Ja lähme edasi fotokovliga ning täna tahaks rääkida sellest mehest fotograafist, kes siis on teinud maailma kõige kuulsama portreefoto Afganistani tüdrukust, mida on müüdud ja mida on paljud ka näinud. Aga kes fotograaf on, mis tema teised tööd on? Kaupo Kikkas, paluks sul tänadega natukene lähemalt meile tutvustamast. See fotograaf, antestist, ilmekarri ja Ameerika fotograaf sündinud 50. aastal ja eks tõesti ei ole kahtlust, et tema kõige kuulsamaks pildiks on seesama afgaani tüdruk millest on saanud ikoon ja ükski teine foto nii-öelda kuulsuse tuntuse poolest ligilähedale ei pääse. Aga tegelikult ei tähenda see mitte sugugi seda, et need teised fotod millegi poolest oleksid kehvemad või vähem huvitavat tegelikult kajastanud väga paljusid, ütleme selliseid konfliktitsoone, aga samas jäänud alati sportratistiks ja pildistanud ikkagi eelkõige inimest. Ja kuna ta on olnud National Geographicu fotograaf, siis teil on ilmselt olnud tiga kõik võimalused selliseks intelligentseks loo jutustada ja teiseks, et ta ei ole pidanud tegema sellist nii-öelda kõmulist pilti või siis sellist otsest otsest seadokumentalistikat on saanud just nimelt jutustada läbi inimeste oma lugusid. Kui ta läks Pennsylvanias ülikooli, tahtis ta saada kindlasti filmimeheks, selleks et nii-öelda hea filmimees olla, pead sa natukene tundma, sest ajakirjaniku ja kirjutamise poolt nii et alustas hoopis selle pimist ja oma esimese fotograafi missiooni tegelikult saigi sinnasamasse Afganistani ja ta oli üks esimesi, kes seda nii-öelda Nõukogude Liidu pealetungi hakkas seal kajastama. Ja selline huvitav lugu ka veel, et, et kui ta läks nii-öelda mässuliste poole pealt üle piiri, sest ta õmbles filmid oma riiete sisse peitma mõlemas suunas neid filme, siis saaks liigutada nii tühje filme kuu peale pildistada ja pärast ka täisfilme, mida siis toimetustesse saata. Harva on selline õnn, et nii-öelda fotograaf saab kohama esimese missiooniga kuulsaks, aga kuna ta oli õige õigel ajal õiges kohas, siis sai kohe Robert kappa nimelise kuldmedali. Robert kapases teatavasti on nii-öelda sõjafotograafid, ikoon kindlasti maailma kõige tuntum sõjafotograaf läbi aegade ja tema pildikeelt tegelikult iseloomustavad kaks väga huvitavat märksõna, mis muudavad ta natukene ka eriliseks. Esiteks, tal on väga suurepärane värvitunnetus, kui vaadata tema pilte, siis värvid mängivad seal alati väga suurt rolli. Nii et ei ole kahtlust. Kui me ka sedasama afgaani tüdruku pilti ütleme ja mõtiskleme selle past else koloriidi üle, siis värv kui selline on seal äärmiselt äärmiselt tähtis ja teine tema nii-öelda viis näidata suures plaanis inimest, ehk siis see näitab tegelikult tema teatud fotograafi isikuomadusi, et ta julgeb minna inimestega sellisesse lähikontakti ja teiseks, et inimesed usaldavad teda, lubades endaga sellist lähikontakti. Nii et need on kaks sellist väga huvitavat, mõtleks siis tema stiili kirjeldavad märksõna, mis ei ole tihti teiste konflikti fotograafide puhul väga tüüpilised. Enamasti ikkagi ollakse just nimelt dokumentalistid, ehk siis keegi ei jälgiv, ei jõua jälgida seda teatud mingisugust värvida läbi töötatust ja värvide sobivust. Ja teine asi on samuti sellesse olukorda sisse minek, usaldusliku suhte saavutamine kuskil konfliktisituatsioonis. Nii et kindlasti see pilt, millega Mcury äärmiselt edukaks ja mis on saatnud paljudele ajakirjade esikaantel raamatut esikaantel ja ka näiteks Amnesty International on seda siis kasutanud oma nagu vapipildina lendas tõesti tema kuulsus absoluutselt üle maailma. Küll aga on veel Makarovil üks teine selline väga huvitav seik varuks ja see on seotud filmiga. No kui ma rääkisin, et ta kõigepealt smugeldas oma riiete sisse õmmeldud filmid, sõjad tsooni siis aastad läksid edasi ja nagu me kõik teame, siis filmi enam ei ole vaja kuhugile riiete sisse õmmelda, sest et meil on kõikidel digitaalsed kaamerad. Kõri oli sellise vana kooli fotograafina ikkagi filmifänn ja kasutas, kasutas väga palju filmi kuni viimase hetkeni välja. Ja ühel hetkel see oli 2010, aasta, kui koda pidi teatama kahetsusega, et nad lõpetavad ära kodakroomi filmitootmise. See oli siis üks selline spetsiifiline slaidi film, mida kasutasid just nimelt Näczio fotograafid ja väga paljud sellised fotodokumentalistid ja jutustajad ja port statistid, kelle jaoks olid olulised väga head värvid. Ja just nimelt selline hästi, kuidas öelda, hästi kontrastne, terav ja isegi noh, ütleme siis niisugune suhteliselt sattureeritud, mitte tuhmu kujutis. 2010. Aasta, kui see kurb pressiteade välja saadeti, et selle filmi tootmine täiesti ära lõpetatakse, siis Mcory võttis ette sellise retke pani oma aparaati sisse viimase filmi, võttis 36 kaadrit ja pildistas sinna peale tema jaoks nii-öelda maailma kõige tähtsamaid märksõnu. Ehk siis ta justkui võttis kokku selle filmiajaloo justkui võttis kokku oma karjääri ja võttis ka kokku kogu tänase maailmapildi sellest aastast. Nii et alustas pildistamist New Yorgis, pildistas seal kuulsaid näitlejaid, kuna ta on töötanud ka ajakirjadele, näiteks näiteks vänitiseerile ja sellistele glamuursematele väljaannetele, mitte ainult, et siis konflikte pildistanud. Alustas pildistamist näiteks Robert De Niro ost ja liikus edasi mööda Ameerika sümboleid ja inimesi, kuni ta jõudis Indiani, mis on tema jaoks olnud alati väga oluline, spirituaalne selline noh, kuidas öelda, tugipunkt koguda päri vältel, ta on väga palju pildistanud hindusid ja, ja Indias ja sealt omakorda edasi liikudes. Loomulikult on ta pildistanud siis kuulsat konflikti fotod ja siis ta portreteeris ühte oma ajastu suurimat fotograafi ellija, terviti selle viimase viimase filmi peale ja lõpetas siis autoportreega, nii et tekkis üks selline testament, mis kõneles temast, kõneles temaga pärist, kõneles sellest filmist, mis oli aastakümneid maailma kõige populaarsem slaidifilm ja kõneles maailmast anno Domini 2010. Nii et see oli siis tema testamenti pärand maailmale. Ja ütleme niimoodi, et ei ole palju maailmas selliseid fotograafe, kes võtaksid ühe, 36 kaadrise filmi ja avaldaksid pärast seda 36 kaadrit. Et kui National Geographic, kus vanasti öeldi, et, et kuskil kas, kas 100 filmi kohta tuli üks pilt, mis ajakirjas ilmus, siis naq Curry võttis 36 kaadrise filmi ja sealt ilmusid 36 pilt. Nii et see näitab ka veel tegelikult, millise vanakooli tõelise meistriga on tegemist, kes suudab mõelda, siis vajutada ja siis näidata tulemust. Nii et selline selline seik tema elust tegi ta veel nii-öelda uuesti kuulsaks pisut teises võtmes võrreldes selle afgaani tüdruku pildiga. Uskumatu lugu, tema pilte saab näha internetis. Tema pilte saab näha internetis, kuigi peab tõdema, et mitte väga palju. Kindlasti tasuks lehitseda, vaadata raamatuid, sest ükspuha millised National Geographicu raamatut kuskil poes on saadaval, seal on alati tema pilte sees ja loomulikult on tal ka endal raamatud, mida siis on võimalik osta. Selge on see, et päris suurt hulka pilti näeb ka internetis aga tema piltidega on see asi, et päris tihti oleks hea natukene ka val saada nii-öelda Valgust sellele taustasüsteemile, eks ju, et mitte vaadata neid pilte kui lihtsalt ilusaid portreid, vaid ikkagi teada, mida ta portreteeris, mida ta nende piltidega öelda tahtis ja kust tema pilte temast endast veel teada saab. 2003. Aastal juba ilmus temast täispikk dokumentaalnii, et et on olemas temast film ja on ilmunud ka lühidokumentaalid Nadžio telekanalil, kus ta räägib oma piltidest nii, et kes on televiisorit vaatab, siis, siis kindlasti on võimalik ka ta on ka rääkija, nii et on võimalik ka tema piltide tagamaid näha. Sellises dokumentaalfilmivormis.