Tere, sedakorda räägime keelesaates ühest sõnast ja see sõna on põrgu, kust on pärit sõna põrgukass, on meie oma sõna või laenatud sõna, kui vana ta on, kuidas kasutatakse sõna põrgukirjakeeles murretes, teistes keeltes, meie ümber lähiümbruses kuidas kasutatakse kohanimedes ja uurime sedagi, kuidas sõna põrgu on käsitletud vaimulikest tekstides. Seda sõna on uurinud keeleteadlased, vilja Oja ja Sven-Erik Soosaar Eesti keele instituudist. Tere. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja ma kõigepealt tahaksin teada, et miks te üldse võtsite ette niisugused uurida sõna ühte sõna ja just nimelt sõna põrgu. Seda sõna on varemgi uuritud. Aga ikkagi on ta arusaamatu, tema päritolu on arusaamatu ja ja tegelikult on ka see tähendus vägagi varieeruv. Põhiliselt tunnetavad eestlased seda niimoodi nagu muinasjuttudes räägitakse, et põrgu on mingisugune kole koht maa all või siis teistmoodi nagu piiblis on räägitud, et see on hirmus koht, kus karistatakse pahuinimesi. Aga nüüd tekkis mul äkki mõte, kui ma mõtlesin soome sõnade peale, mis on Perada Bergaan ja sellest on ka mitmeid tuletisi nagu Bergo, mis oleks siis kas koht või siis tegevus. Ja tal on tema ladinakeelne vaste on Burgo mis tuleneb siis sõnadest voorus puhas ja ago tegema, puhtaks tegema ehk puhastama. Ja soome keeles ja Karjala murretes on tal mitmeid tähendusi, aga kõik lähtuvad sellest samast puhastama tüvest. Ja vanas soome sõnaraamatus Kananderi sõnaraamatus oli ta just niimoodi kirjas, et soome Perada Bergaan ja ladina vaste Burgo. Ja siis ma hakkasin vaatama soome murrete kartoteegi, kuidas seal on kasutatud teda murretes, et kas on variante ja mis on nagu peamine. Et kas ta võiks olla ka ka hingelist puhastust või on ta puhtalt materiaalne, mingisugune maaharimine või kala puhastamine, nagu oli ka näidetes siis murretes oli enam-vähem enam-vähem nii oligi. Siis ma hakkasin sõna soome sõna päritolu uurima, selgus, et selle esimest korda on, on trükisõnas kirjas. Mikael Agricola on toonud selle palvet raamatusse. See on siis ilmunud aastal 1540 45 kuskil seal. Ja siis Mikael Agricola oli väga aktiivne nii vaimulike tekstide kui ka rahvaluule ja, ja mütoloogia uurimisel. Ja tema poeg, muide, Kristian Miikael tuli Tallinna piiskopiks ja oli siin kolm aastat kuskil 1583 ta tuli ja 86 suri. Ja tema asutas ka Tallinna konsistooriumi, nii et üks võimalus on täiesti olemas, et tema tõi oma isa sõna meile. Sest meie murdekartoteek näit tähendab, et see sõna ei ole üldse rahvakeeles nagu kasutusel kõik need, et mis seal olid küll üle Eesti, aga suhteliselt pudemelised olid kahte tüüpi, ühed olid siis see seda, et jah, et jumal karistab hirmsasti sind, kui sa paha teed, siis saadab põrgusse ja seal sa kannatad koledal kombel. Ja teised olid siis niisugused, et et Kalevipoeg läks põrgusse ja seal on paharetid, elavad seal ja vanapagan ja kõik niisugused asjad. Aga nüüd see, et ta oleks seotud konkreetselt mingisuguse mingisuguse loodusobjekti nimetusena, seda murretest välja ei tulnud, tuli küll kohanimedest, aga ilmselt on need kohanimed saanud siis mütoloogia põhjal oma sellise nimetuse. Tori põrgu on muidugi kõige rohkem tuntud, aga neid, neid niisuguseid liivakivi paljand, teid on ka pojal seal Helme Helme koopad on hästi tuntud. Siis on seal Lõuna-Eestis on neid rohkem. Nii et kui ma vaatasin, kohanimed kirjutasin kõik välja meie Eesti keele Instituudi kohanime kartoteegi, siis need ongi levinud kõige rohkem Lõuna-Eesti alal. Ja ka Põhja-Viljandimaal ja Põhja-Tartumaal. Eks see sõltub geograafilistest oludest, ma arvan. Ja Tallinnast lääne poole oli väga üksikuid näiteid, aga see sõna on siis pärit suure tõenäosusega 16.-st sajandist mitte varasemast ajast, kui, kui ristiusk maale toodi. Varem lihtsalt ei olnud trükiseid. Sellepärast meil on raske öelda, millal ta konkreetselt keelde tuli, sest kirjalikke mälestusmärke ei ole. Ja suulised kanduvad edasi põhiliselt rahvajuttudes. Nii et tõenäoliselt ta võib-olla tulnud nende misjonäridega, kes tulid meile jutlustama. Kindlasti oli eesti keeles juba 11. 12. sajandil olemas mingi sõna millega tähistati seda piiblist tuntud Põrgut. Aga kas see oli just põrgu seal, selle kohta ei saa midagi kindlat öelda, et see võiks ka mõni muu sõna olla. Aga kui me vaatame teisi läänemeresoome keeli, et kuidas põrgu tähistatakse, mis tüvega siis siis see on kõikides keeltes on seal suhteliselt hiline laen, tüvi. Et soome keeles on siis helveti, mis on rootsi skandinaavia laen ja siis idapoolsetes läänemeresoome keeltes seal vepsa keeles, jaa ja, ja osaliselt ka karjala isuri ja ja vadja keeles on on vene keele kaudu tulnud see aad või Aadu või kuidas teda seal parasjagu hääldatakse, mis siis läheb tagasi kreeka sõnale Haades, mis on siis kreeklastel allilma või surnuteriigi tähenduses samuti siis ka liiv, lastel on, on hiline laensõna sedapuhku siis lääne poolt on siis l ehk siis tegemist on siis jällegi germaani laenuga. Nii et kui nüüd arvestada seda neid läänemeresoome vasteid, siis võiks arvata, et ka see eesti põrgu ei saa olla nagu kuigi vanasõna, et see peaks olema samuti mingi hilisem laen. Aga ta on tingimata laensena, mitte oma sõna. Meie oma tüvedest ei ole sellist sellist tüve, millega seda põrgut saaks nagu siduda, et selleks ta võiks olla oma sõna, siis peaks olema ka sugulaskeeltes midagi sarnast, aga noh, peale nende, Soome selle pera, Perada ja nende tüvede nagu muud ei ole Bergele. Seal kurat soome keeles. Jah, lähedane jah, püüd traditsiooniliselt jah, pannakse see Bergele. Et see põrgu Bergele vastu, et, aga aga ma ei oleks selles nii kindel. Selle Bergele, Bergele tüvi on Soomest väga palju varieerub, et seal on, on igasugu erinevaid variante. Bergele ja põrgu ei ole, ei pruugi olla ühest küljest tulnud. Soomlased on Bergele etümoloogia suhtes üsna üksmeelselt väitnud, et see on balti laen ja seostub baltlaste pikse jumalaga. Berkunas. Ja, ja eesti keeles on ka tegelikult, kui me vaatame Wiedemanni sõnaraamatut, siis me leiame seal sellise liitsõna nagu Berkuni nool. Ja mõeldud on siis piksenoolt välku. Et seal on kindlasti tegemist selle balti balti jumala nimetusega, aga, aga kas see nüüd on seesama tüvi, mis põrgu selles selles osas me, seda me kahtleme, et see et kas see ikka on. See oli üks põhjusi, miks me üldse selle artikli kirjutasime. Et seda etümoloogiat on juba käsitletud, et need võiksid tulla ühest ühest tüvest, aga tõestada on seda natuke raske, sellepärast et kuidas me ikka siis nüüd jumalaga baltlaste, jumala nimetusega seome oma niisugust kohta, kusjuures meie jumala nimetused on hoopis midagi muud. Ja on ka teistsuguseid Tomioloogiaid pakkuda, aga kõik on väga suurte küsimärkidega ja meie lihtsalt pakkusime ühe omapoolse oletuse veel välja. Ja loodame, et siis edaspidi keegi viib asja veel edasi. Aga see sõna põrgu on eesti keeles siiski kristliku tagamaaga. Karta on. Ma arvaks küll, et tegemist on siiski kristliku terminiga, et see on tulnud sest kasutusele seoses sellega ristiusu Eestisse jõudmisega ja, ja siis oli. Kuna varem sellist ristiusu mõistes põrgut ei tuntud, siis oli vaja ka mingit uut sõna selle selle mõiste tähistamiseks. Kas kristlikus kirjanduses on kuidagi läbi sajandite täheldada ka, et teda on erinevalt kuidagi käsitletud või kuidas teda kasutada lubatud on, nii palju on, et et need vanemad nimetused olid kõigepealt keeleliselt, on ta siis ei olnud see esimene vokaale on olnud ool või nii, et on kirjutatud Porkuvai põrku või kuidas need Saksa koolitusega või ladinakoolitusega kirikuõpetajat siis teda väljendasid. Aga teiseks on see, et et on kasutatud sõna põrguhaud, mis mingil määral minu meelest näitab, et et see põrgu üksinda ei olnud siiski piisavalt informatiivne näidata just seda kõige viimast auku, kuhu nüüd need patused lähevad, need need hirmus patused. Sellepärast et põrgu on unikaalne selles mõttes, et need teised läänemeresoome keelte nimetused nagu soome helveti ja, ja Liivi-l niisama idapoolne aat või Aadu need pärinevad kõik sellest manalanimetusest surnuteriigi nimetusest. Aga eestlased ei ole kujutlenud surnute riiki mingisuguse karistuskohana vaid see on lihtsalt, kuhu inimesed pärast surma lähevad ja elavad seal samamoodi edasi nagu nagu maapealset. Oskar Loorits on sellest kirjutanud. Aga nüüd kui see põrgusõna, siis pidi tähistama sedasama surnute riiki, sellisel juhul ei ole ta ju mingisugune karistuskoht. Nii et see põrguhaud või põrguauk on üsnagi levinud vanas vanas kirjakeeles, nagu ma sinu uurimusest aru sain. Jah, et et kui me vaatame neid vanu eestikeelseid tekste, siis 16. sajandil esimeses säilinud eestikeelses raamatus Vanotki oli, kategismuses on, on, esineb Põrgu ainult liitsõnas põrguhaud. Et seal neljal korral, et iseseisvalt üldse ei esinegi ja ka hilisemates tekstides näiteks Mülleri jutlusetekstides on, on põrguhaud nagu kõige sagedamini esinev liitsõna, kus seal on põrgu põrgu ja seal esineb ka mitmeid teisi põrgu sisaldavaid liitsõnu. Näiteks on seal sageli esinevat põrgutuli põrguvärav põrgunuhtlus, põrgukoer ja üksikuid esinemisi on ka teisi seal, noh, ma võiksin mainida veel siin näiteks on põrgukaru või põrgu häda põrgupigi või põrgumadu samuti näiteks põrguvalu ja põrguveli. Et mitmed nendest liitsõnadest on tänapäevani kasutusel. Põrguvalu tähendus on ilmselt muutunud ja kui paljudel nendel sõnadel tähendus on laienenud. Jah, mitmete nende, selliste liitsõnade puhul see põrgu on muutunud pigem selliseks intensiivistavaks ees liit, eks, et et ei, ei ole enam konkreetselt põrguga seotud, vaid tähendab midagi väga-väga hullu ja väga halba või valusat. Kusjuures intensiivistav tähendus on muutunud nii üldiseks, et inimesed ei tajugi selle salati ainult halba, vaid ütlevad, et põrgu, ilus ilm oli. Ja muidugi on ta ka puhtalt kirumis või vandesõnana levinud, aga seda mitte igas seltskonnas. Aga see, et tänapäeva kirjakeeles öeldakse põrguks niisuguseid halbu kohti nagu ütleme näiteks kasiino kohta on öeldud mängupõrgu või kaardipõrgu mingisuguse kaardi seltskonna kohta, kes öösiti koos käib kauge, kauge ligipääsmatu koha kohta pärapõrgu, eks nad kõik ole niisugused üle kantud tähendused, aga aga eestlased nagu väga sellest vaimulikust põrgust, mida nad hirmsasti kardavad, nii palju ei räägi. Tänapäeval on kirjakeele seletussõnaraamatus, ma vaatasin, on lehekülgede kaupa sõnu, mille tüvi on põrgu, kas, kas nende hulgas on ka tegusõnu? Põrgama on Wiedemanni sõnaraamatus kirja pandud 1000 kaheksasada-isse oli 69, ilmus esimene köide. Esimene trükk, aga ta on sinna pannud tähenduseks puhtaks pühkima, välja pühkima, nii et tegelikult üsnagi selle soome sõna sarnane, kusjuures eesti hõõr sellises positsioonis vastab just täpselt soome keele. Kui on tegemist tagavokaalse sõnaga, see tähendab põrgaa maa mitte. Või tähendab soome keeles siis Berga maa, mitte Bergene. Et kui ei ole seal täppidega tähed tagapool, siis siis Bergamaan tagavokaalne sõna- ja eesti keele üsnagi loomulik vaste võiks sellel olla põrgama. Kahjuks ei ole Wiedemanni sõnaraamatus levikut nii et selle sõna kohta, et võib-olla võib-olla see ongi soome laenuna meil kusagil levinud, aga rohkem andmeid murdekartul tekkis, seda sõna üldse ei olnud. Nii et selle kohta rohkem teateid ei ole. Küll on niisugused sõnad olemas nagu eesti keeles on hästi tuntud põrutama vot see on põhimõtteliselt, et ka põrgust või EL-i, see ei ole põrgust, ei ole põrgust, vastupidi. Ühesõnaga, et on sarnane tüvi mingisuguses muus tähenduses. Ja minu meelest on mingi võõrsõna on, mis on, mis on trummeldamise kohta just samasuguse tüvega ka olemas. Mul ei tule praegu meelde. Ühesõnaga Gamma näiteks on Tarvastu murdes see, kui põrutatakse jää peale, selleks et kalad tuleksid ja saab kalu püüda, niimoodi seda nimetati siis kas põrkamiseks või Borkamiseks. Niimoodi käidi kalal talvel, siin oli veel põrenud. Mida on siis ka vähekasutatud, on mingisuguse Aletule kohta öeldud ja, ja põre. Aga Ma ei tea küll, et nad oleks väga aktiivses kasutuses. Iki murdes põhiliselt on need põranda ja samuti siis ka põrendame, mis tähendab siis suure leegiga põlema, seal on jällegi ilmselt seesama puhastamise tähendused tule tulega nagu puhastama. Ma arvan, et see ei ole. See on lihtsalt suur vägev tuli, mis, mis? Kui näiteks laastud põlevad, siis tuleb niisugune hääl niisugune heli. Ma ei usu, et see põrand on üldse selle, et see põrgu on üldse tulega seotud. Seal lihtsalt puhastamine. Jah, jah, ma ei mõtlegi, et need põrgu, aga see konkreetne sõna, et see mulgi murdesõnad, et see, kui ta, kuna ta tähes tähendab ju põlema et siis et ta põhimõtteliselt ta võiks olla ka selle tüvega seotud, aga noh, peab puhastama alati tulega. Ei, ei, kindlasti mitte, aga see on tegelikult praegu näide sellest, kuidas te töötate sõnade kallal, just, et siin me oleme küllalt vaielnud, mõtlesin erinevate tüvede üle sõnade tähendusele, et, et et see näitab, et siin noh, päris palju veel tööd teha, et mille üle arutada. Kusjuures soomlaste terada Bergaan, selle etümoloogia on ka ebamäärane. Nad on arvanud, et see võiks olla noh küll kahe küsimärgiga ma vaatasin etümoloogia sõnaraamatus oli see, et võiks olla sellest germaani järga tüvest, mis on siis kaitsma või, või varjama, aga aga ega seda täis ei usuta ja ja eks neid Berit olusid ongi raske nüüd kindlalt määratleda. Kui meil ei ole täpselt teada, kuidas mingisugune sõna on arenenud või millal ta on keelde tulnud, siis väga raske öelda, et vot see tuli nüüd sealt mõned tüved on küll hästi-hästi lihtsalt äratuntavad. Ja häälikumuutuste järgi saab ka teiste arvestada, aga väga palju jääb siiski lahtiseks. Ja kui me vaatame etümoloogia sõnaraamatut, siis seal on paljude sõnade kohta kõigi keelte etümoloogia sõnaraamatutes kirjutatud, et on kastes kritiivne tüvi või midagi niimoodi lihtsalt kirjeldab kas mingit häält või välimust. Aga tegelikult võivad paljud nendest olla niisamuti laensõnad. Kui me vaatame ikka sama tüvi on paljudes paljudes keeltes ja tähendab ühte ja sama asja, siis tekib alati niisugune mõte, et et äkki see ei ole mingisugune oma kujutlus oma kujutluses tekkinud häälikukombinatsioon, vaid see on lihtsalt teistelt üle võetud. Head läänemeresoome keeltes on see probleem, et need deskriptiivse tüved varieeruvad väga palju, et seal võivad olla eri kaal esisilbis või, või ka konsonandid võivad muutuda, nii et et selles suhtes on nagu raske seda algset vormi kindlaks teha. Et mis mida, millele tuleks siis otsida vasteid nagu võimalikus laenukeeles. Et selles suhtes on see komplitseeritud ja selle, selle seetõttu, nagu sageli peetaksegi neid nii-öelda oma keeles tekkinuks deskriptiivse tüvesid, kuigi paljud neist võivad olla ka tegelikult laentüved algselt. Kui palju teie töös tuleb seda ette, et, et veate lihtsalt tunnetuse pealt oma sisetunde pealt ütlema, et see asi on nii või teisiti seda ei tohi. Tuleb leida ikkagi põhjendused. Ja kui põhjendust ei ole, siis, siis teadlane ei tohi midagi tunde peast välja käia. Nii, põrgu juurde nüüd tagasi juba mainisite ka sõna manala põrgu ja manala ja on veel vist uuemat sorti sõna surmavald. Eestlased ütlesid, surnute riik soome keeles, riik on valda. Nii et võib-olla on ka see laensõna, missugune tähenduslik vahe nendel sõnadel on. See manala, seda seostatakse pigem rahvausundi ka, et manala on siis mitte midagi kristlik surnute riik, vaid vaid siis noh, kas paganlik või kuidas seda öelda või või oma usuliste surnute riik, et seal, et see, see ei tähenda kohta, kuhu nüüd ainult pahad inimesed läheksid, et siin manala nagu kõikide surnute ühine ühine asukoht. Aga surmavald, mida see sõna tähendab? Surmavald on pigem selline feministlik sõna põrgu Jaakset. Et kui põrgu on põrgu on kujunenud halva tähendusega sõnaks, et keegi ei taha ju põrgusse sattuda, põrgusse minna, et siis surmavald on siis selline sõna, mis on nagu pehmema tähendusega. Et nad eristavad, et kasutavad selle põrgu asemel surmavalda siis kui inimesed lähevad, noh, nad ei ole nii kohutavalt patused, aga nad surevad ja siis selle järel tuleks nagu mingisugune mingisugune aeg, kus nad viibivad mingis arusaamatus kohas. Aga neid seal hirmsasti ei karistata, need lihtsalt nagu vot see oleks nagu see puhastustuli või midagi taolist. See surmavald. Aga põrguga vist enam nii hullusti ei hirmutate inimesi, nagu vanasti räägime natukene siis paar sõna võib-olla teistest sõnadest ka, mis haakuvad sõnaga põrgu. Jumal kurat, taevas. Kuradi nimetustest on läänemeresoome kuradi nimetustest, on üsna põhjaliku artikli kirjutanud Julius Mägiste kunagi. Ja siis Kurat, on jah, eestlastel kõige levinum, aga aga tegelikult on talle hästi palju nimetusi, nagu ikka heal lapsel. Et eestlased ütlevad ikka vanapagan, joana, halvia seal võru murdes on vana halb. Ühesõnaga arvatakse kura kurat, et see, see tüvi on seesama vasak, et kurakäsi ja see on nagu nagu halvem käsi, mis jäi, ei tee nii hästi kui parem käsi. Tavaliselt praegu on küll inimesed inimestel lubatud kasutada vasakut kätt sama hästi kui paremat. Kui mina koolis käisin, ei lubatud siis üteldi, et need, kes on vasakukäelised, peavad õppima paremakäeliseks. Ja siis nad olid eriti osavad, sest nad oskasid mõlema käega kõike teha. Taevas on samuti laensõna. Taevast üldiselt peetakse balti vahendivaks balti tüvi tähendas siis taeva jumalat, et et sealt on siis ilmselt läänemeresoome keeltesse see, see tüvi laenatud siis siis hiljem taevast hakanud tähistama. Balti keelte jumala nimetus aga, aga selle taust on niimoodi, et ta on, tal on olnud ka tähendused kirgas taevas või midagi niisugust. Ja siis on seal välja pakutud ka niisuguseid muid päritolusid. Minu meelest koguni mingisugune aaria tüvi oli pakutud. Et. Et noh, sai balti tüvi läheb aga siin Ida-Euroopa ja seda tüve on ka teistes indoeuroopa keeltes, nii et on arvatud, et see võib vanem veel vanem olla kui balti tüvi ja ta võiks siis, kui juba sellest alg, alg-indoiraani või algIrani keeltest olla laenatud. Aga jumal Jumal on vist loetud nagu läänemeresoome mordva tüveks. Jah, ta tegelikult läheb kuni mari keeleni välja, et mari keel on taganud Volga-Volga keelt, nojah, kui ma siin et, et mari keeles on samuti Jumo samal tüvel jumal, seal on ka arvatud, et sa võiks olla mingi Iraani Iraani loen, aga see on selline suhteliselt ebakindel oletus, et ei julgeks sellele alla kirjutada. Aga see peaks siiski olema vanem sõna, sellepärast et meie aitäh on ju sellest tulnud, et et aita jumal siis aitüma ja ja lõpuks aitäh, et eestikeelne sõna, aga rõhk on lõpuosal, see näitab juba, et tegemist võib olla algselt liitsõnaga. Või siis kahe sõnaga, kohanimedest oli alguses jutuajamise alguses pisut juttu, aga põhiline on siis põrgutüvega kohanimed on ikka ikka koobaste tähistamiseks ikka maa, ainult mitte ainult. Ja kohanimed on üldiselt ainult niisuguste loodusobjektide nimed, asulanimesid, mitte ühtegi, mis oli üks, aga see võib olla ka siis loodusobjekti järgi. Nii et see näitab, et et need kohanimed on suhteliselt uued. Ja enamus neist meenutab just täpselt seda, nagu oleks mütoloogia põhjal need niimoodi nimetatud on koopad, nagu öeldud, põrguhauad ja põrguhauamägi on olemas, siis on põrguaugud, siis on mingisugused niuksed, lohud metsalagendikud, kus on väike nõgu või lohk, seal on, võib juba olla põrguauk. Siis on veekogud põrguallikas, võib olla põrgu, Irw Lomp kraav. Siis on põrgusoo, on üks mitmes kohas esinev asi. Ja põrgu mägi, põrgumäge ei, oli vist paar tükki ainult. Aga põrgumets või laas või midagi niisugust, ma mäletan, oli ka seal kartoteegid. Aga mis nüüd otseselt on näha, et on selle muistendite põhjal, on, on põrgu väravad. Äksi kihelkonnas oli põrgu väravad ja põrguväravavaht. Ja Sangaste kihelkonnas oli põrgu värati raba. Otepääl oli põrguvürst Tarvastus põrguvärav, vot niisugused nimed näitavad otseselt ära, et, et kujutatakse seda, kuidas Kalevipoeg sinna allilma läks ja nende sortsidega võitles ja ja mingisuguseid patuseid hingida seal ei kohanud. Ainult need paharetid ja kuradi käsilased. Aga siis põrgunimed on kohanimedes seotud enamasti kalevipoja tegudega. Ja siis nad aga nüüd otseselt Kalevipoja, eks neid muistendeid ole mitmesuguseid, aga, aga paistab küll, et nad on seotud nagu selle mingisuguse kuradi elupaigaga. Ja siis millest järeldub, et, et just nimelt on mõeldud seda kuradi elupaika ja mitte mingisugust vaimulikku tähendust. On see, et mitmed mitmed sarnased kohad või lähedased kohad on, on tähenduselt lähedaste nimedega, näiteks. Näiteks Põlvamaal asub lähestikku viis hästi vanaauku millest teatakse, et kolm vähemalt on neist meteoriidikraatrid. Ja nendel on pandud sama tüüpi nimed, need on põrguhaud, tondihaud, kuradihaud, inglihaud ja sügav haud. Haud on siis Lõuna-Eesti murdes tähenduses hauk. Nii et niisugused niisugused nimed näitavad, et see põrgu ei ole ei ole inimeste jaoks tõesti seotud vaimuliku tekstiga, vaid vaid pigem müütidega. Kas Saaremaal ka mõni põrgu nimeline kohta oli paar kohta, aga ka vähem, aga vähe jah? Ja siis Lääne-Eestis oli näiteks Läänemaal ei olnud ühtegi vist? Hiiumaal oli, oli vist üks ja ahaa. Ja Häädemeestes oli nii, et Pärnumaal ongi ainult seal Tori ja Vändra kandis, aga lääne pool oli ainult Häädemeestest mingisugune nimetus. Nii et põhipõhi kõige rohkem oli jah, Lõuna-Eestis, seal on niisugune mägise maa rohk rohkem. Ja Põhja-Eestis oligi näiteks seal Vaivaras, ma mäletan, oli mingisugune põrgu mägi, kus tipus olevat mingisugune lohk, mis arvati, et, et sealt saab ka kuhugi minna. Nii et kõik on müntidega seotud. Aitäh, keeleteadlased, vilja Oja ja Sven-Erik Soosaar. Et rääkisite, kust on eesti keelde tulnud sõna põrgu ja artikkel, millest saade alguse sai, on ilmunud emakeele seltsi aastaraamatus. Selle pealkiri on Eesti põrgu ja viite leiate sellele artiklile keele saate kodulehelt. Ja kuna saates oli juttu Tallinna piiskop ist Christian Agricola, st siis kasutan juhust ja annan teada ka keelesaate kuulajale, et Christian Agricola st on saade Eesti loo sarjas kõike head.