Jõuludega on seotud inimestel uskumused, lootused, unistused, ja olgugi, et pikk, pime november on selja taga ja, ja natuke pimedat aega veel ees, siis ometi detsembrikuu tundub paljuski kuidagi kergemini üle elatav. Kui see pikk november on alati midagi oodata, on mingid imed, on mingid lood lapsepõlvest, mis toovad ikka jälle meelde, et on midagi ilusat kuskil task teada, mis asi see selline on, mis inimesi hoiab usu, lootuste ja, ja ka armastuse kütkes ning täna stuudios psühholoog Tõnu Ots. Kõigepealt sellest valgusest, et Me panime süütame küünlad, see on meie võitlus selle pimedusega. Me tahame luua valgusteid nagu asi täiesti pimedaks kätte läheb, et see kõige pimedam aeg saabuma ja sealt on tulnud selline tulekultus ka meie usurituaalides küünlad ja jõululõkked, vanast ja jõulutuled sellega püüdsime nägu peletada seda pimedust eemale. Ja mitte ainult oma igapäevaelus, vaid ka meie psüühikas. Ja küllap nüüd süvenemata eri religioonide tausta, miks just see aeg langeb kokku ka usu maailma taasärkamisega jõululapse sündia. Me püüame sellega nägu käivitada. Kolmetunnet venelaste kõige pühamat nimed on tütarlapses, oligi usk, lootus ja armastus, Veera, Nadežda ja Ljubov. Ja need olid siis nagu märk sellest, et need on kolm niisugust tähtsamat tunnet, mis on tulevikku suunatud. Meil selliseid nimesid vist ei panda, ma ei tea, et oleks selliseid lausa seotud nime siis võib-olla on ka, ma ei ole asjatundja sellel alal, aga jälgides igapäevaelu, siis seal on meil selline, et pingerida. Kui ma midagi tean, siis teadmine, kui ma arvan, et ma tean, siis Jon arvamine tänapäeval tihtipeale asendub teadmist lihtsalt arvamine, me küsime ka, kas sa tead v arvud? Kui me arvamuses ka kahtleme, siis me ütleme, et ma usun, et see nii on, ma ei ole isegi armees kindel ja kui mu uskaa millegagi kinnitust ei leia, siis me ütleme, et ma loodan, et nii on. Nendest neljast vennast keedestavast, sõnast on jõuluajal on, on kakstikaga taanduma, mina ei räägi nii palju teadmistest ja enam ei räiga ka arvamisest, aga selles võimenduvad meie tänapäeva kõnepruugis meie suhtumistes ka teinekord arusaamades fataalsetest sündmustest meie elus sõnadega, ma usun ja loodan ühelt poolt, et saab rääkida, et ma usun-usun jumalat või religioossed, religioosne usk. Aga Ma usun, et asi läheb paremaks. Ma usun, et ebaõnnestumisega on nüüd lõpp ja see seletab meie sõna, et me usume sellel ajal rohkem, sellel usutakse rohkem esoteerilisi, arusaamasid inimesest, inimese hingest, hingede rändamisest. Me usume, et meil on, on võimalik saada kontakti teispoolsusega või vähem, räägitakse lootusest. Aga kui inimesel ei ole usk, ei ole selliseta, kas talle piisavalt rahu elada, siis me peidame ennast lootustesse. Ma loodan, et ometi peab see aeg lõppema aasta aega võrreldes täpselt, me loodame, et varsti läheb, läheb paremaks ja nii on need kaks sõna meile sellel ajal olulisemad kui muul ajal. Kui mures inimestega rääkida siis praegusele seal on seda sõna alati tunduvalt rohkem kuulda. Inimene kui Medele midagi sisendame, siis ta ei võta seda, et ma tean, et muutub ja arvan, vaid ta ütleb, et ma ma usun küll. Ta loodab, et ta usub isegi meie poliitikute sõnavarasse on tulnud rohkem sõnu, et ma usun, et peame välja ja ja loodan, et läheb paremaks ja. Usk on nagu tugevam selles mõttes, kui lootused vahel öeldakse usu kohta, et kui palju usud, siis lähebki nii. Jah, aga kõige tugevam on lootused, lootus sureb viimasena. Kui mitte millelegi loota ei ole, siis on inimene minetanud kogu oma veendumuste arsenali, aga usk tugevneb, tänu sellele teadmised ja arvamused taanduvad ja siis me siis me rohkem nagu, nagu usume, ikkagi heasse ja siseneme Kaimsed, et usu, head negatiivset usku ju ei ole. Et usu, et läheb halvemaks, see on, see ei ole nähtav kuidagi, kui ütleb, et usu ja siis me ütleme, et ikkagi püüame temas rõhutada seda, et usu midagi, et mis paraneb usu endasse usu inimestesse. Kõik need sisendab sellel ebamugaval ajal optimismi, et asi peab ju paranema. Kõik see tegevus, mis on jumalat kui tema sündi oodates advendiaeg või lastel jõuluvana oodates, ta hakkab kergemini uskuma. Päkapikke. On olemas tervelt 50 inimest, kes päkapikuusku usuvad, et midagi, midagi saab minuga juhtuda. Aga kas seda on uuritud, ma olen kuskilt lugenud, et, et usklikud inimesed on tervemad. Mu kindlasti on, aga mille, miks? Ta ei Sorjendastav, ta nagu usub väljaspool asuvaid jõude, usklik inimene palub abi, ta lepi omale juurde, usub, et saab terveks ja need, kes on kaotanud usu fataalsetes jõududesse, ei suuda näiteks terveneda parandamatult haigele inimesele siseneme ikkagi, mida ei saa talle öelda, et vot minu arvamus on see, et sa paraned, kui me võime öelda, et tead, et ma tean, et sa paned, aga see oleks valetamine. Kui me teame, vot haige siis me talle ütleme, usu endasse usu, kõige paremat. Ja ära kaota lootust. Me ütleme, et loodavad nüüd ära kaota, lootust on, et et lootus peab igal juhul jääma sulle ja võib-olla see teeb meid tervemaks, et meid ei sorry endas ja see biodeedeeviisisel tablette sisse vaid. Me usume. Ja kui meil on ees oodata midagi hirmsat, siis esimene usub ikkagi, et läheb paremaks, ikkagi õnnestub ja ta ei ole nii, nii meeleheitel kui teadlased mitte midagi enam parandada ei ole. Lootuse kaotanud inimesed on väga rasked meie jaoks, kes on igasuguse lootuse kaotanud. Ja kui me räägime eutanaasiast, siis on mul väga raske tunnistada et meie hulgas on väga palju inimesi, kellel on kõik on kadunud ja kui ta lootus kadunud, siis mul veel üle küsida tõepoolest, et miks sa üldse siis veel olemas oled, kui sa tahad ära minna enne kui, kui ma temaga räägin sihukesele kahtlasel teemal nagu eutanaasia või, või surm. Me räägime teemadel ikkagi arvamus, teadmisest me enam ei räägi ka arvamus, usk ja lootus, kui tal arvamus oma seisundist on ammu juba läinud. Usku ka ei ole, loodus ka ei ole veni nimed täiesti üksinda, mitte kedagi ei ole haigus, pure raha ei ole, tööd ei ole, ta ei ole mitte midagi, mille peale enam loota. Siis tema usub, juba teispool tõuseb, et kuskil käib üle lootuse, tekib uus usk kuskil paraneb ja, ja ta on valmis endale sisendama veendumust, et teispoolsus on kergem elada, kui nad küsivad minult väga veidralt. Et mida teha, kui olemas olla, on raske ütelda, elada olemas olla on raske. Mismoodi see teistmoodi on? Ehk olemas olla kerge nagu oleks sul keha kaasas, kes tunneb seda raskelt või kergelt, see tähendab, et ta ikkagi tas formeerib ennast uskumata mingid hingede rändamist, transformeerib endast ennast kuskile teispoolsusse ja arvab, et teispool sotsis kergem olla. Sisuliselt tähendab see seda, et ta tahab rahus minna. Aga seda praegu seal on. Peaksime räägime ikkagi rohkem sellest jõuluilust ja jõuluvalgusest ja jõuluootusest. See teeb meie reaalse maailma oma teinekord karmusega ja, ja võib-olla ka tigedusega, võib-olla ka ükskõiksusega teeb ilusamaks, kui me usume päkapiku võib-olla jõuluvana, usume naabreid, kui me tahame kellelegi head teha, üldine heategemise aeg, millegipärast me tahame sellel ajal teha head, olla heategijad, mis see kingitus on, see jälle tänavalapsele kiirgus muidugi on nõudlikkuse ilming, et kirjutab jõuluvanale kirju, enam mitte, palun ka kirjutatud jõuluvana, too mulle ja siis teada, kuhu need kirjad lähevad, aga kingitus on, see on tegelikult ju tahtmine kellelegi head valmistada. Mitte jagada varandust, aga tahtmine head valmistada, nii et see jõulurahu, see millegi uue sündimine, millele tugines kristluse jõulurahu lapsukese sünd, võtame midagi, midagi uut ja nii ka meie ootame praegu, et see, mis tuleb pärast seda on ilusam, parem, rõõmsam, ja siis me pöördume tagasi reaalsesse maailma selle teadmisega, et see ongi saabunud. Uus, parem, ilusam aeg.