Heliga ja kära, mina olen Kersti hinna algab Üheksanda novembri helikaja saates arutleme kooli muusika teemal, kuivõrd toetub tänane muusikaharidustraditsioonile ja kui palju on toimunud muutusi ja uuendusi õpetamismeetodites. Vestlusringis on Riho Pätsi koolimuusika fondi juhatuse esimees Inge Raudsepp ning tänavused laureaadid muusikaõpetajad Niina Esko Kuusalust, Tiiu Peäske Tallinna muusikakeskkoolist ja Kristo Käo tartust muusikauudiseid välismaalt, vahendab nelejevastentfeld. Arvamusrubriigis on Raili Sule muljed ja mõtted Metropolitan Opera kinoülekandes nähtud Dmitri Šostakovitši ooperist nina ning Lembi metsa arvamus Klassikatähe Marcel Johannes kitsekontserdist, kus ta esines koos pianist Martti raide ja trios klassivendade Robert Traksmanni ja Rasmus Andreas Raide. Kolmapäeval toimus Tallinna 20 esimeses koolis väga pidulik sündmus Riho Pätsi koolimuusika fondi laureaatide austamine ning Riho Pätsi mälestustahvli avamine. Riho Päts töötas ju just selles koolis muusikaõpetajana pea 15 aastat. See sündmus andis põhjuse tänaseks kooli muusika teemaliseks aruteluks. Kuivõrd dub tänane muusikaharidustraditsioonile, kui palju on toimunud muutusi ja uuendamisi etamis meetodites, mis inspireerib, millised on peamised probleemid? Ma paluksin stuudiosse Riho Pätsi koolimuusika fondi juhatuse esimehe Inge Raudsepa ning tänavused laureaadid muusika tajad Kuusalu keskkooli muusikaõpetaja Niina Esko, kes pälvis fondi muusikaõpetaja Preemia instrumendi õpetaja preemia laureaadi, Tallinna muusikakeskkooli viiulipedagoogi Tiiu Peäske. Ning Tartu stuudiost ühineb meie vestlusega kitarrist ja pedagoog Kristo Käo, keda Riho Pätsi fond tunnustas muusikapedagoogikauurija ja koolimuusika edendaja valdkonnas. Tere tulemast kõigile ja palju Õnne selle tunnustuse puhul. Riho Päts oli muusikuna väga mitmekülgne ja seetõttu on ka fondi laureaadid neljalt erinevalt alalt. Lisaks nimetatu üle on alati ka helilooja preemia ning sel aastal pälvis selle võrratute lastelaulude lastemuusikalide ja noorte ooperi autor Priit Pajusaar. Meiega keskendume täna just muusik ka õpetusele ja annaksingi sõna kõigepealt hinge raudsepale. Meenutamaks väga lühidalt kokkuvõtvalt Riho Pätsi pärandit kui suures osas toetub see meie kooli muusikat tänapäeval Riho Pätsi elutööle. Ma võin öelda seda, et tegelikult, kui täna vaadata tagasi nendesse aastatesse 1923, kus Riho Päts kutsuti tööle Tallinna 20 esimesse algkooli muusikaõpetajaks Emms, Martinson oli see mees, tuntud ühiskonnategelane, haridustegelane, siis Nendel aastatel muutusid oluliseks just mitmed asjad. Me teame seda kui kooliuuenduse, reformi, koole, Juhandusliku liikumist ja sellel ajal muutus väga oluliseks just nimelt lastevõimet arendamine, tema individuaalsuse tundma olemine, tema võimete arendamine ja praktiline musitseerimine, samuti tänapäeva mõistes õppekäigud ehk silt kooli, muusikaõpetuse ja muusikakultuurivaheajal väljaspool kooli. Ja kui tänasesse päeva vaatame ja mõtleme tänase muusikaõpetuse ainekava peale, siis tegelikult need asjad on taaskord päevakavas ja ei puudu sealt ka lõiming, mida nendel aastatel teatavasti Johannes Käis oli ju selle kooliuuendusliku liikumises otsas. Väga-väga suuresti just rõhutati sellise keskustamine ehk ainetevaheline lõiming ja see on ka alati rõhutanud, et seoseid tuleb luua ainete vahel, et muusika oleks toeks ja ka teised ained oleks toeks just muusikaõpetusele. Nii et ma ei tahaks öelda, et midagi olulist, et on väga muutunud, aga kindlasti on täna koolis teine laps. Ja see on see, mida me peame arvestama ja ka kindlasti väga paljud tehnoloogiad ja uued meediad pakuvad meile uusi võimalusi. Ent ometi on ikka üks oluline asi, on see lapse isiklik suhe lauluga lapse isiklik suhe pilliga ja tegelikult see viib ju selleni, et tast kujuneb kas siis muusikaharrastaja, kitarrimängija, plokkflöödimängija, no mis iganes pill, see on, sest nii nagu Aarne Saluveer eile ütles, et üks pill avab tegelikult võtmed teiste pillide juurde ja nii see ka on või siis saab tast hea kontserdikülastaja ja muusikateatrikülastaja. Et need Riho Pätsi pedagoogilised põhimõtted on ikkagi täna aktsepteeritavat täies ilus. Koolis on laulutund puhas rõõm, kui klassi ees on tore õpetaja, kes suudab tõepoolest lapsed sinna muusika võlub maailma kaasa viia. Niinaiska, kuidas teil on õnnestunud? Oma ise armastas väga muusikat ja kui ma seda ise armastan ja püüan seda armastust edasi anda läbi kõikide meetmete, et siis ma arvan, et lapsed on ka õnnelikud. Iga tund tuleb loomulikult ette valmistada, iga tund on eriline. Nendega võivad paralleelklassides olla ju sarnased tunnid, aga igaüks on neist väga eriline, sest lapsed on erinevad ja tunni käigi piss muutuda. Õpetaja muusikaõpetaja eriti peab olema väga loov ja lähtume antud olukorrast. Et mis nägu lapsi köidab, võib-olla üks meetod meeldib ühele klassile rohkem, teisele klassile ei lähe see väga peale. Siis peadki muutma ja mõtlema, kuidas neid uuesti haarata. Pead kogu aeg käesoleva, nad peavad sinuga kaasa tulema. See on väga oluline. Ma kohe siin Niinaga lisaks juurde, et eile ka mitu korda toonitati seda. Riho Päts ütles, et muusikaõpetaja õpetaja peab olema avatud. Ta peab olema uuendusmeelne, ta ise oli seda ja ta nägi seda õpetajat kui võtmeisikud koolis. Ja ma arvan, et täna ongi üks see noh, ütleme, mitte pidur, aga väga oluline võti on taas kord muusikaõpetaja, kes tegelikult avab need uksed endale. Kõigepealt ta ise saab aru sellest, et on vaja täiendkoolitust, see, et ta huvitub sellest, mis on väljaspool muusikat, ka maailmapilt, sest tänapäeval, kui me ikkagi lastega saame arendada vestlust, küsida nende arvamust üldse maailma asjadest. Sest ma ei kujuta ette seda, et õpetaja räägib ainult muusikast lastega. Me saame muusikast rääkida, aga sinna lülituvad ju väga-väga palju elulised probleemid just nimelt. Ja õpetaja, nende suunaja. Ja tegelikult õpetaja ilmselt tunneb ennast ka ikkagi väga hästi, kui lapsed tema käest tulevad küsima. Kui lapsed on teda nähes rõõmsad ja kui on selline väga hea mikrokliima, nii muusikaklassis, aga ka koolis üldse, siis ilmselt kaob ära ka see probleem, millest me täna nagu eesti kooli puhul kõige rohkem räägime ja pead murramehäälse õpimotivatsioon. Tahan olla koolis, tahan musitseerida, tahan draamat teha, tahan bändi teha. Et see selline algatus õpetaja poolt kandub ilmselt edasi ka algatusena õpilastesse. Ja muidugi see on väga hea tunne, kui nad lähevad muusika Tõnist ära lauluga mingi laul on nii köitnud, et laulavad trepi peal või tulevad pärast tundi ja kallistavad. See on ka väga armas, et sa saad nagu selle tänuga tagasi. Muidugi, seda peab küll kinnitama, et nagu hinge ütlesin, et lapsed on muutunud lapsed on väga muutunud. Väga palju on ju tähelepanuhäiretega lapsi koolis väga palju ja keskendumist keskendumishäiretega, neid tuleb üha rohkem juurde, mida mina näen praegu koolis. Aga noh, ma arvan, et muusikatund peaks olema see, mis pakub, nii et kõigile lastele rõõmu. Sa pead suutma ta sealt välja tuua sellest kestast, mis ta on ja põnevaks tegema tema jaoks selle asja, kas sa annad mingi pillidele kätte? Kuule, pane tähele ja mängi meetmed on erinevaid pillimäng, mis laula ainult seda osa kaasa. Muusika kuulamine, muusikaline luuleme, õudselt muusika liikumine on ka omalooming, just, et paned muusika mängima ja ütled, et ole hea ja liigusele muusika järgi täitsa vabalt keegi ei ütle, et see on vale. Kõik on õige, mis sa teed siin? Nii et see elamusitseerimine, ma olen kuulnud just lapsiga, kes nurisevad, et nad peavad neid raskeid termineid pähe. Peamaja ja muusikatund keskendub teooriale. Mis teie seisukoht on, kuidas need vahekorrad peaksid olema kõik see, mis puutub laulusse ja noodikirja, ütleme, antud hetkel, mida sa omandad laulus. Nii palju ta peaksid küll teadma, eks ole. Aga keegi ei korista selles, kuidas seda ei tea, ütleb järgmine laps, kes teab seda terminit ja tema saab ka teadma, kordab seda, ega see ongi läbi kordamiste läbi oma tegevuste ja läbi oma läbi elava musitseeris elava muusitseerimise toimub see see õppeprotsess, eks ole, et see, mida ta peaks siis omandama. Et tegelikult jah, Riho Päts juba kolmekümnendatel rõhutas ja ja väga oluliseks pidi, et tegelikult kõik muusikalised teadmised ja oskused tuleb omandada ja selgeks saada läbi praktilise musitseerimisega mitte nii, et me võtame eraldi dünaamika termineid või siis agoogikat või ükskõik mida tegelikult on see, kui ma liigun, siis õpetaja ütleb, kas on siis viiva laps saab aru või laps vastupidi, roviseerib hoopiski nii või naa mingis vormis näiteks Aabeeaa vormis. Et see käib jah, niimoodi Ta ikkagi kõike ise praktilise tegevuse, kõike. Et õpetaja Niina Esko siin juba viitas kitarrile ja kitarriõpetaja on meil tartus liinil. Kristo Käo. Tervist. Tere Teie olete sidunud seda pillimängu üldhariduskooli muusikaõpetusega, et mismoodi see töö on käinud. See, et koolitundidest pilli mängitakse, mõnel pool ei ole väga ebatavaline, aga see, et ta on õppekavas sees ja et see on kohustuslik kõigile, et see tegelikult üllatas nii mõndagi, kes sellest kuulis ja kui ka praegu räägin inimestega sellest, et kolmandas kooliastmes on kitarr õpilasele kohustuslik, tähendab, ta peaks omandama lihtsamad akordi mänguvõtted, siis üldiselt kergitatakse kulme ja kellel endal juba kooli kaugele jääb, siis osa neist kahetsevad, et nad enam koolis ei käi, aga osad ka on üsna skeptilised selle suhtes just sellepärast, et kui miski asi muutub kohustuslikuks, siis on karta, et see on tema populaarsuse hääbumise alguseks. Sellepärast et paljude jaoks kitarrimäng, bändi tegemine, popmuusika on pigem koolikeskkonnale vastandumise võimalus ja kõik popmuusikas noh, niimoodi uuenduslikuks või selliseks teravamaks on läbi aegade peetud, kui me seda vaatame, kuidas on tekkinud seal alati tekkinud protestist aastandusest millegi vastu. Nii et selles suhtes see kohustuslikuks muutmine natukene ohtlik, aga hetkel on seis selline, et nendest õpetajatest, kes on vastava täiendkoolituse läbinud ja peaksid suutma koolis kitarriõpetajana nendest umbes pooled seda hetkel teevad nii et algus on tehtud ja kusagil kolmveerand kuule meil ootamas. Et see pilliõpetus ka nendeni jõuaks. No igatahes kolmapäeval laureaatide austamisõhtul oli ühel hetkel lava täis kitarridega noori ja nad paistsid kõik väga rahulolevate nägudega. Tundus küll jah ja noh, need koolid, kus on siis kõik võimalused olemas, kitarriõppeks õpetaja oskab pillid olemas, siis me oleme näinud, et nendes koolides üsna kergesti tekivad erinevad väiksed ansamlikesed. Neid pille kasutatakse ka väljaspool klassiruumi, kui kool seda lubab, aga keelamiseks tegelikult põhjust ei ole. Minu arvates võiks need Pille kanda vaheajal või nädalavahetuse päevadel kodudesse mängimiseks, mis nad ikka klassis tolmu koguvad. Mul oleks hea mälestus Rocca al Mare koolist, Aarne Saluveer tohutu innovaator, taas hakkas mõtlema ka pillimäng pillimäng. Läksin ma sinna kooli, mingi lauluvõistlus oli ja vaatasin täiesti sihuke vapustav biit oli, lapsed istuvad põrandal, lapsed, õpilased põrandal, kitarrid käes, sõõrmitsevad see oli vahetund. Kuskil nurga taga oli keegi plokkflöödiiga, kuskil keegi olid tšembega harjutas või tegi seal midagi, aga ilmselt oli tal musitseerimise vajadus. Ja see oli tegelikult ka üks selline nagu alge või tõuge. Et me nägime tookord reaalselt, et tegelikult laste huvi on väga, väga suur. Ja nagu meilegi nägime siin Keila ja Gustav Adolfi laste puhul, et olid ju juurde võetud veel viiul, flööt, vokaal, basskitarr, eks ole võimendusega, et siin võib veel rütmi, eksale trummid ja kõike juurde panna, nii et see maailm on tegelikult väga rikas ikkagi. Ja kui me räägime siin veel kahest, nagu sa, Kristo, ütlesid, et et kui muutub kohust kuslikuks, no vaat et siis võib tekkida, ütleme, selline nagu tõrgemäe probleem. Aga samal ajal kui me lapsele ikkagi seda pilli kätte Ta ei anna, on see plokkflööt või viiul või on see kitarr või on see kannel, või on Orph pill mingi rütmipill, et ta saab selle esimese musitseerimisega olemuse ja siit nagu eile jälle, ma kordan nagu avad ukse, lähed järgmiste pillide juurde siis terves maailmas, täna räägitakse formaalsest ja mitteformaalsest haridusest sellest, et on väga suur lõhe, millele sina, Kristo ka juba viitasid, et lastele meeldib noh, nagu teha operatiivselt muusikat seal kuskil kodus kuskil klubis ja vähemalt mitte koolis. Et kuidas seda nagu kokku viia tegelikult, mida nad rakendavad, noh tahes-tahtmata Nad ikkagi kasutavad, on see kitarr või on see trumm või mis iganes teatud asju sellest, mida nad koolis õppinud ja ei olegi see ju nüüd hirmus oluline, et sa, bänd oleks ju koolis, ta võib ju olla kuskil kodus tulevad kokku mängivad musitseerivad, et see ongi nagu niisugune väga tore, et neid võimalusi edasiminekuks on väga valju. No ütleme, et Eestis on, ses suhtes ma näeksin nagu ka veel selle koorilaulu juurde. Et need traditsioonid on väga-väga laiad aastatetagused ja sajandite tagused. Et see, et meie ühislaul muusikatunnis tegelikult kandub ju koorilaulu, mis on ka ütleme, teatud liiki ühislaulmine ja sealt ta kandub lauluväljakule, mis loob interaktsiooni publiku ja selle vahel, kes on lauluväljakul. Et tegelikult need teadmised kanduvad kõik ka väljapoole kooli. Et see on see, mida praegu maailm otsib, et noh, Eestis on tegelikult baas päris hea olemas, et oleks ainult raha, et koolid ikkagi saaksid muusikainstrument rohkem muretseda. Kristo Käo, teie juba kuus aastat õpetate noortele kitarriga internetis, kuidas taoline õpetus toimimine? Jah, see on isegi juba, kui ma ei eksi, siis 708 aastaga see käib siis niimoodi, et inimene õpib aga saadab oma harjutused salvestatud kujul õpetajale kuulamiseks, niimoodi käis viimased seitse aastat. Kuid praegu meil on valmis saamas ka selline automaatne lahendus, nii et õpetajat sinna juurde vähemalt algtasemel jälle tarvis. Koostöös Tartu Ülikooli informaatikute ka meil on olemas selliseid vahendit, mis suudavad inimese rütmi, tempo, helikõrguse vigu arvesse võtta ja siis vastavalt soovitada. Ja ma olen siis kokku, paned harjutused nullist kuni 100-ni ja sealt veel edasi. Ja nende tööriistadega ma olen aastal, need on ka päris päris tore tööd teha, sest et inimese kõrv kipub Petva, kui ma ise arvan, näiteks mängin teatud tempos, ema ei, kõigu võib ma võtan teatud tempo nivoo siis arvutan üsna halastamatu ja ütleb, et 120 asemel minutis kõlas 116. Ja alguses ma seda uskuda ei tahtnud, aga me pole seda väga, sellised teravad kõrvad on nendel algoritmide, mida me kasutame. Muidugi noh, ega me ei taha koolitada masinaid. Aga milles see probleem on? Selles, et ta pillitund maksab ju tegelikult üsna palju, sellepärast et traditsiooniliselt on meil kohal üks õpetaja ja üks õpilane ja mõlema aeg jookseb. Et see on päris suur probleem ja vaatame näiteks Inglismaal, kus muusikakoole küll sellisel kujul ei ole. Aga inimesed siiski pilli õpivad koolide juures, siis nad jõuaksid individuaalse tunnini. Selleks lähevad tavaliselt mitu aastat aega. Aga meie just alustame tavaliselt, noh, see on juba muusikakooli kontekst muidugi, aga, aga meil ikkagi peetakse seda veel väga tavaliseks. Aga kui me hakkame hindadest rääkima, siis tavaliselt läheb see soovile. Kui palju neid internetti õppureid on? See kõigub, aga kusagil 12000 juures on jäänud nüüd pidama. Need on eesti keelt kõnelevad. Aga vahepeal oli meil üle 3500 iirlase, sai tõlgitud ka hiina keel, aga seal natukene jäi puudu, et see asi turule tuleks. Aga ma mõtlesin, et et tegelikult ma olen õpetanud ka inimesi klassiruumis päris palju ja aastast 98 koma grupitundidega tegelenud, nüüd arvutasin, et kuskil 2000 või 2500 õpilase vahel, kes ma olen päriselt klassis käinud ja mõtlesin oma põhikooli peale tornimäel Saaremaal. Vaatasin nende kodulehelt, et lõpetamise tempo on umbes selline. Selleks, et saada 2000 õpilast koolist läbi käima, läheks umbes 150 aastat, nii et tõesti seda tarbitakse. Kvantiteeti, nagu olen pidanud nägema ja läbi tegema. Kas kvaliteediks õnnestub destilleeritud, eks seda näitab aeg. Eile just oli juttu ka sellest, sa hakkasid rääkima praga kvaliteedist ja kvantiteedist et õpetaja, kes nüüd on läbinud sinu täiendkoolituse, hakkab nüüd, eks ole, tegema lastega seda ja need lapsed on niivõrd innustunud ja muuseas seal kadi sama jutt ütleb niimoodi, et tead, lapsed oskavad nüüd minust juba paremini, see tähendab, et õpetaja on andnud sõrme kitarrile ja nüüd varsti annab ka käe, sellepärast et tema ise Kadepi harjutama. Et tegelikult niimoodi ta lähebki, et see kvaliteet ja kvantiteet, noh, mida me taotleme, et loomulikult see kvaliteet on oluline. Aga nagu ma eilegi vaatasin neid lapsi seal musitseerimas, siis tegelikult nad olid ikka väga innustunud ja välja tuli ju päris hästi ja üks nendest ilmselt äkki meie laureaat Pajusaar ütles, et ühest saab kindlasti soolot. Ta on see, kes seal bluusi mängis, väga innustunult. Tema on tegelikult aldimängija, nii et keelpillikool välja Tiiu Peäske, teie olete koolitanud professionaaliks mitu põlvkonda viiuldajaid, kas riiulit saab ka internetis õpetada? Kindlasti saab õpetataksegi. Minul seda võimekust ei ole, aga nooremad põlvkonnad kindlasti. Aga kui palju on näiteks teie õpetamismeetodid siin aastate jooksul muutunud? Ma ei oska sellele päris vastata, võib-olla veidi on, lapsed on kaasanud ja praegu on ju võimalik igalt poolt kuulata, vaadata, mismoodi mängitakse, teha omad järeldused, lindistada oma mänguvideosse, võtta oma mängu, mis on väga kasulik. Kes vähegi huvitatud on, teeb seda võrrelda ennast oma kvaliteete ja seda, mis sa kuuled ja näed ja nii, et need asjad kõik juurde tulnud, mida minu nooruses oli vähem, ei kuulasime ainult plaatide pealt, kuidas teised mängisid. Vahel harva sai ka minna helikabinetti lindistama, aga nüüd on ju see igalühel igal hetkel igasugustel tehnilistel võimalustel käes. Aga kuidas Eestis neid järeltulijaid on, ütleme nagu viiuldajaid, keelpilli mängijaid väga palju järjest tuleb juurde. Meil on keelpilliosakond suur ja igal aastal täiendava vastuvõtuga. Me võtame juurtega kooli nii-ütelda endise nimega lastemuusikakoolidest, kes tulevad juurde. Keelpilli on palju tahtjaid. Nii et see huvi on suur, kastan nagu üle Eesti siis see huvi, ütleme Põlvas on oma koolkond, Arundi teeb seal, eks ole, ja Saaremaal ja igal pool, kus on vähegi ettevõtlik õpetaja ja on ja ma peaks seda ka ütlema, et sellest ajast peale, kui ma ise õppisin selles koolis ja see, kuidas praegu mängitakse ja kuidas lõpetajad esinevad, seal on väga kõva sõna, ütleks ma praegu. Ja meie lõpetajad pääsevad kõikidesse, kus need huvi on, kõrgkoolidesse sisse, ma mõtlen muusikakõrgkoole üle maailma ja see on rõõm. Kui vaadata ka meie Riho Pätsi koolimuusika hundi laureaate, siis no keelpillid, nagu öeldakse, ruulivad ikka küll tšellistid ja viiuldajad ja ja tegelikult on ka see jällegi oluline, et nad rääkisin selle juurde, et märgake inimesi enda ümber märgake tegijaid ja ses suhtes ma küll innustaksin siin ja praegu võimalust klassikaraadio kordad. Et vaadake, kes on, et tublid inimesed, õpetajad, kas instrumendi valdkonnas kooli muusikaedendajad, olge julged ja esitage. Et olla nominent, on ka juba suur au tegelikult. Et võib-olla peaks aina rohkem inimesi tänama selline kõige lihtsam käepigistus ja ta ei peagi olema mingi suur preemia või mis iganes, aga ta lihtsalt märg kadi inimeste enda ümber. Tegelikult täna me väga vajame seda. Ja Eestimaa minu arvates on täis andekaid lapsi ja meil on palju võimekaid õpetajaid, nii et julgemalt tööle minna ka mitte ainult Tallinnas, vaid ka teistes Eesti kohtades andekaid lapsi on kõikjal, kes tahavad õppida ja on innustunud, kui saavad innustuse. Aga kas näiteks ütleme Tallinnast, kui nad lõpetavad Muusikaakadeemia minnakse siis ka Valka või, või kuhugi sinna Pärnumaa Häädemeestele? Värskasse lähevad praegu kõik hea meelega, sest seal on see folkloor nii tugevalt muusikakoolis sees, et seal õpetajate puudust ei ole. Ma arvan, et see aeg on veel ees kus minnakse kõikjale, sest et kui tiivad kannavad, siis tundub nii, et lendaks üle piiriga ikka ja kannavad tiivad. Nii et see on meie õpetuse tore külg. Aga teisest küljest ehk tulevad ikka, ta tuleb tagasi. Just just. See on tõesti tore, et meil on teatud fonde, kes tunnustavad õpetajaid, sest muidugi noh, kasvõi Tiiu Peäske puhul või kui on õpilased, jõuavad kaugele, et see on õpetajale endale rahuldus, aga alati Te ei teadvustata ka seda, milline õpetaja töö seal taga on. Aga kui nüüd hakata kokku võtma meie jutuajamist, mis võib-olla praegu üldse selle kooli muusikaõpetuse eesmärk on x kooli muusikaõpetuse eesmärk on see, et parandada villase emotsioone, armastust muusika vastu, nagu ma siin alguses ütlesin, et anda talle valikuid, kas musitseerimiseks pillidel või siis laulmiseks tähendab see vahetu kokkupuude muusikaga, aga ka muusika kuulamisega, mis ma tulen jällegi selle formaalse ja formaalse hariduse juurde, kus tänapäeval on väga väga oluline, et tunda huvi ka selle vastu, millist muusikat lapsed üldse kuulavad ja tegelikult ka nendest rääkida tunnis seda väga palju ka tehakse, sest õpilased teevad ju ka referaat ja esseesid sellest, mis neid huvitab. Aga teine pool on see meie õpetuslik pool ja see ülesanne, et me tutvustaksime head muusikat, klassikalist muusikat, et me suudaksime tuua häid interpreedid. Ta nagu Riho Päts ütles, et lastele peab kõlama kõige paremas esituses muusika siis sinnapoole oleme teel ja ma arvan, et üks selline võimalus on tihendada võib-olla seal kohapeal sidemeid muusikakoolidega sest seal on õpetajad, kes on ameti õppinud kõrgkoolides oma interpreedid mingil alal. Seal on õpilased, kes selles koolis töötavad, et alati ei ole mõtet oodata eesti kontserdi kontserte, vaid pigem seda paikkonna oma tunnet veelgi läbi selle kasvatada. Et me nagu eile tunnetasime. Lydia Rahula ütles, et ma olen uhke, et ma olen Tallinna 21.-st koolist, kus on muusikatraditsioonid nii tugevad, et me saaksime sellise tunnetuse, võib-olla ei pea see ainult muusika olema, mõni ütleb, et meil on kirjanduse ja emakeele traditsioonid nii tugevad, et noh, see ongi see, et võiks olla väga palju võimalusi, aga muusika on üks väga oluline võimalus. Ma tahaks siia veel ühe sellise mõttearenduse lisada. Et kui me küsiksime Eesti põhikoolidest laste käest, et milline on kõige tähtsam õppeaine, siis ilmselt muusika ei tuleks esikolmega viie hulka. Aga ma kuulan hästi palju kokku inimestega, kes on elus raha teeninud ja kellel enam sellega egolmelist asjadega nagu muret ei ole. Ja kui ma küsinud nende käest, mis on elus oluline, mida nemad tahaksid teha, siis sealt tuleb ainult tegelikult kahterite vastuseid, nad tahaksid tegeleda spordiga ja nad tahaksid tegeleda kultuuriga teha ise muusikat, kunsti või lugeda kirjandust. Ja see ongi kõik. Nii et kusagil seal vahepeal läheb nagu see kaduma tagantjärele nad mõtlevad, et nad oleks võinud juba varem sellega tegeleda, aga siis nagu ei taibanud seda teha nii et kuskil informatsiooni lekke on hetkel päris suur ja ja muusikatundidest vähem ei ole ju põhikooli õppekavas mitte ühtegi tundi. Üks kord nädalas on kõige vähem olla. No ütleme niimoodi, et jah, esimesest neljanda klassi on küll kaks, aga loomulikult on seda vähe. Aga tegelikult siin on üks selline võimalus, mida, mida võiks ka koolid rohkem kasutada ja kui praegu on ainekavade korrigeerimine, siis on kuulda ka selliseid hääli, et tegelikult need vaba- ja valikainetunde, et neid palju rohkem võiks anda ka muusikale. Ja see tegelikult nii mitmetes koolides ka on, et muusikat õpetatakse edasi ka peale viiendat klassi kaks tundi nädalas. Et me peame ise palju rohkem sellest rääkima ja kindlasti üks selline noh, nagu võtiga, mis avab niisugust muusikat nagu üle-eestiliselt ütleme laiemas kultuurikontekstis on nädala tagasi toimunud see laulupeokonverents, kus Marju Lauristini ja Vihalemma uurimust tutvustati. Et tegelikult Need uuringud näitasid küll väga tugevat. See on noorte just nimelt noorte huvi ja sealt muidugi tuli välja eelkõige muidugi koorilaul, aga näiteks muusikaakadeemias on üliõpilased teinud küll uurimistöid ja see oli minu meelest oli 2009 või midagi sellist, kus noorte huvi muusika vastu, aga no ma ütlen, muusika vastu oli väga suur, aga, aga siin on muidugi see, et kas muusikat tunni vastu, et siin on võtmeisik, õpetaja ja ka kodud ja vanemad, kes suunaksid oma lapsi õppima. Nad ei kahetse mitte kunagi seda, kui nende lapsed on õppinud korralikult mingit pilli mängima, sellega tegelenud need lapsed ei elus ükskõik millise alanud ka valivad kunagi hätta. Mitte kunagi. Niisiis vaadakem tulevikku ja tähtsustagem laste muusikaõpetust. Suur aitäh teile kõigile. Vestlusringis olid Riho Pätsi koolimuusika fondi juhatuse esimees Inge Raudsepp ning tänavused laureaadid muusikaõpetajad Niina Esko Kuusalus, Kristo Käo Tartust ja Tiiu Peäske. Muide, Tallinna muusikakeskkooli keelpilliosakonna juhataja, kauaaegne viiuliõpetaja Tiiu Peäske pälvis nädalapäevad varem ka president Ilvese kultuurirahastu hariduspreemia. Õnnitlused ja tänu meie tublidele õpetajana telemuusikaharidusteemadel arutleme helikajas aga edasi. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Hiljuti tehti teatavaks järgmise aasta Salzburgi festivali kava, mille sisulises keskmes on esimene maailmasõda ja sellele järgnenud ajajärgust mõjutatud ja ajendatud teosed. Festivalil toimub kokku 280 etendust ja muusikasündmust. Festivalil rikast lähtuvalt on selle keskmes tuleval aastal ka Karl Krausi teoskadel aas teisav mänghanud ehk inimkonna viimased päevad. Uue ooperinimega Charlotte Saalomon on festivali jaoks kirjutanud ka prantsuse helilooja Mark Andre Albavi. Ja see ooper räägib Charlotte Saalomoni elust. Saalomon oli Briti juut, kes tegutses kunstnikuna, kes mõrvati Auschwitzis 1943. aastal. Festivali president helgaraabolst Adler ütleb, et festival keskendub sõjateemale seepärast, et Salzburgi festival ise oli ju esimese maailmasõjajärgne vili. Salzburgis korraldati ebaregulaarselt muusikafestivale juba 1877.-st aastast alates, kes aga 1910. aastal see traditsioon katkes. Festivali plaaniti esialgu aastaks 1914, aga siis puhkes sõda. Lõpuks toimus festival siiski 1918. aastal ja selle korraldamise taga olid viis meest, poet ja draamat. Lavakujundaja ja kunstnik Alfred Roller, dirigent Franz Shalkija, festivali direktor Max Reinhardt. Lisaks sõjateemale keskendub Salzburgi festival tuleval aastal tal ka Richard Straussi loomingule sest 11. juunil möödub Straussi sünnist 150 aastat. Ooperis staaridest Löövad tuleva aasta festivalil kaasa näiteks Annane treppkoja, platsi Domingo ja Salzburgi. Festival toimub 18.-st juulist 31. augustini. Kui tänavusel Richard Wagneri aastal, mil möödus 200 aastat, temas sünnist, on välja antud kõikvõimalikke uhkeid ja veelgi uhkemaid plaadi kombel plekte Wagneri muusikaga siis plaadifirma vooner klassiks andis hiljuti mälupulga peal välja Wagneri ooperi Petroloogiani talongisõrmus. Eriliseks teeb salvestusega see, et mälupulgale salvestatud helifailid on komprosseerimata ja lisaks Detroloogiale on kaasas ka mitmeid teose ja selle ettekandega seotud lisamaterjale sealhulgas ka kaks filmi. Samuti seletatakse lahti 65 erinevat leitmotiivi, mis selles ooperitsüklis sisalduvad. Tegu on salvestusega aastast 1991 ja Wagneri suurteost juhatab dirigent Daniel Varnbain. Viimane säärane ettevõtmine, mil muusikat pandi müüki mälupulgal seostub firmaga teldek, mis andis mälupulgal välja Johann Sebastian Bachi kogutud teoste salvestused. Itaalias Ratšokkalabria linnas asuvat muusikainstrumentide muuseumi tabas aga suur õnnetus. Nimelt hävines muuseum tulekahjus. Muuseumi kollektsioonis oli 800 ajaloolist instrumenti. Õnnetuse põhjused on veel selgitamisel, aga tõenäoliselt oli tegu süütamisega, sest põlenud majast leiti bensiinikanister. Internetikeskkond job andis esimest korda välja oma muusikaauhinna. See puudutab popmuusika valdkonda. Youtube'i publik hindas aasta artisti auhinna vääriliseks räppar Eminemi ja parimaks läbimurdeartistiks pappi tuua Mcmooja laiali. Lewise New Yorgis toimunud auhinnatseremoonia kanti üle ainult internetis Youtube'i keskkonnas. Muusikaauhinna asutamine on netikeskkonnale omamoodi sissejuhatuseks, et käivitada oma muusikateenus, mis hakkaks toimima sarnaselt, nagu toimib näiteks muusikakeskkond Spotify. Samas on Youtube tänapäeval võtmas üle 1900 kaheksakümnendatel aastatel alustanud MTV funktsiooni uute artistide tutvustamisel. Viimasele, seal on muusikauudistest palju läbi jooksnud naismuusikuid Lotte ja naisdirigentide teema. Hiljuti äratas tugevat vastukaja Pariisi konservatooriumi rektori Bruno Mantovani mõttekäik. Nimelt kuidas Mantovani väheste naisdirigentide arvu põhjuseks olevat naiste nõrgema füüsilise vormi ja pereelu, mis ei luba laste saamisel enam mööda maailma ringi reisida. Mantovani selge seisukoht oli see, et ebavõrdset kohtlemist mees- ja naisdirigentide vahel pigem ei esine. Ja kontsertide põhjal tehtud statistikas paistab välja lihtsalt see väga vähestel naistel on ambitsiooni dirigendiks saada. Mantovani sõnavõtt äratas paljudes tugevalt pahameelt. Sellele reageeris ka Soome tunnustatud helilooja Kaija Saaria hoo kes enda sõnul esindab üsna mitut vähemust. Nimelt lisaks sellele, et ta naishelilooja kondaga vasakukäeline sarja ütleb, et oma muusikutee algusaastatel end tõestada püüdes tundus talle, et meeste ja naiste võrdsuskultuuri ja muusikaelus on suurenemas. Sarja ütleb, et ta pole aastaid neil teemadel sõna võtnud, aga Bruno Mantovani seisukoht pani teda mõistma, et isegi nüüd, 30 aastat hiljem võitlevad naisdirigendid ja naisheliloojad sarnaste olukordadega nagu saar, jahu ise oma muusikude algul. Talle tundub, et olukord selles vallas pole aastatega mitte tasapisi paranenud, vaid igasugune paranemine on täielikult peatunud juba mõnda aega tagasi. Eriti hakkab naiste diskrimineerimine saar jahu sõnul silmapoliitika, majanduse, teaduse ja kultuurivaldkondades. Naiste alahindamine neil aladel on tema sõnul vana harjumus, mis on visa kaduma. Sarja usub, et tänases valdavalt meestekeskses maailmas tuleks senisest hoopis enam rakendada naiseliku arusaamist ja mõtlemist, et muuta ühiskonda mitmekesisemaks. Sarja õhu sõnul ei soovi ükski professionaal muudkui, et teda hinnatakse tema tegelik erialaste oskuste põhjal. Lõpetuseks eesti muusikutega seotud uudiseid. Kuuendal novembril toimus Londonis Royal festival Haulis kontsert Taimla Spiuti, kus kõlas Arvo Pärdi vokaalia orkestrimuusika. Londoni filharmooniaorkestrit ja koori juhatas Tõnu Kaljuste. Kontsert toimus South Banki keskuses mainekal festivalil Tavastis. Naisfestivali eesmärgiks on esitleda 20. sajandi parimat muusikat. Tänavusel rahvusvahelisel nüüdismuusika ühingu festivalil esindas eesti muusikat Tõnu Kõrvitsateos Con soolovioolale. Teos kõlas seitsmendal ümbril Slovakkia muusiku Milan Paala kontserdil koositše kultuurikeskuses. Rahvusvaheline nüüdismuusika ühingu festival toimub neljandast 14. novembrini Austrias ja Slovakkias. Miriam Kelly ja Erkki-Sven Tüüri teoseid sai kuulata tänavusel uue muusika festivalil Sound of Stockholm viiendast üheksanda novembrini. Ettekandele tulid Mirjam Tally veetilgast sätendav veel möödunudaastane päike flöödile elektroonikale, esitajaks flotist Anna Svenstoter. Erkki-Sven Tüüri meditatsioon tuleb ettekandele üheksandal novembril tajateks Artan vokaalansambli, Stockholmi kammerkoor ja Stockholmi saksofonikvartett Florian Bengheri juhatusel. Kaheksandast oktoobrist kuni 18. novembrini viibib Eesti riiklik sümfooniaorkester teistkordsel kontserdireisil Ameerika Ühendriikides. Kokku annab ERSO 15 kontserti riigi ida ja läänerannik kui linnades. Kontserte juhatavad orkestri praegune peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi, eelmine peadirigent Nikolai Aleksejev ja ühel kontserdil sellest hooajast Sarasota sümfooniaorkestri peadirigendina tööd alustanud Anu Tali. 10-l kontserdil soleerib Andoninud Woodaki tšellokontserdis haa mall Tšaikovski nimelise konkursi võitja sellistne Rec Hagnasarian ja kahel kontserdil esitab seda teostersoga Colorado sümfooniaorkestri soolotšellist Zilmer Ainamäe. ERSO esimene Ameerika-turnee toimus 2009. aasta märtsikuus, kus kuu aja jooksul anti 10. osariigis 18 kontserti. Ameerikasse, jah, läheb veel teinegi tuntud Eesti muusikakollektiiv. 10.-st 22. novembrini annab Eesti filharmoonia kammerkoor Ameerika Ühendriikides üheksa kontserti. Seekordsel tuuril, mis on koorile Ameerikasse juba 11. kontserdireis. Viibipoor peamiselt riigi idarannikul aga Ühendriikide põhjaosas. Reisi avakontsert antakse 10. novembril New Yorgis Lincolni keskuses Avery Fisher Hallis koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga. Kavas on Arvo Pärdi In printsiip ja tabatsem toomine, Wolfgang Amadeus Mozarti Ave veerum, korpus ja orkestriteostest Veljo Tormise Avamäng number kaks, Jean Sibeliuse sümfoonia number viis dirigeerib Neeme Järvi. Metropolitan Opera alustas kinohooaega kahe vene ooperiga Tšaikovski Jevgeni oneegin ja Dmitri Šostakovitši nina. Ja seda viimast käiski vaatamas muusikateadlane Raili Sule. Mis mulje jäi nüüd siis Metropolitan Opera Šostakovitši tõlgitsusest? No ma ütleks nii, et mõista aega ja mõtestada üht suurteost, peab süvenema looja tagamaadesse. Kui see lavastati 1930. aastal Leningradi riiklikus väikeses ooperiteatris siis oli see nagu plahvatus, sest 20.-te aastate esteetiline vabadus, kas muunduma 30.-te aastate hulluseks? Kriitika oli nõutu, ka mahategev saadi aru, et see polegi satiir kooliajast ja vastu, vaid kaasaegse elu vastu, kus politsei käsutab kõiki ja kõike, kus piiramatul võimul olla otsustamisõigus ja oluline ei olegi ehk inimene, see tähendab ametnik, vaid selle plehku pannud nina, kus tsensuur takistab objektiivse informatsiooni ilmumist ja nii edasi. Etendust mängiti 16 korda, siis võeti repertuaarist maha peaaegu pooleks sajandiks. Ja nüüd, kui oli aasta 1974 siis meilgi tud lavastaja Boris Pokrovski oli mõned aastad varem asutanud muusikalise kammerteatri Moskvas ja sedasama lavastust Pokrovski lavastust mängiti 1977. aastal ka Tallinnas ja ma mäletan seda etendust ja see mõjus kuidagi väga, pööraselt ja põnevalt, sest ega ma ju ennem seda ooperit üldse ei tundnud, seda muusikat ega see tegevus oli tolle aja kohta ikkagi väga pöörane. Aga nüüd, kui ma sedasama lavastust vaatasin eelmisel aastal Birgitta festivalil, siis ta tundus eksponaadina muuseumiriiulilt. Ta oli veidi väsinud ja kulunud, aga noh, teda võis vaadata tõesti kui poole sajandi vanust lavastust. Aga nüüd, mis muusikasse puutub, siis eriti selle instrumentaalne pool oli väga särav ja laitmatult kõrgusel ka eelmise aasta Birgitta festivalil. Need, see absurdiooper, mida siis meie publikul õnnestus ka näha, Meti lavastuses. See jõudis teatri repertuaari 2010 ja see oli koostöös eksam Browaansi muusika festivali jal jooni rahvusooperiga. Selle lavastuse produtsent, lavastaja, kunstnik, videolahenduste autor on William Centridž Lõuna-Aafrikast pärit, väga mitmekülgne kunstnik, kellele see üldse oli kolmas ooperilavastust ja mida peab kohe ütlema, et see on nii visuaalselt efektne, silmatorkav graafika, täis geomeetrilisi kujundeid, punased piid, hüüumärgid, ajalehtede ja raamatute väljalõiked, fotod, dokumentaalset filmikatkendid. No näiteks on üllatus, kui suur nina mängib klaverit ja kui see ninamask pakub, siis seal all on norsostakovis, kes mängib oma lugu. Ja üldse niisugune sürrealistlik segadus ja lavastaja kunstiline käekiri on tõesti nagu täiemahuline teatriime. Centridž ühendab seal siis muusika, siis erinevad kunstiliigid sotsiaalse ja poliitilise ajaloo kõik üheks lavaliseks tervikuks. Neid detaile on, nii paljud, seda ei jõuagi korraga haarata. Jaa, Centridž ühes selle etenduse-eelses intervjuus ütles ka, et teda innustas huvi konkreetse ajastu ja kultuuri vastu. Ooperis on kas 70 tegelast või küll väikeste repliikide ka aga peategelasi siiski kolm ja nendest on ka kavalehel ära toodud. Ainult kolm nina laulab Austraalia juurtega Alexander Lewis siis politseid siin küll nimetatud miilitsaks laulab praegune Mariinski teatri noor tenor Andrei Popov. Ja ma pööraksin siiski tähelepanu ühele suurepärasele ja väga värvikale paritonile Paulus sotile. Seda nime tasub meelde jätta nüüd helilooja oma ooperis, on palju ruumi andnud ka orkestrile ja olete te juba kasvõi avamängu ja siis antrakti esimeses vaatuses, mis on ainult löökpillidele kirjutatud. Ma siiski meenutaksin, et vareesi ionisatsiooni 13-le löökpillile valmis 1931, nii et Šostakovitši antrakt oli siiski esimene terviklik Siuke number löökpillidele. Etendust dirigeeris Pavel Smelkov, kes Peterburi konservatooriumi kasvandik ja tema üks õpetajatest oli legendaarne hilja Mussin. Ja 2000.-st aastast on ta juba marinskid teatris ja ka tema debüüt metis oli siis ninaga. Aga ta oskas sellest teha väga niisuguse hoogsa ja hea terviku. Ja mis mulle veel väga meeldib, et see etendus on ilma vaheajata, et kogu see tervik ta tõesti kahe tunni sisse mahub ära ja ta läheb niisugune väga hoogsalt ja väga liikuvalt. Ja kui ma nüüd mõtlen meie ajastule, eks ole ka, kus märksõnadeks on bürokraatia ja, ja pealtkuulamine ja kus Sageri tavainimene oma ülekoormatud sekeldustega on jäetud väljapääsmatusse olukorda, siis nii kooli kui ka Šostakovitši kujundikeel sobib väga hästi ka meie aega. Aitäh Raili Sule, nende mõtete ja tähelepanekute eest. Täna õhtul kell kaheksa saabaga foorum Cinemas kinodes Tallinnas, Tartus ja Narvas. Näha kuulda järjekordset otseülekannet Metropolitan ooperast, seekord ooperipärliklassikast tšakama Putšiini pärit oska nimirollis armukadedad rediivat kehastab Ameerika sopran pataricharasse tema armsama, kunstnik, avaradossi rollis astub üles Roberta Alanya ja saadistliku politseiülemast. Piana näeme grusiin Giorgi Kaagniidsed. Dirigent Riccardo Fritza Tosca jõuab vaatajate ette Metropolitan Opera, Baieri riigiooperi ja La Scala ooperiteatri koostööna. Ooperis salvestatud kordused on Tallinnas Coca-Cola Plazas pühapäeval, 10. novembril kell 12 ja esmaspäeval, 18. novembril kell seitse õhtul. Teisipäeva õhtul toimus Estonia kontserdisaalis kontsert sarjas klassikatähed 2013 ja seekord esines seal selle konkursi võitja Marcel Johannes Kits. Seda kontserti käis kuulamas Lembi Mets. Milline mulje jäi sellest kontserdist? Ma alustaks võib-olla kaugemalt, ma alustaks sellest samast klassikatähtede konkursist mis ilmselt ka selle korraldajatele ootamatult kujunes ülipopulaarseks, saateks. Nii et terve hulk pühapäev istusid, et pooled eestimaalased nina vastu ekraani ja vaatasid, kes siis meie klassikamängijatest on kõige paremad ja see tegi tohutut rõõmu. Ja muidugi tegi tohutut rõõmu mulle juba siis, et marsselsele konkursi võitis, sest ta on tõeliselt silmapaistev noor tšellist, kes on ka väga palju panustanud oma arengusse ja tõeliselt pühendunud sellesse tegevusse, millega ta nüüd igapäevaselt tegeleb. Ja selle võiduga kaasnes siis üks rida kontserte, mida talle Eesti Kontsert lubas. Ja see oli nüüd siis selline kontsert, kus ta mängis ühes pooles tšelloteoseid ja teises pooles esines trios koos Robert Traksmanni ja Rasmus Andreas raidega. Kui küsida, et kuidas see kontsert tundus, siis see oli üle igasuguste ootuste minu jaoks. See oli lihtsalt üks puhas rõõm sellest, kuidas tulevad noored inimesed lavale ja on täielikult üle sellest materjalist, mida nad mängivad, naudivad seda ja kannavad oma naudinguga publikule üle, niiet et need olid ovatsioonid, mida me kontserdi lõpus kuulsime. Nii et kontsert tervikuna oli lihtsalt elamus. Kontserdi esimeses pooles mängis Marcel Johannes Kits, kas mitmekülgset kava koos pianist Martti raidega Esimene lugu sellest kavast oli Frederick Chopini sonaat tšellole ja klaverile g-moll neljas osas pühendatud on ta siis omaaegsele Chalistilogist from kommile, kellega koos sopäen kasele sonaadiosi esitas omal ajal 1848 aga nüüd siis koos Martti raidega. Minule pakkusid suuremat elamust kolmas ja neljas osa. Teine samuti hakkas juba lustima, esimeses osas mind natukene segas balanss klaver ja tšello vahel, seal ei olnud alati päriselt kuuldav. Ma ei usu, et see oleks pianisti süü, see esimene osa on kirjutatud selliselt, et seal on lihtsalt väga palju klaveril noote ja on võimatu näidata, peita, sest et nad on siiski seal kõik olemas, et selles mõttes ma esimeses osas pidin alatasa kõrvu kikitamad kuulda seda, mida ma teadsin seal olevat. Alates teisest osast see pilt muutus. Ja muidugi kolmas osa oli tõeline elamus, sest et see marsselli toon, mis on nagu vedel kuld, kohati see tõsiselt pääses mõjule ja võttis su ära. Nüüd teine teos esimeses pooles oli liigeti sonaat soolotšellole äärmiselt keerukas teos, paljude kontrastidega, paljude erinevate pillimänguvõtetega väga kiiret reaktsiooni nõudev ülemistes registrites, alumistes, registrites, fortepiano, pitsikaato, Arko kõik vaheldub nagu üks värk ja peab ütlema, et niimoodi sooloteosena anda ta kahtlemata väga keerukas ette kanda, aga sellega tuli solist päraselt toime ja teenis ka ovatsioonid. Ja esimese poole lõpetasid siis paganiini muuseas ja variatsioonid. Need on viiulile kirjutatud variatsioonid, mille teema pärineb Rossini pärist. Aga solistide seas samuti väga populaarseks osutunud ku viiuldajad mängivad seda alumisel keelel kee keelel, Sis tšellistid, mängijad ülemisel keelel, a- keelel ja see on selline k virtuooslik võtete tulevärk, mis siis näitab selle interpreedi mitmesugust võimekust. Kuna siin klaveripartii ei ole eriti mahukas ega paksu faktuuriga, siis siin ei olnud külalise balansi suhtes mitte mingisugust probleemi ja väga oskuslikult ja taktitundeliselt mardiraide saatis seda lugu ja oli täiesti võimalik nautida. Nüüd pärast vaheaega tuli lavale Trio. See on nüüd väga eriline nähtus, sellepärast et tegu on abiturientidel koolipoistega ja trio on kokku mänginud peaaegu 10 aastat, nii et see ansamblimängu Tase õpetaja Marika retsi käe all olnud õppinud, see on selline, mida niisama naljalt ära ei õpi, sellepärast et need poisid on kokku kasvanud oma mänguviisiga oma musitseerimisega, nad võtavad üksteiselt vahetult üle, nad on äärmiselt heas ja lustlikus kontaktis, nad mängivad seda triot. Nad mitte ainult ei esita, vaid nad tõesti naudivad seda mängu, ennast esitust kui mängu. Ja see on ju väga nõudlik ja väga pikk teos. Neljas osas täidab terve kontserdi poole kuulub Beethoveni loomingu hilisemasse perioodi, sisaldab igasuguseid keerukaid elemente, sealhulgas fugalike ja väga ka mängulisi elemente. Ja sellest kõigest tulid nad auga läbi ja ja panid tõesti niimoodi kaasa elama. Et raske on isegi seda sõnadega kirjeldada, mis tunne seal tekkis. See oli igatahes täiesti aristokraatlik ja, ja väga peen õhkkond, mis saali kandus ja saal oli täis ja see täis saal oli vaikne. Kuulas sellise kaasaelamisega, et no need pääle kukkumist oleks ikka kuulda võinud. Ja muidugi, kuna tegu on koolipoistega, siis siin peaks veel peatuma mõnel asjaolul, et kahtlemata on tegu võimekate noorte interpreetide, ka neil kõigil on taga omad õpetajad. Marssell ise on lõviosa oma õppeajast olnud laine lihteri õpilane, legendaarne tšellopedagoog, kes on enamuse metsialistidest kasvatanud. Ja praegu siis õpib Mart Laasi juures samas muusikakeskkoolis ja Mart on siis tema tooslike oskusi siin kõvasti lihvinud ja paistab, et see koostöö sujub väga hästi. Robert Traksmann õppi Tiiu Peäske juures, samuti legendaarne viiulipedagoog, kellele just anti üle Pätsi nimeline preemia kes on kasvatanud väga suure osa meie silmapaistvatest Hiiuldajatest ja ühtlasi on ta ka viieldate perekonna kolmas põlv. Juba tema vanaisa oli viiuldaja. ERSO, viiuldaja ja Robert mängib praegu ka vanaisa pilliga. Isa Harri on tal praegu Kammerorkestri kontsertmeister. Ja Rasmus slaide on samuti muusikute perekonnast. Vanaema, pianist, isa muusikategelane ja silmapaistev pianist loomulikult. Nii et küllap need geenika mõjuvad, aga Rasmus Raide õpib praegu hetkel oma isa juhendamisel muusikakeskkoolis alustas ta Ell Saviaugu juures Tallinna muusikakeskkoolis. Kõigil nendel noortel on hulk konkursi preemiaid, tähendab, nad on olnud silmapaistvad juba pikkade aastate vältel ja on väga hea meel, et selline trio on kerkimas meie muusikalavadele, et kindlasti jääb siia pikemaks ajaks. Ja mulle teeb veel tohutut rõõmu see, et need noored kõik väljendavad ennast läbi muusika. See on tohutu oskus ja see on tohutu enese panustamine oma hinge avamine kuulajale. Ja see on äärmiselt austusväärne selliste noorte inimeste juures, kes sagedasti püüavad oma sisemust varjul hoida. Kahtlemata on siin suur esinemiskogemusi, interpreedi kogemust, aga, aga sellegipoolest siirus ja ausus, millega nad oma muusikat teevad. See on muljetavaldav. Kaja tänasele helikajale tegid kaastööd Lembi Mets, Raili Sule ja nelevastentfell. Saate montaaži tegi Katrin maadik, toimetus Kersti hinnakaja.