ta on juba 20 aastat või veidi enam vane vana juba ja siis ta pühitsetakse preestriks ja ta hakkab tööle siis Ümera lätlaste juures. Rubenes tänapäeval kannab läti Rubeni nimetust, aga see on siis omal ajal tähendab pappeldorfolnud ja ta tegutseb seal preestrina. Aga samal ajal nagu kroonika tekstist tuleb väljuda, liigub väga palju ringi. Ta võtab osa nendest kõigist nendest olulisem mõttest, sõjakäikudest ja ta on isegi läbirääkimiste juures. Sest ta Kroonikas on ju nimetatud ka siis tema tegevust tõlgina ja kuna ta ju aeg-ajalt tekstis kasutab ka siin kohalikke kohalikke keeli üksikuid sõnu, siis võib arvata, et ta oli väga andekas noormees, kes ilmselt oskasin rääkida lisaks siis saksa keelele ja ladina keelele oskas siis jah, liivi ja eesti keelt ilmselt. Nii et ega muidu ta ei oleks saanud siis tõlgina tegutseda. Ja kroonikas tuleb välja ka, et ta on üsnagi palju Eestimaal ringi liikunud, nii et nendel olulistel sõjakäikudel kaasas olnud ja ja, ja siin palju rahvast ristinud. Eriti just aastatel 1222, kus paistab, et see preester Hendrik on olnud siin üks päris juhtivaid ristijaid. Ja nüüd 1225 tuli siin neid mõningaid segadusi, mis siis vallutate vahel olid siis tekkinud turi ju lahendama siis paavsti legaat modena Wilhelm ja Hendrik, paistab, et kuulus selle paavsti esindaja saatjaskond, ta kohe jätta selle modena, Wilhelmi ka liikus siin ringi. Ja lõpuks saatis ta ka siis laeva peale. Ja nüüd on üks kõige huvitavam lugu, on see? Ühe dokumendi järgi on välja pakutud, et Hendrik võis olla isegi mingit aega Eestis preestriks. Ja sellega oli siis Läänemaal soon paganas siis kusagil ajavahemikust 1000 227234 sellepärast 1234 siis on ta igal juhul olnud tagasi juba siis Lätimaal on seal Papendorfis olnud preestriks, ta esineb tunnistajana ühel ühel protsessil ja tänu sellele on siis faktile teada ja viimast korda märgitakse siis veel tõenäoliselt just Hendrikut 1259. See on taas jälle seotud ühe maavalduse piiriküsimuse lahendamisega. Aga, aga sel momendil on siis kõik juba nagu kirjaga pandi vana ja põdur mees kelle siis ülekuulamisega oli vaja kiirustada. Nüüd. Kuidas ja millal ta siis ta kroonikat siis kirjutas? See on iseenesest ka huvid lugu. Tõenäoliselt hakkas ta seda kirjutama üsna pea peale Tartu linnuse vallutamist siis 1224. aastal ja siis ühe jutiga kirjutas nagu selle valmis põhiosa siis kroonikast. Et. Edaspidi siis siin võib olla 25 26, siis ta veel täiendas seda. Ja siis ta siin saatis ka seda paavsti legaat modena Wilhelmi ja, ja siis ta nagu kroonika lõpetas ära tegi sellise piduliku lõpu. Nii et tundus, et on siis kõik. Siis ei ole kirjutatud niimoodi, et ta nägi ühte sündmust pealt ja pani kohe selle kirja, vaid ta kirjutas ka kuuldusi ja mälu järgi, mis oli varem toimunud. Ta tõenäoliselt muidugi ta tegi pidevalt üleskirjutusi kogu selle, kogu selle aja, mis ta siin viibis ja noh, see tuleb välja, kas kroonika tekstist tal on, kohati on ju väga täpsed ja üksikasjalikud kirjeldused ja kui ta ei oleks midagi kirja pannud, siis ta ei oleks nii täpselt ju enam mäletanud teid asju. 2205 tuli siia, 1224 hakkas kirjutama ja no need faktid, mis tal on, need on ju üpriski täpsed ja neid, mis on võimalik kontrollida, need igati peod paika. Nii et tal oli päris päris jah, korralikud sellised üles kirjutada. Aga siis kogu selle teksti nii-öelda puhtal kujul ta kirjutas kokku ikkagi lühikese ajavahemiku jooksul ja seal ju aeg-ajalt ta annab mõista juba siis mingi ütleme, varasema sündmuse käsitlusel seda, mis hiljem juhtub, see näitab, et ta on kirjutanud siis selle suhteliselt lühikese ajavahemikuga kokku, niiet Tal ei ole kroonika, ei ole tehtud niimoodi, et iga aasta midagi kirjutas aita nagu puhtalt siis kokku kirjutatud hiljem. Ja siis ta nagu tegelikult kusagil siis 26 ilmselt ta kavatsedki ära lõpetada. Aga siis hiljem on ta ühe peatüki juurde kirjutanud. Ja see on siis Saaremaa vallutamine 1227 see on siis nagu 30. peatükk ja see on nüüd mõnevõrra, on ta nüüd teistsugune. Ta on kuidagi nagu luulelisem ja kohati on päris kohe värsivormi kasutatud ja ja tekst on kirjeldused tunduvalt üksikasjalikumad, isegi on teatud muutused sõnakasutuses noh, vahel on arvatud, et järsku keegi teine hoopis seal kirjutanud. Aga noh, enamus uurijaid siiski leiab, tõenäoliselt on ikkagi Hendrik ise selle teinud. Inimene läks luuleliseks. Nojah, ega ta nüüd vana inimene ka ei olnud, 227, no ta võis ju olla olla sel ajal kusagil kolmekümneaastane, eks ole. Ei, rohkem muidugi jah, üks neljakümneaastane ikkagi tuleb jah. Üks neljakümneaastane, aga noh, tal oli nagu ilmselt kirjutada. Ilusamini ennast väljendada. Kusjuures nüüd on huvitav see, et meie üks ajaloolane, siis Heinrich Laakman, tema on ju välja pakkunud, et 1227, kui see Saaremaa sai siis vallutatud ja ja ristisõdijad pöördusid tagasi, et siis võis juba Hendrik kohe tulla soont aknasse. Ja järsku ta kirjutas selle selle kroonika lõpuosa siis Eestimaal koguni seal ootamas? Nojah, kahjuks muidugi täpsemat informatsiooni ei ole. Et aga, aga noh, võimatu see ei ole. Miks te seda kroonikat kirjutas, kas on kellelegi tellimuste? See on jah, väga hea küsimus ja muuseas, meie kroonika, uurijad ja ajaloolased on selle üle ju väga palju ka mõtisklenud, sellepärast et päris selgelt kroonikast ei tule välja selle kirjutamise eesmärk. Hendrik on ise siis pannud kirja sellise motiivina isandat seltsimeeste soovi. Aga, aga kes need isandad ja seltsimehed siis olid, ajaloolased ei ole seda üheselt tõlgendanud, näiteks osa leiab, et kroonika koostatud teen siis Riia piiskop b tellimusel teised leiavad Riia piiskopi ja siis ordumeistri ühisel ühisel tellimusel, kuigi paistab, et, et see versioon nüüd ikkagi vist paikapidav ei ole. Sest kroonika kirjutamise ajal on, on siis ordu ja Riia piiskopi suhted küllaltki keerulised, nii et vaevalt võtad sellise ühise tellimuse, siis esitasid üsna üsna tõsiselt on siis arvestatud ka võimalust, et Hendrik võis selle kroonika kokku, kirjutab seda selleks et kroonika anda üle modena Wilhelm-ile tähendab siis selle paavsti legaadi paavsti esindajale. Aga huvitav on muidugi see, millegipärast ta seda ju üle ei anna, oleks ta selle üle andnud, siis muidugi oleks ka kirja pandud, sellepärast et modeinovilsamist ta kirjutab üpriski pikalt ja põhjalikult ja räägib sellest, kuidas siis ma teen 50 siis lõpuks laevale osuse sitta hakkas sõitma ja niiet mingisugune põhjus oli. Ja võimalik on ka, et ta üleüldse ei olnudki ka siis mõeldud siis paavsti legaadi üleandmiseks aga nende isandate ja seltsimeeste all ilmselt et võib siis silmas pidada tema selliseid tiga kaaslasi siin misjonipõllul? Noh, kindlasti tuleb kõne alla ka ikkagi piiskop Albert ja, ja teised, teised siis preestrid. Kusjuures, kui nüüd Hendriku teksti tähelepanelikult lugeda, siis ta kõige soosivamalt suhtudki just siis piiskoppidesse. No muidugi Albertisse, aga siis ka nendesse varasematesse piiskoppidesse. Kui kroonika seda üles ehitada, pärast jälgida, siis noh, Hendrik on jaganuta ju neljaks raamatuks. Ja need raamatud on siis esimene, esimene ja teine raamat, nüüd on siis mein Harti ja Bert Toldi tegevuse järgi või tegevusajajärk siis kolmas on juba Albert piiskop Alberti aegne ja ka see siis käsitleb veel siis liivlaste risti usustamist ja neljas raamat, mis on muidugi kõige mahukam ja mis siis käsitleb eestlaste risti usustamist. See siis on ka veel siis Alberti ameti aastate järgi, nii et neljas raamat algab siis Alberti kümned ameti aastaga. Ja nüüd, kui vaadata, siis tal on ju kokku 30 peadega ja neist 28 peatükki, need ongi enam-vähem siis kõik pandud paika just piiskop Alberti ametiaastaks järgi. Nii et see, see piiskoppida roll on selle kroonika loomisele ikkagi vägagi oluline, sest ahast arve tegelikult originaalis juhendanud küll on ju väga vähe, tal on kõik pandud siis järjekorda nende piiskoppide ametiaastate järgi ja selle järgi on siis võimalik nüüd nii arvulised aastad paika panna. Kusjuures ta tekitasin jah, segadus, see, et tal jalga aatomit esimese jaanuariga vaid hoopis algab siis 25. märtsiga, nii et kasutada seda teist vanemat süsteem. Läti Henriku kroonikat on võimalik ka eesti keeles lugeda, et selleks peabki olema mingid eelteadmised ja mingid, mis juhiseid anda, kes tahab lugeda? Henriku kroonikat, no Läti Henriku kroonikat on eesti keeles välja antud koguni kolmel korral. On kõigepealt juba siis 19. sajandi lõpus meie suur muinsusuurija, Jaan Jung siis andis selle välja esmakord siis eesti keeles, kusjuures noh, Jaan juut oli Abja vallakooli õpetaja ja hästi selline muinsushuviline ja tegi väga suure töö ära meie arheoloogiaobjekte registreerimisel, aga aga ta igati üritas siis ka tolleaegsetele eestlastele pakkuda seda oma ajalugu ja, ja kõigepealt ta tõlkis selle krundile ka siis saksa keelest, aga ka kirjastaja ei olnud nõus seda välja andma. Siis ta Tead, ta tegi siis uue tõlkimistori, sinul ladinakeelsest väljaandest ja ja muidugi tänapäevaks, tänapäeval on see Jaanjugi tõlge juba üht üpriski vananenud, aga noh, meil on siin võimalik kasutada kahte tunduvalt uuemat väljaannet ja ja noh, kõige kõigepealt kasvõi see, et 1982. aastal Väljatulud Henriku Liivimaa kroonika, see on, on ütleme hästi hea just nii ajaloolaste jaoks, sellepärast et see kroonika siis iga lehekülg või jah, on ühel pool ühel leheküljel on siis ladinakeelne tekst, teisel siis täpne tõlge eesti keeles, nii et vajaduse korral võib iga lugeja siis ladina keelt, aga täpi ladina keelt hakata õppima ja üritada ka ladina keelest aru saada. Aga see tõlge on tegelikult hea seal, meie ikka üks tuntumaid Richard kleidis on selle tõlkinud ja väga pikka aega palju sellega vaeva näinud ja ja peale selle on siin ka olemas kommentaarid, siis need kommentaarid on siis meie tutt Henriku kroonika asjatundja siis Enn Tarveli kirjutatud ja need kommentaarid on klaasil teksti kõrval, nii et on, neid on üsnagi mugav lugeda. Noh, tõsi. Et ruumi on veel. Oleks muidugi jah. Teerida igati võimalik, vajalik, nii et see on jah, selline väga hea ja ilus väljaanne ja, ja seda soovitan kõigil kasutada. Muuseas, kui ta välja anti, see ju seisis väga kaua, tähendab, ega ei, oli selline sügav nõukogude aeg ja ega siis eriti ei tahetud seda välja anda. Kroonika kirjutas sugugi venelastest eriti hästi eestlastest Kert on ikka veel halvene, eestlastest kirjutab ka ja siis minu mäletamist mööda oli jah, see võttis ikka päris pikka aega ja ja siis kogu aeg oodati, oodati, oodati ja kui 1982 ilmus, siis tekkis kohe tõeline jamased asjad kusagilt kätte. Ta tellib seda kohutavad järjekorrad, kuigi tiraaž oli vist 15000. Ta oli nii. Et selles mõttes, no tänapäeval ma näen ju igal pool antikvariaadi siis akendele igaüks, kes tahab seda saada, see võimalik seda hankida. Ja peale selle 1993 tuli välja üks selline rahvaväljaanne veel. See on selline värvilisem ja illustreeritud siin ladinakeelset teksti ei ole nagu alati olnud, on sinnas eestikeelne tekst ka kohendatud nii-öelda siis suupärasemaks, et ta ei ole, ei ole nii täpne tõlge. No see on illustreeritud, kuigi masin, pildid on kummalised. Pildid mulle ausalt öeldes hästi ei meeldi, siin on, on kuna ma ise tegelen üsnagi pallikkusele sõjanduse relvastuse uurimisega ja noh, minul hakkab juba vastu, kas Nad on siin näiteks ristisõda? Ei ait on siin kujutatud 15. 16. sajandi raudrüüd relvades ja ja, ja eestlased on kangesti nagu metsialiste moodi ja kunstnik on muidugi Saksamaalt pärit. Aga sellega seoses peab ütlema, et kuidagi kummaline, et et sellise vanem allika puhul võib täiesti suvalisi pilte Te panna, aga kujutagem ette, kui näiteks antakse välja üks põhjasõja-raamat, mis käsitleb põhjasõda ja ja seal ka pannakse mõni sajand hilisemasse relvastusse, et Karl, 12. hobuse seljas võid hoopis tanki peal. Sellisel juhul muidugi hakkaks ka iga koolilaps naerma. Sa ise eelistad tegelikult hoopis lätikeelset varianti. Lihtsalt võtsin kaasa, mulle see Lätimaal väljaantud kõige värskem kroonika on kuidagi, tundub nagu nagu kõige sümpaatsemana tähendab ütleme siis väljaande poolest ka ladinakeelne tekst, lätikeelne tõlge on kohe kõrval ja tagane hästi mahukalt komme, tatar on hästi palju igasuguseid pilte, skeeme, kommentaarid on väga põhjalikud, kommentaarid on viidatud sellepärast, et väga paljudes küsimustes on eriarvamusi ja siin saad kohe teada, kes, kes mida arvab ja kuidas arv. Nii et et jaa, ta formaadist on ka selline täpselt paras, et seda on väga mõnus lugeda. No mina muidugi jah, seda ikka sirvin aeg-ajalt ühtede kommentaaridega pärast, mida siis lätlased arvavad ja ja kuidas nemad on teatud sündmusi käsitlenud, eks ole. Et kommentaarid, autoriks on Evalds mugu reeglitseb hästi tuntud läti arheoloogiat. Nagu kõige sümpaatsem väljaanne. Et juba jõudsime nende väljaannete juurde, siis tegelikult ma vahepeal unustasin raat on 1962 ilmusi kroonika ka veel eesti keeles siis ta Julius Mägiste siis tõlkes Rootsis, nii et väliseestlastele võimalik seda seda lugeda. Ja kui vaadata nüüd teisi maid ja teisi keeli, siis on, on ta ka laias maailmas ka juba hästi tundma, nii et noh, kõige rohkem muidugi on neid saksakeelseid väljaandeid ja ja ta on ka ingliskeeles ilmunud ja läti keel seda mitu korda välja antud, siis on ta vene keeles on ilmunud ja leedu keeles on ilmunud ja nii et et nende erinevate Sis väljunud Tüürima nii, et ta on üks tuntumaid kroonikaid ja, ja kui vaadata nüüd ilmselt tänu selle ingliskeelsel väljaandmisel on ta üha enam saanud tuntuks ka siis Lääne-Euroopa ajaloolaste seas on siis inglise ajaloolased, on seda hakanud kasutama Setumaal üpriski laialdaselt võrdlema seda teiste Lääne-Euroopa kroonikatega ja ja tundub, et igati on selles ka päris vaimustuses, nii et et ta on küll, eestlaste jaoks on ta kõige tähtsam ja olulisem, aga aga samas võib öelda, et Läti Hendrik siis väga põhjalikult tutvustab ka siis laiemas maailmas Eesti ajalugu. Eestlast tehakse, on ta kõige tähtsam ja olulisem lätlaste jaoks on ta veel olulisem. Kuidas nüüd võtta tähendab lätlaste jaoks on loomulikult oluline sellepärast et seal käsitletakse ka siis lätlaste elu ja noh, muidugi veel rohkem siis liivlaste elu, aga aga kuna see esimene pool, see ütleme siis Kalitalisti usustamine läks suhteliselt kiiresti ja ja ilma erilise vastupanuta, siis muidugi seda sündmustikku seal selgelt ei ole, seda tunduvalt vähem kirja pandud ja Hendrik oli sel ajal ka ju suhteliselt vähe veel olnud jätta. Tundub niimoodi aeg edasi seda põhjalikumalt. Hendriku need Henriku kirja pandud neid igasuguseid üksiksündmusi, nii et see eesti risti usustamise osa on kõige pikem ja kõige põhjalikum, nii et meil on seda informatsiooni Hendrikut ammutada hästi palju. Mina soovitaksin küll kuulajatel noh vähemasti kätt töötaja sirvida, sest ma usun, et paljudel ta tolmub raamaturiiulis tegelikult see, mille järgi omal ajal sai seistud järjekorras. Et mitmel põhjusel esiteks on kohati ma ütlen, kohati väga põnev lugeda, kohati on raske lugeda, aga kohati on ta ikka niisugused tõeline märul, käib seal tõelised lahingustseenid. Ja, ja, ja väga põnev on. Ja teiseks miks ma arvan, peaks lugema sellesse selge aimduse, sellest, kuidas on tekkinud legendid ja arusaamised meie halbadest iseloomuomadustest. Tegelikult, sest eestlane on selles ikka oi-oi kui halb ja see on kohe ilmselgelt näha. Kuin tendentsiks on, et kui teised teiste inimeste puhul on tegemist kavalusega, siis eestlane on selles samas situatsioonis salakaval kohe tingimata. Halja. Jah, no loomulikult sellepärast, sest ta ju suhtub eestlastesse kõige vaenulikumalt, kuna need eestlased panid kõige kauem vastu ja, ja võitlesid nii-öelda kõige vapramalt oma selle muistse iseseisvuse eest. Ja siin me jõuamegi siis selle probleemi juurde, et kuivõrd me võime siis Hendrikut usaldada? No loomulikult Hendrik Hendrikut saab usaldada teatud faktide osas, aga küsimus on selles, et kuidas tema neid fakte on siis tõlgendanud. Tähendab, see on jälle omaette probleem. Nii et ta väga positiivselt räägib ju esmajoones, eks ole, piiskoppide tegevusest, ristisõdijate tegevusest, kohalike rahvat astest lätlastest suhtuti suhteliselt positiivselt, kuna need võtsid ristiusu kiiresti vastu, said usinaks liitlaseks ristisõdijate. Eestlaste suhteliselt kõige vaenulikum. Ja Hendriku puhul on ilmselt küsimus ka selles, et ega ta kõike ei saanud kirja panna ta kuigi ta ise ütleb, et ta küll pani kirja enda ja siis kaasosaliste nähtu. Ta kirjutab, et mida me peaaegu kõik oma silmaga nägime ja mida me oma silmaga ei näinud, seda saime teada nendelt, kes nägid ja juures olid. Aga samas ta Tegi ikkagi valk millest ta rääkis ja millest mitte. Ja ma arvan, et siin nüüd eestlastesse suhtest kohtumisest on muidugi jah, pingutas üle, ta näitas neid muidugi selliste mustemate na seetõttu, et eestlased panid vastu nii, et neid, neid kommentaare võib-olla alati ei tasu väga tõsiselt võtta. Et neid ei saa sajaprotsendiliselt uskuda. No ilmselt ei saa päris sajaprotsendiliselt uskuda ka siis mõningaid selliseid üldistusi näiteks ta pidevalt kirjutas, tähendab, et kui oli sõjakäik, siis kõik külad põletati maha, kõik mehed tapeti, teen naised ja lapsed viidi vangi ja seda seda kordub ju lausa mitukümmend korda. Aga mida nad siis või kuidas said nad siis sama küla või samasid külast juba paar aastat hiljem maha põleta, kas tõesti vahepeal olid kõik uued mehed peale kasvanud ja, ja suutnud need külad siis üles ehitada ja linnused korda teha ja noh, siin on näha, et tähendab, ega ega päris sõna-sõnalt jahtuda siiski uskuda ei saa. Kas Läti Henrik oli ainus, kes sellest ajast tänu kellele meil sellest ajast on kirjalikke märkmeid. Ei Läti Hendrik on küll kõige olulisem, sest ta on kirjutanud kõige põhjalikumalt sellest muistsest vabadusvõitlusest. Aga ta ei olnud ainus, tõsi, meil on vahel küll siis viimasel ajal siin siin arheoloogid, ajaloolased käinud välja, et et kui meil läti Hendrikut ei oleks, et siis me teaks mitte midagi. Tegelikult see asi sugugi nii hull ei ole, sellepärast et sellest ajajärgust on olemas selliseid üürikuid ja dokument on olemas ja neid vist siit nende ürikukogud põhjal vist kusagilt isegi sadakond on sellest 13. sajandi algusest pärinevad kõikjale puhtalt ainult Eestimaa kohta ka noh, ütleme selleaegsetest sündmustest on nii, et seda ei ole sugugi vähe. No peale selle on olemas ka teisi kroonikaid, võtame kas või siin Vene kroonikad kroonikat, need kirjeldavad ka teatud sündmusi ja mitte küll nii palju ja nii suure põhjalikkusega. Aga muuseas, ongi ju tegelikult on väga huvitav siis võrrelda, kuidas siis Vene kroonika midagi kirja pannud ja kuidas on kirja pannud Läti Hendrik ja ja siis on kohe selgelt näha, et üks tähendab nagu ühe poole siis vaimus ja teineteise poole vaimus ja ja, ja siis on ju veel teisigi siis kroonikaid. No võtame kas või näiteks siis Liivimaa vanem riimkroonika Liivimaa vanem riimkroonika ka, see on küll kirja pandud 1290. aasta paiku selle autori nime meelde täpselt ei tea, tema paistab siis teksti järgi on saabunud siia 1279. aasta paiku, kui ja siis osalenud kõigist sõjasündmustes. Aga seal on tal ka siis sellest varasemast ajaloos siis alates ju juba siis 12. sajandi keskpaigast peale ja ja, ja muistse vabadusvõitluse sündmustik kustunud on siis mitmeid mitmeid huvitavaid huvitavaid lugusid. Läti Hendrikut ennast ei ole tundudega kasutanud, aga, aga, aga siis selle vanema riimkroonika autoril on olnud ilmselt mõningaid teisi kaid, on, pakutusin näiteks Tartu piiskopi mingid maalid on olnud ja ja ta mõningas mõttes siis teatud sinnustusest täiendab läti Hendrikut. Läti Henriku ei ole ilmselt kõiki sõjakäik üldse kirja pandud. Ja, ja mõningaid, mis on Läti Henriku kirja kirjas, eks ole, neid mõningaid sündmusi siis on vanem riimkroonika täpsemalt edasi anda, kasvõi näiteks üks väga tuntud ja oluline oli siis ju see madisepäeva lahing, kusse madisepäeva lahing toimus ja ja see asukoht on ju ju vanemas ringkondi, kus täpsemalt siis paika pandud. Ja peale selle on siis veel mitmeid kroonikaid lääne läänepoolseid kroonikaid, just kus on ka üht-teist siiski ja pandud muidugi mitte sellise põhjalikkusega. Võib siin siis kasvõi nimetada Lübecki Arnoldi kroonikat, mis on, kes tegutseb, autor on selle kirjutanud ja, ja see on nüüd muuseas hiljaaegu siis ilmunud ka meil siis ajakirjas tuna ka äärmiselt huvitav, tähendab see tekst, mis puudutab siis siin siin kohapeal toimunud sündmusi, aga taolisi kroonikaid, mis läänepoolset kroonikat, mis, mis siis vähemal määral neid sündmusi puudutavad, on veel mitmeid, nii et et see ei ole sugugi nii lootusetu. Kas teistes kroonikates ja ürikutes on ka eestlasi peetud salakavalat, eks õelateks milleks iganes, nagu Läti Henrik teeb? Jah, ega ega ei hellita keegi, ega neid alati just kiidetud ei ole. Kuigi ma Hendriku puhul ei tahaks küll sugugi öelda, see on nagu neid mustanud ja hirmsatena näidanud. Aeg-ajalt toob ka mõningaid selliseid ikka positiivseid positiivseid jooni välja, siin kiidab ka ikkagi eestlased trust ja toob selle välja ja kiidab siinsete külade ilu ja põldude suurust ja nii edasi, aga ega ta kogu aeg vaenulik ei ole. Kes on inimestest ära nimetatud kroonikatest tuntud eestlased, sellel ajal? Ja no eestlasi ei ole kroonikast eriti palju seal kirjas. Seal on ainult jah, mõningad meie sellised tähtsamad vanemad, kes on seal kirja pandud. Kõige tuntum on muidugi siis Lembit Lembitu, kes on siis oludeks Sakala vanematest ja, ja kuna Lembitu oliga Hendrikule ilmselt selline isiklik. Nii et Hendrik oli teda silmast silmaga näinud, siis muidugi. Ja peale selle muidugi Lembitu paistab, et on olnud ka selline kõige vapram väejuhtijad teda ära mainida. 14-l korral ta kõige enam aga peale Lembitu, siis on veel mõningaid eesti vanemaid märgitud. No tuleb teine mees, keda rohkem isegi kolmel korral on nimetatud, on siis pudiviru vanem tabeliilus ja siis on Virumaavanematest on veel märgitud kirja vaalus küll ainult ühel korral ja siis Sakala omaaegsetest vanematest on veel nimetatud siis meeme tele-mani, Valde õnne, Peeve õnnepäev unne PWM ta küll ladinakeelses tekstis seda, see tuleb välja ta Lembitu vend olnud ja siis on veel viitamas viitava puhupitamase puhul ei ole nüüd päris täpselt teada, et kes ta nüüd oli vahel pakutud, et on nagu koos Lembituga, et järsku Lembitu lisanimi, et on siis ütleme eesti keeles, oleks ta siis Lembitu võidumees. Aga aga jah, ega neid palju ei ole, neid eestlasi, kes on nagu nimeliselt äramainimist leidnud Nädala pärast järgmises saates räägime kahest neist lähemalt kahest kõige rohkem nimetatud mehest Lembitus diatabeliinusest. Ain Mäesalu ja Piret Kriivan ootavad teid siis nädala pärast samal ajal.