Muinasajast oleme jõudnud keskaega ja et paremini mõista seda, kuhu liikus elu Eestimaal, selleks teeme väikese ülevaate sellest, kuhu maailm oli jõudnud. Keskajaksin, mis aeg on? Keskaeg. Tere tulemast Eesti ajaloosaatesse. Toronto ülikooli professor Jüri Kivimäe. Ja tere ja mõtlen, et see on väga raske, raske küsimus, sellepärast et kui nüüd saatejärjega peaks Eesti ajalugu jõudma keskaega siis on keskaeg tegelikult, et Euroopas juba kaua sajandeid kestnud ja see tekitabki tegelikult kummalisi mõtteid, et mis asi see ajalooperioode seerimine kui selline on? Kui natuke lähemalt vaadata, siis me oleme sellega nii harjunud. Me räägime vanast ajast, keskajast miskipärast viimasel ajal palju vähem uusajast kui suurtest ajalooperioodidest. Aga mõnelgi kuulajatest võib tekkida küsimus, et millal selline ajavahede tegemine sisse viidi, kust see pärit on, kes selle esimesena välja mõtles ja, või kellelt need innovatiivsed ideed siis tulevad. Õigupoolest on sellel keskaja mõistel kui sellisel väga-väga pikad juured. Ja kui me lööme lahti nii mõnegi Euroopa ajaloo või meie mõistes siis üldajaloo õpiku siis me leiame Euroopast tõesti sellise kole pikka perioodi erinevates raamatutes erinevalt dateeritud. Ma võin täpselt öelda, et see on siis kuupäeva me muidugi 476.-st aastast ei mäleta, millal viimane Rooma keiser kaotas oma võimu ja millest loetakse siis nagu lõpliku Rooma riigi ajal olla nii-öelda viimast tundi. Kuni sellest ajast peale siis naasis, tekivad tohutud lahkarvamused juba, kas siis selle natu 12. oktoobrini 1492 Kolumbus avastas Ameerika või saksameelsed ja saksa kesksed autorid, kes ütles, et ja me teame täpselt, et seal oli 31 oktoober 1517, kui Martin Luther lõi oma kuulsat teesid Wittenbergi lossikiriku uksele, tohutu pikk periood erinevate arvamustega, aga tagasi me võiksime muidugi tänapäeval küsida üldse, et sellist ajalooperioodi seerimist on üldse vaja. Sest vaadake, kui me kujutame ette meie looduse põhjal niisugust natuke visioonis ajaloomaastiku aja loodust siis ajaloo looduses, selles pikas minevikku tagasi haardes ei ole piire. Ei ole perioode, välja arvatud kaks vahelduvust, mis võimaldavad perioode näha, need on öö ja päeva vaheldumine ja aastaaegade vaheldumine. Nali naljaks, aga see on kindlasti üks sellise perioodiseerimise, üks ideeandjaid, teiselt poolt perioode seerimine kui selline on ajaloo katkematu ja lõppematu kulgu arvestades. Pärid siiski veidi varsti isegi ütleksin eelkristlikust ja iseäranis kristlikust ajatust. Kui minna juba keskaia juurde tagasi, siis nojah, Roomas peeti ka mingit ajaarvestust, pikemate perioodide ulatus Rooma ajaloos Euroopas ja seal on siis kas keisrite aeg või, või vabariigi aeg. Aga jätame selle kristlikus mõttes mõttes muidugi kõik kesknes Kristuse sünniga, tähendab, see on keskpunkt meie aja arvaminegi, mida me oleme uuesti taastanud mitte enne meie aja arvamist ja pärast meie ajaarvamist, nagu vene ajal õpetati koolis vaid enne Kristuse sündi ja pärast Kristuse sündi. Nüüd kristlikku aja jaotuse puhul on kindlasti olemas mitmesuguseid huvitavaid variante, ma tooksin ainult mõne näite, et üks neist põhineb kolme aja väljatoomisele. See on siis isa aeg muidugi ladinakeelsete mõistetega siis pojaaeg. Ja kolmas on püha vaimuaeg. Edasi veel variant mitmesuguseid jaotusi alates Augus teenusest on on kasutusel olnud ka üks kristlik ja nende varakristlike mõtlejate üks peamisi, kes arusaam oli, et Kristuse sünnist igaviku võime nii võtaksime, siis meil ei oleks vajadust midagi vahet teha, nüüd see meie tavapärane perioodeseerimine on tulnud palju hiljem. Nüüd aga tagasi veel on seda siis üldse vaja ja ma arvan siiski, et teda on vaja. See ei ole mitte ainult ajaloolaste vandenõu, et nad on kokku leppinud omavahel ja nüüd õpilastele ja õpetajatele on ette kirjutanud, et vaadake, ajalugu tuleb käsitleda nüüd sellises kolmikjaotuses vana-kesk- ja uus aeg. Ajalooõpetusel on, on puht praktilises mõttes steriliseerimine muidugi vajalik mitte ainult ajaloo õpetamine põhineb teatavasti õpikutel ja õpikut on üks osa kirjandusest või ajalookirjutusest. Ja ajalookirjutus ei saa ka minna kole kaugele sellest, et me unustame need perioodid ära tänapäeval, see ei ole mingisugune kategooriline, imperatiiv käskega kohustus enam. Niisiis Inglise kuulus ajaloofilosoof kollingud on kunagi öelnud, et ainult ajalooraamatud algavad ja lõpevad, mitte aga, aga sündmused, mida neis kirjeldatakse ja tal on absoluutselt õigus kuulus Itaalia mõtleja, filosoof ja ajaloo filosoofinidetu Krootsche perioodidel, et üks huvi, see on lihtsalt memotehniline, et suudaks meelde jätta. Ja ka tal on selles mõttes õigus, et kui ajalugu õpetada, mida ma olen ma elus kõige rohkem teinud siis me peaksime saavutama mingisuguse raamistikku, kus on mis asi, muidu me kõik asjad segamini. Niisiis on kahtlemata olemas perioodide vajadus ja kui nüüd minna keskaja juurde otseselt konkreetselt, siis tegelikult keskaja mõiste sünd on Itaalia renessanss, siis 15. sajandil. Flavia Pyondo võib Londus, nagu teda on ka Ladiniseeritud lõpuga nimetatud tegi vist esimesena sellise jaotuse. On olemas antiik on ladina keeles meedias hädas keskmine ajastu või keskmine aeg ja siis on renessanss. Nüüd, miks tekkis Itaalias, miks renessaa siis seal on veel palju teisi, kes ühinesid itaallastest sellesama jaotusega sest ressaanson, uuestisünd, taassünd ja kes nägi selles oma kultuuri ideaalis ennekõike tagasipöördumist või kõige paremate ideaalide kaasahaaramist ammu möödunud ja kadunud antiikajast. Seega siis 15.-st sajandist alates hakati vahepealsel ajastul mis oli siis antiikkultuuri nagu kõrgaja ja nende oma ajastu vahele jäänud aega nimetama seda keskmiseks ajaks. No Ma ei pelga isegi mõelda, et, et see on mingil moel sedasama kristlikku skeemi teisendus tähendab Kolmainsuse teisendus, isa, poja ja püha vaimu idee teisendus, selliseid triaad on tegelikult palju rohkem kolmikjaotusi. Ja sellel põhineb tegelikult kav dialektiliselt filosoofiks jaotus tähendab, et ta on vahepeal eitus ja siis tuleb uuesti jaatus saanud, seda kindlasti on. Niisiis, see on niisugune mõtteline konstruktsioon, mis kahtlemata eksisteeris, aga nüüd tuleb siis, et see keskmine aeg just nimelt nüüd otse keskaja mõiste, kui selline ei ole, ei ole sugugi mitte ainuüksi renessansist, vaid ta toodi ajalookirjandusse sügavamalt siis palju-palju hiljem alles seitsmeteistkümnendal Islandil, kui sakslased võtsid kasutusele sellise keskaja või ladina keeles meeli äävi mõiste mis viis siis Euroopa ajaloo Ida-Rooma riigi, seega siis Bütsantsi keisririigi languseni või siis teisisõnu sakslased olid siiski väga oma ajalookesksed kiriku reformatsiooni välja, isegi siis kuued Ida-Rooma riigi langust, totalist 53 või siis kuskil 1517 Martin luterini väljend sega, seal on juured, nüüd veel üks pisikene kommentaar selle prioritiseerimise juurde. Väga palju sellel algsel, keskaja mõiste nii-öelda sõnastamisel ka juba itaalia orinassaazis mängis osa vaatevinkel kultuurile, kirjandusele ja veel paremini keelele tähendab keele puhtus, nii et see on niisugune filoloogiline huvi mida ma tahaksin isegi öelda midagi. Et kirjanduses, mis käsitlevad seda keskaja mõiste kujunemist, tõstetakse seda rohkem esile kui mingit ajaloolist huvi. Kuid nüüd, mis on siis selle niisugused sillapead, selle mõista sillapead ja tahaksin jällegi hakata lõhkuma arusaam, et mõelgem hetkeks järele. Keskaberiliseerimine või väljatoomine vana ja uue aja vahele on ju tegelikult üles ehitatud poliitilisele ajaloole. Seega need on poliitilise ajaloosündmusega. No võtame siis 476 Skiirudoa kergSparbari hõimujuhte, kes tõukas võimult viimase Rooma keisri, kelle nimi oli samuti ajaloo iroonia tõttu Romulus nagu Romelu alguses tõukas kaunilt ja, ja seega oli keisrivõim nii puht Geneoloogiliselt lõppenud. Kui me hakkame vaatama, prantslane Jacques lakov kirjutas, et no see on täiesti tähtsusetu sündmus. Ausõna, me võime ju öelda, et kas viimane Romulus siis hommikusöögiks sai oma oma muna ära ja õhtul võimuskree järelikult elas keskajas, tähendab, see oleks väga lihtsustatud arusaam täpselt sama moodi, et noh, nagu ma olen ka korduvalt üliõpilasi loengutes naerutanud sellega, et no mis tähendas siis kesklõpeks, 1492. Kolumbus jõudis Ameerikasse, nägi Ameerikat 12. oktoobril. Hõiskas nii keska, praegu on lõppenud, nüüd on Ameerika avastatud vale vale mitmes mõttes, esiteks ei teadnud Kolumbus keskaja lõpust midagi. Teiseks ei teadnud ta, mida ta oli avastanud ja kolmandaks õhtumaale ehk siis Euroopasse, kust Kolumbus oli materjalid, jõudis teade alles äärmisel juhul temaga koos, kui ta tuli tagasi sümptot neist 93 märtsis. Niisiis niisuguste üksikfaktide ületähtsustame võib viia väga naeruväärsete mõtete, nii et selle keskajaga on, on, on päris keerulised lood nüüd, teiseks see veel kõik meie, kes me vene ajal koolis käisime ka Eestis. Me õppisime ühiskondlik maja, majanduslikke formatsioonide teooriat, mis lähtus ju tootmisviisist ja siin on selle formatsiooni nimetatult, mis enam-vähem oli valitsev keskajal Pyotalismile. Feodaalkorrale aga olid suured suured mured, sellepärast et Diodaal kord kestis üle selle poliitilises mõttes keskaja ja Nõukogude Vene marksistlikus ajalookirjutuses veeti keskaeg kunstlikult pikale, eriti ütleme Stalin, kes nagu pitseeris selle ühiskondlik-majanduslik formatsioon õpetuse ja viidi välja keskaeg Euroopa ajaloos. Revolutsiooni 1789. aastani, pärast leiti, et natuke natuke keeruliseks läheb kätte ja siis lõpetati ära. Keskaeg kestab kuni inglise revolutsiooni alguseni ja sellepärast, et Jossif Stalin õpetas, et revolutsioon, toonid on ajaloo lokku motiivid. Tähendab need vedurid, mis veavad, ja järelikult saab ajalugu nii palju doseerida. Temalt pärineb ka kuulus tsitaat, kuidas Parboliit mürinal murdsid maha rooma viimase müüri, seega siis sealt sai siis alguse keskaeg. Nali naljaks, aga nii õpetati ju kohutavalt kaua või häbi öelda isegi õpetasin vene ajal Tartu Ülikoolis ametlike programmide põhjal, et keskaeg kestis kas 1640. aastani, siis ingliserevolutsioonini või 1648. aastal, mis lõpetas kolmekümneaastase sõja tõstvali rahuni. Nüüd, kui me majanduslikust seisukohast või veel enam näiteks kultuuriloo seisukohast või raskesti seletatav mõista mentaliteedi mentaalsuse ajaloo seisukohalt siis on asjad palju keerulisemad. Prantslased oli selline kirjutanud ja väga väärikad ajaloolased ja mentaalsuse poolest kestab keskaeg võib-olla tõesti kuni tööstusrevolutsioonini välja, see tähendab, et inimeste mõttelaad, lihtsate inimeste mõttelaad, mitte valitsejate mõttelaad, mitte mitte õpetatud inimeste literaate. Haritlaste professorite mõttelaad püsib Euroopas väga suurel määral paigal, kuni on seal režiimi ehk vana korra lõpuni, mis algas prantsuse revolutsiooniga, siis niisiis need asjad on tõesti keerulised, keskKGB dualism, feodaalkord ei lange, kokku ei alga ajal ei lõpe ühel ajal. Teiseks on tänaseks jõutud suur segadus, mis keskaega siis peale hakata. Kui nüüd võtta erinevaid pakutavaid variante, siis räägitakse keskajast renessansist. Et autorid on isegi eristanud humanismi ajastut, siis on leitud, et on olemas keskkond, Mcvahel on renessansiaeg. Siis on, algab uus aeg. Aga kui nii võtta, siis nende ajastute kui nüüd tagasi haarata, et need on suurel määral siiski kokku lepitud kunstlikud konstruktsioonid, millel on oma teatav sisu olemas, siis nende ajastu üleminekuperioodidel ajalooliste ajastute vahetumise ja vaheldumise küsimused ei ole absoluutselt mitte selged. Ega ei saa ka väita niimoodi, et kui nüüd keskaeg sai otsa, Martin Lutheri ka nii-öelda saksa keeleruumis et siis kohe järgmisel päeval algas uus aeg ka seda ei ole ja moodsal ajal muidugi räägitakse keskajast kui niisugusest tinglikus mõistes, kus keskaja ja uusaja vahele on antud seletusena veel varase uusaja mõiste mille sisseviimine siin pärast suurt pööret Tartu Ülikoolis mul nagu õpetuses oli, oli vägagi keeruline. Mitmed kolleegid ei tahtnud seda omaks võtta, et ma ei olnud ise seda välja mõelnud, vaid sakslastelt ja teistelt lääne autoritelt laenanud. Vahepeal eksisteerib mingi ülemineku periood, kas see on siis algab kuskil 16. andi teisest veerandist ja kestab seal kuskil kolmekümneaastase sõja lõpuni veel kaugemale. Niisiis, aga kui Vox armsad kuulajad tahavad teada, et noh, et aga, aga siiski on vaja lastele öelda või, või kuskil mälumängus öelda, et no kus algas haiga, kuskil peab olema see piir, siis ei, ma ei ole kitsi, ma siiski pakuksin seda neid piire ka ja ja noh, me võiksime vaadata, et kõigepealt mitmeid variante, suured õpikud arvavad, et hoiad, seal on väga lihtne keskaeg algab kas aastal 312 või 476, seal siis alkoholi ja viimase Romulus aastast ja lõpet 1453 või 1517, aga see ei aita siis mälumängus, küsitakse, kumb on õige? Ei ole, ei saa öelda, niisiis lähme veel täpsemaks ja järgmine variant oleks, ütleme, et mitte 476 ja alustame aastaga 500 Euroopa keskaega ja lõpetame kuskil 1450 või 1492. Uuesti võib öelda ka, aga kumb siis, kas 1450 492? No hea küll, teeme lõpliku kompromissi, et enam-vähem klapib, et me Euroopa keskaega, aga ma rõhutan, Euroopa, mitte prantsuse, mitte inglise, mitte saksa. Itaalia keskaega võiksime laias mõttes võtta aastast 500 kuni 1500, väga hea koolis õpetada näiteks tervelt 1000 aastat keskaega. No see oleks oleks see, millega kõigile nendele nõrkadele kohtadele, prioritiseerimise puhul vaatamata on siiski vaja mingit raamistikku meie mälus, kui me mõtleme tagasi Euroopa ajaloole ja kuhu me paigutame midagi. Sest muidu on ju segamine nii nagu sageli koolides juhtub, et lapsed ei tea, kas see oli enne seda või pärast seda ja selles mõttes see raam on siiski vajalik, nii et ma ei eita Beritiseerimist ja keskaja teritiseerimist ammugi. Keskaeg on ikka valge maailma termin. Muul maailmal ei ole sellega üldse, jah, jah, see on nüüd teine hell aspekt kogu selles jutus. Nimelt et meil on tegemist ju ajalookirjutus ja ka niisuguste ajalookonstruktsioonide puhul äärmiselt Euroopa-keskse ideoloogiaga. Ajaloo perioodid ja realiseerimine on Europa tsentristlik selles mõttes või euroopakeskne nähtus. Ja see on tõesti välja mõeldud ju nii olla valgete inimeste poolt edasi kantud valgete inimeste poolt teistele Mandritele ja väga tugevalt vana Õhtumaa ajaloo käsitluse pitseriga. Aga see jah, valge inimene, aga kui mõelda, siis mul tekkis kohe mõte, et nad paljud Me oleme, oleme kokku puutunud kirjanduses ka mõistega. Sest valge inimene sõnastas pimeda keskaja. Nii või teisiti tähendab mõiste iseenesest on kasutusel ja ma ei oskagi venna saksakeelses kirjanduses esineb seda vähe. Kui ta eesti keeles kuskil pilk saab, siis ta on enamasti tänatud. Aga ta millegipärast kuskil võib-olla juba 19. sajandil isegi varem saanud suhteliselt tugeva värvingu ingliskeelses kirjanduses, nii et see mõista ta keedis, lüüa lahti mõni Britannica või ametnik Ghana entsüklopeedia täiesti kindlalt. On olemas pimedad keskaega teistest teatmeteostest, nüüd ütleme, on natuke keerulisem leida ja ja see on huvitav, huvitav mõiste iseenesest, selle juured, mis selle all mõeldud. Päris algselt kindlasti pimeda keskajal mõõdeti kogu seda perioodi, mis siis oli siis umbes 1000 aastane periood siis alates Rooma langusest kuni renessansi, mis pidi olema seda valguse ajastu kesta esimesena välja mõtles. Kes sõnastas sellise pimeda keskaegne, seda päris täpselt ei tea kirjelduses viidatud prantsuse humanisti François Rableele, kes olevat kirjutanud gooti ööst. Et siin on nüüd väga huvitavaid mõisteid gootika kui stiiligootika kui ajastu tõlgendamiseks. Sest tõepoolest gooti stiili võrdlus antiikajaga tekitab mõningaid asju, et see on suur viga. Suur eksitus, linnagu sageli ka need autorid, kes hakkasid keskaja arhitektuuri vaatama algselt üsna varakult, leidsid, et nad siin on, siin on tegemist iluarusaamadega ja sümmeetria aru saama ta sügava eksitusega. Niisamuti kui sinna juurde langes veel ka arusaam, et ladina keel keskajal oli nii ära solgitud, et ta ei olnud ju võrreldav klassikalise kaunis ladina keelega. Nii siis seal on terve rida niisuguseid neid tähelepanekuid, mis, mis andsid toitu sellele pimeda keskajale paistele. Pelena. Nüüd tuhandeaastasest pimedast keskajast loobuti üsna varakult, sellega palju peale hakata polnud ja siis kitsenes pimeda keskaja mõiste kirjanduses perioodile umbes viiendast Nendest kuni 10. sajandini mis on väga selgesti arusaadav mitme tunnuse poolest, et see oli majanduslik, demograafiline, rahvastiku langus väga märg tahab ja muidugi ennekõike, et seda sildistas seda perioodi Barr, baarsus. Jällegi suhteline barbaarsus, milles mõttes see barbarid olid Euroopas valitsevas barberi hõimud, kellest tegelikult ju hakkasid sündima tasahilju need hilisemad Euroopa rahvad ja rahvused. Barbaarsus selles mõttes, mis oli olemas barbaarsus ühelt poolt antiigi suhtes, baarsus muidugi ka, et paljud nendest barbari hõimudest nad ei olnud ju kristlased. Niiet see moment veel veel üks tähelepanek, mida on Rooma järgses Euroopas mõnikord rõhutatud, on see, et see on selle mana roomaliku linna kultuurilangus, tõsi Rooma aladel ka kallijas või ka Britannias, tõesti, vanad linnad jäeti maha või eriti kallim puhul on seda nagu esile toodud enne, kui hakkavad tekkima uued oma kesklinnad. Seal on küsimus selles, ütleme kas meil on Prantsusmaa puhul tegemist mingi kontinud dieediga vanast roomaaegsest linnast hakkab kujunema uus linn, aga mida rohkem ida poole tuleb, mida rohkem tuleme näiteks Saksamaast läbi, siis tekivad juba suured piirkonnad, kus keskajal loodi uued linnad, asutati linnad, kus ei olnud kunagi linnu olnudki. Parimaks näiteks võib-olla selles kontinoteerist võiks olla näiteks küll või, või saksa läänepoolsed linnad, mis on tegelikult rajatud ju algsel, Rooma-aegse sõjalaagri peale, nii et seal on olemas oma teatud niisugune mõiste sellel pimedal keskajal. Aga. Kas rumalad ei ole ka üks asi, mille pärast me ütleme keskaeg oli pime, et inimesed olid nagu rumalamad. See kindlasti eksisteerib üldmõistes, barbaarsus tähendab barbaarsus midagi koledat, akate mõistes mittemõistuslik ja mõista ise ju barbarid tuleb ju sellest, et seda keelt ei osatud. Aga ma tahtsin tegelikult lisada ühe momendi veel, millega enamik ajaloolasi on enam-vähem nõus, et üllataval kombel, Me sellest allakäigu langusperioodist viiendast 10. sajandini diame õige vähe tähendab allikate säilivusaste võrreldes nüüd hilisema ajaga alates 11.-st 12.-st 13.-st sajandist on niisugune, et, et tõepoolest see tekitab mulje, et me ei tea seda. Ja see on inimmõtlemise tüüpiline niisugune suhtumine, et kui ei tea seda, siis on see meile ebaselge pime ja ja no ma ei tea, noh see, sellel on ka teatav niisugune kristlik alatoon olemas pimeda ajastu puhul ma praegu vilksatab pähe meie kuulus Karl Robert Jakobson, kes oma kolmes Isamaa kõnes kaaperiotiseeris Eesti ajalugu sellest muistsest Vabaduse ajast, kui valgusajast siis vahele tulnud pimedus ajast, mis väga suurel määral kattis ka keskaja ja siis uus koiduaeg, mis oli siis ärkamisaeg, näete, seesama niisugune kristlik triaad ja epiteetidega või metafoorne mõtlemine mängib ka palju hilisemal ajal 19. sajandil kaasa, niiet kristlikus triaadisse kolmas muudkui kestab, siis? See on keeruline selles mõttes, et, et kui me keetriaadina vaatame seda pikka perioodi, mis algas siis nagu sellest uus ajas, siis selle üle ma ei olegi nii väga palju mõelnud. Kuigi jah, nõukogude aegses kooliõpetuses oli olemas uus ja uusim aeg ja peale selle veel nüüdsel moodsal ajal seal on ookeanitagused prohvetid nagu Francis hukku jääma kujutanud, et ajalugu Pärnut. Et ei ole enam vajadust sellele sellepärast tõesti. Ja valitseb nagu üldine heaolu ja, ja ajalugu ei saa enam edasi minna, järelikult aeg on lõppenud, progressi idee on lõppenud, aga see on teine teema ja ma ei ole selliste prohvetlustega. Kuulge, mitte nõus, ajalugu kestab ja jätkub edasi ja me ei tea, mis suunas. Elame keskaega. Keskaeg tegelikult ei olnud siis pime aeg, et keskaja sümbolid paljude jaoks on näiteks piinapink Euroopas ja Eestis kukepiits, et see ei ole ainus asi, mis keskajast. On ei, sugugi mitte, kui minna paar korrust kõrgemale vaadata, kes ka peale siis see on väga-väga huvitav periood. Esimene, mida sageli rõhutatakse, et väga suurel määral on Meie tänane kultuur ja kultuuripilt ja kultuuriväärtusi rarhiat pärit just nimelt keskajast. Mil moel võtame sealt keskaja lõpupiirilt, ütleme kasvõi Michelangelo või rahval ei tööd, või Leonardo da Vinci maalitud madonnat? Siis. Kui mõni teine ajaloolane, paneks nad hoopis teise aega. Ja see on üks, aga ma mõtlen seda, et noil aegadel kui need meistriteosed loodi ei olnud ainult mõeldud mitte nii-öelda Euroopa kultuurile ja kohe interneti kaudu levitatud on sündinud meistriteos. Me võime kujutada ette pilti, et lihtne Itaaliat, talupoeg kuskilt ja mitte ainult Sitsiiliast, vaid ka lähemalt Sitsiiliast ei saanud minna vaatama neid meistriteoseid, sest nad, see ei olnud nende eesmärk. Meie väärtustame neid tagantjärele. Kui meistriteoseid käime hordide kaupa vaatamas ja seisame järjega korras, et imetleda neid meistriteoseid, mis kuuluvad täiesti lahutamatult meie Euroopa kultuuri ja laiemas mõttes siiski maailma kultuuri väärtteoste hulka, seega siis omamoodi kaga. Kummaline tähendab milles sisaldub ja moment, et, et tänapäeval meie vaatame tagasi sellele ajaloole. Teine küsimus on selles, et kas me saame sellest keskkonnast aru. Me mõtestame ajalugu ka keskaega alatihti ja ülitihti selle järgi, kuidas see meile sobib, meeldib, kuidas me sellest aru saame. See tähendab, et ajalugu kui selline sünnib alati uuesti 100 aastat pärast meid on järgmised inimesed, kes kirjutavad ja vaatavad keskaega selle põhjal, mida on juba tehtud, aga neil on teistsugune arusaam, nüüd keskaeg on väärtus omaette. Jätame selle spekuleerimise perioodiseerimise ümber. Aga punkt üks, me võime uhked olla, et keskajal kujunevad siiski välja need Euroopas enimräägitud keeled. Ja küll nende keeltevahelised seosed on ülihuvitav teema, sellepärast et võtame näiteks inglise ja prantsuse keele vahe, seosed, kuivõrd palju normann vallutusega, piidi prantsuse keelt sellisel kujul Inglismaale kandjateks olid algselt tegelikult normannid, ehk siiski ütleme siis Põhjala viikingite nii-öelda juba järele tulenenud põlvkonnad Põhja-Prantsusmaal. Teiseks hakkavad kujunema välja keskajal niisugused riigid, mida me tunneme tänase päevani. Kolmandaks, kui me võtame väga laias plaanis, vaatame tagasi Rooma ajaloo või, või, või antiikajaloo peale, siis vabandust, sellist tööjaotust ütleme nagu eksisteeris orjandusliku korral orjapidamise aegu me Euroopas ja tänapäeval ei tunne. On mõningaid muidugi pisikesi nüansse, detaile, mis annavad võrrelda, aga, aga suurem ja ulatuslikum tööjaotus kujunes välja keskelt. Nii et meil on olemas terve rida niisuguseid tunnuseid, mis, mis tõstavad keskaega silla, kui väärtust omaette. Veel enamgi, see on kirjakultuuri levik on lõppkokkuvõttes haridussüsteemi levik, koolid, ülikoolid. Ja ei saa salata, et käsitsi kirjutatud raamatu kõrvale tekib keskaja lõpuperioodil juba trükitud raamat, mis sest, et selle üle võib vaielda, kes esimesena trükkisid maailmas raamatut, olid need hiinlased. Aga Gutenbergi avastust peetakse siiski üheks keskseks Euroopa kultuuriloo sündmuseks, nii et kõik see on pärit keskajast, samuti tehniline innovatsioon ja me võime öelda, et rooma aja tehnika oli väga kõrgel tasemel. Tõsi, nõus Euroopas on praegu veel linnu, mille ütleme näiteks veevarustussüsteem kanalit, maa-alused torud, on on pärit veel Roomas, ajast osaliselt silla ehitus ja muud, aga siiski tehniline innovatsioon vaatamata kõigele sellele maha jäämusele. Nii nagu näilisele maha jäämusele näilisele pimedusele oli uskumatult suur. Lisaks veel kõigele muule kommunikatsioon ehk ühenduse pidamine suhtlemine. Muidugi me ei tohiks väga palju üle hinnata keskaja kommunikatsiooni aga võrreldes eelneva ajastuga on see ikka tohutu areng. Lõppkokkuvõttes ütleme näiteks ka laevanduspurjetamine fännud reisid. Ehk teisisõnu, mul on kogu aeg niisugune, et meie ettekujutus keskaja inimesest, kes kui paigalseisvast, ühes külas elavast seal sündivast, seal surevast inimestest, kes kuidagi ei kippunud kusagile mujale, vend huvi on veidi ühekülgne, ainult et me ei tea kahjuks kui täpselt, kui suur võis olla, on, ütleme selline vahekord nende vastu, kes, kes siis tõesti Seklased ringi lendasid ringi ja kes olid siiski kohapeal ja jäid paigale kogu eluks. Nii et keskaeg on omad, nüüd peale selle on aga veel keskaeg. Ütleme, et on aeg, kui ajastu sisaldab endas palju teisi ajastuid, mida on kokkuleppeliselt niimoodi kasutusele võetud on viikingite ajastu, mis sisaldub täpselt seal või veel ida poole minnes sellesse pimedasse aega, kitsamas mõttes niinimetatud pimedasse aega mahub rahvasterändamise aeg, suur rahvasterändamine, mis on tõesti väga oluline pöördepunkt, tohutu keeris vorm, hõimude rändamine ja liikumine, mida me ju tänini päris täpselt ei tea ja ei saa õieti kunagi teadma. Rahvasterändamine, viikingite ajask. Lisaks sellele võiks tuua järgmisel ristisõdade ajastu, mis ei ole tähtis ainult sellepärast, et nüüd on, see on nagu eurooplaste esimene ekspositsioon väljaspoole Euroopat. Ristisõdade ajastu on tähtis ja oluline ka nende siseEuroopa ristisõdade poolest, mis luba haakub meie Eesti ajalooga hilise ristisõja käigus toimunud Eesti ala ja eesti jalahõimude vallutamine, mis toimus peaaegu paralleelselt, kui Prantsusmaal näiteks korraldati eristuseda ketserlikke Albilaste vastu peaaegu samal ajal. Niisiis, ristisõdade ajastu eraldatakse lausa lausa välja, mis toob nagu teistsuguse mentaliteedi ja, ja uue, no me, kui me võtame omaks praegu ütleme, et keskaega, Me viiksime selles perioodis kuskil aastasse 1500, siis vabandust, are saans jää sellesse ajastusse eraldi, nagu sissekuli võiksime siis sinna lõppu tuua ja haakuda. Saalsega on suurte maadeavastuste ajastu, mis algas keskaja lõpul ja jätkus, ma ei tea, kuhu keegi tahab selle made avastuse ajastu lõpetada kases austraalia avastamisega või, või, või veel hilisemaks venitada. Niisiis me näeme, et aga sugugi mitte niimoodi, et ta on kuidagi ühe halli värviga kaetud, lisaks keskaeg on siiski meile mõistetamatu väga suurel määral tänu sellele, et me ei kujuta oma igav päevases mõtlemises oma igapäevases eluhoiakus ette. Mis tähendab Hüva, viimaste aastakümnete kirjandus on toonud esile palju seda, et Euroopa tegelikult oli väga suurel määral paganlik vaatamata ametlikule kristlikule kirikule, aga ikkagi, mis tähendab siis ametlik kristlus ehk teisisõnu, meil on tegemist omamoodi katoliikliku universalismiga, mistõttu võiks kasutada mõnikord väga huvitavat niisugust kombinatsioone, isegi katoliku keskaeg, see tähendab seda, et ajastut, kus keskaeg on veel katoliku kiriku üldise egiidi valitsemise all kus huvitav mõelda küll, tõmmata paralleele tänase päevaga või eilse päevaga. Et kuskil, kus, kui ütleme näiteks Haanja talumeeste tegemisi võis viia mingeid loogilisi seoseidpidi tagasi või Järvamaa talumeeste tegemisi viia tagasi Rooma lateraani veeesse, kus ta paavsti kirikult juhiti. Või toob paralleele tänase päevaga, kus suur osa otsused tehakse Brüsselis ja Strasbourgis, nii et näete, näe, selline katoliku ajastu mõiste on iseenesest väga huvitav, millal selle ühtsus kaduma läks, seal on ka põnev, nii et katoliku keskaeg eksisteeris, tähendab seda et meil oli olemas üks universaalkeel, mida sai kasutada põhimõtteliselt kõikides ametlikes ametlikus suhtlemises oli ladina keel. Muidugi on omaette küsimus, kui palju osati ladina keelt ja kui palju osati üldse lugeda ja kirjutada keskajal. Aga põhimõtteliselt ei saa eitada, et eksisteeris selline keel pluss peale selle kirikusüsteem tervikuna kogu võrgustik katoliku kirikuvõrgustik läbi kirikute, preestrite, väiksemate kirikutegelaste piiskop kondade kuni kloostrotteni välja. See kattis kogu Euroopa selle katoliku Euroopa alistatud Euroopa tervikuna, mis muidugi läheb nüüd kiriku reformatsiooniga kaduma. Selline ühtsus hakkab murenema, see ei tähenda, et reformatsioon KesK lõpus seda kohe hävitas. Aga mingil moel ta siiski seal lagunemine algas ja kestis võrdlemisi kaugel. Niisiis Kesk-Aasias on minu arusaamist järgi väga palju huvitavaid tahke, mille ükshaaval lahtirääkimine oleks vägagi aeganõudev, aga vaevanõudev. Ajaloo professor Jüri Kivimäe ja saatejuht Piret Kriivan ja me kohtume nädala pärast ja siis räägime juba või teeme sissejuhatuse, on õigem öelda teemasse Eesti ja keskaeg.