Ja täna jõuame sellise keerulise teemani, nagu seda on iseenesehindamine ja palukski psühholoog Tõnu Ots, teil hästi lihtsalt meile selgeks teha, mis asi see on, mida me enda juures peaksime hindama või õigemini kuidas saada endast aru, kes ma olen, mis ma olen, kuidas siis ennast hinnata? Hindame ennast ikkagi subjektiivselt, ega meil ei ole mingisugust hindamisjuhendit, nagu koolis on õpetajal, aga reegel on see, et kõige tähtsam meie juures ongi see, mida me endast üldse arvame. Kui me kedagi kasvatame koolis või elus, siis me saame kasvatada teises inimeses ainult tema enesehinnangut. Ma olen selline võima, tahan olla selline. Kui inimene seda muutust enda kätte ei võta. Siis ta õpib maneeritsema, õpib käitumisreeglid selgeks ja, ja oskab viisakalt käe taskust välja võtta ja ka sisult jääb nagu kunagi öeldi, et ega ülikooliga matsi ei riku, aga kui inimene vaatab peeglisse ja oskab hinnata seda inimest, kes talle vastu vaatab, siis selline ongi sellega seotud mõisted, nagu siirus, ta endale ei valeta, näiteks aususel kiirus, sotsioon, selles mõttes. Ta täidab ausalt reegleid ja norme ja aga enda ees on vaja siirust, et ma olengi selline. See inimene, kes vaatab peeglisse ja valetab endale, ta on ikkagi tumedate prillidega, vaatab siis ennast ja samuti võib roosade prillidega vaadata, et ma olen parem ja ilusam ja praeguses internetiajal seikleb arvutiavarustes tohutult palju selliseid ingleid. No ma räägin rohkem noortest, kes on saanud arvuti kaudu tuttavaks kellegagi ja vennast kirjeldades jätab halvad asjad ütlemata. On isegi arvestatav, et endast kõike halba ei räägi. Järgmises kirjas hakkab juba midagi endale juurde lisama, mis tal tegelikult ei ole, teeb ennast ilusamaks ja paremaks. Ja kui teises otsas on samamoodi käituv inimene, siis juba neljandal-viiendal, võib-olla juba kümnendas kirjas tuleb välja kaks inglid, omavahel räägivad juttu ja nüüd nad ei julgegi enam reaalselt kohtuda. Sest et nad on hoopis teistsugused kui tegelikult saavad ise ka aru, see tähendab, et nad on jõudnud kaugele eemale, omaenesehinnangust ei ole enam reaalne, enesehinnang ei ole adekvaatne sõna adekvaatne ehk siis usutav, nõuab võib-olla seletamist. Arvame, et inimese enesehinnang peab olema adekvaatne ja see paistab silma näiteks nii et, et kui ma iseloomust on ennast ja keegi teine iseloomusta mind või veel parem kui kolm-neli inimest, iseloomustavad meid need kolm-neli inimest, kes mind ümbritsevad. Ja kui me võrdleme neid minu iseloomustus enda kohta ja kolme, nelja inimese ühine hinnang kokkulangev osa vastu seada siis tuleb kohe välja, kas minu enesehinnang on adekvaatne või mitte, kui need langevad kokku, siis see tähendab, et olen adekvaatse ehk usutava enesehinnanguga võrreldes nendega, kellega ma koos töötan või koos elan või koos õpin. Kui minu enesehinnangul on kõrgem kui teiste oma, siis ma usun, et saavutad rohkem. Äärmuslik piir on sellel juhul gigantomaania, ma saan kõigega hakkama, suudan kõike. Juhatuse seisukohalt ei ole see eriti hull, sest ennast endast liiga hästi mõtleb. Siis võib paista kõrkusena ja võib-olla ülbamiseni välja. Aga elu on julm ja ta nühib need sarvenukid või krooni pealt niikuinii maha, nii et inimene peab lõpuks leppima sellega. Seda inimest ei tuleks muidugi korrale kutsuda, aga juhul, kui ta oma ülepaisutatud enesehinnangule usub, et ta suudab lennata ja ronib katusele istujatele küll öelda, et kuule, proovi kõigepealt prügitünni katuselt lendama õppima, mitte maja katuselt, aga kui inimese enesehinnang on madalam kui teiste hinnang, siis see toob talle palju probleeme, sest madaldunud enesehinnang pärsib inimese aktiivsust. Ta ei suuda ette võtta, ta hoidub kõrvale, ta ei taha rääkida. Kui kasvatuses tuleb meil tegeleda nende inimestega, kes on madaldunud enesehinnanguga siis on, see on väga raske tegu sisendada, et sa saad hakkama, tuled toime ja see ei ole mitte ühekordne soovitus, vaid sellega tuleb pidevalt tegeleda. Kodudes tuleb meil praegu sellist madaldunud enesehinnanguga noori väga palju sest et kodu kasvatab väga suuresti ikkagi karistamise reeglide nõudmisega ja nõudlikkusega ja mis veel hullem, häbistamisega ja kool kahjuks samuti. Kas siis häbistamine mõjub enesehinnangule? Pidevalt häbistamine on alustamine, jõu mõju poiste tüdrukutele eri erinevalt. Kui tüdrukut häbistada, siis ta püüab ikka kenast muuta, aga kui poiss häbi poissi häbistada, see mõjutab tema enesehinnangut. Ja kui teil häbistada veel teiste kuuldes, siis ta igal juhul muutub selle häbistaja vaenlaseks, et ta on. Sa tahad mulle halba, sa näed minust halba häbistamine. Kui ta ilmateistetagi tunneb ennast viletsama siis on seda väga raske pärast muutma hakata. Lapsest saati on vajadus oma omaenesehinnangu tunda ja, ja määratleda. Peaksime kunagi rääkima instinktide, siis on selle enesehinnangu toetav. Instinkt on eneseväärikus. Eneseväärikus on selline asi, mis käib iga enese isikukirjelduse või iseloomustuse juurde. Et kus on minu väärikuse piir, võib-olla asi saab selgemaks, kui öeldud väärikuse vastandsõnad, labasus, kus lõpeb minu väärikus ja kust algab see käitumine, mis mul on minu enda kohta juba labane, mida ma endale mingi hinna eest ei luba. Millist riietust ütleme, peol kanda või, või milliseid sõnu kasutada või et olla veidi võib-olla huvitav, arusaadavam. Kunagi nõukogude ajal pidid paljud psühholoogid tegelema sellise asjaga nagu alkoholi sundravi. Need olid need inimesed, keda ravida tuli, kes olid purjuspeaga tekitanud mingisuguse pahandused olid minul tavaliselt olid need, kes olid purjuspeaga kellelegi otsa sõitnud ja inimene, kes tegi seda kogemata, siis teda ei pandud mitte vangi, vaid saadeti alkoholi sundravile. Nüüd seda enam ei ole. Sest kasu sellest ei olnud ei tookord ega ei ole ka nüüd, aga mul oli huvitav jälgida, mida peab inimene Endast rääkides selleks labasuse piiriks, kui ta püüdis mulle tõesti, et ma ei ole miski joodik, panime ütleme ritta nii nagu minu juurde tulid, aga mis pilkumalis kujunes, tuli inimene, kes tulid teated, et ma pidin tulema ravile. Et juhtus õnnetus purjuspeaga sõitsin, inimesel on, ma küsin, kas oled joodik, ei ole, ma küsin, aga kus ma tean, et sa joodik ei ole, saidi purjus? Teate, mina midagi segamini ei joo. Ma võtan pitsi konjakit või pitsi viina, midagi segamini, maju püüdis näidata, ta kontrollib oma käitumist, ma võin, aga mis teeksid sinust joodiku? No kui ma valimatult segamini kiun, tuleb järgmine Taapoli Kaioodigi puha, siis ma küsin, aga kas sa alkoholi ja õlut segad, näiteks? Mõtleb ja see on väga hea. Ikka sorts viina õlle sisse, väga hästi, ma võin sinu alkoholismi piir, onu joodiku piir nooti, õde kama puskari külivat tädi oma piiriga puskar. Järgmine, temal juba puskari, oi teate, Võrumaal tehakse nii head puskarit, et parem kui mingi alkohol väga hästi läheb peale abi, aga mida sa siis joo, siis ta ütleb, et no odekolonni mõju ja siis tuleb järgmine, kes kiidab odekolonni taevani, siis erinev parem kui igasugune. Ja kui ma küsin tema käest, et aga mida sa siis jooted pidasid, joodik joob sinu arvates sidet nood Aknoolivalema veel pruukinud. Näide nüüd inimese enesehinnangul piiridest, kus lõpeb tema, jooksid normaalne ehk väärikas käitumine ja kust algab tema jaoks väärikas käitumine, nii et iga inimesega joodiku jaoks on see piir olemas. Enesehinnangus, kus lõpeb minu enesehinnangut, minu väärikas käitumine ja algab ebaväärikas ja isegi viimased joodikud piirneb agnooli, ju siis ma olen veel veel väärikas inimene. Aga see on kaasasündinud või on see kasvatusega teklik, kasvatuslik, kuigi on ka kaasas. Kui koera süüdistada milleski ebaausalt või ebaõigesti, siis me näeme, kuidas koer paneb pahaks, aga enesehinnangus ei ole mitte see skaalat nüüd väärikuse skaala, vaid seal on ka enesehinnangust, me peame teadma oma teadmisi, kaheksa erinevat võimet. Et me suudame oma võimeid õigesti hinnata ja psüühiline taust, samuti vastupidavus eluraskustele või, või teiste hinnangutele ja solvangutele ja ütlemistega. See kõik on enesehinnangu küsimus. Aga juures jutuga sinna algusesse tagasi meie olek. Meie käitumine, meie väärikus, kõik sõltub sellest, missugune ma iseenda jaoks olen. Ja kui keegi tahab oma nagu enesehinnangut kasvatada ennast, siis see tähendab, et ainult Muuta saab tema enesehinnangut. Ma tahan olla selline ja olengi siin, aga kaasa mängima nii eeskuju kui ka võib-olla ka teiste inimeste mõjutused. Kui me viime ikkagi mõjus tema, nii et ma tahan selline olla, siis inimene muutub. Aitäh Tõnu Ots täna ja nädala pärast. Uurime seda, kas elujõud, kui selline on meile kaasa antud. Õigus peitub elujõu võti.