Me oleme ikka fotokoolis rääkinud sellest, mis välismaal toimub. Aga kui palju seal ilmub fotoajakirju, kuidas seal pööratakse tähelepanu, kas siis foto essistidele või portreefotodele ilmub oma fotoajakiri positiiv ning Kaupo Kikkas, ma tahakski sinu käest teada, et kui suur asi see on, et ühel väiksel riigil nagu Eesti on oma fotoajakiri ja mida sealt, kas see on nagu mõeldud ainult fotograafidele või on seal midagi lugeda ka nendele, kes pildistamisest suurt ei jaga, aga kellele lihtsalt meeldib pilte vaadata? Tõepoolest, järgmise aasta peame pühendama fotokolli lõigud rohkem Eestile, sest et me oleme ikkagi vaadanud enamasti piiri taha ja enamasti ajalukku, kui aga proovime siis vähemalt natukenegi täna seda lünka täita sellega, et räägime Eestis ilmuvast meie oma foto ajakirjast positiiv, mis võiks olla põnev lugemine absoluutselt kõikidele inimestele, kellele fotograafia natukenegi huvi pakub. Sest et tõesti, see ajakiri avab väga laia spektriga seda fotograafia, maastiku, mul on siin ees praegu 14. number, mis on siis sügisnumber ja juba hiljemalt kahe nädala pärast on väljas 15. number talvenumber, ütlen kohe ära, et kirjutan ka ise siia ajakirja Ma ei ole võib-olla päris neutraalne ikka ju, kui kuhugile ise midagi ka teed ja kaasa aitad, siis tunned kuidagi isiklikum maitia, suuremat armastust selle vastu. Aga millest kirjutas sügisnumber, mis seal praegu poodides täiesti saadaval on ja mida kõik fotohuvilised vaadata võiksid. Kõigepealt on siin üks põnev lugu Peeter lauritsa värskest näit, sest mis just just vaal galeriist on maha läinud, nii et täna vaal galeriisse seda vaatama minna ei saa. Aga olen kindel, et Peeter näitab seda näitust veel. Kuna see on üle mitme-mitme-mitme aasta tõesti täiesti värske, selline kontseptuaalne ja äärmiselt huvitav näitusekomplekt, kus Peeter Laurits siis kombineerib looduslikke, selliseid mustrimaastikke, oma kunstlikult loodud mustritega, justkui närvivõrgustikega veel punub siia digitaalset sisse nagu rahvariidemustri sarnast digi staalset vormingut. See on tõesti väga huvitav, kuidas ta nende mustritega mängib ja need pildid on, kindlasti vajavad vaatamist suurelt ka hea oleks natukene seda kontseptsiooni poolt juurde lugeda, mis on väga tore, et Peeter on tegelikult seda ka internetis kinod ja nii-öelda lahti seletanud, lahanud, kuidas ta maailma näeb, mida ta oma piltidega näitab ja tulemuseks on tõesti selline, ma ütleks ikkagi väga originaalne, väga selgelt Peeter Laurits, ehk siis mitte kellegi teise ega kolmanda tööd, vaid just nimelt Peetri tööd. Siis siin on pikk selgitus fotokuu tegemiste kohta. Kuna fotokuu meil sai ka just läbi, siis see on juba pigem tänaseks selline tagasivaade. Aga siin on siis sellist kontseptuaalset jutt ja siis moodsast fotokunstist päris palju. Seejärel on üks minu lemmiklugu, mis mulle tõesti tohutult meeldib, püramiidide maa, Eesti. Siin on arhitekt Ott Kadarik, kes kombineerib tohutult põnevalt fotot kolm teemanipulatsiooni tuleviku arhitektuuri või tulevikunägemust. Et kui ma neid pilte vaatan, siis mul on alati selline tunne, et ma justkui sukeldun korraks fantaasia tulevikumaastiku tegelikult meil ju pakutakse Hollywoodi filmide näol ja mille kõige näol kogu aeg tohututes kogustes sellist tulevikunägemusi, aga siis tõesti Kadarbiku versioonid on kuidagi minu jaoks alati sellised, mul on sihuke tunne tõesti, see võibki nii minna või see võikski nii olla. Ometigi nad on nagu piisavalt hullumeelsed, et mitte tänasele anno Domini 2013 mõelda, et see kohe juhtuma hakkab, nii et väga huvitav ja mõtlemapanev, kuidas kombineerida täiesti erinevaid meediumeid. Siis lugu toredast aerofotograafist Andres Tartast, kes ikka ja jälle lendab üle Eesti, otsides mustreid, otsides vorme tema puhul muudavad minu jaoks tema pildid alati eriliseks mingi selline teatud kodumaa armastus või respekt, et ta ei jää kunagi selle maa vastu külmaks, mis siis, et sa lendad lennukiga kõrgelt üle ja väga lihtne oleks justkui vaadata seda kui ühte neutraalset mustrit, aga, aga tema piltides on alati sees mingisugune isiklike suhestumine või selline, kuidas öelda selline puudutus, mitte lihtsalt lennukiga lendamine. Ja siin on noh, traditsiooniliselt alati üks loodusfoto lugu sees, nii et Jaak Saar väga on intervjuu ja mõned tema väga kaunid loodusfotod ja veel üks siis selline nii-öelda ankrulugu on Anton Novoshilovist ehk Kobodorust, nagu teda internetimaastikul tuntakse. Ja mina olen Antoni töödega juba aastaid tuttav, kuna olen olnud žürii liides korduvalt korduvalt, kus Antoni tööd on osalenud ja nii naljakas, kui see ka ei ole, tema käekiri on lihtsalt nii selgelt eristatav ja äratuntav, et loomulikult alati hinnates pilt, et autorit teadmata täiesti anonüümselt, siis ei ole kahtlust, kui vaatab sulle vastu mõni lavastatud öökulliks tehtud tütarlaps või tema enda autoportreed, kus tal erineval moel iseendaga manipuleerib. Nii et väga huvitav, selline mustvalge, hästi tugeva käekirjaga, väga konkreetse selge vaatega fotograaf. Ja siin ajakirjas on veel nii mõndagi põnevat lugemist, nii et tõesti kaanest kaaneni igas mõttes vaadates läbi erinevad eesti fotovaldkonnad, erinevad vaated fotograafiale ja igale maitsele midagi. Tead, ma paluksin, et sa ka võiksid meie tähelepanu ühele toredale näitusele, mis on kummus, ma ise seda näinud ei ole, aga sina oled, et. Ja kui me seda ajakirja kui lappasime, siis vaatas meile vastu lihtsalt üks kumu, reklaam ja näituse nimi on pildiplahvatusi ja seda on võimalik vaadata kuni jaanuari keskpaigani. Ja tõepoolest soovitan igal fotohuvilisel kumust läbi astuda, kuna kõigepealt väike kõrvalepõige, praegu veel on seal avatud ka Paul Kuimet fotonäitus dokumenteeritud pinnad, kui ma nüüd ei eksi, oli selle näituse nimi ja see on väga tore ja väga mõtlemapanev näitus, kuidas ta oma sellisel väga tagasihoidlikul moel vaatleb sellist põnevat reljeefselt. Mosaiik arhitektuuri läbi kümnendite Eesti nii-öelda majades ja ehitistes ja, ja arhitektuuripildis. Nii et seal on tegelikult lausa praegu mitu näitust, kus on fotograafia fookuses ja pildi plahvatus on seetõttu too hästi selline esteetiliselt kaunis näitust on ka väga ilusti kujundatud, et seal jooksevad siis paralleelselt 19. sajandi lõpufotograafia areng krabüürija maaliga. Temaatikate kaupa võime näha samu objekte erinevate Meediumite poolt kujutatuna näeme, kuidas fotograafia aluseks maalile, aga kuidas ta iseseisvus, kuidas ühel hetkel fotograafia muutus hoopiski tähtsamaks, võib-olla, ja populaarsemaks ja ta oli nii-öelda edukam kui maal, sest maal oli justkui juba olnud tehtud ja nähtud. Et see jälgib sellist huvitavat tormilist visuaalkultuuriperioodi, kus paralleelselt olid võrdselt tähtsad maal foto, krabüür. Et väga palju töid, väga suur näitusekomplekt ja isegi kui te nii-öelda ei taha nüüd liialt palju hakata süvenema nendesse tolle aja fotograafidest kunstnikesse, siis lihtsalt esteetiliselt väga nauditav, ilus vaatamine, aitäh.