Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Christian poolt. Kuraditosina aasta tagusesse aega jäänud internetiäritõusulaine käivitajaks oli kaubanduse siirdumine Online keskkonda sajandivahetuse kõikjale Bovos. Optimismist paistis esialgu piisavad traditsioonilise kaupluse juurde netipoetegemisest unustamata lugematuid mamma ja papa loodavaid poode, mis sättisid end sisse mõnes koduses garaažis. No eest pidi juba seisma imeline internet, kuhu saab siis püsti panna virtuaalse letti, mille ette saabubsile torusid pidi 24 tundi päevas ja seitse tundi nädalas kliente kõikjalt maailmast. Nii selge ja lihtsuses võimas eeldused vast valjatelgi oli häbi ja häbi oli ka neil, kes poepidamise maania sisekaasa ei löönud. Mitmeid taoliseid virtuaal Woodnike sündis toona koduses Eestiski. Neti eri järgneva mulli lõhki lendamise järel tarkadenam teame aga mõndagi, millele toona ei mõtelnud midagi, et põhimõtteliselt on internetis poepidamise virtualiseerumine ning globaliseerumine endiselt realism. Likud sammud, kui vaid poleks vaja teha seda kõige viimast sammu sammu, siis kliendi ukseni. Mõnikord nimetatakse seda ka viimaseks miiliks, mille virtuaalsest kaubamajast tellitud peab tegema vahelauset kliendi koju või tööle siis, kui ostja on valmis seda vastu võtma. Sisuliselt tähendas see ajas kokkuleppimist. Panemist auto peale ning selle sõidutamist kliendi asukohta. Ja kui ilma füüsilist poodi omamata pelgalt garaažist tehtud gloobinnalt müües võis kaupade müügihinda langetada muutis viimase miili transport kokkuhoiu ja konkurentsieelise olematuks. Eriti kui poes on sama kaup saadaval. Ühe järellainena avastasid aga kirjade ja telegrammide transpordist ilma jäänud majandusraskustesse sattunud postifirmad. Ühtäkki end. Pakiveoettevõtetena nemad ongi omalt poolt püüdnud kliendini ulatamist tõhustada kaubanduskeskustes asuvate pakiautomaatide näol sest kodulähedasse toidupoodi on inimestel ikka asja erinevad, siis postkontoritest. Pärast netikaubanduse krahhi võibki vist võitjateks pidada üksikuid suuri poode nagu Amazon või iibei ja siis postipakkide vahendusfirmasid. Kuid kaasaeg on täis ootamatuid võimalusi. Näiteks, kes Poleks arvanud, et sõjalise luurejooks leiutatud mehitamata miniatuursed luurelennukid ehk droonid võiksid, kaob meestele appi tulla. Kujutage ette näiteks stsenaariumit, milles teid isutab pitsa või mõni huvitav raamat. Kuid kumbki äri jääks kärsitu ootamise soovimatuse ja kuhugi pakki järele minemise vajaduse tõttu katki. Aga kui olete te tellimuse oma nutitelefoniga, kas võib pargiks? Pingilt ja kaupmees paneb koheselt ei asukoha poole teele vajaliku kraami laadungiga drooni mis jõuab kohale umbes viie minutiga. Võiks ju peagi teha. Juba uue tellimuse Austraalias kavatseb Sydney ülikoolist välja kasvanud ettevõte flirti just sellise teenusega puhuda kaugkaubandusele uue elu sisse. Järgmisest aastast planeeritakse käivitada kommertsteenus, milles pisikene helikopter viib mõni minut pärast tellimuse esitamist kliendi juurde tellitud raamatu või muu pisi kauba kasvõi tassi kuuma kohvi. Kauba saatmise staatust saab jälgida nutitelefoni ekraanil. Sellele on näha drooni lendamise marsruut ja hetke asukoht. Võimalik. Vajadusel saab sihtmärki jooksvalt muuta, kui peaks näiteks ootamatult sadama hakkama. Droon lendab kohale ja langetab pakki tellitud kaubaga nööri otsas. Kliendini näiliselt lihtsa teenuse taga on siiski keeruline arendustöö, sest droon peab suutma orienteeruda nagu tiibrakett. Oskama põigata kõrvale ootamatutest takistustest, haldama tehnilisi kriise ja nii edasi. Kuid põhimõtteliselt on Idee oluliselt parem lendavatest autodest. Ja nüüd jääb vaid oodata, millal muutub tavapäraseks pilt kaubanduskeskuse katuselt, sadadesse kodudesse, piima ja leiba, tarnimatest, õhtustest, drooni, parvedest.