Teadis, milles küsime, kuhu on teel meie kultuur tervikuna jagas kõrgkultuuril on enam kohta meie kultuuripoliitikas mis on üleüldse kõrgkultuure ja kas see mõiste on hakanud devalveeruma ja murenema laiema kultuurikäsitluse kontekstis. Kuidas aga kõige sellega on seotud ajakirjanik, muusika edasine saatus nendele põletavatele küsimustele on klassikaraadiomikrofonid, et vastust otsima saabunud pianist ja muusikateadlane Vardo Rumessen ning ajakirja muusika peatoimetaja iija Remmel. Tervist. Tere. Tere, härra Vardo Rumessen, Te olete kirjutanud järgmist. Kui lubate, siis tsiteerin teid. Kui arutleda teemal, mis on kõrgkultuur, siis on minu arvates põhiküsimuseks see, mida üldse mõistetakse kultuuri all. Mis on kõrgkultuur ja mis mitte. Kuidas selgitada seda Eesti poliitikutele ja ametnikele, kes leiavad, et mingid kultuuripolegi olemas ja kõik, millega inimesed tegelevad, on kultuur? Nende küsimuste algpõhjusena näen ma mõistet loomist ja nende devalveerumisest. Selle tõttu ei suuda paljud inimesed enam mõista, mis on kultuur, mis on muusika, mis on perekond ja rahvusriik, mis on eetika ja moraal, mis on ausus, mis on armastus ja nii edasi. Tundub olevat et see teema on spetsiifilisest muusikateemast palju laiem ja tundub, et see teema ulatub välja nii-öelda inimkult tuuri kui sellise süvavetesse. Miks teie arvates on kõrgkultuuri määratlus ähmastunud? Kõigepealt peaks siis rääkima sellest et minu isikliku arvamuse koha pealt meie valitsusel puudub pealisülesanne, mille nimel me tegutseme. Meie riigi ja rahvuse olemasolu peamine eesmärk tegutsetakse põhiliselt ainult majanduskasvu saavutamise nimel mille eesmärk majandusliku heaolu saavutamine. Aga tegelikult kui mõelda, see on ju ainult vahend millegi tähtsama ja olulisema saavutamiseks. Ja minu sisemise veendumuse järgi just see ongi kultuur. Kahjuks seda ei mõisteta, ei taheta tunnistada et tegelikult see võiks olla üldse veel ainukene vahend, et aidata meid kõigist hädadest üle saamisel ja meie olemasolu õigustamisel muutuvas Euroopas. Ja minu arvates peaks iga rahvuse kõrgemaks eesmärgiks olema kultuuriline eneseteostus. See eeldab kogur rahvajõupingutusi ja kõige võimekamate ja kõige andekamad inimeste väljaselgitamist ja seejärel nende haridustee, nende loometegevuse toetamist. Need inimesed moodustavad kultuurilise püramiidi ja sinna tippu ei saa kuuluda ju kogu rahvas, kes ei ole võimeline ega suuteline sellist taset saavutama. Sellepärast ei ole ka õige lähtuda Nende inimeste maitsest, arusaamisest ja seisukohtadest kes ei ole võimelised mõistma kõrgkultuuri olemust, selle tähtsust. Ja siis tekib küsimus, et mis asi see kultuur laiemas mõttes on? Vaat tahakski võib-olla kaasristlejatelt küsida teie nägemust, et mis asi on kultuur? Provoia Rämmel. Kultuuridefinitsioone on tohutult palju ja natuke nad erinevad ka ja kui refinitsioonid igaüks, kes tahab, leiab nad üles, kas eesti keeles, kas võõrkeeles neid on ääretult palju. Aga noh, võib-olla siis võiks öelda üks definitsioonides on selline kultuur, laiemas mõistes on siis kõik see, mida loob inimene. Aga kõrgkultuur ei ole see kõik, mida loob inimene, ütleme niimoodi, see on nagu selekteeritud osa sellest. See on miski, mis on seotud vaimse poolega. Ja nagu Hardo siin just ütles temas on teatud helid kaasus, sest et noh, loomulikult kõik saavad kooliharidust, kõigil on, kõigil on huvid. Muidugi ei tohi kõrgkultuur võib-olla olla ka nii. Ma arvan, et ta on oma nii-öelda elevandiluutornis, aga seda ta eestis sa oled, 100 protsenti kindlasti ei ole. Ja ma tahaks siia juurde veel lisada, noh, see võib-olla ei ole vastus küsimusele otseselt, mis on kultuur, aga ma tahaks seda rõhutada, et väikesel riigil nagu Eesti eriti väike riik identifitseerib ennast tugevamalt kultuuri kaudu kui võib-olla sellised suured suure rahvaarvuga suure pindalaga riigid. Ja kui nüüd mõelda läbi aegade läbi sajandite kuidas on üldse Eesti riik riigina võinud püsima jääda või tekkida, see on olnud ainult läbi kultuuri alates rahvuslikust ärkamisajast 19. sajandil edasi minnes 20.-sse sajandisse nõukogude ajal, eks ole, eesti rahvus eestlane püsis ju tegelikult üleval tänu sellele tugevusele kultuuris. Ja praegu, kui on, siis meil olnud noh, natuke rohkem kui 20 aastat jälle oma riiki. Ei ole kahtlust, et me püsime riigi ja rahvusena ainult väga suurel määral tänu oma kultuurile, meie püsirahvuse ja riigina tänu oma fantastilise majandusele või tänu oma erakordsele tootmisega ja meil ei ole siin ressursse ka võimalusi selleks. Ja riik peaks seda mõistma. Härra Ward, Hormesseni käsitlus kõrgkultuurist on kahtlemata aristokraatlik, võiks öelda kõrgkultuuri nii-öelda loomeinimeste hulka kuuluvad need, kes on pühendunud sellele. Jah, tähendab nüüd selleks, et määratleda täpsemalt, mis asi see kõrgkultuur on? Arvates oleks väga oluline määratleda ka see, mis ei ole üldse kultuur. Ja paraku siin on päris suured käärid ühiskonna ja professionaalsete muusikute vahel. Ma räägin siin rohkem nagu isiklikke arusaamisi just eelkõige seoses muusikaga. Ja minu käsitluses ma ei, ma ei saa olla nõus kultuuriminister Langiga, kes ütleb, et tema näeb kõike kultuurina, see söögikultuuri ja kohvikukultuur ja ja inimese tegevus, et see, see kõik on ka kultuur, tema tõekspidamised ja nii edasi. Ma nimetatakse ette, et see on hämamine. Selleks et me saaksime üksteisest üldse aru ja rääkida omavahel kultuuriteemadel tuleks väga täpselt määratleda, mis siis on kultuur ja mis asi on antikultuur see tähendab antikultuur selles mõttes, mis tegutseb selle kultuurilise eesmärgi saavutamise vastu. See, mis vähendab selle osatähtsust võiks ütelda isegi, mis hävitab selle pikemas perspektiivis. Reeglina ongi siis tulemus nüüd selline, et kui mina määratlen kultuuri eelkõige kui loomingut nagu k iija ütles, et see on looming siis ma lisaksin siia juurde, et see on looming kunstipärases vormis. Ja selle eesmärgiks on väljendada neid vaimseid püüdlusi mida on ühel üksikisikul rahvusel ühiskonnal laiemas mõttes et pakkuda esteetilist naudingut. See omakorda lähtub nihukesest filosoofilisest arusaamast et maailm ei koosne mitte ainult mateeriast. Ja inimesed ja kogu kosmos koosneb tegelikult kahest poolusest. Ükson, materialistlik, teine on, ütleme see idealistlik, kust filosoofiast tuginev tulenev vaimne pool. Nüüd muusika on selleks üks kõige Nautinud tulemusrikkamaid vahendeid et püüelda sinna selle vaimse tasandi poole. Ma ei saa mööda minna siin Beethoveni ütlusest kui ta ütleb, et muusika on kõrgeim ilmutus kui kogu tarkus ja filosoofia. Meie kultuuriministeerium arvab kahjuks vastupidi. Et me peame eelkõige lähtuma arvudest nii nagu ütles prantsuse tuntud filosoof, on arvud ja kvantiteet peab määrama kvaliteedi, õigemini tähendab meie ühiskonnas. Ja vaadake, siin on nüüd probleem see lõhe, mis tekibki siis ütleme, professionaalsete no mitte ainult muusikute kirjanikke, kunstnikke, arhitektide, režissööride, lavastajate, näitlejate ja Kultuuriministeeriumi ja valitsuse, ametnike ja poliitikute vahel. Poliitikute jaoks kultuur on nüüd eriti kõrgkultuur, on midagi kõrval seisvat vähetähtsat väheolulist kuna ta toob sisse väga vähe valijate hääli. Ja ta nõuab väga suuri rahasid. Ja nende huvides on eelkõige siis toetada nagu üks Reformierakonna kult ministrid mulle juba aastaid palju aastaid tagasi ütles eelarve arutlusel me toetame seda kultuuri, mis ennast ise ära tasub. Tähendab, tekibki küsimus, et mis, kes toetab siis seda kultuuri, mis ei tasu ennast ära. Ja Mul on selle kohta väga hulgaliselt näiteid. Hiljutigi olin Rein Langi juures, kus oli nii kantsler, asekantsler, muusikanõunik kuus, ja ma kurtsin seda, et lihtsalt ei ole võimalik Eestis anda välja väga olusid, olulisi rahvuskultuurilisi teoseid sest need toovad kahjumit. Ja Mulle vastas muusikanõunik, et jah, see olukord ongi normaalne. Teie peate ise võtma majandusliku riski, mis majandusliku riskima. Et kui ma annan välja seal Tobiase või kellegi teise eesti klassiku teoseid või raamatuid kus ütleme, kui palju inimesi ostab mingi helipartituuri kuus raamatukogud juurde 10 eksemplari. Mis majanduslikku riski ma saan endale võtta, lõppes see asi sellega, et ma pidin võtma omast taskust 500 eurot. Jälle panin selle Aivar Mäe laua peale, et ma toetan sellega Estonia juubelit, kuna ministeeriumi ja riik ei leidnud vahendeid selle trükikoja arve kinnimaksmiseks. Tähendab, siin on see lõhe selles rahvuskultuurilises mõtlemises. Ma rõhutan seda vajadust rahvuskultuurilise mõtlemise järgi. Ja lubate mul, ma tsiteerin Tubinalt, kes ütleb niimoodi ühes oma kirjas Endel Kalamine. Ilma usuta oma kultuuri jõusse kaob ja hävib, igasugune rahvas olgu võõral või omal maal. Ning kui seda usku nii väga ei püüta Halles hoida Nende inimeste poolt, kes peavad ennast ära valitud, eks rahva õiguste nimel rääkima siis seda me oleme kõik näinud. Üks poliitiline propaganda käib kogu aeg ja kõiksugukulude küsimused lahendatakse üsna ladusalt ära. Kuid kultuuriküsimustes ollakse enamasti vait. Lastakse igalühel enesel viljeleda nii palju, kui keegi seda ise tahab. Jah, eks neid aega on igasuguseid olnud ja peab ütlema, et väga palju sarnast on kõigis nendes aegades. Sest mäletan, et ajakirjas muusika ilmus mõni aeg tagasi üks artikkel mis käsitles siis muusikalehes ilmunud siis eestiaegne muusikaväljaanne muusikaleht seal ilmunud, siis materjale ja, ja kirju oli seal ka ja ja siis samasugune probleem. Kultuurkapital ei anna raha, ei toeta selliseid helitaarsemaid üritusi, et orkestrit ei, liikmete arvu tuleb vähendada, kõiki neid samu probleeme teeme, võis juba lugeda kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, nii et läbi aegade need probleemid on olnud üleval. Ja praegu niisamuti. Aga nojah, mis ma tahtsin öelda veel selle kohta, kus Vardo mainis, et arvatakse, et kultuuril on nagu vähe jõudu ja vähe vähe sõna kaasa rääkida ja ja mis toetust sealt saab, et tegelikult praegu abiga juhtunu on näide sellest, kui palju jõudu siiski kultuurile kultuurirahval on. Sest see, mis toimus, oli ju tegelikult noh, ma ütleks, tugev vaimne jõud mingi teatud määral vägivalla vastu ja see toimis võrdlemisi kiiresti, meenutame kõiki neid sündmusi, mis, mis olid eelmisena. Poolteist nädalat enam-vähem läks aega selleks, et kultuuriminister tagasi astuks, vähemalt teataks oma tagasiastumiseks. Ta on praegu nii-öelda tagasiastumise protsessis olev minister. Veel lõplikku tagasiastumist ei ole toimunud. Jaa, sirbis samuti, eks ole, noh jaga tuli see skandaal, see Andres Aule vastulause ja Kaur Kender pidanud seal kauem vastu või siis natukene peale nädala. Vot see sirbi probleem on tegelikult ainult minu meelest jäämäe veepealne osa. Ja ei ole üldse selge, mida lõpuks otsustab peaminister, kellel on õigus rahuldada kultuuriministri tagasiastumispalve või mitte. Ja öelda, et uus konkurss on sirbis välja kuulutatud sirbi probleem on sellega lahendatud, lahendagi ise tema ei näe põhjust kultuuriministri tagasiastumisavaldust kinnitada. Ma kujutaks ette, et see oleks äärmiselt lühinägelik otsus, mida Reformierakond saab üldse teha, mina ei räägi siin kui Isamaaliidu liige, mina räägin kui pianist kui muusik. Jaa, jaa, ja ma räägin oma kogemuste, naera najal seda. Et need protsessid on toimunud juba mõnda aega. Ja on olnud reformierakonnas väga häid ministreid, kes ei ole sugugi olnud otseselt ei muusikud ega, ega ka noh, üldse mingi kunstivaldkonna esindajad. Ma nimetan eelkõige siin praegu Urmas Paeti. Ma nimetan Margus Allikmaa kes võiksid olla suurepärased ministrikandidaadid kultuuriministri kohal, kuna nad mõlemat valdkonda nad on olnud, seal, nad tunnevad inimesi, nad teavad, mis neid ees ootab ja see on väga suur pluss. Ja ma olen kindel, et just tänu Nende inimeste kaasabile võiks ka Reformierakond oma madalat positsiooni veidi nagu parandada. Nüüd, mis puudutab seda iial sinu ütelusest. Et noh, mis sirbis toimus. Et see oli nagu kunstirahva suur võit. See protsess algas varem juba. Ja üks kõige suuremaid skandaale, mis sellega ka oli seotud, oli Tubina festivali lõpetamine millel olid selgelt rahvuskultuurilised eesmärgid. Hetkega minister palmaru Keskerakonnast pühkis selle kõik minema, lõpetas selle tegevuse Vassis ja valetas ajakirjanduses täpselt samuti. Ja selle asemele ei ole suudetud praeguseni luua mitte ühtegi suuremat tõsiseltvõetavat muusika festivali tol ajal üritusega muusikanõukogu lõpetada Tubina kogutud teoste väljaandmist sellega, et tegi ministeeriumile ettepaneku kõik need rahad, mis on kogutud teoste trükkimiseks planeeritud. Et need kanda üle muusikanõukogule. Muusikanõukogu olukord on praeguseks kujunenud selliseks, et see organisatsioon, mis peaks olema tegelikult muusikute esindusorganisatsioon kõigi muusikute esindusorganisatsioon on stagneerunud ja võtame sirbi skandaali. Võtame kõige selle, mis praegu toimub ajakirja muusika ümber. Võtame sihtasutuste loomise, Eesti kontserdi ja, ja ERSO muutmise sihtasutusteks, milles ma näen väga suur juhti ei ole muusikanõukogu pidanud vajalikuks oma seisukohta avalikkuses esitada aidanud kaasa ka diskussiooni tekkimisele muusikaküsimustes. Samas muusikud on ise, ma tean oma kontaktidest väga paljud mures selle pärast, mis üldse toimub, see allasurumine, see, see tingib paljude inimeste südames teatud depressiivse tunde. See on lootusetuse tunne. Ja kui me näeme, et igalpoolse umbrohi kipub tapma nagu kultuurtaime siis ma saan ainult ütelda, et meie ei saa ehitada kirikusse kõrtsi või teha kirikust kõrtsi. Aga just see protsess praegu toimub ja see on üldisem. See on kunstilise taseme madaldamine igal pool ajalehtedes Posti, kes siis Päevalehes see taheti teha sirbis toimunud meedias, see on toimunud klassikaraadios kus eesti muusika klassikaliselt teosed leiavad üha vähem ja vähem kogu aeg esitamist eesti interpreetide esinemisi. Praktiliselt peaaegu üldse ei ole, ma mõtlen fondivõtteid ja plaadi Teid, ma räägin oma kogemustest. Minul on ilmunud 25 heliplaati, mitte ühte nendest ei ole ma kuulnud, et sellest oleks ka klassikaraadios tutvustust mingisugust raadiost ja sedasama räägivad mulle teised interpreedid. Seesama asi toimub kontserttegevuses festivalidest, see on üldisem tendents, kus püütakse kunstilise taseme arvel see madaldades seda arvestada rohkem selle laia rahvamassi arvamust, kellel puudub eriala tollane arusaamine ja kellel puudub üldse rahvuskultuuriline mõtlemine. Ja siis ei ole imestada, et tekivad sellised konfliktid. Ja viimaseks näiteks siin on eilne valitsuse otsus muuta Eesti Kontsert ja ERSO sihtasutusteks millest ma tahaksin edaspidi rääkida. Aga tuleme veel, võib-olla selle esimese teema juurde hetkeks tagasi ja, ja mõelgem ja defineerigem natukene seda kõrgkultuuri mõistet. Me oleme siin rääkinud sellest, kuidas jah, teatavas mõttes skulptuur on kogu inimese tegevusvaldkond, me oleme kõik kultuuriautorid teatavas mõttes. Kõrgkultuur eristub sellest ja kui nüüd niimoodi paari sõnaga või paari lausega kuidagi kokku võtta, millega kõrgkultuuri tervikkultuurist või siis nii-öelda inimtegevuse sfäärist eristub, siis mida selle koha pealt võiks ütelda? Ma tean, et Vardo Rumessen viitab siin Renee kroonile ja, ja ka plaatonile ja need filosoofid, mõtlejad loomulikult räägivad sellest, et kõrgkultuur või kultuur tervikuna peab silmas pidama mingisugust ideaali ja ideaal peab kajastama. See ideaal peab kajastama reaalset hüve, mille poole iga kultuur peab püüdlema. Nüüd, kas see võikski olla mingisugune eristus printsiip? Tavalise nii-öelda üldkultuuri yht inimtegevuse sfääri ja kõrgkultuuri vahel? Ja ma arvan, et nii see just on nagu praegu öeldud. Ja kui nüüd kõrgkultuuri teemat tegelikult käsitleti seesama Eesti muusikanõukogu aastaks koosolekul, mis toimus juunikuus ja seal oli ka siis selline, seal oli palju teemasid, käsitleme muuhulgas ka see, et on tulekul need sihtasutused nii Eesti kontserdil kui ERSO, siis nad veel ei olnud käes, kuid juba oli plaani võetud. Ja siis üks teemadest oli ka siis seal, mis on kõrgkultuur ja selle eest rääkisid siis kohal olnud audit, uurimine, sealhulgas olid ka ministeeriumi esindajad. Siis rääkisid kaks inimeste, Andrus Kallastu ja Saale kareda. Need materjalid on tegelikult ka igal pool netis saadaval, et mitte seda muidugi võiks üle vaadata, aga kui kõrgkultuurist nagu kiirkorras rääkida, et kõik see, mis sa ütlesid, see peab paika, aga noh, niimoodi kiirdefinitsioon et kõrkult suuri tunnusjooned on siis kõigepealt elitaarsus, süvenemine, professionaalsus, mitte kommertsiaalsus. Täiuslikkus ja lihvitus, õpetatus. Mitte kollatsiaalses, ütlesin kosmopoliit sus ka teatud määral. Ma peatuks korra selle juures, sest Eesti kontekstis on see kosmopoliitse ääretult oluline. Jälle, kuna me oleme väike maa, väike rahvas. Mõelgem korraks sellele kui palju on kultuurivallas paistnud välja Eestist noh, ikkagi väga hiilgavaid, väga suurepäraseid tulemusi, mõelgem, kas meil tootmise ja majanduse vallas on maailmale olnud pakkuda nii silmapaistvaid Tulemusi aga Vardo Rumessen veel kommentaar selle kõrgkultuuri ja nii-öelda kui ja kultuuri kui inimtegevuse sfääri eristamiseks. Mõningaid. Teeriumid minu arvates, kui tulla nüüd tagasi jälle kahjuks selle sirbi skandaali juurde siis on see tõestuseks sellest, et vähemalt paarikümne vastujooksul on jäetud tegemata väga oluline töö noorte inimeste rahvuskultuuriliselt kasvatamisel. Kui olin veel riigikogus, siis oli meil ükskord koosolekul ka juttu sellest, et meil oleks vaja suurendada rahvuslikku propagandat. Meil oleks vaja, saab luua. Samuti nagu oli enne neljakümnendat aastat organisatsioon mis tegeleb kaitseliidu, mis tegeleb rahvusliku kasvatuse küsimustega mis tegeleb kodutütarde ja Skyttide ja, ja skautide, vabandust, skautide ja kõigi nendega ja kaar rahvuskultuurilise propagandaga. See eeldab teatud tutvustamist, ütleme, reklaami meie keeles. Nüüd kõigi nende nähtuste võtmeküsimus, millest IIA Remmel praegu rääkis on selles, et meil räägitakse suuri sõnu hariduse väärtustamisest. Aga see, andke andeks, see on ju täielik jama. Vaatame, mis toimub muusika valdkonnas. Siis ma suudan teile lugeda terve rea nimesid, kes on lõpetanud kõrgema muusikalise hariduse, kes on muusikateadlased kes on kõrvale surutud oma ametikohtadelt mitmetes asutustes. Ja need on asendatud täielike võhikutega. Tulemuseks on see, et näiteks kultuuriministeeriumis ei ole ühtegi muusikaharidusega inimest muusikamuuseumis ühtegi muusikaharidusega inimest ja Eesti muusikaajaloo. Kirjutamine, meil ei ole Eesti muusika ajalugu. Muusikateadlaste tööd ei väärtustata absoluutselt. Omal ajal riigikogus ma pommitasin Signe Kivi korduvalt sellega, et ostetaks ka muusikateaduslikke uurimistöid. Mul ei õnnestunud, see küll õnnestus läbi suruda pärast kolmeaastast võitlust muusikaajakirja eelarve üks miljon Eesti krooni. Mis oli, ütleme, tänapäevases keelepruugis selles mõttes nagu katuseraha. Tähendab kuna oli järjekordne hetk, riigieelarve oli vaja vastu võtta ja, ja oli kuidagi vaja saavutada olukord, et ma oleks eelarve vastuvõtmise poolt. Siis jah, toimus Signe Kivi ka väga konstruktiivne jutuajamine sellel teemal. Ja, ja lõpuks ta sai sellest aru, kuigi probleem oli tolle seal ka teistes kunstivaldkondades. Muusikud kartsid väga palju seda, et nüüd kaotatakse teater, muusika, kino, tera, mida ei juhtunud ja mõlemad ajakirjad ilmuvad praeguseni veel edasi. Mõlemal on tegelikult välja kujunenud oma nägu. No kriitika korras võiks ajakirjale muusika siiski soovitada seda, et suuremat tähelepanu oleks vaja pöörata just helikunstile kui kunstile professionaalsele kunstile ja natukene võtan kuulajate poolt veel vabandan, aega. Räägime kultuurist, siis tegelikult see hõlmab väga erinevaid mõisteid. On olemas rahvuskultuur on olemas rahvakultuur ja rahvalik kultuur ja need oleks vaja, nendevahelised piirid on hägused, seda ei olegi vaja täpsemalt määratleda. Tähtis on, ütleme, see lähtealus, millest, nagu me peame lähtuma nende asjade kirjeldamisel ja, ja nende elluviimisel. Ja just nimelt rahvuskultuur eeldab ühte väga olulist asja. See tähendab, et selleks kogur rahvas annab oma parimad vaimsed jõud, et arendada tippkultuuri. See on seotud haridusega. Me räägime, et meil on haridus on prioriteet kuid tegelikult meil seda sisuliselt ei arvestata. Kui on vaja ja küsida muusikute arvamust näiteks muusika valdkonnas siis otsustajateks on poliitikud, kes kontserditel ei käi. Kes muusikat ei tunne, nad ei tea muusikute probleeme ja arutavad, kuhu võiks ehitada uue ooperiteatri. Kas seda üldse on vaja, kuidas lahendada ERSO probleemid, teeme ta sihtasutuseks, vabaneme vastutusest ja nii edasi ja nii edasi. Sama puudutes nii sirpi kui, kui muusikaajakirja ma siinkohal jah tahaks, tahaks väga pöörduda meie poliitikute pooled, ärge sekkuge kultuuri valdkonda. Kõrgkultuur on just see, mida teie ei tunne, mida teie ei mõista ja millest teie aru ei saa. See ongi kõrgkultuur. Iierremmel, tuleme. Selle muusikaajakirja juurde, millest ka siin saates juttu tegelikult on, et lehitsedes muusikaajakirja lugeja ilmselt leiab ennast kindlasti mõttelt, et see on üpris demokraatlik käsitlus kultuurist, et seal on Tubinud ja kõrvuti džässmuusika viimaste arengutega. Muusika on üldse seadnud oma eesmärgiks sellise kõrgkultuurilise, aristokraatlikus vahendamise ja koolitustegevusega. No kui see ajakiri sai osutatud, mille juures oli noh, Vardo väga tugevalt siis ikkagi sait paika pandud need suunad, et seal peale klassika on juttu ka teistest muusikastiilidest ja üheks suureks põhjuseks on see, et nendel stiilidel ju ka ei ole oma sellist otsest häälekandjat, ütleme niimoodi. Ja oli seisukohaks, et seal nendes valdkondades parim, mis nendes valdkondades toimub, peab leidma kajastust ka muusikalehekülgedel ja nii on see edasi kestnud. Muidugi Nad on õigus, et klassika on nii suur ja võimas valdkond, et sellega võiks täita, no ikka palju suurema mahuga ajakirja, kui see muusika on. Kuid meil siin Eesti tingimustes ei ole ju kõik asjad võimalikud. Pluss ka see, et et noh, et pidev suve, et peab teenima tulu, et peavad olema numbrilised näit. Aga see nõue on ju kõikjal. Kui palju teilt on nõutud ja Remmel seda näiteks sihtasutuse kultuurileht, nõukogu juhatus on ütelnud, et noh, kus ta numbrilised näitajad on? Kogu aeg kogu aeg loomulikult ja viimasel ajal veel eriti palju. Tähendab ma ei ole, Ma ma ei ütle, et neid numbrilisi näitajaid ei peaks olema. Leian, et võiks olla suurem levi, võiks olla suurem auditoorium ja siin tegelikult tuleks isegi sisulised küsimused on väga tähtsad, aga ma tuleksin ühe teise valdkonna juurde veel, mis on, siiski jõutakse kultuuriturunduseks. Ja noh, mingis mõttes kellelegi, see läheks justkui nagu vastuollu kõrgkultuuri sellise aristokraatia olemusega, aga ma arvan, et teatud tingimustel see tegelikult ei lähe vastuollu. Ikkagi see kultuurid turundusõigel viisil on oluline ja ma ei tea, kui hästi seda turundust meil ikkagi igas valdkonnas teha. Aga kas me siin ei ole tegelikult täiesti kaks vastandlikku nii-öelda liikumist, ühelt poolt on liikumine sinna suunas, et me lähtume nii-öelda tavakultuuri, ma nimetan seda tavakultuuri, kui inimtegevuse väljaksime, lähtume sellest antusest, mis seal on ja kohandame oma kultuuriajakirju ja kõike seda, mida me teeme sellega. Või on meil siis hoopis vastupidine liikumine, et me seda Dust üritame suunata kuskile kõrgemale ja koolitada inimesi. Rumessen räägib just nimelt selles viimasest aspektist Jah, mina räägin ka sellest ja see teine aspekt, mis sai nimetatud just nimelt seda, püüab ajakiri muusika teha. Ma arvan, et see on väga hea missioon, väga oluline missioon. Aga sealjuures peab arvestama nii paljude asjaoludega, seda ajakirja tehes. Et muidugi see on võrdlemisi raske, aga noh, mis sellest me teeme seda rõõmuga. Aga nüüd konkreetne küsimus teile ja Remmel, mis muusikaajakirja praegune situatsioon on? Toomas Väljataga on öelnud, et tingimata muusikaajakirja ei ohusta mingisugune kinni panemine siis kui sirbi skandaal oli oma haripunktis, rääkis ta sellest. Nüüd on siis natukene asjaolud lahtunud, seal kultuuriinimeste meeled on maha jahutatud, mis, mis need viimased tuuled, et selle muusikaajakirjaga seoses. On tõesti nüüd natukene jah, rahunenud olukord, aga ilmselt pean ma minema sihtasutuse nõukogule noh, nii-öelda andma ajakirja olukorrast ja rääkima sisulistest väärtustest ka sellest majanduslikust poolest ja ma tahan siin siis mainida ühte asja, mida me algatasime, oli ammu juba mõttes, et noh, iga väljaanne vajab ju tagasisidet oma auditooriumilt, oma lugejatelt algatasime online-küsitluse. Ja nüüd ma olen praeguseks saanud juba ligi 120 vastust, seal on väga häid mõtteid, aga suurepäraseid mõtteid ma ei tea, kas ma võiks mõned äkki isegi siin ette lugema. Et nii no seal on ka küsimus muusika rollist. Öeldakse igasuguseid erinevaid arvamusi, aga näiteks sellised, et tegemist ainulaadse ajakirjaga oma valdkonnas. Et tema eesmärk on mõtestada laiemalt muusikaelu siis näiteks ainusõjakiirgus on kontsentreeritud kajastatud kogu meie maa muusikaelu on nimetatud, et see on vajalik materjal koolidele ja eriti muusikakoolidele ja nende õpilastele. Siis see arvamus on lihtsalt väga-väga palju, et ajakiri on nagu valgustaja rollis valgustaja, hariv tutvustaja. No täpselt seda kerge lugeda seda ajakirja, et on suhteliselt kergesti loetav, ta ei ole nii-öelda kultuuri või, või, või siis muusikaspetsiifiline sellises mõttes nagu näiteks mingi muusikaarvustus võib-olla kuskil sirbis on tavaliselt olnud, eks ju. Pigem pigem ka tal on mingisugune populariseeriv aspekt sellel ajakirjal juures. Ja palun, jah, aga selle taustal ma juhin tähelepanu ka sellele, et väga paljud muusikud, kes on tõesti professionaalsed muusikud vaatavad korraks poes ajakirja eriti kaanepilti näevad, et seal on nagu jälle popmuusikale noh küllaltki arvestatav tähelepanu. Siis nad ei loe seda. Ja Ma kuulen ma popmuusikute käest, et neid häirib jälle see, et seal on liiga palju seda igavat klassikat. Ma seda ei võta. Jaa, jaa, ja siit me tulemegi riigi ülesande juurde. Ma küsin, et kui ma enne rääkisin siin rahvuskultuurist rahvakultuurist ja rahvuslikust kultuurist ja rahvuskultuur peab olema kogu rahva pingutus, siis minu nägemuse järgi ministeeriumi esmane ja põhiline ülesanne ongi ainult kõrgkultuuri toetamine kõikides selle võimalikes vormides. Praegu toimub meil vastupidine protsess, kus tahetakse üha vähendada ministeeriumi vastutust. See õhukese riigi filosoofia siit tuleb loomemajandus, mis on tegelikult üks täiesti absurdne termin. Ei Rootsis ei Soomes Ameerikas kuskil kohanud niisugust asja küsinud, et mis asi on rootsi keeles loomemajandus või saksa keeles loomemajandus. Mõeldakse selle peale, aga meie tahame panna klassikalise muusika raha teenima. Ja, ja see on see viga, sellepärast et seda otsustavad ja kui palju on inimesi kultuuriministeeriumis tööl, selle loomemajanduse osakonnas? Neid on päris mitmeid, seal, ma ei julge praegu täpset arvu öelda, aga ma olen kuulnud päris erinevaid numbreid. Kuule, et päris palju ka rahalisi vahendeid. Ja selles olukorras, kus me räägime, et meil on niisugused ajakirjad olemas, meil on niisugused ajalehed olemas. Ma toon konkreetse näite. Pärast seda muusikanõukogu koosolekut, kus üks Kultuuriministeeriumi ametnik ei teadnud, mis on kult kõrgkultuur ja küsis kokku tulnud muusikute käest, et mis asi on kõrgkultuur. Ja, ja teine ametnik ütles üldse, et sõna interpreet tuleks käibelt kaotada. See solvab ansambli popmuusikuid. Mina kirjutasin pärast seda ühe mureliku artikli hajamõtteid kõrgkultuurist meie kultuurimajas. Ma pakkusin seda avaldamiseks sirbile, mis oli hoiatus selle langustendentsi eest, mis on praegu saabumas, see juhtus palju kiiremini, kui ma oletasin kahe nädala jooksul. Mulle vastati nii, et see käsitlus on liiga mustvalge. Need on seatud kahtluse alla demokraatia olemus. Ja et, et see meie lugejatele ei ole vastuvõetav. Samas siis ma pakkusin seda veel kultuurile elule, pakkusin postidele Ühele. Meil räägitakse, et meil on demokraatia ja avaldamise ja sõnaõigus, minul ei ole. Ja samas ma sain mitmeid kirju oma tuttavatelt nagu Järvilt tunne Kelamilt, Tiina Kangrot, siniSigne Sirje kiinilt ja paljudelt teistelt, kes nimetasid, et see on väga hea artikkel, see tuleb kindlasti kohe-kohe avaldada, see on aktuaalne just praeguses situatsioonis. Lugupeetud ajakirjanikud ja toimetajad, palun tõestage, et meil on demokraatia ja et ühel Eesti vabariigi kodanikul on võimalus mõtteid avaldada ka sel juhul, kui toimetus leiab, et need ei lange temaga kokku. Demokraatia alles tõestamisele, see on väga huvitav positsioone, ausalt öeldes ma kirjutan sellele alla Eesti vabariigis, et me peame olles hakkama tõestama demokraatiat, mitte rääkima demokraatiast kui mingisugusest juba antud võimalusest meile kõigile. Näiteks teie selles artiklis kirjutate, et kui varasematel ajastutel määravaks kristlikud põhimõtted ja kultuuri peamiseks eesmärgiks oli jumala austamine, see tähendab kindlate eetilis esteetiliste normide järgimine määravaks oli iluideaal siis seoses suure prantsuse kodanliku revolutsiooniga tõugati jumal troonilt inimene püüdis ennast asetada tema asemele. See ei piirdunud mitte ainult kuningavõimu kukutamise ja brutaalse kuninga hukkamisega, vaid selle tulemuseks oli aja jooksul kõige väärtusliku ja ilusa hävitamine. Need sõnad ilmselt ei lähe kokku Kaarel Tarandi suhteliselt laialt promulgeeritud prantsuse sellises ankelotliku, kohati isegi Sancy Latliku stiiliga, mida ta on oma juhtkirjades viljelenud. Jah, aga tulles nüüd kultuuripoliitika juurde nagu tagasi me oleme rääkinud siin sellest, mis on toimumas või mis on toimunud kui nüüd rääkida sellest, mis praegu toimub kus kultuuriminister lang on täna viimast päeva ametis. Siis meenub mulle eilne päev kus valitsus kiitis heaks ja andis volitused kultuuriministrile alla kirjutada määrus meie esindussümfooniaorkestri ERSO muutmisest sihtasutuseks samuti meie riikliku kontserdiorganisatsiooni ainukese muide muutmiseks sihtasutuseks. Mida see tähendab? Järjekordne näide sellest samast asjade ajamise kultuurist, mis oli sirbi puhul. Eile, kui ma selle teate, edastasin Arvo Leibur ile ERSO kontsertmeistrile, oli ta sellest väga häiritud. Ta ütles, et kunstinõukogu arutab seda kindlasti kõige lähematel päevadel. Ja mis oli huvitav, mis ta ütles meiega ei ole seda küsimust üldse arutatud. See on Arvo Leibur sõnad. Kui ma saatsin selle teate ERSO peadirigendile ja kunstilisele juhile Neeme Järvile siis natukese aja pärast ta helistas mulle. Ja oli äärmiselt nördinud sellest, et orkester, mille kunstiline juht on tema eellepingu alusel 2010.-st aastast mõõdetakse orkestri staatus ilma temaga läbi, rääkimata. Sellest on kuluaarides juttu olnud, aga ministeeriumist ei ole mitte keegi pöördunud Neeme Järvi poole, et küsida, et mis sina sellest arvad, kas sa oleksid nõus? Neeme järv ütleb, et temaga on tehtud leping, kus on selgelt määratletud orkester, see on Eesti riiklik sümfooniaorkester. Ja nüüd see leping on tühistunud, sest enam seda orkestrit ei ole. Valitsus on teinud võhiku ja arusaamatu otsuse järjekordselt. Ja minu meelest on see suurim skandaal ja härra Järvi, kes on maailma dirigent meil ja, ja noh, väga lugupeetud inimene maailmas üldse tema arvamusega ei arvestata üldse vaid lähtutakse ametnike ja poliitikute seisukohtadest, kes pole võib-olla mitte ühelgi Neeme Järvi kontserdil käinud. Ja Neeme Järvi oli sellest väga solvunud ja palus mul tänases raadiosaates edasi öelda. Ma ennem Eestisse ja enam ei tule, kui tal on orkester, mille nimi on Eesti riiklik sümfooniaorkester. Sellega seoses mul on äärmiselt kahju kõigile muusikahuvilistele kuulajatele teatada Neeme Järvi kontserdid, 19 20 detsember jäävad ära samuti uue aasta kontsert esimesel jaanuaril. See on katastroof, see näitab tegelikult meie valitsuse suhtumist kõrgkultuuri, millest me siin räägime ja muretseme, aga neist sõidetakse lihtsalt üle ja mitte ainult meist, vaid isegi neeme Järvist. Ja kui ma meenutan siinjuures, kuidas käitus eelmine minister Laine Jänes Neeme Järviga siis see oli kuritegelik, see valetamine ja vassimine ja oma tegematajätmise ja süü veeretamine. Nii ERSO pea selle aktorisiitoni kui ka Neeme Järvi kaela. See oli ebaeetiline koos Sirje Endre, ka töötati välja mingisugune uus skeem kollektiivide ühendamiseks, mis ei hakanud tööle. Ja keegi ei vastuta selle eest üldse. See tühistati poole aasta pärast. Aga pärast seda peaminister leidis, et Laine Jänes väärib palju kõrgemat kohta kui, kui kultuuriminister ja kõik oleks nagu näiliselt korras. Sama asi juhtus minu kohtuprotsessiga. Mis kus muusikamuuseumi direktor mõisteti tegelikult sisuliselt ministeeriumi poolt õigeks, kuigi mina võitsin kohtuprotsessi. Kuid lang ei olnud nõus teda ta tagandama õigustades seda seaduserikkumist nagu kalaine jänes. Ka Reimets oli tegelikult kurjategija. Selle kohta on juba ilmunud spetsiaalne raamat, kullad võivad seda leida raamatukogust. Ja ma väga loodan, et ka Neeme Järvi juhtumisest, mis toimus 2010 2011 ilmub lähiajal eraldi uurimus, mis voodi tegelikult meil ellu viiakse. Kultuuripoliitikat. Neeme Järvi on ühes eravestluses võrrelnud Laine Jänes Randjärve ühe nõukogude aegse naisskulptuuriministriga, kellega tal tuli ka omal ajal rinda pista. Ainult vahe oli see, et Reformierakond tõmbas pikema kõrre, et nõukogude aegne minister oli kuidagi palju lahedam. Randjärv aga oli palju diktaatorlikum, kui, kui nõukogude aegne, ma ei mäleta selle ministri nimi nime. Aga nüüd on siis kaks korda tegelikult juba üle sõidetud ERSO-st. Ja juba siis teine skandaale Neeme Järviga. See on tulnud siin quo vaadise saates nüüd välja, seda mitte kuskil mujal peaaegu ei ole. Aga räägime selle taustaks olevast peamisest probleemist ehk siis riiklike kultuuriasutuste siht asutustamisest, et võtame selle, võtame selle kokku ja, ja, ja räägime, et mis seal toimub siis. Mis sihtasutustamise peamine probleem on, miks, miks see on problemaatiline? No mina võin öelda seda, et sihtasutuse kultuurileht on ilmselt üks vanemaid kultuurilisi sihtasutusi, mis meil on olemas, ta on siis asutatud juba 1999. Ja noh, tõtt-öelda mis mina olen seal näinud, et see sirbi skandaal on kell esimene suur, see, mis selles sihtasutuses on tekkinud. Ma tahaks selle juhataja Toomas Väljataga, noh, ütleme kaitseks öelda seda, et minu meelest on ta seda väga tasakaalukalt hästi juhtinud, sinnani. Ja noh, aga siiski sirbi skandaal näitas, et mingisugused probleemid on ja probleemid on võib-olla just nimelt selles, milline on sihtasutuse nõukogu, sest nõukogu võib tagasi kutsuda sihtasutuse juhataja, noh nii-öelda päeva pealt, mis on siis üks suur probleem nende sihtasutuste juures ja teine on, milline on sihtasutuse nõukogu, kuidas komplekteeritakse sest nõukogus sõltub seal kohutavalt palju ja ma olen kuulnud, et näiteks Eesti kontserdi sihtasutuse nõukogu komplekteerimise juures on ka olnud juba mõningaid probleeme. Kes jabur selle nõukogu tegelikult määrab kultuuriministeerium, ja kultuuriministeeriumil on sellega kaudsed võimalused täiesti olemas. Mõjutada kogu selle asutuse tegevust, olgu see siis edaspidi see protsess jätkub. Ma olen sellest peaaegu veendunud, tuleb restruktureerimine, siis tulevad koondamised, vallandamised, siis tulevad ühendamised, repertuaari kunstiline tase peab vähenema alla käima. Selle nimel, et, et oleks rohkem publikut arvestada seda alternatiivset võimalust, selle asemel oleks võimalik teha rohkem tutvustus tööd ja oleks pidanud juba 20 aastat tagasi tegelema koolides haridusasutustes, selle publiku kasvatamisega. Aga seda pole tehtud ja see on praegu see tulemus kuhu tegelikult ollakse nagu jõudnud. Ja, ja lõpptulemus on selles, et, et see mõjutab muusikute tegelikku olukorda teistes asutustes. See mõjutab ajakirja muusika edaspidiseid, probleeme teeme kus peab veel hakkama rohkem rääkima popmuusikast, kuni noh, tekib uuesti probleem, et kas ei oleks otstarbekas see ajakiri hoopis sulgeda. Et meil on teater, muusika, kino näiteks olemas midagi sellist. See mõjutab muusikakoolide, õpilaste arvu. Kus juba minu ajal, kui ma olin riigikogus, olin ma mingis komisjonis haridusministeeriumis, kus arutati, miks peab klaveritundi andma ainult ühele inimesele korraga. Võiks ju panna 20 inimest korraga tundi ja nendele klaverimängu õpetada. See oli ühe ametniku arusaamine, see tähendab Muusikaakadeemia õppe õpilaste tudengite arvu vähendamist, mis omakorda tingib Muusikaakadeemia pedagoogide arvu vähendamist ja niimoodi see lumepall v veereb kogu aeg edasi, kui ei muusikutel oma esindusorganisatsiooni sellist esimest, kes julgeb midagi ka avalikult välja öelda ja nende nähtuste vastu midagi ette võtta. See sisuliselt tähendab rahvuse hääbumist. Ja see on meie tulevik, kui me arvestame veel reaalset poliitilist situatsiooni, kus üha suurenev tegelikult venestumine jätkub, Ameerikaniseerumine on juurde tulnud, meil räägitakse kogu aeg, mitte rahvusriigist, vaid räägitakse sellest, et me peame lõimuma, aga lõimuma peavad eestlased. Ja arvestama sellega, et, et noh, meil meil peab olema integratsioon ja, ja meil on vaja majanduse edendamiseks rohkem võõrtööjõudu ja nii edasi. Mis see kokku on, see on tegelikult nii rahvuse kui ka rahvuskultuuri teadlik ja sihikindel hävitamine. Kas muusikat ähvardab nüüd lähinädalatel kinni panemine? Ei, lähinädalatel kindlasti mitte, aga sihtasutuse nõukoguga muidugi pean kohtuma, et ma nüüd ootan, kuidas siis asjad arenevad? Siin on ilmselt üheks kõige suuremaks probleemiks sellise parteipoliitilise partokraatia raatia, võiks öelda ruulimine ja valitsemine kultuurisfääri üle ja, ja tundub, et tundub, et ka see siht, asutustamine on just nimelt selleks, et võetud et nõukogus panna omad poliitilise partei esindajad sihtasutuse juhatus on täiesti sõltuv nõukogu otsustest ja teostab nõukogu otsusi ning juhatuse kaudu jõuavad need nõukogu otsused siis ka konkreetsesse kultuuris vääri siis tähendab see lihtsalt parteipoliitilise liini kehtestamist konkreetses kultuuris sfääriseksis muusikute kunstnikute sfääris. No nüüd on siis üles kerkinud selline algatus, et sihtasutuste nõukogus peavad olema loomeliitude esindajad ja ka nüüd siis SA kultuurilehe ajakirjade peatoimetajad siis saatsid ka oma pöördumise ja kirja, kus nende nõudeks siis meie siis nõudeks oli, et nelja toomel neli loomeliitude esindajat oleks sihtasutuse nõukogus noh, hetkel on juttu olnud kahest loomeliitude esindajast, et noh, ma nüüd ei tea, kuidas see seis siis hetkel jäi, kuid mida rohkem on loomeliitude esindajad seal nõukogus, seda parem muidugi. Tänane kuva paadis hakkab läbi saama ja tänases koondises on tulnud välja tõsine kultuuriuudis või kultuuri. Plahvatus, isegi võiks öelda nimelt Neeme Järvi järgmised kontserdid jäävad ära tänu eilsele otsusele muuta ERSO ja Eesti Kontsert sihtasutusteks ning võib-olla on isegi oht, et Neeme Järvi astub selle uuesti tagasi ERSO peadirigendi kohalt. Stuudios olid siis Vardo Rumessen ja iija Remmel. Ma tänan teid, et te tulite rääkima nendel teemadel ja loomulikult ei ole need teemad selle saatega kuidagigi ammendunud, vaid me oleme ainult pinud pinda. Võiks öelda, et need on, need on teemad, millest kindlasti tahame veel edasi ka rääkida. Suur tänu teile.