Helga ja tere head kuulajad, algab seitsmenda detsembri heligaja, mina olen toimetaja Kersti Inno. Saate arutlusteema on taas kooli muusika. Seekord räägime muusikaõpetusest, üldhariduskoolis ning muusikaõpetajate ettevalmistamisest, mis toimub kahes kõrgkoolis Eesti muusika ja teatriakadeemias ning Tallinna Ülikoolis. Vestlusringis on Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi juhataja Kristi kiilu Tallinna Ülikooli kunstide instituudi muusikaõpetuse metoodika professor Tiina selke ja muusikaosakonna juhataja Vaike Kiik-Salu tere ning Eesti Muusikaõpetajate Liidu vastutav sekretär ja suurte kogemustega muusikaõpetaja Aive squin. Ka kontserdielu järelkajasid Tiiule ja analüüsib noorte lauljate esinemist Vello Jürna-le pühendatud teisel vabariiklikul vokalistide konkursil. Ja Sirje Vasman Berend jagab muljeid kontserdist sarjas kuldne, kas ikka, kus Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel esitas Mozarti ja Haydni loomingut, solistid olid sopran, klaas ja Indrek Vau, trompet, til. Head kuulamist. Kaja. Tänase saate arutlusteema on taas kooli muusika. Üheksanda novembri saates tõdesid vestlusringis osalenud, et muusikaõpetus on iga inimese mängus tema isiksuse kujunemises aga ka Eesti kultuurielu ja meie laulupidude järjepidevuse tagamiseks väga olulise tähtsusega. Samas väljendati muret ka muusikatundide vähendamise üle koolis. No räägimegi muusikaõpetusest, üldhariduskoolis ja muusikaõpetajate ettevalmistamisest. Vestlusringis on Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi juhataja Kristi kiilu Eesti Muusikaõpetajate Liidu vastutav sekretär, pärija kogemustega muusikaõpetaja Aivess kuin, Tallinna Ülikooli kunstide instituudi muusikaõpetuse metoodika, professor Tiina selke ja muusikaosakonna juhataja Vaike Kiik-Salupere. No lihtne tõde on see, et laul teeb lapseerinna armsaks. Tänaseks on aga ka paljud teadlased uurinud laulmise ja muusika mõju inimesele. Mis seisukohtadele on nad jõudnud. Muusika kui kunstiliik ja eriti veel laulmine, mida meie kultuuriruumis ju väga tähtsustame, on mitte ainult lapsele, vaid kogu ühiskonnale ülimalt oluline, sest ta ta annab võimaluse kõnelda siis, kui sõnad ei aita. Ta aitab ühte liita väga erinevaid kogukondi. Ta on väga oluline vahend või võimalus, kuidas sisustada kvaliteetselt aega. Ning ilmselgelt muusika kui kunstiliik tõstab meie kõigi elukvaliteeti ja elu väärtust. Laulmine ja muusika, see on üks omapärane emotsioonide keel, mida võiks õppida vallad Ta ja muusikatundidest saadud muusikaline kogemus kas siis mängijana või lauljana, see on kõik see, mis teeb sellest, ütleme, igapäevase toimingu ja see on kõikidele arusaadav ja kõik saavad nagu ühisosa. Sellest. Muusikaõpetaja olulisus selle kujundajana koolides on erakordne muusikaõpetajat kuvand tänapäeval on palju palju muutunud. Üks asi on see, et õpetab noote, ta õpetab muusikateooriat, et ajalugu, aga samas ta on ka teatava niisuguse kultuuri kandja ja taustaandja, et me nagu teadvustaksime, kes me oleme, see väike rahvas, et see on erakordne amet. Minu jaoks on eelkõige muusika, kommunikatsioon, suhtlemisvahend ja see ei ole mitte ainult lauluga seotud see ühishingamine, Vaidze ühishingamine toimub ka koos pillimänguga, et see on selline suhtluse viis, kus me tajume selle ühishingamise kaudu enda naabrit, eelkõige mina näen muusikat kui suhtlemisvahendi ühe niukse suhtlemise meediumi õpetamist koolis mitte niivõrd muusikaliste oskuste ja teoreetiliste, mis õpetamist, vaid praktilist tegevust, musitseerimist ja selle kaudu suhtlemist. Ma arvan, et kõik siinviibijad on nõus, et et muusika õpetas koolis teenib ennekõike inimeseks kasvamise eesmärke, hariduslikke eesmärke selleks, et oma elu sisukamalt veeta, sisukamad eesmärgistada ja tegutseda selle nimel. Kui ma võin nüüd Vaikesin mõtte juurde tagasi tulla õpetaja kuvandi kohta, siis et muusikaõpetaja on üks väga oluline identiteedi kujundaja väga oluline olemuslikult rahvuse kandja, sellepärast et muusika on tänapäeval ja tänapäeva noorte seas c5, mille kaudu saab veel identiteeti kujundada rahvuslikku identiteeti. Muusika on ju nagu märgilised tähendusega selles mõttes ilmselgelt ja kui meie koolidest ja juba ka varem lasteaedadest muusikaõpetust vähendada, sellega satuvad ohtu laulupeo traditsioon sealt edasi. Me võime mõelda, mis juhtub. Nii et, et ma arvan, et kõik muusikaõpetajad võivad ja peavad ajama selja sirgeks tundma, teevad ühte ülimalt olulist tööd. Kindlasti nõustun siin Kristi väitega, et seda on näidanud ka meie pikale ajaline uuring, mille me oleme läbi viinud Tallinna Ülikoolis aastatel 2003 2005 ja 2010 2011. Ja selle uuringu käigus küsisime laiemalt üldsuselt, kusjuures vastajaid oli 6000. Milliseid ülesandeid nad peavad muusikaõpetaja töös oluliseks? Need ei olnud mitte muusikaõpetajaid, vaid inimesed tänavalt meie kõrvalt. Ja kui selles varasemas uuringus olid kaks väga vastuolulist ülesannet, mis olid esikohal üks oli, siis inimesed arvavad, et muusikaõpetaja peab eelkõige olema meelelahutaja ja muusikaõpetus peaks olema meelelahutuslik. Ja samas teine ülesanne tähtsuse poolest, mis oli kohe seal kõrval, oli siis, et muusikaõpetaja peab õpetama teoreetilisi teadmisi noodiõpetust kaks väga vastuolulist ülesannet. Neljandal-viiendal kohal olid rahvusliku identiteedi kasvatamine ja kooride ansamblite juhendamine. Siis 2010. 11. aastal läbi viidud uuring näitas juba teatud muutusi. Endiselt peetakse oluliseks muusikateooria õpetamist meelelahutusele, jäänud tagaplaanile, aga kolmandale kohale oli tõusnud muusika kui suhtlemisoskuse õpetamine ja rahvusliku identiteedi. Kas oli jäänud hoopis tahaplaanile? Ma tükk aega arutasime, et mis võib selle põhjuseks olla ja arvasime, et siin võis olla üheks mõjuriks kindlasti meie liitumine Euroopa Liiduga. See nõndanimetatud globaalse inimese maailmakodaniku kasvatamine, et võib-olla sellega on taha plaadin jäänud rahvuslikuid, tsiteeri kasvatamine siin ilmselt on teatud selliseid mõjutegureid, aga tulles tagasi ikkagi nüüd muusikaõpetaja ülesannete juurde, olen ma päris kindlasti seda meelt, et tõepoolest, et muusika on üks kõige mõnusamaid vahendeid rahvusliku identiteedi kasvatamiseks. Ma võib-olla lisaksin omalt poolt ja sekundeeriksin uurimusele, mille me viisime läbi muusikaõpetajatega, neid oli 20 ringis, kus me siis süvaintervjuude käigus püüdsime saada vastust küsimusele, mida peavad muusikaõpetajad ise kõige olulisemaks ja muusikaõpetajad ise toovad väga selgelt välja rahvusliku identiteedi kujundamise, nii et kui see veel ka ei kajastu üldsuse tulemustes, siis vähemasti õpetaja tunnetavad seda vastutust mida siis võiks pidada nendeks peamisteks muusikaõpetuse eesmärkideks taotlusteks meie üldhariduskoolis. Muusikaõpetusel on riiklikus ainekavas päris palju erinevaid eesmärke ja loomulikult erinevad nad ka natuke kooliastmete, et päris kindlasti on olulisel kohal musitseerimine. Laulmine ja pillimäng ja laulmine on kahtlemata esimesel kohal alati, nii see ka jääb. Viimasele seal on päris palju tähtsustatud tunnivälist tegevust ja järjest rohkem pööratakse tähelepanu siiski sellele. Koorilaulu harrastamine vabast ajast on üpriski keeruline ja muusikaõpetajate liit on küll astunud samme selleks, et koorilaul leiaks kindla koha tunniplaanis et seda väärtustaksid koolijuhid ja samas ka laulu ja tantsupeo sihtasutus on meid toetanud, sellepärast et laulupeole taotluse esitanud kooride taotluse peab kinnitama kooli juhtkond, millega ta näitab, et ta toetab tegelikult kooli ja see päris hästi töötab. Praegu just Ta on käimas protsess, kus uuesti vaadatakse üle ainekava ja muusikaõpetajate liidu poolt sisse viidud parandusettepanekud puudutavad just nimelt ikkagi kooritunni kohta. Seda, et õpetajal oleksid võrdsed võimalused anda nii klassitunde kui tegeleda koorilauljate ettevalmistamisega ja et need tööd oleksid võrdsustatud, sest olgem ausad, koorilauluõpetajana on see töö sageli intensiivsemgi veel kui tunni andmine, aga praegu on ta ikkagi väärtustatud suhteliselt madalamalt. Ja lisaks tundide arv õppekavas, mis on järk-järgult siiski vähenenud. Et sellest kohast oleme teinud ka ettepaneku siiski säilitada viiendas klassis kaks ainetundi ja praegu on need ettepanekud järelevaatamisel. Muusikaõpetuse väljundiks on koorilaul kindlasti ja seesama rahvusliku identiteedi ülalhoidmine eestikeelse koorilaulu abil sellega tõesti ei tegele mitte ükski teine õpetaja, et ma arvan, et muusikaõpetajatel on siin väga suur roll järjest suurem osakaal on muusika ainekavas oma loomingul ja muusikalisel liikumisel ehk siis loovus on jõudnud koolitundidesse ja füüsilist keskkonda arvestades, mis ka õppekavas on üpris täpselt kirja pandud, mida kunagi varem ei ole olnud, mis on minu meelest ka väga suur võit, muusikaõpetusele on siis võimalik niisugusi loomingulisi tundega läbi viia ja iga laps, kes viisi ei pea, ta suudab ka väga lihtsatel pillidel improviseerida. Ja see väga lihtne looming annab talle hoopiski teised väljundid varasemaga võrreldes. Kahjuks on traditsioonid pikkade kestvad ja sageli me peame kasvatama ka vanemaid ja rohkem rääkima sellest, mida muusikaõpetus tänapäeval tähendab. Laulmise tund see enam ei ole ammugi kuigi kõnekeeles ta on selleks jäänud ja tegelikult see tekitab ka väga vastandlikke ootusi. Et muusikaõpetuse tunnis tegeldakse tõepoolest laulmise, pillimängu, muusikalise liikumisega, sageli oma loominguga, kuulatakse palju muusikat, räägitakse muusikaloost ja ainekava, tähtsustab ka väga õppekäike, mida on võimalik siis viia läbi nii koolis kui väljaspool kooli erinevatesse kohtadesse, kus muusikaga tegeldakse ja kus on lastel võimalus kokku puutuda professionaalse elava muusikaga, mis on ääretult tähtis. Kuna on muutunud muusikatunnis sisu, kas siis on muutunud ka nõudmised muusikat? Ka õpetajatele päris kindlasti, alates kasvõi sellest, et üha enam on tähtsustatud pillimängu muusikatunnis, et kuni viimase ajani on tegelikult olnud keskseks muusikatunnitegevuseks laulmine aga nüüd on üsna tugevasti integreeritud muusikatundi ka pillimäng, algklassides plokkflööt, väikekannel, kes kastmeski Darr. Ja kuna siin praegu just juttu, et õpetajal on esitatud uusi nõudmisi, siis ei ole saladus, et terve rida koole viib oma muusikatundi läbi juba Kaipäädiga, mis tähendab seda, et muusikaõpetaja peab olema ka muusikatehnoloogiaga kursis. Ja jälle ma tulen meie ühe läbiviidud uuringu juurde, mis näitas õpilased, kellel on väiksem elava muusikaga kogemuse, tähendab nadi osaley kooris ei ansamblites-orkestrites, et just nimelt need õpilased on leidnud endale väljundi arvutiga komponeerimiseks, kusjuures õpetajad sageli ei teadnudki õpilaste omaloominguharrastustest. Ja see on väga oluline väljakutse, muusikaõpetaja Ta ei ole ja antud juhul meie Tallinna Ülikoolis püüamegi seda suunda nüüd väga tugevasti arendada. Muusikaõpetaja peab olema kodus arvutis mitmesugustes multimeediavõimaluste. Seda suudaks õpilasi ka selles osas juhendada, et õpetaja ei jääks õpilastest kaugele. Aga sama seal ikkagi täpsustaksin seda elavad musitseerimist. Et ka pillimäng ja laulmine ei tohiks tunnist kaduda. Et need on kaks nisukest äärmust. Ja mina siinjuures tahaksin rõhutada ka traditsiooni tähtsust, et vaatamata sellele, et meie ja koolis on tõepoolest väga muutunud, see on täiesti teine õpilane, kes meil oli 10 aastat tagasi klassiruumis on ometigi põhitegevused, mis jäävad samaks ja see tähendab, et muusikaõpetaja jaoks elav musitseerimine on see võimalus, mida näiteks mõni muusikaõpetaja näeb kui ainsat võimalust üldse lasta telefonist või arvutist välja saada. Meie praegu käimasolev uurimus, mis siis uurib muusikaõpet, et aastal 2013 ja nende vastaste valgel muusikaõpetajad võib olla muidugi ka oma sellisest taustast ja oskustest sõltuvalt tähtsustavad eriti praktilist musitseerimist ja seda poolt, kuidas siis õpilased tuua virtuaalses maailmast välja. Kui nüüd vaadata veel muusikaõpetaja ettevalmistust, siis lisaks kõikidele nendele instrumentidele, mida tõesti meie õppekava täna nõuab, et õpetaja valdaks on ka seal nii-öelda ridade vahelt või tulemustest tuleb välja lugeda, et õpetaja peab olema väga hea dirigent. Seda ei ole nii üheselt võib-olla sinna sisse kirjutatud, aga meie, Eesti muusika ja teatriakadeemias oleme jäänud truuks sellele traditsioonile ja tahame seda väga säilitada, et muusikaõpet muusikalised professionaalsed oskused peavad olema väga kõrged. Ehk siis dirigeerimise oskus, klaverimängu oskus tõesti, nad kõik valdavad väikekannelt plokkflööti kitarri ja siis veel rütmimuusikainstrumente, mis on ka üks üsna uus suund ja koolides juba väga palju leiab rakendamist nii-öelda ansambli muusika. Et seda kõike me püüame rakendada. Meie jälle Tallinna Ülikoolis ka toetume traditsioonidele, aga vaatame väga pikas perspektiivis ette selles suhtes, et kõik, mis toimub digiklaverite arenguga nende kasutamistega, kuidas noor muusikaõpetaja võiks rakendada neid pill, teiseks, erinevalt digitehnoloogiad ja mitte ainult need programmid, mis on saadaval ka vabavarana, eks ole, vaid ka kriitiliselt suhtuda sellesse informatsiooni. See on minu meelest Õpetajate väga-väga suur ülesanne ja, ja sellega ennast kurssi viia on ka väga ajamahukas töö, aga tuleb seda teha ja ma arvan, et perspektiiv ongi selles, et tuleb saada sinasõbraks digitehnoloogiatega teada, mis vabavarad liiguvad, millega tööd tehakse ja vallatu ka oma nii-öelda käsitööoskusi, ehk siis klaverimängu ja dirigeerimist, nagu Kristjan ütles, täiesti nõus. Muusikaõpetaja peab juba praegu olema täielik professionaal ja universaalne inimene, sellepärast et praeguse aja muusikaõpetaja, et ma arvan, et kõik uuringud toovad ka selle välja kindlasti. Esimene oskus, mis puudu jääb, on just nimelt selle digitaaltehnika ja kõikvõimaliku arvutitehnika valdamine. Praegu on kaheksanda klassi õpilastel võimalus sooritada loovtöö erinevates ainetes ja väga sageli noormehed tegelevadki sellega, mis nad ise on arvutist leidnud ja need on garaaz programmiga tehtavate muusikalised kompositsioonid ja selle juhendamiseks leida koolidest inimesi on väga keeruline, et see on tõeline hädapärane vajadused, et selliseid, kas täiendkoolitusi või koolitusi võib olla ülikoolid pakuvad välja meile midagi. Ja meie hea meelega sarnaselt elektronmuusika eriala tudengid võiksid teha seal koostööd. Siinkohal on vist ilmselt õige võimalus rääkida sellest, et kuivõrd neil on lausa selline kursus olemas digiklaverikursus Tallinna Ülikoolis ja et me oleme planeerinud käesoleva aasta kevadeks, täpsemalt siis seitsmeteistkümnendaks märtsiks sellise konkursi põhikooli ja gümnaasiumi üle vabariigi muidugi ja kuhu põhikooli ja gümnaasiumi õpilased võivad saata oma muusikalisi kompositsioone, mis on siis arvuti abil valmistatud digitaalseid väga erinevate Meediumite kasutusvõimalustega. Kui nüüd keegi kuuleb seda ja, ja võtab nii-öelda tuld ja tahakski oma tööd saata, siis töö pikkus on maksimaalselt neli minutit. Ja miks me seda tegime, nimelt minu mure on selles tegevõpetajana, ma töötan ka veel ja siis me koolis, et üks meie uurimus näitas, nagu ma juba siin enne mainisin, et need õpilased, kes on elavast musitseerimisest kuidagi kõrvale jäänud võib-olla oma väiksemate muusikaliste võimete poolest, ei ole leidnud väljundit muusikasse tulekuks, kui neil on huvi arvuti vastu ja nad tunnevad, et kas need garaaz programme või teisi vabavaralisi programme miks mitte ära kasutada seda võimalust. Sest nendel huvi muusika vastu siiski on muidugi meie, ainult siis need õpilased saadavad oma töid, kes koorides orkestrites ei osale vaid teretulnud on kõik võistlustööd. Aga tegelikult on mul üks teine mure, mis puudutab muusikaõpetust üldhariduskoolis ja see on pigem see mure, et meie õpetajate kontingent on valdavalt feminiinne. Ja meie uurimised põhikooli vanemas ja keskastmes näitasid, et muusikaõpetuse tunnid seetõttu pigem keskenduvad tüdrukutele kui poistele. Meie paralleelsed uuringud seitsmenda, kaheksanda üheksanda klassi õpilaste seas näitasid, et poiste huvid muusikatunnis on mõnevõrra teistsugused kui tüdrukutel. Kui tüdrukud tõepoolest tahavad tunnis laulda, siis poisid pigem tahaksid kuulata muusikat, avaldada arvamust muusika kohta. Ta muusikast rääkida sageli ka ette kanda oma loomingut. Ja see paneb mind muretsema, et kas me muusikaõpetajatena väga ühesuunaliselt ei mõjuta ka poisse sellise tüdrukut laadse muusikatunni suunas posid tahaksid pigem aktiivseid tegevusi mängida, pille mängida, kitarri minna, trummide taha. Et kui palju meie muusikatund seda praegu võimaldab. See on ka üks põhjus, miks me oleme Tallinna Ülikooli muusikaosakonnas muusikaõpetajate ettevalmistamisel pööranud väga suurt tähelepanu, et kõik õpetajad saaksid, Kristo koolitus olid muusikakoolituse, täpselt samuti kitarri ja no rääkimata blokladiste väike kondlast, et nad suudaksid teismelisi noormehi haarata muusika tunnisustele Kiise pillidega musitseerimisega mitte ainult laulmisega, sest nii nagu uuringud on näidanud, et poisid pigem ei laulaks kas nad siis häbenevad oma häält? Tegelikult tuleb ju see murdeiga ka vahel, et nad ei tahagi seda häält kasutada, nii et see on täiesti arusaadav. Üks põhjus, ilmselgelt on, on tõesti nüüd lugu selline, et õpetajakoolituse rakendumisaega võtab mõnda aega aega, et me oleme juba viimased kaheksa aastat tegelenud väga süvendatult rütmimuusikabloki õpetamisega ja peab ütlema, et vähemasti ülikooli õppe jõuskond seal esineb väga suurepäraseid meessoost interpreet, nagu meie rütmimuusika osa jätavad ka kooli muusikatudengid teleTaavo Remmel, basskitarri, Tanel Ruben trumme, Mart Soo kitarri ja nii edasi. Vähemasti ettevalmistuses me püüame teha kõik selles suunas ilmselgelt, et mõeldaks ja arvestatakse klassiruumis nii poiste kui tüdrukute vajadusi. Aga kas on näiteks ka noormehi õppimas muusikaõpetajaks ja meie õppekaval õpib praegus kuus noormeest, kelle üle meil on väga hea meel ja mis on tõesti kindel märk sellest, et nad ka õpetajaks jäävad? Nad väga varakult juba haaratakse koolidesse, nii et juba kolmandal bakalaureuse aastal nad töötavad koolis ma nüüd natuke üldistan, aga mõned neist ja see teeb ainult head meelt. Jah, ja Tallinna Ülikoolis täpselt samuti. Muidugi vokaalmoodul on see, kuhu tulevad noormehed ja tänavu tuli väga palju noormehi meile üllatusena Ki isegi, et niisugune hulk tahtjaid oli multimeedia helidisainimoodulile ja me tõesti loodame, et nad ka jätkavad Mil magistriõpingutes, kuna meil, see helidisain läheb ka edasi magistriosas, me ei saa kurta, loodame, et need noormehed jääksid selle töö juurde, et selles suhtes, et jällegi jõuame sinna õpetaja kuvandi, nii, eks ole, et ta ei muutuks väga feminiinseks, kuigi ilus ja kena see on. Aga et tuleks meheliku mõtteid ja teiselt poolt annaks niisugust kaalu selle temininsusega on koolis tõesti praegu ka minu meelest väike probleem. Kui me koostasime koos Karoliina sepaga põhikooli vanemast Me õpikuid, seitsmes, kaheksas ja üheksas klass. Me mõtlesime selle teema peale päris tõsiselt ja proovisime nii laulude valikul kui ka nende teemade valikul vähemalt arvestada seda, et ka nendel noortel mehe hakatistel oleks midagi põnevat lugeda, sealt midagi põnevat vaadata. Paraku on niimoodi, et õpetaja valib teemad, mis ei ole otseselt õppekavas kohustuslikud, kuid mida võib ju Tõnis tutvustada ikka iseenda järgi ja missugune on õpetajad, niisugune tuleb ka tund. Et sellest on kahju. Et seal tegelikult materjali, millega neid noori mehi haarata peaks olema ja minul seda probleemi ei ole, no mina mõtlen niimoodi, et kui meil on nii toredaid mees, dirigent, kuidas nad haaravad kõiki koore, noori ja natuke vanemaid, et tegelikult, kui oleks selliseid õpetajaid, see kindlasti populariseeriks muusika tundma kahtlemata, aga neid õpetajaid on, kui me vaatame enda ümber eksale. Taavi Esko tuleb mulle siin kohe pähe, jäifreed rõigas Pärnus suurepärane noor meestlast. Reigo Lehtla Saaremaa, eks ole, aga noh, kahtlemata meesõpetajaid on siiski vähe ja siin viimasel MMil ainult neli protsenti. Muusikaõpetajatest ja see arv minu teada ei ole tõusnud. Aga üks teine probleem on ikkagi veel, et kui me räägime siin täna ainult väga headest ja perspektiivsetest asjadest, siis teine mure on mul see, mis ka praegu siin jutust läbi on käinud, et milline on meie õppekava? Olen ühte vastuolu, et me räägime lapsekesksest või õpilasekesksest kasvatusest ja haridusmudelist, aga samal ajal planeerime kõik ise, et et meie arvame, et meie teame kindlasti kõige paremini, mis seal õpilasele hea, mida ta peaks teadma, mida me kasvatame. Ma ei pea seda päris õigeks ja tulen ikkagi selle teise mureküsimuse juurde tagasi, millest ma enne rääkisin, et miks ikkagi teismelised poisid on kuidagi sellest põhikooli muusikast kaugenenud, et see ei ole mitte ainult häälemurdeprobleem, vaid nad ikkagi ei pea seda muusikat tundi niivõrd huvitavaks. Ja põhjus on selles, et nagu me siin rääkisime, õpikute koostajad on ka paraku valdavalt naised. Ma olen oma praktikas kohanud sellist momenti, kus meil oli niux, õpik, käsilia paistev kommentaarile, Osson nii naistekas linnukesed, lillekesed, liblikad ja muud taolist. Ja samal ajal ma olen kogenud ka seda, oh kui kadunud Raimo Kangro viienda, kuuenda klassi õpikust. Poisid laulsid laule väga meelsasti, maalin siis õpetaja vanalinna hariduskolleegiumi põhikoolis. No on siiski suur vahe, milline õpik on meesterahva koostatud ja millised on naiste koostatud õpikud, ma ei räägi siin üldse illustratsioonide eest, ma räägin õpiku sisust. Et see on ühelt poolt, ütleme, see õppematerjal ja õppekirjandus, aga teiselt poolt ikkagi see, et kordagi küsinud sellelt teismeliselt õpilaselt, et mida tema tahaks muusikatunnis teha. Et kui me tuleme tagasi nende uuringute juurde, et mida siis poisid tahaksid muusika, tunnistad nendega ka, põnev oleks, et nad tuleksid ka sinna õhinal, et nad tahaksid laulda neid laule mitte ainult neid elektromuusika teemasid lugeda või oodata, millal tal on võimalus oma loomingut ette kanda, kui on võimalus. Et mul on tunne, et me peaksime ka selle õppekava koostamisel küsima võib-olla natukene õpilaste arvamust. Sest et kui me võtame seda üheksanda klassi lõpetanud juba täis sellisena ta ei pruugi keskkooli minna, ta ei pruugi ka kutseõppeasutusse minna edasi, vaid ta läheb tööle, miks me siis ei võiks tema käest küsida tema arvamust, mida ta tahaks üheksandas klassis õppida või milliseid tegevusi ta tahaks muusikakasvatuses muusikaõpetuses näha? Ma olen siin küll nõus Tiina sinuga, et see on väga oluline teada, millised on õpilaste ootused, aga me siiski peame andma ka endale aru, et me peame olema kogele nägevamad ja me peame sinna ära peitma ka neid asju, mida siiski on väga oluline õpetada lastele ja ma ei pea jälle silmas neid vahendeid, teooriad seda või teist või kolmandat laulu, vaid et meil oleks Ilvese eesmärk, mille nimel Ütleme päris kindlasti, ega ma ei mõelnudki, et me küsime õpilaste käest arvamust ja hakkame nüüd tegema tund, millised meeldiksid ainult õpilastele. Et meie ülesanne ongi leida see kuldne kesktee. Jah, muusikaõpetajal on see niisugune kaugele nägemise võime täiesti nagu sisse kirjutatud selles suhtes, et kõik see kaasaegne, pöörane digitaalse tehnoloogia areng, eks ole, see areneb nii pöörase kiirusega, et vaevalt jõutakse aru saada, et ahaa, juba on jälle uus Aipääd, juba saab sellega teha midagi muud veel veel veel. Aga samas, et need ikkagi need põhiväärtus, missugused, need tuleks ikka kahtlemata jätta ja neid ka edasi anda. Meie jutuajamine liikus edasi tuleviku õpetajakoolitusele, mis võiks olla ka mitme aine õpetajakoolitus. Et õpetaja saks kätekoormusega väiksemates koolides ja sellest, et Eestis on varemgi koolitatud liitaineõpetajaid Ma üldse ei välista seda, et selline liit eriala kunagi võiks tagasi tulla. Arvestades väikeseid maakoole, kus õpetaja sageli muusikaõpetaja täiskoormust ei saa oleks eliiteriala igati teretulnud. Iseasi, kas see muusikaõpetaja vastab tänapäeva nõuetele selles mõttes, et kui me vaatame laulupeo repertuaari, mis on läinud oluliselt raskemaks võrreldes 60.-te aastatega, mis eeldab tõesti muusikat, et sealt väga häid dirigendioskusi rääkimata muust muusikalisest ettevalmistusest. Et see oleks kahtlemata kõva pähkel, aga ma sugugi välistaks seda, sest et aasta 2013 näitab ikkagi sündivuse tohutut langust ja maakoolides on probleem, kuidas õpetaja oma koonust täis saaks, sest praegu ajasime koolis ma näen, mida tähendab väikeses koolis õpetada mitte täiskoormusega. Ma siinkohal muidugi pean rõhutama, et me kõik teame, see on teada-tuntud tõde, et muusikaõpetajaks ei saa koolitada selle kahe aastaga, mida pakub magistriõpe või siis kolm pluss kaks, et seal bakalaureuses ilmselgelt see peab algama tüki maad varem ja see võib olla siis lisaeriala ainult lisaks muusikaõpetajale muidugi meie muusika ja teatriakadeemias näeme küll seda, et see inimene, muusikaõpetaja peaks saama võimalikult suured oskused töötamaks muusika valdkonnas, et ta suudaks juhatada kohalikke koore, töötada lasteaias, töötada koolis, töötada ansamblites ega, ja nii edasi ja see tegelikult väikses maakohas annab ka juba piisava koormuse. Kas praegu on Eestis piisavalt häid ja haritud muusikaõpetajaid? Mina arvan, et vist ei ole, sellepärast et nii nagu Kristi enne tõi siin selle probleemi välja, et juba bakalaureuseõppest võetakse meie üliõpilasi kutsutakse neid tööle koolidesse. Ja ma näengi siin ühte suurt probleemi jälle selles, et niikaua kuni õpetajalt ei nõuta Ta õpetajakoolituse raamõppekava täitmist siis tõepoolest, sageli üliõpilasel puudub motivatsioon magistriõpet lõpetada. Sest kui ta leiab tööd ja täiskoormust koolis bakalaureuseõppe kolmandal kursusel, siis sageli kipuvad nad katkestama ja just nimelt sellel põhjusel, et koolid viivad ant tööle. Mina küll pean siin tunnistama, et meie töötavad tudengid jõuavad küll vähemasti selle aja jooksul, mis mina nendega olen olnud nüüd neli aastat lõpuni, nad on väga motiveeritud, nad teavad väga täpselt oma õigusi, nad teavad, mis toimub tööturul, sest tööturg kindlasti viie aasta pärast on oluliselt komplitseeritum kui täna. Selles mõttes seda ohtu ma ei näe, aga tõepoolest muusikaõpetajaid, häid ettevalmistatud muusikaõpetajaid, kes oma muusikalistelt oskustel mitte ainult tunni andmiselt saaksid koolis hakkama, et kanda edasi seda traditsiooni, mida muusikaõpetus koolis üldsegi endas kätkeb. Neid on meil väga vaja. Just sel sügisel olen ma saanud tööandjad tegelikult väga mitmeid kirju, isiklikke pöördumisi, et me soovime sellist inimest, kes mängiks klaverit, oskaks dirigeerida ja veel seda, seda, seda, et me oleme valmis ka ootama, meil kevadel lõpetaja lahkub. See on probleem. Mis motiveeriks seda noort inimest saama heaks? Õpeta ennekõike motiveerib palk ühte õpetajat, ma arvan, jäse kuvand, mis meil ikkagi täna ühiskonnas valitseb õpetajad õpetajate suhtes väga laias plaanis isegi. Võib-olla mitte niivõrd palk, kuivõrd võib-olla noort õpetajat see võimaluste rohkus, kui ka kool pakub Talle orkestri juhendamist, bändi juhendamist, kooriansambleid, kõiki neid võimalusel ta saab ühes kohas teha siis ka noor inimene läheb sageli pärast bakalaureust tõepoolest kooli tööle just sellel põhjusel. Ta tahab kohe neid oma kolme aasta jooksul kogutud teadmisi proovile panna ja muidugi ka kooli tunnustus, kui ikkagi kool tunnustab seda noort inimest siis on ju tehakse mööndusi ka palga suhtes, sest ega maakohas õpetaja palk on konkurentsivõimeline. Ma ei räägi seda linnas, aga maakohas päris kindlasti. Ja samas natuke tõmban maa peale tagasi. Et need noored inimesed on küll muusikaliselt väga motiveeritud, aga kui nad puutuvad sageli juba praktikal olles kokku kõige selle muuga, mida koolis veel tuleb teha lisaks sellele, et on tore heade lastega laulda, nendega pilli mängida, neid õpetada musitseerima siis kogu see ülejäänud töö, mis ei mahu ära 45 minuti sisse. See koormus sageli hirmutav, võtab noori inimesi. Ja see on suur probleem. Ja mina siinkohal pean küll ütlema, et puutudes juba pikalt lõpetajatega kokku meie majas, on see küll nagu tõsine valikute küsimus. Kui sa oled saanud nii hea hariduse, nagu me täna anname muusikaõpetajatele nende ees, on terve maailm lahti. Et tegelikult ma jään endiselt selle juurde, et kui tema praktika on õnnestunud ja tal on soov minna tööle, me oleme näinud seda, kui ta viibib esimesel vestlusel direktoriga saab teada oma palganumbri, siis ta ütleb, et magas, ootan paremaid aegu või ma kandideerin näiteks Brüsselisse, üksmeel, õpetaja töötab Brüsseli koolis, muusikaõpetaja Vääna ja nii edasi, et see on küsimus, millega samas ma ütlekski, et, et Eesti riik ju tegelikult me kõik ei ole nii rikkad, et koolitada, ütleme, muusikakeskkoolis väga häid interpreet, kes lihtsalt lahkuvad ju, kes läheb Münchenisse, kes läheb kuhu iganes nad saavad mänglevalt sisse, nad ei astu enam edasi nii-ütelda meie oma õppeasutustesse. Siin tuleks küll mõelda, et kuidas väärtustada õpetajatööd, kuidas teha see inimene rohkem nähtavaks, kuidas teda tunnustada rohkem. Et riiklik, niisugune nägemus peaks kaaluma sellest. Hetkeseis õpetajate väärtustamise kohalt on muutunud veelgi keerulisemaks seoses üleminekuga uutele kvalifikatsiooninõuetele, mis on olemas internetis ja on olemas ilmselt ka paberil. Kuid tegelikult väga suurel hulgal õpetajatest puudub üldse arusaam, mismoodi edasi see süsteem hakkab toimima. Ja praegu ei ole küll väga kindel, et see parim mõte, mida algatades kvalifikatsiooninõuete muutmiseks, kas see on ka nüüd parimal kujul välja kukkunud, sest olles lugenud neid uusi tingimusi, siis võrreldes varasemate nooremõpetaja õpet, taia õpetaja-metoodik nende palgaastmetega on uued kvalifikatsiooninormid märksa nõudlikumad? Ei ole lihtsustunud, need nõuded. Praegu ongi tuleviku õpetaja jaoks üpriski tume, sest tõesti noored õpetajad, kes tulevad ülikoolist, on võib-olla motiveeritud, sest nende palka on tasapisiriike jaksanud tõsta. Aga mida teevad teised õpetajad, ei tea. Meie ei saa üldiselt oma lõpetanute üle nuriseda, sest et statistika näitab, et 98 protsenti meie lõpetanutest magistriõppe lõpetanutest töötavad erialal seal tähendavad töötavad koolis või siis lasteaias ja järelikult on palk ikkagi motiveerinud. Muidugi õpetajaks olemiseks ei motiveeri ju tegelikult olgem ausad, ainult palk. Üks asi on see, et sa oled noorte ja vahvate inimestega koos loomingulises seltskonnas, teine asi on ka need vaheajad, mis ei ole mitte vähem tähtsad koolitöös. Et ma arvan, et seda tuleb kui pidada nagu boonust ja samas peabki olema niisugune, et sa oled loominguline, siis on, sul tekib ka väike niisugune paus, kus sa saad jälle edasi minna. Ilmselt on motivatsioon ise see noor inimene, nende eesmärkide täideviimine, milleks on üldse seatud ka õpetaja ja muusikaõpetus. Tegelikult aeg muutub nii kiiresti, et kõik see õpetamine ja õpetaja õpetamine ja õpetaja õpetamine koolis, et see aeg seab oma uued nõuded ja tuleb tähele panna seda aega ja ajaga kaasa minna ja ka ettepoole vaadata, et mis veel vaja võiks olla, et mitte jääda väga tammuma, et vaat 50 aastat oli niimoodi ja nüüd me jätkame samamoodi. Midagi kindlasti jääb, aga midagi tuleb ka päris uut. Ja Eesti Muusikaõpetajate koolituse algusest möödub 90 aastat, nii et rääkida tegelikult, et kolmveerand sajandit on olnud siin juba väga toimiv süsteem, millele on aluse pannud Riho Päts, mida on omamoodi edasi arendanud Heino Kaljuste. Ja ilmselgelt kõik need innovaatilised suunad tuleb meil kriitilise pilguga üle vaadata. Aga ma jään endiselt selle juurde, et me peame säilitama seda, mis meil väga hästi toimib. Ja ma tahaksin veel lõpetuseks öelda, et Eesti muusikahariduse kvaliteedimärk on asjaolu, et 2011. aasta koolinoorte laulupeost maa ja ilm võttis osa 24 protsenti sellest Eeaa grupist, kes meil ühiskonnas üldse on laulja, tantsija kui pillimängijana ja see on õpetaja töö, sen ühiskonna väärtustatus. Et see on midagi, mille üle me võime tõeliselt uhked olla. Mina ütleksin kõigile muusikaõpetajatele ja kõigile õpetajatele võib-olla mõtlemiseks niisuguse väikese momendi, et mida me siis tegelikult õpetama või keda, kas me õpetame muusikat, võime, õpetame lapsi või mõlemat? Rääkisime täna muusikaõpetuse eesmärkidest ja ainekavadest üldhariduskoolis, muusikaõpetaja muutunud kuvandist ja kvalifikatsiooninõuet. Vestlusringis olid Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi juhataja Kristi kiilu, Tallinna Ülikooli kunstide instituudi muusikaõpetuse metoodika professor Tiina selke ja muusikaosakonna juhataja Vaike Kiik-Salupere ning Eesti Muusikaõpetajate Liidu vastutav sekretär ja suurte kogemustega muusikaõpetaja Aives. Kuin. Sülgaja Pille Lille muusikute fond korraldas väljapaistvale varalahkunud tenorile Vello Jürna-le pühendatud teise vabariikliku kalistide konkursi kust võttis osa 14 lauljat. Neist teise vooru pääses 10 ja kolmandasse kuus lauljat. Lauljaid hindas žürii koosseisus Robert kelder Suurbritanniast ning Ivari jahja Pille Lill Eestist. Preemiad jagunesid Eesti muusika ja teatriakadeemia kolmanda kursuse tudengite vahel. Esimene preemia Tamar Nugis, teine Marleen AK eine ja kolmas Aule Urb ning lisapreemiaid said Olga Zaitseva, Rahvusooper Estonia, Altia foorum sine maalt. Tamar Nugis, Vello Jürna perekonnalt, marjame laagha Itaalias katkonnalt ning parima kontsertmeistripreemia pälvis Piia paemurru. Palusin stuudiosse staažika vokaalpedagoogi Tiiu Lewaldi. Milline pilt kujunes meie vokalistide järelkasvust selle konkursi põhjal? Rõõmuga ütlema, et kuna ma olen juba esimest aastat eemal otsesest õpetust ühest, siis mul oli väga suur rõõm ja nauding lausa kuulata kümmet. Nimelt kuulasin teist vooru, mis toimus Väike-Maarjas ja kolmandat ka muidugi jah, raekoja saalis. Igaüks nendest osalejaid, test pakkus huvi, kassis oma muusikasse mineku loomulikult oma toredate häältega. Ja mis muidugi kõige rõõmustavam on see, et ikkagi ma ei väsi seda toonitamast, et see, et meie äravad on nüüd nii lahti, et üliõpilased saavad isegi käia, et siia tuuakse meistrikursuseid tegema väga auväärseid laulupedagooge. See kõik on avardanud ilmselt inimeste silmaringi ja muidugi, kellel oidu on sellega väga tugevasti tööle pannud, sest et möödunud kümnenditel ikka väga palju talente läks kaduma vast selle tõttu, et liiga palju oli meil nagu, eks see kandikul kätte toomist ühest küljest, teisest küljest just nimelt üldse silmaringi avardumise võimalus oli ikkagi väga kitsas, kes oli huviline, kuulas heliplaate, aga üks asi on kuulata plaadilt lauljat, teine asi on näha, mida üks laulja, no see on võib-olla spordivaldkonda kuuluv sõna sooritab aga et just nimelt, mida füüsiliselt üks laulja ka teeb, kui ta pakub meile muusikalist naudingut. Nii et see oli väga positiivne elamus. Kui me nüüd hakkame konkreetsemalt rääkima nendest lauljatest. Ma puudutaks seda küsimust, et kas ma kõigega ühel meelel praegu žürii ka olin. Kuna on meeletu genorite põud ja sopranite väga suur üleküllus, siis mina oleksin vast kolmandasse vooru näiteks lubanud ka meie, Aleksander Arderi. Selge on see, et kõigil nendel noortel, kes teises voorus laulsid, oli üks ja teine niisugune, kas tehniline või siis mingisugune puudujääk, aga mind oleks ikkagi väga huvitanud, mida teeb see esiteks väga huvitava häälega, teiseks väga huvitav isiksus. Ja kolmandaks ikka tõesti vot see tenor kui niisugune. Kui nüüd võtta ükshaaval, siis ma arvan, et piirduks jah, võib-olla selle kolmandasse vooru jõudnute suurema vaatlemisega kolmandas voorus olid Lätimaalt siia õppima tulnud. Nad vist on abielupaar koguni Arvitš käinis ja Marlene Keyne näha, väga süvenenud oma õpingutesse süvenenud muusikas. Eriti rikkalik hääl muidugi on Marena Keynel, kes sai nüüd siis teise preemia, kes hetkel õpib alles teist kuud. Nadia Kurem juures ja ühtlasi on saanud, nagu siin kirjas on 2013. aastal Läti rahvusooperiakadeemiasse see tähendab seda, et tal võimaldatakse seal ilmselt teha mõnda ooperirolli. Kennel on ääretult rikas. Ma ütleksin, purskkaevu sädelusega hääl hea diapasooniga väga suure metallisisaldusega. Võib-olla noh, see on ilmselt tuleviku töö, ootaks tema keskmise registri ilupääsemist ka sinna ülemisele registrile praegu ülemine register on võib-olla veidi niisugune kitsas ja natukene võib-olla surutud. Aga noh, see kõik on nii noore inimese juures, ta on ju vist alles 22 aastane, nii et kõik on ees. Kolmanda preemia saanud Aule Urb on muidugi suur rikkus tänases päevas, nii nagu tenorite defitsiit on, nii on ka tõeliste metsosopranite defitsiit. Ja et sellel inimesel on ka tõesti tõeline metso hääl väga suge stiivne, loomulik muusikasse minek. Ja tahaks lihtsalt loota ka, et tal on ka õpingud praegu alles pooleli. Kuid näha on, et tema niisugune muusikasse minek on niivõrd kütkestav ja lihtsalt jääb loota, et ta leiab endale nüüd siis edasiõppimiseks ka veel head tingimused, sest tehniliselt on tal ühte ja teist veel teha, sest tema muusikaline haridus vist puudub. Enne lauluõpinguid ja keeltega ma arvan, tuleks tal kõvasti tööd teha, sest et mina oma vaimukõrvas silmas näen ja kuulen teda tulevikus eri ja just nimelt vene muusikas ja prantsuse muusikas. Ja muidugi nüüd esimene preemia, Tamar Nugis on, ma arvan, et ma ei liialda, see on nähtus meie praeguses lauluõppurite maailmas. Esiteks hääl on huvitav ja mis minu jaoks kõige olulisem, see sisuline minek igasse loosse ja see julgus nii rasket repertuaari ettevõtta Ta ja sellega uhkelt, et hakkama saada, see on lihtsalt hämmastav. Ma olen oma elus väga palju blingaja Tšaikovski konkurssidel kuulnud Rahmaninovi LEGO aariad, mis oli nagu öeldakse, baritonid, leivanumber, siis ma võin öelda, et tema esitus oli lihtsalt lummav. Uskumatu, kui palju oli siin Finess ja kui palju oli siin sisulist energiat, kui palju oli siin julged dramatismi lüürika, et no kõik, mida ootad Rahmaninovi muusikat ja just veel, mis eriti oluline, et tema kolmandas voorus esitatud Rahmaninovi salavaikusest üllatus sama moodi, et noor inimene Eestis praegu ikka väga paljud tudengid, ma väga vabandan, aga väga puudulikult valdavalt vene keelt ja väga puudulikult tunnevad vene muusikat ka agoogikat, seda vene keele laulbust Rahmaaninovile omast fraseeringu valdamist, et see oli kõik väga meeliköitev ja muidugi ääretult ilus oli ka tema, Artur Kapi, kui lõpeb suvepäeva viimne mine, mille eest perekondi õrnad andsid talle kui parima laulu esitaja. Preemia vääris seda, see oli nii soojalt jant siirusega lauldud ja sealjuures on teada, et baritonid armastusele laulu, kulminatsiooni, sel SSL noodi, sellega õnnestus tal ka väga kaunilt. Ja muidugi, mis täiesti üllatus oli kolmanda vooru kava, tal on ju väga tore õpetaja, nüüd Elleri koolis oli tal Viviani Kallaste, siin on tal praegu Taavi Tampuu. Et noh, noored on uljad olnud, aga uskumatu sellistes Camelot. Ma ei ole päris tükil ajal laval näinud, rääkimata muidugi Mcwetjaariast, mis on Salaga riidega ja nõuab ikkagi väga küpset lauljat. Nii et ei jäänud tema siin küll millegiga, nagu öeldakse, vahele. Et vastupidi, ta oli veenev Taali kirglik, teda vaevasid tema kuri, töötleda vaevast, tema karjääri immutada kaevasid tema kahtlused, kõik kõik oli selles märkvetis olemas, nii et minu jaoks absoluutne võitja. Aitäh Tiiule valt, laulab Tamar Nugis. Heliga ja reedel, 29. novembril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti kontserdisarja kuldne klassika järjekordne kontsert. Seekordne esineja oli Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel ning solistid olid sopran, Kädi plaasia, Indrek Vau. Seda kontserti kuulamas Sirje Vasman. Mis mulje jäi sellest kontserdist mulje ise kontserdist on ääretult positiivne. Ega ma tegelikult midagi muud väga ei oodanud ka sealt teades missugust tööd teeb Risto, kui detailselt töötaja teeb ja samas kammerorkestrile on ju ääretult hea tase. Ja selles mõttes ma sain täpselt seda, mida ma ootasin sealt. Aga kontsert ise oli üles ehitatud tegelikult väga targalt ja inim psüühikat arvestades. Ehk kui niimoodi lühidalt kokku võtta, siis kontserti alustas kontserdi lõpus Tallinna kammerorkester, siis konkreetselt sümfoonia ettekandmisega esimesena siis Mozarti ja pärast Haydni ja sinna vahele olid pikitud solistid siis vastavalt esimeses kontserdipooles Kädi plaas, selline lüüriline tehniline sopran, Mozarti Kontsert aariatega ja siis teises pooles Indrek Vau ja väga legendaarne trompetikontsert. Muidugi. Ja miks ma ütlen, et tegemist oli inimpsüühikat arvestava kontserdiga, on sellepärast, et see, kuidas see algas, kontsert ise, kui täpselt kui dünaamiliselt, kui detailselt seda näha käeliigutuste järgi juba ja lõpeb samamoodi ja siis seal vahepeal on täpselt selline koht, kus inimesed, kes rohkem muusikat ehk tunnevad mingis mõttes küsivad endalt kiirelt peas kaks küsimust. Kõigepealt, kui tuleb laulja, siis lauljate puhul on ju alati see, et kas ta tuleb orkestrist, kas seda on kõike kuulda. Ja trompeti puhul nagu kõikide kaushuulikutega kaasas käib selline teatav hirm. Et kas, kuidas mängib ja kui palju on selliseid atakki kukkesid või midagi taolist. Et nagu tekitas põnevust ja siis sellele järgnes kohe selline täiesti selge ja puhas ja rõõmustav. Mozart või hail Kädi plaas esitas siin, jah, kaks kontsert, Darjat ma isegi mõtlesin, mida oleks öelda Mozarti kontsert aarete kohta, no selge on see, et need on tehnilised. Ilusasti on kavas ka räägitud, miks neid loodi ja iga laulu ajalugu tundev inimene natukene teab sellest rohkem. Üleüldiselt kui me räägime näiteks teisest kontsertaarest, siis hoia veed Ulgorfedeelest. See on ikka tüüpilise Mozarti ooperiaariad võtta üks ooper või teine, et sa leiad sealt hästi sarnast kõla hästi, sõnast käitumusliku või siis ütleme siis natuuri, kes seda laulab ja sellele natukene niisugune teistsugune vastand oli siis esimene aaria, mis tegelikult algas retsitatiiviga. Kuidagi, kui ma peaksin võrdlema Mozarti sümfooniat ja siis neid kahte aariat, siis esimene aaria, võib-olla ta ei jää nii selgelt kõrva, et kui kõik see muu, et selles mõttes oli ta erandlik teos, ma jäin isegi mõtlema, et ta on küll Mozartlik jah, selline täpne, kiire laulev jah, seda on, aga ta on ikkagi teistmoodi ja ma isegi natukene sõnadest nagu hätta, et mis seal siis sellist teist on? Kädi laulis loomulikult väga ilusasti, on ju selline väga tehniline laulja ja muidugi lüüriline hääl, noh, seda ikkagi juhtus, mida ma arvasin ja alati inimesed natukene pelgavad, ehk siis laulja keskregistris tekstide pealt natukene hääl, ütleme siis niimoodi, et orkester, oma kõlaga maskid. Et sa vaatad talle suu peale, sa loed sõnad välja, eriti kui sa natukene oled keelt õppinud ja tajud seda. Aga noh, see ei tule, see ei ole selline vaagnerlik labidaga suurelt uhkelt, vaid see teistsugune Nikitsev ja muidugi ilusad kõrged noodid, väga kaunis ja seal Mozart ja sammud, täpselt nii. Indrek Vau on Haydni trompetikontserti korduvalt esitanud, et seekord siis särasse kenasti. Kui ma nüüd alustan sellest, et täpselt see, mis ma enne ütlesin, et, et kuidas on nende ataki vee kukkedega, siis ei, ikka juhtus loomulikult juhtus ja selles mõttes võib-olla see esitus ja kogu see kontsert oli isegi natukene ärge saage valesti aru, mitte halvas mõttes häiriv, heas mõttes häiriv. Et kui tihtipeale inimene on kontserdil, siis oled harjunud, et no muidugi, nende kavadega ei tehta üüratult pikalt tööd, seal selline projekt ja üks kaks, kolm lähed ja siis sa oled harjunud sellega, et oluline on see muusikaline sisu, sügavus Traseeringse taju karakterit seal nagu tähtsam ja isegi kui tuleb seal mõni mõni üksik mingisugune kiukski auk sisse või, või satub vale noot, siis ei häiri üldse. Sest sa ignoreerid seda aga näiteks sellel kontserdil, kuna nad mängisid enamasti ja laulsid enamasti niivõrd, puhtalt niivõrd ilusasti. Vaat nüüd segas. Sest et ma istusin saalis ja mõtlesin, et, et väga suur osa kontserdist oli selline tunne, tuleb plaadilt aru, et seal on inimlik käsi, selline mingisugune väike inimliku vea aspekt vahel ei saa aru, ei saa aru, et selles mõttes Indrek muidugi ta mängis ilusasti loomulikult Indrek on harjunud seda mängima. Ja võib-olla ongi see, et kui saaks ükskord sellise absoluutselt maksimumi kuulda, et sa mitte kunagi ei hoia hinge kinni mingi koha peal seda lugu ja tead, enamike peast laulab neid käike. Et saaks selle ükskord vahet ei ole, kes mängib iga trompeti või metsasarve puhul on see, et sa nagu hingad ja natukene päriselt kaasa enamasti õnnestub siiski. Ja selle kontserdi kohta tervikuna kuldne klassika, Mozarti ja Haydni ka väga hea, igal juhul väga hea, väga hästi valitud kava, mida ma väga tahaks kiita, on Haydni loomulikult seda 90 neljandat sümfooniat, üllatus, sümfooniat, legendaarne, teine osa sellest ja kogusest, klassikalise muusika kontrastide fortepiano vaheldumine, see oli niivõrd hästi tehtud. Rahvas väga ootas, tuleks lisalugu, kahjuks ei teinud lisalugu, aga ei mingit küsimist, ei mingit sosistamist, kõik elasid niimoodi ihukarvad püsti kaasa kõikidele nendele dünaamilistelefektidele, mis sealt välja toodi ja sellele väga ilusale puhtusele. Aitäh Seriewasmanud. Tänasele helikajale tegid kaastööd Tiiu Levalt ja Sirje Vasman Berend. Saate montaaži tegi Katrin maadik. Toimetas Kersti linnapeana.