Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Kui inimene kogenematu, puuduliku arusaamisega, aga ega tavaolukorra nüansirohkust ning unustab mõtlemise, kui arusaamised Tööriista rahuldumaks idealistlik eelistustega siis kuulub ta naiivsete sekka. Sellisena defineerib naiivsuse Vikipeedia naiivsus on loomulik laste puhul ning laste lammast. Naiivsust käsitletakse tihti armastusväärsem sest tuletab vanematele hinnanguandjatele meelde perioodi elust. Kui maailm oli ilusam, muinasjutuliselt rohkemad asjad olid võimalikud. Maailm, milles puudusid raha, lugevad kalkuleerijad ning mis polnud täis haiget tegevaid füüsikaseaduseid. Mõnikord lubatakse naiivsust ka noortele neidudele sest siingi lisab sõna inimesele õrnust võib-olla isegi süütust. Naiste puhul naiivsust üle, eks pluateerides saabutaks aga kiiresti blondinaljade territooriumile. Meestele naiivsus üldiselt hästi ei mõju, isegi mitte naiivsete naiste silmis. Olukord muutub probleemsemaks. Naiivsust hakatakse aga rakendama suurematele gruppidele. Vajalik kogenematus võib sündida töö vaesest elust, kui vanem põlvkond kasvatab sel määral töö efektiivsust. Et tööd ei jätku varsti isegi neile endile. Seetõttu peavad nad oma töökohtadest kinni ega loovutab palga ja vastutuse võimalusi pealetulevale põlvkonnale. Lisage nüüd siia. Täiendavalt raha kulutab raha lugema sundi, eluea pikenemise efekt ning alla 25 aastaste massiline tööpuudus hakkab üha rohkem paistma paratamatusena. Nakkab puudulik arusaamisi, mida tõenäoliselt soosib raamatute lugemise kultuuri taandumine veebilugemise ees. Tänu sellele kasvab harjumus haarata lühemaid ja eraldi. Seisvaid tekstipalasid ega suudeta keskenduda mõistmaks mõne pikema teksti seose võrgustiku. Sama keskendumist surmav efekt sünnib intensiivsusest napakati reklaamide sisse uppuvate filmide ning telesaadetega. Just eelmisel Tal oli siin juttu teadlaste tähelepanekust, nutitelefoni vahendatud kontakti maailma. Tunnustava elus hoidmise võimalikust mõjust õnnetuna oleku süvenemisele elu täitva virtuaalse kogukonna tähelepanu ülalhoidmiseks kulutatakse märkimisväärne aja ja tähelepanu ressurss suhtevõrgustikus, jutukesi, pilte, muusikat ja tekstilõike vahetades. Mõned arvavad, et taolise arengu produktiks on naiivse mõtlemise pandeemia pinnapealsus suhtumises reaalse elu sündmustesse ja kasvav eneseimetlus. Võib-olla on selliste väljaütlemiste taga targutavad õelutsejad, aga milline polexinga tõde peame igal juhul kuidagi ära seletama nähtuse, mille võtab kokku hiljuti New York Postikaanele sattunud lugu ja pilt Brooklyni sillalt alla hüppamisega enesetapu, kavatsevast mehest. Võiks arvata, et ajakirjanik tegi detailse pildi viimase piirini ahastusse sattunud indiviidist keda paar eri ettevalmistusega politsei psühholoogi püüavad maha rahustada. Sest seen on küll pildil aga uduselt ja võtab kusagilt lauale talla umbes sajandiku pildi pindalast. Põhilise osa pildist moodustab üks neidis, kes püüab telefoniga iseendast pilti teha sättides käes, hoitavad telefoni, nii et ta oleks ise pildil koos kirjeldatud traagilise stseeniga. Tema jaoks on kohe-kohe enesetapusooritaja väärt. Millega autoportree saab juurde likijaid? Ja tegemist on just äsja inglisekeelse uus sõna selfi praktilise demonstratsiooniga mille sisuks on. Iseenda pildistamine eesmärgiga pilt elust sotsiaalvõrgustikku üles riputada. Antud juhul pole. Pildil blonde kabinet, kuid päris kindlasti julm naiivitar keda ei huvita võib-olla isegi tema. Nende suhtlusvõrgustikku kuuluva ja talle kunagi ka laike läkitanud, kuid hetkel tundmatuks jääva inimhingemaailmalõpuline stseen võib olla vaatab isegi aastanud enesetappe, kaugelt sedasama tüdrukut ja mõtleb pingsalt põhjust samas maailmas edasi rühkimiseks. Õnnetu mees päästeti aga end matuste, autoõnnetuste ja teiste inimlikkust. Kurbusehetkede valguses ervistavaid enese pildistajaid ei päästa miski. Isegi mitte see, kui pilt kustutatakse, sest internet ei unusta.