Reola VKG, neljas põlinete vanad ja noored Ja nüüd teie eesti lugu. Lembitu tabeliinus kirjavanus Neeme Vootele Manivalde õnnepäev eesti tähtsamad vanemad ja vapramad väejuhid. Kõige olulisemaks on neist ikka peetud nimekiri esimest Läti Henriku kroonikas enim nimetatud Lembitut. Mis mees oli Lembitu, kui suur oli tema osa muistses vabadusvõitluses ja missugune roll Eesti ühiskonnas sellest kõneleb? Mäesalu Tartu ülikoolist kuulab Piret Kriivan vikerraadiost. Lembitu. Oli üks tähtsamaid muistse vabadusvõitluse kangelasi kellest muidugi me teame ainult tänu Läti Henriku. Ega Henrik peale Hendrik ei ole mitte keegi teine ju ju Lembitut omal ajal maininud, nii et muud informatsiooni ei ole. Ja Lembit too nimi esineb kroonikas 14-l korral, tähendab, Lembitu kuulub tegelikult ühe kroonika sellise põhitegija hulka, nii et ta kroonikas on ju üpris sageli sageli mainitud siis need piiskop ja tähtsamaid rüütlid ja kõiki neid. Ja võiks öelda, et Lembitu kuulub paarikümne sagedamini nimetatud isikul kroonid, kas kusjuures me ei ole väga harjunud, et et oli Lembit tuua? Iseenesest on küll kroonikas, nendes erinevates kohtades on see nimevorm ka veidi erinev. Gordon Lembit, kus siis Lembitus, Lembitu, Lembit, ta lambito lambid tee nii et ega me päris täpselt ei tea, mitmel korral on Lembitu ja, ja, ja see on jäänud siis selliseks nagu levinumaks nimeks. Aga mida see tähendas? See nimi tõenäoliselt võis tähendada midagi armastatu. Sellist sarnasust märkame ka soome keeles, kus on säilinud ilmselt küllaltki vanasõna- lemmik. Et sarnasus on olemas ja soomekeelne termin võis olla omal ajal siin ka samamoodi kasutusel. Henriku puhul siin peaksid kohe märkima, et ta on ju tegelikult teisi eestlasi ka nimetanud, on siis pudiviru vanem tabeli miinus kolm korda ja siis ülejäänud vanematega pikalt. Ükskord on siin meeme Vootele Manivalde unne Peeve ja viitamas. Ja kas või juba see näitab, et teisi, kõik tunduvalt. Harn nimetatud Lembitu tähtsus võis olla küllaltki suur. Et ta nagu tõuseb esile. Samas kui me nüüd hakkame tähelepanelikult kroonikat vaatama, siis ega siin muistse vabadusvõitluse alguses ei pruukinudki Se Lembit, too mingi väga oluline tegija olla. Ta võis olla siis ainult nagu üks vanem siis Sakalamaalt siis Põhja-Sakalas. Ja ta ei olnud selline üle-eestiliselt tegelanegi. Aga kui me kas või vaatame seda esimest teadet, mille siis Hendriku kirja pannud see on siis kevad 1211 see on üks küllaltki sündmusterohke aasta üldse. Ja Hendrik kirjutab sinna Kahest, sakslaste sõjakäigust Sakalas sõja käigus siis lätlaste juurde ja neist teise sõjakäigu kirjeldamisel siis ta märgib kaht vanemat nimeliselt, need on siis Lembitu ja meeme, kes oma väega läksid üle Ümera jõe, jõudsid kiriku juurde ja süütasid selle rüüstades kõik, mis oli preestri oma ning kogudes üle kogu kihelkonna, karja ja rohkesti muud saaki ja tappes inimesi, keda kinni võtsid viisid naisija poisikesi ja tütarlapsi vangi ja tõusis suur häda kõigil Liivimaa rajadel. See on nüüd üpriski jah, täpselt nagu kirja pandud kõik see kirikupõletamine ja preesti, preestri varanduse äravõtmine. Miks see täpselt on nimelt see oli Läti Hendrik ise, kes seal preestriks oli, nii et ta oli Ümera, lätlaste hingekarjane juba siis 1208.-st aastast peale. Ja see kirik oli siis pappeldur kirik ehk siis läti keeles Ruuben. Nii et see oli otsene siis rüüstamise objekt ja ja on täiesti võimalik. Seal ta kohtus juba ka silm silma vastu, Lembit Läti Hendrik, kusjuures muidugi nüüd kroonika tekstis on selles mõttes huvitav ladinakeelses tekstis seal on märgitud, et Lembitu Neeme kohta, et Zenjorest Sakala seda vahel tõlgitud, kui siis Sakala vanemad, et nagu hästi tähtsad, aga tegelikult tõepärasem õppis eesti keeles seda nimetada vanemad Sakalast. Ilmselt ei olnud tegemist mitte kogu maakonna vanemad, vaid siis selle ühe, ühe osa kehtivate meestega. Et siis Lembit ei olnud mitte Sakala vanem, vaid üks Sakala vanema Sakala vanematele. Jah, see see on jah, tunduvalt siis selline tõepärasemad. Nüüd. Sellele Läti Hendriku enda kimbutamisele tegelikult ristisõdijad vastasid üsnagi pea. Ristisõdijad Riiast ja mõõgavendade orduvennad ja siis abi vägedenaga liivlased, lätlased tegid siis sügisel 1211 omapoolse retke otseselt Lembitu valdustesse. Ja seda on ka kroonikas põhjalikult kirjeldatud. Vaenuvägi liikus mereäärset teed mööda siis kuni Pärnu jõe suudmeni ja pöördus seal metsi ning soid pidi põhja Sakalasse. No see tee olevat olnud nii viletsad, et Hendrik kohe ütleb ja nende hobused nõrkesid teel ja peaaegu 100 neist kukkus maha ja lõppes. Nii viletsa tee tõttu. 100 hobust hukkus. Kuidagi kummaline, eks ole. Nüüd, aga see võttis palju aega, nii et seitsmendal päeval jõuti küladeni, algas siis kohe äge rüüstamine ümbruskonnas, osa jõudis välja lausa rüüstamisega Järvamaa piirini ja vähe kogunemiskoht. Majja või maja, tähendab, see on nüüd siis eestikeelne sõna, see oli määratud siis Lembitu küla juurde. Villa Lembit diis villa. Seda võib muidugi mitmeti tõlkida, see võib küla, aga samas ei ole muidugi võimatu, et et tähendab ka sellist mõisa sellist jõukamat, üksik talu. Ja nüüd see termin, see maja, see on väga huvitav. Nimelt on siis keelde sõna, mida juba Hendrik kasutada, kuidas nagu selline väe siis laagriplats või kogunemiskoht ka ilmselt eestlased kasutasid seda terminites oma maleva kogunemispaigana ja see termin, see võetaks sakslaste poolt üle. Nii et veel hilisemates siis kuni 16. sajandi allikates on siis sellise väe kogunemiskohana nimetatud siis majja. Ja seekord on see siis Lembitu küla, no kui Lembitu küla oli, ega me seda päris täpselt ei tea seda anda. Nii arheoloogid kui ajaloolased pakkunud välja et tegemist võis olla siis lõha vere mõisaga, samas ei ole võimatu, Ta oli hoopis ta järsku Olustveres. Olustveres on nüüd Paarkümmend aastat tagasi viidud läbi üpris suuri kaevamisi Olustvere asumis asula kohale hästi-hästi, suur ja võimas asula seal olnud ja seal on suured mündiaarded välja tulnud ja ega jah täpselt nüüd ei ole teada. Nii et on, see on iseenesest huvitav, et kui on Lembitu küla, et noh, mida see siis tähendab noh, sageli on võetud seda asja tegemist oli siis Lembitu Lembit, tule kuulunud küla, aga et see oli nagu tema põlisvaldus. Aga jah, päris kindlalt muidugi seda väita ei saa, aga samas on jälle hiljem on ju omaette märgitud ka linnust mida on isegi ükskord nimetatud otseselt Lembitu nimega, nii et Lembitu linnus, nii et linnus oleks otseselt temale kuulunud linnusega, siin ei ole kahtlust, kuigi on tegemist siis kroonikas Leole linnuse märkimisega. Aga noh, tänapäeval kannab see paiku ehk siis nime Lõhavere. Nii et tegemist on siis naha, vere linnusega niit. Aga me läheme nüüd veel sellesama 1211. aasta sõjakäigu juurde siis tagasi, mis siis leidis just Lembitu valdustes aset ja kus siis koondatud tee või väe kogunemispaik oli siis risti sõdijatel sel Lembit küla. Nii et seal siis pärast seda rüüstamist märgitakse, et enne koduteele asumist olevat Ta tuli otsa pandud ühele linnusele. Arvatavasti on siis tegemist Lembitu linnusega. Kuigi jah, konkreetselt seda nimetatud ei ole. Kui nüüd natukene mõelda, vaadata seda, seda sõjakäiku, ega, ega see nüüd iseenesest eriti edukas ristisõdijad tal ei olnud. Noh, kõigepealt enne Sakalasse jõudmist juba suuruse hobusid sai otsa ja ja, ja muuseas siis sõjakäiguõhutajad Henriku järgi olid, olid kaks siis läti soost vanemat Beveryni vanemat Totte ja paike. Ja nemad saavad seal ka surma. Inimesed Lembitu külas, see on nüüd Hendriku üpriski huvitav kirjeldus. Ta muidugi hästi kiidab mind nagu üldse lätlasi ja näitab neid hästi kangete sõjameestena. Ja nagu Hendrik ütleb ja läksid kaks lätlast Totte ja paike külasse ja Ki tormasid üheksa eestlast nende kallale ja võitlesid nendega kogu päeva. Lätlased haavasid ja tapsid paljud teist ja langesid lõpuks ka ise. Nii et muidugi on raske uskuda, kuidas nüüd terve päeva on võimalik võidelda. Ma olen ka proovinud siis kasutada kilpe mõõka ja pean ütlema ja natuke vehelda nendega, noh, need on nüüd koopiad omaaegsetest juubel ütleb, et veerand tundi võitlust siis nii läbi, et puhkasid vahepeal jah, vahepeal pidasid kombed. Ja noh, ilmselt on, Hendrik on natukene siin nagu liialdanud ja aga, aga nüüd paistab seejärel, et Lembitu hakkab tegutsema veelgi agaramalt. Ja ja tema selline kuulsus ja mõju hakkab ka tama oma valduste piire. Nii et seda me näeme juba siis mõni aeg hiljem, 1212. Alguskuudel ta siis sakslased olid teinud ühe suurema retke Järvamaale ja, ja seejärel tuleb suur Vene vägi. Novgorodi vürst mõistis laviga eesotsas 15000 meest on Hendrik ütleb, et ratturid siia sakslasi otsima sakslasi eest ei leitud ja siis hakkasid eestlaste Varbola linnust piirama Varbola linnus siis Harjumaal. Aga kohe seejärel kirjeldab siis Hendrik seda, kuidas, kuidas siis Sakala ja Ugandi kõigis kihelkondades algas suur väe kogumine ja ja paistab, et Lembit, too on seal just üks nagu pea initsiaatoreid. Vahepeal siis selle kogumise ajal käib Lembitu oma salgaga ka Sakalas ristimist alustanud preestrit saalomoni jälitamas. Ja nagu kroonik ütleb, siis et Saalomon saadi öösel kätte ja ja Lembitu mehed tapsid ta koos tõlkide kogu saatjaskonnaga. Nii et, aga seejärel Lembitu kogub väge, milleks mõtet? Tõenäoliselt ta plaanis siis minna nagu võib-olla Varbolastele appi. Tegelikult Lembitus seda ei teinud. Lembitu sai oma väe kokku, läks Ugandistel läbi, võttis sealt veel ilmselt mehi juurde tungis hoopis Venemaale. Ja mida on ja, ja nagu Hendrik märgib, siis, et Lembitu vahe kohted, need, tungides Pihkva linna, hakkasid rahvast tapma. Kui aga venelased kära ja kisa tegid, tulitad saagiga ja mõningate vangidega kiiresti põgenedes tagasi Ugandisse ja tagasi pöördunud venelased leidsid oma linna rüüstatuna eest. Vaat nüüd me tegelikult näeme ka, miks ta tegelikult ei läinud Varbolasse? Ma meenutan siin. Misty Slaavi vägede suuruseks nimetab Hendrik 15000 meest. Aga Lembitu Sakalas Ugandist võis kokku saada võib-olla noh, heal juhul kusagil paar 1000 meest. Aga paari 1000 mehega 15000 mehe vastu minna, seal välilahingut pidada, tähendab noh, see oli lootusetu. Aga, aga samas muidugi siin peab nägema seda. Hendriku vei tähendab Lembitu kavalust, eks ole, tegelikult samal ajal teeb rüüsteretke hoopis Venemaale tasub, ütleme selle nende käigu siin sel moel kätt. See, ma ütlen, et siin võib näha, et ta oli jah, küllaltki küllaltki tark poliitik juba sellel momendil. Ja üldiselt võib siis öelda, et, et just neil aastatel siis hakkabki Lembitust kujunema selline oluline väejuht ja ja, ja üks olulisemaid siis ristisõdijate jaoks siis vastaseid jätavad. Hendriku järgi siis ristisõdijad üpris tõsiselt arvestavad Lembituga. No vahepeal küll jah, ei ole nüüd sõnagi just juttu, sellepärast et 1212 siis lisaks nendele arvukatele sõjakäikudele, mis siin tehtud oli, puhkes ka katk ja noh, see möllas rohkem küll Latgalite ja, ja liivlaste alal, aga, aga paistab, et Sakalas Ugandisse ja ja noh, siis oli vaja sellist hingetõmbeaega ja ja siis tehti vaherahu. Tähendab, niisiis eestlaste kui kui, siis sakslaste vahel ja ja tihti ka omaette vaherahu liivlaste ja Latgalite ja eestlaste vahel ja ja see oli niinimetatud toreida, võiduraida, vaherahu suri kolm aastat ja selle aja jooksul siin oli, olid siis olid suhteliselt rahulikud aga kui see vaherahuaeg nagu läbi sai 1215 siis on ju huvitav, et esimese sõjakäigu teevad ristisõdijad taas just jälle Lembitu ostu. Nii et noh, see näitab millist, millist tähtsust nagu lepitule juba omistati. See sõjakäik seal huvitavat. Et sõjakäigu kirjelduse pealkirjas siis Henrik nimetab, et sõjakäik on Sakala linnuse vastu. Tegelikult on mõeldud muidugi siin nagu tekstist välja tuleb, siis Lembitu linnust, aga see pinal kirju Sakala linnuse vastase muidugi näitab, et et seda Lembitu linnust peeti juba väga oluliseks. Ja siis noh, sõjavägi liigub Sakalasse jätab selja taha, Viljandi linnuse, rüüstab kogu maa ümberringi ja lõpuks kogunevad nad ootamatult Lembitu linnuse juurde, mida kutsutakse Leole. Eestlase taga, kes olid linnuses, astuvad esimestele tulijatele julgesti vastu ja ajavad neile hirmu peale. No see on ilmselt esimene väesalk, kes kohale jõudis, mida need eestlased tegid, ei tea, aga ajasid nagu hirmu peale, nii et ega jah, kohe kohe nagu mingisugust otsest piiramistegevust ei ole, nii et nad hoiavad kokku ja ootavad teisi vägesid juurde ja ja siis algatab linnuse piiramine peale. No piiramine on päris äge, kestab kolm päeva ja, ja piirajate põhiliseks eesmärgiks on nagu siis üritada linnus põlema panna. Siin kohe Hendrik ütleb, et et see linnus oli siis mullast ja puudest kokku kuhjatud, et kaitseehitised ja ja lõpuks neil õnnestub siis süüdata, nii et linnuse puust kaitseehitused hakkavad põlema. Ja nüüd on huvitav eestlase taga. Hakkasid kartma, kas seal linnuses olid ja siis nagu Hendrik ütleb, siis linnuses olijad, nähes, et tuli hävitab valli ja karta, ütles, et seeläbi linnus vallutatud takse lubavad raha, et nad linnu sealt lahkuksid. Jah, ristisõdijad ei ole muidugi mingi rahaga nõus, sest nagu nagu Hendrik seal seletab, nende eesmärk on ikkagi see, et on nüüd Lembitu ja kõik tema kaaskondlase tataksid ristiusu vastu. Aga, aga see on selline huvitav, mis see rahapakkumine? See näitab, et tähendab ja mida me teame ka venelaste sõjakaid kude puhult puhul, et on venelaste. Vabaks osta aga aga muidugi jah, ristisõdijad seda raha vastu ei võtnud. Nii et nad lihtsalt tahtsid kogu raha saada. Jah, ilmselt on, on muidugi ka nii, et on. Et üldiselt linnus oli nagu langemas ka, et see tuli, tegi päris palju kahju ja ja, ja siis lõpuks tulevadki linnuse kaitsjad välja ja ja nõustuvad ristimisega ja siis samal ajal muidugi linnus rüüstatakse kaerani. Lembitu võetakse vangi. Ta jah, põhimõtteliselt võetakse vangi kõigepealt muidugi toimub ristimine, kohapeal toimub ristimine ja kusjuures on huvitav. Ta on siis Henrik, kirjeldab seda, nii. Ristitakse kõige truudusetu Lembit tuhk koos kõigi teistega nii hästi naiste kui ka laste ja meestega, kes olid linnuses. Jah, siin ta kasutab. Perfidissimus, mis on tõesti eesti keeles võib-olla õige siis tõlkida kõige truudusetu või kõige salakavalam, kõige ohtlikum või nii edasi, keda ta nagu Lembit tõstab jälle esile, et see on nagu kõige hullem, tegeleme siin üle üleüldse. Aga see võis olla tal ka isiklikest põhjustest, et tema oli esimene, kes Lembit oli see, kes talle otseselt järja tegi, temale kurja tegi, muidugi see võib ka siin kõne alla tulla. Aga teisest küljest, et nagu me siin oleme nende sündmuste juures arutanud, oli, oli Lembitu muutunud kergult ikka ühe mõju mõjuvõimsamaks ja ja teda ka siin arvestati igal pool. Jah, Lembitu koos teistega teiste vanematega siis võti nii-öelda vangi viidi kaasa. Aga nad mõne aja pärast vabastati pärast seda, kui oli siis nende pojad pantvangideks saanud. Vot ei teagi, kus siis Lembitu pojad sel ajal olid lugu meelisest, sellel on tõepõhi all. Nojah, see on küll ilukirjanduslik, see lugu meelisest pida, emm kippinu kirja pannud, seal oli Mehlisi linnuses, eks ole. Aga, aga millegipärast jah, nüüd need pantvangid hoopis hiljem siis saadetakse ja siis saab, kas saab tagasi tulla. Aga noh, mis nendest poegadest sai, kui kaua nad seal pantvangis olid, seda nüüd päris üksikasjalikult ei tea. Aga, aga siis nüüd järgmine kord, kus jälle Lembitut tuleb seal siis 1217, siis nagu nagu paar aastat hiljem. Ja siin on nüüd küll siis juba Lembitut tituleeritud siis pealikuks ja vanemaks. Nii et ta järjestagu tähtsamaks paistab Lembitu tunud olevat. Tegelikult sinist peab nüüd paar sõna ütlema nende vahepealsete sündmuste kohta nimelt siis 1000 1215 16 siis üldiselt tehti väga palju sõja kõike Lõuna-Eestisse, nii Ugartisse kui Sakalasse ja ja samal ajal ka siis Ugandisse tegid seal ikka venelased ja, ja Ugandi nagu vanematel on sunnitud siis valima, mida teha, ja ja nad on siis lõpuks sunnitud siis ta kui ristiusu vastu võtma ja ja aga siis Sakalased ka seejärel tähendab rüüste kui olid nii totaalselt palju, aga nüüd 1217 alguses siis kui oli juba sakslasi Otepää linnuses, siis tegid eestlased ja, ja, ja siis venelased siis rünnakule Otepääle ja see oli väga suur võimas piiramine. Et seal siis saavutati selline suurem võit sakslaste üle ja siis sakslased ja olid sunnitud siis nagu maha jätma. Nii siis kogu Ugandi kogu Sakala. Nii et et pärast seda, mis seda suurt võitu, Otepää vald mis leidis aset siis 1200 seitsmeteistkümnenda aasta alguses. Et pärast seda nüüd On Lembitu Lembitus saanud selline suur juht ja, ja suur suur vanem. Nii et ta hakkab koondama üle-eestilisi üle-eestiliselt jõude. Ja noh, eesmärgiks on siis ristisõdijad täielikult välja lüüa siit. Peeti läbirääkimisi ka venelastega ja ja siis sealt lubati abi ja, ja Lembit hakkab siin kohapeal vägesid koondama. Nende pealik ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik kõigist maakondadest. Tähendab, teatud saatil saadeti kõikidesse maakondadesse ja see näitab, et Lembitu oli peainitsiaator ja nüüd ju Navesti jõe äärde sinna Lembitu juurde sinna koguneb 6000 meest ja Hendrik paneb ka kirjak, keskus tuli, et neid on Läänemaalt ja Revalast ja harjust ja viirust ja Järvast ja Sakalast. Nii et suurem osa maakondi on kõik kohal tulevate heid Ugalas nohuga laste olukord oli muidugi sel ajal keeruline, selles mõttes, et seal oli, oli nagu mehi vähe ja, ja nii edasi. No millegipärast ei ole mainitud ka saarlasi, need, need kaks sellist olulist maakonda jäävate kõrvale ka. Aga peab ütlema, et et tegelikult oli, see aktsioon oli väga suur ja võimas ja, ja näitab seda eestlaste suurt üksmeelt. Sest noh, sisuliselt ju iga maakond tegutses omaette, iga maakond tuli oli jah, täiesti nagu omaette riik, eks ole, aga nüüd kõik mehed niimoodi korraga kokku saada ja nii paljude maakondade mehi tuleb, nii et see, see näitab ikkagi sellist ühtekuuluvustunnet, sellist üksmeelt suurem siis, kui näiteks mõnes kuningriigis kuningas ütles tervele suurele riigile, teie teete kõik niimoodi. Siin otsustasite erinevad pealikud, erinevad pealikud erineva jõudsime, jõudsid üksmeelele ja jutt on suur osa. Suur osa mehi on tõesti kokku tulnud. Ja nüüd nad jõuavad kohale ja, ja nagu Hendrik ütleb, seal ootavad siis 15 päeva oodatakse venelasi Vene vägesid, et siis üheskoos minna. Otepää võit muidugi innustas ja kes teab, mis oleks juhtunud, kui ka siis Venemaalt oleks õigel momendil pärale jõutud ka 10000 või 15000 või 20000 meest, nagu need Vene väed nii suured seal olid. Aga nüüd noh, ristisõdijad on ise ka muidugi ärevuses seetõttu ja, ja meil on muidugi jah see informatsioon hea, nii et nad saavad teada sellest ja ja siis hakkavad ka kiiresti vägesid koguma. Jaa jaa jaa. Et on informeeritud sellest, kui venelasi ei ole ja siis tullakse ka 3000 välja valitud mehega siis Riiast välja Sakanasse. Et ilmselt anda juba siis ennetav lahing. Ja noh, see lahing siis leiabki aset, see ongi see kuulus madisepäeva lahing siis 21. septembril 1200 seitsmeteistkümnendal aastal see lahing, see leiab siis aset Viljandist 10 11 kilomeetrit eemal. Ega nüüd täpset lahingupaika ei olegi teada, kõige sagedamini otsitud seda ristikabeli lähedusest. Lahing on muidugi üsnagi äge, lahing on äge ja, ja Hendrik kirjeldab seda päris põhjalikult, kirjeldab isegi siin eestlaste väekorraldust, et eestlased on nagu siis kolme sellise kolonnina või kolme osana. Ja esialgu tegutsevad, et hästi siis üpriski mitmel pool eriti vasakul tiival, seal on siis vastaval poolel vastaspoolel liivlaste väeosad, täid, sunnitakse taanduma. Aga siis lahingu saatuse, nagu otsustavad need sakslased, kes on nagu oma või keskosas ja nad suudavad selle eestlaste mõlema keskosa läbi murda. Seejärel nagu kroonik kirjeldab, et siis need sakslased, kes sealt läbi murdsid, et osa nendest läks appi ka siis latgal tele ja Natgalite vastas olid siis just Lembitu mehed nii-öelda Sakalased. Jah, ja nagu Hendrik ütleb, et võitlesid vapralt ja panid kaua vastu tulid siis Sakala mehed olid paremal tiival. Aga nüüd, kui sakslasi kasina paremale tiivale juurde tuli, siis muidugi hakati osaliselt taanduma ja hakati neid jälitama, tema sakest hakkasid jälitama ja nüüd sealsamas saab siis surmaga. Lembitu. No Hendrik kohe pühendab selle terve lause siis Lembitu surma saamisele ja vett Ko Roboami vend tundis Lembitu ära ja ajas teda taga tapista võttes ta riided ja teise taga võttes tema pea maha, viisid endaga kaasa liivimaale. No kas seda nüüd päris tõsiselt mõelda võtta, tähendab, et just selline tapja oli lätlane, lätlane nimega Deco ja siis veel tulite teised, kes ta siis tema pea maha võtsid ja selle siis võidumärgina Riiga kaasa viisid. See on ka iseenesest muidugi huvitav, et see Lembitu pea niimoodi Riiga viidi, noh, seda ilmselt taheti siis kõigile näidata, et see eestlaste kõige tähtsam tegeleda siis nüüd tapetud ja ja tema pea nende käsutuses. Sellega seoses. Ma tahaks ühte lugu veel rääkida, ma ei tea, kas sellel on sellist tõepära olemas. Aga seda tuli mulle meelde, kui ma siin nüüd neid materjale vaatasin, jah. Seda ma kuulsin esmakordselt 1970. aastal vist olin koolipoiss, olin soont küla linnuses kaevamistel ja ja siis Evald Tõnisson arheoloog, kes seal juhatas ja seal olid tudengid ja siis siis räägiti, järsku on Lembitu pealuu alles? Nimelt kusagil jah, vahetult enne seda olevat mingit kunstitudengid Poolast hullud siin Eestimaal, kas nad tegid sind praktikat või mida? Ja siis olid üks neist oli rääkinud kusagil mingis Poola muuseumis olevat tüks pealuu mille peale on siis kirjutatud Rex Estonia? Tähendab, Eestimaa kuningas. No milline millise Eestimaa kuninga pealuu võib küll olla Poolas ja kuidas see sinna sattunud? No siinsamas me ju teame, et Lembitu pealuu viidi kaasa võidumärgina. Et see oli Riias, mis sellega seal tehti, seda ei tea, kas pandi trofeena kuhugi välja, noh võib-olla jah, esialgu ta hakkas muidugi haisema, eks ole, aga noh Tal võib veidi ka jah, ütleme, siis keeta ja nii edasi, et kolju alles jääks, eks ole, eks noh, tol ajal kasutati sellist sellist juba varasemast ajast tuntud sümboolikat ja seal ikka muidugi oluline trofeed, seda võidi alles hoida. Ja siis hiljem ütlevad mõõgavendade ordu siis nii-öelda lagunesid, likvideeriti siis need jäänused saksa orduga ja saksa ordu keskus oli sisse Marion purgis ja ja siis võib-olla järsku mingit Trophy trofeed viidi viidi ka sinna. Ja siis võis ta kuidagi sinna ka sellesse muuseumisse saata. Mõtle, kui uhked saaks DNA analüüsi teha teenimiseks teada, kes meist on otseselt Lembitu järeltulijad ja ainult et keegi on näinud ka seda. Ma olen nüüd uurinud hiljem jah, mõningate nende vanemate kolleegide käest ja kõik mäletavad, aga keegi ei tea, et seda asja oleks hakatud ajama, et kas keegi käis Poolas ja uuris järgi, mis muuseumis ja kus? Kahjuks jah, võib-olla keegi teab, mina ei ole küll sellele jälile saanud, mõtlesin, et seda selle asja peaks nagu ette võtma noh, on võimalik rekonstrueerida tema, tema siis väljanägemine ju tänapäeval ja kui see peaagu korralikult sul säilinud ja teiseks on muidugi võimalik kindlaks teha kasvõi näiteks siis selle vanus. Tänapäeval tehakse neid radiosüsinikuproove ka selliste väikeste kildude põhjal ja ja võib-olla õnnestub siis, kui ajaliselt paika panna, kui tal on tõesti setateerinud ka kuhugi sinna 13. sajandi alguses sellesse aega, siis oleks üsnagi loogiline, et tegemist on Lembitu Lembitu enda peaga. Aga jah, ilmselt peab seda asjadele hakkama uurima. Meil on teada Lembitu surmapäev, aasta 21, september 1217, aga rohkem mingeid eluloolisi fakte temast ja teada ei ole. Ega nüüd jah, rohkem selliseid täpseid andmeid ei, tema sünniaega ei ole teada, ega ega, ega muid erilisi sündmusi nii palju, kui me siin täna rääkisime, nendest nendest kroonikas siis kirja pandud faktidest, see on muidugi jah kõik. Aga võib-olla siin lõpetuseks siiski tahaks öelda, et kuna Lembitus nii palju juttu tehakse, siis sageli teda kujutas teatud nagu oma omalaadse istuma kuningana, et ta on nagu kõige tähtsam ja kõige olulisem vanem siin olnud. Loomulikult ta roll oli suur, aga ta ei olnud ainus, see vabadusvõitluse juht. Noh, nagu me näeme, see tema langemine muidugi oli, oli tähtis, aga tegelikult ju eestlaste vastupanu kestis ju pärast seda veel 10 aastat. Ja noh, kindlasti oli selliseid silmapaistvaid, et vanemaid, selliseid silmapaistvaid väejuhte oli veel mitmeid. Esmajoones võib siin arvata, et, et tulid, olid väga-väga targad mehed, olid saarlaste eesotsas ainult kahjuks jah, Heldrikul sellist isiklikku kokkupuudet ja ei olnud nendega ja ta ühtegi tundnud ja seepärast on muidugi neid nimeliselt ka välja ei too. Aga võib arvata jah, mu saarlased, kes tegid väga edukaid rünnakuid ja, ja kes kes olid igatpidi väga aktiivsed, olid täiesti juhtival kohal siin kõigis nendes muisse või väga paljudes muistse vabadusvõitluse sündmustest. See on täiesti usutav. Et kahjuks jah, nendest ei ole nüüd selliseid selgemaid teateid. Kas Lembitu tähtsast juhtumist klienditesse võiks kuidagi muuta ka või peaks muutma või ei tohiks muuta see, et ta tegelikult teki koostööd ka venelastega ja tegelikult läks ka sakslastega kaasa? No lasi ennast ristida ja siis väidetavasti käis koos sakslastega rüüstamas Harjumaad. Selle kohta nüüd päris täpselt ei tule. Kui palju ta nüüd koostööd tegi, mis on nagu ainult pooled Tomisi arvatud, aga ma arvan, et ega me ei pea siin sugugi lepitut, kui hakata hukka mõistma, ta on nagu ikka selle selle vabadusvõitluse selle ühe poole sellise tugeva vastupanu osutava poole ikka selline sümboolne esindaja. Ja noh, ma ütlen, et ta oli osav poliitik, oskas ka venelastega koostööd teha ja ja oskas siis nendega asju ajada, nii et selles mõttes ma ei näe küll, et me peaksime teda nagu milleski süüdistama hakkama. Tegelikult ta nii poliitikas tähendab, oli pealikes, kasvas poliitikuks suureks väe juhiks, kes nägi oma ninaotsast kaugemale on ikkagi väga oluline tegija. No siin võib öelda, et noh, meie meie eesti rahvas on teda ju armastama hakanud ja temast on ka ju kirjanikult loonud mitmesuguseid teositusi. Tõsi, ega ega neid neid kõik päris tõsiselt võtta ei saa. Ajaloolased on seda käsitlenud Lembitut üsnagi põhjalikult ja on ka muidugi ajaloolaste seas on see kõik on mõningaid tülistavaid käsitlusi, mida päris tõsiselt võtta ei saa. Ma pean siin Juhan Luiga nagu esmajoones silmas, kes Lembitus mitmeid artikleid kirjutanud, 1900 kahekümnendatel aastatel, aga on selliseid tasakaalukaid lähenemisi ka lepitule. Lembitu puhul võiks öelda seda, et, et ütleme nüüd saksa uurijatest on, on kõige põhjalikumalt seda muistset vabadusvõitlust käsitlenud siis Friedrich Benning, hooven kes mõõgavendade ordust kirjutanud raamatu ja äärmiselt olulise raamatu ja ja seal, tema jõuab ka järeldusele, et Lembitu, see on tõeline selline eesti rahvuskangelane. Nii et teda hinnatakse väga tõsiselt. Siin eelnevalt oli meil jutt kõvast Läti Hendriku st ja soovitasin siin Läti Henriku kroonika, et ka ise lugeda, et see on tõesti huvitav. Võib-olla mõneti ja kohati ei saa kõigest aru, sest kommentaarid on napid, aga, aga meil on ju eesti keeles olemas tegelikult ka väga hea raamat. See on siis Sulev Vahtre, praeguse Pirita professori Sulev Vahtre kirjutatud muinasaja loojang Eestis Vabadusvõitlus 208 kuni 1227, mis on välja antud 1990. aastal ja see on väga ilus ja hea siis ülevaade kogu sellest muistsest vabadusvõitlusest ja mõningas mõttes, seal on, kes nüüd Henricus paremini tahab aru saada, on hea, kui ta näiteks seda raamatut kõrvale. Kui kusagil Hendriku tekstist aru ei saa, siis loeb raamatut, siin on väga palju juttu ka teistest allikatest, kõigist nendest sündmuste põhjustest ja tagajärgedest ja ja nii edasi, nii et see on selles mõttes väga-väga väärt lugemine ja küllaltki sellises heas stiilis kirjutatud, nii et ma soovitan kõigil seda vaadata. Mida ühist oli Lembit Oll ja tabeliinusel Virumaa ristitud vanemalt kastav eliinus oli omadele võõras ja võõrastele oma, sellest kõneleb Ain Mäesalu nädala pärast. Küsimused, millele saate vastused muinasaja viimases saates kogub Piret Kriivan kokku kodulehelt foorumist või aadressilt Eesti lugu. RÜE e.