Jätkame fotokooliga ja Kaupo Kikkas tänava paluks rääkida ühest teisest fotograafist, kelle pilti sa mulle näitasid. Pildi peal oli Steve Jobs, täiesti rahumeelne pilt, selline justkui minu silmis väga tavaline. Ometi sa ütlesid, et see pilt on müünud palju ja ta on ka maailmas üks väga tuntud pilt mis teeb ta tuntuks ja kes on see mees, kes selle pildi tegi ning mis luuser. See pilt on väga heaks tõestuseks sellest, et kui me räägime portredest, siis me ei pääse mitte kuidagi ümber sellest, et portree teeb ikkagi kuulsaks inimene, kes seal pildil on ja loomulikult maid, alad, väärtusta kunagi fotograafi rolli, aga sellegipoolest ilmasele persoonid. Ta on väga raske kuidagi fotograafil kuhugi jõuda või keegi olla. Ja tõesti Steve Jobsi pilt, mustvalge pilt, mis on ta elulooraamatu kaanel, mis ilmus igal pool meediaväljaannetes, kus vähegi võimalik oli, kui Steve Jobs suri, ongi kuulus eelkõige tänu sellele, et see mees ise lihtsalt nii fenomenaalne ja oli, tähendab nii fenomenaalne ja geniaalne. Ja kindlasti tema sellised talendi ääretud austajad on aidanud sellele pildile veel ainult hoogu juurde lükata. Tema eluajal oli see pilt samuti tun. Aga loomulikult ei olnud sellist nii-öelda ikoonilist tähtsust sellel fotol. Aga tõepoolest pärastist Jobsi surma on saanud sellest justkui kergelt selline ikooniline pühapilt, kus siis selline rahumeelne, aga huviga tav Steve Jobs seisab käsi lõual ja vaatab niimoodi, uurib kaamerat kergelt, ma isegi ütleks. Ja loomulikult pärast seda, kui Jobs suri, sellest pildist sai ikoon on Albert Watsoniga, kes on selle pildi out, tar, hakatud palju rohkem rääkima ja tema käest on ka korduvalt uuritud, mis on siis selle pildi tagama. Kuna Steve Jobs ei olnud lihtne inimene, teda kirjeldatakse ka seal raamatus ka ikkagi väga keerulist persooni ja pigem siis sellist, kuidas ma ütlen, orjapidajad kui nüüd väga demokraatliku ja sõbraliku liidrid, aga eks see on nagu geeniuste taak, et kui sa oled mingil alal väga geniaalne kokku, on palju loota, et sa oleksid sealjuures ka tohutult empaatiline, soe südamlik inimene ja käiksid vanainimese üle tee aitamas. Nii et tegelikult Steve Jobsi pildistamisest on lausa legend, legende räägitud. Näiteks on mõned fotograafid, kes on tema elu jooksul pääsenud talle päris lähedale, kui ta ei olnud veel tegelikult nii kuulus või nii legendaarne. Nii näiteks fotograaf, eettgaaži, kes lausa 10 aasta jooksul 80.-st kuni 90. aastani portreteeris erinevatel kordadel sessioonidel üle 10 korra. Kui siis Steve Jobsi mingi on lühidalt lihtsalt öelnud, et see oli kõige keerulisem persoon, keda ma kunagi pildistanud. Olen toomini uues üks teine fotograaf, kes noort Steve Jobsi pildistas. Ja tegelikult tema sai veetud Ta Soopsiga kõige rohkem aega koos käis temaga nii-öelda laboratooriumites nõupidamistesaalides. Ja tema on öelnud sellise lause, et see Jobsi pildistamine on ta elu kõige suurem sündmus. Ta tundis ennast nagu nii-öelda 10 aastase poisikesena selle suure isiksuse kõrval. Ja, ja tõepoolest, kui nii-öelda siin on mõned sõjafotograafid, on samuti Steve Jobsi pildistanud, seda on öelnud, et lahing on Steve Jobsi pildistamise kõrval väga väike asi pildistada. Pigem on jäänud nad kõik napisõnaliseks ja ei ole hakanud isiklikult tema isiksust kommenteerima. Aga näiteks on teada, et sedasama eed Cashi fotosessiooni ajal ta lihtsalt läks ükskord stuudiosse, tõstis kõik välgud ümber, ütles fotograafile. Mulle ei meeldi, see on igav ja helistas kunstidirektorile ja ütles, et ma ei kavatsegi siin pildistada, jalutas minema, nii et ühesõnaga on ka sellist käitumist olnud. Ja selle võrra, Albert Watson, kes siis 2006. aastal oma kuulsa portree tegi, on pisut erinev, kuna tema ütleb ainsana, et ta sai Steve Jobsi rohkem pildistamisaega kui alguses kokku lepitud. Nad rääkisid suhteliselt vähe, aga see suhtlus oli meeldiv ja usalduslik. Ja siit tagantjärgi arvatakse seda, et kui Steve Jobs astus siia ruumi Albert Watson parasjagu sättis üles oma suurt neli korda viis tolli, siis plaatkaamera, et noh, et aastal 2006 pildistama Steve Jobs, kes on teatavasti siseseks suurim tehniline innovaator maailmas läbi aegade kõik tänu pildistama Maifounide aip päädida ja jumal teab millega tänu siis Steve Jobsi nii-öelda geniaalsusele ja siis on üks mees, kes sätib üles oma hiigelsuurt lõõtsaga plaatkaamerat, et hakata tegema sellest samast mehest portreed. Ja ilmselt see hetk lummas tegelikult Steve Jobsi niivõrd, et ta tuli sisse ja mitte ei vaadanud eelkõige Albert Watson seda kaamerat ja alles siis hakkas uurima seda meest. Ja Ta ütles, et ohoo, et me töötame siis nii-öelda laia formaadilise filmiga ja Watson oli selle kohta öeldud, et inglise keeles on hea laused. I don't feel like itsitalisquathia Viet. Et mulle tundub, et digitaalne nii-öelda meedium ei ole veel päris kohale jõudnud, veel päris valmis saanud ja selle peale vastas Steve Jobs aiagree Bathi veelgi ette, et jah, ma olen nõus, aga me jõuame kohale või me oleme varsti kohal. Ja see oli nagu pisut isegi võiks öelda prohvetlik kuulutus ja nii see ju tegelikult läinud ongi ja tõesti siis portree ise, üksainus pilt, mis sai kuulsaks, see ongi väga tihti tegelikult ju portreede puhul põnev, et pildistatakse võib-olla tuhandeid kaadreid ja hea fotograaf valibki välja selle ühe, mis saab kuulsamaks kui 1000 pilti ja võib-olla mitte nii hea fotograaf pakub välja 100 ja nüüd ei saa kunagi nii kuulsaks. Nii et seesama, vali kui kriteerium, et tõesti sa teed selle nii-öelda näitad ühte pilti ainult ka väga-väga-väga tähtis. Ja Watson on veel rääkinud, et ta palus Chopsil vaadata kaamerasse keskenduda nii-öelda enamus oma tähelepanust pilgust kaamerale ja mõelda korraks oma nii-öelda tehniliste Challenge ite ehk väljakutsete peale, ehk siis mõelda mõne põneva päeva tehnilise väljakutse peale, mis ta peas praegu keerleb. Ja hämmastav, kui me seda pilti vaatame, siis tõepoolest seal pilgus on sellist poisilik nagu väikse poisi nagu kerget uudishimu, põnevust ja samas sellist analüütilist mõtlemist, nagu kohe selline tunne, nende ajud kergelt ragiseksid. Need Watson täiesti lõpuks ütles. Ta tundis ennast selle mehe kõrvaldada pildistades nagu väike poiss, nii et see on lugu siis ühest maailma kõige tuntumast portree eest, mis vaatab meile vastu kümnetes tuhandetes õunamärgiga, toodete poodides sadades tuhandetes raamatupoodides, rääkimata internetist, peediatest ja millest kõigest veel. Kes oli see Albert Watson, kes pääses nii tähtsale mehele ligi ja mis pilte ta oli ennem pidanud kõike tegema, et lõpuks teda jutule võetaks. Öeldakse, et heade võite nii kuulsast inimesest portreefoto teha. Robert Watson on Šotimaal Edinburghis 42. aastal sündinud fotograaf, kelle elu, erinevalt tema kolleegidest, kes said päris lihtsalt ja kiiresti nii-öelda fotokarjääri ree peale oli pisut erinev. Tal ei läinud see pildistama hakkamine nii lihtsalt. Ja mul on tunne, et kui on üks kuulus lugu sellest, kuidas keegi ütles Karus olla kunagi, et sa ei oska laulda siis samamoodi on selline naljakas lugu Watsoniga Ethan sünnist saati ühest silmast pime. Ja ilmselt talle ka keegi ütles, et kuidas on võimalik, et ühest silmast pime mees on fotograaf. Aga vastupidi, tegelikult see, kui me kõik teame, et kui inimene paneb fotoka silma ette ja keskendub oma tähelepanu sinna fotokasse, siis reeglina ta paneb teise silma kinni. Nii et teine silm pildistamise aspektist ei ole sugugi mittevajalik, võib olla hoopiski tänu sellele. Ta näeb või tunnetab seda pilti teatud mõttes rohkem ruumituna. Sest kui me vaatame kahe silmaga, siis juhtub väga tihti see, et me vaatame, et oi, see võiks olla hea pilte, teeme pildi ära ja tegelikult pildi peal, see ei kõneta mind üldse. Kuna tänu oma kahe silma nii-öelda sellisele stereo või pinnukulaarsele nägemisele me hindasime seda olukorda hoopis teistmoodi, kui fotokas oma ühe silmaga seda jäädvustada suutis, et võib-olla hoopiski on tema puhul see suur pluss video, seda igal juhul ta lõpetas oma koolid ja reisis perega Ameerikasse, õppis graafilist disaini. Siit maalt hakkab tema karjäär küll nüüd pihta, täpselt tüüpiliselt tolle aja teiste staaridega nagu Richard Avedoni Irving Penni karjääriga, kellest mõlemast Me oleme rääkinud ja tegelikult võibki öelda küll nendest natukene noorem, aga ta ongi nad nii-öelda tegelikult juba üle elanud. Ehk siis nende nagu selline noh, kuidas öelda, selline puhas fotograafiline keel ja isegi karjäär vääri sellised keerdkäigud on äärmiselt sarnased. Ehk siis nad on kõik mulle tohutult sümpaatsed just nimelt seetõttu, et nad on kasutanud seda fotograafia meediumit, fotokaamerat kui tööriista tohutult laia nii-öelda ampluaa, aga nad ei ole sellised kontseptuaalsed fotograafid, kes tehat teevad näiteks telefoniga pilti. Aga nad ei ole kaugeltki ainult sellised triviaalsed, reklaami või moefotograafid, kes ei paneks oma pildi sisse lugusid. Aga tõepoolest ka Albert Watson on pildistanud kokku üle 40 esikaane Rolling Stonesi ajakirjale. Temal on ilmunud sadu pilt Te vuugiajakirjas, ta on võitnud enamus mõeldavad tähtsaimad fotograafia auhinnad, sealhulgas muideks ka grammi, mis on ju tegelikult nii-öelda muusikaauhind ja ta on pildistanud nii president Clintonit kui kuninganna Elizabeth, ehk siis teda on usaldatud Portoteerima tõesti maailma tähtsaimaid ja eks see on ka olnud eellugu sellele, et miks 2006 aasta Steve Jobs tema kaamera, et ta oli nõus istuma, sest tegelikult Steve Jobs tõenäoliselt on tagasi lükanud tuhandeid pildid nii-öelda küsimisi. Vähe sellest, et enamus ei jõua üldse demanigi, lihtsalt öeldakse kohe ära, et neid ei ole selle jaoks aega. Aga ka need ajakirjad, kes on temale endale isiklikult pöördunud, et tahaks endast pilti teha, enamus saanud eitava vastuse. Ja Albert Watsoni kõige nii-öelda esimene kuulus pilt, mis tegelikult saadab tema nime siiamaani väga võluvalt on 73. aastal jõuluajakirja numbrisse portree paksukesest Alfred Hitchcock ist, kes hoiab siis käes surnud hane ja see läks siis Harper's pasari, ehk siis tegelikult nagu moe ajakirja ja, ja see on siiamaani tegelikult, sest seal lihtsalt ühest küljest niivõrd humoorikas teisest küljest kirjeldab väga hästi Hitchcocki, kelle oli õudusfilmi linnud ja on, on ju meile kõigile teada ja see surnud hani seal käes rippumas lisab tõesti sellise väga lõbusa allegooria. Kui kirjeldada natukene tema stiili, siis sarnaneb tõesti väga-väga Richard Avedani ja õrning penni stiiliga, sellised mõjusad mustvalged portreed, sedasama Steve Jobsi pilt, lism, minimaalne, fotograafiliselt äärmiselt kaunis, tehniliselt perfektne. Ja selle kõige juures ikkagi see pilgu intensiivsus, usaldus, usutavus, soov sinna pildi sisse kaevuda. Need on omadused, mis tõesti iseloomustavad selliste suurte meistrite töid. Et lõppude lõpuks, tehnilises mõttes, kes need nii-öelda mustvalget portreede ära teha, lihtsalt on ju tegelikult kõige lihtsam asi maailmas. Aga ometigi ühel mehel see töötab ja teisel mehel see ei tööta. Ja muidugi, mis siin salata, nagu öeldakse, vahest, et sa oled see, mida sa sööd, siis portreefotograaf paratamatult on see, keda ta pildistab, nii et tõepoolest Albert Watsoni kaamera ees no sai juba mainitud, on istunud nii Bill Clinton, kuninganna Elizabeth kui Steve Jobs ja paljud teised. Veel üks kuulsamaid pilte nendest nii-öelda psühholoogiliste portreede kõrval on Keit Mossi moefoto Keit Mossalond üks salvet Watsoni lemmikmodelle. Ja tõepoolest, tegelikult on see väga haruldane, et näiteks see pilt Keit mosse pilt on saanud sellise kunsti väärtuse. Ehk siis tänaseks on seda müüdud oksjonitel juba mitu korda edasi ja Tartus on rohkem kui mitusada 1000 dollarit. Et vaadake, see, et fotokunst maksab isegi miljoneid, see on, ei ole meile uudis, üleüldse kunst maksab miljoneid. Aga see, et ikkagi keegi on oma eluajal pildistanud ühe supermodelli glamuuri, foto selliseks, et seda hinnatakse, kui kunsti Tartust seda näidatakse maailma parimates galeriides ja kunstisaalides ja sellel oksjonil Tartus, siis see on ka tegelikult üks väga huvitav, väga oluline näitaja sellest, et Albert Watson on ületanud igasugused tavalised moe või reklaami, portreefotograafi piirid, kähka, põhikasteni.