Tere tänasel eikellegimaal on alustanud oma etteasteid. Esmalt, nagu kuulda võis klaverimängijana ja kujuteldava laulu koorina šoti sugu muusik multimeediameeski rongisin tolle vanahärra, poisi ja kunsttükid ja vanema ja vigurid täidavad terve tänase saate. Minu nimi on Tiit, kus mets me läheme edasi koos rongiiseni noorepõlvepalaga, mil meie keeli oleks nimeks härrapeuroo traavisõit. Kuuldud kallaažilikus ja kuuldemängulise moega helipildis kahtlemata iga kuulaja kuulda seda, mida talle endale meeldis seal kuulda. Ja muusika kirjeldamine kahtlemata ongi äärmiselt subjektiivne tegevus, alati. Mulle küll tundub, et seal kuuldemängulises kollaažis võis kuulda vägevat tuule ulgumist lõkke praksumist. Ilmselt võib kujutleda, kus sädemed minu arvates öisesse taevasse tõusid. Ja võib-olla et kõik see pilt leidis, leidis aset kusagil mererannal, näiteks kahtlemata oli kõige selle keskel keegi peategelane, mees, inimene nagu häälestus järeldada. Ja peategelane Me küll õiendas, sajatas, aga võib-olla taas ja võib-olla koguni kaebas ja palvetas sky. Seda kõike moel, mida, kui kasutada ühe teise keldi klassiku sõnu. Testas sõgedas südamekeeles. Peategelaseks ja kogu selle Coloughi autoriks oli šoti sugu mees Rolgiisin mees, kes sündinud Šotimaal. Mis ajast 1943. aastal ja kes sellele kolhoosile aastal 1973, kui ta avaldas ühe oma järjekordsetest sooloplaatidest nimega, siis tänud. Ehk siis meie keeli tegemisteni pühendus, seega oleks selleks pealkirjaks Reutersile, kus iganes, aga ei ole. Mõtles, teadagi, on kunagine pink Floyd nime kandnud grupi liidri asutajaliige Roger Waters, kuni ei ole selles rongis juhuslikult neid kahte meest on kunagi sidunud päris mitu pikka aastat loominguline ja ilmselt muugi sõprus. Aastal 1973, kui Ramgiisin avaldas oma albumi nimega Systems ilmus teadupärast pink Floydi arvatavasti üks populaarsemaid rokiajale plaat nimega tahaks aidata muul. Küll aga olid Kiismi rosin, ootas kohtunud juba korduvalt varemgi juba siis, kui 1960.-te aastate lõpus Londonis läe prokuröri nimelises linnajaos lasermootorisse vast stuudioid pidas. Esimesi helikatsetusi tegid esimesi elektroonilisi instrumente, ehitas ja pink Floyd. Talle toonased liikmed. Ansambli koosseisu kuulus toona veel ka siit pööret ei olnud üldse mitte seesugused superstaarid, nagu naist aastaks 1973 saamas oli. Rosin vaators Ron kiisul. Ja kahtlemata ainult pink, Floydi grupi liikmed puutusid kokku pink Floydi tunduvalt varasema albumi patriarhaat maade salvestamisel. Õigupoolest võidule plaadiga seesugune lugu aastaks 1970, et kui pink Floyd Ameerika turneele läks, siis jäeti suur osa pooleldi valmis materjalist, millest hiljem sai tervetada pink Floydi laadi poolt katnud süüt. Plaadi nimilugu jäetigi Kiiseli kätte. Ma pidin nendega midagi peale hakkama. Iseäranis pidi pealehakkamine sisaldama puhkpillide ja keelpillide seadete kirjutamist, nende sissemängimise juhendamist. No koorimuusika seadeid. Tulen ülesandega sai Romgiisin kuumal suvel seal 60.-te 70.-te vahetusel enam-vähem hakkama ehkide tagantjärgi. Mulle tundub, et jube päris kõvasti kokku jooksis ja et üksipäini otsustada kõike seda, kuis moodi pink Floydi esimene või esimesi suuremaid ulatusliku maid kompul kompositsioon monumentaal Rockilikke peaks kõlama hakkama, et see kõik oli ikkagi suhteliselt suhteliselt raske ülesanne. Aga nõnda nagu löönud Roger Waters ja Rolgiiseni kaasmaalne briti muusikakriitik David Thompson, võtame meiegi siin saates ehk kinnitada kõige enam seda, et kui ka angiini puhul pink Floydi fännide jaoks on ta üks kõrvaline nimi keda korra seal 1970.-te aastate alguses pink Floydi, disko maffia juures ühes kohas ehk kohatakse siis tegelikult Kiiseni kogu muusikutee ei piirdu, ainult sellega ei piirdu ainult kokku puudetega kunagi kuulsaks saanud. Veidi ka. Ja tegelikult on tema heliheli kunstilised ettevõtmised tunduvalt laiaulatuslikumad, mitmekesisemad ja mine tea, võib-olla tihtipeale ka põnevamad kui pink Floydi mis tahes tööd, aga see on juba maitseasi, võib-olla ja kultuuritunnetuse küsimus. Rongiisin tõepoolest ei teinud koostööd pink Floydi liikmetega ainult tolle nimelise plaadi puhul, vaid Voltšer mootoriga jõudsid nad 1970.-ks aastaks, mis oli Ron kiisin jaoks üks väga tegus aasta salvestada ka koos filmimuusika plaadi nimega padi. Tollel plaadil kõlab ka seesugust muusikat, kus heas kooskõlas filmi ja filmimuusika plaadi nimega ihu on kuulda hääli, mida igas koguperesaates võib-olla ei tahagi ette mängida. Aga tuled plaadilt, valime me siia saatesse siiski kaks lugu. Plaadi enesega on jällegi seesugune lugu, et kuigi Rolgiisi nimed mõlemad filmimuusikaautoritena kenasti kõrvu kirja, seal siis suurema osa selle plaadi materjalist salvestus. Ron, kiisin üksipäini, silt paranevad, mõne mõningad sihuksed mõtisklevad akustilise kitarri saatel lauldud ballaadid, nõnda nagu neid pink Floydi plaatidelt edaspidigi päris tihti kuulda võis. Aga nüüd siis kaks teemat tollest filmimuusikast filmistada padi, mis jõudis ekraanile 1970. aastal. No tolle filmi eneserežissööriks oli Brongiisini üsna hea tuttav imesisel Roy pättersby. Nüüd siis aga kaks teemat sealt filmist 1970.-te hakult. Teemad, mis meie keeli minu arvates võiks kanda nimesid tõlkes nagu vanarahva taevasse tõusja uneoja voodi, kliima, mängib-laulab, mõmiseb, kollaaže loob šotlane, rongiisin. See iseäranis Impressionistlikult väärelenud õhu võnkumine kandis nime peetvaim Kline ja oli siis järjestikku jooksnud teemades teine mis pärit Roy pättersby, 1970. aasta filmimuusikat ka heerivast film kandis nimede paadi ja need kaks teemat olid kirjutanud, Ri kirjutanud roigiisin, šotlane, kellest me tänases kellelegi ma muusikas kõneleme. Šotlane, kes 21. sajandi alguseks siis juba küpses 60 aastases eas 1943. aastal sündinud mees. Mõistagi tähistas ta 2003. aastal oma kuuekümnendat juubelit. Võis kirjutada ma-tegevusalade oskuste või kur rikkumine, viita punktide hulka seesugused read. Helilooja kontsertesineja heliarhitekt, literaat, õppejõud, raadiosaadete toimetaja ja nii edasi ja nii edasi, muuhulgas ka interaktiivne disainer. Need nimetused ja tegelikult mõnedki võimalikud veel peavad angiini puhul päris kenasti paika, sest muuhulgas instrumente ehitades nii elektroonilisi kui akustilisi maisimese Panso oma parema arusaamise järgi panid oma käe järgi kokku juba ta juba 14 Ta vanuses, kasutades selleks materjale, mida keelpillide ehitamisel tihtipeale ei kasutata. Aga hiljem on ta täiendanud oma tunnist masinaparki lisaks iseehitatud masinatele muidugi esimeste seisuste kompootritega varaste süntesaatoritega, millega põnev elektrit kasutades muusikat teha on. See on üks tema kirgesid olnud läbi aastakümnete. Seda kirge on ta osanud kenasti kasutada ka leiva ja selle kõrvase teenimiseks juba 60.-te aastate lõpust peale kirjutades või disainides tublisti heliribasid nii briti TV-saadete teleseriaalide, dokumentaalfilmide mängufilmide aga ka heliinstallatsiooni konide ja miks mitte siinkohal nimetada ka, et maailmanäituse EXPO 70 briti paviljoni jaoks näitus toimus teadupärast osakas panis. Lon Kiiseni tegevusalad on sedavõrd mitmekesised kõigi nendega näiteks tema kirjanduslike katsetustega. Ma väga sügavalt kokku puutunudki, aga see, mida ta on suutnud teha inimmaailmas, on kohati kahtlemata huvitav. Tihtipeale veider, nagu ta ise seda lubab iseloomustada, dada istlikus mõttes parajalt perversne teinegi kord, aga see tänane valik, millega me oleme jõudnud nüüd natukene kondliku, jätkub siin jooga rongi sinikõige esimese sooloplaadi 1967. aastal ilmunud heliplaadi pealt ja selle teemani üheksal Reisov Aibraus, ehk siis kulmukergitus. Tuleb öelda, et 1900 kuuekümnendad, otsustades sellegi Ron Kiiseni pala järgi olid üks kaunis kummaline veider aeg. Sellegi Indo Indoneesia Cameroni kõla meenutava pala oli komponeerinud, mänginud šotlane, rongiisin salvestuste maa 1975. aasta paljudest töödest ja maailma muusika, mida seesuguse ühe kokkuvõtva terminiga ei tuntud. Veel 1900 seitsmekümnendatel oli rongis minu jaoks muusikalisi inspiratsiooniallikaid juba kahtlemata tollal alates ajast, mil tema hea sõber džässiplaatide kollektsionäär, väär ja helirestauraator John arti Davis. Talle tutvustas üht 1930. aastal Hollandi raadio poolt tehtud just nimelt maalikaamera nii salvestust. Sealtpeale on jätkunud rangiisini huvi nii India kui Aafrikas, muusika, aga ka India ja Hiina köögi vastu, nagu ta tunnistab. Ja samas on sinna kõrvale muidugi mahtunud ja mitmed tema jaoks olulised Euroopa klassikalised komposiitorid. Tõsi, nii nagu ta on üsna avameelne arvamustes omaenda muusika suhtes, näiteks ta arvab, et kunagi noores põlves päris päris 60.-te alguses džässansambliga Ventsinal tauthantšenkopeites tehtud salvestused ei kõlba kuhugi nõnda hellitada eriti ja ega varja oma lemmikuid. Ja tema jaoks ebameeldivaid heliloojaid, keda aastakümnete jooksul kuulanud on. Nõnda ta pakub välja oma lemmikutena nii Prokofjevi omaninovi, Elgaari, Wagneri, Schönbergi, vareese Jabeeria aga tunnistab, et ta tõesti Hits inglise keeli ehk siis meie keeli vihkab Brittinitest Rowinskit. Samas meeldivad talle ka populaarsest muusikast selle sõna kõige laiemas tähenduses. Joani mütsile Jacob vastu orjus näiteks Ühte piseldasemat kuueminutilist, nii-öelda nüüdiskompositsiooni näidet. Lon Kiisnilt 1980.-test kuulame mõne aja pärast sinna tolle piseldaseneedis kompositsiooni, veab meid hoopiski lühem veel psühhedeelia nimeline pala taas kord aastast 1967. Jeemen päid. Samm. Nüüdismuusikalise moega miniatuur kandis nime veel sai ja sisaldas ka tõepoolest ilmselt nii päris tornikellade või kirikukellade kõla kui ka vastavaid stilisatsioone. Pärines 1980.-test autoriehitaja šotlane rongiisin. Kaheksakümnendad olidki kümnend rongiisni jaoks, mil ta eriti palju muusikat ei avaldanud mitte oma sooloplaatidele, vähemasti jätkus küll töö kõikvõimalikke dokumente ja mõnegi mängufilmimuusika kirjutamisel ja mas stuudioiski mida ta pidevalt elektroonilise riist- ja tarkvaraga täiendas, salvestas ta tublisti pisemaid ja suuremaid palasid. Aga nende avaldamine oli mõneks ajaks peetavad 1900 kaheksakümnendatel lisaks filmi ja teletööle ja tööle BBC Raadios mitmete muusikasaadete juures jõudis Ron kiisel pidada aga sellist väärt vahvat ametit nagu resideeriva helilooja oma. Siberi helilooja ehk residents on tavaliselt resideerimas ikka, kas suuremate orkestrite vahel ka muusikateatrite või miks mitte muusikaõppeasutuste juures. Šotlane rongiisime sai enesele resideeruv helilooja ameti, aga ei kusagil mujal kui mingis kuninglikus Crueenitši observatooriumis. Nõnda siis ehk need kaks meest ilmselt ma arvan, teede olemasolust isegi vähimatki ei tea. On Siim Kiisler ja eesti helilooja Urmas Sisaski üks väike ühine joon, vähemasti põgus kohatine kokkupuude mõlemat taevakehade ja nende liikumiste vastu huvi tunnevad ja sellest inspireerituna muusikat loovad. Järgneb ala on küll kunagise resideeriva observatooriumi heliloojale üks varasemaid bandžo salvestusi. KäeniustoPlat sai on selle loo nimeks. Ärev sünteetiline tuksumine saatis tihtipeale teatavaid Briti 70.-te teleseriaalis nimega suvini Eritreasse stseene, kus autodel kibedasti-kibedasti kimades, ent kihutades tead tegelased halbu ja halvad Häidki vahel taga ajasid. Niisiis üks väike ja seekord väga põgusaks jääv näide ongi sinitelemuusikatöödest. 1019. tõid ka kümnend, kus kümnendi alguses aastal 1973 võttis progebänd, kes tollal juba kaunis kuulus oli nimega Chanesis sedapuhku rongiise jänesele nii-öelda soojendusesinejaks. Genesise mehed olla tahtnud ja vajanud enda arvates kedagi, kes oleks nii-öelda alternatiivne, aga vahva, teistsugune kui nende muusika, nende lavashow on Kiismi ühe mehe šõu oli, tullakse kaunikesti kurikuulus, üsna hästi ka ennast sisse töötanud varasematel paljudel aastatel pisiklubides, folgilavadel kui kummalisematest džässibaarides. No miks mitte Kiisleri nõus katset tegema. 1973. aastal küll, aga Glasgow kontserdikohas nimega Apollo läks kõik suuresti kihva, sest olla leidnud, et katsetaks õige seesugust. Oma esinemise algust, kus ta üsna märkamatult lavale ilmub, katsub jätta mulje, et ta polegi tegelikult esineja, vaid mingi suvaline valges kitlis lavatööline. Arvukale publikumile seesugune vigur peale ei läinud ning asi lõppes suhteliselt hullusti. Mitte üksnes kiivrit ei vilistatud välja ja mitte üksnes häälekalt ja vanimate sõnadega ei solvatud ja sõimatud teda, vaid ansamblil Chenesis läks tolle õhtu esimene nurja. Mehed olla olnud kiini mäletamist mööda laua taga, näost valged, isegi bitter Keybrial oma tolleaegse valge leomaalingu all olla tunduvalt heitunud välja läinud. Edaspidi läks katsetamine kenasti korda ja teatakse rääkida kiisi ning omavahel mõnusasti vestelnud paljudel erinevatel filosoofilistel teemadel. Nüüd aga tagasivaade varasemasse aega, kui seda proge-rocki periood, järgne elektroonne pala 1960.-te teisest poolest või teise poole algusest töötab minu kõrval küll kangesti laid kunagisi ameeriklase muster, Carlose esimestel muug süntesaatoritega tehtud Bachi arranžeeringuid. On küll rongis kirjutatud rongis nii mängitud valla põle Rõudlemm pauntamm. Ka meil on muusikasaade eikellegimaa, liigub vaikselt lõpu poole ja nüüd juba ehk ehk rahulikumates ja pisut sunnimatest toonides, kui, kui see siin vahepeal toimus. Ilmselt räige aeg soovida kõigile kuulajatele kanget tervist, külmetushaiguste vältimist. Seletada ära, et vahepealne köha, kontsert oli šotlased, kui kiisu 1988. aastal kompileeritud või komponeeritud helipilt, mille ta tegi oma kaasmaalase statisti IN breikvõlli heliinstallatsiooni tarbeks. Nõnda siis oli tegu just nagu pahupidi pööratud klassikalise kontserdi vaheajaga või suurema korpuse osade vähe ajaga, kus kõik on pingeliselt hinge kinni hoidnud ja oodanud köhimise võimalust hetkeks, kus seda on viisakas teha. Kehakontserdis oli köha muidugi valdav muusikainstrumentide hetkelisi põgusaid piiksatusi kostis ainult väga, väga vaevu vaikselt ja ja väga üksikutel hetkedel. Aga me liigume edasi. Nii päikesepaistelise hommikupalaga rongiisini 1977. aasta raadilt. Atmosfäärid, see on hommikune päikesekaste Selle vaikse elektroonilise Uleluse saatel on praegu aeg hakata lõpetama meie pajatusi, jutustusi ja kõnelusi šotlasi, Sügiseni noorepõlve, helikunsttükkidest ja valaja viguritest. Üks pisut kammerlik ja samuti tasase moega pala siia täna kellelegi ma lõppu veel mahub. Nii aga võiksime mitte ainult soovida rongiisnile pikka iga ja kanget tervist vaid võimelist proovida, ta ei peaks valima. Mida teha oma ülejäänud eluga. Võib-olla võiks tulla koguni soovida, et neid elusid oleks tal rohkem kui üks, sest ise ta arvab, et kui inimesele üle ühe ilu oleks kingitud oma järgmised kaks elu võiks kulutada esiteks sellele, et täiendada oma niigi arvukat tellitavate mutrivõtmete kogu mis on tõepoolest suur või siis uurida veel toogem ajani oma suguvõsa juuri, mida ta on siiamaani jälitanud 11. sajandi algusse. Hüva, aitäh teile kuulamast. Saade oli kellelegi Ma mina tiik, kus need jääme jälle. Kohtumiseni.