Luulelahing. Tere, tere. Algab kolmas saade sarjas luulelahingstuudiopubliku osalusel salvestuva saatejuhid on Peeter Helme ja Jürgen Rooste. Tere, Jürgen telePeetril. Mulle lahing on siis võistlussaade, kus omavahel võtavad luuletustega mõõtu neli erinevat poeeti igas saates uus nelik. Iga luuletaja loeb omal valikul ette oma teksti, samuti kuuleme luuletaja soovilugu, millele järgneb kriitiku kommentaar. Saate otsustav osa saabub aga tegelikult pärast saate lõppu. Nimelt siis saate teie, kallid raadiokuulajad valida iseenda lemmiku. Selleks tuleb minna luule lahingu kodulehele, mis asub aadressil luulelahingpunkt vikerraadio poee hääletada oma meelisluuletaja poolt. Valiku kergendamiseks leiate sealt ka poeetide tutvustused saata nii lugeda kui uuesti kuulata saates kõlanud tekste ja kuulata luuletajate lemmiklugusid, sest jah, luuletajad esitavad siin saates ka oma lemmiklugusid, võib, me mängime nende lemmiklugusid tänase laulupeo saama laskma inimene tänases vaata lemmikut saab siis valida kuni 27. detsembrini. Ja omakorda võistlevad siis publiku lemmikud omavahel 2014. aasta kevadel toimuvates poolfinaalides ja valikut mitmekesistada lisavad publiku lemmikutele oma valikul ühe luuletaja. Igas saates vahetuvad kriitikud. Aga enne kui me tänase saate juurde päriselt asume, kuulutame välja ka eelmise saate võitja. Jürgen, palun. Eelmise saate publiku lemmikuks oli sule Voll. Maa sool, tõeline poeeti inimene. Ja meenutuseks kuulamegi. Eelmise saate võidu luuletust. Olin armunud juba siis kui jumal taeva ja maa kui puud olid, puud olid hellad velled. Kui selle maa keel laulutuules taevani tõusis. Olin armunud kuldsel ajal, kui Kungla rahvas üheskoos einet võttis. Kui me Sõõru mäel sõstraid sõime ning pähkleid paugutasime. Olin armunud tunniv, kui tants käis aurukatla ümber. Kui juss end vargamäel Kuuse otsa riputas ning karjapoiss vaeneke kuhja all kükitas. Mõlemad hetkedel, kui Agnes von Münchausen Kuimetsamõisas Hans von Riispiiteriga abielluma pidi kui Arno ka koolimajja jõudis, kui muhv kingpool ja sammalhabe jäätise putka juures kokku said olin armunud vaatamata sellele, et ootasin sind sellel külmal päeval et armastasin panlannat. Et minagi olin Arkaadia teel. Kuigi ma sündisin saunas, olin armunud ning mulle tundus, ei ole pimedust, ei ole valgust, ei ole lõppu, ei ole algust. Olen ikka veel armunud. Kõnnin ja kõnnin hallil lõputa teel. Ei saa enam kuidagi vaiki olla, vaid võtan lille sideme, et sind sellega köitama. Õnnetu Eestimaa. Olen armunud kõigil aegadel, mil iga oja jõuab ükskord jõkke mil jussike jõuab pühapäevamaale mil kõik Tirud kahel otsal lausa löövad lõkendama. Ja nüüd ongi käes asuda kolmanda luule lahingu juurde. Mees on nagu siis pärast seda maski saates nii-öelda kaks poissi, kaks tüdrukut. Tänased poeedid on siis Maarja Kangro Asko Künnap, Sven Kivisildnik, Katrin Väli. Tere kõigile. Ja poeeti hindamas, võib-olla kiitmas, aga võib olla ka põrmustamas, on siis tänase saatekriitik, kes on siis endine ajalehe sirp peatoimetaja, praegune Eesti Rahva Muuseumi avalike suhete juht Kaarel Tarand. Tere, Kaarel. Tere. Tere. Esimene põetajana saates Asko Künnap sündinud 71. aastal, mis on hea aasta käikeselt sealt pärit väga palju eesti luuletajaid. Näiteks Karl Martin Sinijärv ja Jan Kaus ja Marko Mägi ja veel veel terve hulk. Ja küllap on teada-tuntud ka olnud selline kunstireklaami onu, aga nüüd ma olen aru saanud, et Asko Künnap on hakanud nooreks pensionäriks ja pühendanud ennast puhtalt loomingule. Räägi Asko, on see tõsi? Paraku jah, ja nagu nagu see juhtub pensionile minejatega, et tsiteerin siin vanemaid kolleege, pensionäre. Tõenäoliselt nagu pensionär, kogu aeg on kiire. Sinotüübiteerisid luuletajana, kui ma ei eksi, siis vooruse lehekülgedel, kui 1900 kaheksakümnendatel tegelikult kas sa häbened neid värsse, varjad sa neid nooruse numbreid sõprade-sugulaste eest? Ei neid ei varja ega ka umbes aasta hilisemat vikerkaart, aga tegelikult ma debateerisin vist kaheksa-aastasena ajalehes, niisugune oli olemas, aga seda luuletust kõvasti kärbiti ja sealt näiteks sõna kodutalu kaotati ära, et seda ma küll natuke häbenen. Taska sa oled siis olnud poliitilise tsensuuri ohver ja jõhkra nõuka ja korjoffer stagna aastatel kaheksakümnendatel, kaheksa aastasena. Ja siis tegelikult õnnestus sul ka ükskord hiljem uuesti debateerida luuletajana siis sa nagu olid vahepeal kalevi all peidus, varjasid oma, on teid, aga üks jupp, jupp jupp maad aega peale seda, kui sa laps luuletan üles astusid, leidsid endale seltsiliseks kaks põrsakest ja siis ilmus Künnap Rooste Sinijärve raamat, neid vigu me ei korda. Millest see nagu teine tipiteerimine tuligi võisenine heliste püüt uuesti. Kõik paarkümmend aastat sahtlisse kirjutades saab sahtel täis ja tappidest läheb lahti, vana kirjutuslaud ja kõik valgub põrandale, siis tuleb osad asjad raamatu vahele panna, et siis saab nad ära visata, sest nad on tiražeeritud juurde kirjutada. Kas see luuletus, milles on meile nüüd ette kannad, on varem ilmunud? Ei, see ei ole. See on kirjutatud aastal 11. Ja ma olen seda mõned korrad esitanud, aga ta ei ole veel kuhugi kaante vahele läinud, isegi mitte ajakirja kaante. Noh, aga siis esita seda ühe korra veel proovima. Kole oled kodumaa. Kodumaa on kole, see on üle kõigi päädeme Secolec kodumaa, kuis kontideni, koleda musttuhat korda tõesti, ma pean kordama, on koleda musttuhat korda mäleta et kole võrdub kodumaa musttuhat korda korrad Dallas koolilapsed korrata, et kontideni ema on kõduma mu kodumaa eales Unuda ei saa. Kõik koledus Secolema kõik kõledus, sest sama kuu, et märkab koolilaps, kes muu. Sacole oled kodumaa Nicole nõnda kõlema, et lapsedki sind kardavad. Sõna algusest, mul pole lõpp koledam Ki tulla saada Mukale läbi lõhkicole. Munk koletisest koduma. Aitäh, ja nüüd kuulame siis Asko Künnapi soovilugu mille esitab siis selline kollektiiv nagu teed. Can Dance. Loo nimi on feitale Impact aastast 1984. Jätkub luulelahing, mina olen Peeter Helme, kuulasime Just Asko Künnapi soovilugu, milles siis esitas teedkem Dance. Ja nüüd on siis kord Kaarel Tarandi käes Asko üle kohut mõista. Kas sinu meelest on ka kodumaa kole? Sõltub, kust nurgast vaadata ja millist nurka vaadata. Kui luulet hindama hakatakse, siis eesti rahvas keskeltläbi on ju kõik on üks haritud ja koolis käinud rahvas ja juba sellest ajast saadik, kui veel Gustav suits õpetas ülikoolis nii kirjandusteadlasi kui kirjanduse õpetajaid, gümnaasiumidele on teade, et luule jaguneb neljaks. Juhan Liivi näitel. Esiteks on siis muidugi isamaaluule, siis on loodusluule siis armastusele ja siis veel mõtteluule ka. Ja, ja see selles mõttes on selle praeguse saatetegijad ka targalt jaotanud niimoodi, et et neli inimest on korraga saates oma luulet lugemas ja isamaa luuletaja on siis nüüd ära olnud ja Isamaa luuletuse teinud. Jäänutele jääb valida see, mis neile on veel järele jäänud Isamaa luuletusena kahtlemata see oli üks üdini positiivne luuletuse, kui ma nüüd juhtumisi luuletajast õigesti aru sain. Ja sellise luuletaja võiks minu meelest vabalt peaministri propagandabüroosse või riigi propagandatalituse tööle panna palgata ja maksta hästi selleks, et neid veel teeks. Et selliste tekstide esitamine, levitamine ühiskonnas ju võtab tegelikult kriitikutelt võimaluse vinguda meie armsa oma riigi kallal, sest keegi on selle kõik juba ära öelnud ja ülejäänud peavad rahul olema, kui nii, et selle selle tõttu see tekst töötab, töötab nagu päris hästi. Valitsuse ja õukonna kasuks. Ja sellisena kiiduväärt, selge suur tänu ka siis ei jäägi muud üle, kui minna edasi järgmise luuletaja juurde ja vaadata millist ülejäänud kolmest luuleliigist ta siis esindab. Ja järgmine, vaata meie tänases saates on siis Maria Kangro sündinud 1009 seitsmel kolmandal aastal. Ja ma ei teagi Maarjat, kas sind on enam üldse kohane lihtsalt luuletajaks tituleerida, et sinust on ju vahepeal ikka päris kirjanik ka saanud, oled hakanud kirjutama novelle ja neidki päris mitu kogumikku, et kelleks sa ennast ise pead, kas sa oled prosaist või luuletaja, prosaist ja luuletaja või, või kuidas sa ennast ise defini? No vastavalt olukorrale, et mis kõige peenem parajasti hetkel tundub, et ma ei tea, kas siin mida siinne publik arvab, kes, kelle tiitel kõige toredam oleks, eks ma siis ennast selle tiitliga nimetan. Vist tõsiselt võetakse ikka proosakirjanikke siis. Ja. Mida, mida rohkem tiitleid, seda uhkem, ma arvan jah, et umbes nagu igasuguseid ordeneid ja aumärke, neid tuleb ikka pidupäevadel panna võimalikult palju rinda. Nii ma arvan ka, et teinekord, kui minu nime mainitakse, siis võiks ikka võimalikult palju neid tiitleid sinna ette panna ühtegi põlve ära. Ühesõnaga, sinus ei tekita mingisugust identiteedikriisi, et sa ei oska täpselt öelda, kes sa oled. Küll oleks kole, kui ma oskaksin seda väga täpselt öelda, siis see tähendaks järgmisel hetkel murdumist või ma arvan, niiskusest inimesed on väga lihtne rünnata ka, kellel on niisugune väga kindel usk oma identiteeti. Aga praegu kirjutad sa rohkem luulet või või kogu aeg läbisegi. Ei ka kogu aeg läbisegi, viimasel ajal just olen roosad tegelikult rohkem kirjutanud ja ma tunnen, et see midagi istub ka paremini. Ja nüüd mulle esitati tellimus luuletekstidele Vene vaeva juba sellega, et ennast luules väljendada, tahaks siukest poeesia alast Viagrat tutta sisse. Praegu nagu luule väga ei eruta, pean tunnistama, aga ma loodan, et see on mööduv nähtus. Aga see tekst, mille sa täna ette kannad, kas see on varem ilmunud või? See on varem ilmunud ja see on ilmunud 2010. aastal kogus pealkirjaga kunstiteadlase jõulupuu. Kas sul seda tunnet ei ole, et kui mingi tekst juba kolm aastat varsti, võib-olla isegi neli aastat saab selle kirjutamisest mööda või, või rohkem või et see tekst ennast enam ei kõneta, et sul on seda raske ette kanda? On seda juhtunud jah, päris mitmete tekstidega kohe ja mida, mida varasem teeks, seda võõra maksta muidugi jääb, aga samas on ju ka niimoodi, et kerkivad mingisuguseid oma lemmiklapsed pinnale ja tavadki pinnale. Mul on omal teinekord kahju, et kui on tegu mingi avaliku esinemisega, siis ma kipun ikka ühtesid samu tekste lugema kogu aeg, et tahaks tegelikult julgeda ta välja ja, ja, ja, ja lugeda etega neid tekste, mida ma ei ole suure publikuvääriliseks pidanud, aga no vot ei ole. Ei ole seda riskivalmidust endas veel leidnud, et on mõned tekstid, mille puhul ma olen nagu enam-vähem või noh, oskan arvata kuidagi, kuidas publiku reaktsioon võiks olla ja siis jäängi nendesse kinni, et see tänane tekst muidugi ei ole nii väga selline naljalugu. Eks me näe siis kas publik plaksutab maksuta oopri kübetud, mis neist on saanud. Ja nemad praegu puhkavad, aga olen avatud tellimustele. Aga kuulame siis seda tõsist luuletust? Ah, et juba lapsena hüppasid ja eterniidivirn praagises. Sinised tennised, valge Ecrysotiil. Nägin suurendust, kuidas 10 mikromeetrine kiud tungib hingamisteedesse. Eterniiditükk oli mängult suitsukala näksisite pärispatu nagu hea, hea ja kurja tundmise puud. Tegelikult ei tunne ju midagi aru, ei saanud ka suurt millestki. 10 mikromeetrit. Räpastest ükstes ehitaja, Aimuta inimese agoonia. 20 või 40 aastat. Pleuro naastud, Mesut Poom, side koestunud kop. Jah, igal juhul aastal justkui õitseb sirel ja mõnikord suur kirg. Kiud laskub aeglaselt ja nähtamatult. Nagu tulevik. Asbest on vägev allegooria. Mis sa vihastad? Näe, siin on uus lemmikvein. Ma ostan, teeme õhtul klaasikese. Aitäh ja seda sünget luuletust ilmselt tasakaalustama Maarja Kangro soovilugu, milleks on siis Flitav de konkursi robot? Aga? Luulelahing. Jätkub luulelahing, kuulasime just Maarja Kangro soovilugu, milleks oli siis Flitavate konkursi robot ja Kaarel, nüüd pöördun jälle sinu poole, et kas asbest on siis võimas metafoor, nagu Maarja oma luuletuses ütles? On seal ainus, aga põhiliselt seda ei tule käsitleda mitte niivõrd metafoorina, mina kui Eesti Rahva Muuseumis. Nüüd peaksin sellist teksti kollektsioneerima peaasjalikult kui etnoloog või midagi sellist. See on üks lugu ja üks võib-olla, et praeguse seisuga juba üks ennemuistne lugu, kus kasutatakse niisugust vanasõna nagu asbest seal midagi samalaadset, nagu meile kunagi ammu lapsepõlves koolis õpetati, et Vana-Kreekas oli selline asi amfora olemas, eks ole asi, mida keegi või aura, et et valid mingisugused asjad ja me peame nende tähendust saada, et mis nad kunagi olid, aga neid inimkond, kes on oma arengus edasi läinud, enam ei, ei kasuta. Nii et see on üks vaateviis sellele asjale. Nüüd, püüdes natuke keerulisemaks minna siis pean ütlema, et ma olen lihtne inimene ei kanna kriitiku rolli sugugi välja. Ma olen ikkagi võib-olla keskmisest nõudlikum lugeja ja ainult ja, ja, ja seetõttu kasutada luuleanalüüsis mingisugust niisugust moodsat teoreetilist teadmist, et need teadmised on mul juhuslikult vähemasti mis kirjandusteadlaste teooriad puudutavad, et võib-olla ühiskonda, ühiskonnast ma saan paremini aru. Ja seetõttu ma tunnen ära, kui miski asi oli ühiskonnakriitiline. Teine pool asjast on see, et kui sa oled kord olnud pikki aegu juba kriitik, siis ka sellest võib väsida ükskõik mille kriitik sa oled. Et siis lihtsalt tore on. Vahepeal, kui sa ei pea enam olema nii-öelda valvekriitik, jää kellelegi kallal õiendama kogu aeg sellepärast et midagi on valesti või pahasti, et siis on siis sa saad olla selline rõõmus ja särav nagu Marko Reikop, kel on kõik, on küll, on tore, küll on üks mis asi see silma ette ei satu, seal lihtsalt tore proovida degusteerida ja ja lihtsalt, kui sa kohtud mingi keerulisema asjaga, aga siis niikuinii jääb tööriistadest puudu, et enda jaoks mõtestada või siis läheb, vähemasti läheb väga palju aega, enne kui mõistad. Aga veel üks asi, mis ma tahan öelda selle kohta, on see, et ma võib-olla kuulun ka nende inimeste hulka, mis sind, mina ei tulnud võib-olla päris hästi sellest tekstist välja, et kelle kohta Maarja Kangro on kunagi oma ühes intervjuus sirbi öelnud, et et need on ühesõnaga jäigad vanameelsed tarbijad kella, keda tuleb koolitada. Noh, see kontekst toona seal oli. Nii-öelda roppude või ebatsensuursete sõnade ja väljendite kasutamine tekstis, mis oli väga hirmus põhjendatud. Maarja meelest minu meelest nii sageli Pole põhjendatud sugugi, aga, aga noh, kuna see täna ette ei tulnud, et siis siis ei ole sellest pikemalt võib-olla vaja rääkida, aga ma lihtsalt ütlen, et ma olen vana, meil nii jäik. Et jah, et et ilu on selline asi, mida ilmtingimata ei pea väga paksu värviga maalima, et inimesed sellest aru saaksid, et see võib olla täitsa vanamoodne siga. Selge aitäh. Aga nüüd me jõuamegi ühe väga vanamoodsa meheni, nimelt meie kolmandast luuletaja tänasest luule lahingus on Kivisildnik kes oma viimases luule raamatus õpetaja ütles, rõhutas kogu aeg seda, kuidas tuleb olla lihtne vaat et konservatiivne kee, mis seda sõna küll ei tarvitanud seal, aga selline mulje jäi, et hea luuletus peab olema lihtne, selge, saadav põhinema faktidel ja savist rõhutasid, mitu korda tuleb peksta. Prosaist on mul õigus, mitte ainult peksta, ma arvan, et tuleb olla õiglane ja karm. Aga Kivisildnik, sina tuled meie juurde 960.-test aastatest, eks, 60.-te keskelt 64 oled sa siin neli ja seda ma ei suuda isegi öelda, mitu raamatut sul ilmunud on, ma ei hakanud neid kõiki enne saadet üles loetlema. Vikipeedia on abiks alati. Kahte mõtet on jah, aga ma ei jõudnud neid kõiki üles lugeda, sest et neid on ikka väga palju ja tuleb järjest juurde ja samal ajal tegeled sa ka väga jõuliselt kirjastamistegevusega. Jah. Jaa, sinu tõttu on kunagi peaaegu et kinga saanud, Kaarel Tarand. Ei ole nii lihtne, aga, aga oli selline juhtum, et kas, kas sa oled nüüd leplik, heatahtlik mehike enam ei kisu skandaali ja tüli? Ma olen ikkagi jätkuvalt halb inimene, keegi ei pea minus pettuma. Kas see, mille sa meile täna ette loed, on mingi päris värske tekst või juba kivinenud klassikaks? See on täiesti värske tekst, see on mul selline nostalgiline meetod. Vanasti, kui ma olin veel noor ja tark üliõpilane sihuke noor luuletaja, siis ma alati läksin esinema, kirjutasin uued asjad. Ei, ma kogu aeg kirjutasin ja siis esinemiseks ole hea, võta uusi asju, vaata, Indrek Hirv tuleb jälle nendesamade asjadega juba 50 korda laeta neid sama asja, et siis nagu noh, et näitab, et sa ikka kirjutad ka, et noh, kirjanikke peab kirjutamiskirjanik, sa oled, sa ei kirjuta, ma kirjutasin jah, täie täiesti spetsiaalselt, mitte küll jaoks, aga ütleme, et see on üks viimane asi, mis mul need valmis saanud, jah, selline luuletus, siis. Sa kirjutad ikkagi jätkuvalt usinasti. Oi-oi. Jah, ta Facebooki, ärge ärge otsustage, et mul on mõned raamatuid, mida ma nagu põhimõtteliselt ei pane nagu võrku selle pärast nagu sellised nagu piinlikumad, kui teised, et praegu mul ei oleks piinlik raamat käsil, mida ma teen märkmikusse ja eraldi faili. Aga samal ajal saju kirjastad ja sa toimetad ju ka neid asju, mida sa isekirjast, et oi, oi, oi, oi. Aga minul on ka ööpäevas 24 tundi, aga ma ei jõua nii palju teha. Mida sa, et sa jõuad? Aga kuulamiseks seda värsket luuletust mis siis ei teagi, kas, kui nüüd eelmine luuletus ei olnud Isamaa luuletus või tuli võime mõtteluule, siis kas äkki armastusluuletus? Ja see on armastusluuletus. Pealegi Jean kerjused liftides, kerjused liftides kerjused, eskala ratturitel kerjused, odavlennumasinates kerjused pilvede kohal, kerjused teel päikese poole ole. Ain Kaalepi andmetel on nii, et luuletaja võib kirjutada oma elu jooksul kas ühe hea luuletuse või siis seitse head luuletust on kaks erinevat teooriat. Nii on ka planeediga, maa siin on kas üks rikas või on rikkaid, koguni seitse. Teooriaid on kaks, aga seitse miljardit inimest on vaesed. Vaesed on miljardeid. Praktika on üks virelemine. Ma olen osa vaesusest, mis kõikjal tõstab pead, kuid midagi ei sepitsee, sest vasarast ei tea. Kerjused, liftides kerjused, eskalaatoritel, kerjused, odavlennumasinates kerjused, pilvedega, kerjused teel päikese poole. Kerjuseid lähemalt vaadates võime märgata kõrgeid kontsi. Kerjuseid kisub kõrgustesse. Vanasti seadsid nad end sisse kiriku treppidel, vaatega kellatornile. Kerjus, mungad konutasid oma mägi onnides. Samba pühakud olid populaarsed. Paistlikult hoiavad kerjused maast eemale. Viimase veeringu eest ostetakse odavlennumasinapilet. Vaist ei peta. Ma ei ole kindel vaeste jalge all. Varem või hiljem hakkavad nad meie jalgade all kildagaasi puurima. Nad mürgitavad põhjavee laastavat kõik ning üks rikas saab veel rikkamaks. Põlise seitsme peakarikas. Kerjused aga võtavad ennast veel koomale, kerjused astuvad veel ühe sammu päikesele lähemale, kõrgusse valgusse soojus ära. Kas sa oled märganud, et sinu soontes voolab kildagaas? Ma olen osa vaesusest, mis kõikjal tõstab pead, kuid midagi ei sepitsesest. Vasarast ei tea. Me elame vaesuse planeedil, aga meie ainsal rikkal on seitse pead. Kerjused liftides, kerjused, kaatoritel, kerjused, odavlennumasinates kerjused, pilvede kohal, kerjused teel päikese poole. Kerjuseid lähemalt vaadates võime märgata kõrgeid kontsi. Kerjused astuvad veel ühe sammu päikesele lähemale. Kõrgusse valguse soojusse. Ärasid halli taevalt. Üksi meie galaktikas on 40 miljonit planeeti, kus on kõik tingimused ideaalseks vaesuseks on vett, on parajalt hapnikku, on kondoomiautomaadid. Kõike on rahu, kerjused, ainult rahu. Lisaks meie galaktikale on lõputult galaktikaid, igas galaktikas 40 miljonit planeeti. Kerjused, tõuske kõrgetele konstele päikesele lähemale, kõrgusse valgusse soojus, sära. Galaktikaid on lõputult palju. Galaktikaid on nagu liiva mere ääres nagu kassiliiva virtsa mere ääres. Ma olen osa vaesusest, mis kõikjal tõstab pead. Ma olen osa vaesusest, mis tõuseb üles. Olen osa vaesusest, mis tõuseb kõrgetele konstele. Aitäh. Nüüdseks Kivisildniku soovilugu milleksand Joman tagalasse lugu Sono lanti, Kristo. Ning jätkub luulelahing, mina olen Peeter Helme, kuulasime just Kivisildniku lemmiklugu, milleks oli Sist ja manda kaalase lugu, sonar lanti, Kristo. Ja nüüd oleme jõudnud jälle sellesse ossa, kus täna kriitikuna rollis üles astuv Kaarel Tarand, kes seda enne natukene virises sellele, kui raske on pidevalt kriitika olla, peab oma sõna sekka ütlema. Kas me elame kirjuste planeedil? Seda ma ei tea, aga kindlasti see tekst, mis siin viimasena kõlas, sunnib mind korrigeerima oma oma või täpsustama oma seda algset väidet selle kohta, et kuidas luule jaguneb. Me jõudsime nüüd selle jagunemise eelsesse aega essis religioossete tekstide nii. Ja seal oli nagu väga, väga, väga, väga, väga selge selline noh, ma ütleks, et nendest Abrahami religioonidest tulenev kaebelaul või, või ütleme, kirikuisade õpetus ja manitsus selle kohta, et kui mis on mis, mis pääseb, mis päästab taevariiki inimesteks, ikkagi vagurusi, alandlikkus, mitte muud võimu ja, ja, ja väe vastu seismine lõpeb alati halvasti ja kuigi autori enda isik ja teod ei ole siiamaani seda minu praegust väidet tõestanud väga hästi näe, kõnnib maa peal kahel jalal ringi ikka endiselt, kuigi patud on patud. Kuradi patud on andeksandmatult. Need saavad teksti patudki, mida aastate jooksul on tulnud. Aga jah, et siin seda kuulates Tekkis selline pilt küll kujutluspilt umbes, et kui sa oled selline keskmine 15. sajandi talupoeg, mitte millestki mitte midagi ei tea, lugeda ja kirjutada ei oska ja siis keegi käratab su peale. Loeb sulle sellise jutu ja sealt kuskilt, kes on seatud ja pühendatud, ühesõnaga poeet tegelikult ikkagi preester, eks ole. Ja räägib sulle seda, et mis on sinu koht elus. Siis sa saad aru ja oled alandlik, oled põrmus jääb palju vastu vaidlema, ei hakka. Lugeja peab alandlik olema, seal, ma arvan Aiot alandlik, ta peab olema ka ustav ja iga päev vähemalt lõuna ajal korraldama valitsuse poliitikat toetava meeleavalduse, nagu mina teen. Me oleme sõpradega alati lõunal söömas ja toetame valitsuse poliitika. Ja aga siiski ma selle teksti juurde püstitaks ka loosungeid, poeet teab paremini lugejaimulise vastu. Selge aitäh. No ma arvan, et see puit jääb paremini, on nagu väga hea lause, millega juhatada sisse meie tänase saate viimane esineja Katrin Väli, kes on ju ainuke professionaalne kirjanik meie hulgas täna. Sina oled ju lõpetanud Moskvas Gorki nimelise Kirjanduse Instituudi, eks? No see on küll asi, millest ma rääkida ei tahaks. See oli ka üsna ammu. Aga 1956. aastal sündinud Katrin Väli on siis debüteerinud juba ammu-ammu. Sina oled vist üks neist, keda kasseti põlvkondadeks nimetatud, eks. Ja ma olen seal kas esimeses või teises kassetid. Ei, vabandust, see, ma ei ole kassetipõlvkond. Ma olen juba järgmine, kes tuli koos vist Doris Karevaga ja veel kelleltki kassekassettiks, need on veel vanemad. Ja sinult ilmus möödunud aastal viimane luulekogu, eks selle aasta alguses ja aasta alguses ja kas see luuletus, mis on meile täna ette loed, on sealt raamatust või on see seni ilmumata tekst? Ei, see on ilmunud tekst seal ilmunud ammu võib-olla möödunud sajandil. Aga kuivõrd maa oma luuletusi aastaid praktiliselt ei ole üldse ette lugenud, siis ei ole seda teksti kunagi ette loetud. Ja ma mõtlesin, et ma tahaks lugeda seda teksti. Minu kokkupuude sinuga toimub ju enamasti Eesti Ekspressi toimetuses, kus sina siis kõike seda, mida ma kirjutan armutult korrigeerida ja ma alati just mõtlen, et kuidas sa selle oma väga keele puristliku, mina ühendad enda luuletaja minaga, et luuletus on ju midagi millel teinekord ei ole näiteks õigekirjaga midagi pistmist või kus tuleb keeles igatahes suhtuda hoopis teistmoodi kui toimetajatöös. Esiteks, ma olengi mõnevõrra skisofreeniline ja mitte ainult selles keele ja luule asjus täitev. Mina ma tunnen, et ma olen väga kaootiline, vastuoluline inimene ka luule sees ja nii edasi ja mida vanemaks ja kogenumaks, keeletoimetaja, kas ma saan seda vähem puristlikuks, ma muutun tegelikult noh et väga vähe asju, mis üldse on keeles lubamatud, aga lihtsalt tuleb vaadata nagu seda stiili välja, kus mõni asi on, et et minu parandused põhiliselt käivad nii et lihtsalt mingis stiilis mingi asi ei sobi. Selge aitäh, aga kuulamisest luuletust. Luuletuse nimi oli algselt pliin, mis mul oli aastatesse isegi meelest läinud, aga see on siis väike kummardus justkui 19.-le sajandile tõenäoliselt olnud omal ajal. Ei hakka siis need pihta. Mu ümber on müür ja ma tean, nööri taga on lill, kasvab väikene lill koledast nätskest lumest. Müür, millest läbi ei näe. Ma kuulen. Süda taob. Ma kuulen, mu peanahk ragiseb. Mu põlv krõpsub. Lill valge nagu lumi. Ja veidi niiske. Müür on hall ja ühtaegu veripunane talias müüri vari. Kuid siin pole vahet. Veel on tillukesed kollased tolmukad. Müüri taga on lill. Aga lille ees on müürmüür ahne ja valvas. Aitäh järgneb Katrin Väli soovilugu, milleks on ansambli laulan sinule lugu, ilusad tüdrukud. Jätkub luulelahing, kuulasime just Katrin Väli soovilugu, milleks on ansambli laulan sinule lugu ilusad tüdrukud. Ja Kaarel Tarand. Mis sina ütled selle minu meelest nüüd poeedile üle kohut, aga minust väga morbiidse teksti kohta, mis rääkis minust suurest ahistatusest. Aga see võib ka nii olla muidugi, nii palju kui inimesi, nii palju tõlgendusi, aga midagi mina luudest. Aga jah, mina, kui ma oma valitud meetodile kindlaks jääksin, peaksin seda märksõnade järgi rõhuma sinna loodusluule, loodusele, pöörika kategooriasse jõuga sellepärast et seal oli nii taimi kui muid elusaid asju oli nimetatud. Aga tegelikult muidugi, nagu iga tähelepanelikum kuulaja aru sai, oli tegemist ju väga aktuaalse teemaga, nimelt Eesti-Hiina suhete kajastamisega. Mis muidugi võivad meile väiksema positsioonilt vaadates tundus alati ka niisugused vähe lootusrikkad, eks ole, et kes me kuidas me ikka siis nüüd väga suurte vastu saame või nendega võrdväärne oleksime, aga teisalt näiteks jällegi hüpates päevapoliitikasse, et meile meile paljud riigi juhtivad jõud kinnitavad, et just Eesti tuleviku Eesti-Hiina suhete arengus ongi Rooba hääbub ja Hiina tõuseb, nagu me teame. 21. sajand on Aasia ja Hiina sajand ja selleks tuleb valmis olla mentaalselt. Ja kui me hakkame Pekingi poole liikumise esimene esimene asi, mis teatavasti vastu tuleb, müür. Kui me selle suudame ületada, siis on kõik korras. Et hoopis poliitiline luure võiks olla, võiks olla. Ma võin öelda, et minul üldse ei meeldi, kui minu luuletusi peetakse väga morbiidsed, eks. Nii, sest et mina ise teen hästi, palju nalja. Suhtun elusse rahulikult. Traagikat ei näe eriti kusagil, välja arvatud need kohad, kus ta tõesti on, et, et noh, et lõppude lõpuks on ju lill, eks ole. Tühja sellest müürist. Aga Liliu ikkagi tuleb ikka jälle uuesti, nii et puhas loodusluule. Jah, selles on küll õige. Lill kasvab. Aga aitäh ja sellega me olemegi jõudnud, tegelikult saate lõppu neli luuletajat. Asko Künnap, Maarja Kangro, Sven Kivisildnik ja Katrin Väli esinesid. Kuulasime kõik nende luulet, nende soovilugusid, aga nagu juba saate alguses öeldud, saate kõige olulisem osa algab tegelikult pärast saadet. Sest et tänasest kuni 27. detsembrini on siis võimalik kõikidele raadiokuulajatele hääletada oma lemmiku poolt luule lahingu kodulehel trassil luulelahingpunkt, vikerraadio poee. No järgmise järjekorras neljanda luule lahingusalvestus toimub siinsamas Eesti raadio teises stuudios ning kõikjale on vähegi soovi tulla saate salvestusest osa saama, saavad seda ka teha, selleks tuleb tulla neljapäeval, 12. detsembril kella viieks Tallinnasse vanasse raadiomajja aadressile Kreutzwaldi 14. Aga saade ei ole siiski veel päris läbi, sest kõlanud ei ole lõpuluuletus. Kole hea. Jürgen. Lõpuks pole luules miskit lõplikku. Lõpuks ei kosta maailma, jättis kippu ega kõppu. Zombi regise luuletaja mehise. Keegi poetab viimase rea, parandab viimase pea. Lõpp hea, kõik hea. Aitäh kuulama. Luulelahing.