Tere kuulama ei kellelegi mu muusikat, mida meile täna mängib küll üksi, küll oma erinevate ansambli koosseisudega ÕISist pärit multiinstrumentalist ja stiili vigurivänt, jõu vormel lõuna veel siis pärit mees on üks neid 20. sajandi lõpu 21. sajandi algusaastate uuemat tõugu muusikuid, kes täiel iseenesestmõistetavuse mängu, tehnilise väljapaistvuse, kadestusväärse loovusega liiguvad vabalt ringi jazzi, uue ja vana klassika ning folgi vahel. Minu nimi on Tiit, kus need juureni järgmise instrumentaalse teema neljajalgsed nimitegelased annavad endast ise märku kui põgusalt küll, ent täiesti äratuntavalt juba loo esi esimesel paarikümnel sekundil. See oli 21. sajandi interpretatsioon ühes seitsmeteistkümnenda sajandi alguses kirjutatud teemast mängijaks. Klaverisolistiks oli Walesi mees Warren teema autoriks, mida vorm töötlus oli aga juba 16. sajandil tolle sajandi lõpupooles enesele lauto mängijana parimana omasuguste seas nime teinud Jon laulan. See oli tema õige pika pühendusega pealkiri tollal ruulinud Inglismaa kuningannale. Jon laulandi teema töötus Jowooronilt mida antud heliplaadil leidub veel tükki seitse neid variatsioone kandis kuuldud versioonis nimetust cheers ehk pisarad. Nõnda siis tänasel eikellegimaal võib kuulda muusikat nii mitmesaja aasta tagant kui ka veel värske aasta sõja algusest. Noormees on selle saate eetrisse minekul üsna noor mees, veel Lõuna-Walesist pärit volven, kes lisaks klahvpillidele mängib ka tšellot, mida ta noores põlves õppis. Klassikalise kooli ses osas sai aga mängib ta üsna nobedasti akordionit, rääkimata sellest oma soolokarjääri. Ansambli mängude sees on nendele traditsioonilistele pillidele lisandunud terve suur kogus elektrooniliste arsenali. Õppis murran esialgu oma pisikesel kodumaal sündistus moosist 1962. aastal. Mõnda aega mängis sealsetes lõuna Wellsi töölisklubides, mis on väidetavalt briki muusikute. Vaata järgi Ühed, krõbedamad, kohad, kus mängida võrdlemisi raske publikuga esinemiskohad, aga selle eest saab seal üsna karmi ja tubli esineja kooli mängis suurem elektriorelit sealsetes klubides, hiljem kuulis seda raadiost muusikat, mis talle meeldis ja mille nagu sõbratari selgeks tegid. Mille puhul oli ta tutvunud Chessiga. Hiljem oma 20.-te eluaastate alguses siirdus ta juba esimest korda pikemat aega Londonisse. 1980 kuni 83 õppis Vorem Godzmiti ülikoolis tšjom Dilber juures. Vilbre jal oluline tegelane nii hästi briti ühes arhetüüp, samas vaba improvisatsiooni ansamblis MM, koom, kuidas keegi selle ansambli nime hääldada just soovib. Tegevklahvpillimängija, aga samuti üks olulisemaid John Keithi tööde interpreet. Nõnda nagu juurele oma stuudiumit John Dilburigajal mäletab, oli see kõik võrdlemisi vahva. Ilmselt ta küll pisut liialdab, aga omajagu värvija konteksti annab väga hästi edasi. Tema tsitaat, kus ta ütleb, et esimesel aastal kohtadesse on Dilburiga kõnelesime peaasjalikult jalgpallist, teisel aastal läheksime poliitikast ja kolmandal aastal õppisime mängima, aga see ongi helitöid. Tsitaadi lõpp. Nüüd võtab Journal oma ansambli koosseisuga ette kanda ühe pikema teema oma 2003. aasta albumilt hambril soust, õnn, voice meik, niisiis sadu erinevaid asju, mida üks poisslaps võib teha juhul, kui tal on käes nagu minuvanused. Veidi vanemadki inimesed mäletavad konstruktori karbid. Need sellised riistvara ja, ja kõikvõimalike elementide klotsid, keste, mutrite, misiganes detailide kombinatsioonid, millest ehitada annab tõepoolest sadu erinevaid asju. Juuren küll, ehitab helidest, ehitab kaunilt ja pikalt koos oma ansambliga, kus viiulisoolod mängib ameerikamaalane Mark Veldman. Kadestusväärselt mõnusa minekuga lugu täis mänglevad kergust, kompositsioon, kus lahkesti ruumi Impalisatsiooniks eriti viiulimängijale, Mark feldmannile, aga kahtlemata ansambli juhile ja tema autorile võisi mehele Jovoronile klaveril ansambli tuumikuks, kes salvestus Voreni kolmanda sooloplaadi, Hanrisof, inglise paiken meik 2003. selleks aastaks kuulusid veel austerlased, Bassist, Herbert, jaa, trumme, Martin fraas, igati internatsionaalne koosseis. Ühte õige suurde koosseisu kuulus hiiu korral mõned aastad juba enne seda, kui ta 1997. aastal oma esimese soolo plaadini jõudis, milleni meie jõuame mõne minuti pärast vähemalt põgusas sisse vaates. Koos see on ka peitsi ja teiste oluliste 1980.-te džässi tollal noore põlvkonna esitegelastega lõi suurem kaasa mõned aastad bigbändis, luust juus. Tol ajal lisaks lust Cheopsi muusikale inspireerisid teda kahtlemata veel Brasiilia vees rameeto paskaal. Lõuna-aafriklane tudub koaala ja 1988.-st aastast sai temast Briti või täpsemini isegi inglise folkrokki, aga võib öelda ka, et kaasaegse kõrgekvaliteedilise kabaree esilaulikud Hyundai pri, ansambli juht kaasategi ta pianistina hulgal heliplaatidel, millest mulda on kunagi ka kellelegi Jonteiberi saates mängitud. 1999. aastal dismurran kohasse teistega vedada džässkvartett PÖFF, hosplaans ehk täiuslikud toataimed. Ja nõnda siis olles ka kaasa teinud mitmetes projektides selliste oluliste nimedega Briti ja Euroopa ja ka maailma džässis, nagu kinniviiler või vennad tiival keerles Julie märk küljes või kitarrist Pilyntšenkis jõudis 97. aastal murran oma esimese soolo plaadini nimega meie keeli väntoreliga kodust kaugel paroloogial vaakum huumplaat, mis nagu mitmete Warreni projektide puhul tuleb olla inspireeritud tugevasti teistest kaunitest kunstidest. Esimese sooloplaadi tõukejõuks said ammuse inglise fotograafi John dopami 1900 kolmekümnendatel tehtud. Ja nõnda siis jõuame me esimese fotograafiliselt inspireeritud Punani võisi mehe jõu Oren esimeselt sooloalbumilt. Seol käsk, Bobreed, õigemini on tal pikemgi nimi, mis meie keeli kõlaks. Ära küsi leiba, kui sa just tõesti väga ei taha. Riiulil soleeris viimati taas Ameerikamaal Mark Feldmann, kes tunduks 21. sajandi alguses loll olema üks eelistatumaid mängupartnereid-Lõuna-Walesi klahvpillimängija, akordionistid finalisti ja helilooja Vorani ansamblites. See oligi Voroni džässikoosseis, kes mängis ette tema paaris kompositsiooni seal, kus rusud kohtuvad merega ehk siis originaalpealkirjaga uuega teibri miitsudes. Siil. Sihurni klassikalisi töid on väga põgusalt klassikatöötlusi selles saates kuulda lastud ja tema klassikatöid suuremaid, lausa monumentaalseid vorme ei ole isegi veel nimetatud, aga loid monumentaalseid täies pikkuses ette mängida selle saate piires on ka mõeldamatu. Sest Juumurrelal oma kunagisele džässikoosseisule kvartetile pöid, hosplaans ja vanamuusikaansamblile Orlando Kosort kahasse kirjutanud 21. sajandi algaastatel kogunisti missa. Tal teinud tellimustöid šoti kammerorkestrile ja koorile. Aga lood, ootused jäävad siin saates puutumata. Siin saates mängime ette ju Vorani soolopalu ansambli töid. Aga üks põgus puude taas kord sinna seitsmeteistkümnenda sajandi algusse Jold Aulendi kauni et mitte öelda pisarast pisaratest mäletava teema juurde. Lakri mäe seisab siiski ees. Ja siis veel kord murran klaver pisut ka peaaegu märkamatult elektroonikat ja Jon Taulandi Lakrima töötlus 2001.-st aastast. Vägagi väljapeetud ja äärmiselt hillitsetud kammerjess nokk. Turn kandis nime ootefromnõue ja mängis taas kord valsi multiinstrumentalistina Su Vorani ansambel riiulil endiselt Ameerikamaalane Mark Feldmann soleeris ja autor ise voorel klaveril. Nüüd jääb klaveri juurde varsti juba üksi ja ta teeb klaveriga südamida. Nüüdismuusikaks muusikas juba ammu nimetatakse klaveri prepareerimiseks. Ehk teisisõnu ei tähendas enamasti midagi keerukamat kui klaveri keeltele, klaveri sisemusse, kõikvõimalike erinevate suuremate-väiksemate esemete asetamist sättimist vahele pistmist. Ikka selleks, et kõlavärvide gamma oleks võrdlemisi võimalikult värvi. Kas ja teinekord on see ka autorile jääb repareerijale mängijale endalegi ootamatu. Tegemist on brasiillase hermeetopaskooli palaga sibama ja nagu tunnistab, ju korral on selles loos sinna klaverisse prepareeritud esimesed kätte puutunud esemed. Milleks stuudios tookord juhtusid olema mõned kartong karbid. Ega siis midagi. Juuren, Steinway, klaver, mõned kartongkarbid, hermeta, paskooli teemaks iba. Ta eikellegimaa päris nõnda kammerlikum ja unelevas meeleolus ei lõpeta. Me oleme küll varsti lõpetamas saadet arvatavasti paljude jaoks esmatutvust, veisi, multipillimehe ja stilistilise kameeleon vurraniga. Aga teeme seda mõne aja pärast õige hea hooga, sest toda hoog on üles võtmas saate lõpulugu. Kuidas teha sigarikarbist viiulit, automeike vaheline autovossigaabox viiulit, päris viiulit mängib Ameerikamaal Marc Feldmann Vornja ansamblis. Ja minul, kes ma olin Tiit, kus need siis jääb üle öelda, aitäh kuulamast järgmise kohtumiseni. Ja loodetavasti tuleb ka meie lavadel kunagi võimalust kohtuda hiiu vuraniga, kes on üksmeelt ülendavalt mutistiivselt. Peenmuusik, kelle multistiilses mängus on ka ohtrasti laskisti, lahterdatavad kuulamise, lusti kuulaja jaoks. Hüva, jääme jälle kuulmiseni.