Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kuulajad täna on kunstiministeeriumis külas tale Rander, tere Tanel. Tseremoonia ja hea alibi Taneli siiakutsumiseks oli äsja Von Krahli teatris lavastanud etendus Omaikaad mida Tanel tegi koos Hendrik Kaljujärve Karl saksaga. See oli kõigest siiski alibi Tanel siia kutsuda, tahtsin küsida tegelikult ka laiemalt sinu kunstniku ja, ja nende teemade kohta, millega sa kunstnikuna tegeled ja mida sa uurid. Võib-olla alustuseks siin sissejuhatav küsimus, et sa oled varem tegutsenud mitmete erinevate nimede all, põhiliselt ka neljas veel teoor. Ja viimasel ajal on kõik erinevad asjad hakanud ilmnema Tanel Randeri nime all. Miks nii, kas toimub mingi erinevate tegelaskujude liitumine? Nojah, see on selline asi, et tegelikult ei tahaks väga enda keskel üldse hoida seda teemat ja see, ma arvan, väljendub ka minu kunstniku tegevuses, et ma ei taha olla isik, kes midagi teeb erinevate nimedega, oh kui põnev, aga ma tahan sisuliselt minimeerida enda enda kohalolu ja pöörata tähelepanu asjadele, mida ma teen. Ma just vaatasin sinu erinevaid asju, mida sa teinud oled ja siis nende puhul torkab silma just selline kollektiivne aspekt mis ei ole minu meelest eesti kunstis väga tavaline. Võib-olla enne, kui rääkida veel sellest Graali etendusest, siis tegite rühmitusega 10 korda 10 Kanuti Gildi saalis tüki nimega Mennover poed siis mees üle parda. Kuidas sa satud nendesse kollektiivsetesse tegemistesse ja just, mis toimuvad väljaspool nii-öelda sellist, ei ole sinna kunstirühmitus, et teeme nüüd näituse kollektiivselt koos, pigem selliseid etenduskunstide valdkonnas. Ma arvan, et vähemalt minu jaoks on dialoog tohutult tähtis, mulle ei meeldi üksi tegutseda, üksi vaakumis istuda ja nii-öelda saladust hoida ja siis ennast presenteerida ainult mingisuguses isoleeritud kontekstis. Ma arvan, et see on kohutavalt igav tegevus. Ma kardan, et see ei ole isegi igav mitte teha, vaid selle resultaat suhteliselt igav olla, kui endal ei ole kahjuks nagu väga huvitav, tihtipeale kunstiüritustel. Aga kollektiivsus ja võib-olla tõesti on see äramärkimist vääriv asi, kuigi ma näen, et väga palju nagu kollabureerutaks omavahel igasugusel tandril ja etenduskunst. See on mingis mõttes, et nagu üsna suur niisugune väljakutse performans kunstnikele, kes võib-olla sisuliselt tegutsevad nagu iseendale või nagu üksiku isoleeritud indiviidina aga kuna nende olustik on näiteks lavaline olustik, siis hakkavad seal mängima siukesed teatriaspektid juba, et milleks kunstniku isik sinna, et, et kui on võib-olla tavalises kontekstis mingid muud asjad, mis hakkavad domineerima näiteks kunstniku keha ja indiviidi kadumine, et milleks siis üks indiviid, miks mitte mitu ja nii edasi. Aga mida see tegutsemine just sellises nii-öelda teatriproduktsioonikohtades, mida need võimaldavad kunstnikule teisiti, kui teha näiteks galeriis häppeningi. Ma ei tea ses mõttes, et ma olen üsna vähe sellega tegelenud, ma lähen mõned lava performance teinud ühe koserkki luugiga näiteks sealsamas Kanuti gildis 2009 aastal ja ja siis suvel 10 korda 10 meetriga Augusti tantsufestivalile, et ma arvan, et see sisaldub juba mingisugust potentsiaali, mis lähendab kunstniku tegevust sellisele teatritegevusele, mis on institutsionaalsed hariduslikult, kultuuriliselt taustalt absoluutselt midagi muud. Seal on publik. Seal on teatud füüsilised eeldused, et ma arvan, et teha galeriis mingeid asju, mida ma võib-olla kõige rohkem teinud mitte galeriis, vaid võib-olla isegi kusagil võsas või niimoodi Tartu linnas mingisugustes kohtades, et, et see on jah, selle nagu potentsiaali küsimus, kui paljude inimesteni jõuab. Aga ütleme nii, kaluti kui Krahli puhul, siis ikkagi on väga selge eraldusjoon, mis publiku ja selle vahel, mis toimub laval ja see oli midagi, millest nii-öelda tegevuskunst mingil hetkel sündiski sellest soovist üle saada sellest vahest nii-öelda teatri mis on teatris alles jäänud. Et sul on väga kindel määratlus, kes kuulub kuhu, kes sooritab mida. Aga mis sellest saanud on praeguseks, kui vaadata performance kunsti, et see on suhteliselt nagu ühe vitsaga löödud, väga tihti üsnagi ootuspärane formaat. Väga paljud performans kunstnikud kordavad oma asju täpselt samamoodi nagu näitlejad Teatris teevad järjest ühte ja sama esinevad igal pool. Nad väidavad, et nende tegevus on mingil moel autentsem või kõik, mis toimub nii-öelda Marina Abramovitši veelt pärit müüt. Milline on performans kunst? See on nii jubedalt paljunenud praeguseks ajaks, kui see seitsmekümnendatel oli okei. Ja siin võib olla suure hurraaga üheksakümnendatel, mingis mõttes hakati seda siin viljelema kaheksakümnendatel juba siis praeguseks performance-kunstis saanud meistri kui vaadata seda, kuidas Marina Abramovitš, Lady Gaga ja Jake'i sihukeste tegelastega juba koostööd teeb, et siin tuleb mängu see, et no teater ja performance ongi kokku sulanud ja nii ongi, et seetõttu ka kunstnikud tegutsevad teatrilaval need ja, või teatri kontekstis mitte nii-öelda tavakunstnikuna, vaid, vaid ka igasugustes muudes funktsioonides. Aga sa mainisid ka enne, et, et sinu jaoks etenduse puhul etendus ei ole mitte üksnes see, mis toimub laval, vaid ka see, mis toimub nii-öelda publiku hulgas, need tegelikult selles mõttes seda piiri jällegi ei ole ju. Ja see on muidugi tõsi, et teatri puhul lavastajaid ei tasuks seda ära unustada. Et see, mis toimub, ei toimu ainult laval. Publik on mingi konstantne, hüpoteetiline, mingisugune kamakas, mis istub ja mida ta on kogu aeg ühed ja samad lootused vaid see, mis toimub, see toimub nii laval kui ka saalis. See on see event, see sündmus, millest rääkida ja suuremas plaanis, mis toimub, toimub ühiskonnas ning etenduse ühiskondades publiku, oma, sellise publitseerimise, oma nii-öelda uudiste ühesõnaga igasugune info, mida üks lavastus levitab, see on sündmus ühiskonnas. Enne kui rääkida võib-olla sellest Graali etenduse nii-öelda teemadest või, või mis sellest võiks hargneda, millesse on tõukunud. Tahtsin küsida, sinu tähendab kunstliku praktika kohta laiemalt, et sinu viimane näitus tegeles piiride kadumisega Euroopas või pigem selle väite, aga et piirid on kadunud ja üks mõiste, mida sa oled varemgi kasutanud, on p kolonisatsiooni. Kuna siin kunstiministeeriumis on kolonisatsiooni ja enesekolonisatsiooni teema käinud eelmisel aastal ka ühe pika saatena läbi siis väga hea olekski küsida, mida sa mõistad selle tee kolonisatsiooni all, milles probleem täpsemalt seisneb praegu? Ja see mõiste täpsemalt on deegoloniaalsus, eristatakse koloniaalsuste koloniseerimist, kolonisatsiooni. Koloniaalsus on see, mis koloniseerimise kolonisatsiooni ka kaasas käinud ja sellest tekkinud teatud tunnetus, viis teadmiste süsteem, tegelikkuse reaalsus, mis on sellest välja kujunenud, näiteks esteetika on suurepärane näide esteetika kui mingi asi, mis esitab ennast mingis mõttes väga totaalsena mis esitab mingisuguseid nähtamatuid, nõudmisi, isegi kui need ei ole päriselt olemas. Me võime rääkida siin teatri kontekstis kunsti kontekstis, isegi kui ei ole neid nii-öelda must valgel olemas, tulevad nad kusagilt seest intuitsioonist. See tähendab seda, et esteetika ajalugu, mis on väga konkreetne institutsionaalne geopoliitiline ajalugu, on inimeste nii-öelda kontidesse juba sisse läinud. See on koloniaalsus. Dekodoniaalsus on siis nüüd sellest nii-öelda lahtiütlemine, aga lahtiütlemine on väga keeruline, kuna sa oled ise teatud materjalist juba tehtud. Seetõttu on koloniaalmõtlejad, kes on praegu siis valdavalt pärit endistes kolmandate maailma riikidest. Valterminiodo, Annipelgiana, Lõuna-Ameerikast, seal on veel väga palju igasuguseid mõtlejaid. Nemad siis tegelevad selle lahtiütlemisega ja nemad kutsuvad seda Border, Swinging, piir, mõtlemine. Et sa ei ole nagu ei ühel pool piiriga teiselt poolt piiri, sa ei välista midagi. Aga sa oled selle piiri sees, üks pool sinust teab, omab sellist, võib-olla sellist väljakujunenud hariduslikku epistima, loogilist sihukest süsteemi identiteeti. Teine pool siis nii-öelda kritiseerib seda, reflekteerib, ütleb sellest lahti, ignoreerib kohati, isegi teadlikult jätab eemale mingid asjad. Kas koloniaalses on siis ka midagi, mis tundub meile loomulik või nii-öelda antud et see on mingi seisukoht, mida on raske üldse tuvastada, sellepärast et see on niivõrd naturaalne naturaliseeritud olek. Me oleme sündinud ühiskonnas, kus inimestele meeldib näiteks käia teatris, istuda tooli peal ja lava on ees ja siis on näitlejad, kellel on lavastaja antud piitsajäljed nagu seljale, kes on ärapiinatud nagu viimseni, et need näitlejad siis teevad perfektse etenduse, mida siis publik naudib, kas see pole mitte perversne ja väga konkreetse ajalooga selline nagu kultuurinähtus? Aga kes see piiri peal olek, see deegolonisatsioon, see tundub mulle inimlikult väga raske seisund. Selles mõttes, et on inimlikult väga raske olla pikka aega asjade vahepeal, et me ikkagi tunneme vajadust otsustada midagi ära mingil hetkel, kas me oleme siin või seal, kas me oleme kriitilised või kinnitavad poisid, aktiivsed ja nii edasi, et asja, aga see on ka minu probleem, võib-olla mingite erinevate teoreetiliste konstruktsioonidega, mis näevad teatavaid suuremaid probleeme ja vastus ongi sellel jääda nagu pidevas liikumisse nii-öelda, et mitte minna sinna-tänna, sest et sa tead, kui korrumpeerunud on mõlemad pooled. Aga see ei ole nüüd selline postideoloogiline ummikseis, et, et horisontaal tohutab paljusus, postmodernism, eks ole, palju tõdesid me ei tea, see ei ole midagi sihukest dekoloniaalsus siiski, see on lahtiütlemine väga kriitiliselt, aga see ei, nii-öelda jäikus on ikkagi reflekteeritud. Aga see on ikkagi üsna konkreetne, kriitiline otsus. Aga mis tuleb pärast? Väga raske öelda, sellepärast et, et see, mis tuleb pärast, see on nagu tegelikult ju küsimus praegu tervele maailmale, mis on jubedalt muutumas Euroopa nii-öelda läbi kasvamas, eks ole, et Euroopa enam varsti ei ole lihtsalt valge Euroopa Ameerika sisuliselt enam ei ole nii-öelda valge Ameerika. Et selline läänestunud globaliseerunud maailm kasvab läbi, siin kultuur muutub sellega. Aga seeläbi kasvamine tähendabki seda nii-öelda piiride kadumist, et võib-olla see, mis on välja käidud praeguses euroopalikus luuganina, et me ühel hetkel nii-öelda olemegi liitunud kõik, siis võib-olla see reaalne elu tuleb järele sellele tegelikult sisuliselt kandvalt. Ja noh, mis mis üle jääb, eks ole, piirid on lahti tehtud, eks ole, et, et nüüd on küsimus selles, et mingid erinevused on siiski veel olemas Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa vahel. Formaalselt neid ei tohiks eksisteerida, teoreetiliselt juba on sellised liikumised nagu endine Ida-Euroopa endine Lääne-Euroopa, justkui lään ta enam ei olegi olemas, endine lähes, tegelikult me elame siiski külma sõja aegsete printsiipide järgi väga palju siiamaani. Eriti on see tunda Eestis Eesti-Vene piiriküsimustes Eesti-Venemaa läbisaamisel kus nii-öelda kohtub ida ja lääs, eks ole. Ja teisest küljest Ida-Euroopa paradoksaalne olukord, et meie justkui enam ei ole Ida-Euroopa, võrdleme ennast lääneriikidega, siis me näeme, et kõigil endise Ida-Euroopa riikidel on mingi ühisosa. Ja see tuleb sellest, kuidas Ida-Euroopa tekkis pärast Berliini müüri langemist nii-öelda. Miks need protsessid niimoodi välja nägid ja kellele see kasulik oli Lääne ühiskonnale loomulikult. Seal on päris palju ka reisinud nendes endistes või praegustes Ida-Euroopa riikides. Kas Eesti on kuidagi erinev teistest idabloki riikidest ja see on ka minu meelest üks asi, mida pidevalt püüdnud üleval hoida kuidagi, et me olime juba siis erinevad, me olimegi nagu siis sovjeti kaheksa ja nii edasi ja nii edasi, mis nüüd ongi loonud suhteliselt skisofreeniline olukorra, et me ei ole kahtlemata põhi, kuigi meile meeldiks mõelda, meie disain vähemalt on nagu põhjaminimalism. Aga meil ei ole hea, ehkki eks ole. Samas me oleme kuskil seal väga tugevad, lääne poole neoliberalismi suuna võtnud endale ja samas üritame distantseeruda kogusest idablokist. Jällegi see transiitmaaolek Ma arvan, et see on nüüd erinevus, aga see müüt töötab, et kui noh, olen lastega rääkida või Balkani riikides inimestega rääkida, siis need on mulje Eestist nagu mingist põhjamaa riigist ikkagi, et see mulje on nagu vilja kandnud, visanud soovitud jätta. Aga see ei ole õige ja rääkida disainist, põhjamaine disain, aga disain on suhteliselt mingis mõttes ühe epitsentri ka seal levinud igale poole, nii et Ida-Euroopas on ikkagi väga sarnaseid jooni praegusel ajal kõikjal rohkem, kui me tahaks. Ilmselt hea, et, et see noh, disain on selline globaalne nähtus. Siin hakkavad võib-olla varsti jälle mängima sihukesed identiteedi poliitilised jooned tüütakse mingi regiooni või rahvuse kaudu midagi lisada, et see natuke sarnaneb 20. sajandi algusega võib-olla isegi Mind disain põhjamaaga, pigem misse, disain kui mingi sellise erilise elutunnetuse väljendus, eks ole, mis on selline põhjamaine meil ja kogu see müüt, mida me oleme iseendast iseendale pidevalt rääkinud, kuidas me oleme kinnised ja samal ajal visad ja nii edasi. Ma arvan, et see on see selleks tegelikult praegune nii öelda liberaalne kapitalism meis kõigis toimiks, et me seome selle oma identiteediga regionaalse identiteediga. Tegelikult on see meie globaalne identiteet. Me oleme seeläbi, kui me räägime disainist ehk siis puhtalt mingisuguses formaadis ja nii-öelda pakendist kaubast, kaubafetišism, siis me räägime ikkagi mingist globaalsest nähtuses absoluutselt igal pool. Kas selle nii-öelda piirideta olukorra või selle läbi kasvava ka olukorra, kas mingi vastus sellele või mida siis teha või kuidas selles nagu säilitada mingi väärikus ja mõistus, kas selle vastuseks võiks olla mingi keskendumine kohale või kohalikkusele? Sina oled väga palju tegelenud Tartuga ja ütleme sellise psühhogeograafilise müto geograafilise koha mõistega, mis ei ole koht kui geograafiline koht, aga kõik need erineva kihistused seal pääse. Tunnetuslik. Ma arvan, et üks mõte, millele tuleks tähelepanu pöörata, on see, et inimene ei pea tundma ennast ebamugavalt seetõttu, et ta elab seal, kus elab. Et inimene ei tunneks ennast väikestes Ida-Euroopa kohtades regioonides, et nad ei tunneks ennast viletsalt, et miks ma pean siin elama. Vat, ma olen niivõrd nagu edutu tegelane, et ma ei ole jõudnud sinnani, et ma võiksin elada Londonis või New Yorgis. Näen seda kunstielus igas Ida-Euroopa riigis, kuhu lähed, igal pool tulevad ette frustreeritud inimesed, kes ei ole rahul sellega, et nad peavad elama seal, kus nad elavad. See on üdini vale. Ja see on tõsine probleem. Moodi on muidugi, igal inimesel on õigus elada seal, kus ta tahab. Ta ei pea enam seal, kus elab, kui tal on mingisugused probleemid, mister tõukavad ja kus sa tahad. Aga siis hakkavad need printsiibid muidugi rolli mängivad, mida inimesed tahavad, inimesed tahavad üldiselt väga sarnaseid asju, inimesed reeglina tahavad elada paaris konkreetses kohas tegelikult maailmas. Maailmas on väga palju kohti, kus võiks elada, aga mingil põhjusel see nii-öelda liiklus käib ikkagi väga konkreetsete tsentrumite, aga see tähendab seda, et me ei ole mitte mingil moel iseseisvalt selles, mida me tahame ja kuidas me tahame elada ja kes me oleme. Aga mida sina tahad? Raske öelda selles kontekstis, et Ida-Euroopat, Tartut ma ei mõtle nendele asjadele hetkel isiklikus plaanis. Ma tegelen nende asjadega teoreetiliselt, see ei ole väga isiklik teema. Natuke on, aga mitte. Aga kuidagi peab ju nagu igav, aga elama või kusagil peab inimene olema, et ma just mõtlen, et mis on nagu kunstniku roll selliste probleemidega tegelemisele, kas kunstnik on keegi, kes lihtsalt Ta osutab nendele ostetud mingitele suurematele tendentsidele. Aga kuidas on enesekanalisatsiooniga samamoodi sina kui kõige selle liige, sina, kui samamoodi seal piiri peal mingeid asju otsustanud mingi kriitika omaks võtnud, mingid asjad ära tõuganud? Noh, siin on kaks probleemi, nüüd kunstniku roll, esiteks, miks kunstnikul peab mingi spetsiaalne roll olema ja miks teised inimesed ei pea seda rolli olema. Ma arvan, et igaüks, kui subjekt või igaüks peaks mõtlema teatud asjadele, osutama teatud asjadele. Kas sa oled kunstnik või sa oled keegi, mina, vahet ei ole, ma arvan. Aga enesekolonisatsiooni, need on jah, see mõiste, milles nagu räägitakse, et nüüd on küsimus, et kes ise või kes enese nagu kes on, keskkonnaliseerib iseennast. Et kas see on ikka koloniseerimine või see on mingi tahe siiski teha midagi, isegi kui see tundub koloniseerimine, see ei pruugi olla koloniseerimine, koloniseerimine on konkreetne, selline majanduslik poliitika ja sihuke võimusuhe. Et seda metafoorselt, et mida Aleksander Gioossev teeb, et ma natuke kahtlen nagu selles, et mida see tähendab täpselt kui selle eelduseks on võõrandumine ning võõrandunud kontekstis koloniseerimine, kindlasti toimib läbi nii-öelda vaba tahte. Meil on nii-öelda vabadus, meil on piirideta liikumine, et meil on lepinguvabadust. Me võime töötada, kus me tahame, kellena tahame, aga me oleme väga palju sunnitud midagi tegema. See on jah, tõepoolest osa sellest kollane reaalsusest, aga see justkui tuleb mitte ainult väljast, vaid ka seest. Selline ringiliikumine. Kui tulla nüüd selle Von Krahli etenduse juurde Omaikaad, siis mul on, tuleb mingid märksõnad, et millega sa tegeled, on ka seal olemas. Võib-olla, kui meil on ühelt poolt selline piirideta ja, ja kogu selline müüt nii-öelda, milles me toimime või elamismis on meile pakutud siis etendus seab esikohale väga sellise füüsilise ja, ja isikliku ja väga pingelise kohalolu tegelikult. Kuidas sa sattusid seda etendust tegema, kuidas ta alustasite, millest alustasite oma dialooge? No mind kutsus sinna Karl Saks, kes oli selle etenduse nii-öelda pealavastaja, teine lavastaja, siis, kes väga palju näitlejatega tööd tegi heliga ta igatahes, kuigi Karl tegelase liiga oli Hendrik Kaljujärv maad nii-öelda olid seal ees ja kutsusid mind ja temaatika, millega me alustasime, oli väga palju seotud võimudis, kursusega ja sellega, kuidas võim kasutab ära sellist teatud iha pühaduse järele või sellist püha ülevat objekti. Et kuidas religioon või selliseid religiooni sarnased praktikad toimivad mingisuguse võimu hüvanguks, kuigi nad ei tohiks seda teha, justkui see oli meie selline esimene sisend, nüüd, millest me just ennem hetk tagasi rääkisime, et kas enesekolonisatsiooni tuleb väljast poolt või seest mõlemat, see oli ka oma igal etendusel olemas, et seal esiteks vahetu olukord, Ta on lavastajad ja näitlejad. Juba see tehniline küsimus, et mis tuleb näitlejate sees, mis tuleb nii-öelda tavastajatelt täpselt samamoodi, selline miniatuurset tasandil toimivad need võimusuhted niimoodi ja teisest küljest siis need teemad, millega me tegelesime, need vastasid väga palju sellele tehnilisele miiniatuurile, mida Meraalsed korda saatsime. Enam ei saa antud juhul seeneteatri, tüüpiline Hirarhilisus mängib isegi selle sisuga väga hästi kaasa, sest et muidu mulle tundub just nimelt see rollide jaotus, et sul on lavastaja, sul on, kes teeb heli, kestab kostüümid, eks ole, kes ehk annab selle kõik ette ja siis meil on publik, et see on ikkagi väga piiritlev ja kuidagi kuidas sellesse kaasa suhtuda? Minu meelest väga problemaatiline sellise tavalise teatri kontekstis ka. On küll jah, noh, see sõltubki koostööst kindlasti mõned asjad õnnestuvadki niimoodi väga hästi, kui on näiteks mingisugune hulk inimesi, kes kõik nii-öelda lavastavad ise otsustavad, ise on sellised kunstnikud isoleeritud, sellised indiviidid siis sellest väga palju probleeme tekkida, igaüks tahab ennast võrdselt realiseerida. Ja need kokkupuutepunktid tohutult, et suured ja siis tuleb väga palju kompromisse teha. Kompromissid, kui need on laval näha, siis noh, siis võib tekkida küsimusi, kas see peaks nii olema, peaks? Üks asi, mille kohta ma tahtsin veel küsida, on see, kuidas sa nii-öelda erinevate Meediumite vahel liigud tegeledes nii-öelda oma doktoritöö raames uurimustööga, mis eeldab väga palju lugemist, mõtlemist, kirjutamist vahepeal täiesti kõike näituse vormis, nüüd on olnud etenduskunstide valda liikuvad asjad, et see on nagu kaasaegse kunstniku musternäide põhimõtteliselt, et sa valid vastavalt ideele oma meediumi, et sa väljendad ennast ühesuguse vabadusega väga erinevates kohtades. Ja vahel mulle tundub, et see nii-öelda küsitud või pealesunnitud interdistsiplinaarsus, et see on ka üks müüt või et see on ka üks müüt, mida meile meeldib ka meist endast jutustada. Tegelikult inimestel see ümberhäälestamine, ümberlülitumine, mingi teise meediumi tunnetamine, et see on ikkagi keeruline. Vot mina ei tea, ees see tõesti niimoodi on, et kaasaegsed kunstnikud on selline interdistsiplinaarne vabadus liikuda päris palju, igal pool ringi, aga teisest küljest, mida me reaalselt näeme, on see, et kaasaegses kunstis on ikka väga tugevalt juskui produkti põhine. Selline ühe formaadipõhine tegevus. Jaa, interdistsiplinaarsus tähendab siis mingid formaadid kohtuvad või siis mingi formaat kõnetab mingeid teisi, formaate aga säilitab oma formaadi mingis mõttes täieliku muutumatuse. Ja minu meelest see oli jälle läheb selle üldideoloogilise teemaga kokku, kus meil on näiline piirivabadus. Aga sisuliselt selle piirivabaduse sees on tohutu anakronism ja mingit väga konkreetset peidetud ja see toimib kaasaegses kunstis täpselt samamoodi. Ma ei näe seda väga sellist interdistsiplinaarset vabadust ja ma ei näe väga selliseid kunstnikke, kes tõepoolest väga erinevaid asju, sest see on tohutult suur risk nii-öelda selline libe jää, kaotada nii-öelda oma selline produkt või nagu kest. Tattale Rander Omaikaad veel novembris Von Krahli teatris. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.