Tervist, mina olen Urmas Vadi. Vahest on kirjanduse ümber midagi hämarat ja salapärast. Vahest ikka keegi küsib, et kes kirjutas Sekspiri tekstid, kes on autor? Aga mis teksti on valinud Hanno hoitinen Enda kohustuslikuks raamatuks. Kohe kuulata. Hoitinen tere. Ma mõtlen, et, et ma tutvustan sind kõigepealt Eesti kuulajale. Et sa oled rahvuselt soomlane, aga räägid väga hästi eesti keelt ja ja ma arvan, et soome lugeja teab sind isegi paremini, sellepärast et sa oled tõlkija, tõlgid, sa oled nagu ma just enne vaatasin, sa oled meeletult palju eesti kirjandust tõlkinud soome keelde alustades Kauksi Üllega. Kivirähki Heinsaar, Oraviruid, ütlane Kivisildnik, Hasso Krull, viimane vist oli kas Jaan Malin ehk luulu ja siis veel ka Mihkel Raua Musta pori näkku. Ja sel aastal on hirmunud Tiit Aleksejev levi ja Tiit Aleksejevi palverändsoome keeles seoti. Nüüd alles hiljuti ilmus Mihkel Raua romaan ja kuidas, kuidas seevastu võeti, oled sa saanud mingit tagasisidet, kuule, siiamaani hästi, ühtegi retsensiooni pole näinud, aga Helsingi raamatumessil võeti raamat küll suure rõõmuga vastu. Võib-olla sobib soome lugejale isegi paremini kui eestlastele. Miks sa arvad nii? Kuigi Eestis on seda omamoodi pisut Rave raamatu lehed. Jah, tõepoolest on ilmumas ka Jaan Malini luulekogu soome keeles minu tõlkes veel lähemal ajal järgmisel nädalal, nüüd juba peaksid tulema. Et ühesõnaga, sa oled tõesti väga palju Eesti nii kaasaegset kui ka vanemat kirjandust soome keelde tõlkinud jaa, jaa, aga nüüd sellesse saatesse kohustuslik kirjandus. Ma kutsusingi sind sellepärast, et sa valiksid oma lemmikraamatuks nimelt eesti kirjandusest. Ja see raamat on mul siin olemas ja ma loeksin. Ühe katkendi, siis sa saad selle Hannuetinen sisse juhatada. Millega tegu? Kirjanik olgu asi armastaja, kirjandus olgu ainult ta kõrval harrastuseks. Mida kauem on ta kodanlik amet paberile ja kabinetile, seda parem. Kirjanik olgu tööstuslik tootja, maaharija, laevur, kütt, ta tehku kehalist tööd, raiub metsa kaevaku maad, vormingu telliskive aine, harib ja kasvatab vormitunnet ta nähku isiklikult, palju maastikke ja elagu lihtsate ning tugevate inimeste keskel. See seemendab, kõvendab mõttekujutlust. Kuis võiks meil olla suurejooneline plastiline fantaasia, kui me eraelus midagi suurejoonelist ning plastilist ei näe. Egaadee? No põhimõtteliselt võiks jätkata, et see läheb niimoodi pikalt edasi. Ma arvan, et sellised eesti filoloogid kohe ampsasid ära, millega tegu, aga ma jätan selle au sulle öelda. Millega tegu, Hanno. Siin on, tegu on tõepoolest Tuglase tekstiga. Kas ta siin nüüd kirjutab siis Artur val teise kohta või kelle surmast ja saab 100 aastat või kas ütleme kohe tsiktiivsest surmast, kuna pole sugugi kindel, et Artur Valdes kunagi olemas olnud. Varsti tundub, et võib-olla ta ikkagi on olemas olnud, sest see müüt on juba nii suureks läinud ja aga sellest me jõuamegi kohe-kohe rääkida sellest, et aga ütle, ütle Hanno üldse, et kuidas sa selle tekstini jõudsid, et sinul on see esmaväljatrükk. Laua peal selline väikene juba natukene kollakaks tõmbunud kaanega vihik ja see on välja antud, kas on 18. aastal 1918 odamehe kirjastuselt? See on tõepoolest mehe kirjastus 1918 kusjuures võiks kohe mainida, et Tuglase kirjutad, tud, valdasin ekroloog. Kirjutatud aastal 16 ja teatavasti Helsingisse ja ma arvan, et võib-olla see ongi nagu selline väikene side, miks sa selle valisid või ma eksin? Ei, seda ma ei teadnud, aga vaenlasega ma puutusin küll hästi vara kokku, ma olen, ma arvan, et hiljemalt üheksakümnendatel aastatel ja võib-olla kuskil Keeles ja Kirjanduses või loomingus või kuskil ilmunud artikli tõttu aga ka selle tõttu, et tunnen ühte, teised tõlkijad, nimed, jõuga, Vannalenid, just, kes on juhuslikult ka oma panuse Valdesse Hanasse andnud. Isegi võiks öelda, et arvatavasti mitu Kaaruta üksust. Teine on see, et ta on tõlkinud Jaan Krossi raamatu paigallend, soome keeles on ta paigallendu ja see on üks neid raamatuid, kus esineb härra Artur Valdes. Aga ma mõtlen, et võib-olla oleks isegi kuulajal lihtsam ka me hakkame niimoodi kronoloogiliselt vaikselt liikuma mööda seda, seda, seda rada, et sa ütlesid alguses kohe, et selle nekroloogi surnud kirjanikust Artur valdasest Tuglas kirjutas Helsingis Soomes 1916 mis on selles suhtes väga märgiline aeg ja, ja väga märgiline ka Tuglase jaoks, et oli Soomes pagenduses. Ja, ja noh, see põhimõtteliselt talt telliti, sain aru, et selle raamatu või selle, selle novelli või ükskõik kuidas me seda nimetame, selle, selle müüdi sünni alguseks on see talt lihtsalt telliti kaastööd. Ajalehte ja ta tahtis minu teada, tahtis kirjutada kreedikad ajalehte tõepoolest siis ta päris hästi teadnud, mida nüüd kirjutada ja selleks tuli lühidalt öelda öeldes tuli luua üks kirjanik ja ka tema looming ja see oligi nii, saigi alguse Artur Valdesse lugu kõlab üpris üpris kummaliselt. Küll aga teised arvavad, et üks põhjus on ka see, et Tuglas tahtis oma kirjutusteeni muuta ja üle minna kuskile siis saigi tõeks selline katsetus nimega Valdes. Kui mõelda selle? Jah? Ei, ma mõtlen, et võiks Valdest niiv tutvustada, kui seda tegi härra Tuglas ise. Aga palun oma. Oma kriitilises essees mis sai juba mainitud seda. Ostan vist ka muudetud, et on vahepeal olnud kriitiline see ja siis mingil hetkel on ka see määratus ära kadunud, et ta on lihtsalt nagu. Ravile siis on, on, on tõepoolest, temast sai kunagi novell ja järelikult on see nagu kirjandusteadusest üle läinud. Et kõigepealt oli ta nagu selline järele süüje surnud kirjanikule, kes hukkus esimeses maailmasõjas, kes on vähe kirjutanud ja siis lõpuks on ta saanud kriitiliseks Esseeks ja siis lihtsalt novelliks, et see päris huvitav liikumine. Nüüd igal juhul need Tuglase poolt antud eluloolised teateid Artur vaadese kohta. Talis sündinud kolmandal märtsil 1800 86. aastal Tartumaal sai hariduse Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Käis läbi Londonis Davidson, Harrison nii tehnilisi Peaasutuse, Jaandus äri alal. Pea kohe pärast sõjasüttimist astus ta inglise vabatahtlikute väkke ning langes käesoleva aasta 20. jaanuaril lahingus hüperniaal. Teateid Valdes viimasest elujärgust, ühtlasi tema järelejäänud paberid. Olen saanud Eesti meremehe Gusta toominga kaudu, kes ühes temaga sõjaväe liiale läks. Selles suhtes, et kui mõelda selle aja peale, et noh, et sellised sellised meeleolud arvatavasti sellised jutud ja, ja inimestest, et kes on lahkunud või sõjavälja, ei ole jäänud, et need olid, ma kujutan ette seda tavaliselt sellel ajal Ja nüüd on vist esimene kord, kui ta Valdes üles ärkas surnuist 20.-te alguses, kui ma ei eksi. Ja siis vist hiljemal 27 on Nikola Andres seen temaga kohtunud kuskil Tartu kohvikus. Ja siis võiks 30.-test nimetada juba soome kirjaniku Tatu vaas, kivid, kes kohtas Tartu Tuglasega, kellele Tuglas jutustas selle loo üksikasjadeni välja. Et kuidas tali Valdese loonud, kuidas ta oli püüdnud teda tappa ka, aga see ei tulnud hästi välja. Kuna keegi ei jäänud uskuma teda, ela. No see on muidugi noh, me kindlasti jõuame seda mööda seda rada edasi minna, et kuidas Valdes on erinevatele aegadel ellu ärkanud või, või kus ta liikunud on, et et noh, sa mainisid juba seda krossi tõlget paigallennutõlget soome keelde, et kas tõlkija on seda, seda müüti juba edasi loonud ja krossi. Et aga see, see mõte, mis sa välja ütlesid, et et miks see on kirjutatud või säiline novell. Et see on arvatavasti sellepärast, et Tuglas tahtis iseenda enda kirjutamisstiili muuta ja noh, seesama näide, mida ma nüüd siin saate alguses lugesin ette, et see on ka ju tegelikult hästi-hästi kujukese kõlab tegelikult nagu tänapäeva netikommentaator. Et umbes mis sa siin laiskled, kirjanik, mine tööle, eks ju. No see võibki olla mõlemat pidi Tuglaselt võib-olla irooniline, aga ta võib olla ka just nimelt seotud selle Tuglase enda kirjutamislaadiga, mis kaldub ju ikkagi kaldus ka sellisesse Estatismi ja väga kirjanduslikku kirjandusse iseenesest noh, et kui mõelda, et enne seda on ilmunud Felix ormusson Kirjanik absoluutselt absoluutselt, ma arvan ka, et Tuglas tegid kindlasti nalja ja palju sellega ka mitte. Aga mitte ainult, et seal on ta küll otseselt midagi uut. Ja väga kuidas ma ütlen, kujukas näide tema saabuda Dustest on on ka see, et paljud temasse aparaat või kolleegid Siuru lased, vot siit mõtlesid selle Valdes päris omaks. Kui nüüd mõnda nime nimetada, Aleksander. Konrad Mägi tegi valdase pildi, August Gailit tuleb meelde. No siis mainisin juba seal Nigola Andréasson, kirjandusteadlane hiljemalt last ei tuntud, kirjutas valduse kohta seoses Tuglas, aga muidugi kuna ta on, tal on Tuglase monograaf. Isegi Tammsaare vist on maininud seda seda Valdest, et mingis, kas retsensioonis vist. Võib-olla võib-olla küll siis on sellised kirjanikke kui kunst nike, kes on Valdest tõesti kasutanud ja siis on võib-olla on ka selliseid arvamusi või müüte või edasiarendusi, et on inimesi, kes polegi teda kasutanud, kuigi arvatakse, et nad on näiteks Teet Kallase koriidas peaks esinema Artur Valdes, aga siiamaani pole teda sealt leidnud. Nagu keegi on, siis? Ma palun vabandust, aga aga see ongi täpselt see müüt, et vahepeal ta ilmub ja vahepeal kaob. Võib-olla ta oli seal? Võib-olla tõesti, ma pean, on tähelepanelikumad lugeda või siis on selline võimalus, et Kallase koriidab, põhineb Valdese loole ühel või teisel viisil seda kuidagi võibki aimata seal selles romaani olukorras. Aga kastasele päriselt nüüd on, seal ma ei oskaks. Jätkame juttu Hannu hoitineniga, Artur valda, sest selline vorm nagu järel viie minu meelest nagu hästi teravmeelne, tabav, et üks asi luua, selline müüt Arthur Valdes. Ja seda kinnitavad ka erinevad kirjanikud, kunstnikud, et jah, me oleme näinud. Me oleme lugenud tema luuletus on see, kuigi noh, ei ole, kompus on selle kirjutanud ja nii edasi, et, et see on nagu hästi huvitav selline müüdiloome, kuidas tõesti kirjandusest läheb ellu edasi kuni selleni, et tõepoolest mingid inimesed on rääkinud, et jah, mina olen ka kohtunud autod valdasega. Aga teine asi on puhtalt see Tuglase enda tekst, mis on tõesti alguses, ta kirjutab sellest Valdes kirjanduslikest toodetest, et kui nagu pühameest oli, kui vähe ta tegelikult kirjutanud on. Ja siis noh, nii nagu seda Tuglase järelsõna lugesid, et tõesti sai ühe sõduriga kaudu siis need märkmed või need viimased novellid, mis artel valdadest järgi on jäänud. Astmed on selle novellikogu pealkiri ja see on hästi huvitav, ta iga novelli analüüsib ja annab mingisuguseid hinnanguid, aga samas noh, mitte mingisugust katkendit ühestki sellist ei ole. See on minu meelest nagu hästi huvitav ja teistpidi ka see, et Tuglas nagu räägib sellest, et justkui, et, et see oleks midagi tema enda kirjutatud vastandust ta nagu kogu aeg vastandab ennast selle Arthur Valdes, aga aga samas kui me ei tea tegelikult, kuidas need Artur valdase novellid on kirjutatud, siis nagu puhtalt sellise narratiivi järgi võib ju vabalt öelda, et tegelikult võivad nad olla täpselt sama esteetilised, kirjanduslikud tekstid nagu Tuglase enda tekstid. Kõik see aines või see kirjeldatu vastab sellele, mida Tuglas on oma novellides teinud. Kõik mingisugused Colemid ja mingid saatorid ja saatanad ja mingid sellised tegelased Nojaa, vähemalt Maie Kalda on, on arvanud, et tegelikult arvab nii ühes raamatust Tugasust ristekkimine kirjutab Tuglase niimoodi, et tuulasel oli riskimise maskeerimistarve. Et tõepoolest meeldis talle ka kirjanikuna müstifitseerida ja maske vahetada. Ta ta, mis siin on veel oluline, et Maie Kalda järgi Tuglas kirjeldas oma loomingu või siis valdises, kirjutas tas, kirjeldas tema loomingu pähe viit omaenda pooleli jäänud teost mis on küllaltki huvitavat tõlgendus. Muidugi saab nii väita, aga kui nüüd naastad tagasi selle päris kriitilisesse juurde, siis tõepoolest nagu sa ütlesid, seal tõesti kirjeldatakse neid novelle, mida Valdesse olevat kirjutanud Tänud. Täpsed andmed on seal seal antud, et astmed novellikogu pidi ilmuma aastal 1914, aga kuna tuli sõda sisse saanud ilmuda järele jätki paberid, mis hakkasid siis nagu kuidagi Euroopas ringi rändama jõudsid Eestisse ka. Muidugi, miks nad poleks jõudnud, kuna Valdesse on ikka eesti kirjanik. Nagu Tuglas väidab. Novellides pole tõepoolest seal palju alles astmetes päris täpselt on kirjeldatud mõnet näiteks golem ja mäe varju ja saare jumala sisu on kirjeldatud seal küllaltki. Kahte viimast nõelasilma ja kuumad allikad neist Tuglas on kuidagi üle hiilinud. Ju ta ei viitsinud enam. Viitsinud ja seal on üks märgatav erand olemas nimelt. Esimene jutt on nimega töine tund. Millest Tuglas siis, mida kirjeldab Tuglas, Sis kirjeldab Tuglas kirjeldab seda küllaltki hästi, annab tsitaate ka. Ta kirjutab, Raamat algab proloogiga, öine tund, mis on kirjutatud riimitud proosas. Nii see paistab olevat ka nende tsitaatide alusel. Aga ta tõepoolest tahab neid tsitaate siin küllaltki niipalju, et nende tsitaatide põhjal võiks selle lausa uuesti välja anda, selle paneme kolm punkti vahele ja anname Valdest välja. Esimene tsitaat on selline. Vihm lööb vaikselt vastu halli klaasi nukrust. Ime pingesse, kui õrna gaasi on minut. Millal kloostri koopas saatanat munk ning Nunne rind Lööp nukras igatsuses on meeleolu, mida jäävard munk on leidnud mõnes interjööri unistuses. Selliseid tsitaate sellest öisest tunnist on kümmekond. Siis on ikkagi päris palju ja rohkemgi. Mis see on, kas, kui me nagu mõtleme Tuglase peale, siis minul tekib küll pilt. Pigem nagu sellest, noh, me kõik teame, kuidas ta kogu aeg enda asju ümber ja üle kirjutas ja tegelikult sedasama teksti ka on kui redigeeritud ja mingil hetkel on ta ise seda teinud ja nii edasi ja nii edasi, noh see on väga hea näide sellest, kuidas Tuglas siis hoidis kas ennast tagasi. Et ta andiski edasi ainult mingisuguse novelli või poeemi kirjelduse võttis selle nagu kirjutamismõnu ära või, või, või mis on või siis on teine asi ka see, et, et see kasvõi seesama värsis kirjutamine, poeemi kirjutamine, et noh, see on tegelikult ikkagi väga raske, eks ju, et see oligi nagu väga raske talle siis ta jättis selle lihtsalt pooleli või? Sa arvad Hanno? Ma tuletan meelde, et seal valdasetekst tegelikult, kui teed nalja, siis pead korralikult tegema, aga see tuleb kirjutada selline raske poeemi novellides nii palju, et üks tuntud valdise novell on golem. Muidugi viib mõtet rahasse ja meerinki, aga Colemist on vaike tsitaat olemas, selles kriitilises essees on hästi lühike. Kõigepealt kirjeldakse novelli üksikasjalikud novelli sisu. Lause referaat lõpus on siiski Valdest laenatud. Nimelt kui, kui oleme sureb, siis. Ja järgneb tsitaat tappa mind, tappa mind, kisendab ta. Ka mina ei taha enam inimene olla, kui tema ei ole. Nad kole. No mida peaksime nüüd sellest arvama või enesesse? See Colemi lugu töötab niimoodi ka. Päris vast ongi nagu. Võib-olla saangi Tuglase versioon olemist, mis on edasi antud Artur valdase kaudu. Kui nüüd rääkida veel sellest Artur Valdes müüdist, kes nagu tõepoolest sai alguse kaassulest, ta kirjutas selle järelehüüde Artur valdasest ja tegi sellise kokku võtta või ülevaatenovellidest ja siis sellest novellikogust astmed, igat novelli kirjeldad ja mis on nagu nagu huvitav kaetata. Ta ütleb, et, et see kõik on nagunii jalustrabav, nii hea ta ei suuda nagu tähendab seda ta ei tahagi seda nagu otseselt edasi anda või tähendab lihtsalt või tähendab, ta ei taha nagu neid ära trükkida. Varsti tuleb raamat, aga tegelikult raamatut ikkagi ei tule, sest asjalood on sellised ja sellised. Lõpuks noh, ei tulegi. Aga kui nüüd selle Tuglase tõepoolest see asi ei lõpe. Siuru lastega, Andresen, Nigol see müüt nagu ei lõpe. Sa mainisid juba vaas Kivit ja Toomas vinti, kes vint kirjutas 78. aastal. Ja siis sealt edasi veel. Ilmar Talve on kirjutanud temast ja Jaan Kross, õige Ilmar olen ka kirjutanud, et tulimullas on kirjutanud sellise selliseid unenäolise loo saartel. Olde Hill. Samuti oli mainitud joogu vananemine, on ka enda lugu Artur valdisest kuskil Soome saarestikus on ilmunud kuskil loomingus. Minut teada, aga need on. Tõepoolest, kui tagasi tulla vaas kivi juurde, siis tasubki mainida, et just eesti keeles on hiljuti ilmunud Askiwi. Maarjamaa Loomingu raamatukogus ja seal ongi nüüd see oluline põhitekst. Selle raamatu on Ants Paikre koostanud kahe soome keeles. Raamatu järgi nimelt kurjet edelani kutsumus, need on tegelikult kirjat. Paaskivikirjata oma oma sugulasele. Ja seal on, ma ei tea, kas nüüd esimest korda eesti keeles on välja antud tul Valdes ehk väljamõeldud kirjanik, mis ongi tõlkinud sellest vaskiwi loost, mis ilmus aastal 1937. Loe seda. Ootame, et seal vahele pandud, et nagu paljud teavad, on see, see lugu on küllaltki pikk, kümmekond lehekülg. Aga võib-olla tõesti tõesti siint üks lõik. Hüva, kuna tahtsin Päevalehele arvustust kirjutada ja kuna arvustuses pidi saama ühtaegu nii erudeeritud kui ka elegantne. Mul endal välja mõelda raamat, mille kallale asuda. Vaagisime võimalusi nii ja naapidi. Kujutasin toda objekti elavalt ette. Lõin ja vormisin ta oma teadvuses, varustasin ta kõigi nende omadustega mille põhjal võisin kirjutada ühe oma sisukamatest artiklitest. Ma pidin välja mõtlema ka raamatu autori, kujutlesin teda endale ette. Ilmselt oli ta veel noor mees, arvatavasti tema oma aja laps. Kindlasti oli ta olnud tavaline rindemees. Sõjas olid tema vaheldusrikas elu ka lõppenud. Tema iga tema elulugu, tema välimus, iseloom ja temperament hakkasid kuju võtma, kindlat piirjooni saama ja tema nimi? Jah, ka selle mõtlesin ma välja. Nii sündis noor Eesti luuletaja Artur Valdest. Kui nüüd edasi minna ja, ja veel rääkides sellest vald desmõjust Soomes, siis tuleb mainida selline kummaline kirjanik, kelle nimi on soome keeles idiot. Tapio Tapio raamat on soome keeles Surjetut, Vaunud ja eesti keeles on ilmunud Juka kosti aineni nime all nimega kinnisest tõllas ehk kadunud aega otsimas. Selle soome keelest tõlkinud Ants Paikre. Väljaandja on Tartu linnaraamatukogu ja kirjastus Atlex. Meil on sel aastal ilmunud ja mis on selle raamatu seos Sis Valdesega Harrotapio jõuka kostja Lennon uuesti kujutlenud, selle paaskivi kohtumise Tartus aastal kunagi. Kivi oli soomik kirjanik kes suri hästi noorelt ja kes siiski jõudis 30.-te del Tartus ära käia, nimelt ta sõitis Tartu kaudu Euroopasse. Ta hiljem ja ka rohkem tegeles ajaloolaste romaanidega. Aga tal oli selline, ütleme, külaskäik Eestisse, mis oli väga oluline nagu Soome-Eesti suhete seisukohast. Ta kirjutas tartust kirju oma sugulasele ja kultuuri kirjumis, kus kirjeldati. Kuigi peab ütlema, et vaas, kivi ise ise ei osanud eesti keelt väga hästi, ta sai siiski hakkama ja need on isu lugeda seda wowski maarjamaad ja mõelda, et kui hästi ta on hakkama saanud, aga peab ikka ütlema toon. Ja ta kohtus ka Voldasega seal Tartus no ei, ei tjah, kellega ta kohtus Tuglased, kata kohtus küllakida, kahtluski valdasega sabas. Aga ta kirjeldab valdast? Jah, kirjeldab lausa kümmekond lehe, küll see on, see on tegelikult jutuajamine Tuglasega kus Tuglas räägib talle, kuidas sündis Valdes ja kuidas tahtis Valdest tappa Bach. Aga siis inimeste jäänutena uskuma seda, et kuna see oli müüt lihtsalt ja nad ikka ikka paljud juba hakkasid väitma, et Londoni tunud valdisega ja lihtsalt ei jäänud uskuma, et Valdesse oleks surnud. See on minu meelest, see ongi nagu selline juba sa mainisid seda artal valdase olematut või, või noh, meile igatahes tundmatut novelli golem, see on midagi sarnast, eks ju, et mingisugune golem sa oled loonud mingisuguse müstifikatsiooni ja korraga. See on, on paljud leidnud juba mul nüüd puud, tuleb meelde, et ka Aleksander Tassa novellikogus igavik kuu lõpul on üks Valdesse lugu nimega suvitusmägedes ja ka seal on teatud teisik. Esineb et võib-olla see on ka üks osa Valdes Yanad, et et peab niimoodi kirjutama või selliseid selliseid olendeid luua. No mida veel siis on? Tundub, et tundub, et täis saab, aga, aga üks on jah, Kross, mulle tundub veel jäänud, eks ole. Jah. Tahtsin öelda, et üks asi on see, et et kuskilt ilmub mingi infokilluke Valdesse elukäikude kohta ja siis väga tavaline on see. Valdes kohtub kellegagi nimelt just Tallinnas. Aga hästi põgusalt, sest ta peab kohe kuskile ära rutama. Edasi ei, äriasju ajama saab, aga tundub, et see on väga tavaline lugu ja siis, kui pärast teda no asja küsida või üle keegi tahab üle kontrollida, siis ei ole võimalik, et kuulaja ei jää uskuma või siis ütleb, et nüüd saajad täitsa jama, et ära. Sest see ei ole võimalik. Ma hakkasin praegu lihtsalt mõtlema, et, et noh, neid selliseid müstifikatsiooni noh, eesti kirjanduses ju teisigi selliseid olnud, et noh, lähiminevikust tuleb mulle meelde hügar helves. Et noh, kes on samamoodi Ilvesti selline loodud loodud, kui aga ta jääb üsna olgu selliseks napiks või et noh, ilvest ei pidanud seda ikkagi noh, niimoodi välja, et, et ta andis kohe sellega ära, et see selle taga nagu tema. Et, et noh, ja ma mõtlen, et eks muidugi noh, näiteks Tõnu Õnnepalu on päris mitmete ju teostage tulnud välja, et ta ei ole enda seda nime hääldada ka, aga sellist noh, nii põhjalikku müstifikatsiooni, mis on kirjandusest ikkagi kaugemale liikunud vist ikkagi eesti kirjanduses ei ole. Kas see vastab tõele, et muidugi mis asi on pseudonüüm üldse, et see olles son Tuglase pseudonüüm, muidugi ei ole, see on teine asi seal ja alles on ikka puhas mister katsioon. Aga siis võiks veel mõned tüübid siia juurde tuua näiteks see, kes mund, fon kellest on hästi palju infot juba olemas või vähemalt kuulujutte Von Krahli teatriga kasutaja, noh, öeldakse, et tema olevad, aga paljud pole teda üldse näinud või keegi oli Norras või kus, kus kohas ja võib-olla veel ma mainiksin kroosis elamist, et kes on muidugi fiktiivne isik Laarmani loodud kuskil jaapani luuletuste luuletustes, asi läheb ka ras nii ja tundub, et teda on ka mitu tükki olemas. Nüüd võtame need kolm kokku. Valdes Sigismund Jeroosesse elavist, kes käivad kuskil Pariisi muule vaatlidel Mont Barnassi kohvikutes, Luxembourgi aias, saavad kokku ja mõjutavad Eesti kirjeldust. Noh, üks võib-olla vist viimasem sellisem suurem koht, kus ta on tõesti välja ilmunud, on Jaan Krossi paigallennus. Selles suhtes tundub see nagu päris nagu ootamata, sellepärast et see paigallennuromaan. Ma arvan, et seda on ikkagi hästi paljud eestlased lugenud, et ta on just selline väga realistlik, omas oma aega kirjeldav ja, ja noh, muidugi eks see Valdes jääb ka täpselt sinna aega, sest et Elo Tuglas ja ja Friedebert Tuglas on sellel ajal elus, et see kõik on justkui realistlik, aga siis korraga korraga ilmub ka selle peategelase sõdale. Artur Valdes. Ja tõepoolest peategelane otsustab külastada Feyssneri kohvikute kohtab seal Bernhard Linde naisega ja ja äkki siis tulebki sama lauda partur Valdes. Mina ei ole seda üle lugenud, kas Annuetinenud, kuidas seal kirjeldatakse seda Artur Valdest, sest Tuglas ise loob väga selge sellise füüsilise kuju, kuidas ta on tõesti mingisugune. Raamata tüüp, mustade tume, mustade juustega, selline sünge olekuga tüüp, et kuidas, kas kirjeldab Valdest? Ma praegu ei leia seda kirjeldust üles. Loen sellest kohtumisest, kui Valdes ilmub väga äkki sobib ja nüüd siin tutvustad kõigepealt härra paerannale tutvustas Valdest vennanud linde naine härra Baerand. Meghani ammune tuttav, ütles noor proua istet võttes oma kaaslasele. Aga teile, härra Baerand, valmistama nüüd tõelise kirjandusloolise üllatuse ja, ja saage tuttavaks, kirjanik Arthur Valdes. Mul õnnestus neelata oma üllatus, sest teatud üllatus see ju ikkagi oli mõne sekundi jooksul see vra alla. Et see ei takistanud mind ütlemast. Rõõmustab mind üliväga, mõtlen asjaolu, et see, mida ma ammu aimasin, osutub tõeks, tähendab et Friedebert Tuglase informatsioon härra Valdese surma kohta osutus ennatlikuks ootoot, kus ja millal te pidite tema andmeil olema langenud. Valdes ütles leebelt. Oh teate, ärge teda süüdistage. Tema sai need andmed seersant Kusta toomingalt, kes teenis minu kompaniis. Väga tubli mees. Tooming sai haavata viis minutit pärast mind. Nii et ta nägi minu kukkuma kumist, teatas hiljem kodumaal, mida ta nägi ahkus ja millal hüppeni all Belgias. 20. jaanuaril 1916. Ta laitis oma sirge paarilise piibu ja puhus Feyssneri ersats tubakasuitsuses kui helesinise fantastiliselt lõhnava. Ma ei tea missugusest kapteni või admirali tubakast. Pilv. Ja see lugu läheb edasi ka niimoodi, et ta annabki seda ehk ise rääkida, mida ta annab edasi sellele, sellele paerannale, mida sa, Baerand. Veel tegema peab annab paerannale jätta siis kirja, mis on adresseeritud Friedebert Tuglas, selle. Ja seal ta jätkab seda müstifikatsiooni ja lugu lõpebki, nii et see kiri, kadu pära või seda lihtsalt ei, keegi ei võta vastu või teda ei saa. See, et Elo Elo Tuglas saab selle kirja kätte, aga Tuglasenise Friedebert Tuglase, see ei jõua täpselt nii et Kross on selles suhtes ka nagu noh, ma arvan nagu kõik nii nagu see talve ja vint ja nii edasi ja nii edasi, kes kõik seda Artur Valdest on jälle üles äratanud, et ta on nagu hästi kaval olnud või noh, teadlik see on nagu mäng nagu sellega ka, et kui võtame kas või selle paigalt lennuromaani, mis võib-olla on kõige parem nagu nali, et et see on hästi realistlik romaan tegelikult ja korraga kargab sisse Valdes täiesti seosetut, aga noh, kuna seal on ikkagi selline segane aeg, eks ju. Ja ja noh, inimesed tahavad mingit kirju kuhugi saata ja nii edasi. Siis tundub see nagu täiesti kui normaalne. Ja minu meelest ongi see nagu selline hea kirjanduslik mängijat. Et kui sa tead, kes ortol valdas, on või, või mis, mis temaga seotud on. Et siis sa saad nagu sellest aru, kui sa ei tea, seal oledki, et ahah, siin tekkis nüüd kunagi üks tegelane, Arthur Valdes, kes tahtis ühte kirja saada. Seal oli väga hea sõnased Valdesse kuju on siin siin krossi romaanis täitsa seosetut sees ja tõepoolest nii ongi ja võib-olla see kuulub ka müstilist katsioonide juurde ühe osana, aga ma tuletaksin siiski meelde, et müstasid katsioonid pole ikka veel lõppenud, kuigi nii arvas vist. Mihkel mõisnik on vist kõige paremini uurinud Valdes lugu oma bakalaureusetöös, kui ma mäletan, ta kirjutas, et nagu Valdes aeg on, hakkab juba läbi saama. Aga siiski kui tutvusin Valdesega jälle üks kordades mulle leidsin, et 10 aastat tagasi oli Tallinna linnateatris etendus Keskööpäike, mille autoriks oligi mainitud Art Valdes. Ja kui ma otseselt mõned pretensioonid selle kohta, siis tuli välja, et, et see on see terve lugu või vähemalt see, mis sellest on kirjutatud, on puhas müstifikatsiooni. Seda müstesse katsiaali jätkateni lavastuse koduleheküljel, mis kandus edasi meediasse. Et siin on näiteks selline lause, et. Kui ta Valdesse jõudis Eestisse tagasi, temast sai teatriuuendaja salapärase elu, käib ka multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulite arhiivisügavustest esile valduse visandid 27. aastal kavandad tuttteatri eksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki ja nii edasi. Seda sedasama asja on siis tõepoolest Eesti ajalehtedes, ajakirjades edasi arendatud ikka veel, mis puudub selle. Kui tundub Don Valdes rahvusvaheliselt, siis leidsin, et on vähemalt Valdesse lugu oli ilmunud ka inglise keeles. Ilmunud on ilmunud, see oli välja antud tsentraal. Emmutlen vabandust, Tuglase novellid ilmusid inglise keeles tõlkijaksoneerik Dickens ja raamatu nimega Powed, Idjad, sõnade Stories, poed ja idioot ja teisi lugusid. Ja muidugi tuleb veel mainida, et ka Läti üks läti kirjanik, aga mis ta nimi oli, ta ikkagi kasutas nime Valdes, milles ta palus Tuglased luba, et kas ta võib jälle kirjeldada, Kuniver, kasvad kirjaliku? Jah, kas veeriaš vist, noh, ma arvan, et see võibki selliseks müstifikatsiooni seada siia sellise küsimärgiga, kes läti kirjanik oli. Eriti eestlastele ja aga võib-olla lõpuks veel, kuna ma olen ise ka tõlkija, siis ma Soome Tuglase Seltsi ajakiri jaoks tõlkisin mõned Tartul valduse luuletused, mis ilmusid Siuru esimeses albumis aastal 17. See need on originaalis on nimega viis tankat nimosale ja nad peaksid nüüd varsti ilmuma siis, kui Elo Tuglase seltsi ajakiri ilmub kus on ka väike Valdesse tutvustus sees, aga loe, ma loen siis soome keeles näiteks kaks esimest neid viiest, Artur Valdes viisi tangaamima, osal. Nii ma saan hoone hiljasudesse, istun tuuskid, hängiden silla Haave unelema koole ja sündes. Ja teine näki sinud Mimoza taas kuulda, Illan hämmi toikunasta. Guinen, oi ja kullane mööda hiivud sinagi. Ja selle orter valdase teksti on kirjutanud mitte Tuglas võid. Kes selle kirjutanud on. Hanno Kompus nagu teadis Mihkel mõisnik oma bakalaureusetöös ütlenud all Hanno eetiline, et ma lõpetuseks küsin sinu käest hoopis Artur valdase ja Tuglase välist asja, kuidas üldse eesti kirjandust lugema sattusid või kuidas sul see kontakt? Tekkis mulate kis kontakte eesti kirjandusega varsti pärast seda, kui olen hakanud eesti keelt õppima Helsingi ülikoolis aastal. No sellest on nüüd juba 30 aastat aastal 80. Aga sa lihtsalt hakkasid mingi valikkursuse kaudu siis õppima või miks hakkasid õppinud eesti keelt? Õppisin fennougrist. Tikat soome, soome keelt ja selle kaudu tuli õppida ka eesti keelt. Paar aastat pärast seda asutati ajakiri Estonia. Rahvusvaheline soome peamised Soome Saksa ajakiri, mille teemaks oligi eesti kirjandus ja eriti selle kaudu tuli tuli hakata eesti kirjandust lugema aina rohkem rohkem. Naljakas oli see, et mul polnud tollal veel ühtegi korda Eestis käinud. Aga Eestisse tantsides lõpuks mõni aasta hiljem vastavalt siis 85 sügisel. Ja saab muidugi öelda, et olen veel samal reisil. Vällja põlegi saad? Mu elu on Eestiga seotud olnud. Sellest alates küll, võib tõesti öelda niimoodi. Aga ütle, kas olgugi, et, et iga autor on erinev ja nii edasi, aga kas see on mingisuguseid jooni mingisuguseid nähtusi, mis eesti kirjanduses, soome kirjanduses on kas erinevad või sarnased? Mis ütled eesti kirjanduse kohta? Kirjandusel pole midagi häbenedes? Täitsa euroopalik kirjeldus. Ega midagi? Polegi kuulnud, et keegi kahtleks eesti kirjanduse väärtuses, aga võib-olla tuleb, tulebki välja öelda, et ei ole midagi kahelda. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Hanno Oitinen Friedebert Tuglase novellist Artur Valdest. Nii nagu Hanno hoitinen, tänas Mihkel mõisnik Tähendab, minul ka. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.