Kuna eelmisel neljapäeval rääkisime Tõnu Ots teiega enesehinnangust ja juttu oli sellest, et inimene saab palju ise kujundada, ise ära teha, kuigi ka natukene on kaasa antud meile kuskilt siis kuidas on lood elujõu? Me kuuleme sageli eriti vanematelt inimestelt, et tema elamise jõud on otsas. Et ma olen väsinud ja, aga tihti poliitilisel maastikul. Me loeme, kui inimene loobub võitlemast kuskil poliitikas või aga ka töökohal ja ütleb, et lihtsalt pole enam jõudu võidelda ja mõni ütleb otse välja, et kuule, elujõud, on, on osas, siis tekib psühholoogias alati küsimus, et mis siis on otsas, kui elujõud on otsas, millest üldse see elujõud koosneb? Meile annab elamiseks jõudu kaks asja, üks on üks on suhtumine ja teine on hoiak, suhtumine on seotud siis sellega, mis me käime, kord rääkisime selle enesehinnanguga ja see on suhtumine endasse. Selle suhtumise kaks äärmuslikku sõna on optimism ja vastandina pessimism. Ehk minu suhtumine maailma teistesse saab olla oma äärmustes vahepeal ka palju neid võimalusi, aga kaks äärmust ma suhtun optimistlikult võima, suhtun pessimistlikult. See suhtumine on tihtipeale meis peidus karjuva suhtumist igal pool välja, kui me väga edevad ei ole. Seal on minu suhtumise asi seal minu personaalne asi. Ma suhtun asjadesse nii air kohustusest rääkima, teine on eluhoiak. Hoiak paistab välja nii, nagu paistab välja tige inimene ja ja agressiivne inimene, see on meie keha hoiakutes, eestides, sõnavaras, näo ilmetes, aga tavaliselt ikkagi see, mis, Aga see on kaasasündinud nagu geneetiline Ei, ta on ikkagi meie käitumise, need kaks tasandit, see on ikkagi meil, peame õppinud suhtlema ja see, et me õpime suhtlema nii suhete kui ka hoiakute kaudu. Kui tänaval tuleb vastu ikkagi rusikad püsti inimene, me teame, et on agressiivne hoiak noh, võiks ju küsida, on ta kaasasündinud või õpitud, aga ta teab, et niimoodi avaldatakse oma hoiakut. Hoiakutel on kaks äärmuslikku saatena on aktiivne, mis võib olla ükskõik mis vormis, aga inimene on aktiivse hoiakuga. Kuigi see ei pruugi olla meie hinnangutes alati hea. Ta on aktiivne ja teine on passiivne, kus näed kohe, et tal ta on, on hädine, kuidagi kühmus ja küürus ja arglik, need on kaks asja, tähendab elu suhtes siis optimism ja pessimism ja hoiakutes aktiivsuse passiiv. Nendest neljast määratlusest sõltubki meie elujõud. Kujutame ette, et võtame sirgus masinad äärmusi, jätame need vahepealsed variandid kõrvale vahepealse kohtumist Kavdadena pigem pigem optimist kui pessimist, aga oletame, et meil tuleb tegemist inimesega, keda mida psühholoog vaid ka tavainimene märkab, et tema on oma suhtumises, on pessimist ja hoiakutes passiivne. Ja siis me ütleme selle inimese kohta, tal ei ole enam elujõudu. Räägid talle midagi, et on huvitava, jäta järele, jama puha. Kutsud kaasa? Ei tule, ei ole nii pakkunud, olen nagu olen, see seisund on lähedane kliinilise depressioonile inimene, kes on, kes ei huvitu mitte millestki, ta teeb seda, mis kästakse, aga ta ei tee ise midagi ja selle inimese kohta siis öeldakse, ta elu kadunud ja ta ütleb ise samuti, et mul pole jõudu. Tehke tee, mina ei tee enam midagi. Tavaliselt ütleme, et see on see inimene, kes ütleb kõigi kohta. Jama on tavatu, võib me koostööl käia ja olla kolleegia. Aga räägitaletud? Läheme kinno vaatama, huvitav film, ah seda ema, ma olen näinud pagud huvitavat raamatut, üks jama jama otsa, räägid mingis huvitavas vaidlus saatest ajavad seal igast jama jama, korv seal kogu aeg, tema eluhoiak on kõik muu jama, jätke meid rahule. Järgmine võimalus on see, et inimene Meil on oma käitumiselt aktiivne aga hoiakud, pessimistlik, aktiivne pessimist ja see on ka eraldi elujõutüüp, mitte iseloomu, iseloomulikumaid, elu, jõudit, kus inimene jube aktiivselt on pessimist, mis tähendab ta hirmus aktiivselt levitab oma pessimistliku hoiakut, suhtumist ärme teeme, ära võtta ei tasu ära. Et mis mingi uuendad, las olla, vanamoodi, see muutub kollektiivis muutub Ligisija tüübiks, ta kogu aeg vigiseb jube aktiivse krigiseb. Meil on kahjuks vigisejaid, on, on kõik kohad täis, aga see ei ole edasiviiv. Ei ole, see ongi. See on elu, see on üks lähedane sellele, et elujõudude osas tal üks ainult elujõu allikas on säilinud, seal siis aktiivsus. Aga suhtumine on ikkagi Saint ja kollektiivis. Muidugi on õudne, kui inimene levitab oma negatiivseid hoiakuid. Teinekord oleks veel, eks ole, parem vait, aga ära halba ka kogu aeg räägi, levita seda halba. Aga seda ei kõlba, viisakad inimesed ütelda. Aga kui jutt on elujõust, siis me võime arvata, et sul on elujõus, on mingisugune nappus juba sul ei ole, vaat seda optimismi hoop, see optimism on kadunud selle asemel pessimism, kolmas võimalus on see, kus inimene on passiivne optimist. Optimismi on piisavalt, aga tegutsemist ei ole. Vot need on need inimesed, kes väga head ideed. Aga palun, ilma minuta tehke teie ja need inimesed muutuvad meile ka koormaks. Sest et nendel on elujõudu heade ideede pakkumiseks. Aga teostamiseks ideed ei ole. Paraku võtavad nad sellise elujõugu endale kritiseerija hoiaku, nad on maailmatargad, aga kui ta noh, aga sina peal ei, aga mulle sellist palka ei maksta. Mis see minu asi teha on? Kalzeme neid poliitikute hulgas. Jube head ideed, kui need küsimused, mis ellu ei vii, siis nad otsivad vabandusi, aga koalitsioonileping ei võimalda. Aga mida opositsioon ütleb? Isegi kui nii ei arva? Tähendab, ta püüab endast jätta head muljet, kui kui väga heade ideedega inimesest, aga tegutsemises on null täpselt samuti jälle elu jõustunud, midagi puudu ja üle jääb, siis see aktiivne optimist, keda psühholoogia peab nimetab niukse sõnaga nagu entusiast. Räägime entusiast mõistliku suhtumisega inimesed, kel on pealehakkamist ja tegutsemist. Kas see on õige või vale, sest et nende hulgas on tingimata ka need toimekad kratiinid, siiruse vaimustusega lollusi püüavad ellu viia, aga vähemalt hinnates tema, ühtegi kord, millest me räägime, elujõud, siis elujõudu on tal palju. Need on koolis need, keda me tihtipeale pürstime vale sõnaga, et on hüperaktiivne. Jube hea, kui inimene on aktiivne ju, aga meie ütleme suruma ta nurka, ole vait, oled lollakas, oled häält. Me peame rakendama seda tema aktiivsust. Pane andma talle juurde õiged teod, ka sel aktiivsusele. Aga ikkagi, kus elu jõuda, kas ta on nagu meil geneetiliselt on, ta õhust on ta vitamiinidest ja kust see tuleb, et ühest saab selline tulvil energiat ja tegutsemis tahtmist, olgu kasvõi hullumeelset, aga teises on, kõik on hillitsetud ja sedasi kinni ja ei avaneda kuskilt otsast. Pidi see on ühelt poolt loomulikult on geneetiline, ehk siis nihuke, tagasihoidlikkus on, on geneetiline, meil on igasuguse võimaliku käitumisjookson geen olemas, aga nad ei käivitu iseendast. Et esimesed kogemused käivitavad mingi geeni agressiivsus, näiteks, eks ateismi geen on igas inimeses olemas, aga ta käivitub selle peale, kui tema esimese elukogemused näitavad, et peab olema sadistlik. See toob edu ja tõbise kasutama. Või vastupidi, kui ta õpib raadiot, kasulik on hoiduda kõrvale, et mitte tegutseda, siis ta valibki sellise tee. Ja peale selle ta oma natuurilt võib-olla selline no passiivne või, või peituv inimene siis ta elult õppinud ka seda, et on, on selline, nii et see sõltub tema käitumisest, sõltub keskkonnast, kuidas tema aktiivsust on kunagi pärsitud või kuidas tema optimismi kuidagi pärsitud. Koolis oli täiesti tavaline, ära päri, küll sa saad teada, tähendab, et tapame inimese uudishimu toitumisest, hingest kindlasti peitel see, mis me sisse sööme, või see, mis me joome. Mida teeb meiega alkohol ja narkootikumid, käivitavad aktiivsust, narkouimas inimene on enne, kui jõuab selle uimase staadiumi. Täisaktiivsus tegutseb igal rindel, aga muidu passiivne inimene, aga mõni tahabki tunda. Ecstasy kasvatab näiteks sellist eufoorilist aktiivsust tahab kool tegutseda ka see on tulnud väljaspoolt, nii et meil, kust ta tuleb ta võib-olla tulla meie sisemusest, see, mida me juba kanname kaasa tuhandeid aastaid ehk geneetilisest loomusest, mis kajastub meie jaoks siis ise loomuna, võib-olla ka käitumise õpitud käitumishälve võib olla kadunud löögi toitumus kui ka rahvuslik eripära ja rahva käitub ühte moodi eelpoolteistmoodi. Kuidas sootsium meid kujundab? Aga mis annab meile elujõudu, kui seda oleks vajadust. Enesesund ikkagi, et ma tean täpselt jälle selle eelmise teema haakub, et kui ma pean olema need kaks asja pigem optimist kui pessimist igast asjast, mis alguses näib, et hull mõelda, aga mis selles positiivset on, istud igaval koosolekul ja kirudite aeg läks raisku, siis hakkad mõtlema teistpidi tagav Tõdurvad. Kasulik on, otsid selle väikese kasuliku juba välja, see on nagu nagu kullaliivas Lumine, sõidad ja sõidad midagi avastajaga, ikka otsid seda head teise inimese samuti, selle asemel, et kui sa sunnitud muidugi võib ära minna, aga sa oled sunnitud temaga suhtlema, siis mõtled, et aga mida tema seadon kohtun uue inimesega. Esimene mulje võib küll olla, et issand lollakas aga siis ma hakkan temaga rääkima, et midagi temas peab olema. Olema ka seda, mis on, on aga minu hinnangutes ja suhtuda temasse siis optimistlikult, et polegi nii hull käitumisega täpselt samuti. See on tahtejõu küsimus, kuidas ennast sundida tegutsema aktiivselt. Ei tahagi tegutseda, et tõsta Lähed lihtsalt ülesse. Lihtne liigutus. Poksija teavad seda, et kui lased keset poksi Mogherinit käed rüppe kukkuda, niimoodi oled juba kaotanud, juba kaotanud jah, sest et kui teine hoiab kramplikult ikkagi vee kohal ja võitleb edasi. Enne minu juttu oli võimlemise saade. Mina mäletan. Vene ajal oli tootmisvõimlemine niisugune nimi, tookord ajas naerma. Kui ma olin seda juttu õppinud, ma praegu rääkisin teile, et žestid, mis muudavad inimese passiivseks, see üks niisugune. Sest oli siis selline, et sirutage kõrgele kõrgele, kõrgele välja, tõuse varvastele ja lase kukkuda. See sisendab sulle väsimust või passiivsuse. Mind ajas naerma. Seda nimetati veel tootmisvõimlemiseks. Kes tööpäeva pead tõstma, käed kõrgele, kõrge üles armu kukkuda. See žest, mida me teeme siis, kui ma olen. Olen, ei usu millessegi. Ema riidleb lapsega õhekad Islandil kukkudes viis seal niisugune oled, ei saa hakkama. Me teeme selles Eesti kaasa. Sellega algas tootmisvõimlemine lõpes, tootmisvõimlemine ja vale oleks nagu järeldada. Võib-olla on kellelegi uhke asi tunda, et tootmisvõimlejad kukutasid nõukogude võimu kogu töörahvas pidi kesk tööpäeva tundma hirmsat und. Et seda on soovitatud teha enne magamaminekut. Kui ei tule und, siis teie voodi ees selline liigutus, siruta käed kõrgele kõrgele välja. Ja siis hinga sügavalt välja. Kohka teed, kolm korda tuleb Miia Unijaid, Palol laseb olla. Ei hakka magama jääma ja peab vastu kuni õhtuni. Meie aga kohtume taas järgmisel neljapäeval ja siis tahaks rääkida valgusest, sest käes väga pime aeg. Tahaks teada, mida selle vastu ette võtta, kuidas kaamos üle elada ja kus siis leida see valgus, mis aitaks kevadeni vastu pidada.