Head klassikaraadio kuulajad, MINA, OLEN, anne Brommik ja tänasest vates vaatame tagasi novembri viimase nädala muusikasündmustele. Juttu tuleb näiteks Sten Lassmanni soolokontserdist ja ka sarja Heli ja keel hooaja avaüritusest kuuleme, mis toimub muusikamaailmas väljaspool Eestit. Ja vestlusringis vaidlevad lauljad dirigent, helilooja, lavastaja muusikateatrižanrimääratluste üle. Kas ooper on üldse ooper, kui seda lauldakse mikrofonidega või kui seda laulab näiteks teistsuguse häälekooliga artist? Mis vahe on ooperile muusikat? Meid huvitab ka väga, mida teie arvate, head kuule, esialgu aga kuule, mida ütlevad need, kelle jaoks sõna ooper tähendab igapäevast leiba. Sülgaja. Ooperikunsti oluliseks osaks on selle ajaloo jooksul alates 16. sajandi lõpust olnud alati vahetu kontakt publikuga ning elavas esituses võimendamata häälega laulmine. Viimase paari aasta jooksul kirjutatud eesti heliloojate ooperit pole aga ükski ilma helitehnika abita toime tulnud. Mul on väga hea meel, et saan sel teemal arutleda professionaalidest praktikutega. Tere tulemast stuudiosse. Rahvusooperi kunstiline juht Vello Pähn. Ning Vanemuise solist Pirjo Püvi, selge on see, et see on ajastu märk. Ja kas nüüd žanriliselt, see on nii väga oluline, kuhu sa nüüd liigitada ühe või teise teose, mis on siiski loodud helilooja poolt. Et siin rohkem võib-olla siiski probleem käib ikkagi sellest, et heas mõttes, kui raskekaaluline on üks teos on juba Mozartist alates kasutatud näiteks röövimine, särayst, kus pasa roll on nii-öelda näitlejale siin metsokanalilt oli võimalus näha väga head lavastust, kus sakslaste au ja uhkus näitleja randa Uuer kellesse on noh, väga suur draama näit ja me oleme ise siin mitmeid filme temaga näinud, tema onu, ainult nende kõnetekstide andja ja sellel on noh, niisugune ääretult suur kaal. Nii et seda on juba tollest ajast kasutatud, siin on see Karmenil on ju kaks varianti, on retsitatiivne ja on tekstidega variante kui palju. Nii et selles mõttes mina võib-olla koputatakse hoopis tänase päeva heliloojate südamele, et kui juba asi läinud nii sõnaga uuendustele ja, ja mitme kesistamisele siin nii-öelda nende heliefektidega ja kõik siis, siis võiks ju ka sedapidi avardada seda žanrit. Kas žanri nimetas ooper tähendab seda, et tuleb laulda ilma võimenduseta või ei ole see tingimuseks? No minu arvates, kui me räägime Rehepapist, siis jällegi ma olen tegelikult Tiiulewaldiga nõus, et miks me vaidleme mingisuguse konkreetse žanri nimetuse üle, kas on vaja liigitada midagi klassikaliseks ooperiks, kus on mingisugused ranged reeglid kui seejuures võiks tulla välja teos, mis on väga huvitav ja mitmekülgne ja kus kasutatakse erinevaid võimalusi. Kui nüüd sellest Rehepapist rääkida, siis mina ju ise olin selle protsessi juures. Seal kasutatakse nii palju erinevaid töid ja sealhulgas ka draamateksti. Tõnis Mägil on lisaks vokaalsele muusikalisele sooritusele ka draamaroll ja ka teistel seal on hästi mitmekülgselt, et minu meelest kasutatud inimeste erinevaid võimalusi. Ja Tõnis Mägi puhul oli tal endal soov, et kui ta laulab õrnemaid vaiksemaid kohti, siis see tuleks üle orkestri, aga et ta ei peaks nii nagu ooperilauljad seda tegelikult tavaliselt teevad, eks ole. Ja Tõnis Mägil oli, kui ma nüüd asjast õigesti aru sain, natukene teine nägemus asjast. Ja seetõttu lõpuks osutus kasulikuks kasutada võimendust tema puhul. Ja ta sai seega tunda ennast vabamalt ja anda endast rohkem. Ja sealjuures ooperilauljate puhul Rehepappi ei kasutatud võimendust välja arvatud üks juhtum, mis oli niivõrd eriskummalise tehnilise lahendusega et see lihtsalt teistsugust lähenemist ei võimaldanud. Tegemist oli lumemehe rolliga, aga Iir Hermeliin, kunstnik oli välja mõelnud sellise fantastilise kostüümi, kus siis sisuliselt ooperilaulja sealt seest välja ei paistagi. Tal on suur suuava, mis käib lahti ainult siis, kui ooperilaulja ise seest seda avab. Aga kogu tema ümbrus, selle laulja ümbrus on siis juubatist sisuliselt. Nii, et seda prooviti ilma võimendusetega. Kuna orkestratsioon oli piisavalt paks, siis lõpuks lihtsalt ei tulnud piisavalt hästi üle orkestri. Et siis nendel kaalutlustel võimendus toodi, sinna valikuliselt sisse. Ma olen aru saanud nii, et võib-olla maailma parim helitehnika, aga väga palju sõltub ka sellest, kes seal helipuldis istub. Ütleme, et kui siis on helitehnikaga väga hea ja ka väga hea helirežissöör, aga kas see siis tähendab seda, et ühel hetkel nii-öelda need helimehed on siis olulisemad kui dirigent või? Võib küll niimoodi juhtuda, aga no eks selge on see, et me võime ka öelda, et noh, et see, kes sellel õhtul selle valguse teeb, see määrab ka selle atmosfääri, milles see asi läheb samamoodi, see, kes tekitab heli, on see siis helitehnika või on siis orkester või seal laulja või see kvaliteet määrab selle lõpptulemus? Selge on see, ega ju keegi vabatahtlikult seda mikrofoni endale külge ei paneks, ma usun, et ka kaasa arvatud nii-öelda muusikalilauljad, kes tegelikult kui me vaatame neid päris muusikalimaju Broadwayl või Londonis seal nüüd mikrofone kasutatakse, aga nad on kõik tegelikult koolitatud lauljat, kes, kes tegelikult suudaksid ka täiesti vabalt ilma selleta toime tulla. Küsimus on ikkagi alati akustiline, selle määrab see tihtipeale sundolukord, kuhu, kas siis vastavalt lavastaja ettekujutusele või see, see ruum, kus me parasjagu asume või kus publik asub. See tingib selle, milliseid vahendeid kasutatakse selleks, et, et seda edasi anda. Nüüd ma ei ole näinud seda rehepapi ja pean tunnistama, et ega ma ei ole ka väga palju näinud seda. Prints ja kerjussesse tuli välja enne, kui mina asusin ja vaatamata sellele, et ma viibin majas vahest 20 tundi ma ikkagi juua, vaadata, aga selle problemaatikaga olema muidugi väga hästi kursis. Võib-olla see ei olegi kõige parem näide selleks, sest ma usun, et me alustasime seda jutu ka näitena Meie teatri viimasest kaasaegsest ooperist liblikas, kus me põrkusime selle probleemiga järjekordset kokku. Selle teema lõpuni lahti arutamine läheks ilmselt väga pikale. Olen minagi käinud ka mööda igasuguseid maju maailmas ja kohanud sealsamas laskaala vanas majas ja aga küllartšin polditeater, mis ehitati Pirelli otsustas selleks ajaks külla, skaala oli remondis, ehitas täiesti uue teatritööstusrajooni, kus asuvad salajased sõjatehased ja kus on väga vilets transport, kus aga see asi kõik väga hull välja, aga see teater on lihtsalt suurepärane, mitte välimuselt mitega sisemus, et küll, aga akustiliselt ja, ja töövõimalustelt. Ja seal on tõepoolest kasutatud teatud akustilisi võimalusi. Iseasi on see, milline repertuaar nõuab selle kasutamist ja milline mitte. Kui me räägime klassikalisest pressist, mis meie majas, viimased, kus me oleme kasutanud akustilisi vahendid, on näiteks paust. Faustis on sisse kirjutatud kirikupildis üks selline koht, kus meie lavastuse puhul on tehtud nii, et me ei näe Mefistot, küll aga Margarete suust kõlab. Või õigemini peaks kõlama Pempisto hääl vastu Margarete tahtmist. Selge see, et see on efektne võte, võiks ju ka ilma selleta, kuigi tegelikult on ka partituuris selline võimalus ette nähtud, et me kuuleme kirikusse selle Phystuaalt, aga me teda ei näe. See efekt oleks olemata, kui me see iga kord ei õnnestu, sest teatavasti eks ole, kui, kui natukenegi keerata, pead vasakule, paremale heli peegeldub heli muudab oma omadusi ja läbi mikrofoni see hääl kogu aeg muutub ja me kuuleme seda ebaloomulikkusena. See on see, mida me kuuleme lõpuks. Aga see on selline kompromiss, mille efekt mingil ajal tegelikult õnnestumise korral tõesti väga hästi toimib. See idee väärib seda, et riskida ja proovida neid vahendeid, mis on tänapäeval meiega käsutus. Sedasama stseeni on tehtud varem, vanasti on lauldud ruuporiga lava tagant, lava all on lauldud nii-öelda lava sees on auk, eks ole tavaliselt sinna alla mindud, on teised lauljad seda tema asemel teinud, on ainult laulja suud liigutanud, igasuguseid trikke on tehtud, aga eesmärk on tegelikult see, mida me üritame mikrofoniga lahendada. Nüüd tulles selle liblika juurde nüüd, kui sellest on möödas juba ilmselt 100 päeva. Me võime nüüd siis tunnistada seda, et ega me ei plaaninud kasutada mikrofoni selles loos, see tegelikult ei olnud üldse meil mõttes ega ette näha. Paraku lihtsalt selgus, et Tõnu Kõrvits on kirjutanud lihtsalt niivõrd Huber toonides. Ikka ma ei ütle paks organisatsioon vaid niivõrd oober toonide rikka Ortestratsiooni kuhu antud hetkel eestikeelne tekst, eriti kui ta on deklaratiivne. Võiks ju arvata, et ta kostab sealt läbi, paraku ei kosta ja solistid ei kasuta välja arvatud paaril salajasel kohal, kus võib-olla pulbriks seda isegi ei taju. Küll aga koori puhul me olime lihtsalt sunnitud seda kergelt võimendama, selleks et mitte kaotada siiski ühte väga olulist kihti sellest muusikast. Selge see, et see kompromiss selge on see, et see meile ei meeldi ja me muutsime koorkestratsiooni ja üritasime seda läbipaistvamaks teha, aga ega me ei saa, kui nüüd päris helilooja mõtte kallale lõpuni minna ja muuta praktikutena ära seda ideaali, mis võib-olla ühel hetkel on loodud selle teatri jaoks ja teisel hetkel tegelikult ta lõi seda teosena, mida võiks alati igal pool erinevates akustilistest situatsioonides esitada, mis ei tekita selliseid probleeme. Nii et ütleme, see tuli lavastusest tuli praktilisest vajadusest tuua võimalikult hästi võimalikult palju esile selle teose omapära ja neid võimalusi. Nii et ma ei usu, et keegi nüüd spetsiaalsed, kui oleks võimalik teisiti, hakkaks kasutama tema mikrofoni. Ma leian, et ooper, kui me nüüd räägime ooperist kui selline kunstiliik kuulub tegelikult akustilisse ruumi. Minu arvates sellele ei peaks olema mingisugust seost Ebaakustiliste ruumidega, see tähendab telkidega, platsidega, väljakutega noh, tõsi on olemas, eks ole, amfiteatrit, kus tõepoolest on loomulik sarnane akustiline ruum loodud, siis võib teha valgusega kompromisse, kui pimedaks läheb või ei lähe. See on nüüd nagu teine küsimus ja tegelikult selle eesmärk on ju ikkagi populariseerida, näidata mitmekülgsele publikule, kes ei ole valmis suvel palavaga väikesesse pimedasse halva akustikaga saali tulema, küll aga nõus puhates minema ühte pidulikku valgesse rüütatud saali, kus, mis siis, et see heli tuleb mikrofonist ja oma kogemusele vastavat lihtsalt et see meenutab päris ooperitegemist. Ja kuna neil on piisav kogemus selleks, nad on näinud seda televiisorist, nad on käinud päris ooperis, siis sel hetkel see neid rahuldab. Aga kui me räägime kunstilises kvaliteedis, siis see muidugi ei saa rahuldada ei professionaale, ei tõsiseid armastajaid. Et see nagu teine teema, et ilmselt see mikrofoni kasutamise teema on teatud mõttes selline kunstiline või ebakunstiline liialdus, selline vastutulek, populariseerimise hind. Enamik lavastus on meil kahedimensionaalsel, tähendab, kasutatakse ainult esimest, kolme meetrit lavast ja miks sellepärast kõik teavad, et kui nad lähevad veel pool sammu tahapoole, siis neid enam kuulda ükskõik vaikselt orkestri mängi. Ja see on ka üks põhjus, miks me räägime tänapäeval sellest, et meil oleks vaja tõelist ooperiteater, et meil oleks vaja tõelist lava. Tegelikult sama asi toimub tantsus. See kõik on omavahel seotud. Et põhjused on, ma ei ütle, et ainult akustilised või ainult ruumilised, aga ka need on väga olulised põhjused, miks muutuvad mehel aastaselt väga vaeseks, väga kahedimensionaalseks ja muusilikesed väga vaeseks, sest kõik võitlevad kogu aeg selle akustilise võisid selle ruumilise situatsiooniga. Aga ütle sina nüüd enda seisukohast, et kuidas sina sellesse suhtud, kui sulle tahetakse põsemikrofon külge panna või lihtsalt laulmist võimendada. Olenevalt tükist tavaliselt esimene reaktsioon on ikka see, et oot, kas ma ei laula piisavalt hästi, et mis mul viga on, et mulle tahetakse mikrit külge panna, kui nüüd tegemist on noh, tõesti sõna otseses mõttes muusikaliga, siis ma ei sea seda küsimuse alla, sellepärast et on suur bänd, mida võimendatakse ja kõigil teistel lauljatel on ka mikrofonid niikuinii ja see annab mingi sellise helilise ühtsuse siis selliste piiripealsete teostega. Näiteks kui mul oleks öeldud Rehepapist, et paneme sulle nüüd mikrofoni külge, siis ma oleks tundnud ennast puudutatuna just sellest kandist. Aga kas ma siis ei kosta piisavalt, et kas ma ei laula piisavalt hästi ja oleksin hakanud otsima siis ruumilisi võimalusi just nimelt noh, tulla ettepoole ja anda endast rohkem. Et jälgida siis rohkem seda, et kuhu poole ma oma pead pööran, et ma mitte mingil juhul mu hääl ei kaoks lavasügavusse ära vabatahtlikult mikrofoni külge ei pane, aga kui nüüd tõesti see rehepapi küsimus, eks ole ka täpselt samamoodi minu teada alguses ei olnud plaanis panna kellelegi mikrofoni külge, aga just nimelt, et saavutada ta igas mõttes parim tulemus siis kuskilt otsast pidi midagi järele andma. Mina näiteks Rehepappi küll ei peaks muusikaliks, sest et see muusika, mille Tauno Aintsi on kirjutanud, on liiga mitmekihiline ja täis igasuguseid peeneid vihjeid erinevatele teostele või eesti rahvamuusikale ja see on niivõrd geniaalselt kirjutatud ja ta on liiga keerulise lihtsalt selleks, et anda siis muusikali mõõtu välja. Aga mis te arvate sellest, et kas tänapäeva ooperis peakski kasutama, võib olla erineva häälekooliga lauljaid? Ma arvan, et seda ei tohiks taunida, kui me räägime nii-öelda siis klassikalisest klassikalisest ooperist, Mozartist hendalist, siis loomulikult minu arvates on oluline saavutada orkestri ja lauljate vahel selline balanss, et mingit võimendust ei oleks vaja. Kõik peaks tulema naturaalselt vahetult. Lavastaja peaks arvesse võtma võimaluse piires, kuidas ta siis oma visiooni tahab ellu viia, et lauljatel oleks mugav ja et nad ei peaks röökima üle orkestri ja orkester peaks arvesse võtma seda et seal, kus vaja, peavad nemad siis ennast tagasi hoidma, et see on kõik selline väga õrna balansi saavutamine ja selleks prooviperiood ongi, et kõike seda välja timmida. Et kui räägime siis nendest uuema aja ooperitest nagu Rehepapp, mis on teatud mõttes, nad on, ongi eksperimentaalsed, Nad kasutavad igasuguseid tänapäevaseid võimalusi, siis mina ei näe selles mitte midagi valesti. Ja kui on soov kasutada ka erineva häälekooliga inimesi, siis minu arvates on see ka ainult tervitatav. Ega see ei tähenda, et klassikaline ooper sealt kõrvalt ära kaob. Või et kui nüüd äkki kasutatakse Rehepapist teatud inimestel võimendust, et siis meil on oht, et varsti hakatakse ka Hendele ja Mozarti oopereid tehes kasutama kõigil põsemikreid, ma ei arva, et selline oht olemas on. Mitmed suured ooperiheliloojad jõudsid oma elu jooksul kirjutada parimad isegi seal 100 üle selle ooperit, nad tundsid lihtsalt vokaal ja inimese hääleregistrite võimsust niivõrd hästi, et nad suutsid kirjutada just sellisest esituuris, et see kostis ja praegu võib-olla paljud heliloojad ei ole lihtsalt vokaaliga niivõrd hästi kursis. Ma arvan, et tänapäeva heliloojad tahavad ka katsetada, nad ei taha ju kirjutada ainult nii nagu endale moodsad tahavad ka avardada oma võimalusi ja näidata teistsugust külge ooperist. Et see on ainult loomulik. Et mõnikord võib-olla lihtsalt vaja ja siis on mõnikord vaja katsetada täpselt samamoodi nagu siin enne sai öeldud, et sul on peas mingi visioon. Sul on mingi ideaal, aga see ju päris täpselt ei tea, mismoodi see kõlab enne, kui see tõesti orkestriga ja lauljatega maha mängitakse. Aitäh teile arvamust avaldamast Tiiule Eevalt, Pirjo Püvi ja Vello Pähn. Nüüd aga saab sõna kauaaegne Estonia lavastaja Neeme kuningas. Kui tegijad on tekstitruud, ehk siis nüüd ooperini partituuri truud ja kui helilooja on teatud võimenduse ette näinud oma partituuris, siis see võib täitsa vabalt olla, noh, tõesti nagu osa, eks ole, sellest või ütleme selline nagu taotlus kui laulja ei tule orkestri või et seda ei saagi kõvemini laulda, kui orkester mängib. Et siis on võib-olla midagi viga, võib-olla nendest balanssides üldse, kuidas see asi nagu komponeeritud on. Ja kolmas asi võib olla see, et noh, oleme ausad enamus nendest asjadest, mida nimetatakse pidulikult ooperiks, on võib-olla ikkagi rohkem muusikalid. Et see ei ole etteheide muusikaližanrile ka ütleme vastandamine ooperit ja muusikat, sest et noh, näiteks Stefan šanhaim, eks ole, kuulus helilooja, kes on olnud väga palju selliseid suuri meistriteoseid häbenemata nimetab neid asju muusikaliks. Kuigi tegelikult on tegemist puhtakujuliste, ütleme, selliste kammerooperit kord on ainult ütleme sellised suuremad ooperid. Aga muusikaliste nimetab neid tegelikult turunduslikel eesmärkidel. Tegelikult me võime ohvriks nimetada kõike, mis toimub laval ja mis on seotud muusikaga, isegi need ei pea olema organiseeritud helid ja kui ta on seotud vokaaliga, siis on see ooper. Klassikaliselt peeti ooperi all silmas sellist vokaalteost, kus laulab ooperikoolituse saanud laulja. No tegelikult ju ka, kui veel elektrit ei olnud ja võimendust, eks ole, keegi ei tulnud selle pealegi, et häält saab nagu ka võimendada. Siis oli see nagu paratamatu ja teiselt poolt ka tegelikult need ooperimajad ju ka ehitati sellisena nadolid akustiliselt sellisteks teoste ettekandmiseks nagu sobivad. Ja teada on ju see, et, et selline kõige sobivam akustiline kuju, sellel majal on see sama keelpillikuju, eks ole, selline hobuseraua kujuline vaatesaal ja nii edasi, nii et selles mõttes seal ei olnud kunagi nende esitamisega nagu selles mõttes mingisuguseid raskusi ja kogu laulukool ja kogu laulukoolitus meie armastatud pelgama. Ta on ju tegelikult üles ehitatud selle peale. Aga, aga siin juba 20. sajandil need vormid ja žanrid hakkasid arenema ja tekkis ka muusikal oli ju periood, eks ole, noh, poolsada aastat või noh, tinglikult võime öelda, kus ka muus nagu klassikalises muusikas valitses Atonaalne ja ütleme, selline väga instrumentaalne muusika, mis Maalile oli tegelikult väga raske esitada ja ka esitajale nii-öelda lõi nagu absoluutselt teistsuguseid nõudmised. Ja nüüd tuleks ikkagi nagu meloodilise muusika juurde tagasi ja noh, ma ei tea, see võimendamise küsimus on niimoodi, et kui on hästi võimendatud ja kui on noh, niivõrd hea aparatuur ja maailmas on ikka tegelikult olemas, selliseid asju on ju niimoodi uuritud ja ka niimoodi nagu seatud, selliseid ooperilavasid, kui see tõepoolest saan aru, et on, on võimendatud, tekivad vaidlused ja sellised kirglikud arutelud kas oli võimendatud või ei olnud. Aga see ei pane, näitabki, et järelikult on seda tehtud väga hästi. Aga kui kogu selline dünaamiline organiseerimine ei ole enamiku dirigendi käes, vaid on ta heli autori käes noh, siis hakkavad nagu küsimused tekivad, siis siis ta peaks olema oma hariduselt võib-olla ja oma oma kõrvaldama musikaalselt noh, veelgi parem, kui dirigent statilisentsis, eks ole, hoiab Entel seda rütmi koos ja loob vormi. Aga dünaamikas ei ole tal kaasa rääkida, aga see on noh, nendel juhtudel, kui ka orkester on võimendatud, aga ütleme, kui on siseruumides, siis tavaliselt orkester siiski mängib naturaalselt, kui sellist ei ole ette nähtud, ütleme mingeid elektripill. Aga näiteks siin tekib veel see küsimus, et kui ühes duetis või ansamblis on koos väga erineva häälekooliga inimesed, siis seda balanssi saavutada on võimatu, olgu see tehnika ükskõik kui hea Nojah, aga see on, ütleme inglise keeles Sting või siis nii-öelda koosseisude loomise kunst, et tuleks siis luua selline koosseis, kus need on ühtlasi ka siis on nagu kõik võimendatud, eks ole, ja nagu sarnase hääle tekitamisega sarnase maneeriga manni lauljaid, kes on ka väga tublid ja suurepärased näitlejad, aga kes ongi nagu mikrofoni lauljad, küsimus on selles, et kas seda peab nii tegema? Noh, mina ei tahaks nagu siin nii väga purita on olla, et kui see niimoodi on nagu mõeldud ja kui hästi välja tuleb ja ja põhieesmärk on ikkagi vaatajat või kuulajat või seda inimest, kes oma oma väärtusliku aega, eks ole, sellele etendusele ühendab teda mõjutada, teda puudutada, tal elamus pakkuda ja kui see elamus tuleb läbi võimenduse ja noh, miks mitte. Aga kas te mõnes klassikalises ooperis kasutatakse? Ma ei, ma ei ole seda iialgi kasutanud, tähendab ma olen kasutanud siis, kui on, ütleme noh, mingisuguseid lavataguseid, koorid või mingeid lavataguseid, fraasid ja kui seal tõesti seal ei ole kosta, eks ole, et kui Verdi Rigolettot on seal tormikoor, eks ole, meeskooriga noh, siis me tegelikult koos dirigendi ikkagi kõigepealt otsime neid võimalusi, et, et see asi oleks nagu naturaalne Midagi arvab helilooja, küsisin Rehepapi autorilt Auna Antsilt. Mulle meeldib mõelda, et see aeg, kui ooper sündis, oli sellesse sündi kaasata, et kõik oma aja tehnilised võimalused ja oma aja niisugused parimad jõud. Ja mulle tundub, et kui tänapäeval midagi sarnast teha, siis võiks tänapäevas olla sellesse kaasatud kõik tänapäevased tehnilised võimalused, tänapäevased vahendid, et tekiks tänapäevane ooper. Loomulikult Need valikud sõltuvad ju eelkõige taotlustest ja lavastaja kunstniku, helilooja ühisest nägemusest ja et need võivad olla väga erinevad, aga kui need nägemused küsivad nende kõikide tehniliste lahenduste järgi, siis mina näen küll, et see on täiesti õigustatud see näiteks mikrofoni kasutada olemine lavastuses ooperilavastuses. See kindlasti annab ju väga palju juurte võimalusi. Mängutehnilisi teatraalseid ei sea piire laulja paiknevuse suhtes. Laval. Kas näiteks Rehepapi kirjutamisel oli ka sinu eesmärgiks seda laulaksid erineva häälekooliga lauljad mitte ainult klassikalised ooperilauljad. Jah, oli küll selles mõttes, et see väga hästi haakus minu mõtetega, mis põhimõtteliselt siis Kivirähu romaanil Rehepapp ja need mõtted olid sellised, et see, mis meie ümber praegu ja see, mis meie ümber oli kunagi vanasti on kogu aeg olnud väga mitmekihiline ja koosnenud väga paljudest erinevatest tahkudest. Ja nüüd, et seda maailmapilt edasi anda, tundus mulle vägivaldne valida nendeks vahenditeks nagu ainult kuidagi stiililiselt või hääle kooliliselt nagu ühte maailma kuuluvat vahendid. Ja see oli juba algusest peale mõttes mull. Ja ka tegelikult ma tajusin seda kõigiga, kellega me koos seda aastast tegime. Et me mõtleme nagu ühes suunas. Kui raske on üldse näiteks kirjutada nii, et kostaksid need hääled või pillid sealt eraldi välja. Jah, kindlasti orkastreerimisel tuleb seda silmas pidada ja et selle koha pealt olen mina väga tänulik maestro Paul Mägile kes jagas minule oma kogemust, mida ta oma ooperi ja üldse muusika vallas, et ma tundsin ja tunnen siiani, et need olid väga erilised hetked ja väga eriline koostöö. Nüüd, mis puudutab konkreetset teost ja selle võib-olla niisugusi kitsaskohti, et kui äkki kuskil ei kosta välja midagi, siis mulle tundub, et üks ooperi partituur on elav organism ja vajab kohendust täpselt nii kaua, kuni kõik nii muusika kui ka lavastuslik pool hoiavad omavahel hästi käest kinni. Selles mõttes, et seda on peaaegu võimatu ette näha, kuidas lavastuslikult hakkavad paiknema lauljad, millised tegurid konkreetsest saalis mängima. Kõik nagu maksimaalselt hästi välja oleks kosta, et näiteks Rehepapi prooviperioodil tekkis partituuri ja partidesse väga palju muutusi just seoses selle konkreetse laval olekuga, et see, kuidas ta praegu kõlab, arvestab väga täpselt Vanemuise väikese maja võimalusi ja konkreetselt seda lavastust? Ma arvan, et nii on õige kohandada see muusikaline materjal ikka konkreetselt ühele ruumile. Lavastusi produktsioonile, nii lauljate kui dirigentide jaoks on mikrofonide kasutamine viimane võimalus, kui kas teatriakustika või teose faktuur ei võimalda teisiti lauluhäält kuuldavaks teha. Ja siit heidavad lauljad ka üleskutse heliloojatele. Ootame veel rohkem haarava sisuga uudisteoseid ja miks mitte ka püüda kirjutada lauljate partiid mugavast esituuris. Eriti hästi õnnestuks silmas pidades konkreetseid lauljaid ja nii pole mikrofon alati vajagi. Kui aga see on helilooja algne idee, siis miks ei peaks seda ära kasutama kaasaegset tehnilisi võimalusi? Ooperivõimekusele teemal vahetasid mõtteid Tiiu leevalt, Pirjo Püvi, Vello Pähn, Neeme kuningas, Tauno Hints ja ootame ka teie mõtteid, head kuulajad, kirjutage meile meiliaadressil klassika. ERE. Sülgaja muusika uudised maailmast, muusikauudised. New Yorgi linna ooperiinventar läheb haamri alla. Detsembri alguses toimub Manhattanile omapärane lõpumüük, mille tulud lähevad eelmisel kuul pankroti välja kuulutanud New Yorgi linna ooperivõlgade katteks. Reklaamlausega viimane võimalus omandada tükike ooperiajalugu müüakse muuhulgas platsi, lesta, lehmakellad ja hulk parukaid ning lava eesriideid. 1943. aastal loodud New Yorgi linnaooper sai tuntuks uuenduslike lavastustega. Selles teatris tegid oma ameerika debüüdiga kuulsat tenorit Placido Domingo. José Carreras. Rooma ooperitöötajad streigivad protestiks 480 töötaja koondamise vastu. Kolmapäeva hommikul nõustusid ametiühingud siiski nelja Päevase esietendusega peale seda, kui teatri kunstiline juht Riccardo Muti ütles. Nonii ärajätmine võrduks kuriteoga. Rooma ooperis on oodata suurt vallandamislainet, kuna kasvav võlakoorem tähendab, et ooper on sisuliselt pankrotis. Roma ooper saab kohalikult omavalitsuselt suurt toetust, kuid sellel aastal pole linnavalitsus toetuse määra veel otsustanud. Hooaja piletid nüüd katab vaid kaheksandikud teatrikuludest. Roma ooper saab ka kolm miljonit toetust erasektorist samas kui näiteks Milano La Scala eelarvesse laekub sponsoritelt lausa üheksa korda suurem summa. Poola pianist andis kontserdi Leonardo da Vinci leiutatud hübriidpill kontsertpianist ja pillimeister Slava Mirzo presetski andis Krakowi muusikaakadeemias viienda rahvusvaheliselt Määri festivali raames kontserdi 500 paar aastat tagasi välja mõeldud instrumendid, mille ta ise oli ehitanud renessansiaja leiutaja jooniste abil. Viola organistaks ristitud pilliljoneesioonini basseini, oreli vioola tagambaga. Pilli valmistamiseks läks aega üle kolme aasta ning sellesse tuli investeerida 10000 USA dollarit. Ei ole organis, ta näeb välja nagu klaver, aga pillikeeled pole ühendatud mitte haamrikeste, vaid hobuse jõhvidesse mässitud nelja rõngaga, mis pannakse pedaali abil keerlema ja mis teevad keeltele, vajutades poogenpilli kõlale sarnanevat häält. Da Vinci eluajal seda pilli kunagi valmis ei ehitatud. Brüsseli muusikariistade muuseumis on eksponeeritud 16.-st sajandist pärinev saksa pillimeistri Hans Hayden instrument. 2004. aastal Aga esitles Itaalias sarnast pilli jaapanlane Aki. Venemaa tahab jätkata kultuuripärandit tagasitoomist kodumaale. Vene president Vladimir Putin andis valitsusele käsu osta riigi valdusesse peale oktoobrirevolutsiooni Nõukogude Venemaalt emigreerunud helilooja ja pianisti Sergei Rahmaninovi arhiiv ja kinnisvarast Šveitsis. Lutserni järve piirkonnas asuvas villas elas helilooja kolmekümnendatel. Seal on kirjutatud näiteks tema rapsoodia pagani teemale. Putin andis käsu peale avalikuks kui diskussiooni, mis järgnes pianistenismat soojevi kohtumisele presidendi kultuuri ja kunstinõukogu oktoobrikuus. Soojev kardab, et Rahmaninovi järeltulijad võivad Heile hoiab villa panna oksjonile koos haruldaste käsikirjade partituurid ja tiibklaveriga. Kui Rahmaninovi kodu kuuluks Venemaale saada hinnatud reisisihtkoht, kus võiks korraldada meistrikursusi, festivale ja konkursse, pakkusid nad suu ja eelkõige loodaks majja Rahmaninovi muuseum mille väärtuseks on hinnatud 18 miljonit Šveitsi franki. Hispaania pianist jaga ähvardas vanglakaristus. Sotsiaalmeedias on viimastel nädalatel tekitanud elevust uudis, et 28 aastane Hispaania pianist Martin võib minna vangi, kuna naaber süüdistab teda liigse harjutamise tõttu tekkinud mürareostusest. Süüdistaja nõudis muusiku karistuseks lausa seitset ja poolt aastat vangistust, kuid vähendas, nõudes siiski 20 kuu peale. Laia Martin naaber kaebas, pianist harjutas argipäeviti kaheksa tundi päevas ja nii tervelt viie aasta jooksul. Naabri hinnangul on see tekitanud talle sügavat moraalset kahju ning pannud teda klavereid nii väga vihkama. Ta ei suutvat neid isegi filmides vaadata. Kohus pidas kaebust liialdatuks, pealegi polnud mingit tõestust, et Martini mängu valjus oleks ületanud seadusega kehtestatud 30 detsibelli läve. Samuti ei leitud tõendeid, et just muusiku harjutamine põhjustas naabri psüühilisi probleeme. Lahkus Mehhiko metsosopran Uraalide hinges, kes debüteeris amineerisena koos Maria Kallasega Haeda rollis suri Milanos 88 aastasena. Ta mingis on esinenud kõigis Euroopa suuremates ooperimajades. Tema viimaseks etteasteks jäi Bergi reekviem Mehhikos 1982. aastal. Itaaliaga leinab kuulsat ooperidirigenti, kes lahkus 79 aastasena. Metropoliit Tanja Viini ooperidirigent Angelo Campoori kannatas südamehäirete all juba viimase kümnendi jooksul. Metropolis Lähen Opera peadirigendi Fabio Louisi sõnul oli maestro Campoori üks viimaseid itaalia dirigent. Kes teadis täpselt, mida tähendab? Itaalia ooper ja kuidas seda juhatada, toetades lauljaid, nähes lavateost kui tervikut ja mõistes heliloojate taotlusi. Sülgaja. Muusikauudised valis nele evasteinfelt. Edasi kuuleme ka kohalikke kontserdimuljeid. Teisipäeval Estonia kontserdisaalis sai kuulda pianist Sten Lassmanni virtuoosse kava, milles farenduslistid Dante teemalised sonaat, fantaasia Johannes Brahmsi paganiini variatsioonide kõrval sai kuulda ka Eduard Tubina virmaliste sonaati ning Heino Elleri klaveriloomingut. Ajakirja muusika peatoimetaja iija Remmel. Missuguse mulje jättis noore pianisti soolokontsert? Kõigepealt mängis Sten Lassmann siis meie rahvusklassika ühte ta teost, see on Eduard Tubina teine sonaat, virmaliste sonaat. See on üks novaatorliku omad ja sügavamaid omas ajas teoseid ja loomulikult kestab üle aegade. Olen kuulnud sellest teosest Vardo Rumessen esitust ja võib öelda, et Stennosmani sittus mõistagi erines sellest. Ta võib olla, lähenes sellele loole, nagu kuidas öelda Impressionistlikumalt kõlavärvidega mängeldes rohkem võib-olla ei olnud selles ka sellist purustama kõlajõudu kui Rumessen ja omas. See oli nagu selline mõtisklev, natuke objektiivsem, vaade sellele teosele. No võib-olla ma oleks soovinud sinna esitusse natuke rohkem kirge. Aga ettekanne oli sellegipoolest väga veenev ja selgelt oma näoga. Väga meeldis mulle kava järgmine teos, see oli siis listis fantaasia pärast Dante lugemist. Ja ma arvan, et ist nii oma stiili poolest kui ka siis suurejoonelise filosoofilise mõttemaailmaga sobib väga laspani muusiku natuuriga. Lassmanni esituses oli siin võib-olla vähem seda virtuaal koos poole esiletõstmist, neid tohutud oktavi passaažid, mis selles teoses on ja noh, seal on tõesti väga sihukest säravat tehnikat võimalik näidata. Mulle tundus, et tema püüdles pigem selle teose sisu avamise poole. Sisu lähtub ju siis nagu pealkirjas viidatud suure renessansi kirjaniku Dante jumalikku komöödiat ja ilmselt peaks vähemaga seda teost ikkagi lugenud, kas või mingilgi määral kusega teost mängima asud ja ma tean, et Sten Lassmann on seda teinud. Ja ma ütleks, et see selline sisu avamine, õnnestustel kava teises pooles kõlas Heino Eller, las ma annan ise on öelnud, et tema tunneb, et emissioon kuulan seda muusikat kõikjal propageerida ja tutvustada, kus vähegi kohalik ja nii valistaga sellesse kavasse kimbukese helleri lühipalasid. Ta ütles veel seda ka, et kuigi need palad on siis erinevatest aastatest üksikpalad, et miks ta niimoodi kokkupanijad? Ta lähtus nagu helistikulistes teostest, nagu sarnastes helistikas on need teosed. Karakterite poolest muidugi nad vaheldusid, olid siis lüürilisemad kujundid ja siis niuksed, aktiivsed, kiired kujundid. Mulle väga meeldib, kuidas lasman kujundab Elleri lüürika niiviisi kargelt mõtlemapanevalt hingekeeli puudutavalt. Ja siis selle viiepala palad olid siis kapris karjase laul, Põhjala neid muusikaline hetk ja eesti tants. Vot see eesti tants omas mõttes ka üks näide, kuidas Eller siis klaverile kirjutab kohutavalt raskelt. Kõigepealt see meele tehnika, mis selles palas on siukseid ääretult tehniliselt raskeid lugusid on Elleril veel kas või tema esimene sonaat, mis on kõigepealt jube pikk, 40 minutit täis tehnilise keerukuse kaelamurdvat raskeid ja noh, kui vaadata, siis vahel ka mõnda Elleri noodid, missugune kirendab sellistest ülikiiretest huntidest ja lisaks on ta need kirjutanud siis ikka kass, kes tuuris piss tuuris või s mullis. Ja see pala on ka tehniliselt niuke äge virtuoospala, nii et oli huvitav seda kuulda. Ja lõpuks muidugi, Sten Lassmann ei olnud valinud endale mitte lihtsalt ülesannet selle kontserdikavaga ja viimaseks teoseks olid Brahmsi organisatsioon vaibaga nii teemale kaks vihikut on neid ja natuke räägiks, mis teos see siis selline on. Pillirepertuaaris on selliseid erakordselt raskeid, just tehniliselt erakordset askeid teosed, viiuldajat repertuaaris, teadagi paganiinigapriisid, klaverirepertuaaris on siis kas listi teosed Palacki revi isla mei kuulub nende hulka Rahmaninovi mõned teosed kaks teost siis ka heliloojalt, kellelt nagu ei ootakski esimesel hetkel selliste tohutute tehniliste raskuste näitamist seal siis saksa romantik Johannes Brahms, kelle looming alati rõhub just nimelt sisulistele sügavustele, mitte välise efekti näitamisele. Aga sellelegi, sellest on tema kirjutanud kaks klaveriliteratuuri askeimat teost needsamad orjatsioonid paganiini teemale ja teiseks sama raskeks või noh, teistmoodi raskeks on tema teine klaverikontsert ka siis erakordselt pikk, nõuab ikka pianistilt meeletut vaimujõudu ja kogemust, et seda edukalt esitada. Nii, ega nüüd nende paganiini variatsioone Maire juurde tulles, et on algselt kirjutatud kee tüüdid klaverile ja siis igas variatsioonis ongi siis mingi hästi raske tehniline ülesanne. Seal on vahepeal ka aeglaseid siukseid sügavaid aeglaseid variatsioone Homse kirjutanud, seda kindlasti mitte ainult mingisuguse tehnika näitamiseks, vaid see on terviklik teos oma tervikliku ülesehituse ja sisuga. Aga raskused on seal metsikud, noh, ma toon näiteks seal esiette tuleva sellise võtte, mida klaveril harva näeb seal nimelt oktavi kli Sando. Et juba noh, kuidas seda teha, ühe käega libistada klahvide oktamis sõrmedega, et seegi juba on selline parasvõttena, mida on tõesti harva kasutatud. Ja muidugi nõuanded. Sten Lassmann võttis selle ette, olles juba enne mänginud nii suure ja raske ja nõudlikku kava käega rasketest lugudest. Ja see võib-olla ei olnud veel täiuslik esitus, mida me kuulsime, seal oli siis selliseid tehnilisi ebatäpsusi, seal oli ka mõningaid mäluprobleeme. Sellegipoolest ma pean seda õnnestumiseks sest kui ma lähtun nagu mingist sellisest interpretatsiooni sellest aspektist, siis ma nägin, kuidas ta seda üles ehitas kuidas ta tervikut kujundas, kuidas ta mõtestas seda lugu. Ja tõesti see nii raske teos ajab veel mingisugust settimisaega ja mingid aastate pärast uuesti mängimist Losmoni seda intebeedinatuuri nagu lõpuks kokku võtta, siis ma ütleks, et üldse praegu Eesti muusikas on meil põnevaid noori interbeeta põnevaid noori. Pianistide üks nendest on kindlalt Sten Lassmann ja ütleks, et tema selline vaimuerksust, tema selline pühendumus, tema mingi selline kirg, kuidas ta oma asja teeb, äratab väga suurt huvi ja, ja kutsub ootama, mida ta edaspidi teeb. Sten Lassmanni soolokontserdil käis iija Remmel. Kes aga oli sel õhtul mõnel teisel kontserdil siis meie koduleheküljel rubriigis täna kontserdisaalis saate seda veel kuulata. Toimus ju teisipäeva õhtul veel teinegi oluline muusikasündmus. Algas taas kontserdisarja Heli ja keel seekord Õpetajate majas ja esimene kontsert pealkirjaga Ma kuulsin sind laulmas, oli täidetud Helena Tulve ja Tõnu Õnnepalu loominguga. Muljeid jagab poetess Maarja Kangro. Mul oli seda Helija keele neid teise hooaja avaõhtut eriti huvitav jälgida, kuna ma olen esimeses hooajas ise kaasa teinud ja tean, mis on ja kui meeldiv tunne on töötada koos nende muusikutega eesotsas Diana Liiviga, kes on selle sarja initsiaator, notar ja veel tegid sellest vanast koosseisust kaasa siis Olga vooronova Madis Metsamart, Leho Karin, uued tegijad olid sellel uue sarja avaõhtul siis Toomas Vavilov, laulja Miina Pärn ja Vambola Krigul. Ja ma pean ütlema, et õhtu jättis väga tervikliku mulje. Oskuslikult oli paika pandud lugude järjekord kulges kuidagi loomulikult. Aga teisest küljest see tervik oli ka sõna otseses mõttes füüsiliselt terviklugusid, esitati ja luulet loeti ilma vaheajata ja see pani tegelikult kuulaja ja tähelepanu võime veris tugevalt proovile. Helena muusika on ju selline, et ta eeldab hästi intensiivset kujutlusega, lase töötamist. Seal on väga palju nüansse, väga palju muutumisi ja üleminekuid. Need sageli need üleminekud just ongi, muusikalised omasid seal. Ja nii nõuab see muusikaline tekst pidevat jälgimist. Tegu ei ole muusikaga, mis agressiivselt ise tuleb end kehtestama vaid talle tuleb ise läheneda kogu aeg ja seda ka isegi eredamalt kohtade puhul. Nii et mina ise tundsin küll paraku, et viimase loo puhul ma pidin ikka ja jälle oma tähelepanu tagasi tooma selle muusika juurde. Aga, aga ma kuulsin ka arvamusi, et selline tervikesitus siis kokku tund 45 minutit oligi hea. Paljud leidsid, et iseenesest aeg oleks võinud, mõtled peale viie ja võib ju mõelda tõesti, et kui vaheajal inimesed oleksid jälle sirbist ja Kultuuriministeeriumist rääkinud, siis mõnes mõttesse lumm oleks olnud murtud. Ja kui rääkida sellest kaua vältavast tervikust, siis eks see muusikutele oli samasugune pingutus, ma kujutan ette. Ma arvan, et Helena muusikas selline pildi väljajoonistamine ja kandva muusikalise terviku moodustamine ei ole lihtne ülesanne. Tegelikult kõigi nende rohkete hästi tundlike detailide juures. See muusikaline maastik on selline hästi erk ja ideederohke. Aga teisest küljest kõik see kuula Nonii tuua või kõik see elava panna. See on, ma arvan ikka paras katsumus või kindlasti nii-öelda väljakutse. Ja minu meelest õnnestus väga ilus, nii et kordagi ei sellist tunnet, et tekib mingisuguseid küsimusi, et miks nii või miks see asi siin sedasi kulgeb. Muidugi oli hästi vaadata ka heliloojad iseenese lugu esitamast Helena digi kaasa, esimeses loos mis kannab pealkirja, kuulsin sind, kolmas, mis oli ka selle õhtu pealkiri ja mis on kirjutatud tekstile, mille Nad on võtnud Tõnu Õnnepalu fotoblogist, need on tegelikult fotoblogi allkirjad, need fraasikesed, mida seal muusikut sosistavad. Kui need publik tuleb saali ja näeb, kuidas kogu see löökpillide arsenal on seal üles säetud, seal on klaasid, on igasugused kilistaja, tead krudistajad, see kõikvõimalikud heli tekitamis, vahendid, millele mina ei oskagi nime anda, aga igal juhul selline eelpilt jätab mulje, et nüüd hakkame kuulma mingisugust väga avangard, et niisugust distanzeeritud analüütilise, mängulise ja ütleme vaimu poolt välja mõeldud lugu. Aga siis see, mis tegelikult kostma hakkab, on hoopis selline. Haaras looduse kulgemist, matki lugu, mis ühest küljest võiks nagu olla intressionistlik, sest seal tõesti nagu püütakse neid looduse helisid selle teha, aga teisest küljest, kui me kuuleme seda lihtsate klaaside tõsist sosistamist, siis nendest intressioonidest saab justkui midagi sügavamalt, et sinna tuleb justkui mingisugune sümboolne süüde sisse. Ja see võrdus võib-olla iseloomustabki kogu seda õhtut niisuguse ütleme, kandva meelsusena, skeptitsismi, siis tuli seal küll asi kaugel. Mul on üldse tunne, et Helena loojana suure pieteeditundega läheneb oma materjalile, ta ei ole selline tislanseeritud looja, ei ole kirurg ega konstruktor, kuigi ta võib olla väga analüütiline. Ja, ja võib-olla iseloomustab teatud määral ka Õnnepalu luuletust igal juhul. Selle teksti ja selle muusikaga kokkupanek mõjusid väga loomulikult. Nüüd olles seda kontserti kuulnud, et kui ma ise oleksin pidanud Helena muusikale kedagi kõrvale panema, siis võib-olla mina oleksin eesti luuletajatest valinud näiteks Triin Soometsa. Aga nüüd olles seda kontserti kuulnud, ma saan väga hästi aru, pealegi seal kanti ju ette ka laulutsükkel, kus oligi kasutatud Õnnepalu tekstide prantsusekeelseid tõlkeid. Mis oli küll huvitav näiteks jälgida, minule oli see, kuidas on lahendanud need klaveripartiid või kuidas ta klaverile kirjutanud, sest et tema esteetika ja tunnetus pigem eelistab pidevusi, sujuvusi, klaver samas on hästi diskreetne, hästi selgete konkreetsete eristustega. Ja seetõttu noh, võiks ju arvata, et see ei ole Helenale nii väga loomuomane instrument aga seda põnevam oli vaadata, kuidas ta seda kasutab, mida ta sellega teeb. Mõned klaverikohad olid ikka tõesti väga ilusad ja peab ütlema, et Diana Liiv suutis kuidagi veenvaks mängida ka mõned sellised pikad, aeglased akordide järgnevused. Oma lemmiklugu oligi lugu, mis oli kirjutatud klaverile, tšellole, dünaid, Chevalarist, laid oli selle pealkiri on siis c fraasike ära tõlkida, siis ta oleks ühistele ränduritele valgus. Seal oli hästi lihtne tegelikult alguses niimoodi kujutlusega kaasa töötada, et ta algab hästi kõrgest registrist mängitaksegi klaveri keeltel. Nii et meil on lihtne ette kujutada mingisuguseid valguse pritsmeid või erksaid murtud kiiri, siis liigub see muusika kõik madalamale, toimuvad mingid sündmused, mille järgi paistab, et asi on justkui tõsisem. Ja siis just nagu poolelt käigult lugu katked jääb efektselt pooleli. Mulle see lõpetus väga meeldis selle loo juures. Kui veel rääkida nendest Õnnepalu tekstidest sealjuures siis ma siin enne ütlesin, et et tegu oli õhtuga, kus puudus skeptitsism siis näed need Õnnepalu päevikulised tekstid võib-olla on sellise meelal poolse pessimistliku alatooniga, aga sellegipoolest siin on ikkagi nõnda seda harduse elementi, et mida aeg edasi, seda rohkem on ta liikunud sellise ülima lihtsuse suunas. Ja need looduspildid jätavad ka seda kujutlusruumi päris palju. See annab imestada ikka neid samu vanu üldinimlikke imestamisi, mida on läbi põlvkondade juba imestatud. Ja mõned tähelepanekud on võib-olla sellised, mille puhul teistsugune luuletajanatuur võib-olla mõtleks, et äkki läheb liiga pateetiliseks õiegi. Sellist retoorikat on riskantne kasutada, et kui ta siin küsib, et kuidas on elada, kui keegi ei tea, mis on armastus. Aga, ja teeb seda ilma igasuguse valehäbita. Toimib niisugusena. Ma arvan, et see õhtu oli õnnestumine, feil on seda võimalik Tartus teisel detsembril kuulata. Maarja Kangro meenutas serti ma kuulsin sind laulmas Helena Tulve ja Tõnu Õnnepalu loomingust. Tänases helikajas kuulsime muljeid Sten Lassmanni sooloõhtult ja Tõnu Õnnepalu ning Helena Tulve kontserdilt. Vestlusringis arutasid lauljad Tiiule evad ja Pirjo Püvi, dirigent Vello Pähn, lavastaja Neeme kuningas ning helilooja Tauno Ants. Kas mikrofonidega laulmist ikka saab operiks nimetada? Kõlama jäi arvamus, et tänapäeva muusikateatris võib helimees tõepoolest saada tähtsamaks dirigendist. Ei saa välistada ei tehniliste abivahendite Ooperi koolituseta lauljate kasutamist aga samuti ei teeks heliloojatele paha, veidi enam vokaalkunsti peensustesse süüvida. Head kuulajad, tahaksime väga teada, mida arvate teie tehnika võidukäigust ajaloolistes muusikažanrites? Need on just sobiv aeg kiigata Facebook ja jäädvustada klassikaraadiolehele oma vaatenurk. Võsis lähetage mõtet stressile klassika, et ERR-i. Kui aga sattusite raadi juurde alles praegu, siis oled alati lahkelt oodatud meie koduleheküljele VVV punkt klassikaraadio kust helikaja lõigud on kenasti järelkuulatavad. Kuulake ja kindlasti kirjutage meile, sest lõpliku otsuse teeb ikkagi publik. Toimetaja Anne promic ja helioperaator Helle Paas tänava teid tähelepanu eest soovivad teile rõõmsat tumeootust algaval jõulukuul ning palju toredaid mõtteid. Kuulmiseni.