Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Teiste inimeste käitumise mõistmisel on kaks populaarset teed. Ühe jaoks peab saama erihariduse ja neid inimesi nimetatakse edaspidi psühholoogideks. Samas on iga inimene varustatud võime kahinat, mida liigikaaslane võiks tunda või kuidas järgnevalt käituda ning milline võiks olla tema mentaalne seisund. Seda kaasa pandud metoodikat tuntakse erialaringkondades rahva psühholoogiana. Võib-olla on põhjuseks, et ühed saavad keerulisemates olukordades inimeste kohta arvamuse avaldamise eest palka ja teised tahaksid olla samuti pädevad inimestetundjad, kuid teevad seda rabedamalt ja igal hetkel ning loomulikult täiesti tasuta. Aga üldiselt laiutab kahe psühholoogide rühma vahel võõristav lõhe. Keemilise hariduse omandamisel kujuneb välja kõrk hoiak viidetega amatööride primitiivsete mõtlemistele ja harjumatusele. Ning rahvas osutab mõnele psühholoogile, tehes käega midagi eneseabile, vihjavad lõhe ja tõenäoliselt on peamiseks seda ületavaks meetodiks ühe poole harimine. Rapol, psühholoog. Oki andmetena inforevolutsiooni seeditud teadmis paladele mõneti paremas olukorras. Näiteks võivad nüüd kõik hakata hindama, kas mõni telefoniomanik on õnnetu või mitte. Juhul kui inimene reageerib igale helinale, on tõenäoliselt tegemist õnnetu poolsem ängistuse käes kannataja aga juhul, kui inimene tegeleb pidevalt telefonisõnumite kirjutamisega võiks pigem arvata. Ta midagi tema rikkalike sotsiaalsete sidemete kohta. Tõenäoliselt on see aga vale diagnoos, sest nagu väidavad USA Tasku hajaosariigis asuva klienti ülikoolid teadlased muudab suur kontaktide arv, paljud telefoniomanikud endisest ängistunu maks sest nad tunnetavad kasvavat kohustust kontaktipidamist ülal hoida. 500 üliõpilasega läbi viidud uuringus hinnati nende kliiniliste ängistust rahulolu eluga ja ühtlasi rõhutati tulemusi. Õppeinfosüsteemist kogutud. Pedukuse andmetega viimasega seoses on kurb tõdeda, et õppeedukus oli negatiivses korrelatsioonis telefoni kasutamise sagedusega. Iseenesest ei tähenda korrelatsioon põhjuslikku seost, vaid toob esile muutujate sama. Üksuse seega võib õppeedukuse languse põhjus olla kusagil mujal ning telefoni sage tarbimine viitab kas püüdele halba tuju jagada või siis räägib telefonilembus juba olemasolevast ängistusest, mis võib omakorda siis häirida õppimiseks vajalikku keskendumisvõimet ja õppimise motivatsiooni. Aga ilmselt ei üllata kedagi õppeedukuse positiivne seos üldise rahuloluga ehk õnnelikkuse tajumisega ning madala ängistuses kooriga. Kuidas siin põhjused ja tagajärjed ahela moodustavad? Ja kui nüüd aga igaühe enda vaagida aga ühe üllatava järeldusena muudab telefonile mitte vastamine, siis inimesed rahulolevam mõtteks ja õnnelikamateks ning võib omada isegi positiivset efekti õppeedukusele. Tegemist on küll järeldustest välja loetud, seega mitte. Tõestatud efektiga, aga sellest võiks piisata näiteks personaalse katse käivitamiseks. Kaotada pole ju midagi peale depressiivse käitumise ja halbade hinnete. Veelgi enam olgu lisatud, et sama uurijate grupp kirjeldas aasta alguses telefoni suur kasutamise kehva südame-veresoonkonna tervise vahelist seost. Vaevalt et siingi põhjustab telefon südame terviseriski ning kehva füüsilist vastupidavust, pigem vastupidi. Kehva kehalise seisundi sünnitatud nõder tunne otsib ilmselt telefoni näppimisest leevendust. Ja nagu nüüd selgub, siis seda sealt ei saa. Pigem läheb olukord halvemaks. Seega püüa olla moodne, käib ajast ees. Ja jäta mobiiljutumärkides kogemata koju sest telefonivabade päevade komme on peagi saabumas.