Kriisid Kultuuriministeeriumi ning loomeliitude ja kultuuriinimeste vahel on jõudnud teatavasse sett Tomuse ja järelemõtlemise faasi ning täna ongi õige aeg istuda mõningate loomeliitude esindajatega mikrofoni ette ja küsida, kuhu läheb ja kuhu peaks suunduma kultuuripoliitika järgnevate aastate jooksul. Kovaadise mikrofoni ees on arhitektide liidu eestseisuse esimees Peeter näitlejate liidu esimees Gert Raudsep ja helilooja kate liidu aseesimees Märt-Matis Lill. Rõõm teid näha siin klassikaraadio stuudios tervist. Üks küsimus, mis eelnevate nädalate mürgli käigus tõstatus, on seotud loomeliitude enda positsiooniga ühiskonnas. Rein Lang näiteks edastas kuulsal kohtumisel loomeliitudega, et loomeliidud ei esinda eesti kultuuri tervikuna ja lahkumist kõnes viitas ta sellele, et loomeliidud kujutavad endast eelkõige ametiühinguid. Küsimus sellest, mis asi see loomeliit tegelikult on, on ju ülimalt oluline. Sellest sõltub ka loomeliitude sotsiaalne positsioon ja funktsioon. Kuidas siis loomeliidud iseennast lähevad kõikide eest me ilmselt ei saa rääkida, aga arhitektide, heliloojate ja teatriinimeste esindajad on siin quovaadise stuudios. Alustagem arhitektidest. Peter pere, mida arhitektid arhitektide liit teeb ja mis liit see selline üldse on? Eks ta on ju oma ala professionaalide vabatahtlike ühendused, kedagi sunnita sinna astuma. Ega ta ei anna ka erilisi privileege, välja arvatud võib-olla mõningad niuksed, loome, loomingulise stipendiumi jaotamise võimalused ja veel konkurssidel osalemise võib-olla eelistused ja võib-olla veel mingid soodustused. Aga seda, et me nüüd oleksime ametiühing, eks siis tuleks defineerida täpsemalt, mis ametiühing tänapäeval on. Kui ametiühing on näiteks selline organisatsioon, kes kehtestab hinnad, siis teatavasti arhitektid töötavad ju konkreetsete objektidega eelarved konkreetsetel objektidel. Ja kui me oleme püüdnud ametiühingu kombel näiteks panna projekteerimishindadel alampiiri, siis seda meil ei ole õnnestunud teha, nii et seal moel või ametiühinguna kindlasti käituda ei saa. Aga eelkõige ma arvan, et me tegeleme arhitektidele paremad, et loom võimaluste loomisega eelkõige läbi seaduseruumi korrastamise, nii et see on nagu üks meie põhifunktsioone ja ei saa öelda, et see on väga lõbus funktsioon kogu aeg tegeleda nii-öelda ametlike dokumentidega, et see võtab palju aega inimressurssi ja, ja ta on õhinapõhine, lisaks kõigele analoogne küsimus loomulikult teistele külalistele. No Rein Langi parafraseerides siis me oleme siis tõeline kommunismi kool, et meil tegelikult näitlejate liit ei esinda küll tervet teatrivaldkonda. Seal ongi kummalisel kombel selline olukord, et sellisel sellise loomela suure loomeliiduna võiks käsitleda tegelikult Eesti teatriliitu, mis moodustub erinevate erialainimeste liitudest. Näitlejad, lavastajad, lavastuskunstnikud, teatri tehnilised ja nii edasi. Aga, aga teatriliit teatavasti ei kvalifitseeru nii-öelda ametlikult seaduse järgi loomeliiduna. Küll, aga õnneks ta on juurde kutsutud kõigile nendele aruteludele ja ja näitate liit on, on tegelikult siis vastupidi põhiliselt nagu ikkagi ametiühing. Kuna tegeleme just nimelt nende tasude küsimusega samamoodi seadusloomeasjadega, üritame võimalikult palju asju nii-öelda kollektiivlepingute ja koostöölepingutega ära lahendada, et inimestel päeva, töö või oma töö kõrvalt oleks võimalikult vähem muresid igasuguse paberimajanduse, sellega, kuidas enda töölepingud vormistanud ja nii edasi. Loomulikult me samamoodi loomeliitude seaduse järgi saame edastada siis või vahendada seda loomestipendiumit oma liikmetele. Ja. Ja meie funktsioon võib-olla sellises teatriliidus struktuuris või, või üldse teatrimaailmas on olnud see, et et käsitleda seda, seda teatriala nii-öelda ühtse tervikuna. Ei ei näitlejad, lavastajad ei lasknud keegi tõmbaks nagu seda tekki just nimelt enda peale, et, et et me ei kauplex endale paremaid tingimusi kui, kui kui see nii-öelda loomulik osa peaks tegelikult olema ehk siis vaadata seda asja ta tervikstruktuurina. Võib-olla esimene mõte, mis selle küsimusega tekkis, et taustal seal natukene kurb, et ametiühing on siis kultuuriminister selline sõimusõna, et noh, tegelikult ma olen mingis mõttes alati imetlusega vaadanud näitlejate liitu, kellel on õnnestunud just nagu mingid asjad nii nii selgelt paika panna tõenäoliselt ongi üks väheseid liita, kes on nagu väga efektiivselt selles plaanis suutnud tegutseda. Et muusikutel näiteks ei ole õnnestunud. Ma tean, et interpreedid on ka üritanud nagu kehtestatud mingisuguseid miinimumtariif, mis, mis oleks täiesti vajalik ja arusaadav, et professionaalne, hädavajalik isegi muusikute palgataseme juures. Jah, aga, aga see ei ole paraku õnnestunud. Et ja noh, ei ole ka heliloojate liit siis paraku mingi eriline ametiühing selles suhtes, et kui kuigi võiks kindlasti olla, sest ega loomeinimeste sotsiaalne positsioon, sotsiaalsed garantiid näiteks, millega siin on ju poliitilises plaanis pikalt tegeleda, kuhu see liikunud siis on, et see kõik on nii aeglane. Mulle tundub, et seal puudub nagu ilmselgelt selline jõuline poliitiline tahe, et see asi nagu lõpuni viia lõpuks ja noh, ega ma ei tea, kui see lõpuks siis nagu kuhugi jõuab, et kas, kas ikkagi on selline nagu me loodame ja tahame. Aga kui veel nagu selle langi kriitika peale, nagu mõelda, siis üks asi on, mida ma arvan, et võiks nagu teadvustada on see, et loomaliit koosneb nagu väga erinevatest inimestest, loomeliidud koosnevad väga erinevatest inimestest ja noh, näiteks mina ausalt öeldes ei tea, mis on Veljo Tormis ja Arvo Pärdi või Erkki-Sven Tüüri poliitilised eelistused. Et see pole mind ka väga huvitanud, aga ma olen täiesti kindel, et meie liidus nagu on ilmselt kõikide suuremate parteide toetajaid ja ma arvan, et loomeliitudes tervikuna sama moodi, et see, mis on nagu tõesti absurdne väita, nagu nagu loomeliidud, esindaks mingit ühte kitsast poliitilist maailma vaadata, et et loomeliitude, Meie eesmärk on ikkagi tegeleda loomeküsimustega. Konkreetselt heliloojate liidust rääkides millega me tegeleme, on ka mingis mõttes nagu seadusloome mingis mõttes, nagu üritame kätt pulsil hoida nagu noh, heliloojapositsiooni puudutavates küsimustes mingil määral ka ka sellise kontserti korraldusega, et meil on Eesti muusika päevad heliloojate liidu jõududega korraldada festival, mis on kindlasti üks olulisemaid nüüdismuusikafestivale praegu Eestis, nii et, et see tegevus on väga laialdane ja, ja ka paljuski ka tõstis nagu siin Etherverega ütles, et selline õhinapõhine, et et selles mõttes mulle tundub, et salongi langi nagu avaldus oli, oli tahtlikult selline stigmatiseerib ja, ja, ja ühekülgne, et tõde on kindlasti üsnagi kaugel sellest. Tahtsin veel lisada seda, et näiteks Soome, kelle poole me tihti vaatame igasuguste elulisi, elukorralduslikke nihukest eeskuju, eeskuju otsida ei saa järgida püüdes, siis näiteks kui neil oli tõeline laual 90.-te alguses siis soome arhitektide liidul safal oli tõeline. Nii öelda surve arhitektidele selles osas, et arhitektid ei tohtinud hindu alla lasta projekteerimises ja see tähendas seda, et arhitektuuribürood läksid järjest pankrotti koos kinnisvaraga, mis neil kuulus, sest nad pidasid oma noh, nii-öelda. Oli ta siis nüüd ametiühingu mis iganes eri erialaliidu kokkulepetest kinni sel moel, et lihtsalt mindi pankrotti. Ühelt poolt, Meil ei ole tegelikult Eestis üldse ametiühingute kultuuri eriti palju, et see on tõepoolest sõimusõna liberalistliku maailmavaatega ja majandusliberalismi pooldavatele poliitikutele. Aga kui vaadata nagu ametiühinguid, nagu sellest perspektiivist mis puudutab riiklikku raha jagamist ehk siis riigi nisa otsas olemist, siis mulle tundub, et siin on ka tagu teatav diferentsatsioon erinevate loomeliitude vahel. Et arhitektid, kui nüüd vaadata niimoodi sellisest kuidas siis öelda Majanduspoliitikast lähtudes siis on võib-olla kõige isemajandava üksuse ja siis tulevad näitlejad, kes on väga selgelt nii-öelda riikliku dotatsiooni juures ja, ja naudivad seda heliloojad võib-olla natukene vähem, aga siiski kaudselt ikkagi mingisugused stipendiumid ja riiklike organisatsioonide tellimused, et ka siin on nagu erinev diferentsatsioon, et tegelikult ju me räägime väga paljugi kultuuripoliitikast Eesti vabariigis selles tähenduses, kuidas jaotatakse vahendeid. Noh, eks ta niimoodi on, et et tõesti siin, kui me oleme loomeliitudega olnud koos arutanud kas või näiteks sotsiaaltoetusi, siis arhitektide olukord on oluliselt parem, sest nad tõesti ikkagi ei joonista maju sahtlisse, vaid nad täidavad tellimusi, aga, aga võib öelda, et kui buumiaastatel siin seitse-kaheksa aastat tagasi, siis oli Arhitektide olukord kindlasti oluliselt parem praegusest, siis me oleme järjest lähenenud teiste loomeliitude olukorrale majanduslikus mõttes, et ei ole enam niimoodi, et arhitektidel on ilmtingimata kõigil töö ja leib laual. Ma nüüd natuke Planoritusele nisa otsas istumise üle, et et eks me täidame ka tellimust, et küsimus on selles, kes selle tellib. Et antud juhul tellib siis riik teatritelt nii-öelda etendusi ja, ja, ja kui, kui nii-öelda riigi riigi toetus selle tagant ära kaotada, siis siis ei ole siis ei ole kahjuks inimesed võimelised maksma seda piletihindamisse tegelikult, mis teatab, tegelikult maksma läheb. Ma räägisin ooperist, mis on nagu ju sõnateatriga võrreldes nagu ümber kallis. Ja ma ei räägi tegelikult kommertsteatrist, mis tegelikult suudab ennast ise, peaks suutma ennast ise ära ära majandada. Aga ma räägin sellisest rahvuskultuuriliselt olulisest sõna- teatrist, mida, mida, mida meil on nagu 100 aasta juba väga oluliseks peetud. Et tahaksin siiski öelda, et mitte kõik näitlejad ei, ei tööta riigiteatrites, et meil on liikmeid üle 500 ehk siis tegelikult peaaegu peaaegu kõik eesti näitlejad, kutselised näitlejad on näitlejate liidu liikmed, on võib-olla seal paar protsenti, kes ei ole. Et pooled nendest on siiski vabakutselised ja nemad peavad iga päev ise hakkama saama. Loomulikult paljud töötavad ka riigiteatrites nii-öelda lepingutega, et mingis mõttes on ikkagi nii-öelda riigi dotatsioonilaga aga ka neid sunnitaks nii-öelda turu tingimustes töötama. Ja turutõrke vastu neil kaitset ei ole. Neist parafraseerida siin, nojah, jälle siin on, see retoorika on väga kõnekas riigi nisa on ju, et et noh, selle taga nagu jällegi nagu tundub Selgelt kummitavad sa selline väga parempoolne arusaam, et põhimõtteliselt võiks iga valdkonda ennast kuidagi ise ära elatada, et põhimõtteliselt võiks ju sama sama loogika, arry võiks siis ju haridus ja arstiabi ja kõik selline asi nagu noh, et miks siis see peab riigi nisa otsas olema, onju et noh, kui me läheme Eesti põhiseadus, siis seal nagu tuleb välja, et on teatud väärtused, mille jaoks Eesti riik on loodud ja mida, mida Eesti riik peab nagu tagama, et kehtivad, et, et ma arvan loomeliidud kindlasti üsna otseselt, et nii-öelda loomeliitude liikmed nagu tegelevad sellega ja näha seda nagu mingisuguse parasiteerimisega on ausalt öeldes väga-väga kurb selles mõttes mis on siis alternatiiv, et jäämegi ainult mingisuguse kommerts põhise kultuuri kätte. Tunsi kõrval väikse näite. Me oleme teatri kui palju Saksamaal mänginud, siis me nüüd nii-öelda saksa näitlejatega saksa teatrisüsteemiga nagu ennast kurssi viinud ja seal loomulikult teatud teatrites on, on nii-öelda näitlejate palgatasemed nii kõrged, mis noh, ma ei peaminister, ei suuda, ei saa ilmselt sellist palka. Aga, ja justkui teatri nagu hinnatud ja me vaatame väljaspoole, aga aga, aga tegelikult on nagu põhiprobleemide ihas ühiskonnas samasugused. Et selliseid Loomeinimesi ei võeta justkui täisväärtuslik nii-öelda ühiskonda panustajatena ka näite, et tal on sealjuures selline märk, et ahah, et noh, tegelikult, aga mis töötajate päriselt teete peale selle, kui te see on täiesti arusaadav, selline 1000 Kaheksanda hast lõpumõtlemine võib täiesti täiesti normaalne andeks antav olla nagu inimestele, aga kui ministeerium nagu lähtub sellistest asjadest, siis on nagu kuidagi aga väga kurb. Üks asi tegelikult, mida tahaks veel öelda, et kui isegi puhtalt majanduspõhiselt mõelda, mõelda ainult nagu majandusliku tulu peale, siis tegelikult see pilt on ka tunduvalt keerulisem kui, kui seda nagu tavaliselt, nagu tahetakse näha, et mis on nagu kultuuri tasuvusaeg nagu mõtlema natuke selle peale. Et minu arust häda on ka selles, et tahetakse asetada selliseid väga lühiajalisi kommertsnagu teeriumeid, aga noh, ma olen ise mõelnud, et näiteks et no hästi, huvitav oleks, kommuni majandusstaadion üritaks näiteks Johann Sebastian Bachi nagu majandusliku tasuvuse mingisuguse sellise statistika teha, ma olen kindel, et Saksa riigile pahnaga sajandite jooksul nagu väga palju raha sisse toonud ja noh, ma olen ka kindel, et näiteks Arvo Pärt, Ta on Eesti riigile nagu väga konkreetselt nagu arvestataval määral raha sisse toob, siis küsimus on selles, et seda on väga raske mõõta, seda on väga raske eristada objektiivsete mõõdikute alla panna nagu nagu mingisugust ma ei tea, eseme müümist või ja noh, ütleme nii, et popkultuuris on ka lihtsam, kui ütleme näiteks mingisugune muusikast pophitte ta toodab tavaliselt raha sisse mingisuguse mõne kuu jooksul pärast selle hiti valmiste siis nagu enam-vähem aegub ja siis tuleb järgmine, aga, aga, aga nagu kõrgkultuuris või süvakultuuris, kuidas iganes me seda nimetame, see mõiste on ka siin väga tabu alla läinud, et käivad need asjad nagu tunduvalt pikem pikema vinnaga ja see võib olla noh, et nagu palju-palju hiljem veel võib nagu osutuda mingisugune nähtus oma väga-väga suurt majanduslikku potentsiaali ja eelmises saates Vardo Rumessen ütles seda, et kõrgkultuur ei tasu ennast mitte kunagi ise ära ja miks peab toetama seda metseenina endistel aegadel toetasid siis rikkad metseenid oma eravahenditest seda kultuuri. Et see tundub olevat kõrgkultuuri üks paratamatuid. Pannkook läks ju õigemini näinudki midagi maksma, arvatavasti? Jah, küsimus on ju selles, et ega, ega raha hulk sellest, et kui keegi meditsiin toetab, ega see kuskilt juurde raha on ikka üks summa nägu on kultuuriministeeriumi enda mantra, aga alati ei olnud raha, on alati üksi oma küsimuse selle selles, et, et kes lõpuks välja käid, kas riik kogub selle maksudena nendelt potentsiaalselt mete metseenidelt või laseb siis nii-öelda nendel inimestel seda ise küsida. Raha on üks, aga jah, et see, see on nagu tasuvuse küsimus on ikkagi, see on ikka niivõrd keeruline, ma just see suvi minu arust oli esimese Carstiku üritati, kui ma õieti mäletan, vist Viljandi folgil nagu tulu, mis ta Viljandi linnale on toonud, isegi seda oli nagu väga raske näidata, et see on konkreetselt selle festivali pärast on ja mis, mis tundub nagu justkui talupoja mõistusega väga lihtne tuleb, palju inimesi kokku kulutavad palju raha, aga isegi seda on nii keeruline näitajad, mis veel rääkida siis mingisugusest tõesti kunstiteosest, mis kus need sellised otsesed mõjud on, tihtipeale väga-väga raske neid näha ja kui me räägime nii-öelda teatri valdkonnas veel ministeerium kuidagi nagu, nagu paremaks teatud teatud oma väljaütlemistes pidanud, et vaadake, eraprojektid noh, püütakse vastandada nagu riigiteatreid eraprojekt, et eraprojektidel on nagu vaadake, kui vähe töötajaid ja, ja nad toovad etendusi ja väga kõrgkvaliteedilisi. Aga mis teie teete, eks ole, igav, jama, tolmune jura. Saalides teete ma praegu meelega, liialdan, aga, aga tegijad on tegelikult ju ikkagi suhteliselt samad. Näitlejad tulevad paljus osariigiteatritest, tehniline personal, neid ei kasva kuskil puu otsas, nad peavad, nad peavad igapäevast tööd tegema, et ennast nii-öelda vormis hoida, võimelised midagi tegema, mingit. Aga kas siin ei peitu tegelikult Kultuuriministeeriumi peamine probleem, et kultuuriministeeriumilt on? Ma vist ei eksi, kui ma ütlen, et Eesti taasiseseisvumise ajal peaaegu alati tihti pidanud Reformierakond enda valduses ja Reformierakond on sellise neoliberaalse majandusmudelikandja ning seal tekib nagu see probleeme, et kui toetage subsideerib liiga palju, siis sa reedad omaenda sellise majandusmudeli jagu toetad liiga vähe, siis hakkavad kultuuriinimesed jällegi nagu üles tõusma ja tekib nagu üleüldine pahameel, et Reformierakond oma neoliberaalse majandusmudeli ka võib-olla ei sobi üldse kultuuriministeeriumi nagu üleval pidama. Eks siin vist on niimoodi, et mulle tundub, et segas nüüd kultuuri on rohkem või vähem raha panustatud viimastel aastatel ja siis lahkunud minister langi ajal. Ega seda tõde võib-olla on väga raske välja öelda või, või mis see tõde siin on, et, et nii nagu ilu on vaataja silmades alati tuuakse välja, et ei saa öelda, et ilus või inetu sõltub vaatajast. Nii vist on ka statistikaga, et see on siis ütleja silmade suurused. Ühtede andmete järgi on lang saanud hästi palju kultuurile raha juurde ja teistel andmetel on kõige kehvemas seisus kultuur viimastel aastatel, nii et mis see tõde on, ka siin vist ei olegi niisugust täisselgust. Aga noh, selles mõttes, et seesama, mis ma siin ka ennem ütlesin, et see tasuvuse küsimus, et kui me mõtleme puhtalt sellistes nagu liberaalsetes kategoorias, et see ei ole lihtsalt nii liht. Ja teine asi on see, et, et kui riik on ikkagi riigina tunnistanud, et, et on ka muid väärtusi nagu peale sellise noh peale majandus näiteks et noh, kus siis need tulevad? Ma arvan, et isegi siukse nagu neoliberaalse või liberaalse erakonnana noh, et väga raske oleks sellest nagu mööda minna, et riigil on ikkagi kohustus nagu panustada. No mida kultuuriministeerium on siiamaani hästi teinud ja millistes punktides. Me võime olla uhke Eesti üle, nii nagu Kultuuriministeeriumit haldav reformierakond meid soovitab tunda. Siin praegu täielik vaikus stuudios mida me võime ütelda, et kultuuriministeerium on tõesti hästi, et ei teinud? Noh, võib-olla helilatab poole pealt, et üks konkreetne asi, et noh, mille üle kindlasti on põhjust tänulik olla, et, et ei ole nagu ära kaotada ka nagu hea on. Aga ütleme, näitame, mis meil nagu väga otseselt puudutab, on, on selline asi nagu riikli. Kuidas selle nimi nüüd on heliloomingufond või midagi sellist, ühesõnaga see on see, et kui kee tabelil teose tellida, siis ta taotleb sealt raha. Ja, ja siis kui ta selle raha saab, siis ta nagu maksab selle raha heliloojale või võib-olla ka saab mingit muud lisarahastust, aga see on ikkagi väga oluline asi seal tegelikult kummalisel kombel selline nõukaaegne süsteem, mis toimis nõuka ajal nagu päris hästi ja toimib ka nüüd edasi. Ja ma tean lihtsalt näiteks kunstnikel kaotati see millegipärast ära, mis on minu arust nagu väga kurb, et muusikaga rääkinud olen, mulle tundub, et nad on puhtalt ka tänu sellele nagu väga teistsuguses olukorras kui meie, nii et selle, see on küll konkreetset asi, mis, mis on näiteks meie jaoks hästi. Meie jaoks on hästi see, et et me oleme saanud oma nõuniku, mitte nüüd küll longi ajalasele vistena lange juba ma ei teagi, kas üks minister, kaks ministrit enne langi tuli arhitektuurinõunik kultuuriministeeriumisse tööle selle inimese koha saamiseks, spetsialisti koha saamiseks nägi arhitektide liit vaeva umbes seitse aastat, seitse-kaheksa aastat, selgitamaks, et seda inimest on vaja. Kuna kuna töö, sa nii-öelda arhitekti nõuniku töö sai teiste inimeste abiga teiste spetsialistide abiga sinnamaani tehtud, siis arvati, et pole niisugune spetsialisti vaja spetsialist, et kultuuriministeeriumisse loodi siis kõik nii-öelda arhitektuuri sõna, sõna sisaldavad väikesed ja kaustikud toodi selle inimese laua peale uue nõuniku laua peale ja ta uppus töösse sõna otseses mõttes, sest kõik andsid oma oma tegemised, mis puudutasid natukenegi ehitamist, arhitektuuri andsid siis sellele. Tavaliselt on see olnud naisterahvas võrukesele naised, kes selle üle, kes siis pidi selle koorma kuidagi enda õlule võtma ja, ja ja võib öelda, et see on meie jaoks üks väga oluline niukene. Vutiministeeriumi erinevate spetsialistide või ka ministri enda ukse avamise juures, et et me saame läbi nõuniku suhelda siis ministriga ja see on tegelikult ikkagi kiirendab ja lihtsustab oluliselt meie meie mõtet edasiandmist ja vahendamist ja arutamist. No ma arvan, et see on üks positiivsemaid asju. No ma arvan, et meie valdkonnas, et need institutsioonid ikkagi veel püsti on ja tuleb muidugi tänada ka seda, et paljud nendest institutsioonidest on oma oma teatri majad korda saanud noh, ma ei tea, kas nüüd poliitiliselt just selle partei teene, ma väga kahtlen selles. Noh, loodetavasti on ta aru saadud ja ikkagi minnakse sel poole, et seadusloomes ikkagi midagi parandada, eks ole, nagu see ravikindlustuse seadus või see nii-öelda vabakutselised sotsiaalsed tagatised. Ja, ja meie valdkonnas veel see, ma loodan, et, et see etendusasutuste seadus, mis reguleerib üldse nende asjade tegevust, et seda ikkagi prügikasti visata ja kuuldavasti ikkagi ikkagi tegeletakse selle seaduse muutmisele, sest et et kui, nagu päris tööseadusandlusele koos seda vaadata, siis tegelikult on teoreetiliselt praktiliselt võimatu teatris töötada. Kui seadust järgida, et siis selles suhtes on nagu töölepinguseadust, et selles suhtes on nagu ju täiesti absurdne olukord, et sellega pole Nende aastate jooksul tegeleb seda mahlaks võetud probleem seal on. Oh neid probleeme on palju, aga kõige lihtsam probleem nagu selles mõttes on see, et kuna teatrid töötavad kuuepäevase töönädala kuus päeva nädalas ja kasutatakse summeeritud tööaega, siis siis tegelikult seaduse järgi ei ole võimalik praeguse nii öelda. Süsteemi järgi. Lihtsalt öeldes töötunnid tulevad nagu seaduse järgi nii ruttu täis ja põhimõtteliselt ei olekski võimalik etendusi anda või peaks personali juurde palkama. Aga selle jaoks raha ei ole. Koosseisud on nii siin minimeeritud nagu täiesti miinimum peale, et heliloojate töötunde keegi ei arvestanud. Jah, ei, see on nagu rohkem selline projektipõhine. Mõtlesin ühe asjaga siiski öelda, mis minu arust on positiivne on see, et ikkagi lõppkokkuvõttes ei ole kultuurkapitali kallale mindud, et, et see on ikkagi nagu väga oluline allikas, mis, mis on poliitiliselt sõltumatu. Et ma olen aru saanud, et et siin lähiregioonis Soomes kindlasti seal on nagu mitmeid seda laadi asjaga, näiteks juba seal lõuna pool siis Leedus pidi olema vist Lätisse, kaotati ära või midagi kaotati juba mitu aastat tagasi kohaliku hulka ära. Et ausalt öeldes ma ei kujutaks ette Eesti kultuurielu ilma kultuurkapitalilt, et selles mõttes nagu et see on ikkagi positiivne, et on nähtud, et, et, et las ta olla. Loovisikute loomeliitude seadus on ka positiivne. Algatus tegelikult oli, eks see kultuuripoliitika, mis on nüüd lugemisel ära loetud juba riigikogus, eks see on ka ikkagi positiivne, lõppkokkuvõttes olgu ta siis nii nii lühike või pikk dokument, et kuitahes, aga, aga seal on ikkagi põhipunktid kirjas ja ma arvan, et, et see on ikkagi alusdokument meie siis riigi kultuuripoliitika ajamiseni. Ja see mõtet üldse neid loomeliite kuidagi või nii-öelda või noh, ütleme ikkagi jutumärkides huvigruppe kaasatakse teatud diskussioonidesse küsimus on nüüd selles, et kui palju nende arvamust või nõudeid, mis isegi arvestatakse nende asjade dokume alusdokumentide loomisel, aga aga mingit diskussiooni nad vähemalt loomeliitude vahel enda endigi vahel tekitavad. Paljudega räägitakse sellest, et kultuur on kogu inimtegevuse sfäär ja seda ka ametisse astunud, kultuuriminister Urve Tiidus eile kahekõnes tooni. Aga kultuuriministeerium ei ole omniministeerium, ehk siis ei, ei reguleeri kogu inimtegevust. Nii nagu orvelis armastuse ministeerium, näiteks kui armastus on kõik, siis meil peaks olema nüüd armastuse ministeerium, eks ju. Et aga, aga et kultuuriministeerium reguleerib ikka mingisuguseid konkreetseid loomevaldkondi, kas segadused kultuuri mõistes või, või, või selles, et mida me kultuuri alla üldse liigitame, kas see võiks olla ka üks probleem, mille ees nagu kultuuriministeerium praegu seisab? Noh, võib-olla üks, üks teema, mis meil muusikas on küll väga nagu teravalt tulnud on, on ikkagi see kuidas iganes neid jaotusi teha, aga ütleme siis midagi süvavõi kõrgkultuurne, mulle endale meeldib see süvakultuuri mõista ja siis nagu selle mingisugune vastandpool või ütleme pigem siis selline harrastuse, õhinapõhine kultuur, ma ütleks, et, et ma saan kindlasti seal ju ainult Eesti küsimus, et sellest nagu palju ka nagu mujal hakatud rääkima ja mingis mõttes on positiivne, et see suuri väli on laienenud, sest tõesti noh, selline kitsas, selline Biederman Järlik, kultuurikäsitlus kindlasti on oma aja ära elanud. Aga kurba läheks nüüd see, kui, kui selle suure sellise laiendamise kaudu unustatakse ära, mis on ikkagi selle süvakultuuri Tartus, on minu arust ma ise olen selle peale pidanud nagu mõtlema ja olen enda jaoks mõtestanud, seal sa oled minu arust, see on lihtsalt konkreetselt nagu aeg aeg, mida inimesed on panustanud süvenemise ja enda arendamisega ja selle ja seda aega ei ole võimalik nagu osta seda ei ole võimalik nagu noh, seal ei ole mingit sellist nagu kiirteed. Et kui inimene ei ole 10 või 20 aastat tegelenud mingi asjaga, siis ta lihtsalt ei ole sellel tasemel seal nagu väga lihtne, ma arvan, see puudutab nagu kõiki loomevaldkond, et ei ole võimalik saada poole aastaga arhitetaks näitlejaks või heliloojaks. Et võib-olla mul tundub, et nendes diskussioonides on natuke see kippunud ära ununema. Et samamoodi noh, ükski garaažibänd on ja kui ta ikkagi tööd ei tee, ta ei jõua nagunii kaugele, kui ta, kui ta nagu tahab jõuda. Eks arhitektuuris on, on see kutseseadus nagu reguleerib paljuski seda, et mis on ta nüüd kõrge, aga ta vähemalt peaks olema kvaliteet. Et see kõrgarhitektuur Niukest mõtlesin, et vist ei ole, aga noh, ju ta siis kõrgkultuuri sisse see hea arhitektuur mahuks ja, ja kehv arhitektuur siis vastupidi, võib olla suurenes, oleks väga huvitav loomevaldkond, et tõepoolest garaažibändi sa võid teha ja, ja mingit käkki kuskil kunstimuuseumis ka esitleda, aga, aga kui sa ehitad halva maja, siis maxima kukub kokku ja asi läheb halvasti. No see võib olla arhitektuuriga nii väga seotud. Ei peagi olema, et seal ikkagi ehituses on nii palju erispetsialiste, kes selle projekti kokku panevad, et arvatavasti arvatavasti niuksed õnnetused juhtuvad tihtipeale sellest, et mingi lüli on nõrk olnud ja see ei pea olema ilmtingimata. Ja tihtipeale nii ei olegi, et on arhitektid, arhitekt, mõelda küll keeruka lahenduse välja, aga siis peavad olema ka head insenerid ja konstruktorid, kes selle asja sellisel moel ära konstrueerivad, et see püsti seisab ja soe on ja vihma ja tuult peab, nii et siin on nagu erialaspetsialistide tihe koostöö vajalik, et pigem on see kvaliteedipõhisus just, et, et see, mida nüüd kultuuriministeerium võiks aidata ka arhitektidel ja arvatavasti ka teistele loomeliitudel ellu viia, on see, et kuidagigi tagada niisugune hea kvaliteet nii arhitektuuris kui kultuuris laiemalt, nii et see on nagu üks meie soov ja, ja ja mida siis nüüd Rein Lang käima tõmbas või õigemini, mis ta käima tõmbas, kuidas meil edendada oli siis tõesti see paljuräägitud mitu korda välja öeldud riigiarhitekti teemad, et, et meie valitsuse juures peaks olema üks arhitektuurispetsialist oma meeskonnaga, kes siis aitab meie kõigi elukvaliteedi paremaks kujundamiseks kaasa sel moel, et ei tekiks niukesi noh, kas või neidsamu Maxima laadseid asju või et ei tekiks muid kole ehitusi rajoone ja et ei tekiks juhuslikkust linnaruumi ja, ja meie elukeskkonda laiemalt. Raske midagi lisada ka. No see, mis tegelikult väärtuslik on, seda võib ju lõppkokkuvõttes mida ei oska seletada ega, ega kuidagi ratsionaalsetesse piiridesse asetada, tähendab, numbrites, plussidest ja miinustest, see on see, mis mida võib liigitada sõna alla kunst siis sellest kultuurist, mis on nii-öelda, mis saab sündima, mis võib igal pool sündida, aga paraku on nii, et et, et reeglina ta, ta sünnib nende inimeste käe läbi, kes sellega tegelevad nägu ja kellel on ettevalmistus ja ja seal on lihtsalt suurem võimalus selle sünniks. Ja see nõuab, see nõuab raha, et see, et see, see saaks sündida. Muidugi kunsti ma olin nagu seda isiklikult selle poolt, et kunsti võivad kõik teha. Et igaüks võtmistlik olla, aga aga teatud teatud ettevalmistused, eks ole, see puudutab kogu laiemates sfääris kogu seda teatriharidust arhitektuuris, muusikas samamoodi ilmselt et seal niuke kompleksne süsteem mida, mida, mida, mida, mida peab siis mõõtma, kui mõõta, siis mõõta nagu koos koos kõigega tema, tema seostega, ühiskonnale, eks see kriis, kui seda üldse kriisiks võib nimetada, aga noh, ütleme need viimase aja sündmused, niuksed, põnev põnevus siin, meie kultuuris kultuurisfääris, et see vähemalt on seda teinud, et me istume nüüd, et siin hetkel kolmekesi, aga üleeile juba olime vist seal kahekümnekesi või umbes niimoodi istusime erinevate loomeliitude esindajad koos ja üle hulga aja, kui on üks asi, mis mind jälle niimoodi paneb laua ümber istuma ja omavahel suhtlevad. Ja, ja mitte ainult rääkima sellest, et mis, mida kultuuriministeeriumis annaks muuta või keda tagasi kutsuda ja keda ette lükata, vaid pigem nagu omavahel arutada probleeme ja rääkida suud puhtaks ja võib olla kokku kutsuda siis ka mingi suurem kogu arutamaks kultuuri. Olukorda Eestis ja võib-olla siis maailmast laiemaltki, kui see õnnestub niimoodi rahvusvaheliseks puhuda. Üks väike täiendus võib-olla, et see Gerlimata, et igaüks, eks ole, konjakit, lisas mulle ka see mõte väga meeldib, ja ma arvan, et, et võib-olla ka üks asi, millega Eestis peaks kindlasti tegelema, on on noh, ütleme ühelt poolt harrastuspoole, et tuua nagu inimestele lähedal, aga ka seal mingi oma praktika läbi, teisalt võib-olla mis oleks ka väga oluline see kunsti mõtestamise küsimus, et et 70.-te etnomusikolooge, st oli selline väga tugev jõuline suund, kus nagu räägiti sellest, et muusikaolemine ei tähenda sugugi mitte ainult muusika tegemist, vaid ka muusika kuulamist, et see on ka nagu aktiivne selles muusikaprotsessis olemine. Et tegelikult mulle tundub, et just see haridus külge, mis mida kahjuks näiteks väga selles 2020 dokumendis käsitletud vähemalt muusika poolel, et, et see on, see on väga oluline küsimus nagu tuleviku jaoks, et et ühesõnaga, et meil kasvaks ikkagi peale järjest põlvkonda, kes suudavad väärtustada seda, seda teenust, seda ilu ja võlu, mis, mis siis on nagu selles, mida, mida, nagu looma inimesed neile pakkuda suudavad. Mulle väga meeldis Veiko pumpu käest, küsiti mõned kuud tagasi, et et kuidas sina tarbid kultuurist ütles, et ma ei tarbi kultuuris ma elan selles. Selle hariduse oled, sa vist mõtled seda, et tuleks juba kooliharidus selline või sa mõtled nagu? Ta mäletab juba kooliajal nagu puututakse mingil määral kokku, et vähemalt see valmides oleks, et kui inimesel tekib huvi, ütleme, et kui ta, kui tal, kas siis on see tegijana või, või kasvõi tarbija nagu täiesti nagu loll sõnaga siis ütleme, vastuvõtjana natuke neutraalsem termin. Et, et nad vähemalt siis tehakse, on ja mis suunas edasi liikuda. No selles mõttes, et tuleb ka tegelikult täiesti ära eristada kaks erinevat teemat, üks on see nii-öelda laiem kultuuri teema või, või siis selle süvakultuuri ja, ja nii-öelda harrastuskultuuri, sellised vahekorrad ja hariduse osa selles ja nende põimumine, lõimumine omavahel. Ja teine osa on siis baas, selline administratiivne, selline kultuurijuhtimise, ehk siis see puudutab nüüd seda Kultuuriministeeriumi sellist nii-öelda igapäevast nii-öelda rutiinset tegevust. Et need on kaks täiesti erinevat teemat. Aga tulemegi selle juhtimise juurde tagasi, et Urve Tiidus on nüüd rääkinud sellest kommunikatsiooni taastamisest loomeliitudega ja tahab kõikidega hästi läbi saada ja, ja sellise kommunikatiivse liini uuesti tööle panna. Aga see vist ei olnud peamine probleeme loomeliitude ja endise kultuuriministri, ministri ja ministeeriumivahelistes suhetes. Et kommunikatsioon oleks olnud ainult nagu peamiseks probleemiks mulle tundub, et seal oli, oli, olid, olid paljud teised probleemid veel, et kui võtta see, see kogu see kriis kokku, et milles see kriis tegelikult väljendus? No ma ei tea, kuidas seda kommunikatsiooni mõista, ma siiski arvan, et see kommunikatsioon oli väga oluline osa, mis selle kriisini viis selles mõttes, et, et noh, eelkõige ma näen seda, seda, et kuivõrd palju minister oli valmis nagu kuulama ja huvi tundma siis selle selle suhtes, mida valdkonna inimesed nagu arvasid või nägid, et oleks nende jaoks oluline, ma arvan, et see oli see põhiline asi, mitte see, et, et kultuuriministrit oleks kuidagi hirmus valesti mõistetud või temast oleks nagu mööda räägib. Jah, see tõesti ei olnud ka minu arust nagu mingisugune noh, väga oluline aspekt seal, aga pigem see dialoogivalmidus üldse ja, ja selles mõttes on see uue kultuuriministri avalduse nagu väga sümpaatne, et mulle tundub, et et kui tõesti see nii on, nagu ta on öelnud, sest tundub, et temal see dialoogivalmidus võiks olla olemas on nagu, nagu me kohtumisel siis Rein Langiga viimasel kohtumisel, siis kus sai see umbusaldus üle antud? Esitatud oli ka juttu, et, et kui Rein Lang tuli ametisse, siis ta oli vastloodud kultuurikoja ka kohtumisel. Et siis siis oli ju kõigi ootused peale seda kohtumist nagu ülisuurelt ja seal temaga kohtumisel siis sai ka öeldud, et tal oli väga suur usalduskrediit, mis kuidagi pudenes näppude vahelt, kulus ära märkamatult sellisel moel, et noh, me ju keegi nagu ei mõistnud seda. Arvatavasti mõtlesime, et, et need asjad, mis on nagu ohutulukesed tulekesed, et need ei ole ikka päris, et need on nagu mingid soo soo, tuled, et need ei saa olla niimoodi, et asja asi lastakse nagu meiega nagu läbi arutamata olulised küsimused otsustatakse kuskil tagatubades piltlikult, sest tagatubades, aga lihtsalt, et ei nagu ongi, et kui mul ei kommunikeeri täna. Isegi tegelikult mul on hea meel, et sa kommunikatsiooni halb oli, et see tegelikult välja selle, selle põhilise poleks see kommunikatsioon hea olnud, siis oleks see vabandust või nendesse jama edasi kestnud. Ja, ja nii-öelda põhiasjad, millest tegelikult nagu räägitakse, et need poleks välja tulnud. Küsimus on minu arvates seal nagu räägi kultuuripoliitika puudumisest tegelikult tõelised puudub, et, et keegi kusagil otsustage ära tegelikult, mida, mida see riik siis nii-öelda tellib? Seal on, mida sa metseensist tellida oma oma loojatelt, et et see on see kultuuripoliitika koos loomulikult kõikide muude asjadega, eks ole, ma võtan praegu kitsalt selle, selle professionaalse kultuuri osa, aga kogu see DM ja sihtasutuste süsteem, et see on üks selline Leiagi sellist sõna, mis oleks selline rahvalike, mitte väga solvav. No meil oli arhitektuuripoliitika, mis, mida me tahtsime uuendada ja siis meile pandi nagu stopp peale, nii et pole vaja, pole vaja, tuleb uus kultuuripoliitikat, küll siis seal sees on arhitektuuripoliitikaga seda arhitektuuripoliitikat on nagu ülivähe, aga eritleme jah, natukene neid probleempunkte, et ütleme niimoodi, et kommunikatsioone uue kultuuriministriga on suurepärane, suurepärane inimene, väga hea. Kutsub Tõid kohvile ja, ja, ja pakub kooki ka natukene ja kõik on hästi, räägite juttu niimoodi, aga nii-öelda kultuuriinstitutsioonide politiseerimine, siht, asutustamine jätkub täpselt samamoodi rahulikult edasi. Öeldakse, et ja et noh, mis me ikka siin meil on vaja sihtasutus, ilu ja nii edasi. Et sellega ma mõtlesin just osutuda sellele kommunikatsiooniprobleemid, et mulle tundub, et see ei ole peamine. Aga no kas sa sellisel juhul on kommunikatsioon üldse, kas me saame seda nimetada kommunikatsiooniks, kui see on selline noh et see on ju justkui nagu näilik kommunikatsioon, et hea küll, ma kuulan su ära, aga tegelikult ma ei lase seda endast isegi läbi, vaid et noh, nii-öelda ühest kõrvast sisse, teisest välja ma ei nimetaks seda kommunikatsiooniks, ei jätaks seda. Ma ei tea, mis see õige termin oleks, et ma arvan ka, et peaks sealt rahvalikust läksikast. Aga siin on, kui siin on noh, nagu me kõik loomeliitude arvatavasti peame kokku puutuma seadustega kas kooskõlastamise, läbivaatamise või arvamuste avaldamisega, siis see on umbes samalaadne nii-öelda jutumärkides kommunikatsioon, et me teeme terve rea parandusettepanekuid, mis kuskil lõppversioonis heal juhul kajastuvad mingi ühe, kahe sõnaga, aga tihtipeale isegi mitte sellena, et sellega, et lihtsalt lastakse korra niimoodi auru välja lasta ja sellega asi piirdub, et noh, loodame, et see seekord nii ei, sellise auru väljalaskmise ei lõppenud. Aga tuleme tagasi selle ettepanekute juurde, mida loomeliidud on, on, on teinud ja, ja kulutame, saate lõpuni need minutid, mis meile on jäänud selle peale, et räägime, mida loomeliidud soovivad näha oma valdkonnas. Mis on teie konkreetsed ettepanekud ja kuidas peaks kultuuriministeerium teie ettepanekuid kuulda võtma? Ma ei tea, kui me oleme siin nüüd nii erinevate alade inimesi järsku ma peaks mingitest üldisematest asjadest siis rääkima ja alustame siis üldisemalt tõstetud, kuidas kultuuriministeerium tegelikult Peaks juhitud olema ja millistest printsiipidest lähtuma. Võib-olla üks väga konkreetne asi, mida me ka seal oma pöördumises on ju välja tõime, oli ikkagi see ütleme kogu see juhtimise struktuuri küsimus, et eelkõige need sihtasutus osad, et et noh, see on ilmselgelt allunud nagu see viis, kuidas kultuuriministeerium on, on väga sellist ühest vertikaalset võimu hakanud teostama kultuuri vallas ja, ja noh, see, see selgelt ei ole meie huvid, sest see ei ole ei loome loomeliitudesse kuuluvate inimeste ega neist välja jäävatele oma inimeste huvides, et ikkagi kogu ka selline juhtimisstruktuur peaks olema peaks juhinduma ikkagi sellest, et sa oleks valdkonnal inimestele vajalik, et see oleks neid kaasav ja neid arvestama. Natuke vaidlen vastu sulle selles mõttes, et, et teatritega on just nimelt see asi, et neid nii-öelda sundsiht asutustati, et, et vertikaalne juhtimissüsteem oli olemas ja põhimõtteliselt oli võimalik seda vertikaalset juhtimissüsteemi mööda minna ja aru saada, kes tegelikult mingi otsuse on teinud, eks ole. Aga nii, et selles suhtes oli nagu see sirbi skandaal selle KT nimetamise kohusetäitjana ametisse nimetamise suhtes oli nagu, nagu ilmselge näide sellest, kuidas tegelikult need sihtasutused süsteemid tegelikult hämanud võimu kes seal need otsused on teinud kohustuste vastutuse ja sellega, et ega see tegelikult nagu otseselt ei ole. Sihtasutused ise ei muuda nagu sellist, ütleme juhtimistaktikat või selle poole, kuhu, kuhu see, kuhu see professionaalne kultuur nii-öelda liigub, et et nagu te teatesfääris on, on väga nagu tunda sellist ministeeriumi soovi või endise ministri soovi siis nii-öelda liikuda sellise mänedžeripõhise juhtimise poole, mis justkui nii-öelda, et kultuuri, mis on ise nagu lollid, et tegelikult peaks nagu neid juhtima nagu tugev tugev raha inimene, kes teab, mis tahab, kuidas rahad tulevad, mismoodi, et tasub ennast ise ära ja ja nii-öelda inimestele meeldimise mõistes, et küsimus ongi selles, et tegelikult, et kas see, kas see kultuur, mida, mida riik toetab, et kas see peab nagu inimestele nagu ilmselgelt nagu kohutavalt meeldima ma ei räägi sellest, kuidas inimesed saavad aru, sellest ei saa. Aga kui see suund on juba sellele, et Peab meeldima, see peab neile söödav olema, siis millisest dialoogist nagu kultuuri ja inimeste vahel, kes seda skulptuuri selles elavad või seda tarbivad, mis dialoog seal tekib, seda ei tekigi sellisel juhul. Samas kogude osteti suunamisel seal enam ei olnud kultuuriminister seda, seda meelt, et peaks nagu inimestele meeldima paid siin, ta püüdis hoopis kasvatada. Ma mäletan, et, et noh, siin nagu risti vastukäivad soovid, aga eks see on meie mõte vist kõigil ühine sama moodi, et sihtasutuste nõukogudes igasugustes, juhtides organisatsioonides, kus on nõukogud, et seal oleks spetsialistid kaasatud, mida siiamaani vist on niimoodi ühe-kahe inimesega kui juht. Kui see nõukogu on näiteks neljaliikmeline viieliikmeline, siis on vähemus, on spetsialist, et meie soov on, et spetsialiste kaasatakse pool või rohkem siis Arv sellest nõukogu liikmete arvust vastavast. Jah, aga ega see tegelikult ei lahenda olukorda, kui ministrina nagu õigus päevapealt neid liikmeid vabastada kohustustest. Ja kui see on nagu täiesti nagu läbipaistmatu, et mis alustel üldse sinna sihtasutustesse inimesi lõpuks siis nagu võetakse näiteks hea näide on praeguse Eesti kontserdi sihtasutused. Meil oli heliloojate liidust oli viis kandidaate sinna esitatud. Nende hulgas, eks, Erkki-Sven Tüür, Tiia Teder ja mitte ükski ei kvalifitseerunud. Et selles mõttes see tundub ikkagi päris absurdne ja näiteks ERSO sihtasutused suhtes ei küsitud ei meeltega interpreetide liidult nagu üldse, et kas, kas me kedagi sinna nagu sooviks. Aga eelmises kirjas vist oligi umbes selline mõte. Uuele ministrile hakataks arvestama meie soovidega, ehk siis loomeliitude soovidega ja spetsialistide soovidega siis vestleme. Aga kui sihtasutuses on siis konkreetse partei, kas liikmed või sümpatiseerivad, kes seda parteilist käsuliini seal kehtestavad, siis mida te enda valdkonnas praegu nagu võiksite öelda, et milline see konkreetne parteiline käsuliin võiks olla teie valdkonna sihtasutustes mida nii-öelda partei meilt tahab? Noh, ma arvan, et see, mida Kärt siin välja tõi, et, et ta võimalikult paljudele, nagu see kultuur meeldiks, ma arvan, see tundub olevat küll selline selge, selge suunda noh, ütleme etenduskunstide vallas, mulle tundub, et see pailaps Reformierakonna jaoks olnud Vanemuine, et see, kuidas seal on nagu projekte tehtud ja milliseid on ja mis, mis mastaabis on selline ütleme, kommertslik oma osa ja süvaosa ja noh, nagu siin, mis oli nüüd see aastavahetus, oli see tujurikkuja, Sarrise Nalijat, Vanemuine seitse aastat ilma näitlejapreemiat? Ei olnud, no tegelikult see ei ole nagu selles suhtes teema. Et tõusud ja mõõnad on igal pool, et küsimus on nagu ju tegelikult selles selles kultuuri juhtimises, et headel aegadel ja kui kõik läheb läheb nagu ülesmäge, siis kõik asjad toimivad ja kellelgi ei ole probleemi. Küsimus on selles, et mis hakkab siis juhtuma, kui, kui see kõver läheb allapoole, paratamatus on see, et kõver läheb ka alati allapoole, et ta saaks jälle ülespoole tõusta, aga, aga, aga milliseid asju võetakse ette siis, kui see kõver hakkab allapoole minema, millised on siis nii-öelda kultuuriministeeriumi sellised hoovad Nende asjade juhtimiseks ja kuidas seda tehakse? Et see on nagu põhiline ja sest ega noh, tegelikult, mis sellest kultuurist ikka juhtida, et inimesed elavad ikkagi sünkroonis ühiskonnaga oma ajaga ja see kõik asi ju tuleb inimeste loomusest ise? Mõnes mõttes vist ongi, mida vähem regulatsiooni, seda paremat ei segataks. Ja kui reguleeritakse, siis peab olema selge, kes reguleerib, miks reguleeritud ja kui palju reguleerib ja seda on võimalik tuvastada pärast et ei oleks tohutut hämamist ja, ja, ja oma oma isikliku suva järgi käitumist vaid see käitumine peab siis olema põhjendatud mitte parteipoliitilise otsustuse otsese liiniga vaid, vaid, vaid, vaid siis konkreetselt siis selle kultuuripoliitilise ja selle üle annab juba siis vaielda, et mis, milline see kultuuripoliitika peaks olema. Nii et ta tuvastad sellise Reformierakonna käsuliini eelkõige selles, et üritatakse kultuuri kasumlikumaks muuta. Kas võime niimoodi nagu kokku võtta selle asja? Suuresti näiteks? Ma tahtsin veel öelda seda, et isemajandavaks kasumlik arhitektide puhul see suuresti nii ongi, aga aga mida kultuuriministeerium käivitas, aga mis kuidagi takerdus, oli näiteks riigi kinnisvara aktsiaseltsi see nii-öelda töö kvaliteedipõhise kaks muutmine, et kui, kui see praegu on odavuse põhine, siis meie eesmärk on, et see oleks kvaliteedipõhine ja selles suunas sai samme astutud. Rein Langiga isegi sai kokku kutsutud üks seminar, sai igasugused mõtted ja rajad maha märgitud, kuidas edasi minna, aga see kõik takerdus, et järsku siis uue ministri puhul see uuesti taas elustatakse ja, ja ruumi kvaliteedipõhisusele suund muutub Kultuuriministeeriumi üheks niisuguseks juhtmeteks. Aga see on ju asi, mida oleks neoliberaalne partei peabki tegema, kas ei pea, kas me nõuame reformierakonnalt natuke liiga palju praegu üldse siin? No ma ei tea, ma nagu ma ennem ütlesin, et see kasum, kui isegi puhtalt mõtleme kasumlikkuse kategooriates siis noh, et see ei ole nii lihtne, on ju, et mingisugune vahe, too kasu nagu pärast etendust on üks asi, aga teine asi on seal nagu laiem kasu ja mitte ainult majanduslik kasu. Fakt on ju see, et ega me ei ela ju nii primitiivse ühiskonnas, kus, nagu mõeldakse nagu ainult rahalistes kategooriates, noh tegelikult väga konkreetseid majanduslikke samme tehakse nagu sellise sümboolse kapitali vallas, noh ma olen igasugused maine, kujundused ja asjad, no mis asi see on, see ei ole otsene majanduslik kasu, seal on midagi muud ja noh, mulle tundub, et tegelikult see on, et selles plaanis ütlus, kui seda nii nagu võiks nimetada, on, on läheb nagu aina teravamaks erinevate maade erinevate riikide vahel, et et see on nagu väga konkreetne asi, et see, see ei ole noh, sest need ei ole üldse selles mõttes nagu pehmed väärtused, isegi vaided. Jaa, ja, ja selles mõttes kultuur nagu otseselt sellega tegeleb, et minu arust nagu kultuuri inimkultuuriministeerium võikski võib-olla selle ära näha, et et kas või sama riiklik maine kujundused. Et, et see on see, mida, mis, mis suuresti kultuuri vallas tuleb ja, ja ja seda võiks nagu tunnustada ja soodustada. Aga nüüd, kui Urve Tiidus istuks heina laua otsas ja teie oma loomevaldkondade esindajatena olete siin ja teil on aega paar minutit, et välja tuua asjad, mida ette panna kultuuriministrile siis mis need on? Arhitektide poole pealt ma lihtsalt tean et tõesti see, mis viimasel ajal on toimunud riigiarhitekti teemaga valitsuskabinetis. Et see on nagu niisugune piiripealne situatsioon praegu, kus üks väike väike liigutus võib selle ellu kutsuda ja tagasi kutsuda ehk siis nii-öelda matta külmutada selle ideed, mina arhitektide poole pealt soovid. Sooviks Urve tiidus aitaks selle protsessi elluviimisele kaasa, et see riigi arhitektid amet saaks loonud. Märt-Matis Lill noh, heli laataja üldse muusikute poolelt, ma arvan, praeguse kõige konkreetsem küsimus on, on just need ERSO ja Eesti kontserti sihtasutused, et et seal, nagu, kui nad veel nagu lõplikult kinnitatud ei ole või isegi kui nad on, et selle võiks ikkagi üle vaadata, et kes, kes nende eesti muusikaelu oleks praegu nii kesksete institutsioonide otsustushoobade juures nagu on ja, ja tõesti arutada nagu läbi. Muusikavaldkonna spetsialistidega Gert Raudsep teatri vallas näitlejatest kitsamalt aga teatrivallas laiemalt, siis võiks lõppkokkuvõttes lõpuks ometi selle teatrite rahastamise süsteemi nii-öelda selgeks vaielda. Ja teistpidi laiemalt võiks kultuuriministeerium nagu sekkuda uue autoriõiguse seaduse loomesse sest see läks mõni aeg tagasi justiitsministeeriumi kätte. See initsiatiiv. Ja ma leian, et kultuuriministeerium peaks oma oma nii-öelda haldusala, kas tegijaid rohkem seal kaitsma, esindama. Kuidas ta isiklikult suhtute uude kultuuriministris, olete lootusrikas tema suhtes? Isiklikult tundub, et väga tore inimene. Jahi on raske midagi ette öelda, aga esimesed signaalid on olnud nagu sümpaatsed. Ja ei tunne isiklikult ei oska midagi öelda, loodame parimat. Loodame tõepoolest parimat, et siin stuudios rääkisime loomeliitude esindajatega, siis kultuuripoliitikast ja Urve Tiidusele sai ka mõned mõtted siin edasi antud loomeliitude esindajate poolt. Stuudios olid näitlejate liidu esimees Gert Raudsep Arhitektide liidu eestseisuse esimees Peeter pere ja heliloojate liidu aseesimees Märt-Matis Lill. Ma tänan teid, et saite aega tulla klassikaraadio Kuuvaadisesse ja edu ja jõudu teile.