Tere ja head kadrilaupäeva kõigile. Täname, mõistatame koos ja meiega koos on Kirjandusmuuseumi folklorist Piret Voolaid, tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja tegelikult, et ma pean üles tunnistama, et iseendalegi üllatuseks tegin ma saadet ette valmistades ühe mõistatuse ise. Ja ma tahaksin teie peal järgi proovida. Mõista, mõista, mis see on. Tahan, räägib, tahan, ei räägi. No see võiks olla raadio. See oli liiga lihtne mõistatus, järelikult see oli lihtne mõistatus, aga ega mõistatus ei peagi raske olema. Ja mõnikord võib mõistatusele olla ka mitu vastust, nii et mina küll ütlesin raadio, aga, aga võib-olla oleks võinud olla ka midagi muud? Nojah, ja siis tahan, näitab pilti, tahan, ei näita, see on ka päris selge ilmselt. No see on juba ka selge, aga tänapäeval võib see olla arvuti. Lisaks televiisorile. Ja nii on vist paljude mõistatustega, et vanu mõistatusi on raske mõista seda, sest et kas nähtused on kadunud või on või on elu nii palju muutunud. Aga kuna täna on kadrilaupäev, siis tegelikult alles hiljuti oli mardipäev ja minul käisid ka kodus mardisandid ja tuli välja, et mardid oskasid ainult mõistatusi küsida. Ma olin esiotsa natukene hämmeldunud, sest et pardid peavad ju laulma ja tantsima ja pilli mängima ja, ja muud niisugust tegema. Aga nemad küsisid töö pererahva käest mõistatusi, tõsi, ma jäin ka hätta käigu pealt ei osanud ka vastata. Mõistatust ei osanud ära mõistatada mõistatust ora ees kera keskel, käärid taga, mis on ilmsesti ka kõikides kooliõpikutes tänapäeval. Mis on siis levinumaid üks levinumaid, mis on pääsuke, eks ole, ja aga kui need lapsed mardisandid olid meil tükk aega olnud, siis oli asi lõpuks päris lõbus ja ma mõtlesin, et miks ka mitte. Tegelikult, mis teie arvate? Jah, ja siis võib ise juba laule edasi õpetada nendele tänapäeva Martidele. Kui nad lauluga sisse ei tule ja, ja ei oska soovida mardid, siis vilja on kadrid karjaõnne. Et siin on tegelikult näha nüüd see mõistatuste funktsioon, et tänapäeva sellistes linna magalarajoonide Kadri ja mardisandid on ju tegelikult pererahvale väga sageli võõrad ja põhjustavad võib-olla ka võõrale pinnale või territooriumile tulles sellist ebaalust või et millest siis üldse rääkida, eks ju. Ja kui laulda ka ei oska, siis tegelikult mõistatused. Mis juba iseenesest on selline küsimuse vastuse vormis, dialoogiline mäng sobivad kõigepealt selles suhtlemise hõlbustamiseks ju väga hästi. Aga kadrikombestikus ja mardikombestikus on tõepoolest mõistatused üks, üks ja mõistukõne. Kas selline ainult üks osa sellest rikkalikust kombestikus taga, aga see on muidugi näide jälle kuidasmoodi. Tänapäeval on kõik, ka need vanad traditsioonid lihtsustunud ja võetakse ikkagi käibesse just see, mis siis hetkel nagu sobib. Ja kui tänapäeval peetakse mõistatusi pigem selliseks laste folklooriks ja ja mõistatustel on pigem meelelahutuslikud funktsioonid, siis tegelikult selline varasem mõistatuste sotsiaalne ja kultuuriline taust on olnud ju Eestis jaga muude rahvastel kaugelt laiahaardelisem ja seotud ka usundi ja maagiaga. Et ühelt poolt on mõistatamisel ka talupoja ühiskonnas olnud sellised aja täitelised ja meelelahutuslikud eesmärgid et sellega on proovitud vaimuteravust ja ja, ja seal olnud selline lõbus ja hariv mäng. Aga oluline on olnud ka selline usundiline taust, et just just sellise sügiseste välitööde lõpulejõudmisega, kui on alanud senine sügistalvine pime tubane periood mis siis Eestis on Ongi alanud mardipäevaga, aga ka juba varem esimesest novembrist, kui oli no pühameestepäev või tänapäeval kõigi pühakute päevaks nimetame seda või teise novembri ehk hingedepäevaga alustades ja lõpes pime aeg siis või selline sügistalvine aeg pööripäevaga talvise pööripäevaga, et siis on olnud mõistatamisel sellel videviku ajal või Põhja-Eestis kutsutud jagu ajal päris oluline roll jutustamise kõrval. Et peeti selliseid videvikuõhtuid veedeti, videviku, isegi on ütlemine, et videviku viidaja koitu kiida ja mõistatamine on olnud seal täiesti ja nende välja mõtlemine üks oluline osa. Ja mis on veel oluline, et, et selle mõistatamise kui maagilise toimingu eesmärgiks on olnud ka seda tulevase saagiaasta õnne mõjutada. Ja tegelikult ka mardi- ja kadripäev jäävad ju sellesse samasse pimedasse sügisaega kui rahvausk eeldas mõistatamis harrastust just selleks, et söök oleks laual pidevalt. Et poeetiliselt väljendades, et söögilusikad ära ei kaoks. Kadri ja mardipäev on ju samamoodi vilja- ja karjaõnne edendamiseks üsna olulised. Aga tänapäeval ilmsesti on muutunud nii mõistatamise aeg ja koht ja ka sisu, te nimetasite, et on maagilise toiminguga seotud, aga tänapäeval võib-olla rohkem jõudeaja täitmiseks? No mitte, mitte tingimata pimedal sügisõhtul, kui istutakse, võib-olla ka arvutis rohkem, aga näiteks ka võib-olla autoga sõites või, või rannas lesides kus iganes. Muidugi, siin võib läheneda hästi loominguliselt, et noh, koolitunnis kasutavad kindlasti õpetajad neid ära pedagoogilistele eesmärkidel siis laste sünnipäevadel on, on nad ju täiesti omal kohal. Ja ikkagi miks mitte praegusel sellisel pimedal ajal kodus pereringis ka mõistatusi välja mõelda? Leid, mõistatusi, mis juba olemas, on kasvõi raamatust üksteisele ette lugeda ja proovida ära arvata. Et kindlasti see lähendab ka peresuhteid ja võib-olla ei pea alati olema seal igaüks omaette arvutis, vaid vaid just nende mõistatuste kaudu ka suhelda. Ju tegelikult võib väikse vihje anda, et arvutist leiab ka mõistatusi, arvutist leiab päris kindlasti mõistatusi, sest et näiteks folklaristidki on selleks päris palju teinud, et et meie arhiivi kogud mõistatused oleksid rahvale kättesaadavad. Kuidas mõistatuste välja mõelda? No see on iseenesest võib olla suhteliselt keeruline küsimus, et kuidas üldse luuletada või, või, või midagi kirjutada häda või et eks siin on, peab olema see vana vormitunnetus juba olemas, et et ega see päris tühjale kohale võib-olla ei teki, mingisugune analoog võiks sees olla nende mõistatuste põhjal, mis juba olemas on. Aga neid teateid on küll, kus juba lasteaia vanemas rühmas näiteks õpetajad üritavad lapsi suunata sellisel mõtestatud tegevusele ja ja annavad ülesandega mõistatusi välja mõelda ja ja no näiteks lasteaiapärimuse kogumine on kirjandusmuuseumis olnud. Ja lasteaia õpetajad on saatnud meile küll materjali, kus lapsed on ise välja mõelnud, need on võib-olla sellised algelised. Ei ole nii rafineeritud ja niivõrd hästi lihvitud, kui need vanad, mis on tänapäeva välja jõudnud aga kindlasti omal kohal, no näiteks lasteaiapärimusest meenub mul kohe üks mõistatus, mille on laps teinud liivakast on, kiik, on koolikella, ei ole. Mis võiks olla? Liivakast on, on kiik, on, aga koolikella ei ole lasteaed. Muidugi lasteaed. Et miks lapsed teevadki sellest, mis, mis neil silme all parasjagu on ja mis, millega nad ise mängivad või või mis nende enda elus sellised olulised asjad on, et eks selle kohta neid mõistatusi ikka tehakse. Kui palju on mõistatused muutunud, kas on mõned mõistatuste vormid ka täiesti ära kadunud või on kõik kuidagi meie aega jõudnud ja teisenenud? No mõistatused on päris palju muutunud, et kui nüüd rahvaluule kogumise algusaegu vaadata, siis 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse rahvaluulekogudes leiduvad mõistatused on enamasti sellised küsimus-vastus vormis ülesehitusega klassikalised mõistatused, noome, kutsume neid ka traditsiooniliseks või tavalisteks või päris mõistatuseks, et need on siis oma olemuselt mingi objekti või olendi, eseme, tegevuse või nähtuse. Sellised mõistukõnelised kirjeldused mis just tollal olid seotud näiteks talueluga seotud mõistetega näitasid seda etnograafilist miljööd väga palju, aga ka näiteks koduloomade kohta looduse loodusnähtuste kohta oli mõistatusi. Et kui ma näiteks küsin, et milline selline mõistatus nüüd endale näiteks esimesena pähe tuleb? Minul tuleb ikka kogu aeg see ora ees Kyra keskel. Ahah. No tavaliselt, kui mina olen seda küsinud oma esinemistel, siis on ikka öeldud lipp lipi peal, lapp lapi peal ilma nõela pistmata ja, ja teine on seest siiruviiruline pealt kullakarvaline just. Just täpselt. Ja need on siis tõesti kapsa ja sibula sibulamõistatused ja tegelikult siin on huvitav võib-olla öelda, et et esimesed nad eesti mõistatused ilmusid ju keelenäidetena koos vanasõnade ja kõne käändudega. Baltisaksa grammatikates jaa, jaa, näiteks Heinrich Gösekeni grammatika tikas monoduktsevad lingu ame Estonica aastast 1660 on ära toodud esimesed sellised kirjalikud eesti eestikeelsed mõistatused ja neid on kolm tükki ja üks on just see lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata. Kapsa kohta on ka näiteks laulja kohta, et suu suitseb, habe väriseb, lõuad logisevad, hambad kärisevad. Et see on siis laulja kohta. Aga jah, et kui rääkida mised, sellised levinumad mõistatused on. No kindlasti on üks arhiivimaterjali hulgas, kõige populaarsem on hark all paun peal pauna peal rist risti peal nupu peal mets, inimene, just siis sama sibula ja kapsamõistatus. Siis on näiteks selline harakas aidas, saba väljas. Seda ma olen kuulnud, see on võti, võti just. Või neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli ka tänapäeval täitsa olemas. Neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli. Keegi keerab lambipirni mitmekesi? Jah, võiks ka olla, aga tegelikult algselt sukavardad ja sukakudumine. Või siis eest, kui ora keskelt kui tera tagant lai, kui labidas. Kana, või kurnav, muigas toimetaja isust või kurat, kas rauda, hambad suus see on vokk. Ja noh, siin on näha, et tegelikult ega paljusid enam ei, ei tea tänapäeval, sest nad ei kõneta lihtsalt vokist. Palju see tänapäeval laps sellest vokist teab, eks ja nii jäävad ka mõistatused lihtsalt teemaatiliselt, et ajale jalgu, aga mis ei tähenda seda, et, et see mõistatuse žanr edasi kesta. Ta kestab täiesti uutes vormides. Ja just need viimase paarikümne aasta vältel üle Eesti kogutud mõistatused näitavad, et, et just nende klassikaliste mõistatuste osakaal on tänapäeva elavas folklooris on taandunud, aga aga asemele on tulnud uued vormid, näiteks sellised keelt, küsimused ja naljaküsimused või liitsõnamängud. Need on juba sellised otse küsimused, et, et seal ei ole enam võib-olla see piltlik, kus ja, ja selline metafoorne kujund nii oluline kui just naljasaamine. Ja pigem vastaja lollitamine. Ja sageli on nad ka juba sellised lähedased oma oma ülesannetelt, anekdootidega. Ja Eestis on meil folkloristid korraldanud kaks sellist väga suurt, et kogumisaktsiooni kooliõpilaste hulgas need olid 1992. aastal ja 2007. aastal üle-eestilised koolipärimuse kogumise aktsioonid, mille üks ülesandeid oli ka just seda mõistatuste teadmust testida. Ja see just näitaski, et neid uusi vorme on väga palju juurde tulnud ja lisandunud. Ja no kui nüüd rääkida näiteks nendest naljaküsimustest keerdküsimustest siis tegelikult vanemad keerdküsimused olid olid ka juba 19. sajandi lõpul olemas, et ütleme, miks liputab koer saba. Küsin. Huvitav huvitav küsimus, aga ei saa koera liputada või mis silma tegemata sünnib? Mis seinapragu või mis on maa ja taeva vahel? Olen kuulnud lapsepõlves ja kindlasti, mis on maa ja taeva vahel sõna ja või mispärast inimesed mütsi kannavad? Ma ei tea, mitte palja peaga käia. See on üks võimalus, aga et tarkus peast ära ei lendaks seal olulisem justada väidab rahvaluule. Või siis, milline on Itaalia sõdur, kui ta kukub punasesse merre? Saab märjaks saab märjaks, see on küll õige vastus. Ja need on sellised neutraalsed teemad, aga teed küsimused ja just need naljaküsimused levisid. Või said sellise ühiskondlikult olulise mõõtme just nõukogude ajal siin vanemad raadiokuulajad mäletavad kindlasti neid Armeenia raadio küsimusi neid seeriaid, mis siis, mis siis nõukogude ajal levisid ja mis oli just suuline rahvaluule. Sest teatavasti tollane tsensuur lihtsalt ei lubanud neid avaldada. Et need olid sellised ühiskonnakriitilised, naersid välja seda tollast Nõukogude olmet sageli võib-olla ka sellise erootilise alatooniga. No tihtipeale ka võib-olla ebatsensuurset keelekasutusega. Aga see oli nagu selline tõeline, tõeline suuline, suuliselt leviv rahvaluule, et rahvas sai siis nagu nende kaudu hingelt üht-teist ära öelda, mida võib-olla ühiskonnas ei olnud avalikult lubatud öelda, värskendage meie mälu. No näiteks sellised neutraalsemad, et mis on viiner kokku kuivanud sardell või midagi sellist kommunismi läbi teinud sardell. Et just see kommunism on seal väga oluline, eks, et tänapäeval sellest teemast enam küsimusi ei, ei, ei saaks aga seal sardell üles ärritatud viiner. Miks ta just Armeenia raadio oli? Ma mäletan, et ma selle üle mõtisklesin juba siis, kui neid Armeenia raadio nalju räägiti, aga need on tegelikult sellised spetsiifilised Armeenia mõistatused ja meile on nad tulnud Venemaalt, aga, aga seal ei olnud külvelse taust poliit selline, et need vist kui minu mälu nüüd ei peta, siis viiekümnendatel umbes umbes levisid ja need olid seda tüüpi mõistatused, et et mis on roheline ja ripub laes. Vastus on heeringas. Aga miks ta roheline on ja laes ripub? Niisama ripub, et seda tüüpi sellised lollitamise või, või, või Alex tõmbamise mõistatused mõnes mõttes isegi absurdi maiguga. Aga, aga sealt nad nagu käima läksid ja Venemaal olid nad veel ka raadio Jerevan nime all lõpuks. Et need olid jah, siis sellised seeriad, et iseenesest seda poliitilist alatooni tollal veel Armeenia raadio armeenia mõistatustes nendel algupärastel, mis siis, mis siis nagu selle nime andis, ei olnud. Aga tänasest päevast teile selliseid näiteid ei ole tuua, et tänapäeval keegi teeks poliitilise maiguga mõistatust. No tegelikult on ikka sest see vorm on juba selline hea ja lühike ja see võib olla toidabki seda mõistatust väga, et, et need tänapäeva sisuga täidetakse. Just see keelt, küsimuse või naljaga, siinse žanr on lühike ja selline anekdootlik ja seepärast sobib taga reageerimiseks just selliste tüüpiliste aktuaalsete sündmuste korral, et kui me siin näiteks viimaseid valimisi mäletame, siis läks ju ringlema üks selline poliitiline keep küsimused. Kas teate, miks savisaart ei saa valida iluvõimlejate liidu presidendiks? Sellepärast et ta lõikab kõik lindid läbi. Et see on selline jah, just, et see on selline väga kindla kontekstiga seotud. Et kui me nüüd isoleerime sele sellest ümbrusest, siis tegelikult ega sellest tähendusest enam aru ei saagi. Et ta on nagu selle ühe sündmusega niivõrd tugevasti seotud, mis tähendab ka seda, et et see, tema aktuaalsus püsib äärmiselt lühike ja ütleme mõne aja pärast ei tea sellist küsimust enam keegi. Et ja see ei ole ka naljakas, kui, kui seda kontekstis nagu ei vaata. Aga need päeva sündmused tõepoolest jõuavad mõistatustesse päris hästi, et näiteks 2009. aastal, kui me mäletame, et eesti rahvast ohustas siin seagripi hirm, siis näiteks levis mõistatus või, või selline keerdküsimus, et kuidas teha vahet gripil ja seagripil. Ja vastus on, kel gripp, see köhib Kell seagripp see rühib. Et vastus on isegi võib-olla selline süntaktiliselt vanasõna ju hoopis. Et nii need, nii need sündmused tegelikult seda rahvaluulet inspireerivad ja rahva suud sellist loomingut välja mõtlema. Mis tähendab ikkagi, et tegelikult mõistatused ei ole välja surnud nähtus ei ole mingi aegade hämarusse kaugele jääv nähtus, vaid tegelikult me ise seda teadmata kuidas me ütleme, harrastame mõistatusi või tänapäeval ka. Jah, ega rahvaluulega ongi ju nii, et Ta on meil nii loomuomane ja kui me oleme selle sees ise või, või rahvaluulekandjad, siis, ega me ei peagi võib-olla kogu aeg teadvustama, et mida me ütleme kuigi vahetevahel võiks, et see lihtsalt avardab võib-olla meie vaatepunkte. Aga, aga tõesti, et just see ühiskondlik mõõde või, või see ühiskondlik tasand on nende mõistatuste juures päris huvitav, et et kuidas näiteks tänapäeva tarbimiskultuuri elemendid või popkultuuri elemendid jõuavad jõuavad samamoodi keed küsimustesse. Et mäletame, 90.-te lõpus muutusid populaarseks blondiininaljad, mis olid just küsimus-vastus vormis. Ja väga sageli on nendes selliseid kaubamärke tarbimiskultuuri elemente. Näiteks miks kõnnib blondiin duši all edasi-tagasi? Sest šampoonipudelile on kirjutatud Vašenko või miks miljonis või miks ei sõida blondiinid Ki autoga. Sest telefonile on kirjutatud Nokia Nokia. Et need on siis jah, sellised oma ajastu märgid? Või 2007. aasta koolipärimusest on küsimused, kuidas ostab Tseenspond jalgpalli? Tere, palun mulle pall, jalgpall. Ja nendega ongi nii, et kui Sa esimest korda neid kuuled, ega sa neile kindlasti vastata väga sageli ei oskagi. Ja ja mõnes mõttes vastamine ei olegi nii väga oluline siin, et nad ongi sellised pausiga anekdoodid võib-olla, et, et see vastus on nagu nagu mõnes mõttes selline puänt anekdoodi lõpul. Sageli on nii, et ise küsin, ise vastan, ise küsi koos, naeran. Ja koos naerame just nimelt. Et see on, see on ka üks üks selliseid funktsioone. Kui inimestel tekkis nüüd mõte, et tõepoolest tahaks oma mälu värskendada ja tahaks ise ka proovida kuidas mõistatust teha, või kuidas üheskoos mõistatada, siis tegelikult on meil mõistatusi ju kogutud ja need on olemas kompaktselt andmebaasides raamatutes, kodulehtedel. Ja täiuslikem kogu Eesti klassikalisi mõistatusi on, on küll Arvo Krikmanni koostatud mõistatuste andmed baasis, mis asub aadressil www punkt folklare punkt ee kaldkriips mõistatused. Ja ilmunud on ka suur kaheköiteline mõistatuste akadeemiline väljaanne. Et selle esimene köide ilmus siis 2001. aastal, teine 2002. aastal. Ja seal on 2800 erinevat mõistatust tüüp või siis et neid on siis tõesti nii palju, et et kui ma siin kuu aega tagasi ühel koolitusel mõistatustest rääkisin ja, ja neid akadeemilisi väljaandeid ka lasin auditooriumi hulgas ringi käima, siis üks terane kuulaja igal juhul ütles, et kui ta nüüd loeb seda ja vaatab, siis talle tundub, et et eestlased vanasti ainult mõistatustes rääkisidki. Et noh, neid on tõesti palju ja aga kui mõelda, et need on ikkagi üle 100 aasta vältel kogutud, et eks nad ikka muud ka rääkisid, mitte ainult mõistatusi vanasõnu ka, näiteks just vanasõnu vanasõnu ka ja, ja tegelikult ütleme, mõistatustega ju on nii, et et sellises spontaanses keeles või kõnekeeles me neid ikkagi nii tihti või nii sageli kasuta kui vanasõnu ja ja, ja kõnekäände. Aga sest tal on ikkagi teatav vorm ja ta eeldab, et sul oleks vastane, kellele seda küsimust esitada. Aga siiski teda ikkagi on. Ja uuemate vormide kättesaadavuseks oleme ka teinud üht-teist ära. Näiteks on piltmõistatuste andmebaas aadressil www folklare punkte, kaldkriips. Reebus. Piltmõistatused on siis sellised küsimused, kus siis see küsimus pool on hoopis pilt ja näide sellisest kirjalikust rahvaluulest. Et seda ju suuliselt ei olegi võimalik üldse edasi anda. Siis on liitsõnamängude andmebaas VVV punkt folklare punkt ee kaldkriips. Sona mang. Ja need on siis sellised mõistatus, küsimused, mis hakkavad enamasti algusvormeliga missugune või milline. Aga siis sellised küsimuse ootuspäraseks vastuseks ei ole omadussõna vaid hoopiski keeles tavapäraseks saanud. Kahe tüvelised liitnimisõnad näiteks missugused konnad, ekrooksu, ülikonnad, ülikonnad. Just liitnimisõna on vastuseks või millised jalad ei kõnni. Mis jalad, mis jalad, lauajalad, tooli, jalad, missugune kael on ilma peata. Pudelikael missugune loom on kõige hirmsam? Iseloom, või siis uuemast ajast, et missugust hiirt, kass ei söö arvutihiirt et need jõudsid 20 esimesse sajandisse välja 20 esimesse sajandisse välja ja ja need on sellised, võib-olla kõige rohkem sellise keelelise seotusega mõistatused ka. Et nad näitavad kindlasti seda eesti keelele omast liitsõnaloomet. Ja suur osa neist on just selle liitsõna, viimase moodustas osa järgi keha metafoorid, et näiteks no missugune hammas ei asusuus ajahammas nalja saehammas naljahammas just, et, et millises liidsena loome on tegelikult eesti keeles olemas, et väga palju on selliseid keha, metafoore või somaatilisi metafoore, missugused hinged ei hinga. Uksehinged, mis keel ei ole suus pillikeel või missugune peab lei, hinga kadega, laps peab ikka olema taibukas tegelikult. Aga see on harjutamise küsimus, võib-olla see on harjutamise küsimus, jah, et kui sa ise oled kogu aeg selle materjali sees või või kui sa juba selle analoogia kätte saad, siis hakkab su ega selles suunas jooksma väga lihtsalt. Ja, ja sealt ei olegi palju, kui sa hakkad ise juba neid välja mõtlema. Ja mis oleks parem, kui mitte just kadrilaupäeval kadrisantide ka seda harjutada, kas see võib olla ju nii mõlemat pidi kui kadrisandid tulevad ja esitavad pererahvale mõistatusi ja ka vastupidi? No loomulikult, kui kadrisant lõpuks enam midagi teha ei oska ja, ja seisab seal seal keset tuba õnnetult. Selle asemel, et midagi teha siis loomulikult võib hakata hoopis ise õpetama kadrisante ja, ja seda oma pärimust testida. Kadrisantide peal. Ja võib näiteks õpetada, kui me eelmises saates rääkisime teiega liisusalmidest kevadel, siis meil jäi üks sõnamänguline salv rääkimata ja võib sedasama ka õpetada, see on kellaaegade või kellatundmise õpetamise mäng. Jah. Et näiteks mis on üks üks ei ole ühtegi, mis on kaks, kaks on kassil silma peas. Mis on kolm kolman jalga vokil all, mis on neli, neli, on lehmal nisa. Mis on viis, viis on sõrmemehe käes mis on kuus, kuus naela hobuserauas, mis on seitse, seitse on tähte taevas, õelas, kaheksast polnud juttu. Või siis tõesti see kellamäng, et kell üks muna küps. Kell kaks kars tarnabs ja nii edasi. Kell kolm kokal poeg, kell neli neitsile tütar, kell viis viidi risti, kell kuus toodi koju. Kell seitse segapuder, kell kaheksa, kata laud. Kell üheksa ei tule enam meelde. Seda võib ju ise ka täiendada, kui parajasti meelde ei tule. Kell 11 üsna ükskõik, kell 12. Kohe voodisse kiiresti. Just. Ja seda võib lasta ka kasvõi Santidel ise täiendada tänapäevasel kombel, kuidas tänapäeval on teine elurütm ja ja teised söögid kasvõi näiteks just miks mitte. Ja omamoodi näeb ja esitab seda salmikest ka Kätlin Mägi, endise nimega Jaago plaadil sõit Sõõrule. Aitäh, Piret Voolaid, Kirjandusmuuseumi mõistatamise ekspert, saatejuht oli Piret Kriivan. Häidsant tere ja head Santimist kadrilaupäeva õhtuks. Ja ühest mõistatuse alaliigist veel. See on valem mõistatus, kirjutage palun omas mõttes või paberile üks lause vale mina, see on siis numbri ja tähekombinatsioonina. Ja see lause kõlab nii. Saa ükskord viisakaks. Õige vastus keele saate kodulehelt. Kõike head. Kell üks muna keeta kell kaks, karjala-l on tuhk ja kalm. Väike vei kell viis messi kell kuus aita loos kell seitse, hästi maitsev, kell kaheksa, riided vaeta, kell üheksa, hüppa sängi, kell 10 kella saad.