Ja meie tänaseks teemaks psühholoog Tõnu Otsaga on väike laps iga, ehk siis mida võiks väikelapsele õpetada, millele tähelepanu pöörata tema kasvatamisele dast kasvaks üks õnnelik ja tore inimene. Mis igavese väike laps igal, millal see algab ja millal ta lõpeb? See lõpeb tavaliselt sellega, et laps astub ühiskonda. Siis kool, tänapäeval küll ka lasteaed aga algab ta siis, kui see, kui lapsel on hakanud küsima, miks, millest me eelmine kord rääkisime. See on see aeg, kus tuleb lapses käivitada arusaam, sest. Tegelikult on see veidi vale, öelda tuleb käivitada, sest et seda emadel raske kuulda. Aga lapsed sünnivad kurjedena võib-olla isegi julmadena. See miljardid aastad teel inimeseni on meie loomusesse surunud aru saama, et eksistentsi eest tuleb võidelda. Ja, ja sealt tekib siis see, et lapsed on hooned tigedad, pahurad nõuavad ainult endale. Ma olin elud, filmitud dokumenti kahest Maugli lapsest. Muidugi lapsed on need, kes on kasvanud ilma vanemliku, toeta need kunagi nüüd juba üle 20 aasta tagasi. Venemaal ühest mahajäetud sõja osa karnis alist kus olid keldris, avastati järsku kaks last, need oli pealt avatud kelder või sissevarisenud kelder, väljaradi pääsenud. Avastati seal on kaks last, tüdruk, DNA tookord tehtud, oletatavasti seal viieaastane ja poeg, oletatavasti tema vend, kuskil nelja aastane ja neid toitis dieedi toitnud, vaid pildus toidujäätmeid sinna. Üks ametlikult idioodi diagnoosiga naine oletatavast nüüd vanaema. Ja nii nagu vanaema jutust oli aru saada, tema tütar ehk laste ema oli uttu tõmmanud ja jättis lapsed sinna. Ja see idioot oli visanud lapsed sinna keldrisse, sealt, nii et ta oli kuskil kolme meetri sügavune kelder. Ja Nad olid seal ilmselt juba paar aastat elamud, alasti loomulikult tüdruk oskas käia, poiss välkkiirelt liikunud neljakäpukil. Aga päriselus tähendab need elutegevust juhtivad funktsioonid olid loomariigis temani nendeni jõudnud. Ja nad ohtu nagu ei olnud ohtude eest kaitstud ja süüa kuigivõrd. Ja nendest oli tehtud siis film, mitte film, vaid oli filmitud neid. Ja näidati ka minule kutsega osaleda nende uurimise programmis, et kas õnnestub neid inimlikult käivitada. Aga see oli mõni aasta meie iseseisvumist ja ja meie suhted selle uurimisgrupiga nõu katkesid. Et ma ei tea, mis neist sai, aga filmist oli näha, et nendes ei olnud mitte mingisugust positiivset emotsiooni. Neli valmistunud mitte midagi rõõmu, isegi toit mitte. Küll aga olid nad teense peale tigedad, nadi peksnud teineteist, nii nagu me filmides oleme näinud, peksavad käte-jalgadega, tagusid 11 peaga ehk tõrjusid turult peaaegu kõrvale trügisid ja püüdsid 11 hammustada. See on kõlastil tuttav tegevus, Väikelapsi löömist õpib meilt kelleltki ära. Aga enne ta püüab, püüab hammustada ja trügib. Me nimetame armukadedus, kui ta õe ja venna seal Emajõe venna vahele trügib, oma kohta oma koha eest võideldes. Ja isegi kui nad olid välja võetud mitte midagi neil ei õnnestunud üles näidata, et nad on olukorraga kuidagi rahul või meeldivat või 20 minutit Eestisse. Filmilõik. Ja see on keeduse sellele, et lapsed ilma vanemliku toeta kasvavadki, nii nagu loomariik on neid suunanud julmaks, tigedaks enda ees võitavaks. Ja kõik see, mida me nimetame siis headuseks, tuleb kasvatusega juurde. Eraldi on küll, ka üks instinkt on altruismi instinkt, mida tegelikult loomadel ei ole. Omanik hoolitseb oma järglaste eest, aga loomariigi hoolitseme oma eellaste eest oma oma vanemate eest loomulik, kuidagi ei hoolitsev. Inimestes on tekkinud see omadus, et hoolitseb oma eestlaste eest ja, ja see on teisenenud ka siis vajadusel hoolitseda puudega inimeste eest ja sotsiaalsed hälvikud, testimiskõik see instinkt on. On inimlikkusele omane ja aga väike laps võib kasvada täiesti ilma ilma selleta. Ja sellepärast on väga oluline lapsest kasvaks headus. Ja see ongi siis meie arengus see etapp, mida me nimetame headusekasvatuse või headuse kujut kujunemise etapiks. Selle aluseks on nii nagu loomariigiski meie arusaam mulle hea ja mulle halb, nii nagu meiegi. Mulle meeldib teha seda, mis mul on, hea, see on head asja ja väldin halba, teen seda, mis on hea, väldin tegemast halba. Tähendab, see on subjektiivne, meelse, kõige ürgse ajuse krokodilli aju, mis jagab sissetuleva info heaks ja halvaks ei ole kusagile kadunud, ajus ei ole midagi välja vahetatud nagu autol, kui läheb katki mõne muu osa asemel. Iga uus kihtmis ajus on tekkinud evolutsiooni käigus on vanale peale tulnud aga seal sügaval Se krokodilli aju mis jagab olukorra mulle heaks, mulle halvaks on olemas ja ega laps ei oskagi millelegi muule toetada kui sellele. Aga nüüd tuleb see selle hea ja halvaga tulebki teda koolitada, et ta teeks seda, mis on hea ja ei teeks seda, mis on paha. Aga kuidas on lood empaatiaga? Tempaatia ongi see, mida tuleb, tuleb siis koolitada, ei ole kaasa sündinud, seda tuleb isegi koolitada. Empaatia on, et mis võib, mida ta oli tunda, mida mina praegu tunnen, et see tähendab seda, et laps õpib erinevaid olukordi ise läbi kogema ja siis üldistama ette sama võib tundega. Ka teine hea kasvatus on päris huvitav, huvitav tegevus. Praegu katsetame seda lasteaias, kuna lapsed tuuakse lasteaeda praktiliselt selles jaos, kus tema seadust tuleks kasvatada ja püüame seda teha, mida kodu pole temaga teinud. No lihtne asi, mehe õpetame kõigepealt lapsele ütlema tere. Olete mõelnud, mida tähendab, kui me ütleme teise inimesele tere või eelkõige teistele? See tähendab seda, et tšau pani mind tähele. Me peame viisakuseks, aga tegelikult on see küllaltki egoistlik panegi mind tähele, ma tulin siis. Tšau. Aga hoopis teine asi, kui annad inimesele kätt vaatadel silmade. Tere. Sellega ma ütlen, sina oled olemas, ma nägin sind, Sa oled tähtis nime lasteaias, kus me sellega tegelema ei kasvata, lastes mitte seda egoistlikku, viisakat eredaid, nagu pange mind tähele, ta võib kolida tere, nii et teised parajasti peavadki katkestama tegevused. Bana tähele sissetulijat. Aga et ta suudab minna teesi juurde vaadata, silma öelda. Tere. Kui me harjutame, siis lasedki pärast tal kätt, käsi pikal, mööda koridori tahavad kogu aeg tere öelda mitu korda päevas ja ma väga keerukate seletust ilmselt ei saagi jõuda. Aga meie headuse hormooni, seal nendest kõige võimsam oksütotsiini see käivitub, kuid aktiivse kontakti peale teist inimest puudutades. Meil käivitub heaolu kõige võimsam hormoon oksütotsiini. See omakorda tingib seda, et ka teised heaolu hormoonid seal endorfiinid ja on, on oma tasemelt tõusevad. Meie stressihormoonid ei pääse kergesti ligi. See on huvitav isegi kodus jälgida, kui me, minul on see komme juba aastaid oma lastest peale, kuni nüüd juba lahti lasen. Et igal hommikul teretame 11 kättpidi ja tahad või ei taha, ei õnnestu temaga tülli minna, sest ma olen teda ju käpi teretanud. Torkab silma ka kollektiivis, kus tuled tööle ja Deletatist kättpidi südame õppima. Teine asi on, on ka pealtnäha viisakussõnad, see on palun ja tänan õpetamisele, viisakust. Aga võtab tükk aega aega, et seletada lapsele või anda talle mõista, et palun, tähendab palvet ma alandun paluma, et sa teeksid mulle mingi teene. Parun saab öelda väga ebaviisakalt, palun noole kõlab ikkagi käratamise moodi välja. Aga hoopis teistmoodi käitub laps siis, kui me paneme ta ühte toanurka mängima sinise, rohelise ja pruuni pliiatsiga. Teises toonus, teised lapsed, kes mängivad kollase valge ja punase pliiatsiga. Ja, ja õpetame, nüüd mine üle Stahli ja palu teised teisteri pliiatsid. Paljud lapsed raadio kahmavad. Aga teine ütleb, vaatab väsi muidugi, palun anna mulle punast värvi. Ta saab aru, et ta peab teiselt midagi midagi paluma. Ja elu läheb väga palju, meil tundub, et me oleme sellises ühiskonnas, kus pole vaja midagi paluda, kõigil rahaga maksta või mis siin paluda. Aga elus tuleb ikkagi väga palju ette olukordi, kus ma pean paluma kõigepealt andeks, palumine on see, et ma pean paluma, et anna mulle andeks, muidugi see ei ole mingisugune, lihtsalt tuleb ka natukene paraadiks. Viskamine, see on, see ei ole mingi südames andeks ei palu. Ja teine asi on tänamine. Täna, mis on kaks vormi, aitäh. Jaa, jaa, jaa. Tänan. Aitäh, võib-olla tõesti viisakus, viisakusvorm. Et aitäh, et aitasid, aga tänu on oma ajaloos tunduvalt sügavam. See tähendab seda, et ma tänan, et sa mind mulle head tegid. Ja kui mõni suhtume, et ma tänan, et sa tegid seda, ma olen sulle tänu võlgu Nov samuti sama. Ja seda saab ka kõvasti õppida, enne kui laps saab sellest aru. Aga kui selle oskused on omandanud, kas aitab tal elus paremini läbi saada, võib ta põrkuda kokku inimestega, kes seda ära kasutada. Tahad kindlasti võib võrkud, meie, meie ühiskond ei ole läbinisti hea, aga me peame kasvatama inimese oma olemuselt heaks, essays järgmises kasvas etapist, millega peaksime edasi rääkima. Oleks see alus olemas, et oleks, kasvaks hea inimene, soni, inimlikkuse kasvatamise tähtis osa. Kunagi, kui ma koolis katsetasin poistega, kes kuulusid Tootsi klassi. Sisulised need poisid, kes noh, peaaegu sundkorras või politseile registriga pandi eraldi õppima. Ja kui nad mingi pahateoga hakkama said, täitsa poisid tegelikult 15 16 aastaselt, aga koolikohustused täitma siis ma andsin neile sellise karistuse, kui nad nägid, et ega ma muutsin, oleks välja, ei oska mõelda, et aga iga päev, kui koju lähed panime laua peale paberilipakas, kus sa kirjutamise täna head tegid. Otsi oma elust välja need juhud, kui sead tegid ja ja mis juhtus. Kõigepealt tuli tükk aega, selle pealkiri oli minu heategu ja kirjeldatud oli seda, et täna ma ei peksnud, täna ei löönud. Täna ei valavad kellelegi ranitsa aknast õue. Ma veel, milles asi, siin, kirjutage edasi kirjutas, kirjutas, kirjutas jagi tulema. Minu, minu heategu, alluid, et tänaseks oli õpitud. Tänaseks oli päevik täidetud, täna tõin vahetusjalatsid kaasa. Kui ma ütlesin, et kirjutage edasi, läks aega, mis läks, nad hakkasid lõpuks taipasid ise, et tänatakse ainult selle eest. Kujuta sa kellelegi head tegid. Ja siis oli, täna ma aitasin sööklas toolidest. Täna tõin õpetajale kaardi klassi mis oli juhtunud 15 16 aas elik täiskasvanud poisid ja võib-olla kogu tema nii-öelda pahatahtliku, no ma ei taha öelda, kuritahtliku pahatahtliku käitumise olemus oli see, et ta ei suutnud eristada, mis on heategu ja mis on normaalne käitumine. Ja heategu pole see, kui ma ei löö sind, see ei ole heategu, joon lihtsalt pahateo vältimine. Keegi meist ei lähe läbi pimeda pargi ja kui tuleb mingi Kurjam vastu, et jõuad juba koodid, aitäh. Mille toetus on mul üle ülesilmi ava jäästanud. Kuigi neid on küll kuradi kujutab, tihtipeale ma olen ja ma ei võtnud, Sa võid, võtsin poole. Ma peaksin küll, aga ma ei tapnud sind. Et ma olen hea Joiad, samuti pole headus, see talu täna on nii nagu teistel seal normaalne olek. Nii et meil on see arusaam headusest, tuleb kujundada just selles eas, kus me kujunema alles inimeseks läbisin subjektiivse tasandi. Mulle hea mulje, halb, et olla subjektiivsest arusaamas ja inimene, kes teeb kõike head, oskab eristada head ja kurja minus endas peituvate, mõõteriistade või mõttekriteeriumide järgi. Aitäh Tõnu Ots ja järgmisel neljapäeval räägime viimasest kuuendast arenguetapist inimese elus.