Helgaja tere head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN nele pasteinfelt sellel nädala helikaja toimetaja ja, ja tänases saates on järgmised teemad. 18. oktoobril tuli Tartus Vanemuise teatris lavale Tauno Aintsi uus ooper Rehepapp ja selle üle diskuteerivad tänases saates muusikateadlase Kerri Kotta ja Raili Sule ja ooperi ja kultuurikriitik Alvar Loog. Järelmuusikauudiseid maailmast ja samuti kolm kontserdiarvustust. Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdil käis 25. oktoobril Igor Karsnek, kes kuulas programmi Tallinn New York Mihkel Polli sooloõhtul pianisti portree käis muusikakriitik ja pianist Iierremm nimel. Ja kontserti Rein Rannap 60 külastas kunstnik ja kirjanik Mathura. Head kuulamist. Sülgaja. 18. okt oktoobril esietendus Vanemuise teatri väikeses majas Tauno Aintsi ooper Rehepapp mis valmis Andrus Kivirähki samanimelise romaani ainetel, mille põhjal pandi pretanud Urmas lennuk. Ja nüüd on heliga stuudios taas muusikateadlase Kerri Kotta, Raili Sule ja ooperikultuurikriitik Alvar loogia asumegi rääkima. Rehepappi ooperi teemal näib, et tänavune aasta on eesti algupärandit tõepoolest olnud päris rikas. Lavale on tulnud Tõnu kõrvitsa, Liblikas Christian kõrveri rauda, samuti prints ja kerjus ja ka Ševolod, positlejevi kammerooper. Proua Elsa Niiet viis lavateost. Kuidas see tundub, seda on vist päris palju varasemate aastatega võrreldes. Peab tunnistama, et see aasta on algupärandid tõepoolest üsna rikas ja kui rääkida need tõesti siin kahest viimasest, see on siis Tõnu Kõrvitsa liblikas ja Tauno Aintsi rehepapist, siis minu meelest on mõneti märkimisväärne väärne, et need mõlemad põhinevad Andrus Kivirähki samanimelisel maanidel. Tähelepanuväärne on see minu meelest seetõttu, et materjal, mida on kasutatud mõlema ooperi puhul, ei ole tegelikult dramatiseerimiseks üldse mitte kõige mugavam. Seetõttu on tekkinud siin nagu küsimused, et miks just tingimata materjal on valitud? Ütleme liblika puhul ilmselt on probleem see, et liblikas tegeleb väga palju rohkem, ma mõtlen romaanina tegelaste sisemaailm, aga seal puudub mingisugune tegevustik, mingisugune sündmustik, mida oleks võib olla suhteliselt kerge lavale üle tuua. Ja tundub, et seal noh, need raskused nagu tekkisidki tõesti läkski nagu kaduma mingisugune läbiv telg või läbiv lugu. Et mõneti jäi ta nagu harali palju asju, algata ja ka, aga neid nagu ei, ei lõpetatud. Aga kui tulla nüüd Rehepappi juurde, siis siin nagu probleemid on minu arvates teistlaadsed. Me leiame siit palju värvikaid karaktereid, me leiame siit kindlasti väga palju koomilisi või selliseid ootamatuid situatsioone, nii et selles mõttes, kes justkui nende ülekandmine lavale peaks olema ju täiesti võimalik. Teiselt poolt nimetatud romaan jällegi ei esinda mingisugust sellise väga selge alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu. Et ta ongi tegelikult üsna selline kaleidoskoop, tüüpiline galerii erinevat laadi situatsioonidest kokku sattumustest ootamatult nendest suhetest, mis tekivad ja siis jällegi katkevad ning see tervik, millest me romaani puhul räägime, tekiks ilmselt pigem kuidagi nagu kumulatiivselt nende erinevate situatsioonide kuhjumist. See tervik ei ole ühesõnaga narratiivne, ta ei ole mingi jutt või lugu, millel oleks üks väga keskne telg. Ja seal on nagu nüüd see probleem, et kuidas siis sellist materjali lavale tuua. Ja siin minu meelest muidugi Urmas lennuk oli valinud, ütleme sellise suhteliselt traditsioonilise tee. Ta libastub, kui nad leida mingisuguseid jutustusi sellest romaanist, proovinud neid siis realiseerida nii hästi, kui halvasti see siis õnnestus. Häda on selles, et selliseid jutustusi võib leida nimetatud romaanist päris palju või ka mingisuguseid suhteliin, mida arendada, et kavalehel küll autorid kirjutavad, et, et väga palju tegelasi visanud tõi välja väga palju liine jäeti välja arendamata. Aga sellest hoolimata jäi neid tegelikult päris palju sinna alles, et kui ma hakkan praegu mõtlema, siis me räägime ju vähemalt viiest kuuest pealiinist tähendab, rääkimata kõrvalliinidest. Ja siin nagu tekibki nüüd küsimus, et kas üks lavateos suudab nii palju liin kahe tunni jooksul ära seedida. Nii et minu jaoks nagu jah, kui rääkida nendest eesti viimastest algupäranditest. Üks selline keskne probleem näib olevat, et see materjalivalik ja mõneti võib olla ka see, mida selle materjaliga tehakse. Minu meelest ka mõlemat nimetatud Kivirähki teoste põhjal tehtud ooperit dramaturgi line alusmaterjal on mõlema puhul minu silmis väga selgeks probleemiks, miks lõpptulemus niisiis muusikadraama nagu ikka lavastusena on olnud täpselt selline, nagu ta on. Kõik algab dramaturgia-st ja seesama vanasõna. Kui sa paned esimese nööbi valesti kinni, siis ülejäänud lähevad natuke automaatselt juba valesti, et, et see kipub selles protsessis nagu väga selgelt kehtima. Ja nüüd kui kitsamalt Rehepapist rääkida, siis minu meelest Urmas Lennuki töö Libratistina ja selle teose nii-öelda ümber dramatiseerijana tugineb, ma julgeks isegi öelda teataval kirjaoskamatusele täiesti, see on minu silmis julge väide, aga see on väga subjektiivne, selles mõttes ma ei pretendeeri sellega millelegi rohkemale, iseenda arvamus, mingi tunnetuslik tõdemus, Kivirähki rehepappi on olemas, on selles dramatiseeringus peaaegu täielikult kaduma läinud. Kui me räägime, et mis või kes on selle teose peategelane ja kas seal üldse mingi peategelane on, siis on see pigem mingi kraanat või mingi aegruum ja seesama romaani alapealkiri november minu meelest võtab seda küll mitte väga otsesel nimetaval moel, aga võib-olla tunnetuslikult palju paremini kokku kui see nii-öelda päris Pealkiri Rehepapp, mis on minu meelest kirjandusteose enda seisukohast täiesti nagu ebaõnnestunud, on täiesti desinformatiivne, isegi lennuk on sellest pealkirjast minu meelest nagu selles mõttes väga valed järeldused teinud. Rehepapi tegelaskuju, kes on selles kirjandusteoses natuke isegi selline, ta ei ole päris negatsioon ülejäänud tegelastele, aga ta on selline pigem kõrvaltegelane ja ta isegi ei astu sinna ansamblisse, eriti et kui kõik ülejäänud on ühel või teisel moel ikkagi karikatuurid Kivirähkil ja seda ma loen Kivirähki kui kirjaniku üheks mitte öelda nüüd kõige suuremaks tugevuseks, tal on neid palju, aga võib-olla temaga kõige suuremaks isikupäraks või tema originaalsus, eks et selles mõttes on ta klassikaliselt postmodernistlik kirjanik, kes suudab ka nii-öelda suurtes vormides nii-öelda mitteeetikasse sekkuda, vaid jääb kirjanikuks. Tema relv on tema sulg ja, ja selles mõttes ta ajab võib-olla siukest, kas eesti kirjandus mingit Oskar Lutsu rida edasi, aga minu meelest veel eetika vabamalt ja teda on ikkagi huvitanud see karikeerimise oskus. Ja niisugune hea karikatuur on enamasti sihuke moraalivaba, ta lihtsalt võtab mingisuguse iseloomuomaduse mõnel inimtüübil või siis konkreetsel inimesel siis võimendab seda kuni koomikani. Seal tulemus võiks olla selline vabastav naer, et võib-olla ka illustreerida seda, mida ma öelda tahan. Ma ütleks, et kui Rehepapp-is on põhimõtteliselt kõik nendest tegelastest ühel või teisel moel karkeeritud negatiivses võtmes, mida võiks siis minu seisukohast natuke ekslikult segi ajada kriitikaga, mida minu meelest seal ei ole üldse siis mõnedes teistes teostes eriti ilmekalt minu meelest Ivan Orava mälestustes on nii-öelda karikeeritud nagu positiivses võtmes, aga tulemus on sama, näiteks seal nii Ivan Oravat ennast kui siis ka näiteks Konstantin Pätsi ja mõningaid teisi tolleaegseid riigi ja ühiskonnaelu tegelased. Et see, nende mingisugune idealiseerimine, mis on kuskil ajaloos või meie ajaloos teadvuses toimunud, viiakse nagu selle karikatuuriga kuidagi nagu iseennast tühistava lõpuni. Ja samamoodi minu meelest meie igavene eestlaste küllaltki sihukene masohhistlik enesekriitika. Et minu meelest Kivirähki hääl selles kooris nagu kaasay kõlada, pigem paneb sellele ühe vindi juurde, kui ta on üldse millegi suhtes kriitiline, siis minu meelest selle kriitika enese suhtes, sest seal ei ole nagu mingit teravust. Aga lennuk on minu jaoks nagu kogu sellest asjast nagu, nagu kuidagi natuke nagu mööda vaadanud ja nüüd rehepapist on minu arust natuke kunstlikult nagu kaks sellist jõujoont välja venitatud, mida seal nagu tegelikult ei ole ka põhjus, ma arvan, miks näiteks Kivirähki esietendusel kummardama ei tahtnud tulla, ta oli küll kohal, aga ta ikkagi selgelt distantseeris paistis ennast sellest asjast põhjuseid võis olla muidugi ka teisi, aga ma spekuleerin lihtsalt. Aga need kaks liini on üks, on ikkagi see selline sotsiaalkriitiline liin või noh, ütleme niisugune rahvuskriitiline või sihuke mingi rahvusliku moraalitund sihukse hügieeni eest justkui nagu, nagu lennuk muretseks. Ja teine liin on siis niisugune lüüriline liin, mille ta on sinna nüüd juurde kasvatanud Kivirähki ilukirjandusteose puhul, kõik need lüürilised tegelased on ka ühel või teisel moel tegelikult garanteeritud seal eriti seesama Hans, kes mõisapreili akna alla jääb ja Hansu tunded ei ole ühelgi teisel moel kuidagi idealiseeritud või nendes ei ole mingisugust sellist positiivses mõttes tõstetust siis lennuk, Libretistina on need liinid ikkagi välja mänginud, et kui midagi positiivset, kui midagi helget ja kontrastsed nii-öelda sellele ülejäänud varastamisele ja valetamisele, mis seal toimub. Ja siis kolmandaks on ta siis selle Rehepapi tegelase noh, justkui tõstnud peategelaseks, aga selliseks mingis mõttes nagu raamtegelaseks sellele ümber. Rehepapp on siis keegi, kes on nagu selline pool lunastaja, isegi selline märter ja keegi, kellel on nagu teatud selline moraalne ja, ja intellektuaalne, selline üleoleku tunne siis kogu selle ülejäänud seltskonna suhtes. Et minu silmis on see midagi sellist, mida Kivirähki teoses üldse ei ole. Ja kui seal üldse rääkida mingist tunnetuslikus tõesti, nii nagu mina seda mõistan, siis Kivirähk minu meelest nagu väidab midagi vastupidist hoopis. Sellises tähenduses on lennuk minu meelest teinud nagu Kivirähki sest heas mõttes postmodernistlikus teosest midagi väga modernistlikku. Minu silmis on see halb. Aga ma ütleksin siin needsamad sõnad, mis Kivirähk kirjutas seal kavalehel, et romaan, romaani ooper on ooper ja ma usun, et kas siin oleks nüüd võimalik olnud tegelikult seda romaani niivõrd üks-ühele või isegi seda nii-öelda õhustiku atmosfääri või jah, seda tausta niivõrd otseselt siia ooperisse üle kanda. Et ooper ilmselt oma sisemise loogika tõttu nõuab mingisugust kontrasti, mingisugust vastandit vaatamist. Et siin, ma arvan, ma ei loeks seda nagu puuduseks. Ma arvan, et tegelikult see otsus siiski üritada siin mingisuguseid lugusid jutustada, kuigi see arv oleks võinud olla väiksem. Selles ooperis oli siiski suhteliselt kõrge otsust sesse sama kumulatiivne stseenide kuhjamine romaanis. Romaani loed sa neli-viis-kuus tundi ja siis see hakkab töötama ooperit, kui sa just Wagner ei ole viie-kuuetunniseks sai, venita. Tänapäeval, ma arvan, son kaks-kolm tundi ja ma lihtsalt kardan, et selline asi ei hakka toimima, tähendab, see lõpeb jälle sellega, mida me oleme sageli näinud, eksponeerib, tellitakse, eksponeeritakse, eksponeeritakse ja asi noh, sisuliselt mitte kuhugi arenema ei hakka, et minu meelest siin ma nagu ütleksin autorite kaitseks, et tänu kui sa lähed, siiski prooviti ajada mingisuguseid liine, välditi seda üle eksponeerimist ja tõesti pandi see asi nagu liikuma. Aga rääkides irooniast Hans tekstis võib-olla mitte ja võib-olla need olid ka lavastuslikud otsused mõneti, aga muusikas mina seda irooniat kuulsin. No oli kavalehel silma see, et Kivirähk taganda vennast ära, öeldes seda, mida sa juba ütlesid, jah, mida ma veel korrata, et romaan on romaan ja ooper, ooper ja teda võib-olla tulebki niimoodi vaadata. Aga et ooper, Ron, tinglik oma ülesehituselt ja me teame muusika ajaloos üksjagu näiteid, kus üsna tagasihoidliku libreto tõttu on ümber mind nii edukaks osutunud, jah, aga kust me võtame neid Libratist, mõlemate algupärandit ja puhul on need nende esimesed liberetod? Tähendab, ma mõtlen nii liblika puhul kus oli siis Maria Lee Liivak ja Lauri kaldoja ja Kivirähki süžee samamoodi nüüd siis ka Rehepapp oli lennukile ka esimene ooperi Süre ega ooperi süžeed ei ole nii lihtne kokku panna ja omatud mõlemal juhul aga eriti rehepapid. Et seal on ju üksteisega lõdvalt seotud episoodide kogum juba selles algmaterjalis, et sellest panna niisugust ja liinid ja olulised kõrvalliinid kokku, et et ega see ei ole nii kerge. Võib-olla me mõned niuksed, apsakad, anname kalibretistidele andeks, et küll nad õpivad, aga minu jaoks tõstatuseks, teine küsimus. Žanri nimetuse küsimus oli ikkagi hästi palju kõnetekste. Mis te sellest arvate? Mina ütleks laiemalt kohe kogu selle ooperi kohta ära, et tegu oli väga klektilise teosega ja antud juhul minu meelest eklektiline ei olnud kindlasti mingisuguseks tugevus, eks ole. Et võib-olla ma võtan ise natuke kuidagi liiga puristlikult või eeldan teoselt, mida mulle reklaamitakse ooperina mingisugust nagu zhanri puhtust ja sellises mõttes ka teatavat traditsiooni, truudust, mida siin ei olnud. Aga, ja samas ma saan aru, et selline eklektika või mingite asjade teistmoodi tegemine võib mingite asjaolude õigel kokkulangemisel osutuda väga suureks vooruseks, aga siinse minu meelest niimoodi ei olnud. Ja kui tulla selle nööbi kinnipanemise metafoori juurde tagasi, siis see on ka minu meelest üks väga vale esimene nööp, millest ühte uut algupärast ooperit tegema hakata. Kui panna kõigepealt paika paar peaosatäitjat, kes on siis kõigele lisaks veel ilma ooperi koolituseta, solistid. Nojah, Tõnis Mägi valimine, see on tõesti minu jaoks küsitav, vähemalt pärast seda, mida ma seal nägin, et ilmselgelt miks ei võiks ooperižanri laiendada ja miks ei võiks ooper võldada eri stiilis laulmist või, või hääletaustaga inimeste ühendamist. Ma iseenesest seda nagu põhimõtteliselt küll tänapäeval enam ei välistaks aga praegu vist sai probleemiks pigem see, et tegemist oli tõesti vähemalt vormiliselt peaosaga. See on punkt üks, mis tähendab, et seda retsitatiivselt asja, mida ta seal laulma pidi, oli üsna palju ja samas oli selge, et mingisugune tehniline piir tuli üsna ruttu vastu. Ja võib-olla mitte ainult Tõnis Mägi, vaid see idee tervikuna ei vedanud välja, sellepärast et see on selge, et kui sul on selline laul ja, ja Tauno Aintsi on minu meelest üsna interpreedi sõbralik helilooja. Ja ta oli püüdnud arvestada, mis tähendab, et ta liikus üsna kitsastes raamides. Jah, ja karta on, et selle tulemusena toodi midagi ohvriks puhtmuusikalises mõttes, sellega ma olen nõus. Terve ooperitrupi võtta siis minu jaoks mees, osatäitjate vokaalpartiid ja, ja ka see teostus oli kuidagi väga harali. Igaüks oli nagu ise suunda isekooliga klassikalise kooliga, kellel üldse puudus, eks ole, klassikaline kool ja, ja selle tõttu kõik see meestegelaste liin läks kuidagi väga palju haruliseks. Rohkem ühtsem oli naistegelaste liin, et kui ma mõtlen seal Karmen Puis, Kädi plaas, Pirjo Püvi, eks ole need kesksed naistegelased, et need kandsid nagu rohkem. Neil oli ka helilooja midagi laulda andnud meestel peale Hansu, kui ma nüüd õigesti mäletan, peaaegu ei olnud mitte midagi. Hanssoni Reigo Tamm, eks ole, hästi tegi seda. Aga naistel olid ikkagi ka Merle Jalakas, no ja no nendel olid ikka selgelt lõpetatud aariad Pirjo Püvi kehastatud mõisapreilil küll kahjuks üks, aga teistel vist kõigil vähemalt kaks ja need olid nagu lõpetatud numbrid meeste puhul peale Hansu mulle ei meenugi, nagu et oleks olnud. Nad jäid oluliselt kuidagi sellise Moilipisoodilisemaks ja, ja noh, kasvõi selle Karmen poisi kehastatud noore tüdruku isa keda Märt Jakobson kehastas esietendusel vähemalt ka värvivaene karakter mitte Märt Jakobsoni süül, vaid vaid heliloojal ei olnud talle nagu peaaegu mitte mingisugust materjali anda. Jah, nii et kui tulla nüüd võib-olla veel selle ooperi kui žanri juurde tagasi, siis on siin kõlanud ka mõtteid, et kas seda Rehepappi ei oleks võinud siis ehk nimetada muusikaliks? Ma ei tea, kui nüüd seda kaaluda nii-öelda nende kahe žanri vahel kindlasti selle muusikalisuse efekti andis võib-olla kõigepealt tõesti juba mainitud Tõnis Mägi peaosatäitmine mis toob paratamatult juba teatavat tüüpi esteetika sisse. Teiseks, ma olen tõesti nõus, et kuna Tauno Hints tunneb ennast ka popmuusikas samavõrd kodus kui akadeemilises traditsioonis, siis ta tõesti ei karda kasutada võtteid ka sealt ja, ja võib-olla lõpuks siis tõesti see aplausi muusika, mis selle täiesti nagu muusikali võtmesse seal lõpus keerasid, need kolm aspekti küll, aga siia kõrvale ma jällegi vastukaaluks tooksin just nimelt juba nimetatud aariad, mida siin on nimetatud, mis selgelt nagu minu jaoks ikkagi ületavad sellise tüüpilise muusikalil omase numbri piirid ja nii esteetiliselt kui ka sisulises, aga mingisuguses nagu sügavuse mõttes ja teiseks, mis minu jaoks eriti huvitavad olid, olid numbrid, mis olid tegelikult kohati niivõrd peenelt tehtud, et mul on tunne, et sageli isegi segatud neid kuna lihtsalt tegelased laulsid niivõrd kontrastsed materjali samaaegselt, millele veel orkester sekundeeris millegi veel täiesti uuega. Nii et selline tihedus on nagu jällegi teiselt poolt sellises tavapärases muusikalis mõeldamatu. Nii et ma arvan, et siin oli sellise tõsisele ooperile omaseid jooni küll. Samas niuksed sümfoonilised lõigud ja kogu see ooperi algus ja seal olid ikka täiesti niisugune suur tõsidus orkestris, kuigi see esimene vaatus natukene pikk oli see ekspositsioon, aga oleks oodanud midagi, et seal oleks läinud käima. Teine vaatus läks nagu paremini käima ja kooru mulle meeldis. Niipalju kui teda oli. Jah, ma olen ka väga õnnelik selle üle, et sellel ooperil oli avamäng. Nii tore oli kuulata tõesti sellist muusikalist tutvustust, enne kui asi tõesti ise käima läks, sest vähemalt pigem on kombeks, et alustatakse kohe ja ja heal juhul on mõnetaktiline prelüüd seal ees. Aga seekord oli tegemist jaatavaid juhtmotiive või põhiteemasid tutvustaval arendatuma orkestrilõiguga ja see tegelikult ei olnud. Mina mäletan sellest avamängust neid enda emotsioone, et kuna oli pikalt teada, et Rehepapist tuleb ooper ja et ta on ainult seda kirjutanud siis seda esietenduspäevase sai pikalt oodatud ja lisaks siis sellistele ootustele olid ju vähemalt minul kindlasti kaasas ka omad hirmud, kuna Kivirähki ilukirjandusteos on omal moel väga selline eneseküllane ja, ja väga monumentaalne, isegi hoolimata oma suhteliselt õhukese susest on ta selline monumentaalne asi ja mul oli väga raske kujutleda, et millisel moel ikkagi Aints, milliseid muusikalised vasted või millised orkestriga tahad ja millised nii-öelda vokaaltehnilised lahendused ta siis sinna välja mõelnud. Ja ma ise oskasin oma piiratud kujutlusvõime juures nagu saalis näha ainult mingit siukest noore Šostakovitši stiilis ütleme, Nossi stiilis muusikat teatavat jõulist kratteskimisele. Kivirähki küllaltki leebe kirjanduslikku karikeerimisega võiks nagu riimuda, kui see Antsi avamäng algas, ma olin kogu sellest orgistreeringust ja seal ja nii-öelda liikuvatest meloodia juppidest ja väga lummatud, aga ma sain kohe aru, et ma olen sattunud ikkagi mingisse hoopis teise maailma. Minu meelest see avamäng kohe täitis selle, et teda ikkagi sellisel moel nagu Kivirähki ei huvita see mingisugune karikeerimine või pelgalt karigeerimine, ta otsib nende tegelaste tagant ikkagi mingit selget, inimliku sisu, et nagu eeldus oleksid kõlama, jääks mingi helgem ja hoopis selline lüürilisem joon ja siis omal moel on talle ka ju või noh, juba ette sekundeerinud Libretist Urmas lennuk, kes isegi minu meelest mingites Rehepappi karakterile kirjutatud sõnades isegi jõudis selle usu ja lootuse ja armastuseni sa midagi sellist, mis Kivirähki teosest täielikult puudub. Sellega ma olen muidugi jah nõus, aga siin ilmselt mängib rolli ka helilooja temperament lihtsalt, et noh, ainult see ei ole Šostakovitši tähendab, et tema leebe iroonia, mis võib küll olla ju pidevalt kohal olev peaaegu ei muutu groteskne või rääkimata sarkasmist või millestki sellisest. Kui oleks soovitud teravamat ja mõnes mõttes kogukonna kriitilisemad tükki, et noh, jah, siis oleks ilmselt pidanud valima hoopis teised tegijad, sest noh, mingis mõttes on ju teada, kuidas Tauno andis, komponeerib või mis on tema tugevad küljed. Laiemas plaanis see viibki minu meelest ikka natuke selle küsimuseni, et kui ma enne kujundlikult väljendudes üritasin väita, et, et siin on natuke nagu see esimene nööp on nii-öelda valesti kinni pandud ja ülejäänud on siis automaatselt juba rohkem või vähemal määral noh, tagantjärgi valesti läinud siis võib-olla isegi see kõige esimene nööp ikkagi ongi mitte siis Libretisti töö dramatiseerida töö, vaid ikkagi algmaterjalivalikut, mida üldse dramatiseerime hakata ja niivõrd, kui lennuk ja aids ennast ise teavad, siis ma arvan, et see algmaterjal on algusest peale vale juba olnud nende loojana tuuridele ikkagi see ütleme siis ikkagi parema puudumisel tunnetuslik tõdemist, mis Kivirähki kirjandusteoses on. Et nad minu meelest ei resoneeri loojatena sellega mitte öelda, et vajalikul määral, vaid ma isegi julgeks öelda vajalikul tasemel lihtsalt kaasa, et nad on nagu teistsugused. Et mulle jääb küll mulje, et, et nii Urmas lennuk, Libretistina, Tauno Hints heliloojana Marko Matvere lavastajale kui ka Iir Hermeliin kunstnikuna olid minu meelest suuremal või vähemal tegelikult ajanud kõik natuke mingisugust erinevat asja. Et kui lennukipositsioonis ma näen ikkagi mingit sellist ma julgeks teda isegi eetikuks nimetada pisut moraliseeriv ja isegi mõnevõrra selline mingit pedagoogilist sõnumit vahendada sooviv positsioon siis AIDS heliloojana. Ma ikkagi näen eelkõige siukest. Psühholoogilist sügavust taotlevad lüürikut temas eelkõige vähemalt selle partituuri põhjal Matvere lavastajana minu meelest oli võib-olla mõtteliselt kõige lähemal sellele, mida võib-olla Kivirähk ise on taotlenud, et ta ikkagi lootis lihtsalt mõnusat kerget meelelahutust pakkuda. Aga juba sõltuvalt sellest, kuidas libreto ja need valikud seal olid. Tal on seda üsna raske teha, sest see muusika ja just need retsitatiivselt kõnedialoogid lõid selle tempo lihtsalt niivõrd alla, tal ei olnud laval võimalik mitte midagi pakkuda. Ja siis lõpetuseks Hermeliin kunstnikuna minu meelest tema oli nagu veel eriti kaugele nendest eelmistest oma valikutega see selline imelikult eklektiline kostüümide galerii, mis osad ulatusid ju peaaegu kaasaega välja. Tõnis Mägi oli vist laval enam-vähem sellistes riietes nagu ta tänavalgi kõnnib, sama vestist isegi oli peaaegu selles või umbes suhteliselt kehastas ikkagi tegelikult lõpuks iseennast ja siis need euroalustest koostatud lavakarkassid või ühesõnaga praktiliselt kogu lavakujundus, mis seal üldse oli peale siis tagaseina, kus oli väike valgusfraktsioon, koosnes siis euroalustest jäi nagu mulje, et seal on mingi väga selge ühiskonnakriitiline sõnum, ma küll ei saanud aru, milles see täpselt seisneb, näed mingil moel, et see oleks kuidagi riimunud nende sõnumitega, mida libretistil heliloojale lavastajale oleks nagu publikule pakkuda olnud. Et sellisel moel on see teos mõtlemapanev ja huvitav. Aga mulle tundub, et minu kui, kui lihtsa vaataja-kuulaja jaoks nagu küsimusi rohkem kui vastuseid Aga ma ei tea, kas Tauno Aintsi muusika ja kas see psühholoogiline sügavus on just see põhidominant seal just nimelt tänu sellele, et, et ta on niivõrd tsitaatide, rohkem muusika, see teeb isegi kui need tsitaadid ei ole tegelikult otseselt tsitaadid, vaid pigem mingisugused stilistiliselt viited see teeb selle muusika ja ikkagi oluliselt mõistuspärasemaks, kui ta muidu oleks. Võib-olla Tauno Aintsi olemuslikuks jooneks on pigem selline teatav kõlalisus teinekord, mis võib Vassotseeruda tõesti emotsionaalses plaanis mingisuguste tunnete või mingi psühholoogilise, sellise nagu nagu aspektiga, et võib-olla sealt jääb see mulje. Aga minu jaoks on Tauno Aintsi hoolimata sellisest võrdlemisi kõlalisest helikeeles tegelikult suhteliselt intellektuaalne helilooja. Samas tõesti, ma olen nõus, et sealt võib-olla puudub selline üliraske akadeemilise pretensioon, mida võib mujal tajuda, nii et Tauno Aintsi puhul jah, võib rääkida jusselisest postmodernismist ikkagi rohkem kui modernismist kui sellisest, ka selgelt oma oma missiooni ja, ja stiili teadvustavast nagu loojast. Tauno Aintsi on ikka liiga palju mängulisust. Et selles mõttes ma ikkagi siin oponeeriks ja ütleks, et minu meelest sedasorti muusikaline lähenemine võiks olla olla midagi, mis Andrus Kivirähkiga haakub küll ja võib-olla küsimus ei ole selles psühholoogilises sügavuses, mis siin takistuseks saab, vaid tõesti, võib-olla pigem selles, et Tauno Aintsi muusika kohati võib-olla oli liiga ilus selle Kivirähki romaani nagu ideestiku kontekstis ta oleks võinud olla teinekord jah, natuke rohkem, võib-olla ehk üle võlli keeratud natuke koledam, natukene rohmakam. Võib-olla siis ei oleks selliseid muljeid nagu tekkinud. Arvestades süžeed, eks ole, siis tõepoolest see rohmakus ehk oleks seda olustikku rõhutanud, ehk rohkem. Aga halvariga ma olen siin selles mõttes nõus, et mulle jättis ta aga siiski esimesele, vaatame seal niisuguse eklektilise mulje, et igaüks ajas nagu oma rida muusikalavastus ja kunstnikutöö ja libretistil töö ja kuidagi nagu kokku ja peale selle ka veel, et kuna kasutati vahepeal ka võimendust, eks ole, siis läks sõnumit kaduma. Noh, kogu peategelase Rehepapi partii tuli läbi võimenduse Oli küll väga peenikeses kirjas, seal ka tekst eestikeelne, aga noh, mis toetas aeg-ajalt, kui juhtusid lugema, aga sõnumit läks sealt kadunud minu jaoks küll üksjagu. Ma ütleks paar sõnakunstnikud kaitseks ka, palun, võib-olla niimoodi. Lõpetuseks, et jah, mõneti võib-olla tõesti aeti siin mingisugust iseseisvat rida ja ma arvan, et sinu üleval arenenud semiootiline meel ei petnud sind, kui sa arvasid, et kindlasti need euroalused midagi siiski kindlasti tähistavad ja millelegi selgelt viitavad, aga minu jaoks siin nagu väga suurt küsimust ei ole. Euroalus on ju teatavasti pakkematerjale. Samas on tegemist pakkematerjaliga, millel on selge seos sellega, milleks on teda kasutatud see tähendab mingi materjal, mis kahtlemata pole toodetud Eestis pole toodud koha peal, mis on toodetud välismaal, millel on teatav glamuursuse teatav eksklusiiv, suse ning sealjuures euroalus, kui midagi tähendab midagi, mis tuleb nagu läänest esindab nagu teatavat sellist kõrgkultuuri olles, aga mitte niivõrd see kultuur ise, kuivõrd selle nagu teatav jäänus või, või, või jää. Mistõttu minu jaoks need euroalused nagu üsna hästi iseloomustasid seda, kuidas need tegelased või kuidas kogukond oma igalt poolt nagu kokku näpatud, kokku rahastatud, aga sisulises mõttes nagu prügihunniku otsas, eks ole. Elasid siin, võib minna veel kaugemale ja öelda, et see sümboliseerib mingis mõttes ja kuidas eestlased võtavad läänest midagi üle, aga just nimelt nad ei võta. Kahjuks ei ole seda, mis on euroaluse peal, vaid ta võtab euroaluse ja selles näeb ta juba oma tihedat kultuurilist seotust nii-öelda millegi eksklusiivse, kauge, võõra ja suurega, nii et ma sellist kolkalikust nagu nägin selles küll. Ja minu meelest polnud see kujundina Hald sugugi. Aitäh keri, see oli ilus ja väga eneseküllane interpretatsioon, aga tõsi on, et reaalsuses on euroalused mitte ainult impordi, vaid eksporditeenistuses. Olen endale sõpru, kes neid kokku löövad. Kas lähed kaup peale ja läheb välja? Aga võib-olla läheme mõne aja pärast veel vaatamas, siis kui ei ole sügis, kui ei ole november ja kui ei 100. Jah, võib-olla tõesti peaks. Kõnealuseks teemaks oli Tauno Aintsi uus ooper Rehepapp ja selle üle arutlesid muusikateadlased Kerri Kotta ja Raili Sule ja kultuuriooperikriitik Alvar Loog. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Reedel, esimesel novembril kell 19 toimus Helsingi musikid alas Helsingi filharmooniaorkestri kontsert, kus tuli maailma esiettekandele Erkki-Sven Tüüri Ausor kestri teos nimega tee profondis. Kontserdi teiseks teoseks oli Gustav Mahleri sümfoonia number, kuusk ja orkestrit juhatas Olari Elts. Kontserdi otseselt ülekannet oli võimalik kuulata Soome Yleisradio esimesest programmist ja interneti vahendusel aadressilt üle punkt ee kaldkriips klassinen. Seitsmeteistkümneminutiline uudisteos. Suurele sümfooniaorkestrile on ühistellimus kolmelt orkestrilt Helsingi filharmoonia orkester, Eesti riiklik sümfooniaorkester ja Lääne-Austraalia sümfooniaorkester. Järgmised ettekanded Olari Eltsi dirigeerib juhtimisel toimuvad 11. aprillil 2014. aastal Estonia kontserdisaalis, kus teost esitab Eesti riiklik sümfooniaorkester festivalil Eesti muusika päevad. Samuti kantakse Erkki-Sven Tüüri Debro fondis ette 30. ja 31. mail jõhvi kontserdimajas. Lääne-Austraalia sümfooniaorkestri kontserdil. Uudis plaadimaailmast Universal Music plaanib värskendada oma klassikalise muusikaosakonda ja käivitab uue uuendsee nimelise plaadimärgi, mis asendab varasemad dekaleiblil grupi uuence. See on lühend sõnadest Universal Music klassiks, mille alla kuuluvad nüüd tuntud kaubamärgid nagu Deca Deutsche grammofon, Melchiori klassiks ja Panorama. Uuendatud divisjoni juhiks on määratud Elizabeth Sobolk, kes oli varasemalt IMG artistide tegevdirektor, kus ta tegi koostööd selliste tuntud artistidega nagu Joa Bell, Jevgeni kiitsin ja Tseems kuuluvaid. Professor Music klassiks on seadnud eesmärgiks uute ja huvitavate Ameerika artistide edendamise. Lisaks tehakse tihedat koostööd New Yorgi Metropolitan ooperimajaga. Kui möödunud nädalal jõudsid muusikute ringkonda teated sellest, et La Scala ooperimaja soovib kunstilise juhina näha itaalia dirigent Riccardo Šayyd sisse. Sel nädalal teatas teatri kuna muusikaline juht Daniel paarelm põim, et saabuv aasta jääb tema viimaseks aastaks laskaala muusikajuhina ja 2015. aastal ta enam seda ametit ei jätka, kuigi leping kehtiks veel kaks aastat kauem. Algselt pidi Ricardoshai asumalas skaala muusikalise juhi kohale 2000 seitsmeteistkümnendal aastal, kui parem valmi leping läbi saab. Nüüd, kui parem vaimuma lepingu katkestab, arvatakse, et Shay võtab ametiposti üle plaanitust kaks aastat varem. Pianist Lang, Lang sai hiljuti suure tunnustuse osaliseks, sest ta nimetati ÜRO rahusaadikuks kelle eriline tähelepanu võiks olla suunatud globaalsele haridusele. Lang. Lang on järjekorras 11. rahusaadik, nende seas on veel muusikud, pianist ja dirigent Daniel parenbamia, tšellist Jojo maa. Lang. Lang on juba 10 aastat tegutsenud Junisseffi hea tahte saadikuna ja terve selle aja jooksul üritanud parandada laste olukorda kõikjal üle maailma. Rahusaadikuks kuulutamise tseremoonial lubas Lang Lang hariduse edendamise oma südameasjaks võtta öeldes, et tema kirg klaverit mängida on ainult niisama suur kui publik, keda tema esitus puudutab. Et tänased noored ongi tulevikus meie kontserdipublik. 2008. aasta oktoobris käivitas Lang Lanka rahvusvahelise muusika sihtasutuse, mille eesmärgiks on klassikalise muusika austajate järgmiste põlvkondade harimine ja kasvatamine nii esitajate kui kuulajalt. Ta usas sülgaja. Eesti riiklik sümfooniaorkester on juba nädalapäevad andnud kontserte Ameerikas ja enne äraminekut esitasid nad 25. oktoobril Estonia kontserdisaalis ühe kavadest nimega Tallinn New York ja seda kontserti käis kuulamas Igor Karsnek. Millised on sinu muljed? No kõigepealt see kontsert oli muidugi heaks selliseks hüppelauaks, enne tuuris on ühelt poolt nagu Neumanni korrakski nagu hüvastijätte kodupublikuga aga seda hüppelaua fenomeni oma põhjendanud sellega, et seal väga esinduslik geeni eesti muusikaklassika kui maailma muusikaklassika tähenduses. Sest kõlasid Veljo Tormis avanenud number kaks haru värdil kaks teoste segakoorile ja orkestrile muuseas koos Tallinna filharmoonia kammerkooriga, kes on juba praegu USA-s koos eraldi kontserdite kae koos ERSO-ga, niisiis Mozarti Ave Vero korpus ja Jean Sibeliuse sümfoonia number viis. Minu jaoks väga huvitav oli tormis avanenud number, kas selle tõlgendus Neeme Järvi poolt? Muuseas, see ei ole ju kellelegi saladus, et Eesti muusika viiekümnendatel aastatel ja kuuekümnete aastate alguses oli rõhutatult neoklassikaline, see puudutas nii Eino Tambergi Concerto prossad Arvo Pärdi varaseid teoseid, eriti klaveriteoseid kui ka loomulikult Tormise ava nagu number kaks, kus mina kuulsin mingeid selliseid suuri kujusid, no see on tormis oli siis noor, 29 aastane helilooja, mina kuulsin seal suuri eeskujusid nagu Tubin, selliseid stravinsklikud kujundid ja Šostakovitši mingi vari. Hämmastavalt isikupärane käekiri oli Tormise juba siis kuigi viiega üheksanda aasta tormist praeguse Veljo Tormis, aga need on nagu kaks eri maailma täiesti. Arvo Pärdi Ing printsiipi tõlgendas segakoorile ja orkestrile Mervi poolt oli mind väga eksalteerib isegi ja kuulan paneb, sellepärast et jällegi ei ole ju saladus, et et selle sajandi alguses on Arvo Pärdi loomingluses paradigmas toimunud päris suur muutus, tähendab kui me sinnamaani teadsime Arvo Pärti kui tintinnabuli stiili tasakaalumeistrit siis umbes 10 aastat tagasi kirjutatud teostest rääkides on lisandunud väga tugeva dramatis, mida Arvo Pärdi on viimati bumera rääkinud eelmisest sajandist, siis seda dramatismi on mingil määral võib-olla kolmanda sümfoonia sn aimata. Ja see muidugi ääretult põnev ja ääretult ekspressiivne kõlamaailm, mis Pärdil selle sajandi algusest on tulnud. Kuigi tegelikult see printsiip on viieosaline teos seal selliseid plahvatusliku dramaatilisi momente, selliseid kooskõlasid nagu heli sambaiseks vanadestamentlike ja selline monumentaalne maailma, aga samas teose kolmandas osas. Kui kuulata koori tekstuuri, siis tegelikult see tintinnabuli stiilis tasakaalumoment on koorifaktuuris on täiesti olemas, et nad põhimõtteliselt see on üks selline märgiline teos, kus saavad kokku keskmise perioodi ja praeguse nagu dramaatilise visiooni kehastus ja kontrastina domine segakoorile ja orkestrile, mis on kirjutatud aasta hiljem 2004 siis see on nagu meditatsioon Kadoviku teemal. Ja kui sinna otsa sai veel kuulda Mozarti modeti, Aveeveerunud korpus siis Hämmastav, kuidas need kaks teos Pärdi tabatšem ja Mozarti motet, kuidas nad omavahel harmoneerub, kuidas nad sobivad kontserdi lõpetanud sümfoonia number viis šansibiilselt, see on selles suhtes muidugi natukene ebatraditsiooniline suur vormet, sümfooniana kolm osa, neljasane ja ühelt poolt annab see dirigendile võimaluse leida terviku tasakaalustamiseks nagu parem struktuursest kolm tasakaalustab paremini, kui neil võib olla. Kuulates Neeme Järvi tõlgendust sümfoonia teises osas, ma saan aru, et seal on nii palju värvikaid kujundeid, et nagu raske on valida välja peamist, mille peale nagu mängida et läbi selliste korduste ja mul on selline tunne, et Neeme Järvi või ka täiesti teadlikult ei teinudki esitusliku valikut, vaid rahaski sellise galerii toomata välja ühtegi teiste arvelt, et mõnes mõttes on see muidugi selline ütleme, partituuri truu tõlgendus. Aga teiselt poolt on ka võimalus leida mingisugune selline domineeriv kujundit, mille peale see teine osa rahade nii nagu Mervi tegi näiteks sümfoonia esimeses osas, kus see võti, tõlgendus, lähenemine, see oli siseüha, avardub eepilise romantismi võtmes ja muidugi ja noh, see on teada, et seda ei olegi võimalik teistmoodi trigeerida kui ühesõnaga kogu finaal algus taktis peale. See on suur ettevalmistus pompöösselt lõpukulminatsiooni, mis tegelikult Neeme Järvi dirigeeritud muutusi isegi natuke nagu teatraalseks, aga see on kõik Sibeliuse muusikas peidus, need et tegelikult summeeriksin oma eelpool öeldud, siis ma arvan, et see oli väga võimas hüppelaud ja, ja nii nagu ta mõjus meie kodupublikule. Ilmselt mõjub sega Uuessabulatada. Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdiga vast Tallinn New York, rääkis Igor Karsnek. 29. oktoobril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert Eesti Kontserdi korraldatud sarjast pianisti port tree ja seal esines Mihkel Poll. Mihkel Polli kontserti analüüsib iija Rämmel. 29. oktoobril toimunud pianist Mihkel Polli klaveriõhtu oli esimene Eesti kontserdi huvitavast sarjast pianisti Patrail. Sarja idee andis, panin talu ja tema soov oli, et see kava peegeldaks pianisti isiksust ja maailmavaadet ja olekski siis just otseses mõttes iga mängija portree ja sarja algus oli väga mõjuv ja portree muljetavaldav. Roll on oma väga noorelt laulnud muusikud jooksul läbi käinud mitmeid etappe, sealhulgas selle vältimatu etappi, kus noor interpreet mängib tehniliselt väga raskeid teoseid nagu näiteks listi haamrisonaat, Tšaikovski esimene Rahmaninovi kolmas kontsert. Kõiki väga raskeid tööde, see on vältimatu ja vajalik ja kuulub tippu pürgiva interpreedi ellu. Mustonen Mihkel polile kätte jõudnud, tegelikult kõige huvitavam ajajärk ja see on intebeedi, isiksuse väljakujunemine ja tema isikupära formeerumine. Väga paljut hakkab siin juba selguma ja Crystaliseeruma jaoks olid tema portree, tema isiksuse märgusõnad, tõsidus, süvenemine, piiride avanemine ja vardumine ja mingi räägitu ja tõsine veendumus selles, mis ta teeb. Ja ma pean ütlema, et see kõik oli mulle väga sümpaatne. Talgupianistid on välja kujunenud selge oma nägu ja pole kahtlustki, et meie kaasajal kui maailm on täis ka heade võimetega väga hästi treenitud muusikuid, on see kõige tähtsam. Ja see on, mida me kuulajatena tegelikult ootame. Ütleme, et me kuuleme midagi teistsugust ja et see puudutaks meie hingekeeli. Ja see tema portree, tema isikupära, avanes ka kava valikus. See oli muusika, kus kõik need jooned eespool loetletud jooned said avaneda. Ja samas kus tema oli see interpreet, kes avas väga õigel viisil just seda muusikat, mida me siis kuulsime kontserdil, esimene pool oli pühendatud romantismi-ile, aga vot millisele esimene neist oli listi ballaad h-moll ja teine teos Brahmsi esimene klaverisonaat on pärit ühest ajastust ja tuttavalt kirjutatudki ühel ja samal aastal 1853 19. sajandi keskpaik on see siis oma väljakujunenud küpse omantismiga, kuid teosed seisavad mõlema helilooja arengus erineval kohal. Thomson täitsa oma tee alguses istun oma tee keskel ja just eriti armsama klassikalisele ajastule toetuva romantismi ka on sobiv just Polli muusika natuurile. Kõik need Pramsi tuntud stiilijooned monumente, taoline pianis paralleelsed Sekstiitja Tertsid ja oktavit. Ja teiselt poolt siis liigutav põhja saksa laululisus selle teose siirus, sügavus ja mingi selline, kuidas ma ütleks need kohmetus. Kartus sealsamas pääses Mihkel Polli esituses kuidagi väga liigutavad mõjule. Kava teine pool oli pühendatud 20. sajandi muusikale ja see on ka Pollile lähedane ajastu. Taas olid siis rumeenia helilooja Georges Nescu klaverisonaat ja partoki sviit vabas õhus. Need olid siis samuti valitud nii et nad on loodud lähestikku sisenescu teoska 920 neljandal aastal ja paator 1926. Räägiksin Esko sellepärast, et see oli ilmselt selle kava kipp nii esituse kui ka tunnetuse poolest. Esko loomingut on vaadeldud ajastute segunemist, siilide segunemist, see oli väga keerukas ajajärk. Tenneskuni siis elas perioodil, mis algas Vampsiga, lõppes Puleesi kad. Ja kõik see selline keerukus väljendus selles sonaadis. Ja seda kõike peegeldas ja sellega mäletan väga hästi. Polli esitus andis edasi selle teose filosoofilise sõnumi, teatud ängi, mis selles peitub. See oli väga kõnekas partokond, lätlane Janis, kuule, kuid stilistiliselt rohkem nagu rahvamuusika ja pärimusega seotud. Ja üldse ma ütleks, et nende loeta sihuke line aarsus, ebasümmeetriline rütmika kiks tõsiduse sügavusse sobis Pollile väga hästi ja samas võimaldas tal näidata omaenda isiksust. Ja siis muidugi üks teos, mis siis ühendas neid kahte poolt meie oma ajastu muusika seri Tõnu Kõrvitsa uudispala hümn nähtamatule tuulekandle. Tõnu Kõrvits on kahtlemata üks meie parimaid uue põlve klaverile kirjutajaid. Muidugi ta on kirjutanud selle koosseisu, sealhulgas väga palju orkestrile, mille üks parimaid tundjaid erinevates ta on. Samuti on tal nüüd juba kolm ooperit, kuid ma ikkagi rõhutaks seda klaverile kirjutamist, sest Eestis on heliloojad aegade kirjutanud palju klaverile kui kas või meenutada marts Martin Hallerit, Eduard Tubinat. Aga selliseid päris uusi teoseid, mis näitaksid nii peente tundlikkusele pilli hingeelu tundmist ei ole kellegi sellisel määral ja sellisel tasemel kui Tõnu Kõrvitsale. Kokkuvõtteks ma ütleksin, et täitsa oma isiklikust seisukohast. Mulle väga meeldib see reljeefsus, mis Mihkel Polli mängus tema interpretatsioon ja on väga hea jälgida. Ja see on kuulajale oluline, sellepärast et ta ei vaata nooti kontserdi ajal. Ta tahab, et kõik oleks väga selge, mis ta kuulab. Meeldib see piiride avarus, mis tema mängus äratab suurt huvi, see isiksuse avanemine, see avaneb, see ei ole kaugeltki veel valmis ja see on väga hea, ta valmis ei ole, sest et ees ootab ainult väga põnev areng. 30. oktoobril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert Rannap 60 kus esines pianist ise koos ansambliga Vox Clamantis ja kaasa tegi ka keelpillikvartett neli korda neli. Samas olid Rein Rannapi uuemad klassika popilaadis klaveripalad ja õhtu raskuspunktiks oli Rein Rannapi uudisteos taevane ja maine sufi müstiku Rumi tekstidele. Kontserti käis kuulamas kunstnik ja kirjanik Mathura. Muljed on sümpaatsed Rannapi loomingut on minu jaoks küll alati iseloomustanud selline julgus ja eksperimenteeriv Os, aga ma pean tunnistama, et Rannapiga pöördumine pärsia luuleklassika poole oli minu jaoks siiski üllatus. Kuna selle teose aluseks juht ei teeks, on 13. sajandi pärsia müstikkuja ilmselt kuulsama pärsia luuletaja, salanud Indrumi värsid. Ka see kooslus, et ühelt poolt 13. sajandi sufismi Vox Clamantis näol keskaegne katoliiklik muusika ja samas kõlab sellest teosest ikkagi läbi ka kogu Rannapi muusikaline pagas ka siis kaasaegseid elemente, vile, Vene kaasaegse muusika elemente, et see kõik kokku suutis ikkagi moodustada 11 toetava sümbioosi. Teos avaneb peale sellist sissejuhatavat prology, esimene pigem osa teosest on pealkirjaga aastat. Kus siis pärsia luuletaja Rumi ütleb, et 60 aastat olen ma olnud hajali ja lisada, et midagi ma ei vääri? Tunneb oma tühisust siis selle ees, kes on andnud talle selle anda üldse kas luulet kirjutada või või siis Rannapi puhul muusikat luua. Ma küll ei oska öelda või kindlalt väita, aga mulle tundus, et ka selle teose sellist muusikalist balletti jälgides, et ka Rannapi enda häälestus seda teost kirjutades oli sarnane selline alandlik pöördumine allika poole. Ja selle põhjal ma ütleksin isegi mitte niivõrd jõulist julget vaimsuse otsingut Rannapi loomingus ehk ei olegi varem olnud. Au tuleb anda, et annati uudistavast taevane ja maine on nõudlik materjal ja seda mitte ainult pianistina väike koorile sest seal olid in Rumi algupäraselt väga laululised luuletused. Tuvat nendes tõlgetes, mida Rein Rannap oli kasutanud mille autoriks on ikka luuletaja, tõlkija kommen, poeks väga vaba värsiliseks, kohati lausa roosaks ja sellise teksti kõlama seadmine harmoonilise korjateganden on minu meelest juba omaette saavutus. Tõsi küll, et kui tahta, siis võiks ju kritiseerida tõlkija valikut, sest nimelt kolmandaks ei tõlgi kuulsat pärsia luuletajat mitte pärsia keelest, vaid läbi olemasolevate ingliskeelsete tõlgete ja vahel seotega ühte stroofia mõtteid, mis algupäraselt kuuluvad erinevatesse luuletustesse. Nõnda tema tõlkeid oleks ehk sobivam nimetada üldsegi mitte tõlgetaks, vaid tõlgitsusteks või poolseteks impralisatsioonideks Rumi luuletuste põhjal. Aga kõige selle juures minu arust oli see valik, mida Rannap Nendest tõlgetest oli kokku pannud, imetlusväärselt hea ja võttis hästi kokku Rumi luule. Kas filosoofilist tuuma ja jõujooni näiteks minu arust suurepärane idee teose ühes viimastest osadest kuks pühamus asub sinus eneses? Ühtpidi väga lihtne, aga samas minu meelest sügav mõte, et kui me tahame siseneda millessegi pühasse või mingisse pühadesse, milleks võib olla ka muusikat, siis me kõigepealt peame selle ava või või ukse sinna leidma enda seest. Teos tõstab Rannapi võimet süveneda ja anda mõtestus nii intensiivselt, tihedale ku iga lüüriliselt hõredale heligangele mõtestada saavutavad minu meelest nii intensiivsed jõulised kohad kui ka need osad teoses, kus Rannapi rolliks jääb mängida ainult üksikud noodid. Ehk ainult hetk, et ei muutu, dub Rannapi äratuntav rokitaust veidi üle pingutatakse veidi kohatuks selles kontekstis, kus ikkagi väga klassikalist pärise luulet kantakse, et klassikalise koorile olu vormiga. Kontserdi teine pool koosnes paladest, et põhimõtteliselt läbi kogu Rannapi loomede, alustades 60.-test aastatest kuni üsna uute heli paladeni, mis mind isiklikult ehk rohkem üllatas oli just lüüriline pool sellest kavastest Rannapi oskust üllatada ja ehmatada ja võib öelda, nalja visata teavad ilmselt kõik ja, ja seda võis päris kontserdi lõpus nautida. Kui Vox Clamantis ja Rein Rannap siis lisandub toona kandsid, et karu unelaulu aga just kontserdi esimene ja tagasivaateline pool mõjus sümpaatselt nagu hoitult lüürilisema kõlaga, millele kindlasti aitas kaasa ka keelpillikvarteti lisamine keelpillikvarteti kasutus Rannapi poolt oli just nimelt pigem tundekesksuse ja või lüürilisuse suunas kui sellise eksperimenteerimise või postmodernismi suunas. Ja kontsert Lõppes pikkade innovatsioonidega. Võib tõepoolest uskuda, et Rannapi looming sellel kontserdil ja Rannapi looming üldiselt on Eestis paljudele inimestele korda läinud. Julgeksin öelda just oma uudisteose taevane ja maine põhjal võib küll öelda, et meie hinnatud helilooja ei ole mitte andnud lõppakordi oma loometeele, vaid pigem võib-olla jõudnud just ühte algusse ja avanud veel ühe põneva ukse oma pikal loometeel. Kunstnik ja kirjanik Mathura rääkis kontserdist Rein Rannap 60. Iga ja selline oli tänane helgaja saade. Saatele tegid kaastööd Igor Karsnek iija Rämmel ja matuura. Saate toimetaja Annelevasteinfelt ja helimontaaži tegi Helle Paas. Ilusat päeva.