Eesti sõduritund. Üle mitme aja jõuab saatekavasse jälle eesti sõduri tund. Saate lõpu poole pöördumist. Teise piirikaitse rügemendi meeste poole, kes võiksid mäletada seitsmeteistkümnenda aprilli lahingut 1944 griva suus ja midagi teada Henrik voolaidi nimelisest relvavennast. Saatuse sõrm korraldab vahel tähendusrikkaid kokku langemisi. Neljas juuni on Eesti lipu päev. Neljandal juunil 1919 vabastasid Eesti väed Jekabpilsi ehk Jakob stati bolševike eest. Ja keegi eestlasest linnaelanik viis raekojale lehvima oma valmistused Eesti rahvuslipu. Samal ajal kohtus rit meister Johnsoni esimese ratsapolgu luure eestlastest lõuna pool punaarmee vastu tegutseva Poola Ulani polgu ratsaväelastega. Eesti ratsarügemendis tervitusmarss aastast 1920. Peadirigent major, saan Laidoneri muuseumis ettekanded teemal Ratsavägi kõnelemas Raigo Kollom. Arendamise seisukohalt oluliste seisukohast see, et on olemas üks huvitav hobusetõugu kassi kolimis, avastati alles seitsmekümnendatel aastatel seitsmekümnendatel aastatel Kaspia mere lõunarannikul ja keda on tahetud pidada kõigi rasvat vanemaks. Et selline väike tõugu kunagi sellest iraani piirkonnast. Autori nimi oli väga piirkond, kus õilsa ja tulisem hobune sooja vee tootmiseks ja kust see on alguse sai siis tõesti see ongi ka Iraani Afganistani põhjaosas ja ka praegune Turkmenistan. Seal tulid paari 1000 aasta parimad hobused. Ashabadi läheduses asunud Soasoli Kallas nimetas, mis hea ja see oli selline hobusega piirkond sel ajal ei olnud nii väga kus Aleksander Suur olevat leidnud 50000. Pärslaste kasvandust. Erilise rantšo. Jämelise hobusekasvatus väga tähtsakstegemiseks eelmine leni regulaarne. Väga selline rahvas, kes oskas kasutada ära kaugust nii et ka pärsi väljuse suur armee ei saanud neist ja nad lihtsalt ei andnud. Kärpekokkupõrked ei toimu ja kogu ratsaväetegevust. Kogu laseme tegevuseks, aga jagab sageli hiljem. Ja kogu aeg on väga palju olnud see et. Ei rünnata kunagi otse nii nagu me maalide pärast sageli näen. Luure. Siis sellised rünnakud, näiteks köögid ja muud sellised niimoodi ja palju teinud sellise bratsionakat kihutab niisutada vastase kindlasti mööda mitele ja lasti vibunool odasid nyyd selline kergeratsaliit ja tegelikult alati peamine liikunud. Teenistust Eesti ratsarügemendis meenutab tartlane Juhan Võsu. Peale keskkooli lõpetamist mõtlesin juba vaba aega omal elame jätta ja kõigil olid avaldus sisse antud, tähendab vabatahtlikult vimma, siis sai valida väeosa veel ja siis oligi niimoodi, kui kool lõppes, siis paar nädalat sai kodu olla ja siis tuli kohe oli see kutse ja siis sai sõjaväkke minna ja petturi me siis tulime sealt ära tusse. Ratsarügementi oli siis hobused, meeldid ratsarügement ja eriti maapoiss maapoiss ja, ja seal oli siis niimoodi, kui tartlase tulime siia, anti meile mundrid keset selga, teised olid jubergementori läinud laagrisse juba ja siia oli, tead siis muidugi saadeti need vastuvõtjad, et kui siiani tulevad, et inimesed koonduvad kokku ja siis panime siit pargas ja peale ja siis sõitsime siis vett mööda Taskasse piki Emajõge piki Emajõge pisi härbi mööda ja sealt läksime siin Värskas, siis mäletan õhtu õhtu jõudsime, jõudsime sinna meil muidugi kõik olid neid keskkooli poisid olid pant siis kohe laagris seal oma Barakidesse jaotati ära ja ja siis hakkasime seda leiba söövad sõdurileivasõdurileiba ja muidugi aeg oli ilus ja, ja see koht oli ka haruldaselt kena teataja, muidugi Kalvulise võõras ikka nende hobustega oli, siis tegid väiksed oli hirm ka. Maapoiss pidi hobuseid, no seda aia tundis, aga seal oli siis ühesõnaga juba Anti kohe mõistad, noh, küllap meil on siin pääl kaelu ka ja muidugi olen ise ka näinud, et seal oli tõesti vähem ka elu. Ja need anti siis sellistele meestele, kes oli kuidagi nii, et natukene ei, ei saanud seda asjaga hakkama, siis las natukene hobune, siis õpetab teda, ühesõnaga öeldi kõva sillaga hobune. Üks ennessoriks, Antsu nimeline tali siin liivakarva ja sellinikud, violett kõrge, aga aga see oli täiesti võiks selle tagumiku küll pehmeks peksta, sest need tulid, et immuuditsi, jalg, lõhkkoening sirgelt, kodu maha tampikuga. Ja kui veel ülemus võttis aladelt jalused jätta veel, no siis on ju päris päris tuvastatud? Jah, ja siis ühte teist määrida näiteks pisikene ja oli jälle pisikene hoone oli siis jäätiga pisikestele poistele tollele jahuma veidrus. Et kui oli mõnikord oli paduvihm ja siis seal liivased teed olid Ausid loigud või sellised nuht, väike tiik tekkis muidugi meie sisu vatsa hobusega läksime sealt läbi ja muidugi olnud hobused totakalt olles väiksel oli siis selline omadused, kui ta sai juba põlvili seal vee sees, siis laskis kohe pikali sinna ja see vat sodiks puiduga. Pärja saadi pealt maha, sai tulla, tead sellise teise ja siis kolmandasse oli toda nime kesime, Koidula nimeline. Oli muidugi juba meestel nagu ühesõnaga rikutud, aga ikka muidugi hoiatasime ka teisi, tulge etuvad hobuse juurde puhastama minnes peab juba ütleb, on nimi ja niimoodi hobune ei ehmata, mida. Ja see oli siis niimoodi, et kui temani tundis ära, et kuidagi kobakäpp süda tuli, siis kohe pani ära. Jalaga vähem on sellised oleks seal hoida, aga isegi juba tahtis, too võttis oma vöörihma, võttis ära, pani hobuse kaela peale, mis oli Talts, mitte midagi, siis too võis teha, tema oli hea, inimestetundja oli hea inimese tunne, nagu keegi oli muidugi temale natukene võib-olla liiva Shiputan saba alla. Nii et seda kohta ta kartis, tähendab nii, et ega nad peavad merest nii et olen kunagi lugenud, prantslane kirjutas, e seal vist oli, keegi oli temaga nalja teinud ja siis ta pidas seitse aastat andis viimati seitsme aasta pärast ikkagi kabja löögide madalat. Nojah, ja siis oli, kulges noorteaeg. Edasi õppima sõjakooli ja siis algas paberite täitmine, esitiste tegemine, ma mäletan, siis seal oli küll, oli küli kiri, oli see Belgia küll seda tuli mitu korda ümber, küll jäi üks täht kuskile natukene eemale, tead ja, ja või midagi tuli jälle reast puudu ja siis üks kolm-neli korda tuli see ümber teha. Muidugi pärast sain aru. Läks dokumentide sisse, algas ühesõnaga noore inimese uus elu ta annab siis see pidi olema elus. Suvi laagri läbi ja sügise siis sõitsime sinna õppeasutusse. Ratsaväemarss kindral Johnson, helilooja Eduard Tamm mängib kaitseväe orkester Peeter saani juhatusel. Sillamäel Vabaduse väljakul Jaani Jaani kirik, mis seal keskel jäädi kerge selle selle poole olime seljaga mööda, siis olid, olid väga vaimustatud, hobused, katuna taganenud nagu tantsisid all vahest ka teadsid? Tanipima tead veel niimoodi ana temad, ise huvitanes loom kah kuidagimoodi temaga tunnistada, pidulikkuse midagi, küll ta siis näristajad seda ja keerutas iga pead, ühesõnaga hästi ilus välja näha, teada. Ja ma mäletan, see viimane oli, kus oli veel siin, mina siis oli viima viimase paraadi joonil olime selle emad ja mul oli siis esimene eskafoonid vist rohkem ei pandudki välja. Eskola kompanii ja siis mäletan, minul on üks selline kimbu eluks selline hobune, araablane. Aida oli ta nimi ja sellega ma sõitsin, jäigi siis öösel meil viimaseks paraadiks ratsarügemendi ja siis oli see rahvas oli nii, kõik ema jääl oli siit panga juures ja sinnapoole on tõsise hobuseid. Ma mäletan temaga siis kuidagi hakkas tantsima. Ja see oli viimane ja siis mina, mina nüüd, ühesõnaga jäi sellepärast meelde, et mina siis viisi viinud oma rügemendi hobused viisin, andsin siis üle Nõukogude liidul tappa. Tähendab lööline, kõik sinna kolonnide vagunitesse ja siis minul olid need dokumendid ja mind saadeti neid üle andnud tapas. Andsime, vormistasid paberid, Ants üles, läksid ida poole minema. Rügemendi hobused, kes kõik viidi Venemaale veidi Venemaatasemes, kurb korv feno olla, onu oli ja ma mäletan, mul ongi see hobuse seal. Kahju, et see oli viimane, viimane kellema, sõitsid järjentseesi, oli kahtlejad, smailid, nutsin, õied. Kas hobused said ka aru? No miks nad ei saanud rahadega siis nendega niimoodi käitutud täna seal oli, nii, et ühesõnaga sai kõik kõikide Tirukesed ära elada. Jah, ja kuidas see muudatus tuli siis see ootamatu, 39. 40. aasta, see oli ka aeg, ma mäletan, kui see, kui see hakkas peale. Ja nüüd me pidime kohe välja minema, tähendab, ühesõnaga nagu ikka see dislokatsiooni plaan olid, kuhu me pidime minema, muidugi muidugi. Mäletan, et löödi kõik peitsid oma hobustega, terve terve üksus löödi välja, seisime siis seal platsi peal kasarmute eest, Ratzbed pihusse, ootasin kuna selga ja minema meie eskalduvad, küllap pidid teised ka minema, pidin minema sinna Irboska Irboska taha, kus see piir oli seal mingisuguses järved olid seda nüüd ei, mäletamist südamel järvede järvede vahel võtma positsiooni sisse ja siis kõik ainult ootavad, diviisis tulevad, korraldas, et edasi minna. Ja siis ma mäletan, käisid, sõitis kuradi üks lennuk. Palu pagana madalana muidugi selles mõttes, et no mis seda, seda on nagu alla tõmmata muidu range kord bitte midagi provotseerida teada muidugi oleks täielikult püssitule sadama kohe maha teevad, niimoodi see oli Vene lennuk, verelennuk juba ja tema nägi kõik, et me siiski, mis on niimoodi, ühesõnaga nagu nagu vaatas, et mis, mis nüüd tehaksegi. Aga meil oli Grangelt miilil laskjaid lubatud midagi teha. Seisime, me seisime paar tundi ja siis tuli niimoodi, et ei lähe. Lõpp. 1930 900 septembris peeti Moskvas baaside läbirääkimisi, see oli see aeg, see oli see aeg ja, ja ühesõnaga siis ime, imelik, selline ärevus ja sõit, teadmatus, kõik, mis valitses ja kurb, aga siis hakkasin pärast mõtlema, et kuhu me jõutud ikka oma oma ühesõnaga oma fossudega. Hobused on küll alla, aga ikka sinna on tükk maad minna ka, nii et ta oleks ju ammusele kahe järve vahedat läbi Buddhat ja sealtpeale saanud. Ja muidu siis tookord oli, mäletad, et sibul oli jutt Venemaalt tuli ta seal suitsuandmebaasi, sealt tuli juba toorutena suitsukatte all kõik need paigutanud meie tarandil ootasid alati, kuna sealtpoolt öeldakse, minge ja otsekohe. Ja ma pean laagris, me olime siis, siis nad tulidki sealt sealtpoolt tuli, ta oli pealelõuna, tööaeg oli meil läbi, meri paras järvel, mehed, mehed suplesid mõned niimoodi. Ja siis Nad tulid sealt Pihkva Pihkva poolt, aga seltsi idapoolseid järve äärde ja meistrist saadeti saadeti sideohvitserina, tähendab, ütel tuleb kasarmute Platšidaga dislodiatsiooned vastu Nigula, nagu ikka viisakalt võõral maanda osatäitja muidugi kohe tagasi ei ole vaja, saab üsna ära teha ja, ja heis tulite, hanesid halb, see oli esimene nägemine ka sõjamõnus, ilm oli kuum ja tolmune ja kõik muidugi hirmus kolin. Supikatlad. Tulidki hulk oli selliseid hirmsas ja need mehed tulid, ühesõnaga nii nõugaadingu haavatud olite, muidu nad olid jalad ära mõnel hõõrutasini lonkus, päeval juba rivi oli juba kuidagi ära kadunud ja esimesed veel tulidki muidugi kuidagi rivis, seal läksid sealt mööda teed, meil see kivi ideega veel oligi seal Alt kõndida ka olid ja jah, ja siis on veel lõpp, oli juba selline, et ühesõnaga need surnuadega kuskile pale põõsa alla küll juba puhkab, kurat. Jah, ja nad läksid siis meilt läbi ja siis läksid värsklasse, muuseas kasvasin meil laagris, oli sinna kaks kilomeetrid, läksid väes kassat üle üle jõe ja siis seal on üks selline saarekene seal järvesopis või selline. Ja siis nemad vene, vene sõjaväe, jäid siis sinna. Ja, ja siis niipalju pärast siis sai, muidugi, oletan, et kui nad sinnani paiguta, siis kõik kahurid olid suunatud meie laagrijärvelaager, tähendab, näete, sõbrad tulid meid sinna, grotane suunati, koheneb palli, ise jäi töömaale, sinna suunatakse peale. Punaarmee sissemarss juunist 1940 tähendas Ratsarügemendi lõppu. Väeosa lakkas olemast. Viimaseks jäljeks jääb võib-olla lehekülg sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas sõjapäevikust. Kord staare Russas eesti poistele põhja kasarmutesse külla minnes näitas mulle eestlaste vooriülemallohvitser tamm üht Kõrbiruna ja kinnitas, et see oskavat eesti keelt. Oma öeldu põhjenduseks jutustas ta mulle järgneva loo. Eestlaste, 183. julgestuspataljoni 13. kompanii puur ja üks saksa hobuveokolonn asusid staare Russas põhja kasarmutes kõrvuti tallides. Ühel hommikul hobuseid söötma minnes ja loomadega eesti keeles kõneldes kuulnud söötja kõrvalt tallist pikka ja igatsevad hirnumist. Siis kuuldunud rapsimist ja veidi aja pärast jooksnud sakslaste tallist. Wälja kena Kõrbruunia traavinud eestlaste hobuste juurde. Pannud pea allohvitseri õlale ja hirnatanud. Tamm oli hakanud hobust lähemalt uurima ja leidnud selle kapjadelt sisse põletatult Eesti sõjaväemärgid. Sakslased olid selle hobuse 1941. aasta juulis Porfrovi kandis saanud sõjasaagiks. Lugu lõppes sellega, et eesti keelt oskaja hobune jäi eestlaste juurde ja sakslased said vastu ühe sama ja vene hobuse. Selline on vahel looma elu ja saatus sõjas. Sõduritunni kuulajate poole pöördub välisõigusabi advokaadibüroo juhataja Ivo Mahhov. Meie advokaadibüroo on varem lahendanud ja lahendab ka praegu taotlusi, eelkõige leskede taotlusi saada Saksamaalt pensionit Saksa sõjaväes langenud abikaasa järelt. Neid asju on olnud meie menetluses nüüd juba sadu. Aga senini on terve rida asi ikkagi veel lahendamata. Ja eelkõige selle tõttu, et puuduvad tõendid ühe või teise tähtsust omav asjaolu kohta. Konkreetselt võib tuua näiteks siin asja, kus me taotleme pensionit lesele Hendrik voolaju järelt. Henrik voolaid sündis 1000 7907. aastal Tallinnas, aga elas Tartus, oli Tartu kullasepp. Ta võeti saksa saareke veebruaris 44, see on siis viimase suure üldmobilisatsiooniks. Ja veebruaris 44 sattus ta teisi piirikaitserügementi. Rügement moodustati just Lõuna-Eestis ja suures osas Tartust pärit meestelt. Meestest õpetati välja ja saadeti Narva rindele, täpsemalt griva soosse putki sohu. Ning võttis osa kevadlahingutest 44. Konkreetselt on teada mälestustest sugulaste mälestustest. Et ta langes seitsmeteistkümnendal aprillil 1944, kui punaarmee üritas nii-öelda soost griva soostab piirikaitserügementi välja tõrjuda. See neil ei õnnestunud. Aga noh, ohvreid oli seal päris palju. Kahjuks ei ole alles dokumendid piirikaitse rügemendi ja just teise piirikaitse rügemendi nendest lahingutest ei haavata saanute ega ka langenute koha kohta, seetõttu praktiliselt puudub dokumentaalne tõestusmaterjal selle kohta, et vaat seesama Hendrik voolaid just seitsmeteistkümnendal aprillil langes. Kas sul on ka teada midagi langemise asjaoludest tema võitluskaaslaste kaudu, kellega teil õnnestunud ühendust võtta? Võitluskaaslasi leida õnnestunud ei ole, küll, aga sugulased teavad noh, sõjaaegsetest jutustustest. Kuidas see kõik toimus? Selle asja juures on omapärane või eripärane see, et kuigi sõdur langes rindel poodide koju Tartusse juhuslikult just selle lahingu järel läks, veomasin Tartusse laskemoona järele ja siis nii-öelda langenu pandi autosse kaasa, nii et sõduraimatut, mitte kangelaskalmistule, Vaithormaati, omaenda pere hauaplatsile ja on olemas isegi tsiviilkorras nii-öelda perekonnaseisuametis registreeritud surmaakt, kus on täpselt kirjeldatud need killuhaavad, millesse ta suri ja on ka näha täpselt, millal ja kuidas ta maeti. Ja sugulaste mälestused on isegi teada, et matustel võtsid osa võtsid osa Wehrmachti mundris eesti mehed, kes kellest üks oli ka samas väeosas teenis lasti aupauke ja nii, et see selles faktisega rindel langes. Kahtlusi ei ole, aga selleks, et lesksaks pensionit oleks vaja leida tegelikult mõnigi selles üksuses teises piirikaitse rügemendis teeninud sõdur kes mäletab või võib kinnitada, et sellised lahingud aprilli keskel tõepoolest oli ja et seesama Hendrik voolaid seal surma sai. Kas teile on teada täpsemalt, kuidas ta langes? Millises lahingufaasis, kus kohal võib-olla see aitaks kuulajal meelde tuletada, meenutada juhtunut? Jah, olen ajalooarhiivides ja mälestustes uurin seda konkreetset lahingut lahingu küllaltki täpselt menetlus dokumenteeritud karjasoo, ütleme, positsioonid, iseärasused omapäraks oli see, et seal ei kaevata kaevikuid, olid laotud mätaste punkrid. Ja enne nii-öelda punaste rünnakut jäid nad küllaltki raskekahuritule alla. Eelnes nagu tavaliselt siiski tule ettevalmistus selle hetkel või sellel ajal oli siis üksus rügement punkrites ja tuletan, mis lõpus asus punaarmee rünnakule. Hetkel, kui siis nad rünnakul asusid pidi pidi rügement positsioonidele asuma, aga ettevalmistus tuli lõppenud, ei olnud. Nii, et hetkel, kui mehed välja tormasid, lõhkes selle punkri juures mätas punkri juures mürsk ning Henry poolaid ei killudest pähe tabamuse ja langes praktiliselt kohe lahingu lahingu või ütleme, selle lahingu algusfaasis. Nüüd palju on siis kuuljatele. Kas on äkki mehi, kes on selles rügemendis teises piirikaitse rügemendis võidelnud ja mäletab, kas ise Hendrik voila pool Aidu ja tema langemist või teda ennast või siis detaile nendest aprillikuu lahingutes? Niisiis, kes teab ja tahab aidata, palume helistada välisõigusabi advokaadibüroo telefonil kuus 44 44 11 kordan. Kuus 44 44 11. Või kirjutada sõduri tunni saatele Eesti raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn, 150 20. Kuuldud lihtne lauluke sündis Saksamaal 1938. aastal. Selle loojad käisid asjatult ühe kirjastaja juurest teise kirjastaja juurde. Lõpuks laulis vähetuntud lauljatar la Anderson, selle siiski heliplaadile. Populaarseks laule ei saanud. Aafrika sõjakäigu ajal Rummeli korpust lõbustanud saksa sõjaväesaatja Belgradis sai ühel ööl õhurünnaku läbi kannatada. Väheste purunemata heliplaatide hulgas oli Lily Marleen sageli korratud laulu ümises varsti kogu saksa aafrika korpus briti kaheksanda armee juhtkonna üllatuseks hakkas järsku laulga inglaste seas levima. Saksa sõjavangid olid Lili Marleen kaasa toonud. Nüüd oli see juba kindralite probleem, mida teha kahtlase tütarlapsega. Teha polnud enam midagi. Olukord oli väljunud kontrolli alt. Ning Lili Marleen ootas visalt kallimat briti sõdurite kasarmu ees väraval. Selle imepärase looga, kuidas keset veriseid taplusi võib lihtne viisike ületada. Rindejoone võiks lõpetada saate raadiosõjast. Ja ehk see viis on ka ainus, mida tasub kunagi toimunut raadiosõjast meelde jätta. Ei ma. Ei ma.