Täna õhtul esineb Kanuti Gildi saalis noore tantsija ja koreograafi Renee Kösteri tantsulavastus sai on. Ja mul on hea meel, et klassikaraadiosse ongi tulnud nüüd selle uue tantsulavastused tegija Renee kester, tere tulemast. Räägime, kuidas või millest saiani idee sulle alguse sai. Millest see tantsuetendus räägib? Alguses sai ütleme nii, juba ammu aega tagasi, isegi ütleks aastaid ütleme kaks kui me tegelikult tegime minuga, panin selle tuisti Dance kompaniga eelmist etendust noksi siis pärast seda on juba sihuke natukene heas mõttes oli, et võiks teha soolo. Ja siis see konkreetne idee tuli veidi hiljem, aga mul oli alguses juba selline, et teha sellist nagu mitu inimest ühe inimese sees. Sellise, nagu tõmmata selliseid soolise ja ajalisi siukseid vanuseliseid nagu nööre. Aga siis ma kuidagi tosin selle saajani teema peale natukene uurisin seda, kuna ma teen muusikat ka ja siis minu muusikalise artistinimi on nii, osa, on siis sellest ajastasemal saajani teema tuli. No tegelikult ta on nagu selle judaismi seoti, see nägi ja müütiline koht, kus siis on niisugune suur vabanemine. Aga Kabalast ta nagu isikustatud, see nagu tegelasena mõndades raamatutes ta ei ole nagu inimene, aga no siuke nagu tegelane. Ja siis ta oli selline koht, kus maailm alguse saab, kõik reaalsus hakkab sealt. See idee nagu haakus selle minu ideega, et ta on nagu üks asi, ega sealt tulevad kõik asjad välja. Tundub lihtne, aga tegelikult ikkagi keeruline. Et saian on, kuidas ta sinuni jõudis, see teema üldse, kuidas sa seda nagu tundma õppisid või ja miks see sulle nii muljet avaldas? Ma isegi ma täpselt ei mäleta, miks ma saajani asja hakkasin. Sa oled niivõrd noor inimene, kuidas sa jõuad nii selliste sügavate teemadeni isiksuse lõhestumine ja ja maailma tekkimine ja kadumine. Ma arvan, et see isiksuste lõhestumine oli mul nagu alguses võib olla puud sellest, mulle tundus selline huvitav asi, mida just nagu tantsus kasutada või nagu selline mõte, millest nagu lähtuda, et mitte teha etendus, kus sa oled kogu aeg üks sama väita annab nagu varieeruvust saad erinevaid rolle mängida nii endale pidanud selline kvaliteetne, näidata. Et ma arvan, et see algne idee nagu või sellest saajani, noh, kui mul on natukene juudi verd endas ka kuhugi mujale juut siis millegipärast te näete, ega ma hakkasin millegipärast lihtsalt uurima kogu seda nagu suunda saigi meestele, et ma otsisin nagu mingit nime selle muusikalise artistinime jaoks see mingi erinevaid, aga Ali vist algne pensa ja on nagu pendajanan saajani poeg. Ja siis sealt nagu eks muutsemaksin lainesse kurimaja lihtsatest asjadest. Hakkasin ühe rasket asja uurima. Aga kuidas sa selle siis tantsukeelde paned, milline see sinu koreograafia on, annab seda kuidagi sõnadega kirjeldada. No tantsus eksmaailma võtnud nagu mingid pidepunktid. Arvan, et sa etenduselt on võrdlemisi abstraktne, aga samas isegi vist arusaadav. Ma võtan selle taga kardinaalseid erinevusi nagu mehelikku, naiselikku peaaegu nagu Lohte seisundis lapse ja samasse nagu läheb seal hästi vana sellise sellisega kokku. Ja siis liikumiskvaliteet tulenebki sellest tegelase iseloomust. Miks ta niimoodi nagu enam-vähem tõlgendubki Aga põhimõtteliselt võib tänapäeval koreograafiat kasutada absoluutselt kõike, et see on nagu selline piirideta. Ja Angela ja eelnevalt ma olen näinud tänavatantsuetendusega, see on, ma ütleks pigem kaasaegne, et ma ei oskaks seda liigendada kuidagi muud moodi ei ole nagu tehniline moderntantsijad on siuke. Kas sellel mingil määral sajuõpik koreograafiat ja tantsimist, et milleks seda üldse? Õpin küll, aga noh, eks ta olegi nii, et noh, nagu minu lemmik muidu üldiselt koreograafiat ka. Mulle meeldibki selliseid, sa näed, et tantsijatel on hästi hea tehnika aga nad ei näita nagu seda tehnikat võtma ei hakka selle hüppama, jalga viskama, projekte tegema. Et sellised näed seda keha kontrolli. Aga see liikumine ei sõltu sellest, siis ei ole selle peale välja mängitud. Et see liikumine sõltub selle tegelased tunnetest, meeleoludest aga kas ka muusikast? Ja muusikast mul on väga tugevdus alati muusikaga, mulle meeldib teha etendusi. Mina üldse. Niimoodi, et muusika ja tants ladva kokku ma tean palju kaasaegse tantsuvaikuses ja niimoodi, et mängitaks sellega, et muusikal hästi vastu. Eks natukene kasutan ka seda muusikale vastu minemis motiivi nii-öelda, aga enamasti mulle meeldib, kui muusikasti toetab, kuidagi aitab nagu sulle sinna publiku sinna meeleolusse minna, sinna maailmasse kaasa. Kas põhimõtteliselt saab iga muusika järgi tantsida? Ikka ma arvan küll mõte, aga see muusika, see on sinu oma muusika ja selle ma olen täitsa ise näinud täitsa algusest lõpuni. Tahtsin veel küsida, et kas üksi otsast lõpuni ühte tantsuetendus teha on, on lihtsam või isegi keerulisem, kui teha mingi grupiga mingisuguse tantsutrupiga, kus on lavastaja ja kunstnik ja kõik on olemas nagu. Selge see, miks ma nagu alguses tahtsingi soolata, tahtsingi proovida, kuidas on, sest muidu ma olengi alati teinud, et grupp tantsijaid siis viimasel noksilovi kunstnikke ja nõnnikest inimese juures. Aga see mulle tundus alati hästi raske ka nii palju inimesi. Aga tegelikult nüüd, kui kohe läheb esikus lavale, siis tegelikult ega sa soolaga palju kergem ei ole. Need on raskem, annan sellepärast. Ma olen nagu üksi, nagu selle sees kogu aeg. Et siis lõpuks on niisugune tunne, et ma tegelikult ei tea, mis inimesed sellest arvavad või noh. Et sa ei suuda nagu kaugusest vaadata, vaid sa oled, mis seal sees ja siis ma ei oska küsimult musi, ise sellest arvavad, siis ma ei oska nagu häälda praegu. Ma arvan, et kui need etendused on läbi, siis ma oskan midagi olla. Distantseeruda ööd. Aga kas praegusel hetkel on see etendus nagu valmis sinu jaoks või tegelikult see tervik sünnib alles siis tõesti seal Kanuti Gildi Stahlis oled ja publik on saalis. Alati on valmis koos publikuga isegi läbi mängu ja see võib olla kaks inimest, siis ei ole nagu sama etendus, kui sul on täis saal kuidagi annab ikkagist nagu esinejale tantsijale ka nii palju energiat kuidagi. Publikust tulenev energia läheb nagu need hoovad tööle. Kas tänapäeval on noorel tantsijal rohkelt võimalusi niiviisi ennast proovile panna, ise oma lavastusi teha, tantsida on neid võimalusi olemas. Ma arvan küll, et on, lihtsalt peab olema selline ettevõtlik. Ma ise käega, keegi pakun mulle, kuule, tahad teha, ma lihtsalt mõtlesin, et ma tahan teha, tegin projekti, küsisin jäädagi ära. Lihtsalt peab olema siuke paljud, nagu ma arvan, sul pole käivet, ülikoolis ka, on niisugune arvamine võib-olla, et sa käid ülikoolis ära, sa saad tööd, aga tegelikult Te ei saa imest, kui sa ootad nagu terve selle aja, kui sa oled koolis. Et siis pärast seda hakata tegema siis neid vale valik, siis võibolla raskem, kui sa hakkad juba kohe asju tegema nagu samal ajal, siis sa juba saad nagu sinna siseneid eemale sättima kogu Eestis on tegelikult nii palju või noh, selles mõttes kultuurkapital on alati väga tore toetamas ja on küll võimalusi, kui sul on hea idee, siis kindlasti. Täna on alles 100-ni esietendus, aga on sul juba mingisugused uued mõtted peas, mida tahaks järgmisena teha? Meil on selles mõttes uued mõtted, et meil on selle kompaniiga turistidega, meil jäin, hakkasin, meil on juba mu mõte nõks kaks varsti kunagisi tulevikus ja filmiprojekt. Aga noh, eks vaatad. Aitäh tulemast täna stuudiosse Rene Köster ja kordaläinud esietendust.