Ettevaatust kirjutasin ühele eesti ulmeromaanile revüü romaanis viibist tsirka, kuuekümneaastane tegelane tee humaniseerivas diskursuses kus aga keegi ei taha viibida, kuigi metastas on vajalik. Revüü kogu saab käsitlema naljakast elu orgaanilise osana, mis on alaliselt taustal, kuid sellele ei ole kindlat kohta häiritud. Loovad ülesanded pürgivad mundaansetest eesmärkidest kõrgemale. Vaba ja ebanoilisena. Ma täna rohkem ei trapeeri, tähendab ei põrbi, ei raba kuulajad õud uue eesti keelega ega hakka neid väljendeid ükshaaval analüüsima. Ütlen ainult kaht, ükskõik kui vahvalt keelemänguline Su üldarusaadavana mõeldud teksti lisada. Toorlaene teisik on mingis teises tähenduses juba keeles olemas. Tavaliselt on siiski sama nähtust juba eesti keeles millegagi tähistatud ja leiab oma- ja võõrsõnade seast sobiva sõna küll. Teiseks keele uuenduslikel väljendites on oma koht aga lihtne. Mida tõttu a- jääda lugejale võõraks, kindlustada, et teid ei loeta lõpunigi p, teha end lihtsalt lolliks? Võib vaid mõelda, kas nõnda jääb mingitki kohta normaalsuse muljele.