Tervist, mina olen Urmas Vadi raamat on nagu taevas, mõni jälle nagu põrgu. Mõni raamat on nagu Eesti elu. Mõni on nagu ilus eesti elu. Mõni elu on nii kurb ja üksildane, mõni jälle väga seltskonnaküllane ja lustlik. No niimoodi võiks vist jätkata lõputult. Saate sissejuhatuseks piisav. Sest on aeg küsida, milline raamat on indrek särje jaoks kohustuslik. Head kuulamist. Tere, Indrek Särg. Tere, Urmas Vadi. Nagu ammused tuttavad, nende sinatame sinuga. No ma loen kõigepealt katkendi sellest raamatust, mille sa oled valinud. Ja siis räägime edasi. Aga meie ei söönud muidugi enam paradiisi rukist, vaid tõime leiba kas poest või Lavka pealt. Aga Helmi kiitis seda leib alati, et on hästi välja tulnud, sest tema mäletas küll, kui palju leiva tegemisega oli jahtimist. Ja oli väga rahul, et nüüd selle nii kergesti kätte saab, tuli ainult oodata. Sest lasko, mis paradiisi leiba tõi, ei tulnud kunagi õigel ajal eriti kooli hiline ring neljapäeviti. Sest siis ta oli juba hulga külasid läbi Kolgutanud ja kunagi ei teadnud, millal ta jõuab. Õigemini te kindlasti hiljaks peatusesse ootama mindi ikkagi määratud ajaks kella kolmeks. Kuigi ta ei tulnud mitte kunagi kella kolmeks, aga kus sa tead? Kas ta jääb pool tundi hiljaks või kaks tundi või ei tule üldse, sest ka seda juhtus. Auto võis katki minna, aga telefoni meil polnud, nii et tuli lihtsalt oodata. No ma arvan, et see ei ole nagu selline katkend, mis nagu seda raamatut kuidagi nagu väga täpselt tabab. Aga mulle tundub, et ükskõik, mis katkenud see oli, et, et see annab nagu juba sellest jutustamise laadist mingisuguse ettekujutus, aga Indrek Särg ütle, vot see on. Ja ütle seda ka, mis suhe sul selle tekstiga on? See raamat on siis Tõnu Õnnepalu paradiis ja ta ei ole ilmunud mitte väga kaua aega tagasi. Kolm-neli aastat tagasi. Minu raamatu peal on 2009. Aga vist on olemas ka natuke teise aastaarvuga raamat, sest teda vist anti välja topelttrükis. Aga jah, minul on selle raamatuga niisugune suhe, et ma sattusin teda lugema Eestist kaugel ära olles. Ikka kui sõidad kuhugi kas turismireisile või mingisugusele töö asjaajamisele kusagile kaugemale siis vähemalt minul on see harjumus veel juures, et siis sa võtad mingisuguse asja ikkagi endale lugeda kaasa? No midagigi, eks ole, kas või moe pärast isikluse teda lahti ei tee. Aga, aga jah, et selline selline kaasavõtmise komme nagu ja, ja ma arvan, et mitte ainult minul, vaid ka enamusele inimestest, kes on eesti keeles kirjutava kirjasõnaga kodunenud või sellega üles kasvanud. Ja mina võtsin kaasa Tõnu Õnnepalu Paradiisi ja sellel oli Mõnigi põhjus esiteks see Ma olin Tõnu Õnnepalu vahepealsed raamatut natuke unarusse jätnud või ma tunnistagem, et ma ei olnud need lugenud vahepeal ja siis ma mõtlesin, et ma, ma, ma nüüd loen ja võtsin selle raamatu kaasa ja Moreyswis sinna, kuhu kõik tahavad minna või vähemalt väga paljud tahtsid minna mõni aeg tagasi suure kanaari saare peale Granganaariale. Mina millegipärast eriti tahtnud või mind see teema seal seal puhkus ja turism nii väga ei huvitanud. Aga kuidagi oli niimoodi kokku lepitud, et tuuled ja, ja noh, siis siis läksin. Ja mul kujunes niimoodi välja, et minu kõige eredam reisielamus Kanaari saarel käimisest oli see Tõnu Õnnepalu Paradiisiraamat. See on midagi väga tabavat, et sedasama situatsiooni Õnnepalu selles samas raamatus räägib või seletab lahti või tal on siin üks lõik, kus ta on Pariisis ja tunneb, et paradiisis midagi Eesti sarnast. Et sa lähed Kanaari saarele ja loed raamatut ühest Hiiumaa külast. Jah, nii nii kummaline või, või, või niisugune natuke mõistusevastane, see olukord on, aga aga tõesti niimoodi on jaa, jaa, kui ma selle raamatu olen siis läbi lugenud, Ma päris Kanaari saarel kõike läbi lugeda ei jõudnud, ma siis ka kodus lõpetasin ja lugesin teda lausa veel üle. Siis ma jäin mitut pidi mõtlikuks. Sest selles raamatus on minu jaoks üsna palju niisugust kirjas, mida noh, olen mujalt lugenud kas ääre märkustena või vihjamisi või natuke varjutatult või noh, tasakesi öelduna. Aga Tõnu Õnnepalul oli siin kirjutatud väga kuidagi intuitiivselt, otse intuitiivselt nagu lapseliku lahtise moega. Kui ta seal ütleb, et võttis riiulilt Bullerby lapsed, siis siis siis tõesti paradiisis saaks ka lapsed lugeda ja see võiks ka. Võiks ka, vähemalt mõni katkend neile võiks, võiks täiesti olla loetav, adutav, aga kui ma ütlesin, et see on nagu niisugune mitme kihiline või mitme mitut asja ajav tekst siis noh, siin on omad vastuolud sees minu jaoks kõige esmalt oli tegu niisuguse väga põlvkondliku raamatuga. See oli nagu niisugune esimene tasand, mida Ma tajuma hakkasin. Ja mina olen tegelikult natukene noorem kui need inimesed, kes selle põlvkondliku muutuse ja asja läbi elasid. Aga ma olen seda kõike kõrvalt näinud. Ma olen seda väga läbi elanud mitmete teiste inimeste elusid nähes jälgedes. Ja, ja selles mõttes oli see Õnnepalu kirjeldus sellest katsest, kuidas noh, tuleb see teistsugune vabadused, tunnetus ja, ja uus elukorraldus ja, ja, ja katse seda siirduda kuhugi taas seda arhailist elu kõlama. Et see on mitmel moel nähtud ja, ja seda natukene kaasa elatuda, kaasa tehtud. Aga noh, minuealised nagu päriselt sinnani ei ulatunud. Aga see, tulin hästi tuttav ette, see oli nagu niisugune oluline asi, mis on tegelikult jäänud nagu. Ja nüüd ma jõuan selle suurema plaanini, et see on jäänud nagu eesti kirjanduses mõtestamata, mis üldse toimus, sa mõtled seda kahe riigi vahelist poega? Jah, ma mõtlen seda, et tegelikult inimesed ju hakkasid täiesti teistmoodi elama ja hakkasid juhinduma mingitest noh, justkui nii-öelda täiesti õigetest väärtustest lähtudes. Ja sellest ei tulnud midagi välja või see noh, see on tegelikult ju niisugune asi, mis läks teisiti. Sa võtad meie tänast elu siin ütleme, et ma mõtlen seda mitte ainult seda, kuhu me välja oleme jõudnud, vaid ka see, et et noh, meie elukorraldus on läinud teisiti, kui me siis mõtlesime, kui, kui, siis paljud inimesed kavatsesid. Kui siis tegutseti ikka, kuhugi pole, üritati jõuda ja need asjad on läinud teisiti. Ma esialgu ei ütle, kas need paremini või halvemini, aga, aga see kõik on teisiti. Ja see on see nii-öelda põlvkondlik teisiti minek, mis haakub selles raamatus väga hästi selle jutustaja siis kirjaniku või selle loo tegelase enda teisiti minekuga. Et see on nagu individuaalne kollektiivne, nii isikliku, terve rahva noh, mingil määral teisiti minek. Ja kusjuures see on hästi huvitav, et sa kohe tõid sisse selle põlvkondliku liini, et iseenesest see raamat on mingis mõttes hästi lihtne, isegi nagu täiesti täiesti lihtne, raamatata struktuurilt selline nagu nagu jumal lõi seitsme päevaga maailma siis Õnnepalu kirjutab ka seitse päeva sellest Hiiumaa külast. Ja nüüd, kui sa rääkisid sellest, et sellest põlvkonnast või et kas läks nii, nagu me soovisime, et põhimõtteliselt võiks raamatu pealkiri olla ka kaotatud paradiis, see aeg, millest ta räägib, ongi siis, kui just on tulnud Eesti vabariik või on tulemas see aeg, mida ta meenutab, kõik need hooned ja kõik sealt, mis nagu nagu kaob. Et iseenesest on selline hästi hästi lihtne jutt. Räägib ja muidugi üks plaan, mis seal ongi sees, on selline kristlik liin ka või see just nimelt see maailma loomine ja see paradiis, nagu ma seda näidet lugesin, siis ma tegelikult mõtlesin, et et isegi olulisem kui see, et millest, et ma lugesin, on see, et tuua selline näide, kuidas see tekst on kirjutatud ja, ja seal on tõesti selline sõnakasutus, ongi natuke arhailine ja meenutab natuke piibliteksti vahepeal. Ja, ja see on hästi saadik Indrek, sealt mulle tundub, et, et võib-olla oleks huvitav rääkida ka sellest, et kelle hääl seal siis ikkagi räägib. Õieti kes, kes on, et, et kas on muidugi võib selle puhtalt Tõnu Õnnepalu, aga mulle tundub, et et on võtnud mingisuguse rulli, mis tegelikult õnnepalul on ka ju hästi. Noh, omale kui ma seda raamatut lugesin, siis ega mul ei tekkinud väga küsimus selles hääles. Et ma enam-vähem kogu aeg olin selle hääle kirjutatuga või hääleöelduga nõus. Ja isegi siis, kui ma ei olnud siis mulle. Mulle see meeldis. Aga. Seda võiks piiritleda kui osa saanu hääl, see ei ole see nii-öelda täiesti seesolija või täiesti sees olnud, nii nagu oli see vana perenaine Helmi kes siis seal selle käigus ära sureb, eks ole. Aga see, see on see, kes on, kes on näinud kuulnud ühest kuldajast, tajunud seda teist kuldaega ja siis näeb, kuidas see kolmas või noh, muudetud kuldaeg tegelikult ei tule või ei saabu või, või, või noh, see, see läheb teisiti, läheb kuidagi nagu vajub ära nagu vesi imbub liiva ära, see on mingi mingi põlvkondlik sideme hoidja või sideme hoidjaga sideme oma aja hääl. See ta võib-olla ise nagu ei teegi väga palju selleks, et seda, et seda sidet hoida, aga see lihtsalt see saab talle osaks. Selline põlvkondlike tajumist ja, ja, ja niisuguste mäletamiste edasikandmine Aga samas mulle tundub, et, et mis on selle raamatu juures sümpaatne, on see, et ta ta kuidagi ei anna hinnanguid või, või selliseid ta ei lähe selliseks nutulauluks, et vaat kus oli kuldaeg ja nüüd on see kadumas ja küll on halvasti, et pigem hoonete ja mingit traditsioonide ja, ja inimeste kadumine, hääbumine, et see on kuidagi lihtsalt asi iseeneses, nagu sa ütlesid, eks, et ta nagu vaatleja, kes lihtsalt noh, vaatab neid asju, aga ta ei anna sinna mingit meeletut hinnangut taha. Või et pigem ongi selles maailmas loobki seda maailma nagu läbi selle, et ta on seal kohal ja ja see olek on justkui nagu hästi oluline. Jah, kohalolek ja kohalolek on oluline, kindlasti võib-olla on seal ka kirjaniku kavalus sest kui kirjanike annaks sellise teksti puhul väga kergesti teada oma hinnangutest või oma oma suhtumistest siis ta muutuks väga otseselt publitsistlik artikliks muutuks. Ja siis ei oleks sellel enam seda mõju meile nii-öelda seda tundelist mõju. Et me selle teksti mõjul võib-olla muutume kurvaks ja, ja, ja mõtleme selle nii-öelda selle vana eesti olemuse üle või mõtleme selle eest eesti liku maaolustiku kadumise üle ja ja võib-olla teeme midagi selle heaks. Kui see oleks niisugune otseselt publitsistlik tekst, siis sellega me oleme ju harjunud juba. Aga sellise lüürilise vaatlusega me võib-olla veel ei ole harjunud, võib-olla me ei ole veel nii panetavad. Vaat see maaharimine või, või see, et eks eksmees, kes haritlane läheb maale. Ja ta hakkab seal jah. Neid oli väga palju tollal sellepärast ongi see minu jaoks niisugune põlvkondlik tekst ühe põlvkonna niisugust lugu üsnagi täpselt iseloomustav tekst, et noh, see oli niisugune asi, mis oli õhus ja mida tegid tõesti just just jah, selle põlvkonna inimesi. See on huvitav, seda mina ei teadnud, aga, aga mõtled. Näiteks Kauksi Ülle peale, sa võid selle hiljem välja lõigata selle, mis ma nüüd räägin, aga kui sa mõtled Kauksi Ülle või, või nii edasi ja nii edasi selle peale siis see noh, ütleme minust mingi viis kuni 10 aastat, vanematel inimestel oli see noh, see oli väga tajutada tundma. Aga huvitav, mis oli, kas oli see, et neil oli see mingisugune side veel olemas, noh, ütleme selle ühiskonnakorraldusega maaga või, või siis oli mingisugused uued ootused taluelu ja maaelu, et see kuidagi hakkab jätkuma uue vabariigi ajal. Jah, jah, ma usun küll, et see oli kindlasti üks üks olulisi mõjutajaid, noh, seal oli veel mitmeid nähtusi oli ju see, et 80.-te lõpul oli suhteliselt keeruline saada või 80 eeskiri oli suhteliselt keeruline saada linnas niisugust seisukohast altarit. Aga maal oli võimalus elada suhteliselt lahedalt ja sõltumatult. Väga paljud inimesed, kes hiljem läksid poliitikasse, tegelikult toimisid metsavahtide ja, ja noh, kuskil sellistes sellistes ringkondades ka. Jätkame juttu Indrek särjega. Tõnu Õnnepalu raamatust paradiis. Noh, nii nagu see tekst tõesti ta mitmeplaaniline, et on nagu siin konkreetses ajas konkreetses ruumis Sisekontos on isegi joonistatud see külakoht, et konkreetne koht, mis Ma vaatan, et ongi koht nimega paradiis ja seal kuskil on veel Aafrika ja et nad nagu seal Hiiumaal on, et tõesti pöörased kohanimed. Ja samas on nagu see see maaharimine ja no mingisuguseks nagu tugevaks saamine või et sa teed mingit päris asja, justkui noh, et see seal on ka täpselt sedasama piibellik joon sees. Et mees tuleb ja hakkab nagunii-öelda maailma looma. Paradoks on see, et, et tegelikult kõik läheb nagu vastupidi, et kõik nagu, nagu hääbub, ta tuleb sinna naisega. See paradiis laguneb kohe laiali ja lõpuks ta lähebki ise paradiisist ära. Ja, ja see paradiis on ka nagu selles suhtes kadunud paradiis, et seda aega ja, ja seda kohta seda elu ei ole enam olemas. See jutustaja hääl jutustab seda ühele noorele inimesele, kes ei ole sellest osa saanud. Seal on üsna mitu niisugust kavalust või niisugust plaani veel sees. Kui sa siin ütles, et, et noormees tuleb sinna tallu ja, ja mõtleb, et ta nüüd esiisade kombel hakkab, hakkab ka nagu raamatus on öeldud, tugevaks ja lihtsaks. Sest seal hästi selline läbi tugev ja lihtne. Et aga tegelikult jah, on inimene nõrk ja keeruline, eks ole. Ja, ja asjad ei lähe nii, nagu ta on mõelnud ja lähevad teisiti, eks ole. Mingis mõttes on see raamat nagu tagurpidi tõde ja õigus. Selles mõttes, et kui tões ja õiguses eks ole, üritati jõuda selle noh, nii-öelda tõe ja õiguse ja inimsuhetes olevate mingisuguste oluliste juurteni siis see raamatust just nii-öelda ju ju laseb lahti või kaugeneb sellest sellest kõigest. Ja kui ma olin selle nii-öelda tõe ja õiguse antipood mõtteni jõudnud selle raamatu juures, siis ma mõtlesin sealt veel edasi ja mõtlesin, et aga Tammsaarel oli ju tegelikult selline anti pood olemas, et tal oli ju katku Villu oma selle Kõrboja peremehega, kellest peremeest ei saanudki kunagi ja kellel kõik läkski kurja ja mis oleks justkui armastusromaan, kus ometigi vist ühtegi korda ei ole mainitud sõna armastus kõveneb järgimata. Nii palju läks tal siiski korda, et noh, nii-öelda tema, tema, see poeg väljaspool kellegagi sündinud poeg, eks ole, saab siis Kõrbojale tulevikus pere või noh, et võib-olla siis selle paradiisi raamatu, see on see, et lihtsalt rääkida ja jutustada sellest meile, mis mis oli, mis, mis oleks võinud olla ja mida sellest hoolimata ei tulnud. Ja kui me selle jutu mõjul natuke rohkem iseenda elu üle järele mõtlema selle üle, kuidas me siin aastal 2013 näiteks elame, et siis võib-olla võib-olla siiski kirjanik, mis siis, et ta nagu ise on kirjutanud niisuguse lahtilaskmise või kaugenemise või õnnetu poolse mineku loo. Et võib-olla kirjanik on siiski saavutanud selle, mis, mis meil võiks olla, selles ajas praegu, et me hakkame iseenese elu püsiväärtuste üle rohkem mõtlema. Äkki võiks see niimoodi olla, vähemalt mina tundsin küll, et selle raamatu lugemise peaks tegema mitte otseselt kohustuslikuks, aga seda võiks lugeda iga ütleme 30 kuni 50 aastane inimene, noh, kuuekümnesed loevad niigi meil suhteliselt palju minule ja kinkis selle raamatu minu ema näiteks, eks ole, need, kes nii-öelda argiaskelduste, see on võib-olla oma teadvusest lasknud välja selle tajumise võime hetkeks, et mis meiega üldse toimub ja kuidas me elame. Et siis võib-olla selle raamatu lugemise kaudu on võimalik ennast natuke rohkem jälle inimesena kokku koondada ja, ja natukene üle asjalikuma pilguga vaadata oma elu peal. See üksindus on kindlasti üks selline teema, et, et ta on nagu nagu seal saare peal või seal talus üksi on üksi siis kui ta kirjutab, ta oli paljuski üksi siis kui ta seal sellest ajast, kui ta kirjutab samast ta otsibki nagu mingisugust lähedust, otsest, aga tegelikult veel olulisem mingi sellist ühendust teistega, põlvkondadevahelist ühendust ühendustele üldse tähendab nii selle konkreetselt paigaga kui, kui mingi noh ma ei tea kõigega. Jah, võib-olla mäe, selle üksinduse puhul ka natuke, mõtleme traditsiooniliselt, et kui me oleme suures seltskonnas või, või ka väikeses seltskonnas, et siis me saame endale jätta muljet, et me ju ei ole üksi, aga üksindust tuleb lihtsalt või see üksi olla. Üksi olemine, see üks olemine tuleb looduses paremini välja, me saame sellest paremini aru. Noh, eks me mingis mõttes nii inimeste nagu eestlastena oleme väga meisterlikult enesepetjad. Et Me me suudame ennast ära petta väga-väga paljudes asjades ja, ja oleme lausa selle üle uhked viimasele. Aga et mingis mõttes on võib-olla tarvis tarvis sellist üksi olemist just nimelt selleks, et enesepettus ehk vähem tekiks. Selles raamatus muidugi on üksinda olemine ajuti suhteliselt rikas olemine, sest inimese taju üksi olles tegelikult on niisugune suhteliselt terav ja ta tajub paljusid asju, mida paljusid nähtusi, paljusid hääli-lõhnu värve selgemalt ja, ja, ja jätab neid rohkem meelde kui siis, kui ta oleks näiteks suur seltskond. Ühelt poolt me tahame olla seltskonnas ja, ja issand, kui hea, kui me saaksime olla korraks seltskonna hinged, eks ole. Aga teiselt poolt. Me kipume ära unustama seda hinge, kes meil sees on ja kes, kes, kes võib-olla vajab teistmoodi pidet mitte tingimata selle seltskonna, vaid, vaid just mingisuguste kas üleajaliste või, või lihtsate ja tugevate ettevõtmist, tõesti pidet. Et miks inimesed muidu selliseid asju teevad. Indrek Särg, kas sa oled leidnud selles paradiisis ka mingeid viiteid või liine või noh, ütleme juuri teiste Õnnepalu tekstidega. Et ma ise hakkasin mõtlema, et näiteks üks üks konkreetne asi, mida saab isegi noh, mingite aastanumbritega see, mida ta õnne pole siin raamatus kirjutab. Järgnevalt häda on see, et tegelikult paradiis on ilmunud palju-palju hiljem kui piiririik õnnepalul. Aga kui ta sealt paradiisist lahkub peale seda taasiseseisvumist, siis ta mainib siit, et ta läheb Pariisi seal vist küll nii, et ta käis Pariisis ära ja siis tuli jälle sinna paradiisi tagasi. See lahkumine vist toimus mõnevõrra hiljem küll sealt. Aga noh, eks need eluloolised daatumeid või ei olegi ehk nii tähtsat siin teksti, mingisugune veenvuse võlu ja ja see mõtte tuum on vast see põhiline, miks seda teksti tasub lugeda. Piiririigid ka võib-olla seob seda raamatut, et just see teatav jutustaja hoiak, see niisugune natukene kaugele sõbrale kirjutatud kirjades. Minu arust on see intiimselt kirjutatud kirja vorm üldse sobilik niisuguse natuke lüürilise maja sisekaebustega tegeleva loometöö jaoks muidugi on sellel raamatul teatavaid noh, mingeid väikesi kokkupuuteid kindlasti mandal, aga mis on siis, eks ole ilmunud pärast ja kus kirjeldatakse siis juba uut elujärku, aga ma just väärtustaksin seda paradiisi. Mispärast sellepärast, et selle mingisugune kogemuslik natuke painav ja, ja natukene niisugune sügavam lähenemine on minu arust eriline, nagu ma enne siin ütlesin, et see inimese enda olek ja saatus on selles raamatus kuidagi nagu saanud üldistuseks selle laiema elujärjeoleku ja saatuse kohta Eesti, Eesti kui sellise mingil määral ja see teeb temast just mingi niisuguse sümbol nähtuse minu jaoks. Piiririik oli seda muidugi ka, aga minu jaoks on piiririkka oma selles teisik diaolekus või niisuguses sealtpoolt siiapoole vaadates nii-öelda on etapi teos või niisugune, mis on teatud ajajärgul oluline. Ja siis pärast Me noogutame ja meenutame, et see, see on, see on tõesti väga oluline teos, aga ta väga palju enam siis hiljem kaasa ei räägi. Täiesti võimalik, et võib-olla 20 aasta pärast me vaatame sellisena ka paradiisi. Aga praegu anno Domini 2013, et siis tundub küll, et paradiisi olemuse meie elu olemuse väljatoomine on on mingis mõttes väga oluline ja hoolimata siis sellest, et kas tegu on tulevikus jääva või, või, või natuke oma tähtsust menetava teosega, siis praegu ta võiks meile olla väga oluline ja, ja lugemisega. Üks ja mõtlemiseks vajalik. Jätkame juttu Indrek särjega, Tõnu Õnnepalu raamatust paradiis. See on ka üks selline küsimus, mida me siin saates alati tõstatanud, et kui on mingisugusest ajast pärit tekst, see on ka juba mitu aastat tagasi ilmateks. Aga et kui on veel, ma ei tea aastakümneid veelgi rohkem tagasi kirjutatud tekstid, et kuidas need täna lugeda, et ja siis ongi tihti, et kas peaks mingit mingit kontekst riigi kordasid, et mingeid olukordasid suhteid nii edasi ja nii edasi nagu lahti seletama, et see konteksti arusaadav. Selle raamatu puhul mulle tundub, et üks hea külg ongi selle juures see, et kuna ta on võtnud selle positsiooni, et ma kirjutan endast nooremale inimesele siis ta justkui seletabki kõik lahti ja ka ilma, et see oleks selline, et ilma, et see oleks kuidagi tüütu või veetud umbes. Pean kõik ära seletama, et, et see on nagu selles suhtes mulle tundub. Kui sa hakkasid rääkima selles ajas, kuidas ta võiks muutuda selles suhtes selle koha pealt, et võib-olla see, noh, jumal teab, kuidas ta kuidas see poliitika ja nii edasi ajas, muutub aga, aga et nagu pilt sellest, millest ta räägib, on olemas. Ei, ma loodan ka, et vähemalt 20 aastat on mureta. Kuigi ma arvan, et sinna seletamist küll, et mis Lavka, eks ju, et seda näiteks konkreetselt, mis ma siin alguses lugesin, et seda ei pruugi teada veel mõtetki, kuigi ta nagu kirjeldab, et mingisugune purkide purkidega sõitev lauda ja, ja sõidab selleks Aga noh, see on tegelikult just see elu toimumine või elu elukorraldus. Et see koosneb nagu hästi paljudest väikestest lülidest või, või üksikasjadest ja selles kirjelduses näidatakse väga, väga peenelt ära. Et tegelikult on need väikesed lülid väga olulised, et elu seosed on tegelikult niimoodi hästi-hästi mitmete nähtustega paigas ja kui me ühe võimaluse ühe ühe mingisuguse nähtuse kas siis majanduslikku kasu või millegi millegi muu tõttu näiteks mingi normi tõttu ära kaotama, tegelikult kaotame enda elus ära palju muid asju ka, aga me näeme seda alles hiljem. Et see on nagu seesama asi, et miks miks oli Eesti äärmiselt populaarne turismipiirkond Nõukogude Liidu ajal venelaste jaoks Moskvast, Peterburist mujalt? See on just see, et siinsed maapiirkonnad ei olnud välja surnud, vaid nad olid suhteliselt heakorrastatud, siin olid poed, siin oli infrastruktuur, sina nüüd asfaltteed, siin oli elu maapiirkondades toimis ja siis oli võimalik seda ka turistide jaoks kasutusele võtta. See on veidi teistmoodi. Ja jah, puhkamas Me käime kaugel. Kanaari saarel aga Indrek, äkki sa võtad ka mõne katkendi, et loed loed mõne katkendite? Aga paradiisi bussipeatuses kahe männi vahel seisid postkastid. Nad olid roostes ja neid oli neli, nii nagu oli, olid paradiisis neli kohta. Igaühe jaoks üks. Ella suri küll ära, aga tema kast seisis ikka ja pärast käis sinna nende postkes. Tema majasse tulid. Nii palju, kui neil posti käis. Eriti vist ei käinud, sest neil oli elu juba olemas. Teine inimene mul polnud ja ma käisin iga päev posti vaatamas nagu nüüd vaadatakse oma meilboksi. Ainult et siis tulid kirjad üks kord päevas, kui nad üldse tulid. Kui ilma polnud ja lennuk ei käinud, siis ei tulnud ka. Sel juhul toodi ainult kohalik leht, kui oli selle päev et alati näha, kas postiljon on käinud ja kas post on tulnud. Ma tellisin alati nii kohaliku lehe kui Tartu edasi sest seda peeti natuke vaimsemaks leheks. Lugeda polnud kummastki midagi. Nagu nüüdki jälle pole lehtedest midagi lugeda, sest ametlik ideoloogia on saanud taas kindla kuju ja seda nad paljundavad päevast päeva. Mis seal ikka lugeda on. Kui tuli vabadusi ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on ikkagi meeldivam muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapisivaled, mida hakati uskuma. See on muidugi mõnusam, aga nii palju lehtedest Ma arvan, et tänasel päeval, kus me sinuga siin Indrek Särg kokku saime, siis see paradiisikatke saab hoopis teistsuguse värvingu. No ma mõtlesin ka siia tulles selle peale, aga ma mõtlen, et sõltumata sellest, mis ametit inimene peab kui tal on vajadus ja, ja niisugune ta on sattunud sellesse sellesse vakku, et ta peab ausalt kirjutama siis ega sealt ei ole kerge välja pääseda, siis siis raamatutes tuleb see see tõde ikkagi nähtavale ja on kohal ja olemas ja ja meie jaoks tähtis. Kui sellest sellest Tõnu Õnnepalu kraadisest veel rääkida, siis muidugi hästi olulised või isegi mida ta mida ta teeb, on kirjeldused. Ma arvan, et peamine ongi mingisugused kirjeldused, mingid märkamised ja ma arvan, et selle raamatu kindlasti vajabki nagu mingit lugejat ja noh, nagu kõik raamatud, aga aga noh, ma ütlen, et mina hakkasin teda lugema sellisena, et ma võib-olla isegi natuke liiga kärsitud hakkasin lugema, nagu ootasin, et mulle pakutakse midagi tegelikult ei paku nagu mitte midagi või et need on nagu ma isegi mõtlesin, et nad nagu eimillegi kirjeldused justkui. Aga noh, siis, kui ma sõitsin juba rahulikumalt tugeda, mõtlesin, et ega siit nagu justkui mingid sellised narratiivi, ega siin ei juhtu mitte midagi, mitte midagi ei juhtu. Et mingid sündmused, et on ka juba noh, mis on juhtunud, Need on juba ammu ära juhtunud. Ja juhtub see, et, et üks inimene lihtsalt kirjeldab mingeid asju. Et, et see on nagu ma ei tea, mida sina, Indrek Särg selle eimillegi kirjelduste peale Ma tahtsin teada, jaa, kuna ma sattusin sinna Kanaari saartele kirjanduse inimestega koos, nagu ikka satutakse, siis ma hakkasin kohe uurima, et kas teie olete juba Tõnu Õnnepalu Paradiisi lugenud. Üks oli kirjandustoimetaja, teine oli kirjanduse õppejõud ja mõlemad ütlesid, et ei, me ei ole veel jõudnud. Siis ma, kuna mulle see tekst läks korda, siis ma natukene uurisin targast kohast arvutis järgi ja ja ja jäin mõtlema, et miks see tekst nii tähtis mulle tundub. Ja kui me nüüd oleme teda seostanud siin Kõrboja peremehe ja, ja tõe ja õigusega piibliga ja piibliga kahtlemata, eks ole. Selle raamatu esitlus oli ju Reigi kirikus, eks ole, kus siis sõna otseses mõttes Tõnu Õnnepalu ta nii-öelda kantslist maha kuulutas. Ja selle stiililaad on kohati niisugune noh, niisugune piiberlikult lihtne ülev, samal ajal ja, ja raadio stuudios ei tule see hästi välja, aga, aga omas omas mõttes ma kui ma olin esimest korda ta lõpuni lugenud, siis ma mõtlesin, et vot see on nüüd ühe põlvkonna piibel või ühe põlvkonna pühakiri. Ja miks mul oli kergem seda nautida. Aga just see, et ma ei oodanud sellest draamast midagi, mul ei olnud mingisugust eeltunnetust, eelteadmiste eelhäälestust, ma lihtsalt võtsin Tõnu Õnnepalu nimemärgiga raamatu kaasaga tulles nüüd tagasi selle selle nii-öelda seostamist või nende asjade juurde siis meil on juba pikka aega olnud ju elulugude inimeste endi või siis nende biograafide kirjutatud elulugude valitsusaeg romaan on, mis peaks olema noh, niisugune narratiivi ja ja, ja sisemise mingisuguse laengu ja, ja sõnumi ja, ja, ja kunstilise keeruka ülesehitusega tekst on meil jäänud kuhugi kuhugi noh kuskile niisugusesse Barry. Ja meil on elu Loodne olnud juba 90.-te lõpust peale vist järjest järjest niimoodi tunglevamalt tungivamalt esile tulnud. Ja minu jaoks on see raamat nagu noh, niisuguste, nende elulooraamatute võiks olla nende eluloo raamatut, et kas tühistaja või, või mingisugune mingisugune vahepeatus või võib-olla ka päris peatus nende elulooraamatute reas. Sest siin on midagi muud, see on nii-öelda kirja nikku mõtestatud tekst väga täpse detailinägemisega tekst, mis annab ära selle, et tegelikult see biograafia, see, see, mis elus elus toimub. Et see on nii suhteline. Need sündmused, mis elulugudes üles loetletakse, on tegelikult väga relatiivsed. Ja me võib olla saame siiski pooliti ja, ja vähehaaval saame takkajärgi aru, mis meil oli, on ja, ja, ja mis meil on peost pudenenud ja mis meil on, see jääb mis, mida väärtustame. Et mingis mõttes ma ei taha nüüd jälle niimoodi kirjanduslooliselt pateetiliseks minna, aga see võiks olla üks selliseid märk, kas või üks selline selline nähtus, nagu kunagi oli, ta ongi hote rüütliromaanide juures. Et pärast naeruvääristades jah, et pärast ongi Hota ilmumist nagu lõpes rüütliromaanide kirjutamine ära, sest saadi aru, et see on absurdne. Ja et noh, vähemalt minu jaoks on paradiisi selliseid, selliseid niisugusi voorusi juures väga palju, just et ta näitab selle eluloo kirjelduse elu, raamatu noh, niisugust suhtelisust ja ja pinnapealsest. Et, et seda teksti võiks ka selle selle pilguga lugeda. Kuigi samas noh, lihtsalt enda mõtet korrata et tegelikult, ega see on ka nagu sama hästi nagu biograafia või jah, aga ta on pööratud sissepoole. Et tegelikult kõik need elemendid, ma hakkasin mõtlema, mis biograafiate juures on, on ju ka siin olemas, siin on mingid noh, mingi peategelane, kes on päris inimene pildid, eks ju. Ja ja siis päris koht siis on nii-öelda kõrval päriselt elanud inimesed ja nii edasi ja nii edasi, aga lihtsalt, et kui see eluloo raamatut fenomen on see, et, et me saamegi kohe käe sinu taskus saada või me saame kohe sinu nagu sellise välise kuju ja tegemisega kontakti siis majja kui riidekappi sobrama, eks siis siin on, seda poolt ei ole, aga ongi puhtalt mingid silmad, mis vaatavad enda ümber. Noh, eks vaata, ongi hotelli olid ju ka kõik need omadused olemas rüütel öösel olid, eks ole. Et, et selles mõttes noh, see, see on niisugune minu jaoks niisugune peen ja muigav biograafia mingis mõttes ja noh, lüüriline kurb muidugi. Aga noh, need asjad on siin tekstis niimoodi olemuslikud seoses, et nii nagu see inimese elu kipubki olema seal mingi eluloo kirjelduse võimalus, mis oma tekstilisusega nagu tühistaks selle selle tavaelu loolisuse primitiivse elu loolisuse nagu ära ehk ehk see on, see on siin ka juures. Aga. Lisaks veel üks, üks niisugune seostamise viis või võime mitte et, et ma seda ise kõige tähtsamaks peaks, aga aga mööda vaadata ei ole ju sellest ka põhjust. Kui me vaatame seda kaane pöördel ja tagakaane pöördel olevat kaart siis see on niisugune toredasti lapseliku vaba käega joonistatud ja tänapäeval on meil ju kõik võimalused lahti, me saame ju Google märtsist siis googli kaartidest vaadata kuidas see pilt tegelikult välja näeks ja mina siis vaikselt olid meeldivad ja, ja ma vaatasin ja ja ma sain kohe aru, et tegelikkuses on asjad teistmoodi. Et need kaardid on nii-öelda kujutluslikud kaardid või, või noh, nii-öelda see on teatav teisendus puhtalt enda isiklikust vaatepilt joonistanud kaardi, jah, just, et küllap nii see on ka kujutluslik ja, ja niisugune tajumuslik lähenemine sellele olemasolevale reaalsusele. Ja sellega seoses mulle tuli meelde kohe mõni mõni Tolkieni raamat näiteks kääbik, eks ole, sinna ja tagasi kus on ju ka just nimelt just nimelt analoogilised kaardid antud, eks ole, kus siis kääbik käis, eks ole, siin on siis lihtsalt inimese olemise ja mingi sisemine seikluspaik või kus ta, kus ta nii-öelda nägija tunnetas oma elu ja, ja, ja maailmaelu ja, ja Eesti elu sealhulgas naja, see nii-öelda muinasjutuline kirjelduslaad ja ja niisugune jutustamine. Aga sealjuures üks nähtus on veel, mis, mis mulle selle raamatu ära sümpaatseks teeb ja mille juures on muidugi oht jällegi kalduda sellisesse kas publitsistlikusse või hale meeldusesse liigsasse. Kuigi ei tea, kas selle nähtuse puhul enam liigsest halvenemisest rääkida, saabki sa nimelt see meie linnastumise või õieti suur linnastumise niisugune meeletu kiirus. Sest noh, tõesti ei toimu ju linnastumist kui sellist meil. Et kui me räägime linnastamisest, siis me tegelikult petame ennast taas, nagu me oleme meistrid enese petmisest väga paljudes asjades. Tegemist on ju eranditult suur linnastumisega ega ei tule ju väikestesse linnakesse elanikke juurde, sealt jääb ikka kogu aeg vähemaks. Et see tekst võiks ka viidata meile vähemalt sellele, et noh, tegelikult ja ühel hetkel me me oleme nii suur linnastunud, et me oleme oma sidemed selle teise eluvõimalusega ära katkestanud. Ja, ja meil läheb tohutult palju informatsiooni lihtsalt kaduma. Me ei tea selle raamatu üks, üks väärtuse on ju see, et ta näitab meile ära, kui palju on tegelikult teavet nendes kõige pisemate sky kohtades. Kui palju on seda, mis on noh, mis on inimeste elu mõjutanud selliseks, nagu see nüüd on saanud. Ja kui me selle, kui me seda enam ei tea siis me tegelikult võib-olla ei oska üldse oma elu enam noh, sättida või, või, või, või seada teatud tingimustes just nimelt, et, et noh, meil on väga palju olulist kaduma jäänud või läinud asi pole ka nii lihtne, et kutsuda kedagi nii-öelda taas minema maale elama ja, ja noh, need programmid, et kas Misso vallas on nüüd mitu teist või mitukümmend peret lausa, kes seal endale kodu rajavad, see on, see on kõik väga tervitatav, aga see peaks käima mitte läbi selle kas majandusliku põhjuse või, või niisuguse elukondliku mingisuguse, vaid see peaks läbi käima inimese enda teadvuse ja, ja inimese enda tajumisvõime kaudu, et ta ta tegelikult tajub, et mul peaks olema peale minul linnakorteri võib-olla tüüpi standard, korter või mingi muu korteri või koha elamise peaks mul olema vähemasti üks koht maakoht, millest ma rohkem tea, milles ma suudan orienteeruda, mille minevikku ma tean, mille inimesi ma tean, mille mille saatus on mulle kuidagi teada, tähtis, oluline ja, ja mida ma saan vajadusel edasi kanda, noh nagu ta siin jutustab oma sellele nooremale võib-olla kujuteldavale sõbrale või või armastatule, et siin nagu on nisust kaheti mõistetav, mis või vastuollu isegi isegi vähem, et, et see on pigem nagu niisugune pakiline vajadus. Ja noh, ju siis on kirjanikul just see vajaduseta Ta tahab seda oma taju ja kogemust ja, ja mõtteid ja ja mälestusi niimoodi meiega jagada. Noh, meil on ju olnud ajakirjanduse kaudu on, on ju ikka aeg-ajalt niisugust hädahüüdeid, et Eesti on siia või sinna suunas kallu, eks ole, Harjumaa poole kaldu Tallinna suunas kaldu Soome poole kallu välismaa suunas kallu. Aga samas me näeme ajakirjanduse kaudu ajakirjanduse abil selle teadvustamine tegelikult, kui aga see päris või võid, sa nagu meil on seal nagu mõistetav, aga me ei taju seda või, või me meil jääb nagu mingi sügavam puudutus jääb olemata, võib tegelik niisugune taju. Et võib-olla paradiis aitab selle tekkimisele natukene kaasa. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Indrek Särg Tõnu Õnnepalu romaanist paradiis. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.