Tere tänases saates räägime auster lastest, nende keelest ja nende meelest ka saates on meil Austrias elav kirjanik ja ajaloolane Milvi Martina Piir, tere päevast. Tere päevast. Ja no võib veel juurde lisada, et vikerraadio tänavuse kokkuvõtte võistluse tuum, võitja võtan omaks, aga räägime nüüd tõepoolest auster lastest ja austria keeltest, sest seal on keeli tegelikult palju. Austerlased räägivad saksa keelt või mida nad ise arvavad, mis keelt nad räägivad? Et kui austerlustelt endilt küsida siis muidugi nad vastavad, et nad räägivad saksa keelt. Ma arvan, et nende jaoks oleks võimatu vastata midagi muud. Aga samas ega see ei tähenda, et see nüüd nii lihtne ongi. Kui mina asutasin ennast Austriasse minema, ma mõtlen niimoodi püsivamalt nagu sisse seadma ennast seal siis nendel aegadel mina ka mõtlesin, et nad räägivad seal ju saksa keelt. No praegu ma võin selle kohta öelda ainult, et oh püha lihtsameelsust. Tegelikult kui, kui Austria keeltest äkki ta just mitmus on siin oluline keeled siis tuleb teha vahet erinevatel keeletasanditel ja kui me nagu võib-olla alustame sellest kõige üldisemast, siis see võiks, seda võiks nimetada siis austria saksa keeleks mis ei ole päriselt, et seesama, mis on see standard saksa keel, mida nimetatakse Hohtaids, see on see, mida, mida kõikjal maailmas koolides õpetatakse ja õpitakse ka meie Eestis siin. Kui me õpime koolis saksa keelt või ülikoolis, siis me õpime just nimelt Hohtu AIDS-i ja see on see saksa standardkeel. Saksa keel on oma oma kujunemise, loo poolt või kujunemise poolest nagu öeldakse, pluri, tsentriline, see tähendab seda, et ta ei ole, ta ei ole välja kasvanud ainult mingisugusest piirkonnast, vaid tal on palju selliseid piirkondlikke keskmeid ja nendest piirkondlikest algetest on siis on siis kokku kujunenud ajalooliselt siis see tänapäevane Hohtaids. Ja tegelikult Austria on ainult üks nendest paljudest keskmetest. Nii et jah, nii-öelda, et Austria saksa keel on, on lihtsalt üks, üks paljudest saksa keelevariantidest, nii nagu ka näiteks Šveitsis räägitav saksa keel, mis samuti ei ole ohtu aids. Ja no kui võrrelda millegagi, siis inglisekeelses maailmas midagi sellist, nagu nagu Ameerika inglise keel on selle briti inglise keele suhtes midagi sellist, on siis austria saksa keel selle saksamaa saksa keele suhtes. Ja muidugi selle standardit kõrval selle austria standard saksa keele kõrval räägib enamik austerlasi siis veel ka mingisuguseid noh, oma dialekte või murrakuid. Kui nüüd sellest standardkeelest veel natukene rääkida, siis see on nüüd ütleme, kus ta nagu väljendub sõnavaras võib-olla eelkõige ma mõtlen just võõramaalase jaoks sellepärast, et häälduse järgi saad küll aru, tegemist ei ole sakslasega, vaid on, vaid on tegemist austerlasega ja, ja isekeskis nad muidugi tunnevad selle momentaalselt ära. Aga no võib-olla ikkagi võõramaalane ehk kõige paremini tajub seda erinevust läbi sõnavara, sest et austria, saksa keeles on terve rida erinevaid sõnu näiteks kõikvõimalike toitude kohta, sellised kulinaarselt terminid. Noh, ma võin ju mingisuguseid näiteid siin tuua, ütleme, kui kui sakslane ütleb kartohvel kartuli kohta, siis austerlased ütlevad erdatvel mahun On ta otseses tõlkes vahukoort, sakslased nimetavad flaksane austerlastele, on see Schlaagobers ja, ja nii edasi ja nii edasi, noh võib-olla üks väga tuntud on ka näiteks saksa keeles aprikoosen austria keeles. Maryllen et igas söögikohas sa võid, sa võid näha seal menüüs mingisuguseid Maryllenitega tehtud magustoite ja mina ka esiotsa ei teadnud, mis asi see on, mis puuvili see niisugune on. Kuni keegi selgitas ära, et täitsa tavaline aprikoosi ja sõnavara erinevus, erinevust on veel väga palju ka ka sellises nagu juriidilises terminoloogias ja administratiivse terminoloogias. See tuleb sellest, et 19. sajandil, kui, kui see terminoloogia välja kujunes nii nagu me teda praegu tunneme sellel ajal Saksamaa ja Austria olid ju erinevad riigid, erinevad valitsemissüsteemid ja administratiivsed süsteemid ja siis selle tõttu on ka on ka see administratiivne terminoloogia nagu erinev. Ja kusjuures, mis on, nagu huvitav on see, et et Euroopa Liidu dokumentatsioonis on see austria saksa keele eripära teatud terminoloogiliselt tasandil isegi nii-öelda kaitstud, ütleme, jutumärkides kaitstud. Et aktsepteeritakse Euroopa Liidu dokumentides teatud hulka, termineid, mis on kasutusel ainult Austrias, noh lõppude lõpuks on ta ju üks liikmesriikidest ja noh, niisuguseid asju tuleb nagu aktsepteerida. Et see on ka nagu ainukene näide sellisest noh, noh, ütleme pluri tsentrilise keele nagu erilisest kaitsmisest Euroopa Liidu õigusaktidega noh ütleme, seal on mingi mõnikümmend põllumajandusterminit, mis on austria saksa keeles erinevad kui, kui Saksamaa saksa keeles. Ja seda siis nagu Euroopa Liidu dokumentatsioonis arvestatakse. Aga kui palju Austriasse endas seda Austria Saksa keelt kaitstakse. Kuidas selle nimi oli austria saksa keele. Austria saksa keel, jah, ega tal mingit sellist otsest muud nime ei olegi, restor Rahises Deutsch niiviisi teda nimetatakse ei võta seda austria enda standardkeelt, seda ei, minu teada ei kaitsta, sest selle kaitsmiseks ei ole vajadust, on ikkagi osa sellest sellest suurest saksa standardkeelest. Ja, ja tegelikult jah, ei, ei, selle kaitsmiseks nagu ei ole põhjust seal on üldse nagu keeltesse suhtumine pisut teistsugune, kui, kui Eestis nad ei põe oma oma keele või keelte pärast. Ja neil ei ole sellist tunnet, et nad kohe-kohe surevad välja. Et selle tõttu on ka see suhtumine nagu hoopis teistsugune. Aga noh, kui nagu ajaloolisest kujunemisest rääkida, siis muidugi teatutest standard on olnud ka varasematel aegadel keisririigi ajal seda nimetati siis tol ajal Shen Bruner Deutsch ja see oli siis niisugune saksa keel, mida, mida kõneldi keisri perekonnas ja õukonnas ja, ja aristokraatia seas. Et see andis ka teatud niisuguse standardi noh, et mis on siis see õige keel justkui. Aga noh, tänapäeval seda loomulikult ei kasutata. Ta oli üsna niisugune peenutsev, väga selge diktsiooniga väga-väga täpse ja korrektse hääldamisega ja pisut Nasaalne. Et selles mõttes pisut pisut lähedasem häälduse või kõla poolest ka prantsuse keelega ja üldse öeldakse, et, et see, see austria saksa keele hääldus kuna seal on selliseid nasaalhäälikuid, mida kohtuid siis ei ole, siis austerlastele näiteks on hoopis lihtsam omandada prantsuse keele hääldust kui sakslastel jah, just nimelt selle nasaal Nasaalsuse pärast või nasaalhäälikute pärast. Et ka niisugune väike väike, selline huvitav, huvitav nüanss. Ja läbi sajandite on olnud seal Habsburgide impeeriumis kasutusel olnud ka kantseleikeel, mis oli siis niisugune traditsiooniline, jälle administratiivne keel, mida siis kasutati ka näiteks diplomaatias ja, ja lepingutes seal oli igasuguseid vägevaid vormeleid ja niisuguseid ülepaisutatud fraase, mida praegu üldse enam ei kasutata. Seda nimetatigi tol ajal, muide Eston Raichis kantselei Sprahe. Et sellest tuleb ka see eestikeelne vaste kantseleikeel. Ja noh, nagu meiegi mõnikord siin kaebama, et sellest juriidilisest keelest on nagu pisut raske aru saada seda enam noh, varasematel aegadel, kui see kantseleikeel oli tõepoolest niisugune eriliselt keerukas ja eriliselt selliste pidulikke ja, ja lopsakate vormelitega, et tol ajal oli siis austerlastele endilgi sellest pisut pisut raske aru saada, ma mõtlen lihtinimestel kes ei tegelenud sellise tööga nagu igapäevaselt. Kuna seda kantselei keelt kasutati ainult riigiasutuste poolt, siis selles ei kujunenud välja ka mingisuguseid regionaalseid erisusi, et see oli niisugune nagu ühtne standard ja mingisuguseid jälgi sellest ajaloolisest kantseleikeelest leidub isegi tänapäeval veel. Kuigi ta loomulikult väheneb kogu aeg, seda asendatakse siis selle Huhtoidsi terminoloogiaga üha enam, aga, aga jah, põhimõtteliselt see, see asjaajamise keel ju pärines nendest keskaegsetest kirikutest ja sealt oli ta edasi arenenud ja ja mingisugused jäljed on tänases päevas K4 ikkagi ikkagi olemas. Kuidas teile tundub, kas praegu siis Austria saksa keel ja see nii-öelda päris saksa keel, kas nad lähenevad üksteisele või pigem kaugenevad? Nad natukene lähenevad küll ja võib-olla seda on rohkem isegi tunda mõnede murrete puhul, kus see saksamaa saksa keele mõju pisut nagu imbub ikkagi sisse. Kuigi muidugi austerlased on väga uhked oma keelelise mitmekesisuse üle. Ja noh, võib-olla siis nagu vaatakski järgmiseks seda, seda teist tasandit, et siiamaale me rääkisime sellest Austria standard saksa keelest. Järgmine tasand oleks siis kohalik Baieri keel. No vot siin tegelikult tuleb sisse see probleem, et mis on keel ja mis on murrak, keegi ei tea seda väga täpselt, et need defineerimise viisid on, on erinevad kuhu piir tõmmata on erinev ja just nimelt väga erinev. Aga Baieri keelt ma ütlen, keel sellepärast, et teda ikkagi loetakse regionaalseks keeleks. Ja selles mõttes on ta regionaalse keelena tunnustatud ka Euroopa Liidu tasandil, no umbes nagu näiteks katalaani keel on Hispaaniasse tunnustatud regionaalse keelega, et kui sellel ikkagi on nagu miljoneid kõnelejaid ja, ja tal on ka üsna selge geograafiline levikuala, noh siis on ju tegemist võib öelda, et on tegemist regionaalse keelega. No vot kui nüüd see, see, see standard, saksa keel, kui see nüüd kuulub keskŚaksa keelte hulka, kui me räägime nüüd sellest, kuidas siis keeleteadlased jaotavad keeli siis Baieri keel kuulub ülemsaksa keelte hulka ja pärineb pärineb siis kunagi sellel alal elanud Bayer laste hõimust germaani hõimust, mis omal ajal sai Karl suure impeeriumi osaks ja seda Baieri keelt siis kõneldaksegi Lõuna-Saksamaal, Baieri liidumaal ja suuremas osas Austriast ning ka lõunat roolis, mis on Põhja-Itaalia osa praegu Disenud võtavad seda siis noh, saksa keeles nimetatakse Bayris ja Baieri keeles nimetatakse baaris mingi erinevus tuleb ikkagi sisse. Ja siis see, see Baieri regionaalne keel, see veel omakorda jaguneb kolmeks, seal on ülem Faltsi, mida räägitakse põhja Baieris siis Antonov, Baieri keskBaieri ja see ongi siis Austrias räägitav murrak. Ja on veel alpi, Baieri on jälle nagu teistes piirkondades. Ja jahtuda siis räägitaksegi kogu Baierimaal ja suuremas osas Austriast. Meil kas Šveitsis paaris külas ja Ungarisse, aga on üks väike piirkond soprani linna ümbruses, kus, kus seda murrakut kõneletakse. Ja Baieri keel erineb sellest standardkeeles neid piisavalt piisavalt palju, et nendel, kes räägivad Baieri murrakut emakeelena, nendel on isegi raske omandada seda õiget saksa keele hääldust. See läheb kogu aeg, keeruline, läheb keerulisemaks ja me oleme alles poole peal veel tükk maad keerulisemaks. Jah, et seda, seda saksa keele häälduse sele ohtu hoidsi häälduse omandamine on, on, on isegi Baieri keele rääkijatele pisut raske. No ma võin niisuguseid näiteid tuua, et kui kuulata näiteks televisioonist või raadiost Austria poliitikute esinemist, no loomulikult nagu ametlikus ja avalikus suhtluses esikohal on, on see kohta it's võõrad inimesed ka, alati nad alustavad juttu ikkagi puhtaid siis, aga Ongi tore vaadata või tore jälgida seda poliitikute puhul, näiteks praegune ametis olev Austria sotsiaalminister, paistab küll oht hoidis, aga mida edasi intervjuu läheb, seda rohkem see vajub ära ja tuleb Baieri murrak sisse. Et kui nad vastavad ette valmistatud, siis muidugi puhtaid, siis aga kui nad ütlevad midagi spontaanselt, siis, siis see tuleb Baieri. Aga no miskit ei ole, teha, tuleb selles kohalikus murrakus ja see on nagu väga-väga huvitav nagu jälgida, aga ta vajab natukene treenitud kõrvad kohe ei saa nagu aru sellest aga Austrias on inimesed treenitud ja loomulikult, sest sest, et see standard, keel ja, ja see murrab, see on nende jaoks täiesti täiesti igapäevased asjad. Ja nad pidevalt lülituvad ümber ühelt teisele ja teisalt jälle tagasi esimesele. Jah, nii et see, see murre ikka nagu, lipsab sisse. Muidugi ei ole mingit probleemi Hohtu hoidsis kirjutamise ja lugemisega, kooliõpetus on, koolis õpetatakse ikkagi seda standard saksa keelt, Saksamaa saksa keelt kuigi tehakse ikkagi pisut selgeks ka need Austria standardkeele erinevused Micketseda eraldi õpetaja võtaks aga lihtsalt noh, et mõista paremini ka seda, seda standard saksa keelt siis siis noh, valgustatakse õpilasi ikkagi ka nende nende erinevuste suhtes, et nad oleksid teadlikud ja saaksid nagu paremini aru. Põhitõed tehakse selleks jah, just nimelt, aga, aga, aga eesmärgiks ei ole austria saksa keeles õpetamine vaid, vaid ikkagi see Saksamaa saksa keele lõpetamine. Et noh, ma saan aru, et seal tõepoolest pisut keeruline ja kuna eesti keeles ei ole korralikke terminit selle kohta, siis tulebki ütelda niiviisi väga pikalt, et Saksamaa saksa keel ja, ja austria saksa keel. Aga see on väga selge siis sellisel juhul jah, ma loodan, et on selgem. Ja mida muidugi ei ole mingit probleemi ka meediaga, sest seal kasutatakse samamoodi seda Saksamaa saksa keelt. Kuigi noh, on loomulikult olemas ka regionaalseid televisioon, kus siis võidakse kasutada austria saksa keelt. Aga noh, mis on nagu probleemiks teinekord iseäranis maapiirkondades on see, et tegelikult seda ohtu hoidsi rääkimise võimalust ei pruugigi eriti olla austerlastele rääkimise võimalust just et loomulikult nad võivad iga kell lugeda, kirjandus on ju on ju sellesse standardkeeles meediakooliõpetus ja nad kirjutavad selles keeles, aga just rääkimist vaat seda nagu jah, maapiirkondades ei pruugi olla, sul lihtsalt ei ole kellegagi rääkida, seda ohtu aidsi. Noh, sellises igapäevases suhtlemises ja, ja seetõttu Austrias sageli ohtu hoidsid, kutsutaksegi hoopiski Šefčovič. See tähendab siis kirjakeel, sest ta ongi sõna otseses mõttes kirjakeel, see on see keel, milles on, on suurem osa kirjalikust kultuurist aga kõneldud kultuur, see on jälle kohalikus keeles. Noh, linnades on muidugi see, see Hohtu hoidsi rääkimise aktsent väiksem eriti noorte hulgas ja tendents on ikkagi vähenemise suunas. Aga jah, natuke nagu grammatikat ja õigekirja on integreeritud selle ohtu otsi tundidesse koolis aga ei ole olemas siiski mingisugust nagu ametlikku Baieri keele grammatika või õigekirjasüsteemi, kuigi teisest küljest on jällegi olemas piibel Baieri keeles. Aga see ei anna seda, seda õigekirjastandardit veel Baierikeelele. Tjah kirjutades muidugi kasutavad kõik ohtu, hoidsid, et see on nagu omamoodi selline selline lingu afranka. Mingil määral on Baieri keeles ka ilukirjandust ja vot mis on huvitav. Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel oli popmuusikas selline laine, mida nimetatakse Austro popiks. Ja selles selles laines kasutati Baieri keelt ka poplaulude tekstidena. Et see ei tähenda, et kogu austria popp oli, oli Baierikeelne või noh, murranguline vaid, vaid lihtsalt teda teda nagu kasutati, niiet murdes murdes on siis ka popmuusikat viljeletud. Mõnikümmend aastat tagasi. Ja nende murrete piirid langevad suuresti kokku ka ka liidumaade piiridega. Et näiteks Kärtneri või võist Aiermar Kivi tirooli murded on nagu üsna üsna lihtne üksteisest eristada ja eristatav üsna kergesti on kabiini dialekt, see on nüüd see, mida siis räägitakse Viinis endas. Ja, ja kõik need nagu Baieri keelesisesed murdad on, on vastastikku arusaadavad või enam-vähem kõik välja arvatud ikkagi mõned, mõned kusagil kusagil Tiroolis. Aga ma ikkagi küsin vahele, et kui kaks austerlaste erinevast austria nurgast kokku saavad, mis keeles nad siis räägivad omavahel, kas selles me ütleme, et üks on Baierimaalt, kas nad räägivad austria saksa keeles või Saksamaa saksa keeles või räägivad mõlemad oma keelt oma murrakut? See on hästi erinev, oleneb keelesituatsioonist, sest tegelikult Austriasse keeleline kompetentsus tähendab ei seda, et sa oled võimeline rääkima kõikidel nendel tasanditel ja sa oled võimeline lülituma pidevalt ümber vastavalt keelesituatsioonile. Kui tegemist on mingisuguse ametliku kokkusaamisega, no ütleme, ettevõtjad omavahel peavad läbirääkimisi, üks on Baieris, teine on näiteks viinist noh, siis nad jahika ikka vähemalt nad alustavad Ohtaid siis et kui nad siis rohkem sõbraks saavad, siis lähevad ka juba kohalikele murrakutele üle ja nad saavad üksteisest aru, et sellest, selles ei ole nagu probleemi. Et nagu on tohutu paindlikkusest vastavalt keelesituatsioonile, et ma võin tuua niisuguseid näit, et et ma olin kunagi kaasas õhem ühe tuttavaga, kes müüs oma vanemate maja ja tuli siis üks huviline seda maja vaatama. Ja kuna tegemist oli noh, mingis mõttes ametliku situatsiooniga äri läbirääkimine ju ikkagi siis kuigi mõlemad olid austerlased, Nad rääkisid Hohtoitsis. Kuigi loomulikult oli selge, et, et, et nad on austerlased, see oli, see oli austriapärane hääldus. Ja siis sellel potentsiaalsele ostjal tekkis mingi lisaküsimus, mille pärast too müüja pidi helistama oma isale. Ja mina panin siis tähele, kuidas ta telefonis oma isaga rääkis ja küsisin talt pärast hiljem, et et kuule, sa rääkisid ju ohtu hoidsi ka oma isaga, sa ei räägi ju kunagi Hohtoidsi oma isaga, miks sa seekord rääkisid. Ja siis ta ütleski, et näed, tegelikult ma ise ei pannud seda tähele, aga nüüd, kui sa küsid, siis jah, see on ju täiesti loomulik, sellepärast et ma olin niisuguses keelesituatsioonis. Et tollel hetkel ei olnud oluline mitte see, et ma räägin oma isaga, kellega ma tavaliselt räägin, murret, vaid oluline oli see, et ma viibisin koos potentsiaalse äripartneriga ja see oli niisugune ametlik, formaalne keelesituatsioon. Nii et noh, et ta ei langenud nagu, nagu sellest kohtuid Sist välja. Ja noh, mis on ka nagu põnev just selle selle paindlikkuse juures, et et kuidas vaheldavad või vahetavad seda. Ta Hohtu otsis kõnelemist murdes kõnelemisega näiteks selle kaudu nad väljendavat suhtumist teatud keelesituatsioonis näiteks ütleme, et kui inimesed kõnelevad isekeskis muredes ja üks neist tahab, tahab midagi rõhutada, eriti irooniliseks. Siis ütleb ta selle ühe või kaks lauset, perfektses oht otsis ja kuna siis see on nagu sellest keelekontekstist noh, niimoodi väga selgelt välja kistud, siis ta annab niisuguse nagu tugeva iroonilise efekti. Ja, ja ka vastupidi on võimalik näiteks. Näiteks, kui sa tahad väljendada oma suhtumist vestluskaaslasele, kes on kes räägib puhtas Ohtoitsis, kes on selline tüütu ja targutab ja siis vastatele midagi rängas murdes. Kas see väljendab niisugust suhtumist, et tead, ma olen sust Didi jõua üks kord asja juurde. Ja noh, näiteid näiteid, näiteid tuleb nagu sellisest igapäevasest elust. Et eks kord mul ma mäletan, mul tekkis küsimus ühe reklaami suhtes, mida ma nägin kusagil kiirtee ääres, selline suur suur bänner. Ja ma ei saanud ühest tegusõnast aru, küsisin, mida see tähendab. Ja, ja sain teada, et tegemist oli bordelli reklaamiga. Noh, ma loodan, keegi ei ehmu sellest, sest Austrias on see täiesti seaduslik äri ja ja seaduslik reklaam. Ja siis mulle selgitati, et see tegusõna, et see on murrades ja, ja kuna ta oli, et selle kaudu Ta oli murdes, andistan sellele sõnale veel mingi niisuguse erilise, nagu robustse või jõulise tähenduses, tähendas reklaami sisu oli, oli umbes selline, et tule ja võta sarve otsa. Et, et noh, kui, kui see, kui see tegusõna oleks olnud nagu standardkeeles, siis ta olekski tähendanud ta oleks olnud neutraalne, aga, aga murdes jah, siis ta andis niisuguse, eriti jõulise vulgaarse varjundi sinna veel veel juurde. Kõik see keelte paabel tegelikult annab suuri võimalusi rikastab inimeste elu. Kuidas sa ennast ise tunnete kirjanikuna sellises kirjus keelekeskkonnas? Õige vastus on, et halvasti tõesti? Ma olen segaduses tõepoolest, sest loomulikult noh, mina olen ka õppinud seda, seda ohtu otsi koolis. Ja noh, sellepärast ma ütlesingi, et, et kunagi ma omas ülimas naiivsuses, mõtlesin, et nad räägivadki seal saksa keelt räägivad jah, muidugi räägivad ja kui nad mõistavad, et sa oled võõramaalane, siis muidugi nad püüavad hääldada selgemini ja, ja rääkida aeglasemalt. Aga niisugused spontaansed keele situatsioonid küsida näiteks kaupluses midagi müüjalt, et kuulge, kas teil on maastaameri juustu, siis võib vabalt juhtuda, et ta ei saa üldse aru, mida ma küsin, mis asi on maastame ja mitte täitsa sõna talle nagu võõras oleks, aga tema hääldaks seda hoopis teistmoodi ja, ja ütleme mingisuguses sellises väikelinna Ta võib-olla ei ole valmis selleks, et, et keegi tuleb ja, ja noh, tuleb keegi, kes on nagu väljastpoolt tema sellist igapäevast suhtlussituatsiooni või suhtlus suhtluskeelt. Et jah, selliste tavaliste inimestega suhtlemine on teinekord raske, ma pean tunnistama, et ma lihtsalt ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa sõnadest aru ja võib-olla veelgi enam ma ei saa, ma ei saa, kohati ütleme nii, mõnikord mul on. Mul on isegi raskusi ära tunda, et tegemist on üldsas mingisuguse saksa keele muredega, sest noh, on ka selliseid murrakuid, mis ei kõla üldse saksa keele moodi. Ma ei tunne neid üldse saksakeelena ära. Et kui ma ei teaks, et põhimõtteliselt on ta saksa keel, siis no vaevu-vaevu tõepoolest Te nimetasite, et ka Viinis on oma dialekt, et kuidas on, et jätame need erinevad piirkonnad kõrvale, aga nooremad põlvkonnad ja vanemad põlvkonnad austerlased missugune on nende keel, kas nemad omavahel saavad hästi aru või näiteks, kas noorematel põlvkondadel tuleb ka see inglise keeleprobleemi juurde, mis terves Euroopas tegelikult ju on. Inglise keele pealetung? Noh, mingil määral, aga kindlasti ei ole. Kindlasti ei ole see inglise keele pealetung või mure selle pärast Moody esiplaanil ja tohutult võimendatud, nagu ta on Eestis noh, mis on ju saksa keelega võrreldes ikkagi väga pisikene keel. Ja kindlasti ei ole neil mingit probleemi üksteise mõistmisega põlvkondade vahel. Noh, inimesed räägivad rahulikult seda keelt, mida nad on harjunud rääkima ja nad saavad aru üksteisest, et nad ei näe erilist vaeva seal igapäevasuhtlemises, et et oh, mis, mis keelt ma nüüd pean rääkima või, või mis tasandi keelt ma nüüd räägin. Et selles mõttes on tõepoolest see olukord on väga kirju ja tegelikult austerlased jah, loomulikult nad on uhked ise selle keelelise mitmekesisuse üle ja noh, nagu ikka igal rahval on mingisuguseid müüte iseenda kohta või mingeid arusaamisi iseendaks olemisest ja iseenda identiteedist siis austerlastele meeldib näiteks öelda seda, et, et tänu niisugusele keelte paabel yle ja keelelisele mitmekesisusele on nad märksa suuremad individualistid kui sakslased ja selle tõttu on neile ka märksa raskem peale suruda igasuguseid selliseid Unifitseerivaid või ühtlustavaid ideoloogiaid. Et ka ka kolmekümnendatel aastatel ja teise maailmasõja ajal oli austerlastele seda, seda natsionaalsotsialistlikku ideoloogiat ikka ikka märksa raskem selgeks teha kui, kui sakslastele. Ja nad ise panevad selle just oma oma niisuguse keelelise mitmekesisuse arvele. Et, et jah, et see teatud mõttes nagu loom nende identiteeti ühest küljest ja teisest küljest ta kaitseb neid neid niisuguste totalitaarsete ideoloogiate eest mingil määral. Noh, see on see, mis nad ise arvavad. Rahvana nimetavad nad ennast ikkagi austerlaste austerlaseks ja aga see tähendab Need on need pigem selles selles teises mõttes, mitte etnilisest tähenduses, kui meie, ütleme eestlane, siis meie peame silmas etnilist kuuluvust. Kui austerlane ütleb, et ta on austerlane, siis peab ta silmas kodakondsust? Ei, nad ei pea nii oluliseks seda etnilist päritolu. Ja see muidugi tuleneb ka sellest ajaloolisest arengust, sest et Habsburgide keisririik on läbi sajandite olnud üks, üks väga. Ta on niisugune nagu rahvaste ja keelte ja kultuuride sulatuskatel. Sinna on alati tulnud väga palju erinevaid rahvaid kokku ja, ja viin on igasugustes multikulti edetabelites kas tõepoolest esikohal, äärmisel juhul teisel kohal. Ja seda on nagu väga selgelt tunda kabiinis endas. Noh, kesklinn muidugi on turistidest tulvil, aga ikkagi seal on ajalooliselt olnud hästi palju noh, erinevaid rahvusgruppe, kes on sinna sinna elama asunud ja selles mõttes saanud ikkagi osaks sellest Austria kultuurist, kultuurilisest mitmekesisusest. Itaallased juute loomulikult on palju alati olnud ungarlased, Slovakke tsehhe, ka türklasi, iraate ja Horvaatia loomulikult Sloveenia ja no see on alati niiviisi olnud ja nad ei ole kunagi sellest mingit probleemi teinud ja see on väga selgelt tunda ka ka praegu moodsatel aegadel seal elades, kus noh, Euroopa nagu ägab nende immigrantide sissevoolu käes. Aga jah, selle, selle ühiskonna või selle kultuurivõime sulandada endasse erinevaid. Niisuguseid kild on täiesti imetlusväärne ja, ja tegelikult nagu keegi ei keegi ei kurda selle üle, et oh, mis meist kui austerlaste saab ja me sulanduma, et noh, et mis nagu saaks mingisugune muu rahvas, see ei ole võimalik, nad on alati olnud austerlased ja austerlane olla tähendabki, et sa oled üks väga suur sulam väga paljudest kultuuridest. Sest ma näiteks tean, mul on üks tuttav, kes on niiviisi ütelnud, et et ta on selline suurepärane läbilõige sellest kunagisest Austria monarhiast või selle, selle rahvaste paabel ist. Sest tema neli vanavanemat on kõik erinevatest rahvustest. Seal on austerlane töö ehk siis Tšehhoslovaki ja ungarlane. Ja kõik see segu Ko ongi austerlane. Ja räägivad austria saksa keelt kuid erinev õilis kõike iganes murdeid. Ja aga Austria, Austria pealinn, viin on Xena on kõigi jaoks ka kohvi joomine. Mis keeles siis Austrias on kohvil palju nimesid, erinevad kohvisordid, kõigil on erinev nimi. Kui sa kohvikusse lähed, siis ütled, palun üks kohvi sellega sa ei saa mitte midagi. Mis keeles need kohvinimed on? Liini dialektid. Ja seal tõepoolest on kohvisortidel erinevad nimed mis ongi väga viinipärased ja näiteks kusagil Saksamaal ei ole nende nimetustega mitte midagi peale hakata, sest et ütleme kelner kusagil kusagil Frankfurdis või, või, või Dresdenis, ta lihtsalt ei saa aru, mida klient soovib. Ja kui ma veel seda kelnerid nimetasin, siis võib-olla, aga see on nagu huvitav ära märkida et kelnerit kutsutakse kelneriks ter, kelner ainult Saksamaal, ainult Saksamaa saksa keeles, austria, saksa keeles on ta ooper. Aga jah, see Viini kohvikukultuur, see on täitsa omaette ooper ja ma isegi ma kirjutasin endale siin välja ühe lõigu, Stefan Zweigi raamatust eelne maailm, see on eesti keeles ilmunud ta ta lühidalt iseloomustab seda Viini kohvikukult suuri. Ma loen ta siin ette. Svaid kirjutab siis niimoodi. Parimaks eneseharimise paigaks kõige uue suhtes oli kohvik. Et sellest aru saada, tuleb teada, et kujutab endast täiesti ise pärast maailmas mitte millegagi võrreldavat institutsiooni. Õigupoolest on see iselaadne demokraatlik igaühele odava kohvitassi eest avatud klubi kus iga külaline võib selle tillukese tasu eest tundide viisi istuda, mõtteid vahetada, kirjutada, kaarte mängida, oma posti kätte saada ja kõigepealt konsulteerida piiramatul arvul ajalehti ja ajakirju. No muidugi kirjutab olukorrast kusagil 100 aastat tagasi 20. sajandi alguses. Aga praegu on ka sellist õhustikku Juviini kohvikutes. Tõtt-öelda tunne on täpselt sama. Ma olin seda, seda saigi raamatut lugenud, kui ta ilmus eesti keeles, see oli 88. aastal, vahepeal unustasin ta ära. Aga ma olen neid teinud niisugust huvitavat harjutuste distades Viinis, mõnes kohvikus. Ma olen lugenud seda saigi uuesti üle. Ja tõepoolest, seal on see tunne, seal on see tunne ikka veel olemas. Jah, aga need kohvid siis. Mõned näpunäited, kui eestlane satub Viini kohvikusse, siis mida küsida ja kuidas küsida? No kui tellida lihtsalt musta kohvi siis võibki küsida siis klinesswardse või krossažwartza kas suur või väike must ja just nimelt lihtsalt lihtsalt Spartsa. Ja see siis ongi ilma piimata, see ongi must must espresso. Kui on soov saada piimaga kohvi, siis tuleks küsida, kas Klaine sauna või krossebrauna siis pruun kohv piimaga espresso edasi läheb natuke keerulisemaks. Väga tüüpiline Viini kohv on melanš, see tähendab siis espressot, millele on lisatud kuuma piima ja kogu seda ilu kroonib siis piimavahumüts seal melaaž. Ja kui selle piimavahumütsi peale pannakse veel mõned sokolaadi pisarad sellisest sulašokolaadist vilgutatakse mõned täpid sinna ilu pärast, isuäratav, siis on tegemist Kaiser melaažiga, keisri keiserlik või keiserlik siis on veel Francis kaaner, nimetus tähendab Francisco munka, see on need sarnane melanšile, aga selle piimavahumütsi asemel on vahukooremüts mutt, selline erinevus siis lihtsalt veel nagu huvitav on koht, mida nimetatakse Ferlengerter. Tegusõna Ferlenger tähendab pikendama, venitama. Ja see on siis must kohv, mille juurde käib vesi või siis või siis ka kohv, pluss vesi, pluss piim, aga, aga vesi tingimata ja käib, pannakse sisse, oi, antakse juurde. See antakse juurde, see tuuakse väikse klaasiga juurde ja siis sa istud seal oma oma kohvi ja, ja veeklaasiga. Ja mina ei ole näinud, et keegi oleks selle kee kallanud kohvi sisse. Aga jah, kuidagimoodi siis seda, seda lisatud vett siis loetakse nagu kohvi pikendamiseks. Kohvi maitse pikendamiseks võib-olla jah, võib küll niiviisi olla, kusjuures huvitav on veel see, mis on nagu vini. Kohvik kuulub Viini kohvikukultuuri juurde on see, et, et sa võid istuda seda selle ühe kohvitassi taga lõpmatuseni tundide kaupa. Kui sa uut kohvi ei telli, siis seda sulle ei tuua. Küll, aga kui sa oled lõpetanud oma v siis toob kelner uue, ilma küsimata. V sa saad alati juua. Niisuguseid põnevaid elamusi võiks saada siis piini kohvikus ja kui keegi satub Viini kohvikusse, siis on põhjust mõelda ka keelte peale. Nii austria keelte peale kui ka eesti keele peale ja selle peale, kuidas me keeltesse suhtume. Aitäh, Milvi Martina Piir. Aitäh, kutsumast. Ja keelesaade on lõppenud, kõike head. Kuulake saadet nädala pärast jälle.