Tänaseks fotokoolis on plaanis rääkida ühest pildist, mis võib-olla on paljudel silme ees, kui aga ei ole, siis on seda võimalik vaadata, eriti kui te ostate näiteks endale National Geographicu foto erinumbri, mis siis ilmus äsja ja mille kaane peal on pilt ühest tüdrukust. Ja sellest tüdrukust ja sellest fotost. Ja täna ma Kaupo Kikkas paluksingi sulle rääkida, et mille poolest on see pilt eriline selline, mida National Geographic ikka jälle avaldab. Täna me räägime siis tõesti ühest pildist, kus peal on üks noor afgaani tüdruk. Seda pilti on nimetatud ka sellise tiitliga kui maailma kõige enam äratuntav foto. Ehk siis see on foto, millest on saanud väga paljude asjade sümbol 84. aastal afgaani sõja keskel Steve McClaren, kes on selle pildi autor, fotograaf kajastas Pakistanis põgenikelaagris afgaanide elu. Siis tegelikult see pilt sündis tal nii-öelda suhteliselt kiiresti ja juhuslikult üheglõpsuna seal oli tüdruk, kelle vanemad olid õhurünnakus tapetud ja kes oli siis Pakistani pinnale tulnud põgenikelaagrisse 12 aastane tüdruk. Kui ta seda pilti ma ise öelnud, kuidas ta pilti pärast vaatas, siis ta sai koheselt aru, et pilt erines kõikidest teistest tolle hetke nii-öelda siis kannatab tuse piltidest või või sõjapiltidest, et see on ju tegelikult lihtsalt üks väga lähivõttes tehtud portree. Ja kindlasti ma arvan, et siin on sellist põhilist pilgutõmbajad, mis jätavad seda pilti lõputult vaatama. Esiteks on kindlasti tüdruku rohelised silmad, mis lausa nagu helendavad või on kuidagi sellise luminesseeruva olemisega tohutult intensiivsed. Ja teine asi on selline klassikalisest maalikunstist tuttav koloriit ja kadreering ja poos ja kõike kuidas rohelised silmad, kuidas seda õla pealt tuleb sisse natuke sellist rohelist riiet ja taustaks sisse selline pastell-roheline sein. Nii et tegelikult see nagu Üliminimalistliku sellise värvi balletiga lahendatud tõesti, hästi hästi mõjus Tree vaevalt et seda pilti vaadates kunagi keegi nüüd mõtles, analüüsis niimoodi, et miks talle see pilt meeldib, miks teda see pilt kõnetab ja misse värvi ballett siin on eelkõige kindlasti ikkagi see, et sellest pildist sai tolle hetke selliste sõja kannatuste sümbol. Ma olen alati ise rääkinud sellest, et kuidas on erinevaid sõja ja konfliktifotograaf, ühed, kes näitavad ära otsast lastud käte ja jalgadega nii-öelda laipasid ja teised, kes näitavad inimesi ja, ja eeldavad, et pildi vaataja mõtleb kaasa. Ja selle portreega ka tõesti, see on nii väga kummastav, selles pilgus on üheaegselt nagu hirmu teadmatust, samas on selles pilgus mingisugust uhkust ja uudishimu. See tõesti ütleb või võimaldab väga palju erinevaid tõlgendusi. Ja seetõttu ongi see pilt tõesti saanud noh, maailma enim äratuntavaks fotokas või vähemalt enim äratuntavaks portree Fotaks mida ilmselt tuntakse kõikidel kontinentidel, kuna see on ilmunud korduvalt National Geographicu kaanel ja see on ilmunud sadade, kui mitte tuhandete raamatute nii-öelda pildi valikute sees või kaantel. Ja noh, ei ole, ütleme olemas ühtegi raamatupoodi, suuremat raamatupoodi Eestis ega maailmas, kus ei leiaks mõnda raamatut selle pildiga. Nii et tõepoolest, sellest on saanud üks suur sümbol ja see küll ei ole nüüd väga oluline fakt, aga juhuslikult rääkisin ühe Näczio fotograafiga Prantsusmaal olles ja ta ütles, et stimekorjan selle pildiga teeninud üle kahe miljoni dollari, nii et et siit tuleb jällegi sihuke väike eetiline dilemma, jällegi mängu, pildistame sõjakoledusi ja kannatusi ja siis teenime selle pildiga kaks miljonit dollarit. Samas jällegi midagi teha ei ole, et kui sa, kui sa teed ühe hea pildi, siis see kindlasti saab tähelepanu ja väärib tasu. Nii et tegelikult ainuüksi selle pildiga Mcaari väga palju raha teeninud. Aga samas, ta on jäänud alati äärmiselt vastutustundlikuks, fotograafiks ja pildistanud edasi samu probleeme ja proovinud neid ka oma võimaluste kohaselt alati lahendada, olles mentoriks, olles rääkijaks, kõnelejaks erinevatel konverentsidel, erinevates programmides. Aga veel selle pildi teeb eriti võluvaks ja huvitavaks seest, et noh, kui see pilt sai kuulsaks, siis loomulikult prooviti kohe hakata otsima, et mis selle tüdruku stoori on ja kust see tüdruk ikkagi on ja, ja kas see kõik on nagunii-öelda, kas seal on mingi lavastusmängus või, või mis iganes. Ehk siis tõstis, selle pildi tõttu tunti selle tüdruku vastu väga palju huvi ja ta oli täiesti jäljetult kadunud, nii et tegelikult keegi ei suutnud Ta tüdruku jälgi üles. Kuni 2002 aastal läks tiime kõri koos National Geographicu meeskonnaga kohe süstemaatiliselt otsima, seda tüdrukut alustas sellest samast nii-öelda põgenikelaagrist, kus ta selle pildi tegi. Ja siis poolenisti juhusel või peaaegu et väikse ime abil ta tõesti saigi jälje. Et ja öeldi, et keegi tundis selle tüdruku venda ja, ja tõepoolest jõutigi sele tüdruk kuni 17 aastat hiljem tehti veel spetsiaalne silmaiirise skaneering, et veenduda, et ta tõesti on täpselt seesama inimene mitte tema sugulane või lihtsalt sarnane inimene ja need kõik kinnitasid seda. Ja samamoodi sisse tüdruk. Muideks kelle nimi on šarbad, kuula oli vahepeal siis saanud kolme lapse emaks ja selliseks tõsiuskliku moslemimehe naiseks elu volitada kahjuks kõvasti edasi vintsutanud, need lihtsalt ta elu ei olnud läinud. Aga see tüdruk, eks siis sai teada. Ta on, ta ei olnud kunagi seda pilti ise näinud ja sai 17 aastat hiljem teada, et tema on maailma kõige enam tud portreefoto peal, siis tehti veel üks fotoseeria sellesama proua kuulaga. Tegelikult ilmselt Steve McClaren sai oma elus heas mõttes nii-öelda ühe peatüki suletud, sest et kindlasti oli ka teda ennast jäänud see kummitama tema, kui sealt küsitakse tuhandeid kordi sedasama lugu selle pildi, backgroundi, selle pildi tausta ja sa ei oska selle kohta tegelikult midagi öelda, siis ikkagi noh, see kogu aeg süvendab sinu endas seda ebakindlust ja, ja küsimärke, mis selle pildi ümber on üleval. Nii et ilmselt stimekory sai enda jaoks ka selle peatüki väga suurepäraselt suletud ja tegi siis veel fotoseeria sellest samast prouast, kus ta siis poseeris sarnastes poosides ja koos oma selle nii-öelda vanemapildiga. Selline lugu saadab süstimekory fotot afgaani tüdrukust. Aga kas on ka teada, kas kuidagi see foto nüüd ütleme see taaskord teine kohtumine nende vahel muutis ka selle naise elu paremaks, et ta sai seal põgenikelaagrist lõpuks ära. Ta ei elanud põgenikelaagris, ta elas lihtsas kodus koos oma kolme lapse ja mehega ja ma olen absoluutselt kindel, kuigi ma ei tea fakte ja selliseid fakte üldiselt väga palju ka ei avaldata. Millise panuse Näczio stimekory tema elu edendamisse andsid. Aga ma olen täiesti veendunud, et kindlasti tegid, et oma panuse sellesse, et see naine, kes tegelikult on toonud neile nii palju raha sisse ja lubanud ennast kunagi pildistada, ilmselt aimama. Ta teadmata, millises staatuses pilt saavutab, saaks ka sellest nii-öelda õnnest või vähemalt edust osa, nii et ma olen täiesti kindel selles, et nad aitasid kindlasti tema elukäigule kaasa. Aitäh Kaupo Kikkas ja räägime järgmisel kolmapäeval sellest fotograafist lähemalt, sest ei ole ju võimalik, et ta tegi ainult ühe pildi. Vaid netist oli veel.