Kaupo Kikkas, kas eelmisel nädalal rääkisid meile Steve Jobsi pildiste sellest, kuidas see sündis, siis täna tahaks teada natukene lähemalt selle fotograafi kohta. Kes oli see Albert Watson, kes pääses nii tähtsale mehele ligiemis pilte. Ta oli ennem pidanud kõike tegema, et lõpuks teda jutule võetakse. Selleks, et heade võite nii kuulsast inimesest portreefoto teha. Albert Watson on Šotimaal Edinburghis 42. aastal sündinud fotograaf, kelle elu, erinevalt tema kolleegidest, kes said päris lihtsalt ja kiiresti nii-öelda fotokarjääri ree peale oli pisut erinev. Tal ei läinud see pildistama hakkamine nii lihtsalt. Ja mul on tunne, et kui on üks kuulus lugu sellest, kuidas keegi ütles karuusole kunagi, et sa ei oska laulda siis samamoodi on selline naljakas lugu Watsoniga, et on sünnist saati ühest silmast pime. Ja ilmselt ka keegi ütles, et kuidas on võimalik, et ühest silmast pime mees, fotograaf aga vastupidi, tegelikult see, kui me kõik teame, et kui inimene Lähed fotoka silma ette ja keskendub oma tähelepanu sinna fotokas, siis reeglina ta paneb teise silma kinni. Nii et teine silm pildistamise aspektist ei ole sugugi mittevajalik, võib olla hoopiski tänu sellele. Ta näeb või tunnetab seda pilti teatud mõttes ruumi, rohkem ruumid tuna, sest kui me vaatame kahe silmaga, siis juhtub väga tihti see, et me vaatame, et oi, see võiks olla hea pilte, teeme pildi ära ja tegelikult pildi peal, see ei kõneta meid üldse. Kuna tänu oma kahe silma nii-öelda sellisele stereo või kulaarsele nägemisele me hindasime seda olukorda hoopis teistmoodi, kui fotokas oma ühe silmaga seda jäädvustada suutis, et võib-olla hoopiski on tema puhul see suur pluss video, seda igal juhul ta lõpetas oma koolid ja reisis perega Ameerikasse, õppis graafilist disaini. Siit maalt hakkab tema karjäär küll nüüd pihta, täpselt tüüp üldiselt tolle aja teiste staaridega nagu Richard Avedoni Irving Penni karjääriga, kellest mõlemast me oleme rääkinud ja tegelikult võibki öelda küll nendest natukene noorem, aga ta ongi nad nii-öelda tegelikult juba üle elanud. Ehk siis nende nagu küll selline noh, kuidas öelda, selline puhas fotograafiline keel ja isegi karjäär vääri sellised keerdkäigud on äärmiselt sarnased. Ehk siis nad on kõik mulle tohutult sümpaatsed just nimelt seetõttu, et nad on kasutanud seda fotograafia meediumit, fotokaamerat kui tööriista tohutult laia, nii-öelda ampluaaga. Nad ei ole sellised kontseptuaalsed fotograafid, kes tahad, teevad näiteks telefoniga pilte, aga nad ei ole kaugeltki ainult sellised triviaalsed reklaami või moefotograafid, kes ei paneks oma pildi sisse lugusid. Aga tõepoolest, ka Albert Watson pildistanud kuule 40 esikaane Rolling Stonesi ajakirjale. Temal on ilmunud sadu pilt vuugiajakirjas, ta on võitnud enamus mõeldavad tähtsaimad fotograafia auhinnad, sealhulgas muideks kakrämmi, mis on ju tegelikult nii-öelda muusikaauhind ja ta on pildistanud nii president Clintonit kui kuninganna Elizabeth, ehk siis teda on usaldatud Portoteerima tõesti maailma tähtsaimaid ja eks see on ka olnud eellugu sellele, et miks 2006 aasta Steve Jobs tema kaamera, et oli nõus istuma, sest tegelikult Steve Jobs tõenäoliselt on tagasi lükanud tuhandeid pildid nii-öelda küsimisi, vähe sellest, enamus ei jõua üldse demanigi, lihtsalt öeldakse kohe ära, et ei neil ei ole selle jaoks aega, aga ka need küsimused, mis ajakirjad, kes on temale endale isiklikult pöördunud, et tahaks endast pilti teha, on enamus saanud eitava vastuse. Ja Albert Watsoni kõige nii-öelda esimene kuulus pilt, mis tegelikult saadab tema nime siiamaani. Väga võluvalt on 73. aastal jõuluajakirja numbrisse portree paksukesest Alfred Hitchcock ist, kes hoiab siis käes surnud hane ja see läks siis Harper's pasari, ehk siis tegelikult nagu moe ajakirja ja, ja see on siiamaani tegelikult, sest seal lihtsalt ühest küljest niivõrd humoorikas teisest küljest kirjeldab väga hästi Hitchcocki, kelle oli õudusfilm linnud ja on, on ju meile kõigile teada ja see surnud hani seal käes rippumas lisab tõesti sellise väga lõbusa allegooria. Kui kirjeldada natukene tema stiili, siis sarnaneb tõesti väga-väga Richard Avedani ja õrning penni stiiliga. Sellised mõjusad mustvalged, et portreed, seesama Steve Jobsi pilt, millest me nädal tagasi Läksime, on ka tema enda stiili üks parimaid kirjeldusi. Lihtne, minimaalne, fotograafiliselt äärmiselt kaunis, tehniliselt perfektne ja selle kõige juures ikkagi see pilgu, intensiivsus, usaldus, usutavus, soov sinna pildi sisse kaevuda. Need on omadused, mis tõesti iseloomustavad selliste suurte meistrite töid. Et lõppude lõpuks, tehnilises mõttes, kes need nii-öelda mustvalget portreed ära teha, lihtsalt on ju tegelikult kõige lihtsam asi maailmas. Aga ometigi ühel mehel see töötab ja teisel mehel see ei tööta. Ja muidugi, mis siin salata, nagu öeldakse, vahest, et sa oled see, mida sa sööd, siis portreefotograaf paratamatult on see, keda ta pildistab. Tõepoolest, Albert Watsoni kaamera ees, no sai juba mainitud, on istunud nii Bill Clinton, kuninganna Elizabeth kui Steve Jobs ja paljud teised veel üks kuulsamaid pilte nendest nii-öelda psühholoogiliste portreede kõrval on Keit Mossi moefoto Keit Mossalondlikuks salvet Watsoni lemmikmodelle. Ja tõepoolest, tegelikult on see väga haruldane, et näiteks see pilt Keit mosse pilt on saanud sellise kunstiväärtuse, ehk siis tänaseks on seda müüdud oksjonitel juba mitu korda edasi ja Tartus on rohkem kui mitusada 1000 dollarit. Et vaadake, see, et fotokunst maksab isegi miljoneid, see on, ei ole meile uudis, üleüldse kunst maksab miljoneid. Aga see, et ikkagi keegi on oma eluajal pildistanud ühe supermodelli glamuuri, foto selliseks, et seda hinnatakse, kui kunstiga väärtust, seda näidatakse maailma parimates galeriides ja kunstisaalides ja sellel oksjonil Tartus, siis see on ka tegelikult üks väga huvitav, väga oluline näitaja sellest, et Albert Watson on ületanud igasugused tavalised moe või reklaami või portreefotograafi piirid. Kuidas see võimalik on? Siis seda teeb sellist ta pildid on ju lihtsad, mustvalged minu silma jaoks. Ütleme niimoodi, et kui nüüd siin võiks pikalt rääkida sellest samast kunstiväärtusest, eks ju, siis see ei allu alati kõigele kõige tavalisematele lihtsamatele reeglitele siin vaieldamatult mängivad rolli. Keda sa oled pildistanud, millises olukorras sa oled pildistanud ja kes sa ise oled, eks ju, ehk siis mitte ainult ei mängi rolli see, et sa vaatad sellele pildile otsa, ütled oh, kogu see taustsüsteem mängib palju suuremat rolli, aga ei oska seda keegi öelda. Lõppude lõpuks ja vahest on oksjonimajades niimoodi, et öeldakse, et arvatakse, et mingi asjaga Tartus on näiteks 1000 naela ja lõpuks ostab selle keegi ära 100000 naelaga, nii et ta on see investeeringupool ja on emotsionaalne pool, aga kindlasti. On see tõestus sellest, et tal on väga palju austajaid ja väga palju inimesi tahab ta töid saada, sest vastasel juhul ju ei oleks neid näitusi kõige paremates galeriides, kunstisaalides, muuseumites ja ei pakutaks ta töid ka mitte oksjonitel.