Helga ja tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad. Helikaja stuudios on täna anne promic ja teeme tagasivaate möödunud ärevile. Sündmusterohkele nädalale, sest kultuuriringkondade jaoks just niisuguseks kujunes. Umbusaldusavaldus kultuuriministrile kukkus küll läbi, aga minister teatas samal õhtul oma plaanist tagasi astuda. Eile ilmus ka esimene Kaur Kenderi toimetatud sirp. Muusikuid põletab aga küsimus, kas ainukest eriala ajakirja Eestis ähvardab sulgemine. Lisaks kuuleme olulisemaid muusikauudiseid üle kogu maailma ja huvitavaid kontserte toimus Eestiski. Marko Martin käis kuulamas Moskva filharmoonia orkestrit, mille ees soleerib pianist Jekaterina Metšeetina ning Aivar Lezinski jagab muljeid rahvusmeeskoori kontserdilt. Külalisdirigent Nikolaus. Kige kaja. Kolmapäevases Eesti Päevalehes tuli lisaks sirbi skandaali inetutele tagamaadele avalikuks pehmelt öeldes üllatav plaan sulgede 11 aastat järjest ilmunud ajakiri muusika loomulikult õilsa eesmärgiga tõsta teiste sihtasutuse töötajate palku. Muusikaringkonnad on sellest muidugi ääretult häiritud. Näiteks kõigi muusikute loomeliitude nimel ütles Märt-Matis Lill, et ta peab seda täiesti taunitavaks ja muusikateadlane Saale kareda avaldas arvamust, et tegemist on teadliku süvakultuuri tasalülitamise järjekindla programmiga. Meil on ka helistanud ääretult häiritud kuulajad, kellele Ma üldse ei meeldi ja otsustasime asja veidi selgust tuua. Mul kahju, et Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Juku Mart Kõlar ei saanud õppepuhkuse tõttu meie vestlusega ühineda. Kantsler Paavo Nõgene vastased sellest plaanist on praegu veel vara rääkida. Aga mul on väga hea meel, et stuudiosse said tulla ajakirja muusika peatoimetaja iia Remmel, sihtasutuse kultuurileht nõukogu esimees Toomas Väljataga ja muusikaprofessionaalide nimel rahvusmeeskoori kunstiline juhtimine. Peadirigent Mikk Üleoja. Tere tulemast, kirved. Ajakiri muusika asutati Eesti muusikanõukogu algatusel, mille esimees Peep Lassmann viibib hetkel minu teada Austraalias. Aseesimees Toomas Siitan jõuab küll stuudiosse ka hiljem. Aga alustame siiski sellest, et kellele on mõeldud ajakiri muusikat. Ka ajakiri muusika on mõeldud kõigepealt kõigile muusikahuvilistele, on mõeldud kõigile eesti muusikaprofessionaalidele ja ma arvan, et nende inimeste arv on väga suur sest et tema stiil, millised lood seal sees on, see stiil ei ole nii süvateoreetiline kui see on teater muusika kinos, kus on juba asutamise algusest olnud nagu eesmärk, et seal ilmuvad süvitsi minevad sellised uurimuslikku tarti klid ja kirjutavad meie professionaalset muusikateadlased. Tal on muidugi ka selliseid noh, publitsistlikku maid, ajakirjandusliku maid, tekste, aga valdav suund on olnud selline natuke nagu akadeemial mingis mõttes. Ja selleks sai ka muusika asutatud aastal 2002 Poleks sellist publitsistlikku omad ajakirjandusliku mad muusika valgustamist laiemalt, natuke lihtsamalt. Kui me oleme hetkel olukorras, et muusika tahetakse sulgeda ja momendil pole minu teada ka sirvis muusikatoimetajat? No meil on veel olemas teater, muusika, kino, aga seal ilmuvad arvustused sageli alles pool aastat hiljem. Kas see on Eesti muusikaajakirjanduse lõpp? Elame-näeme. Aga tegelikult faktid on sellised praegu, et jah, kui nüüd hakata lähemalt vaatama, siis justkui tõesti on olnud kolm väljaannet, mis kajastavad muusikateemat ja mis kajastavad jooksvat kontserdi ilusa tähendab siis kus ilmu kontserdi köitika. Need ongi siis sir sirbi muusikaosakond siis muusika ja teater, muusika, kino, kusjuures teater, muusika, kino tõepoolest, seal ei ilmu jooksvat kontserdi kriitikat. Mis on siiani olnud sirbi muusika osa, üks üks valdavam teema, põhiliselt ilmusid seal kontserdiarvustused siiani ka muidugi intervjuusid ka muidugi artikleid noh, kõike. Aga see on olnud nagu sirbi emissioon kõige arvukamalt kajastada seda muusikaelu ja ka mahu ja ilmumise sageduse poolest on see olnud sirbil võimalik. Meie ilmub ka küllaltki palju kontserdiarvustusi ega nüüd ei tea kus okei, et ilmuma kontserdi kiitikaga suhet päevalehed ju ei kajasta suures mahus meie klassikakontsert Ta või või mingi muu muusikastiili kontserte, vaid üksikuid ka Postimees ka Eesti päevalehte ei saa ju kajastada kogu meie tohutut rikkast kontserdielu. Et kus see kontserdi kriitika, need peaks sellisel juhul ilmuma, kui sirp, ütleme ei avalda seda enam sellisel kujul, nagu vanasti. Muusika-aasta eelarve on 60000 eurot ja siis kavandatava sihtasutuse kultuurileht teiste töötajate palgatõusuks läheks vaja 57000 eurot. Härra Väljataga, kas te oskate öelda, et miks peaks just ajakiri muusika olema see, mille arvelt jääksid teiste töötajate palgad tõusma? Sellele küsimusele on mul küll raske vastata, et nii ei ole võib-olla ka nõukogu oma arutelus seda mõtet ei teadnud üldse, et ajakirja muusika probleem tuli nüüd koos sirbiga välja seoses just selle sihtasutuse nõukogu koosoleku protokolliga, kus seitsmendas punktis on tõesti selline sõnastus, et tuleb arutada 2014. aasta eelarvet ja viie protsendi palgatõusu leidmist kultuurilehe enda sisemistest reservidest. Ja selle sama päevakorrapunkti otsus kõlab nii, tutvuti 2014. aasta eelarve projektiga ja otsustati kohtuda ajakirja muusika peatoimetajaga. Juhatusel paluti järgmiseks nõukogu koosolekuks esitada ülevaade ajakirja muusika viimase kolme aasta üksikmüügitulemustest ja tellijate arvust. Siit muidugi iga mõtlev inimene saab aru, et, et kas need asjad on siis need omavahel seotud, see viis protsenti sisemisi reserve ja siis põhjalikum analüüs ajakirja muusika tellijat arvust ja, ja üksikmüügitulemustest ja siis ütleme laiemalt majanduslikest tulemustest. Et selle otsuse alusel need ei saa küll keegi väita, et on otsustatud ajakiri muusika kinni panna. Aga võimalus, et seda varianti võib kaaluda, on muidugi üleval. Mul on tänaseks päevaks ka juba põhjust arvata, et nõukogu võtab selle küsimuse natuke varem arutusele ja püüab ilmselt teha mingisuguse otsuse ja anda avalikkusele signaali, et see küsimus ei ole siiski sellisel kujul päevakorras, et ajakirja muusika tahetaks sulgeda. No seda on rõõm kuulda, aga ma küsisin ka Kultuuriministeeriumi kantslerilt Paavo nõgeselt kui kindel see plaan on ja tema sõnul on siis avaldatud soovi kohtuda uuel aastal ajakirja muusika peatoimetajaga, et tutvuda ajakirja tulevikuplaanidega. Iierremmel, kas teile on sellest plaanist teatatud, millal selline kohtumine toimub? Mulle jutu taga, nagu Toomas Väljataga just ütles, kindlat kuupäeva ju veel ei ole. Aga see tähendab seda, et tegelikult pole meil siiski mingeid garantiisid ja me peame veidi mõtlema sellisele tulevikustsenaariumile, kus meil ikkagi reaalselt puudub võimalus kajastada meie muusikaelu. Seda on ausalt öeldes väga raske ette kujutada, et Mikile, mis teie sellest arvate? Aitäh ma ei ürita sellist tulevikku ette kujutada, et meil puudub võimalus, räägime siis mitte ainult muusikaelu, vaid kogu kultuurielu adekvaatseks kajastamiseks. Tänasel päeval, kui ma vaatan ta, milliseid väljaandeid ma ise üldse loen, siis just nimelt ma loengi ainult kahte täna käsitletud väljaannet ehk siis sirpi ja muusikat päevalehtede lugemisest ma olen juba ammu loobunud, mul küll käib nii-öelda üks päevalehtedest ka võib-olla nädalas lappan midagi natuke ka lihtsalt seda, vabandust, väga soga ei jõua keegi läbi seedida, selleks ei ole lihtsalt nii-öelda füüsilist ega vaimset kapatsiteeti. Ja kuna nüüd kogu selle skandaali rida on sirbist lahti läinud, siis tuleks korra otsaga sirbi juurde tagasi. Et sirp on jäänud minu jaoks nagu ainukeseks selliseks iganädalaseks perioodikaväljaandeks, mida mul on nagu põhjust lugeda. Mille ma teen lahti, kus tegeldakse asjaga, kus ma ei loe mingit suvalist sõnavahtu vaid meil on üleval konkreetsed teemad, mille üle on põhjust nii-öelda rääkida. Ja mulle tundub, et, et nii-öelda ajalehe formaadis olevatest väljaannetest see ongi pea ainuke, mis Eestisse jäänud on. Kui siin eile räägiti tiga ta väiksematest skulptuuri lehtedest, näiteks müürileht tuli üles, kus tõesti aeg-ajalt on teatud teemadel väga häid artikleid siis mina, muusika, professionaalina, see muusika osa andeks liigub ühes teises suunas, mille nii-öelda professionaalse seriaaliga ei ole nagu mitte kõige vähematki pistmist. Ehk siis näiteks müürilehe muusika osa ei ole absoluutselt võimeline mitte mingistki osas katma kas sirbi või ajakirja muusikas ilmuvat materjali. Et selles mõttes nüüd ma läheksin jutuga veelgi kaugemale kuhugile sügisesse suvesse, kui oli kangesti meil üleval kõrgkultuuri teema, ehk me saime läbi kultuuriminister langi suu teada, et Eestis kõrgkultuuri ei ole või siis kõrgkultuuri nagu laiemalt üleüldse ei ole. See on metsik uudis selles mõttes, et selliseid uudiseid ei ole maailmas varem kuuldud. Ja mul on endal olnud kalduvused, kui midagi väga sürrealistliku kusagil maastikul sünnib, siis ma aeg-ajalt kirjutan endale mõningaid mõtteid üles noh, nii-öelda esimese hooga, kui see, kui see pais nii-öelda tõuseb seestpoolt, et see saaks nagu üles tähendatud, et see läheks meelest ära. Ja siis ma tol korral panin ka üht-teist kirja. Huvitav on see, et eile ühe kolleegiga doktor Allan Vurmaga vesteldes ta väljendas täpselt samu mõtteid, võib-olla pisut teises sõnastuses, ehk siis samamoodi nagu mina panin omale kirjaga. Allan tõi paralleeli teadusega tippteadusega. Et me nii-öelda lihtsurelike nad tõepoolest ei saa aru ka nii-öelda küllalt lihtsast teadusest, rääkimata nüüd teaduse eesliinil kuskil selles kõige teravamas tipus toimuvatest urgitsemistest. Ometi, kui meil vähegi mõistust peas on, siis me saame, saime aru, et see on vajalik, eks ju. Ja samamoodi nii-öelda minister, kes vastutab näiteks teadusvaldkonna eest, kui ta ise ei ole teada, nagu te isegi üldse mitte millestki aru ei saa, mis seal toimub, ta peab aduma, et seda on vaja, et seal on vaja urgitseda ja surkida selleks et nii-öelda see inim tuur avarduks kanduks edasi, meie teadmised laieneksid, sama on kultuurivaldkonnas ehk siis mis tahes kultuurivaldkonnas nii-öelda see täielik tipp, see kõrgkultuur balansseerib selle noatera peal, kus aeg-ajalt kukutakse ühele poole aeg-ajalt teisele poole, sest see on tõeline tasakaalumäng, kus nii-ütelda toimetatakse loovuse ja ülima vaimse pingutuse äärealal. Nihutatakse neid piire ja kombatakse, seal. See tegevus ei pruugigi olla ja ei peagi olema ühiskonna laiale aluspõhjale mõistetav. See ei olegi võimalik, et see oleks kõigile mõistetav ja ta ei pea olema mõistetav ka kultuuriministrile. Me ei saa nagu eeldada, et minister on sellel tasemel, et ta tõesti oleks võimeline piloteerima seal samades kohtades, kus näiteks skulptor, luues mingisugust, väga spetsiifilist, täiesti. Aga minister peab mõistma, et see on vajalik. Meil on Eestis olukord, kus valdkonna minister ei saa aru, mis valdkonda ta juhib. Ja vot selline olukord ei ole võimalik. Sa võid mitte aru saada, mis seal tehakse, aga sul peab olemas aktsept, et seda tehakse, et see on vajalik ja saan sama vajalik nagu tippteadus. Me elame täna Eestis kultuurimaastikul sellist elu, kus nii-öelda administratiivselt juhitakse valdkonda ministri isikliku arusaamisvõime piirides. Aga see ei ole võimalik ja see peab lõppema ja kohe. Seal ei oskagi midagi lisada, aga kui me tuleme veel tagasi korraks ajakirja muusika juurde ja selle nõukogu arutelu juurde, siis Toomas Väljataga, kas te võite öelda, et kes käis selle mõtte välja, et just muusika peaks olema see ajakiri, mis sulgeda? Tähendab, ma veel kord rõhutan, et otseselt ei öeldud, et me peame sulgema, aga ühe võimalusena öeldi, et me peaksime arutama seda ja see mõte tuli küll ministeeriumi kantsleri poolt ja nii, et arutelu on alanud. Jah, nii võib küll öelda. Iseenesest oleks huvitav teada, et kui viimati ses loomeliitude esindajate ja härra kultuuriministri kohtumisel tuli välja, et võib-olla ei ole härra kultuuriminister isegi täpselt kursis, millistel päevadel need väljaanded ilmuvad, siis ma ei ole ka kindel, et kas need inimesed käes on, need otsused on üldse kunagi neid väljaandeid ka avanud või või samamoodi tekib küsimus, et kas nad tegelikult mõistavad, mida selline otsus võib kaasa tuua. Ma ei saa kõigi inimestest loomulikult rääkida, aga aga ma võin kinnitada, et nõukogu liikmed on küll ajakirja muusika käes hoidnud. Seetõttu on võib-olla natuke ennatlik neid need kohe hukka mõista, sest nad ei ole ju tegelikult otsust teinud, et nad ikkagi eelkõige soovisid kohtuda peatoimetajaga, arutada seda. Ja ilmselt alles peale seda oleksid hakanud mingisuguseid otsuseid formuleerima. Aga samas on ka fakt see, et ei soovitud kohtuda näiteks keele ja Kirjanduse või siis teater, muusika, kino, peatoimetajaga ja kuskilt on see mõte siiski alguse saanud. Kas põhjus võib siis olla see, et ajakirja sisu ei peeta siis kas piisavalt kõrgel tasemel või piisavalt suurt inimgruppi huvitavaks? No seda on minul nüüd küll raske kommenteerida, aga mõistan täiesti seda, et see ongi üks, võiks isegi öelda hirmus teema, et kui ühe kultuurilehe sees võiks tekkida nagu selline olukord, et teiste väljaannete parema toimetuleku nimel peaksime me mingisuguse väljaande kinni panema. Siin on nüüd mainitud nagu kolmeväljaannet, kus konkreetselt muusikavaldkonna tekstid ilmuvad teater, muusika, kino, sirp ja muusika. Ja kui nüüd tekkida skaalal teadus ja tähendab populaarteaduslik lähenemine, siis täpselt selles järjekorras nad tulevad ka. Teater, muusika, kino, muusika osa on kahtlemata nii-öelda muusikateaduslik väga laias laastus, ehk siis ta on erialaspetsiifiline muusikateaduslik ajakiri, ehk siis see osa, mis on muusikale pühendatud, seal on muidugi muud ka, aga, aga nii-öelda suund on sellele sirp on see, mis avaldab sellist jooksvat peegeldust, mis nii-öelda muusikapõllul toimub. Ja ajakiri muusika on minu arvates nii-öelda kõige laiemale lugejaskonnale suunatud selles mõttes, et selleks ei pea olema nii-öelda ajuhiiglane, et läbi murda nendest artiklitest, mis ajakirjas muusika on. Et nad on märgatavalt lihtsamalt laetavad ja olen ma isegi vahel olnud võib-olla selles suunas kriitiline muusika suhtes, et ta on juba nagu liiga lihtsalt loetav minu jaoks, et vahel ongi nii, et ma võtan ta ette, vaatan pildid ära nii-öelda naljaga pooleks öeldud, loen ühe huvitava artikli vaatanud, okei, seda muutma ei taha. Ja teisest küljest ma vabandust, ma segan vahele, aga just nüüd, kui võtta see sirbi kriitika, siis põhiline kriitika on olnud just see, et sirp on läinud liiga süvitsi ja nii-öelda tavainimene ei suuda seda enam lugeda. Et siis sellest seisukohast peaks just nagu muusika sihtgrupp olema väga-väga õnnelik, et on olemas veel üks väljaanne. Et nad aru saavad. Inimesele loetavuses siis, kui me räägime kultuurist samamoodi, kui me räägime teadusest, siis me ei saa hinnata Ühte asja sellest aspektist, kui loetav ta üldiselt on. No kui loetavad on teadustööd üldiselt, järelikult kuna nad ei ole loetavad, siis järelikult tuleks nad ära keelata, eks ju. Et noh, seal lapsejutt. Me saame kõik aru, et see on lapselalin, tähendab nii rumalat juttu ei tohiks nagu täiskasvanud inimene rääkida. Aga nüüd, kui me räägime kultuuriajakirjandusest, siis me eeldame, et erialaspetsiifiline tekst peab olema järsku miljonile inimesele kergelt loetav ja mõistetav. See ei saagi nii olla. See on selle valdkonnaspetsiifiline ajaleht, kui me nüüd sirbist räägime. Ja loomulikult selle lugejaskond ongi piiratud ja see ongi normaalne. Tegemist ei ole anomaaliaga. Loomulikult meile meeldiks, kui näiteks sirpi suudaks lugeda pool miljonit inimest. Oleksin õudselt uhke eestlaseks olemise üle, kui see nii oleks, eks ju, ta ei ole nii. Ja see suund võiks olla, et need lugejaid võiks olla rohkem, aga see on seotud juba haridussüsteemiga, see on seotud ühiskonnaga ühiskondlike protsessidega, 1500 asjaga, eks ju. Et nii-öelda ei sirbi toimetusega keegi teine ei lahenda seda probleemi, et sina hakkaks massiliselt lugejaid juurde tulema. Ma võtsin väikese väljavõtte, nimelt on olemas selline organisatsioon nagu eurodsaim, mis ühendab Euroopa kultuuriajakirju. Loomulikult ei kata kõiki kultuuriajakirju, aga sinna kuulub 78 ajakirja kõikidest Euroopa riikidest. 48 nendest on avalikustanud oma trükiarvud. Ja kui nüüd neid vaadata ja võrrelda, siis muusikatrükiarv on 800 ja kui ma siis vaatan neid teisi euroop, paugu kultuuriajakirju. Kahjuks ma ei oska pealkirjade järgi nüüd öelda, kas need on kõik just muusikaajakirjad öelnud ka kirjandusajakirjad, mingi muu valdkonna omad. Aga siis ka näiteks Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania kogu suurte riikide ja suurte rahvaarvudega riikide kultuuriajakirjade tiraažid on ikka suurusjärgus kõige väiksemad, seal 500, aga 3000 1200, siin Prantsusmaal 1300 sellised suurusjärgud. Nii et et selles kontekstis ei ole Eesti kultuuriajakirjadel häda mitte midagi. Mul jäi see muusika osa nagu natuke vastamata, et kuidas sisuga on, et minu jaoks nii sirp kui muusika, mõlemad on kanalid, et hoida ennast kursis, mis mu valdkonnas toimub. Sellepärast et. Ma olen ise tööga nii hõivatud inimene, et ma jõua enamustes kohtadesse isegi füüsiliselt jõuaks siis vaimselt ei jaksa. Nad on kusagilt selle info saama. Sirp annab ühte tüüpi infot, muusika annab teist tüüpi infot. Muusika algusaegadel ma muusikat ei tellinud ja ei lugenud, põlgasin liiga kollaseks, noh, mulle tundus nagu liiga kerge see asi, aga praegu pean hädavajalikuks väljaandeks enda jaoks just nimelt selleks, et saada üldinfo kätte mingi raamistike. Ja mina võib-olla ikkagi ütleks lõpuks, et nad muusika ei ole suletud, et või et sellist otsust ei ole, noh, ma saan aru, praegu seal on elusad inimesed, kõik arvavad, et nüüd ongi kinni pea ja aga et seda tegelikult ikkagi ei ole. Suur aitäh teile tulemast. Vestlusringis osalesid muusika peatoimetaja iija Remmel, väljaandja Toomas Väljataga ja rahvusmeeskoori peadirigent Mikk Üleoja. Meie kohtumine toimus neljapäeval ja samal õhtul teatas kultuuriminister Rein Lang, saates kahekõne, et ta kavatseb tagasi astuda. Ametliku tagasiastumispalvet siiani esitanud ei ole. Neljapäeval aga toimus ka muusikanõukogu erakorraline koosolek ja meil on nüüd stuudios muusikanõukogu aseesimees Toomas Siitan ja nõukogu liige, Tallinna filharmoonia juhataja Marko Lõhmus. Te olete tuli? Noh, eks me lihtsalt jälgime olukorda, sellepärast et see muutub siin mitte päevade, vaid tundidega viimasel nädalal ja eks ma märkasin ka, et see ajakirja teema põhjustas suuri kirgi, aga ma ise küll arvan, et nad on, on natukene üle võimendatud praegu sellepärast et me peame lihtsalt rahulikult ootama, milliseid õppetunde poliitika ära õpib ja oma usun küll, et et praegu on paljude poliitikute sõrmeotsad nii kõrbenud, et kas niisuguste aktsiooni kellelgi pähe tuleb, seda ma tegelikult hästi ei usu. No muidugi kõik sõltub nüüd väga palju ka nendest ümberkorraldustest, mis siin lähinädalatel on toimumas ka võib-olla ministeeriumi tasandil. Aga muusikanõukogu on selle ajakirja loomise algatanud, et kas, kas muusikanõukogul on ka mingisugune reaalne võim seda ajakirja kaitsta? Muusika nagu juhatus on tegelikult muusik ka toimetuskolleegium. Nii et loomulikult meil on ja viimasel loomeliitudega kohtumisel ka Urmas Klaas ütles, et et esimene vajadus on kohtuda muusikanõukoguga ja see peaks olema asjade loomulik käik. Loomulikult me siis siis ütleme, mis me selle ajakirja vajadusest arvame. Meie oleme selle välja võidelnud, olles loomulikult veendunud, et, et seda on hädasti vaja meie muusikamaastikule ja ma ei arva, et midagi oleks, oleks muutunud selle vajaduse osas tänaseks. Samas võib nüüd seda ajakirja siis kinni panna või mitte kinni panna, on ikkagi otseselt sihtasutuse nõukogul. Ja kui nüüd sihtasutuse nõukogu ikkagi otsustab, et kindlasti tuleb tõsta teiste töötajate palku siis muusikaeelarve arvelt sinna ilmselt midagi parata ei saanud. Nojah, see on nüüd küll üsna küüniline ja ausalt öeldes ka, kuidas ma ütlen, niuke lühinägelik vaade, ükskõik, on see nõukogu tasandil või siis sihtasutuse kultuurileht teiste väljundit mõtte tasandil. Et kõigepealt sööme ära, mitte väikse Peetri võileivad olid Väikse Peetri enda ja siis vaatame, kuidas nagu eluga edasi minna, et nii on ju väga lihtne võtta järgmisena sealt reast vikerkaar või, või mõned teised väiksema tiraažiga ajakirjad ja hakata siis seda, seda rida pidi üles tulema ja miks siis 10 protsendiga tõstame koma 50 protsenti ja paneme kohe kolm tükki kinni, et et see ei vii nagu ilu edasi või et siin rahvusringhäälingus istudes? Noh, eks siingi vist on olnud aegu, kui, kui on arutatud ühe või teise programmi sulgemise üle selle nimel, et teised saaks edasi minna. Eeldus on ikkagi see, et me ajame nagu ühist asja kõikides valdkondades või kui siin on kuidagi nagu öeldud, et muusika valdkonnas on siis just nagu kakat tuvaid ajakirju või väljaandeid. No kuulge, kirjanduses on neid siis ju neli. Et miks siis nüüd see muusika nagu kohe seal eesrinnas on? Kui siin on nagu heidetud ette, et just nagu ma tea, muusikanõukogu ajab siin mingit ühte asja, no ei ole nii või et just nagu Eesti kultuur on ju, on ju suurem kui loomeliidud, nagu oli, oli ministri avaldusse kohtumisel loomeliitudega. Mina küll ei usu, et mari kalkun või Oleg Pissarenko on interpreetide või heliloojate liidu liige, näiteks kes on viimased kaanepoisid ja tüdrukud olnud näiteks muusikaajakirjas, et see, see valdkondade ja, ja žanrite ülesus on seal ju kõige suurem. Ta oligi mõeldud. Ta oleks nii-öelda populaarteadusliku siis ajakiri, ühest küljest siis siis päevakajalise sirbi ja põhjalikuma teater muusika, kino vahel ja sellist suundumust peakski seal nüüd jätkama. Noh, kui nüüd edasi rääkida sellest, et mida seal peaks kaasajastama või alati saab igasuguseid asju paremaks teha. Ja siin on olnud palju ka lahkuva ministri poolt seda märksõna, et pigem me peame kaasas käima ajaga ja tulema interneti, kõik on õige ja, ja muusika on värskelt ju teinud endale uue interneti kodulehekülje. Üsna hästi Linkub tänas nende sisu r punkt kultuurikeskkonnaga. Ja seda kindlasti hakatakse edasi arendama, aga noh, ega see, kui midagi läheb internetti, ei tähenda seda, et polevat toimetuste kirjutajaid ega tekst peab ikkagi sündima, seda peab keegi toimetama ja sellest peab valmima mingisugune vorm. Ükskõik, kas see on siis internetis või paberväljaandel, nii et selles mõttes just nagu see, kui asi läheb internetti, vabastaks meil mingisuguseid ressursse toimetustes või siis nagu tekstid ilmuvad siin internetti ise. No see ei ole ju tõsiselt võetav jutt. Kui me võitlesime selle muusika asutamise ees, siis põhiline agenda oligi ju tegelikult anda natukene laiemat ruumi erinevatele muusikatele sest et see on ju tõsi, et sir Ta on orienteerunud rohkem süvamuusikale ja seda enam veel teater, muusika, kino, kus on võib-olla ja siis selline seelik laad ja seal on lausa ju teoreetilisi artikleid Ki ilmunud muusika kohta. Et siis avada nagu see kanal, kus saaksid kokku süvamuusika ka siis pärimusmuusikaga, Tšassiga, rockiga, noorte muusikaga igasugusega ja see oleks siis ütleme niisugune publiku ajakiri võib-olla rohkem kui näiteks teater, muusika, kino, muusikaharidus, Dustele, muusikutele endile loomulikult, aga ka lihtsalt muusikahuvilistele, nii et et noh, niisugune laiema lugeja poole pöördumine oli selle ajakirja mõte. Ma usun, et see on ka realiseerunud. Istume ja arutame, kuidas saaks veel paremini loomulikult. Ajakirja muusika sünni juures oli ka pikaaegne muusikanõukogu liige ja Eesti heliloojate liidu esimees Olav Ehala. Mul on hea meel meenutada. Tolleaegne kultuuriminister Signe Kivi oli selle idee väga tugev toetaja, kuigi tema ei ole muusik. Ja siis hetkel oli just Temuki saatus kuidagi kahtlane ja muusikaajakirja eest seismine oli väga paljude muusikute eesmärgiks ja tore, kui ta sündis ja ma ütlen, et nende aastate jooksul on ta ju teinud ka väga suure arengu läbi. Algul ta oli võib-olla rohkem keskendunud klassikalisele poole peale aja jooksul on sinna juurde tulnud ja džäss ja, ja ka rokkmuusika. Et mulle on sümpaatne selle väljaande mitmekülgsus, siis muusika laiemalt mitte ainult ühe žanri muusika, vaid laiemalt ja ka need seal väljakujunenud liigitused, kahane. Tuntud-teatud inimestest aga ikka saad midagi uut, et teada siis ülevaated, arvustused ja ka plaaditutvustused. Need üks Kim päeva või nädalalehte vaevalt suudaks sellist rolli täita, et kui, kui täidab just ajakiri muusika muusikute jaoks, kes muusikaelu vastu laiemalt huvi tunnevad? Vot selle juurde ma tahtsingi jõuda, et just eile andis meile intervjuu Tõnu Kaljuste, kes avaldas arvamust, et, et tegelikult peaks muusika kuuluma ikkagi sellistesse päevalehtedesse. Jah, no siin on toodud paralleeli Helsingin Sanomate, aga kus ma mäletan ise oma suureks üllatuseks see oli Meie taastatud vabariigi algusaastatel minu üks muusikaline lavateos lavastati seal, aga mitte Brow teatris, vaid see oli ühe muusikakooli õpilastest kokku pandud truck orkester ja lauljad. Ja et selline asi välja tuli, see asi Helsingin Sanomate esileheküljel. See oli uskumatu. Nendega vaevalt midagi niisugust juhtuda võib. Ja aeg on näidanud, et nende päevalehtede juures on olnud ka professionaalselt muusikakriitikuid, aga nad on aja jooksul sealt kõik eemaldatud. Sellepärast et päevalehtede stiil, see on ikka enam-vähem ettekirjutatud see, see on niisugune isegi mitte populaarteaduslik. Et niisugune lühike, lihtne, kerge, aga kõikidest asjadest ei saa võib-olla nii väga, aga lihtsalt ja kergelt kirjutada. Isegi kergema žanri asjadest tuleb vahel kindlasti kirjutada sügavamalt. Aga mis siis teha, et kas see vastutus on muusikute endi õlule, et tuleks ikkagi ju püüda ühiskonnas saada muusikale veidi laiemat v olulisemad kõlapinda? Tegelikult on ju meie muusikaelu täiesti toimiv meie väikese rahvaarvuga võrreldes juba see, et meil on oma sümfooniaorkester, oma kaks ooperiteatrit ja veel linna orkestrid Narvas, Pärnus, ühes on ju väga hea ja nende tegevus toimib kogu aeg ja kui vaadata ka Eesti kontserditegevust, siis see kontserdite arv, mis läbi selle asutuse aasta jooksul toimub, see on aukartust äratav. Seda tavakontserdikülastaja võib-olla oskaks märgatagi, sest sinna lähevad arvesse ka kõik igasugused koolikontserdid ja muud sellised väiksemad kinnised kontserdid. Aga see arv on ikka suur. Tähendab ikkagi kontserdielu pulbitseb täiel rinnal ja uut muusikat luuakse ja meil on kaks uue muusika festivalil Eesti muusika päevad ja, ja Eesti heliloojate festival Tartus, mis on ka tore, et kõik ei ole mitte ainult Tallinnas, vaid on mujal ka midagi. Peale selle siis noh, juba ennast ammu õigustanud jätskaar ja väiksemaid festivale veel nüüd muusikaelu toimimise koha pealt, ma arvan, ei ole meil midagi ette heita. Me võime päris uhked olla. Meie muusikaelu on tõepoolest mitmekesine ja loodame, et sama mitme kesisena säilib ka muusikaajakirjandus leinaseisakuga. Esialgu põhjust ei ole aga päris muretu olla ka isa. Meie muusikaajakirjanduse teemal võtsid sõna ajakirja muusika peatoimetaja Iierremmel ajakirja väljaandja toomas väljadega rahvusmeeskoori peadirigent Mikk Üleoja, muusikanõukogu aseesimees Toomas Siitan, nõukogu liige Marko Lõhmus ning heliloojate liidu esimees Olav Ehala. Hoiame teid head kuulajad edaspidiste arengutega kursis. Kes alles nüüd raadio juurde jõudis, siis vestlusring on järelkuulatav ka klassikaraadio koduleheküljel. Nüüd aga vaatame korraks üle riigipiiri ja maailma muusikasündmustest, teeb ülevaate nelevaste infelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Eile oli Benjamin Britteni 100. sünniaasta iga päev ja seda tähtpäeva tähistati maailmas väga mitut moodi. Nii kontsertide kui tele-raadiosaadetega, Britteni kodukandis olge krahvkonnas konna aastapäeva puhul toimumas Britteni festival, kus on kavas peamiselt Brittany muusika palkama Spriteni elus väga olulist tähtsust, sest Britteni sünnilinn asub nimetatud krahvkonnas ja selle piirkonna rannik oma loodusega oli Brittany elus alati olulisel kohal. 1948. aastal asutas Benjamin Britteni koos laulja beežiga safalkis ALDE pargi festivali, mis toimub tänase päevani iga aasta juunikuus. Britteni surmajärgselt on festivali korraldamise üle võtnud heategevuslik ühing nimega ALDE Pork Music mis on ka praeguse Britteni festivali korraldajaks. Festival toimub kesksneipi nimelises asulas kunagi Benjamin Britteni poolt asutatud kontserdimajas, mis kannab nimes neid Moltings. Seal ajalooline linnasetehas, mis ehitati 1967. aastal ümber kontserdisaaliks Kuda järjest kasvavale ALDE pargi festivalile kontsertide korraldamiseks rohkem saale. Ka käimasolev festival kasutab vana linnasetehase peamise lavana Suurbritannia BBC Raadio kolm tähistab Britteni sünniaastapäeva mitmete saadetega kuid igasse päeva jagub ka mõni otseülekanne Steni festivalilt. Täna näiteks tehakse ülekanne Londoni parvikani keskusest Britteni kammerooperis. Albert Herning. Ajalooline klaveritootja pleiel sulges oma viimase töökoja. Kuna tipptasemel klaverite tootjad on tihedas konkurentsis, siis play-l on viimastel aastatel pidanud kasumi asemel leppima kahjuminumbritega. Klaverivabrik ei näinud lähiajal võimalust kahjumist pääseda ja seepärast koondatakse kõik 14 töötajat ja töökoda suletakse. Pleieri klaverid on ajaloos mänginud tähtsat rolli. Näiteks eelistas pianist Frederick šopäeniustigranspleiali. Pille pleier asutas oma klaverivabriku 1807. aastal ja ta kogus peagi kuulsust oma silmapaistvalt kvaliteetsete instrumentidega. Loomulikult aitas kuulsusele kaasa fakt, et Frederik sopen hindas pleierit toodangut kõrgelt ja tellistamalt mitmeid klavereid. Play jälle on ajalukku läinud ka sellega, et tootis esimese üleni metallist raamiga klaveri. Kogu töötatud 206 aasta jooksul tootis pleieri töökoda umbes 250000 klaverit, millest enamus olid suunatud just kõrgema tasemega mängijatele kelle soovid ja vajadused kõla osas olid nõudlikud. Nüüd aga uudismuusikaõppe teemal. 2012.-st aastast asuti Inglismaal suure hooga ellu viima. Uut muusikaõppeprogrammi idee põhines Venetsueelast taval Elsis teema skeemil. Peamine eesmärk on lihtne võimaldada kõigil lastel tavakoolis saada vähemalt ühe semestri ulatuses pilliõpet ideaalist, nii et õppeperioodi pikkus on isegi terve õppeaasta. Selleks loodi 171 miljoni naela eest hulgaliselt keskusi, mille peaülesandeks saigi korraldamine piirkonna koolides koostöös omavalitsustega. Nüüd, poolteist aastat hiljem on avaldunud mitmed probleemid. Asjaga rohkem kursis olevad inimesed leiavad, et nende keskuste pingutad Duste viljana ei saa kasu alati just need lapsed, kes seda kõige rohkem vajavad. Uuringud näitavad, et varasematel aegadel saadi ülesanne, et ega sama hästi toime ka siis, kui tegutseti ainult kohaliku omavalitsuse juhtimisel. Kokkuvõtteks võib öelda, et uued keskused koondasid küll ressursid palju efektiivsemalt aga nende laialijagamine toimub tihti nii-öelda näo järgi. Nüüd aga uudis päris maailmast. Mõned aastad tagasi plaanis lutserni festival rajada uue ooperimaja ilmus väljaga rahastaja farmaatsiatööstur Christoph Engel. Horn, kes lubas kogu ehituse kinni maksta. Tehti plaani, võeti ühendust arhitektidega ja sündiski mõte väga paindliku kasutusega ooperimajast ja saalist. Aga paraku suri Engel Horn 2010. aasta augustis enne seda, kui ehitust üldse alustatigi pärijad paraku ei tahtnud kuuldagi midagi ooperimaja ehitusest ja fond, millelt pidi laev oma 120 miljonit Šveitsi franki ei kandnud raha üle. Lutserni. Festival kaebas asja kohtusse. Praegu kohtuasi käib ja lahendit ei ole oodata. Ilmselt enne aastavahetust. 2010. aasta rahvusvahelise lauljate konkursi operaalia laureaat Sonia Jontševa sõlmis lepingu plaadifirmaga Sony Classical. Bulgaaria juurtega laulja on varasemalt teinud koostööd, teiste plaadifirmadega, aga peab uut lepingut oma elus väga oluliseks. Jon Java hinnangul on just soni klassiks praegusel hetkel üks tugevamaid ja usaldusväärsemaid plaadimärke ja sõlmitud leping saab kindlasti ühe põneva teekonna alguseks. Üheks verstapostiks sel teel on pellet Pohja-ajastu muusikaga plaat, mis peaks ilmuma tuleva aasta sügisel. Manchesteri Halle orkestri peadirigent söör Mark Elder pikendas oma lepingut aastani 2020 Elderasus Manchesteri orkestri juhiks aastal 2000 ja aja jooksul on see koostöö olnud äärmiselt viljakas. Orkestrile on oma plaadimärk, tänu millele on riiulitele jõudnud hulgaliselt salvestusi. Hiljuti plaadistatud Edward pelgary apostlit pälvisid näiteks grammofoniauhinna Halle orkester töötab praegu Richard Straussi 150. sünniaastapäeva pidustustel, kus ta ettevalmistamisega kontserdisarjas peaksid Halle kõrval osalema ka BBC Filharmoonikute Manchesteri kaamerata. Straussi sünniaastapäeva. Kontserdid algavad üheksandast jaanuarist ja sari kestab kaheksanda märtsini aastal 2014. Lõpetuseks teade muusikariistade transportimisest lennukis. Alates 21.-st novembrist hakkasid pal liidu lennujaamades kehtima uued reeglid muusikainstrumentide transportimise kohta. Nüüdsest peaks saama kõiki isiklikuks kasutamiseks mõeldud muusikainstrumente lennukisse viia läbi rohelise tsooni. See tähendab, et instrumente ei pea tollima erinevalt Varasemast, mil tuli kõik instrumendid tollis, deklareerida maailma tolliorganisatsiooni peasekretär ter kuni omi, kuuria sõnul parendabseni, riikide kultuurielu kui ka majandustegevust. Helgaja. Eelmisel pühapäeval esines Tallinnas Estonia kontserdisaalis Moskva filharmoonia akadeemiline sümfooniaorkester Juri Simonovi juhatusel. Vääril soleeris Jekaterina Metzeetina. Kavas oli Mihhail Glinka, Valts fantaasia, Sergei Rahmaninovi teine klaverikontsert ning Pjotr Tšaikovski kuues sümfooniakontserti kuulamas pianist Marko Martin. Kontsert iseenesest oli loomulikult sündmus seda juba esimestest nootidest alates. Kahtlemata see Moskva filharmoonia sümfooniaorkestri kuulub nii Moskvas kui ka Euroopa maailma mastaabis tõepoolest tippu ja võlus orkestri juba Glinka esimese teosega oma äärmiselt läbipaistvas aktuuri selguse, isegi kerguse, mida võiks mõneti pidada mitte päris tavaliseks vene koolkonna vene orkestrite juures. Et see pani ennast kohe kuulama täiesti suurepäraste keelia puhkpillide kvaliteetidega. Kava üldse oli täiesti tüüpilisemad vene orkestrile vene muusikale ülesehitust ei ole võimalik valida, sellepärast et Sergei Rahmaninovi maailma tõepoolest. Ühe suurima kui mitte suurima pianisti ja ka helilooja teine klaverikontsert on üks nõndanimetatud ikoone, mis selle sünnist saati umbkaudu 110 aastat tagasi kuni siiamaani on lavadel elanud sellist elu, et ta kunagi ei jäta mitte kedagi külmaks. Ja solistiks oli siis Jekaterina Metchietina kavalehelt võis lugeda, et ta on paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat, mida kahtlemata sellepärast et tänapäeval ilmselt ilma selliste tiitlite lavalaudade üldse ei pääse. Ja väga kaunilt vene vaimus kontserdil teadustaja käest kuulsime, et ta on ka Moskva filharmoonia solist. Nii et sellised tiitlid iseenesest on ja peaks olema juba garantii mis tema mängu iseloomustab juba algusest peale. Kuna me kõik seda lugu teame ja tunneme, oli kogu publik väga tähelepanelik. Minule jättis sellise meeletu enese tahte väljenduse jagatud meeletult tahtejõulise esituse. Seal oli hämmastav akuraatsus nootide sooritamisel ja klaverimängus, ma pakun, et see oli ligilähedaselt sajaprotsendiline klaverimängu teostus, tuli ka küsimusi kogu selle pagasiga, mis tal on ja sellise tehnilise pianismiga tegelikult esimese küsimuse tekitas juba aeglane sissejuhatus alguses, kus on nagu katsiooniliselt režendo penishimast kuni orkestri sissetulekuni Fortissimasse. Et võis juhtuda, et ta võib olla Polutsele klaveriga harjunud, aga minu arvates saavutas ta seal juba keset esimest fraasi niisuguse üsna tugeva kõla diapasooni. Kuskilt ma leidsin, et tal on võib-olla natukene raske edasi minna. See mind natukene alguses juba hämmastas, kuid paraku pean nentima, et see sai nagu terves teoses üheks asjaks, mis aeg-ajalt jälle meelde tuli. Et kui on tegemist juba niisuguse gaasiga niisuguse füüsilise oskusega klaverit mängida siis kohati jäi vajaka, nagu mida ma ennistust orkestri puhul toonitas infaktuuri selgusest läbipaistvuse eest. Ja võib-olla ka kui täiesti otseselt öelda, siis mingisugusest ülesehituse loogikast sellepärast et tundus, et ta võib-olla on harjunud suurtes saalides mängima ja seetõttu tahtis ennast nagu ka suure orkestri suve romantilise teosega väga kehtestada kuid selles mõttes alati ei õigustanud sellepärast et ta kaldus selle poole peale, et nii kui partituuris paistis midagi f-tähepoolset ehk siis forte siis ta püüdis endast anda kohe maksimumi ja sealt nagu edasi oli raske aru saada, et millal, siis ilmnevad need täiesti olulised ja täisväärtuslikud kohad. Nii et see kohati nagu ei jätnud väga selget ja veenvat muljet. Ja ühe tähelepaneku tegin ma veel, et näiteks esimene osa oli tal väga ilusasti nagu tervikuks vormitud, et see tuli selle arvelt, et temas nagu mingisuguste nõnda öelda sentimentaalse emotsionaalsest oli ääretult vähe, et see kõik oli nagu selles mõttes kontrolli all, et tal oli selge ja teada, mis ta tahtis algusest lõpuni teha tempodile üldse kogu selles igas osas loos olid, ma usun, üsnagi niimoodi maailmarekordite lähedal selles mõttes, et ega ta väga palju nagu ei võtnudki seda romantilist fraseeringutagoogikaid seal väga, et tal oli lihtsalt eesmärk, et see sooritada ülikõrgel kvaliteedil. Ja kogu see esitus tegelikult panigi mind mõtlema selle peale, et missugused on siis need vahendid või missugused on eesmärgid, et üleüldse siin pianistid maailmas me teame, et neid on ju ainuüksi Venemaal sadu ja maailma mastaabis tuhandeid, kes kõik otsivad kohta endale. Ja tema puhul, nagu tõepoolest torkasid need iseloomuomadused silma, et ma ei ole tema elulooga tuttav, aga kuidagi mul jäi selline mulje, et tal on meeletu enesekehtestamise vajadust, ei tee mingisugust allahindlust ja see eesmärk mitte eksida ja olla teistest parem, on nagunii tugev, et aeg-ajalt võib olla, kipub tagaplaanile jääma, nagu kogu see sisemine süüviimine. Otsime muusika lõppude lõpuks on ikkagi hingav ja võib-olla isegi võiks nimetada elusorganism, kuigi ta on kirja pandud nootidena. Ja kui mõelda kaera, Ma olin nagu enda mängustiili peale, siis tõepoolest võis seal nagu midagi leida isegi staarina, sellepärast et ega Rahmaninovi ei olnud sentimentaalne, kahtlemata mitte. Kui tõepoolest ühe 20. bändigigandi, Sergei Rahmaninovi üks ülimalt õnnestunud teos. Kui see ette kanda ja seal tõesti mitte päris klaveri alla kukkuda, siis igal juhul kutsub esile ovatsioonid. Ovatsioonid olid saalis olemas ja ma ei taha mitte ka pianist Medžietinnast halvasti rääkida, lihtsalt need on ühed vaatenurgad kindlasti tema mängus on selline, mis on nagu niisugune ohoo-efekt selles mõttes, et kui kiiresti ja kui täpselt suudetakse sõrmi liigutada. Ausalt öeldes olen harva kuulnud sellist esitlust, kus praktiliselt 100 protsenti nootidest on olemas, nii et selles mõttes ja publiku braavohüüded olid täiesti olemas. Aga võib-olla soovite midagi ka Tšaikovski kuuenda sümfoonia kohta lisada? Jälle üks selline maailma klassika pärle, ülimalt nauditav esitus mind tõesti pani kuulama ja väga nautima, see, kuivõrd kõrgel professionaalsel tasemel on eraldi võttes iga pillirühm ja kui hästi nad omavahel sulanduvad ja kokku suudavad teostada ühte niisugust tõesti fenomeni, mille nimeks võiks olla orkestri isikupärane kõla. See haakus nagu ühelt liinilt teisele kogu aeg nii reljeefselt kujundlikult, loogiliselt, kuigi oli seal ka võib-olla selliseid kohti, mis ei köitnud tähelepanu alati sajaprotsendiliselt, kuid suurepäraste õnnestumistena nimetada kas või iga piili, eriti Puubilides näiteks klarnetit, soolosid viiulirühma, sooja, säravat, selge, et intonatsiooniliselt ülitäpset kõla ja kogu orkestri nagu sisemist buliseerimist ja koos hingamist selle vene muusikute, vene rahva jaoks väga märgilise tähtsusega sümfooniast. See oli äärmiselt nauditav. Moskva filharmoonia sümfooniaorkestri kontsert Kommenteeris Marko Martin. Liigaja rohkelt. Soone pakkus aga ka rahvusmeeskooriga. Laupäeval, 16. novembril esines Estonia kontserdisaalis Eesti rahvusmeeskoor dirigent Nicolás Finki juhatusel. Orelit mängis Ene Salumäe. Ettekandele tulid Lorentz Smitty, Francis Bulanki, kohus lap, Martin ja Richard Straussi teosed. Kontserdil käis Tallinna kammerkoori dirigent Aivar Lessinski. Kõigepealt tahakski siis tunnustada meie rahvusmeeskoori peadirigent Mikk Üleoja direktorit Indrek Rumbergi, et nad leidsid sellise suurepärase dirigendi ja suutsite meelitada siia koostööle meie rahvusmeeskooriga. Et see oli tõesti suur väärtus omaette juba. Kuna sink oli siis kokku pannud kava peamiselt 19 sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole heliloojatest. Ja tõesti, kava tervikuna oli väga hõrk ja põnev ja mitmed teosed, ma usun, meie kuulajale olid tegelikult täitsa tundmatud või ikkagi väga harva esitatud. Kõigepealt siis kõlasidki Floorin Schmidti teosed, hümn pühale LoRe Nikolausele salm 112 ja Siimanni õnnistussõnad esimene ja teine Florian Schmidti loomingut tänaseks vajunud selgelt unustuse hõlmas. Tegemist oli äärmiselt detailirohkete meniatuuridega, mis eeldavad väga paindliku ja nõtke koori ansamblit ennekõike. Ja rahvusmeeskoor suutis pakkuda algusest peale erakordselt tervikliku ja tasakaalustatud kõlapilti. Teoste faktuur oli alguses väga peenelt läbi töötatud ja samas nad pakkusid ilusat eredakõlalist forti ja samas see oli kerge, lennukas ja üldse alguse kõlatoonid olid valdavalt heledates värvides ja ma ei olnud mõnda aega kuulnud meie rahvusmeeskoori ja see kõlaline ansamblile terviklikkus, see oli kohe väga paeluv. Võiks öelda, et mõned sisseastumiseks oleksid võinud olla pisut täpsemad. Näiteks esimeses Siimani õnnistus sõnades, kus koor astub sisse tervikuna pärast solistide kvartett siis see sissetulemine oleks võinud olla natukene varasemalt ette valmistatud, aga kvartett sama seal kõlasid väga ühtlaselt ilusti sobitatud hääle, värvide ja ämbritega ja rikkalikult. Ja võib-olla Schmidti muusika ei kõnetanud kõiki rahvusmeeskoorilauljaid ja pisut oli tunda niisugust eemalolekut või mitte jäägitult muusikaga kaasaminekut, et samas oli aga selgelt tajuda kõikide lauljate kohalolekut järgmistesse Francis Bulanki püha Assisi Franciscuse nelja väikse palve puhul. Selge see Need laulud on ka koorilauljatele osaliselt kindlasti juba ka varasemalt tuntavad ja Polanki karge ja värviküllane harmoonia kõlas väga-väga kaasakiskuvalt. Ja siin oli koor jälle oma täielikus sõiduvees, legaato voolas hästi lihtsalt väga loomupäraselt ja sedasama terviklik kõlaansambel ja nüansseeritud kõlapilt tervikuna oli väga ilus ja ümaria mahukas ja kontserdi esimese osa lõpuks kõlas siis Vohuzlov, Martin O, kolme valguse mägi mis on kirjutatud siis meeskoorile, solistidele, jutustajale ja orelile. Vaieldamatult oli see kogu kontserdi dramaturgiline tipp ja ka kogu kontserdi, ma julgen öelda, kõige põnevam lugu. Nicolas Fink oli väga targalt valinud just nii-öelda kontserdi keskmesse selle loo ja siin oli väga selgelt tunda see maksimaalselt täpne, hästi ajastatud ja, ja väga ühtne koostöö siis Nicolás, sinki ja meie rahvusmeeskoori vahel. Ja koor demonstreerisin tõesti kogu oma dünaamilist diapasooni. Muidugi seal oli ka niimoodi, et pärast esimesi pingelisemaid episoode siis natukene oli tunda väsimuse märke ja koori üldine toonus pisut nagu langes ja see andis väikse tagasilöögi. Pärast esimest AKP episoodi liitus uuesti kooriga oreli ja siis oli selgelt tunda, et on tekkinud intoneerimis probleemid. Aga koor väga kiiresti reageeris. Ja see nii-öelda tühik, mis nagu kippus tekkima, see kohe ületati ja tegelikult see ikkagi tervikliku üldmuljet ei rikkunud mitte üks tera. Ja kontserdi teine osa oli siis ilmalik ja see algas puhusla Martinu röövlilauludega. Ja siit hakkasid jälle kõrva väga eredad karakterid. Eriti võiks siin esile tuua siis näiteks kolmanda osa ilusat läbipaistvat õhulist. Tantsi osa kannab pealkirja ehitavad ja vaatamata niisugusele teksti sündmusele see imepärane piano õhulisus ja läbipaistvas, mida koor suutis siin pakkuda, oli erakordselt nauditav ja viies osa pealkirjaga rohelises laanes oli äärmiselt tihe ja väga peen faktuur ja selle suutis koor ka väga detailitäpselt realiseerida. Tervikuna muidugi see röövlilaulude tsükkel ongi üks karakterite tulevärki ja kogu meeskoori kõlapalett oli siin oma küllaslikkuses esindatud. Sellele järgnes Francis Bulanki joogilaul, see nii-öelda avardas veelgi emotsionaalset toonust, mis selleks ajaks oli juba siis kuulajatel tekkinud. Jaga lauljatel endil ja kontserdi viimaste teostena kõlasid siis Riho Straussi kolm laulumeeskoorile roopas 123. Richard Strauss teadagi, esitab vokaalmuusika interpreedi erakordselt kõrgeid nõudmisi, nüüd siis jälle dirigent Nicolas Fink oli siin oma vormikäsitluses erakordselt täpne niivõrd pikka muusikalist mõtet, nagu tegelikult siis eeldavad need Straussi kolm laulu ei õnnestu sugugi mitte igaühel nii selgelt ja täpselt realiseerida ja Nicolas Fink näitas siin tegelikult oma dirigendimeisterlikkust väga selgelt ja samas jälle koor kõlas väga loomupäraselt lihtsalt, et sellega Aato tundus nii iseenesest mõista, kuigi võis aru saada, kui keeruline oli tegelikult see partituur ja kui palju Enharmoonilisi ümberhäälestus ei tähenda uudis ja kui head sisemist kõrva lauljat. Et selles mõttes oli see tõesti väga-väga vahva. Et just sellist erksat ja avatud lava hoiakut tegelikult ootaks lauljatelt kogu aeg. Nädalataguses rahvusmeeskoori kontserdil käis Aivar Lezinski puljongi, joogilaulu sai sellel kontserdil kuulda suisa kaks korda. Ja nende jaoks, kes sinna jõudnud, on see klassikaraadio koduleheküljel veel järelkuulatav. Nii nagu ka lõppeks heligaja saate tegid toimetaja Anne promic ja helioperaator Katrin maadik, muusika uudised toimetas nelevaste intelt. Soovime teile hubast nädalavahetuse jätku ning veel rohkem head muusikat ja veidi vähem. Kultuurilisi konflikte uude nädalasse jääge terveks. Kaja.