Tere tulemast A ei kellelegi muule kunagi kellelegi, ma muusika on afro Peruu nägu ja kõla afrotruu muusika. Nii Peruu, aafriklaste järeltulijate kui andide asukate ku hispaanlastest järeltulijate muusika ja selle traditsiooni tänapäevane edendus saab esindatud eikellegimaal kogu selle kireva traditsiooni, aga eelkõige Afro-Peruu traditsiooni parima väljapaistvama esindaja Anna suu läbi, kelleks on Peruu lauljanna Susanna paaka. Minu nimi on Tiit Kuznetsov. Susanna paka laulab meile selle saate lõpuni. Olistusele paaka praegusaegse afro, Peruu muusikatraditsiooni rahvusvaheliselt tuntuim ja ilmselt ka olulisim esindaja meie päevil. Afro-Peruu muusikal on iseenesest kolm algallikat ja kolm komponenti, nagu klassikalisele pikka traditsiooni ikka ja kõiki neid kolme sai ennistada. Lühidalt nimetatud muidugi afro Peruu traditsioonile on üks komponent jalgallikas olulisem kui ülejäänud kaks aga segunevad, põimuvad nad kõigis erinevais lauludes voodi ja nõnda siis kas usama paaka, kes eeskätt afro ameerika traditsiooni esindab, tunnistab, et afro Peruu muusikas saavad kokku nii mägede, poegade, inkade järeltulijate, nii poegade kui tütarde lauludega tantsud kahtlemata hispaanlaste järeltulijate Peruusse toodud muusika ning eks kahtlemata ka aafriklastest kunagiste orjade järeltulijate laul ja tants. Muusikast seesugusel kujul kõneldi isegi Peruus eneses võrdlemisi vähe, kuni 1950.-te aastateni. Siis ilmusid esimesed olulisemad ja mõju avaldavad kohalikud esinejad, tead, kes olid ühtlasi ka rahvamuusikakogujaid, tõlgendavad seesugused nagu Niko meedes Santa Cruz ja tema mõjul hiljem seesugused ansamblid, nagu Peruu neegro 1900 seitsmekümnendatel või ka laulja helilooja alla Pukaga randa, kes Ladina-Ameerika muusikas eelkõige pisitasa hakkasid tutvustama juhtuda spetsiifilist Afro-Peruu traditsiooni ja kes ka kõik omakorda üksjagu mõju jumaldasid Susanna paka praegusaegsetele tegemistele. Niisiis kõigepealt teatav teadvustamine Ladina-Ameerikas, seejärel juba alates 1990.-test aastatest suurem või pisut suurem tähelepanu laiemas maailma mastaabis, seda eeskätt tänustus Allabankale, kes on maailmanimeks saanud just sealt 1990.-te keskkohast peale järgmises kaunis palas, mis tegelikult tutvustaski teda laiemale maailmale. Londoni plaadifirma loacan popkogumikule, showlamplekt luu 1995. aastal autoreikst just nimelt puuka granda. Kunagine Susanna paka mentor, õpetaja ja eeskuju, niisiis sedasama pakaimsisti firmamärk ja tuntuim lugu Maria landa. Afro-Peruu muusika esimese diivastusena Packafamiil ilmselt kaugemalegi ajalukku ulatuvad esivanemad juured on Peruu pealinna limalähedases Tšuriljas. Susena paga pidas sohvri ametit aga ilmsesti veelgi meelsamini mängis kitarri Harri nii vabal ajal enda ja laste rõõmuks kui igal igal piduplatsil. Igal puhul, kui vähegi pidu peeti, nende kodutänaval siis annab, aga isa on tütre mäletamist mööda oma tänava nii öelda ametlik muusik. Kõik see aeg, mil tema kasvas või ka all, oli kahtlemata mamma. Ehkki mamma rohkem lõi tantsu, kui laulis, mäletab Susanna paaka. Ja koos oma õe ja vennaga kollekesi pandi neid kõige enam lapsest peale. Mitte üksnes puhke- ja pidupäevadel, vaid vaated rajal pärastlõunati tantsu lööma olevat kõvasti utsitanud ja nendele pinda käinud just nimelt selle justkui ette heitma lausega kuidas saab olla nii, et minu lapsed ei oska meie rahvatantse tantsida. Meie rahvas on kahtlemata Aafrika päritolu rahvas Su sallabaka esivanemate seas peale koduse kasvatuse ja muusikaõpingute kui Bakale teismelisena oli saanud selgeks kõige, no mida ta teha tahab, siin elus on ikkagi muusika tegemine, oli ta sunnitud unistused mõneks ajaks kõrvale tõstma, sest ütlemata musikaalne ema, kes tahtis, et tütred, pojad, kõik oskaksid oma rahvatantse tantsida oli olnud kahtlemata kangele veendumusel, et muusikuamet ei ole küll see, mis ühe tütarlapse, kellest sirgub naine läbi elu, ära toidab. Isegi veel 20. sajandi lõpuaastatel 21. Kolga aastatel meelsus Allabaka juba hakkas saavutama rahvusvahelist tuntust. Pidin tunnistama, et tema saateansambel iseäranis tuumik, neli väga head muusikat, nagu näiteks kontrabassist navid Pintu, kelle seatud on mitmed Niibub, klaarsemad, kaasaegsemad laulud kui rahvamuusikatöötlused back repertuaaris peavad kõik pidama Ma miinimum nelja kuni kuut ametit et pärast hommikusi ansambli proove endale oma perele elatist teenida. Niisiis paka mamma kortused tütre tulevase ameti suhtes ei olnud päris asjatud. Pagal positseenimise kõrvalt suutnud koos oma abikaasa Ricardo Pereira aga kasutada ka rahvuskultuuri uurimise instituudi just nimelt afro Peruu traditsiooni uurimise instituudi mis nüüdseks juba töötab täistuuridel millel on oma raamatukogu ja arhiiv ja prooviesinemisruumid ning kuhu loodetavasti kõlama tuleb loori huvilisi, kes selle Peruu muusikatraditsiooni vastu sügavamat huvi tunnevad. Me mängime nüüd pika jutu järele ette, kaks pikka ja kaunist palasus hakkas, osaleb aga 2002. aasta albumilt spiritu viima. Viimases palas kuuldus küll aafrika muusika traditsioon läbi ühe vahefiltri nimelt läbi Portugali, sest Portugali Ki muusika tavades olla aafrikalik element tegelikult üks olulisemaid kuuldud viimane pala oli kunagise Brasiilia tropikaalia popliikumise ühe juhtkuju katalooge loosu laul 13. mai. Oma repertuaari kohta märkinud, et see on ühtaegu nii uus kui vana koosneb nii pärimust paladest kui uutest ka populaarsetest lauludest ja nagu kuulda, võisime populaarsed laulud tingimata kitsas tähenduses. Afro Peruu traditsiooni esindavad. Aga uue ja vana ühendamine on Susanna paka arvates just nimelt ainus ühiskuis. Üks helikunstnik küpseb ja kuidas ta ja kaduda oma pärimuskultuuri läbi enda elada laseb jäised olles skulptuuris kasvada võib. Nõnda siis on päris hirmsasti küll Susanna paka salvestuste rida alates 1997.-st aastast näidanud et esialgu pole küll seda hirmu, mida ta ise nimetanud. Et ta muusika võiks kunagi puhtalt loogiliseks huviobjektiks, muutuda. Elav ja ergas, püsib see muusika mitut pidi ka seeläbi, et Susanna paaka Pideva saateansambliga teeb koostööd peaasjalikult stuudioid ja võib-olla vähem kontserdilaval päris mitmed, et maailma erinevates muusikažanrites tuntud tegelastega nagu kasvõi näituseks New Yorgi džässimehed imporwisaatorid John Medeski klahvpillimängija või maak ribow, kitarrist. Hüva, lähme edasi looga Valentin Susanna paga laulab. Osa neist iseloomulikest isenalikest, lõõtspilli kolksatustest, siis annab, hakkab alase Valentiin nagu ka mitmetes muudes tema lugudes. Neid mängib piklikku puukasti meenutav löök, instrument kahool pärimuse kohta selt ollagi seesuguse pilli eelkäijaid ehk päris puukaste, milles puuvilju tassiti sadamates laevadele ja sealt maha mänginud mõnel harval vabal hetkel just nimelt sadamatöölised, istudes kaksiratsi selle kasti selga ja tühjal kastil väga kenasti mitmesuguseid kaunikesti keerukaid, eks ikka jälle Aafrika algupäraga ja kohalike rütmidega segunenud rütmistruktuure mängides. Nõndaviisi on too pill nüüd muidugi juba pillilikumal ja justkui stetiseeritumal kujul rännanud nihesti afro Peruu muusikasse kui ka tegelikult flamenco mängijate Aarzenanit. Üks teinegi uuem aegsem pärimus väidab, et just nimelt praegusaegse flamenco kultuuri üks isi kitarristide pakkuda šiia märkas toda iseäralikku pilli mängitavat 1970.-te lõpus Peruus viibides ja sealt olla ta tolle kast löökpillikava ansambli arsenali muretsenud. Meenutab, et oma lapsepõlvekodus seal Peruu pealinna lima külje all Cheriljas, kasvades olla nende ümbruskonnas kogu aeg liikunud nii hästi kõvasti kalamehi, meremehi kui olnud ka muidugi palju kasse. Aga merelikult laulud olla üks tema repertuaari, iseloomulikumaid ja lähedasemaid osi. Arvatavasti läbi tolle mereliku läheduse kaudu kummalisi radu jõudnud Susanna panka repertuaari. Kas seesugune pala nagu Lähme Pirkki lauldud lugude hulgast pärit ankrulaul änkers song siinkohal sisse sallabaka eksitamatult isikupärases tõlgenduses? Kaunikesti klubid, jazz, ilik klubid ja 21. sajandi mõttes töötlus kunagisest ladinaameerika džässi, klassikalisest teemast mango Santa Maria afro pluust. Lauljaks oli susena maaka klubi remixi tegijaks klubidesse ansambel Coop. Sul on Chesson söna pakaga seoses selles saates suhteliselt harva mainitud. Aga tundub, et üha tihedamini leitakse see sõna üles Susanna paka muusikast kõneldes 21. sajandi algaastatel. Maaka ise möönab, et oli üsna üllatunud, kui Chessist afroameerika muusikaga akro Peruu muusikaga seoses kõnelema hakati. Ja kui ta järjest tihedamini hakkas oma publiku hulgas märkama üsna tuntud džässmuusikuid. Eks Chessi seosed vaka uuemate salvestuste puhul tulevad ka läbi eelpool nimetatud New Yorgi impravisaatorite nagu kasvõi sedasama kitarrist Marc Liba klahvpillimängija Jon Medeski. Ent paka möönab. Improvisatsioonilist elemendi tugevat juurdumist. Puma afrotruu, muusika, lava esitustesse, mängitakse rütmiliselt kaunis keerukaid partiisid varieerides, ükskõik mis traditsioonilist teevad, siis parasjagu ei töödelda. Mitte ükski ehitus ei ole päriselt teise esitluse, mis sest, et tegemist sama palaga sarnale. 2000. aasta salvestuses Helmajoraal inglisekeelse pealkirjaga sleid raeva on New Yorgi džässimehed taas platsis saatmas kooslus annab Aakov. Tavapärase ansambli tuumik koosseisuga. Bakalaureus. Ma soominet minust tehtust jääks jälg, mõelnud Afro-Peruu lauljannast, Susanna paaka ühes oma intervjuudest. Muidugi meeldiks mulle, kui mäletatakse minu häält ja minu lauldud laule. Aga ehk enamgi veel tahaks maid, teataks, kuidas ma püüdsin unustusest päästaja taas tutvustada tänapäevale oma eelkäijaid, neid, kelle muusikat ja kultuuri nende kaunidusi ei märgatud nende eluajal. Tsitaadi lõppeikellegimaa lõpulooks jääb Susanna paka lauldud Delossamoores armastusest. See saade all eikellegimaa, mina olin Tiit, kus need aitäh kuulamast. No. Mu. Neeru. Oma lehele.