Nädalapäevad tagasi alanud sirbi skandaal on jõudnud ühte oma esimesse vaheetappi. Täna ilmus Kaur Kenderi toimetamise ajal uus sirp ja kultuuriminister Rein Lang on oma ametikohalt tagasi astunud. Nädala jooksul oleme siis näinud proteste, meeleavaldusi ja loomeliitude esindajate kohtumist tänaseks juba endise kultuuriministriga on kirjutatud, räägitud ja veel kord räägitud, aga kui millestki saab rääkida, siis ei tohi vaikida, vaid tuleb rääkida veel rohkem. Seda kavatseme ka täna siin saates teha. Quo vadis Eesti kultuuriajakirjandus? Selle küsimusega pöördun täna omadestlejate ringi poole. Klassikaraadio stuudios on kirjanikud Indrek Koff ja Maarja Kangro ning arhitekt Margit Mutso. Tervist. Tere. Tere. Tiit Hennoste on öelnud, et Sirp oli toimiv lehti ja igasuguse ajakirjandusliku staatus quo muutmiseks tegelikult, et peavad olema väga tõsised põhjused, mida siis antud olukorras loomulikult polnud tema sõnul. Milline üldse oli teie suhe sirpi? Kui te enne niimoodi iga reedel ootasite sirpi suure ärevusega. Mina olin sirbi lugeja ja sirbile kaastöö tegija. Ja isegi päris viimased artiklid, mis ma sinna kirjutasin, ilmusid veel oktoobrikuus, samuti ilmus seal üsna hiljuti intervjuu, mis ma tegin kunstnik Jaanus samaga. Nii et mul on nii lugeja kui kaastöölisi kogemus olemas ja minu meelest sirp oli selline väga see vana sirp, laiapõhjaline kultuurileht, et seal mingisugust monopol, listliku suhtumist või läbigmendi suhtumist on küll väga raske välja lugeda. Mis ei tähenda üldse, et ma ei oleks olnud sirbi suhtes kriitiline, et ma olen teinud siin ja seal ka sotsiaalmeedias varem sirbi suhtes kriitilisi avaldusi, aga see kriitika tuleb pigem just iga korra konkreetsest sisust. Ma tean ise, kui raske on tegelikult kaastöid ühele väljaandele saada. Ja nii oli sirbi puhul ka, et mõned numbrid olid väga head, ma leidsin sealt väga palju lugemist ja kaasamõtlemismaterjali oli selliseid silpe, mis ajasid naerma, tundusid nagu tegid kurvaks. Ja, ja mille puhul tõesti? Hakkasid mõtlema, et kust küll niisuguseid kirjutajad välja tulid, aga see on see meie eesti päikesekultuurikeskkonna küsimus, ma arvan, ennekõike mitte kindlasti mingisuguse ideoloogilise suunatuse küsimus, isegi seda küsimust püstitada ini meestel, kes ole, on tuttavad sellega, milliseid artikleid sirbis avaldati, milliseid seisukohti, kui erinevaid seisukohti seal esindati oleks asjatundmatu. Indrek kohv Margit Mutso minu arust aitab just see, mida sa praegu nimetasid, see artiklite taseme ebaühtlus. Seda, et tegemist ei ole sellise mingi väikese kilpkonna, ei olnud, tähendab väikese kilpkonna ajalehega kus sõbrad kirjutasid sõpradest nagu Meelis Oidsalu ühes eilses artiklis ütles, arvamusartiklis nagu grupikalli meetodil. Jah, ma tahaksin kiiresti vahele öelda, et kui nüüd hakkab toimuma selline rühmituste põhine ja kultuuride esiletulek, nagu viitas Rein Lang oma eilses kahekõne saates, et siis see pigem tähendab mingisugust grupi kallid grupikalli, me näeme selles tänases sirbis rohkem. Võib-olla tõesti, ma tahan lihtsalt lisada, noh küsimus oli, milline on meie suhe sirbiga, mina olen ka olnud pikka aega sirbi lugeja küll mitte alati ja kogu aeg ja kõiki numbreid ei ole ma lugenud, aga enamasti siiski enamasti on mul ka tellitud. Autorina olen ma seal väga harva esinenud, nüüd kuidagi juhtus nii, et kahes viimases varas sirbis oli, ühes oli siis minu väike ülevaateartikkel põlve pikku konkursist, mis on väikelasteraamatute konkurss ja, ja viimases intervjuu ühe prantsuse teatri või noh, ütleme siis meediaetenduse trupiga. Mina töötasin, kolm aastat, sirbis, tehti konkurss, otsiti arhitektuuritoimetajat, sinna, tuli üle 20 ja ma võitsin selle, ma olen väga uhke selle üle. Sest et ega ma ei olnud enne kunagi toimetajatööd teinud, ma olin tegevarhitekt ja see kolm aastat, mis ma seal tegin, seal ääretult põnev ja kui keegi tuleb mulle rääkima nüüd, et seal mingisuguse kilpkonna arhitektide esinesid, esiteks, valdkond, mida, mida ma seal käsitlesin, see oli nii lai, see oli alates päike vormidest kuni suurte üldplaneeringute välja muinsuskaitsedisain. Noh, seda ei olegi võimalik, et see on nüüd mingisugune üks oma sõpruskond, vastupidi, ja, ja need inimesed, keda sina kutsusin kirjutama, kellelt ma artikleid tellisin, need olid üliõpilastest kuni noh, kõige kõige vanemateni välja. Et selles mõttes ma lükkan ka kohe selle selle ümber, et nüüd Sirkonna oma mingisuguse kindla Väljakujunenud kilkuna ajaleht päris kindlasti mitte kohe. Aga nüüd, kui oli jutt, eks ole, et osad on nagu sellised nõrgemad artiklid ja, ja teised sellised väga tugevad. Siis sellega ma olen täiesti nõus, sest et mina nägin meeletult vaeva selle sellega, et saada nende noorte kirjutajate head mõtted kuidagi sellisesse loetavasse teksti, sest et loomulikult, et igal igal valdkonnal on omad väljakujunenud sõnad, eriti arhitektuuris, millel ei ole üldse eestikeelsed vasted, et need inglisekeelsed laenud mingilgi tunde tunde, mõistus on keeletoimetaja kabinetis, et leida siis nagu sellised sõnad, mille, millest inimene, kes tuleb tänavalt tahabk arhitektuurist lugeda, et sa aru saaks. Ja loomulikult ma olen sirbi lugeja olnud pikka aega ja ma ei loaga kindlasti teda need kaanest kaaneni, ühtegi ajalehte kaanest kaaneni läbi ja ma leian, et see on väga rumal, kui keegi seda teeb, nii et, et tal ei ole lihtsalt aega. Tegelikult me kõik otsime midagi enda jaoks ja kõik ei ole meie jaoks ja kõik lehed ei ole meie jaoks, ma ei loe näiteks Õpetajate lehte, sest et ma lihtsalt jõuame mingi valiku tegema siin elus. Ja aga ma lugesin alati kirjandust näiteks, noh, peaaegu alati lugesin Doris Kareva tekst, ma lugesin lihtsalt enese harimiseks, mulle meeldis teinekord isegi, et mind ei huvitanud, mis inimene vastas tema küsimustele. Mulle meeldis isegi see, kuidas ta neid küsimusi formuleeris ja mõtlesin, kuidas ikka, kas inimene oskab nagu? No muidugi ta isegi räägib niimoodi, et et kuulama, et, et kuidas neid sõnu on võimalik, nii seadet kõlab ilusti. Aga kogu see Kenderjana tegelikult tõstatas esile ühe väga konkreetse küsimuse. Et milline see kultuurileht siis peaks olema üldse, et, et milline on see kultuurilehe ideaal. Et kas sirp oli sellele ideaalile kuidagi lähedal või kaugel, milline see kultuurileht siis peaks üldse olema? Tahaksin küsida teie teie nägemust. Jah üks asi on see, et kuidas mingisugune väljaanne struktureerida ja kuidas luua sellised potentsiaalsed seal sees ja teine asi on see, et millised konkreetse sisuga neid täidetakse? Võib-olla tõesti probleem üsna sageli selles autoreid on lihtsalt väga raske tööle panna ja tõesti nädalalehe puhul eks ole, on, on see ja inimeste motiveerimine nendelt lugude kättesaamine keerukas, isegi kui see ajalehe formaat on suhteliselt hästi läbimõeldud, nagu ta minu meelest sirvi puhul ikkagi oli. Palju lihtsam on, eks ole, seda teha kuukirja puhul, kus on järelemõtlemisaega ja autoritel ka kirjutamisaega rohkem ja ütleme, et materjali kokku panemine see on ikkagi nagu selline pikem protsess. Et kui mina peaksin mingisuguse oma ideaalväljaande siin esile tõstma, siis noh, üks selline üha paremaks muutunud see väljaanne on näiteks London ravivad nõks seal on esindatud nii päevapoliitilised teemad, seal on analüüsi kogu maailma kriisikolletest, oli, on seal olnud käsitlusi Küprose panganduskriisist ja Ligi pangast samamoodi kirjutab selle hästi huvitavaid Venemaa käsitlusi. Pieter Pomerants, näiteks. Iseenesest muidugi see väljaanne suuremalt jaolt koosnenud tõepoolest raamatu arvustustes, aga kuna arvustatavad raamatut, see on pärit väga erinevatest valdkondadest ja seal nendes pikkades arvustustes on kena komme ka anda kõigepealt ülevaade, mille, millest see raamat räägib, mis valdkonnaga on üldse tegu, siis ta on selline noh, väga väga üldhariv peaks ütlema, et sa saad teada seal Lähis-Idast ja samas ka ütleme Boris kruiisi viimastest raamatutest. Aga kultuurile tegemine siis on ikka nii-öelda nagu professionaalide haritlaste töö. Selle tegemine on kahtlemata professionaalide haritlaste töö, et iseküsimus on siis see, et kellele peaks olema üks kultuurileht suunatud, noh, siin võib vaielda nii ja naapidi, minul on tunne, et sirp sellisel kujul, nagu ta oli, kindlasti ei vajanud sellist revolutsioonilist pea peale pööramist ja ja nii-öelda traumakirurgi võib-olla ei olnud siiski vaja, et asi nii hull kahtlemata olnud. Pigem ma ütleks, et vaadates seda peamiselt siiski lugejana, nagu ma ütlesin, ma olen siin on küllaltki vähe kaastööd teinud. Lugejana läks asi minu jaoks aasta aastalt järjest huvitavamaks, tuli juurde uusi teemavaldkondi, mulle väga meeldis tuli juurde arhitektuur ja siis pärast seda tuli juurde teaduse valdkond, millest nüüd kahjuks silp siis seoses töötajaskonna muudatustega on ilma jäänud. Ja enne justkui me siia tulime, siis helistas mulle kuulus traumakirurg, kes saabus just Los Angelesest valuseta. Et Strandbergi intervjuu, Strandberg temaga tegi, ta asub nüüd tööle, Berghisin. Et ma arvan, see oleks väga huvitav, on see kahjuks nüüd olemata nagunii, aga ta palus, et teda sirbis avaldataks. Ma loodan, et seal on mõni teine väljaanne üles korjab, aga milline nagu see kultuurileht olema peab, kellele ta peab olema. No ühest küljest loomulikult peab olema selline, mis on üldhariv, et me loeme sealt, et ta annab teada, millised raamatud on ilmunud. Mis on arhitektuuri vallas, uut, mis on teatris, sünnib filmis, eks ole. Aga aga väga oluline on see tegijatele tegelikult see tagasipeegeldus. Ja see on see, millest me õpime, et me võime teha, teha, aga kui me ei saa nagu tagasipeegeldust, no ma mõtlen praegusele arhitektuuri poole pealt. Me teeme oma maju. Ja, ja noh, keegi kuskil ütleme, kur täitsa asja tegid, eks ole. Aga ta ei tee sellele niisugust süvaanalüüsita, ei tee seda ta istu, raamatukogu, seda ei vaata, noh, ütleme mingisuguseid analooge kusagilt loost ta ei pane seda maailma konteksti mingites vooludes. Tegelikult on see äärmiselt vajalik, et seda tehtaks. Räägin praegu majast, ütleme, arhitektuuris tegelikult hoopis olulisemad nähtused olid ju, millest sa kirjutad veel planeeringud, see, mis suunab tegelikult kogu meie arengut siin, kogu meie linnaelu inimesed elavad linnades praegu ja ja milles ma tundsin puudus, et mul ei ole nagu selliseid kirjutajaid. Kes sel teemal oleks võimelised kirjutama sõbrast sirbi honorari nad ei olnud kõige väiksemate siin maamuna peal. Aga kindlasti ei olnud ka sellised, et sul on kuu aega aega istuda ja, ja otsida mingisuguseid analooge raamatukogus töötada, sest no näiteks üks paremaid kirjutajaid, kes arhitektuuri vallas on Ingrid, Ruudi, noh, ta mitu korda jäi artikliga hiljaks, täpselt, aga ma teen seda põhjalikult. Ma ei kirjuta seda ühe õhtuga, ma lähen selleks raamatukokku, ma töötan läbi mitu raamatut, ma mõtlen selle üle, vaatan uuesti, otsinud mingeid materjale, mul võtab see aega ja, ja täpselt, et need on need artiklid, mida mina ootan. See, et keegi on, keegi on, mitte ei kirjuta seda, mis tal hetkel pähe tuleb. Või mis ta on võib-olla eelõhtu läbi elanud, vaid just nimelt seda, et otsib seda konteksti, otsib seda, seda maailma konteksti. Ta vaatab, mis mujal on tehtud ja noku, Veronika tuli siis mulle mõise Veronika, väga soovitusi nende asemele, kui ma servist lahkusin. Just sellepärast, et temal on see globaalne maailmavaade, on noor inimene. Ta sai just noore arhitekti preemia. Ei ole kultuuri establishment, mitte mingil juhul. Ja hetkel teeb Barcelonas doktoritööd ja, ja ta topsi ja noh, töötab kunstiakadeemia ju juures ja ja ta on tema täpselt tegeleb sellega, et ta toob üle maailma tipparhitekte meie arhitektidel, noortele arhitektidele, rääkima nendega intervjuusid ja need on ääretult huvitavad. No see on tema nagu haardelisus, tema julgus, et see oli nagu täiesti ootamatu, et et millistelt inimestelt ta intervjuud kätte sai, kui kiiresti, et ja tulla ja nüüd lõhkudes ära saates inimene pikalt, mille pärast sellepärast et teda kõige odavam lahti lasta. See, et minnakse ikkagi nüüd selle kultuuriministri juurde nimekirjaga, kus on kõikidel inimestel, on hinnad taga, see on siis riigihange, need, keda me lahti laseme. Et no see, kui olime meistri juures loomeliitudega seal küll koht, kus ma tundsin, et mul ka viha nagu ülekeevad, et kuidas, miks lasti Doris Kareva lahti. Mis te pakute, kas teil jalg, kirjanik või halb ajakirjanik vä? Ei, tema hind oli üks odavamaid, sellepärast et ta ei olnud sirbis mitte olnud 10 aastat, vaid tal on seal kas paar aastat vist. Nüüd ja tema koondamistasu oli väiksem. Kas Reet Varblase ei selle lepingu pärast? No vaatasin, vahe arunud välja taga ka, et jah Varba sellele üldse tähendab läheks kalliks ja et ütleme, Valle-Sten Maiste, kes ise sealt kas nüüd on siis juriidiliselt lahkunud või mitte, tema koondamine oleks väga kallis need, kes tegelikult kultuuriministrile oli pinnuks silmas. Aga Tarmo Teder l ilmselt oli siis ka tema Aga tuleme korraks sinna niinimetatud establishmendi juurde tagasi, et te kinnitate kõik nagu ühest suust, et mingisugust kultuuri establishment'i pole ja, ja et, et sirp oli sellise väga laia huvigrupi või siis kogu laia või ütleme, nende kultuuriüldsuse häälekandja, ütleme nii, et aga tegelikult ju ummi kaasus ise nii-öelda toob meile välja selleni, et oli olemas mingisugune grupeerib mingisugune marginaalne noorterühmitus kirjanike kultuurirühmitus, kes nagu ütleme niimoodi, et nagu tahtis kuskile jõuda ja, ja nüüd siis jõudis, eks ju. Et, et teatud mõttes nagu on olemas mingi establishment ja siis on ikkagi mingisugused sellised establishmendi vastased konstruktsioonid. Kõigepealt on siin see küsimus, et milline on see kuriteokoos seisnenud, kes keda tõrjus, eks ole, kas on teada selliseid juhtumeid, kus näiteks nende São omi inimeste ja häid kirjutisi oleks kusagilt tagasi saadetud või neid ei oleks avaldatud? Pigem siin on, on niisugune tehislik, vaenlase ehitamine, seda seda monopoli püütakse kuidagi kokku mätsida, kusjuures nagu ei, ei ole tõesti selge, et kes, kes siis sinna kuriteo koosseisu on kuulunud ja millised on need seal need faktid, et me teame, et raske on tuua praegu selliseid selgeid tõendeid täieliku parteilise suunatuse puhul kogu selle protsessi juures on ka samamoodi. Ma arvan, et on raske nendel väikestel revolutsionääri telje mässajatel tuua tõendeid selle kohta, et neid oleks väga tõrjutud, et oleks kusagil seal mingisugune ja monopoli omavate inimeste kamp, mis see monopol on üldse ja üldse ma ei saa tegelikult isegi lõpuks sellest aru. Ja kuivõrd on siin mingisugust maailma vaatelist konflikti nende soomi inimeste ja siis suure osa, ütleme, vana sirbi autorite vahel võimalik välja joonistada Kenderi kui paduparempoolse ka kindlasti niisugused vastuolud on olemas, aga, aga nende ülejäänud lillelaste puhul see Omi visioonidokumenti siin on tegemist küll väga üldsõnalise ja, ja minu arust äärmiselt konservatiivse sellise dokumendiga, et selle puhul üleüldse rääkida, miks revolutsioonilise, sest ta natuke kummaline. Aga mis puudutab veel seda monopuliseerimistes, noh iseenesest oleks ju väga lihtne kontrollida, võtta välja sirbi, ütleme viimase kolme viima viie viimase viie aasta bibliograafia ja vaadata siis kas, kui palju erinevaid autorid on kirjutanud. Minul lugejana ma ei ole teinud seda, aga minul lugejana on tunne, et igas numbris on ikkagi olnud kaks, kolm, neli mulle täiesti uut nime, et siin on ikkagi tulnud juurde väga palju nooremaid uuemaid autoreid. Ja ma ei ole märganud, et kehtiks alati see loogikat. Need on kümmekond või no ma ei tea, kas ütleme kasvõi sadakond autoreid, kes kirjutavad ainult oma sõprade asjadest kiitus toonis, et sellele etteheited on, ma arvan, et seda oleks lihtne kontrollida, et kas see tõesti on nii. See see ja et sõber kirjutab sõbrast või tuttavad, kirjutad tuttavatest, see on sageli ja just niisugune ja praktilise elu paratamatus ka, et noh, ei ole jälle kedagi võtta, kes sellest raamatuks raamatust kirjutaks noole ka hea inimene, tee see asi ära, et sa oled meile küll juba 10 korda kirjutanud, aga aga noh, sinu peale võib loota, et tähtajaks asi laekub ja siis sa teed selle ära. Siin ei ole mingisugust vandenõud vaja arendada, võib pidada seda kuidagi paranoilised nii sihukeseks, üksteise kiitmiseks. Sest mis see meile siin väikeses eesti kultuurikeskkonnas ikkagi annab, eks ole. Kes sellest kuriteo koosseisust kasu lõikab? Ja noh, kahtlemata on mõned autorid, kes kirjutavad rohkem, aga seal on ka lihtsalt tegemist autoritega, kes, kes on väga aktiivsed eesti kultuuriväljal ja kes mõtlevad ja kirjutavad palju ja siis siis jõuab ka, jõuab ka tõenäoliselt rohkem sirmi numbritesse. Noh, ma ei tea, üks selline auton, Jan Kaus, kelle artiklit tõesti on väga sageli sirbis olnud enamasti mulle vähemalt olnud väga huvitavad või siis või siis filmirubriigist Donald Tombergi noh, seda, et ta peaks justkui hästi kirjutama, näitab see, et ta sai hiljuti sirbi, sirbi auhinna. Jah, ma viskasin pilgu peale nüüd viimaste Illimasele üle viimasele sirbile, vaatasin seda autorite nimekirja, seal ikka, kõige noorem oli iiris Viirpalu, kes seal kirjutas tema minu meelest 23. Noh, kõige vanemad ma täpselt ei teagi, et, et tegelikult see kirjutada ja, ja lugejaskond oli täiesti seinast seina nendega ühendust, see, et neid huvitav skulptuur ja noh, üldiselt nagu mingi valdkond sealt seest kitsamalt noh, see on normaalne, aga aga põhimõtteliselt kultuur laiemalt. Jah, no ma arvan, sedasama vaata, kui ma enne ütlesin, et ma pidasin, et isegi nagu sellist otsest maailmavaadete vastatu vastandumist just nende saumi lillelaste puhul ei noh, on on raske ja ši ütleme kuidagi loomulikuks pidada, siis ma pidasin muidugi seda silmast soomi enne seda visioonidokumenti, mis nüüd tõepoolest on konservatiivne ja rõhub riigi truudusele riigist normaalse mulje jätmise-le ja selle elanikele. Ei noh, see ja see, see on täielik naeruväärsus ikkagi, kui see ei kannata kriitikat ja, või ütleme nii, ülesehituselt loogilisuselt väljendus. Jah, vot just nimelt jah, aga peab ütlema, et näiteks sirbis ju avaldasid oma mõtteid ja seisukohti ka väga erinevad erinevaid ideoloogiaid, esinevad inimesed seal oli seda niisugust vasakpoolset intellektuaalsust, aga samamoodi arendas seal oma naiste õiguste vastaseid heietusi Tiit Kärner, näiteks. Seal oli ikka sellist konservatiivset seisukohta, teinekord päris palju möllamas. Lauri Vahtre võttis seal sõna, ei, ei saa tõepoolest öelda. Et need oleks seal olnud mingisugune üks värving, sellel asjal, seda kindlasti mitte. Ja ma usun, et ka kui Mihhail Kõlvart või Savisaar või noh, rääkimata Krossist rääkimata oleksid kirjutanud sellise enam-vähem trükikõlbliku loo, ega keegi neile seda tagasi oleks saatnud või keegi ei oleks nii ei öelnud, kui asjal oleks mingisugust jumet olnud, see oleks ka ära avaldatud. Margit Mutso, te olete sirbi toimetuses, eks ju, et Edgar Savisaare artikkel sirbis oleks, oleks läbi läinud. Kui ta midagi öelda oleks olnud kindlasti ja ega need eriarvamused ikka tegelikult sirbi toimkonnas sees, et seal olid aeg-ajalt ikka väga tugevad diskussioonid, mõni hommik, ma ei saanud üldse tööd teha, seepärast et ütleme, emotsioonid keesid üle, nagu nüüd tavatsetakse öelda. Aga see oli kõik tervendav, et see, see oligi ja teinekord ka muutusid arusaamad meil omavahel või noh, meil olid Tarandiga, meil olid linnaplaneerimise teemalised diskussioonid üsna tihedalt ja me võtsime ette ka näiteks selle sõitsime koos tarandi ja ja Piia Ruberiga sõitsime Ida-Virumaale ja vaatasin, mis seal toimub ja, ja pärast kirjutasime päris pikka artiklit sirbis sellest, et selliseid teistsuguseid artikleid sai ka tehtud ja teistsugust leht ja aeg-ajalt me tegime, püüdsime teha toimetusega, et on mingi mingi ühe suurema teema võtta, et sellest kõik kirjutanud. Minule isiklikult see väga meeldis. Et ma tegin nagu pidevalt seda ettepanekut kirjutaks, et kuulame ära siis, et mis teevad kellelegi Lonni. Kui mingi tohutu uuendused, et me võib-olla teeme siin kaks, kolm neli numbrit järjest mingisugust nagu temaatilist arendust ainult. Jaanlaneid temaatilisi arendasime, tegime aga, aga noh, see selgelt iganenud nad seda ei jõua, seepärast, et lihtsalt ühel on uued Ühed, huvitavad teemad teatris on teised, arhitektuuris on mingi planeeringu vastu võetud, mis tingimata oleks vaja nagu millest oleks vaja rääkida või kus on parasjagu just arutelud käimas, et seda tagama, selgitada, et seda iga kord ei õnnestu, aga noh, mis ma olen ka näinud sirbis, et mulle väga oleks meeldinud ja ma püüdsin nagu agiteerida tekiks diskussioonil, et ongi, et et ühe valdkonna sees, et ütleb üks oma arvamused paar korda, seda võib-olla oli, aga asi on selles, et inimesed ei ole kirjutanud inimeste arvajad, aga nad ei ole kirjutajad. Ja sellepärast, et suhteliselt palju näiteks just arhitektuuris oli seda intervjuu vormi. Aga noh, muidugi üks asi, mis meil oli teistmoodi, mida ma just hommikul viskasin uuele sirbile pilgu peale. Meil ei olnud tavaks, et et autor oma asjast räägib oma loomingust, noh, võib-olla laiemalt, eks ole, aga et noh, et tal mingi asi välja tulnud, et ta nüüd sellest, et ütleme, maalikunstnik räägib nüüd oma maalist arhitekt räägib nüüd oma majast. Et selline kuidagi hea tava Et kuna paratamatult kultuurivaldkonnas meil ei ole nii palju väljaanded või nii palju selliseid kanaleid, kus on üleüldse võimalik kunstiteostest raamatutest, filmidest rääkida, paratamatult on see ruum osaliselt ka noh, ütleme selline reklaamiruum või teose tutvustamise ruum. Selles kontekstis tundub mulle tõesti otseselt ebaeetiline kasutada seda vähest ruumi iseendast kirjutamiseks. Sirp võiks veel isegi olla pigem või noh, ta peakski olema selline käsitluste ruum, et ja päevalehtedele jäägu rohkem selline ja tutvustuslik annultatsioonil laadne ja kultuurikajastus. Ma arvan, et sedalaadi leht nagu sirp oligi selles suhtes hea, et Taali pakkus näiteks kirjanikele võimalusi lugeda muusikast lugeda arhitektuurist, nii et nad saavad ka aru, aga et see ei ole neile liiga igav, et selles mõttes suhteliselt ütleme sellisel kõrgtasemel igat laadi haritlaste jaoks ikkagi, et noh, ei, ei hakka see vaimne ratas viskama ka, et ei ole nüüd liiga lihtlausete ja lauselühendite ega mingisugust emotsiooni põhjustatud toetud vaid see pakub sulle midagi. Ja samas sa nagu suudad veel teemat hallata. Sellel on mitmeid inimesi, kes ise ei ole väga aktiivselt kultuuri vallas aktiivsed aga nüüd pärast seda, seda võimupööret nii-öelda kurtnud, et nende käest on justkui nagu lemmik mänguasi ära võetud, et nad tahavad, nad tahtsid lugeda, ühesõnaga inimesed võtsid selle lehe, hoidsid seda nädal aega laual. Kusjuures on ka inimesi, kes tõesti ütlevad, et nad lugesid selle kaanest kaaneni läbi kõik artiklid sõna-sõnalt ja lauselauset. Ja et nad tahavadki sirbist lugeda baltisaksa ajaloost, näiteks. Sellest balti ajaloos teine loen. Mina tean ka inimesi. Kes tegelikult lugesid sirpi juba keele pärast, et et õppida nagu õigekirja, sest mujalt ei õpi ja seal oli tõesti meile väga-väga range keeletoimetaja, kellega aeg-ajalt ikka päris kohe suured sõjad, sellepärast et meilt nõuti seda, et meil oleks kõik, kõik pealkirjad, mis mis on näiteks Su suurt traagikat Tallinn Music Week, et no see eesti keeles on Tallinna muusikanädal, et mikspärast Tallinn Music Week, et ja, ja siis noh siis need pritsid ja muud sellised asjad, et neil on eesti keele, kui öeldakse, inglisekeelne raamatu pealkiri siis eesti keelest tõlgitakse ju eesti keelde ja, ja sellel teemal ei nagu väga suured diskussioonid on mõjutanud, kui oli see suur üritustesarja Nordic luuk. Et kuidas seda siis eesti keelde tõlkida ei saa, sõna-sõnalt sa pead mõtet tõlkima, et jaa, minagi mängin sellega pikka aega vaeva ja ürituse tegijatega kuni rahvusvahelise tasemeni välja. Sai konsulteeritud jaa jaa. Põhjala valgus või mingi noh, täpselt ei mäleta enam, mis mis nimetusega lõpuks sai. Et selles mõttes on õige, et see tegelikult see keel, mis sirbis on, on väga loetav, see vähemalt saad selle sõnaraamatuga hakkama, kui sa, kui sa kõikidest sõnadest aru ei saa. Aga noh, näiteks erinevalt meie oma väljaandes ütleme, maja või kus võib leida selliseid sõnu, mida kõrvaltlugeja ei saa aru, lihtsalt läheb liiga spetsiifil läbi spetsiifilised ja neid ei ole ka sõnaraamatus. Et nad tegelikult neid sõnu ei olegi olemas näiteks nagu eri osad, kas teie teate, mis asjad on eri osad? Tõlgendama. Aga? Teeme nüüd väikese Christoph Willivaldi pausi siin spektrite tantsu näole ja siis tuleme tagasi, lööme juba sirbi lahti ja vaatame, mida siis nüüd sirbis kirjutatakse. Nii oleme tagasi quovaadises ja stuudios on Maarja Kangro, Margit Mutso ja Indrek kohv, räägime loomulikult kultuuriajakirjanduses ja nüüd on meil siis ees uus sirp ja kohe sirbi juhtkirjas siis räägib Kaur Kender peatoimetaja läbikukkumisest on selline väga isiklik ja, ja suhteliselt nagu noh, kuidas öelda. Isegi liigutav lugu või, või, või kuidas? Saan aru, et Maarja on sellega põhjalikult. Kui ma lugesin selle läbi Riiklikus Ruhnu lihtsalt lühidalt ütlen, et ma jõudsin ka tänahommikusele kiiruga läbi lugeda ja kõigepealt juba vaadates fotot, siis lugedes seda teksti, on mul tunne, et Kaur Kender on väga hästi õppinud väga põhjalikult läbi lugenud ja omaks võtnud mingisuguse PR-õpiku. See noh, kõik kõik sellised võtted, mida tuleb kasutada niisuguses olukorras võib-olla maarjasa tahtsid põhjalik No mina seda juhtkirja lugedes ja sinna juurde pandud lapsukestega fotot vaadates. Ja mõtlesin, et miks Kaur Kenderi kandideeri näiteks väljaande pere ja kodutoimetajaks Anne ja Stiili sedalaadi ajakirjad, kindlasti januneksid niisuguse nunnu egotrippi järelenud. Et võib-olla ainult viga, PR-viga ongi see, et see Valeväljaannetel on avaldatud ujunduses nimed. Et jah, et oleksite kusagil naisteajakirjanduse sõi kroonikas, siis ta mõjuks niimoodi väga Nuinult, aga praegu see niisugune märtri mängimine enesekiitus sealjuures siiski ja sisse ja ütleme Milline hea inimene, kes on teinud vigu, kui ta nendest teadlik ja kahetseb nende pärast? Jah, no ja pigem jääb minu jaoks kumama selline hoiak, et mina võin küll läbi kukkuda ja mina olen vigu teinud, aga kurat, mina isegi nende vigade juures on tegelikult ikkagi kõvem mees kui teie selle ja. Mida ta oma jäljendab, rohkem? Läbi selle, et aga minu üritus jääb Nojah, jäämagi üritus. Ütleme, et kui siin inimene juba selle oma peatoimetaja veeru, peatoimetaja kohusetäitja veeru lõpul ütleb, et mul on liiga ükskõik, et midagi kuhugi kallutada, noh siis me näeme, see on isegi nagu, ütleme igatahes väga lapselik, niisugune tiinekalik, Kepoteerimine ja neljakümnendates eluaastates mees, võib-olla oleks võinud sellest faasist üle saada ja noh, kui me siin nüüd loeme selliseid kohti, et ka ma kirjutan ikka, ma võtan ette ikka vaatavad lapsed mulle naeratades otsa ikka patsutab laste ema mulle toetavalt õlale, no kas siis. Kui me nüüd mõtleme selle peale, mis see sirp võiks olla ja mis ta nagu varem üritas olla, siis noh ütleks, et selline emotsioonipõhisuse lokkamine ja suund emotsioonide suunas on ikka märgatav. Ja noh, minu minu jaoks on see kurb tendents Kui nüüd lähtuda sellest, et teine PR trikk, mida, mida Kender kasutas oli see, et kui siis sai teatavaks, et ta nimetatud uueks kohusetäitjaks peatoimetaja kohusetäitjaks, siis ta ütles kohe. Me kõik teame, kõik, kes kultuuri vastu vähegi huvi tunnevad, teavad sirviga halvasti. Et see siin on vaja ja nii nagu ta kirjutab, ka seal, et on vaja ikkagi põhimõtteliselt elupäästvat esmaabi ja seda saab teha ainult sellise põhjalikku revolvrit. Jooni kirjeldab ennast südamekirurgi operatsiooni. Just et kui nüüd vaadata, siis seda noh, mis on see tulemus, vähemalt siis see juhtkiri siis võiks öelda, et operatsioon, kui see tõesti oli vajalik, on igal juhul ebaõnnestunud või on kuidagi nagu Nonii küll, aga mina loodan, et patsient on ikkagi varjusurmas, et arsti vastuvõtt toimub sellest koomast. Noh, siin on muidugi ka keelelisi vigu, ma ei tea, kas siis keeletoimetaja, kes saali ei ole jõudnud, jah, ei. Korrektori ainult rallikülastaja, kes on kõige-kõige tugevam keeletoimetaja, on meil alati olnud kõige kardetuim keeletoimetajad tema haiguslehel. Praegu. Sisepiiri infot ka, et kuidas sirbi õhkkond seal nüüd nädalakene on olnud. Ja mina olen ikka suhelnud, suhelnud vanade kolleegidega, ma kirjeldan kõigepealt, kuidas, kuidas saabus siis toimetaja pärast seda, kui oli peatoimetaja kaadee pärast seda, kui jälle lahti lastud või koondatud neli inimest siis kus siis see nunnusti tänu kirjutav KT pikas nahkmantlis saatjaks mitte kaks ega kolm, vaid kaheksa musta riietatud jüngrit. Need. Siuke välklampide saatel ja saad aru, ehmatus oli päris suur. Keeletoimetajale anti korraldus. Et need meil tulevad keeleuuendused. Et ja ma saan aru, et ja et ja keele õpikuna jagati laiali siis kurvitsa viimane raamat, mida mina ei ole lugenud, ma ei ole ühtegi raamatut lugenud, muidugi. Mina olen seda raamatut lugenud, selle pealkiri on püha ja õudne lõhn ja see on, ma võin öelda, et see on päris huvitav, päris hea raamat, aga seda lugedes ei saanud ma jätta mõtlemata sellele, et tegelikult oleks raamatule olnud vaja keeletoimetajat. Ja ühesõnaga see nüüd sirbi keele õpik ja pärast seda hakkasid ma üldse ei imesta, et keeletoimetaja sattus kiirabiga haiglasse südamega sest et tema, kes ta on tõesti eesti keelest südamega seisja, et ja noh, tegelikult ka kogu selle sirbi kollektiiv on hästi südamega töötav töötajad, et et see ei ole seda tööd tehtud raha pärast, sest et tegelikult see palk oli ikka naeruväärselt väike, nagu kirjutas ka Kaarel Tarand, kui ta otsis uut arhitektuuritoimetajat. Pakume huvitavat põnevat tööd, meeldivat õhkkonda ja naeruväärselt väiksed väikest palka, sest temale erinevalt uuest peatoimetajatest ei lubatud mitte et need palgad tõusevad natukene vahepeal tegelikult tõusid. Et ma päris ei saa öelda, et üldse ei oleks tõusnud kogu selle aja jooksul, mis ma seal olin. Aga, ja see tegelikult see tõsiselt rääkida siis see ütleme kogu see tööõhkkond oli halvatud. Et enamus jäid haigeks ja kusjuures üldse mitte nagu mängult haigeks, vaid täitsa tõsiselt haigeks. Et see oli ikkagi nagu liiga suur, noh kõigest võidi aru saada, et see on rollimäng ja inimene ongi selline. Aga, aga noh, midagi, mis on sinu jaoks nagunii tähtis olnud siin elus ja noh, ma ütleks isegi püha korraga tuleb keegi ja lammutab ja teatab, et see kõik, mis te teinud olete, et see on nagu jamad hakkab vallandama, minema saatma ilmad toodaks üldse otsagi. Et mõnes mõttes ma saan aru sellest, et kui sa tuled ja tahad midagi teha, sa oma meeskonnaga, aga tegelikult ei olnud selleks vaja vallandada või minema saate toimetajad sellepärast et toimetajad teevad tehnilist tööd, et hea küll oleks võinud siis suunata jõuliselt. Nüüd eks ole, selles järgmises numbris tuleb hulk zoomi tegelaste artikleid, lõikekohad, pange need sisse. Et seda oleks võinud teha noh, tehnilised töötajad oleks võinud ju alles jääda. Siin me jõuame selle protsessi mõistusevastase osa juurde, minu arust jah, et seda on juba palju öeldud, et on täiesti absurdne, et ajutisele kohale saabub inimene, kes on küll, olen nõus selle toimetuse juht, aga ta tuleb sinna siiski ainult mõneks kuuks. Sest nii võis arvata, et uus peatoimetaja konkurss toimub siis mõne kuu pärast küll järgmisel aastal, aga siiski noh, et see koht ei ole igavene ja, ja kas tõesti selle aja jooksul on vaja teha selliseid, nii põhjalikke muudatusi läbi rääkimata, ühesõnaga nende inimestega, kes seal on sõnakestki arutamata, vaid juba ette on teada, et tegelikult ma tahaksin, et kõik ära läheksid ja noh, kui raha ei ole, siis olgu siis lepin sellega, et mõned jäävad alles. Et selline lähenemine minu arust absoluutselt vastuvõetamatu ja täiesti absurdne, ma ei saa sellest aru. See on jah, kuigi ma arvan, et seaduse mõttes on see KT õiguste ja ütleme kaate õiguste küsimus, selline hall tsoon, karta võib, et siin nagu väga millestki kinni haarata ei ole. Aga noh, eks ole, ja kõige totram on minu meelest see, et et see noorte ja soomlaste või nende seas on ka enam mitte nii noori inimesi, et nemad sattusid nüüd niisuguste poliitiliste manöövrite realistiks ripats tankistid, eks, ja et nad on, on püüdnud sõdida veel selliste ja parteiliinis ja ilmselgelt partegija liinist suunatud mahinatsioonide eest. Aga teisest küljest peab jälle ütlema, et tõepoolest see ikkagi on lõppkokkuvõttes või võiks ikkagi lõppkokkuvõttes eesti kultuurile kasuks tulla. Sest nüüd nagu ühe haiguspuhang, kuna me saime aru, kuidas tuleb näiteks nende riiklike siht asutuste nõukogude määramised ümber muuta, et kui liiga palju on sellist suverääni voliministril selle asja juures, et kui on hea suverään, eks ole, siis me ei saagi teada, et asi peaks olema teise struktuuriga. Siin on väga oluline küsimus praegu, mida Maarja Kangro puudutas, tähendab eelkõige riiklike sihtasutuste temaatika tulemegi nüüd siia sellesse poliit sfääri, mis on kogu selle asja keskmes. Terve nädal aega on siis olnud sellist tõelist poliitilist kriisi Eesti vabariigis ja selle tulemusel siis kultuuriminister Rein Lang ka eile astus tagasi. Ise. Ja lubas kirgliku kõne pidanud hästi tore muide remargi ütlen siia juurde, et tore, kuidas selline hästi emotsionaalne sõnavara on hakanud vohama kogu selle skandaali juures, et on mingisugused särasilmad kired siis teiselt poolt jälle süsteerija ving. Nende kirglike loomeliitude etteastetest nagu seda, seda emotsiooni oluliselt vähem kui ministri poolt, et kui kogu aeg räägitakse, et emotsioonid keesid üle, emotsioonid möllavad, siis noh, kui me istusime seal ministri juures, siis tegelikult oli see väga hillitsetud, aga viisakas, kuulati ära, see juba seitsmes kord läbi käidud teema väga viisakalt keegi ei karjunud vahele, et aitab mölast, et noh, selles mõttes kõik oli väga viisakas. Ma tahaksin tuua siia võib-olla ühe väikese momendi, mis, mis tundub tundub, et vaadates seda sündmuste käiku on, on nagu Indrekov siin ütles nii-öelda mõistusevastane, et ütleme niimoodi, et noh, et keegi teist oleks kultuuriminister ja tema eesmärk, mis on tema eesmärk, tema eesmärk suhteliselt ideoloogiliselt tõrges kultuuri lehekene saada enda parteilise käsuliini alla. Nii, kuidas me seda eesmärki tahan saavutada? Ma saavutan selle eesmärgi niimoodi, et ma võtan Kaur Kenderi, sa ummi, poisid pikkades nahkmantlites lasen lahti Strandbergi, lasen lahti Tederi ja kõige tagatipuks veel Doris Kareva ja siis ma loodan, et kogu asi põhimõtteliselt kukub ära kahe päevaga. Kas see on mõistlik käitumine, kas tähendab, ütleme nii, et kui keegi teist oleks kultuuriminister teeks sellise lükke, tähendab, kas, kas see on normaalne käitumine? Ma, ma, ma suudaks juba praegu mõelda välja, kui ma oleks nii-öelda kultuuriminister. Võima arenema asjade arengu käigus. Üks nendest, muuseas on just nimelt sihtasutuse nõukokku oma jopede panemine ja seal vaikselt niimoodi tööd. Ütleme niimoodi see muidugi ka oli, eks ole, selles sihtasutuse kultuurileht nõukogus ikkagi oli, oli asjade seis väga erakondlikult kallutatud, seal oli kaks reformierakondlast ja siis otseselt ministri alluvusest. Aga mis mulle tundub, on see, et see vahend selleks eesmärgiks on lihtsalt niivõrd niivõrd absurdne selles mõttes, et, et noh, et samamoodi ma võin minna leegiheitjaga kärbesta No täpselt teada seda, ma tahtsin ka öelda, et minu meelest no ma nüüd spekuleerin, aga see on selline õlletagune ja spinn, et siin ei ole mingisugune rafineeritud ja järelemõtlik spinn doktor või poliittehnoloog olnud mängus, vaid see kõlab umbes niimoodi, et poisid tegid õllelaua taga niisugust pulli, hakkasid mõtlema, et aga võtaks, paneks sellele sirbile ka käpa peale. Aa, mul ei ole mingisuguseid tõendeid selle kohta, et see nii oli. Aga kui ma niimoodi inimeste psühholoog maagiale mõeldes püüan seda asja enda jaoks rekonstrueerida, siis mul on siin selline tunne, et see ei olnud, et niisugune väga peenekoelise mõtlemisega poliittehnoloog, kes ilmselt oleks selle asja tõepoolest teisiti lahendanud. Ta ei oleks lubanud selle asja juures tekkida niisugust skandaali. Ta oleks olnud kavalam, pannud sinna pukki mõne partei truu, ent ütleme siis kultuurirahva ja üldsuse silmis kompetentse ema inimese. Selles mõttes läks väga hästi, et see tundub, et see kulges niimoodi läbimõtlematult. See ajas kultuurirahva suhteliselt ruttu tagajalgadele ja nagu näha, siis sellel ägeda reaktsioonile on juba olnud teatav mõju. Loodetavasti see protsess jätkub nii-öelda meile soodsas soodsas liinis. Et ma loodan ka seda, et nende sihtasutuste nõukogud ei määramise kord, nüüd muudetakse ümber, et saab olema rohkem loomeliitude esindajaid seal, et see, see ei ole tõesti ainult see sihtasutus, skulptuurid. Vaid see on laiem probleem, seda kurdetakse igalt poolt ja see on nagu tegelikult see, mis see sirp oli nagu kontsentreeritud kõik sellest, mis tegelikult kultuuri valdkonnas toimub praegu ja ja mida loomeliidud ja kardavad, mis tegelikult sundiski kokku tulema ei olnud ainult see sirp, vaid see, mis toimub laiemalt, see, kuidas igale poole nõukogudesse sokutatakse oma neid usaldusisikuid. Kuidas see poliitika vaikselt imbub igale poole ja kui me mõtleme, kuidas poliitika tegemine käib. Meil on tagatubade poliitika, et need otsustatakse ära kusagil, ükskõik kes seal praeguse sirbi taga olid, aga põhimõtteliselt see niimoodi käib ja ma ei arva, et see väga vale, keegi tagatoas peab arutamagi neid asju. Aga need edasi ei tulda mitte rahva ette sellega, et meil on need siuksed mõtted, vaid minnakse vaikselt, hakatakse siis imbuma ja suruma läbi oma mõtteid. Milline on, on tegelikult äärmiselt äärmiselt lihtne protsess, et on vaja lihtsalt saada nõukokku Kuu oma poliitmingisugune, jope või mitu ja nõukogu juhib või siis tegelikult annab korraldused juhtkonnale, juhtkond annab korraldused edasi juba konkreetsele sfäärile, et seal on väga lihtne nagu skeem, kuidas sihtasutuste seaduse lubab seda ja, ja, ja praegu esiteks tundub, et kultuurivallas tegelikult see siht, asutustamine toimub ja, ja selle selle, selle eesmärgiks on just nimelt parteilise käsuliini jõudmine nõukogu juhatuse kaudu siis eelkõige kultuuri tegemisse. Või sind, mulle muret, mis mulle siin muret teeb, on, et sa selline jõuline ja partei käsuliini kaudu mõjutamine. Esiteks ei piirdu absoluutselt mitte kultuurivaldkonnaga, sest kui me mõtleme selle peale, kuidas mõni aeg tagasi nimetati ametisse näiteks Eesti raudtee uus juht või politsei ja piirivalveameti uus juht, siis tegelikult seal rakendati samasugust strateegiat, mida üritati hakata rakendama sihtasutuse kultuurileht põhikirja muudatustega, et oleks võimalik teha konkursi ebaõnnestumise korral suunatud pakkumine. Ja jah, sellised võimalused. Millele Kenderile kuulutada, ühesõnaga, teha konkus, kuulutada see ebaõnnestunuks ja teha järgmisele Kenderile, pakkuda. Et põhikirja muutmise õigus on asutajaõigusi teostavale kultuuriministeeriumil, kes siis praktikas on tegelikult ja kultuuriminister meil ja mõnes mõttes on, on tõesti hea, et see asi läks nüüd niisuguse ekstreemum ini, et ühesõnaga see see mädapaise lõhkes ja nüüd sa on ja siin on saanud väga aktuaalseks seed, tuleb teha niisuguseid struktuursed muudatused, et andagi kohe algusest peale meile suurem otsustusõigus, et mõne niisuguse pehmema suverääni puhul, eks ole, või või kultuuriministeeriumi puhul, keda näiteks tema kantsler ära puhverdab, võib olla protsessid oleksid niimoodi pikaajalisemalt veel edasi vindunud, aga nüüd see asi tuli kõik avalikuks ja nüüd toimub mõnes mõttes selline noh ütleme restruktureerib revolutsioon, loodetavasti. Mis üks asi, mis mind kohutavalt hirmutav ja see on see hirm skulptuuri, inimeste hirm, sest et väga paljud ka need kultuuriinimestel töökohti palju ei ole ja nad on suures osas seotud just nimelt riigi finantseeritava asutustega ja kui vaatan, et kui paljud Vaikesid, kas praeguses protsessis, kui palju te kõrvaltvaatajaks ja, ja kui ma meenutan näiteks millest ma kirjutasin Päevalehes ka kunstiakadeemia juhtumit, et kuidas ilmselgelt tehakse akadeemiale üle kohut, kuidas on, kui on sul, eks ole? Riigi kinnisvara aktsiaselts lammutab maha terve suure hoone kesklinnas, sellepärast rahandusministeeriumile teha uus, praktiliselt samasugune hoone, aga, aga et noh, see on parem, see on energiasäästlikum, see on parema funktsionaalsusega samal ajal seal on kunstiakadeemial olemas tühi krunt, kus on kehtiv detailplaneering, kõik kohtuprotsessid on, proua palm on kaotanud siiamaani ja, ja nüüd korraga tuleb ülevalt poolt käsk, et selle koha peal, et te ei saa raha siia ehitada ei saa, aga me anname kohe teile raha, et ostke ära see kalamajas vanad majad näidatakse televisioonis seda ilusat muinsuskaitsealust hoonet. Tegelikult enamik sellest, et kaks kolmandikku vähemalt kui, kui mitte rohkem on ju vanu, nõukaaegseid, tööstushooneid ja nüüd hakatakse sellesse suruma siis kunstiakadeemiat ja seda renoveerima järsku on nagu järsku nagu see kõige parem variant mikspärast ja miks kõik vaikivad, miks ei räägi keegi kunstiakadeemias sellest, miks nad ei ütle kõva häälega, et see on jama seepärast, et nad kardavad. Tõsiselt, noh, me kutsusime kunstiakadeemia esindajad, kutsusime arhitekt kliitud, palun rääkige, mis toimub. Ja siis sealt tuleb sihukene. Kuidas ma ütlen koera niuksumine, palun ärge rääkige, palun ärge. Lõpuks ometi see võimalus, et me, me saame rahulikult töötaja, me saaksime kunsti teha. Me saaksime õpetada. Jätke meile võimalus, palun. Ehk suhtlusstiil, et nii nagu Toomas Väljataga olevat süüdlaslikult maha vaadanud ja pisut noogutanud, kui Tarmo Teder küsis, et ütle, kas sind mõjutati poliitiliselt Juriidilise tõendid, aga ma loodan, et ma küsin, et kunagi me kõike seda loeme veel. Me elame, et kus, kus ei tohi nagu loomulikult president võttis lõpuks sõna on see, et meil ei ole, et kedagi ei ole, suu koristatud, kõik võivad vabalt ja loomulikult meil on, seda ei saagi enam teha, meil on Facebooki ja Twitterit ja muud sidekanalid kõik olemas ja need on veel vabalt kättesaadavad aga inimesed ei julge seda teha. Seepärast, et kõik kardavad oma Millise hinnaga ja küsimus ei olnud? Loomevabaduse kadumises vaid jõu rakendamises ju praegu sõna ja muidugi ka selles, eks ole. Aga siin näiteks Rannamäe vabariigi kodanikes esitas konkreetse küsimuse seal sinijärvele ja paljudele teistele kaladele, et, et noh, et tundub, et kultuuriinimesed ikkagi hakkavad reageerima, et kultuuriinimesed on just nimelt reaktiivsed pigem nagu sellistele poliitilistele protsessidele nad ei ole, nad ei ole aktiivsed selle, selle sõna otseses mõttes, et, et mida peaks tegema, kas kultuuriinimene peaks nagu, nagu, nagu minema hõivama poliitik kas rohkem või et juha juhatada neid protsesse sealt kuidagi seest ka, eks ju. Mina arvan, et kultuuriinimeste ja poliitiline eesmärk ongi selline konstruktiivne töö tegelikult, sest kui nad politiseeruksid, eks ole mingisuguste väga kindlate maailmavaadete põhjal, siis see oleks lihtsalt üks järjekordne niisugune parteiline poliitiline maailmavaateline platvorm. Nii olema ja loomulikult, aga see, nagu me oleme näinud et. Teisest küljest on see muidugi nii olnud, nagu me kõik siin eetriväliselt varem rääkisime, et kui palju see sirbi skandaal on meie endi tööajast neelanud. Et iseenesest oleksid võinud olla nii, et me oleksime oma erialaste asjadega kõik need tunnid tegelenud. Aktiivne sekkumine poliitikasse nõuab aega ja energiat. Kultuuriinimene peab tegema kultuuri. Ta ei saa olla ainult tegija. Seda kindlasti head külalised, natukene veel juhtnööre nüüd siis mida peaks tegema nüüd selles olukorras, Rein Randver, Rein Lang ilmselt istub, astub tagasi ja, ja, ja, ja mis siis toimub, tähendab mida nüüd selle sirviga peaks ette võtma? No lubati korraldada ju peatselt uus peatoimetaja. Korja kahjuks veel, mis on, sellelt tuleb ära oodata, järgmine koosolek, minu arust ei ole vaja oodata järgmist korralist nõukogu koosolekut, vaid selle konkursi võiks välja kuulutada. Aga ma arvan, et enne seda tuleks välja vahetada nõukogu. Ja loomulikult ja see see on, eks ole, kõige olulisem selline. Tuure muudatus, mille peaks nüüd tegema ja kohe varsti vist läheb ka sihtasutus kultuurilehe peatoimetajat avaldus veel mitte tagasi astunud ministrile selle põhikirja muudatuste tegemise osasid antaks seal loomeliitudele suurem otsustusõigus, nii et noh, need konkreetsed muudatused, konkreetsed sammud on juba teoksil. Suurepärane, ma tänan teid siia, klassikaraadio stuudiosse tulemast, kirjanikud Indrek Koff, Maarja Kangro ja arhitekt Margit Mutso, meie aeg hakkab tõepoolest läbi saama. Tänasest quo vaadises? Rääkisime siis, kuhu läheb Eesti ajakirjandus. Tänan kuulamast.