Reporteritund. Reporteritund. Reporteritund. Tere, head kuulajad. Meil on nüüd uus kultuuriminister ja just see asjaolu ajendas mind Tänakut kokku kutsuma väikest kultuuripoliitika teemalist vestlusringi. Tere tulemast stuudiosse, kultuuriminister Urve Tiidus. Tere päevast kõigile. Ja et meil ei tekiks siin pelgalt selline küsimuste ja vastuste formaadis saade. Siis palusin stuudiosse K2 loomeinimest. Eesti Kirjanike Liidu esimehe Karl Martin Sinijärv Wc-s administratiivkõrvalt loob luulet. Ja palusin siia ka omaalgatusliku kultuurisfääri esindaja kultuuriväljaande müürileht peatoimetaja Helen Tammemäe, kes peatoimetamise kõrvalt tegeleb kommunikatsioonidisainiga ja mõnikord mängib ka tiitšeina plaate. Terjega teile. Tere. Tere. Tervist. Mina olen saatejuht Arp Müller. Alustame sellisesse võib-olla laiemast filosoofilisest küsimusest, mis on üldse kultuur ja, ja mis on need ühiskonnaelu nähtused, mis võiksid kuuluda kultuuriministri valdkonda. Alustame teist, Urve Tiidus. See küsimus on väga, väga keeruline. Ma olin laua Viljandis, kus lõpetati kultuuripärandi aastat ja seal sattus olema ka professor Tulviste. Ta sattus mulle kohe ette ja ütles, et, et kas te teate, et on olemas selline raamat, mille pealkiri on 150 kultuuri definitsiooni? Pidin tunnistama, et ma ei ole seda veel lugenud aga hakkasin juba otsima. Kui rääkida kultuurist, mis ta kellelegi jaoks on, siis mis ta kellelegi jaoks on või mis ta tegelikult siis teadlaste poolt on öeldud, selle kohta siis jällegi neid selgitusi hästi palju. Ja võib-olla üks niisugune definitsioon võiks kõlada, et ta on ikkagi üks niisugune tervik. Kogum suhtumisi, väärtusi, uskumusi, käitumismalle, mida üks suurem grupp inimesi jagab. Selge on see, et ta ei ole see, mis inimene kaasa saab, sündides vaid see kujuneb ikkagi elamise jooksul selles keskkonnas, nende inimeste seas, kus ta elab. Huvitav, kas selle skulptuuri definitsioonis eksisteerib ka mingisugune põlvkondlike lõhe noorem stuudios viibija on meil Helen Tammemäe, mis on kultuur? Küsimusele, mis on kultuur my tihkaksin, vastama hakata, aga kui võtta kultuuri jagunemine mingite kultuuriliste käitumiste järgi või need erinevad funktsioonid siis siis ma arvan, et küsimus ei olegi nii niivõrd selles põlvkondlikus erinevuses, kuivõrd selles, et kultuuri sees on väga palju erinevaid rolle käitumisviise näiteks nagu kõrgkultuur ja rahvakultuur ja sealhulgas ka massikultuur, popkultuur, subkultuurid, et ma arvan, et, et praegune kultuuripoliitika on valdavalt tegelenud kõrt, kultuuri ja rahvakultuuriga, et et see teadvustamine ka massikultuuri ja subkultuuride sellisest eesmärkidest või funktsioonidest oleks väga tervitatav. Aga kui sa tahtsid filosoofiliselt alustada, siis mulle on alati meeldinud see jaotamine, et kultuur on kõik, mis ei ole looduse, selles mõttes käib sinna alla tõepoolest kogu inimtekkeline asi üleüldse. Ja niimoodi lähtudes võiks öelda, et kultuuriminister on tegelikult sisuliselt peaminister, et peaminister on seda rohkem vormiliselt ja administratiivselt sest kultuuri allakäik just nagu köik enamasti räägitakse siiski kultuurist ja kultuuriinimestest pidades silmas kauneid kunste. Ja võimalik on ka selline täitsa ametlik lähenemine, võta lahti näiteks kultuuriministeeriumi aastaeelarve, vaadata, millega see tegeleb veel, et noh, et ilmselt siis see, see on see kultuur, mis on nagu paberile pandud ja ära defineeritud ja ja tõepoolest, siis võib vaadata, et see on noortespordist Arvo Pärdi nii ja, ja mahub sinna igasuguseid asju, mitte ainult kõrgkultuuri või kauneid kunste kõiksuguvärki, nii et mine võta kinni, ma ei tea, millisest kultuurist täna tahad rääkida kõigest. Aga kust jookseb teie kui saatekülaliste jaoks see piir, kus kultuurivaldkonnas on vajalik riigi sekkumine, kas siis rahastamise või reguleerimise näol. Oskate defineerida kuidagi, kas on siin juba mainitud, on kõrgkultuur ja popkultuur, kas riik näiteks popkultuuri peab sekkuma ja kui jah, mil määral miks Helen? Ma arvan, et sõna sekkumine natuke ajab, praegu võib olla segadusse, selles küsimuses aga jussike. Valdame arusaadavamad väljendit rahastama. No vot see ongi see punkt, kus ma arvan, et ministeeriumi roll ei ole ainult rahastusi määrata, tegelikult vot see teadvustamise pool ja tugi, tuuride loomine on samavõrd oluline oluline et selle koha pealt ma vastaksin, et kultuuriministeeriumi selline haldusala võiks kätkeda kõiki neid eelpool nimetatud kultuuri rolle avaldumisvorme küll, aga täiesti küsimus on see, et milline osa nendest vajab subsideerimise ja minu isiklik arvamus selles on, et et kõikide selliste kultuuri erinevate funktsioonide puhul on see mingil määral vajalik ja, ja sama samamoodi ei tähendada mingite kultuurinähtuste puhul seda, et need peaks totaalselt jääma nagu riigi ainult riigi ülal pidada. Urve Tiidus, kuidas tehase valik, kus teie ministeerium peaks tegelema mingi teemaga, peaks eelarvereale mingi numbri kirjutama ja mis on need kultuurivaldkonnad, mis peaksid ise elama? Ma olen siin eelkõnelejaga päris mitmes asjas ühte meelt, et mida rohkem sa nagu reguleerid seda võib-olla niisugune raskem on isegi edaspidi seda, seda veelgi rohkem reguleerida, et selles skulptuuris on ju mitmesuguseid valdkondi, mida rahastatakse või, või nii-öelda kaasfinantseeritakse traditsioonide järgi eelarves on palju ridu, mis, mis on kestnud seal aastaid, need on teatrid, muuseumid, raamatukogud, orkestrid on ja tõenäoliselt selle rahastamisel nagu katkes, jätkamine või lõpetamine, see on nagu mõttetu selline idee muidugi alati võib kaaluda, et, et kui palju ja, ja keda ja aga on ka sellised kultuurialgatusi, kultuurivaldkonna algatusi, kus on vaja anda nii-öelda stardi pauk ja, ja hakkab ise elama. Selliseid on ka, et siin osas peab olema hästi tundlik kas või ministeeriumi nõunikud ja need, kes selle valdkonnaga tegelevad, et et aru saada, mis on see, millele on vaja niisugust tõuget. On mingisugune valmisolek olemas ja piisab sellest, et on näiteks ühe või kahekordne rahastus mõtlemine ja ja elu läheb edasi. Loomulikult konkurents on alati suur kultuurivaldkonnas, nii nagu üldse maailmas ja alati võib öelda, et mingi valdkond pähe ja mingi asi saab liiga palju ja aga see on ka üks elu edasiviiv jõud. Noh, me võime siin tuua võib-olla sellised näited, kui mainisin, mainisin, et selline stardipauk on kasulik ja, ja hiljem saadakse paremini hakkama. Et siin tuuakse näide näiteks meremuuseumit, et ja siin peab muidugi eraldi vaatama selliseid investeeringuid nagu siis sellesse betooni, nagu tavatsetakse öelda ja siis investeeringuid ütleme tegelikult rahast, rahast, seda rahastamispoolt, mis puudutab palgafondi ja inimeste töötasusid ja seda loomingut, siis tegelikult praktiliselt keeruline küsimus. Siinne tee jutus kõlas päris palju alateemasid või mitmeid alateemasid, mille juurde ma loodan, et me saame saate teises pooles veel tagasi tulla, nagu just nimelt see betoon versus sisu, sellised vanad sisse kujunenud institutsioonid versus uued tulijad. Aga praegu ma läheksin vahelduseks kommunikatsiooniteema juurde, sellepärast et just kommunikatsioon kultuuriavalikkuse ja kultuuriministri vahel sai eelmisele ministrile saatuslikuks. Milline võiks olla kommunikatsioon kultuuri loojate ja ministeeriumi ja ministri vahel? Karl Martin Sinijärv. See on isegi natukene veel laiem küsimus, sest ütleme, meil on neid asju omavahel suhteliselt lihtne paika panna, me võime siinsamas põhimõtteliselt kokku leppida mingisuguse päeva, kui me, kui me saame kokku kui loomeliitude inimestega, kui, kui teiste asjaga tegelejatena ja räägime ministeeriumis mõned asjad alustuseks sirgeks ja selgeks, mis seis on ja see, see ei ole nii väga keeruline. Et sellega teinekord on mingeid tõrkeid olnud, ma isegi ei tea täpselt, milles, millest see tingitud on, aga see on põhimõtteliselt lihtne. Mu meelest isegi olulikum on see ja niisugune ühiskonna ja, ja valitsuse ja kultuuri omavaheline suhe dos mõttes. Isegi natuke kaugemalt alustada, et siin viimasel nädalavahetusel ilmusid kahe vahva kolumnist Vello Vikerkaare Jordani artiklit, kus mõlemas oli juttu pisut nagu sellest, et see niisugune valitsuse toetatud kultuur on üldse nagu olemuslikult pisut vale ja ja siis ma mõtlesin veidi selle asja peale. Mul on tunne, et siin on mingi selline Eesti eripära päris oluline, ütleme need mõlemad kolumnistid on tulnud tegelikult ühiskondades, kus ütleme, valitsus ja riik asuvad inimesest sootuks kaugemal ja kus need põhimõtteliselt oleks suhteliselt mõeldamatu. Niisugune olukord. Et plaksti paar päeva pärast uue ministri ametisse asumist on, eks ole, kiilakas kirjanik ja tark noor toimetaja Anna ja siin pikajuukselise raadioajakirjaniku juures koos ja räägivad nendest asjadest lihtsalt nõnda ja kohe. Et minu meelest kogu seda Eesti asja ja kultuuri asja saab õigesti tunnetada ja ajada ja siis, kui me noh, ei unusta ära seda, et, et see on tegelikult meie oma väikeklubi kogu see riik, et see raha, mida siin jagatakse, on see, mida needsamad inimesed on kokku pannud ja selleks, et tehtaks neid asju, mis siin riigis olulised on. Ja et ei ole vaja niisugust kunstliku distantsi tekitada, et nii, nüüd on seal mingi valitsus suunab oma rahaga mingit kultuuri. No ei ole ma tähele pannud selle paarikümne aasta jooksul, et sõltuvalt sellest, milline partei parasjagu võimul on, muutuvad kunstiteoseid nüüd ühtäkki kas ettevõtja sõbralikumaks või kuidagi sisult sotsiaalsemaks või eelistavad ühte või teist rahvusgrupi või nõnda sellist asja tegelikult Eestis ei ole. Et et kui me, kui me suudame selle selle valitsuse endale lähedal hoida, olgu see riik siis parasjagu natukene õhem või paksem, siis tegelikult neid probleeme ei tohiks olla, tekivad siis, kui keegi hakkab ennast kusagil tundma, natuke liiga kapseldunud ja kõrgel ja kaugel olevana. Ma arvan, et siin jookseb kommunikatsioonijoon, et sa pead tegelikult hoidma seda tunnet, et see on ühine asi, mida tehakse, see on ühine raha. Ja me vaatame peale, et see vähenemisson läheks asjadesse, mis on tegelikult olulisem. Sama küsimus tegelikult Herem ja et millised on ootused sellele kahepoolsele, kommunikatsioonile, kultuuriavalikkuse ja, ja kultuurijuhtide vahel. Ma olen absoluutselt nõus selle selle kapseldumise koha pealt, et, et Eestisse tegelikult on väga kummaline nähtus isenesest paar aastat tagasi ühes Viini punkrites quattis peatudes ma imestasin, et miks need sealsed elanikud nii nagu äärmuslikud välja mängida kuidagi nii äärmuslikult käitusid. Ja peale seda, kui me näitasime seal squattis neile uue maailma filmi, siis see tekitas neis nagu sellist revolutsioonilist tunnet, et see on võimalik, et sajad mingisugust oma asja ja et, et võin siis tunnustab seda seal filmis tuleb see hästi välja. Et Saksamaal oleks võimatu, et president tuleb külastama või vaatama mingit punkarid või nii-öelda omaalgatuslikku üritust. Just aga kuna siin see ei ole võimatu, siin on see vägagi selline normaalne nagu mõnes mõttes nagu küla suhtlevad omavahel, siis mina ootaksin ka seda, et et pole mõtet nagu tekitada selliseid vastandusi nende erinevate huvigruppide vahel. Urve tiidus, kuidas te plaanite töötada järgnev poolteist aastat ette ei tuleks neid vastandusi. Millisena teie näete seda kommunikatsiooni? Hea algus on muidugi tehtud juba paar päeva peale ministriks saamist selline diskussiooni ring vikerraadio otse-eetris, aga, aga veel. Mina tänan teid, et lõite selle võimaluse tõsiselt ja kui ma nüüd kuulasin siin selle saate kaasosalisi, siis mõned väga head näited juba toodi, et tõesti ministrist ei sõltu, millised romaanid sünnivad ja milline luule sünnib ja sünnib ikka kuskil mujal hinges, südames minu poolest garaažides. Ja teine asi oli ka see, et suurtes riikides on teistsugused kombed. Mul meenub see, kui Kuressaares käis tuntud kuulsa arhitekti Luikaani lapselaps oli tema konverentsil Arhitektide Liit korraldas selle. Kuna Luikaan kunagi lapsepõlves oli Kuressaares elas, veetsin oma lapsepõlve. Ja siis tulid sinna ka USA Temasel lapselapse sõbrad osalesid seal konverentsil ja pärast seda ilmus seal ajalehes artikkel kuskil osariigis. Lugesin seda ja, ja seal oli nii kenasti öeldud, et see suur kaluriküla, Kuressaare. Meie nimetame seda linnaks ja ja see väga hästi haakub selle mõttega, et me oleme tõesti meie dimensioonid on väikesed igal tänavanurgal. Me võime kohata kirjanikke, luuletajaid, Kunstnike ja võime sattuda ühte Ühte bussi, ühte rongi ühte söögikohta ja oleksid väga veider, kui me ei ütleks üksteisele, tere, võtaks nööbist kinni ja ei ütleks, et kuulge, et niisugused probleemid on, et et see on kindlasti üks üks tingimus või üks väga-väga oluline põhimõte, et, et me ei ehita jah, tõesti neid barjääre ei ole me keegi siin maailmas loodud mingisuguseks jumaluseks ja ja loomeinimesed kahtlemata nendel on see eelis suurem kui, kui võib-olla ametnikel, nii et see oleks nagu see põhimõte. Aga lahkarvamused ikkagi tekivad tahes-tahtmata ma toon näite hiljutisest probleemist. Siin on kõlanud etteheiteid, et näiteks kultuuriministeerium küll on kaasanud ja kuulanud ära, aga vaata ellu, sellest pole midagi jõudnud ja seda räägiti siis kultuuripoliitika aluste dokumendina koostamise juures. Ja, ja nii mõnigi loomeliit oli solvunud, et nende 25 leheküljelises panusest jõudis Kultuuriministeeriumist valitsusse Riigikogus. Lõppversiooni, mida riigikogu hakkab nüüd arutama, sinna jõudis vaid paar vähem tähtsad üldsõnalist rida. Kui jälle teistpidi vaadata, kui kõigi nende loomeliitude ettepanekud oleksid sisse läinud, siis see dokument ilmselt oleks kolmesajaleheküljeline. Kuidas selliseid olukordi tulevikus lahendada? Kall Martin seedub. Argumente on tegelikult, ütleme juba oma olemuslikult niisugune teatud ümarust eeldav asi endale sisse kodeeritud, sest kui mõelda sellele, kui paljud peavad sellele oma peresse kantseliitlik sõnana sisendit andma ja kui paljud peavad selle kooskõlastama kõik ministeeriumid peavad iga viimase kui sõnaga seal nõus olema, et see läheks üldse valitsusse ja riigikokku mingit pidi läbi läheks, ma mäletan, seal oli umbes niisuguseid asju, et isegi sellist konkreetsus astet ei olnud võimalik saavutada lause seal sees kuskil ette. Et peame vajalikuks kultuuritöötajate palkade jõudmist keskmiseks palgaga, siis see oli liiga konkreetne. Tulid mõned, oli see rahandusministeeriumi või kes ei kooskõlastanud seda kohta, et tuleks panna ikka noh, et eeldame suurendamist või midagi sellist, noh veel natukene ümaramad ja kui kõik niisugused vähegi konkreetsemad nurgad ära ümardatakse, siis noh, lõpuks me saame ühe niisuguse ilusa muna, mida on kena näidata, aga millega ei ole väga palju pihta hakata, nii et mul on tunne, et tegelikult selle poliitika juurde tuleb iga ala peale kirjutada nüüd eraldi laiendused. Ja noh, las läheb see läbi nii nagu ta läheb, aga tegelikult te olete erialati lahti kirjutada ja see kõik kokku võib tõepoolest olla 300 lehekülge ja seal võiks olla siis kõik need huvitavad mõtted sees, mis vähegi teostada, kõlbavad, et noh, tegelikult ei ole ju ühe ühegi seadusega ametliku põhidokumendi juures niisugused kommentaarid ja lisad välistatud, kui saavad põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, see on ikka ikka päris päris võimas. Mida kõike sinna juurde kirjutatud, selleks, et sellest põhitekstist oleks üldse võimalik aru saada, mida üks või teine lause oma ilusas ümbruses tähendab. Et noh, mul on tunne, et tegelikult tuleb selle asjaga lihtsalt edasi töötada ja kõik need asjad seal kirjutada ükshaaval konkreetsemalt lahti, et sellest oleks rakendusliku kasu. Ja mida Urve Tiidus arvab sellest? Ma ma tean, et see on järgmisel nädalal kultuurikomisjonis juba arutusel ja, ja ministrina pean ma ka sinna minema. Nii et ma kujutan ette, et Ma loen seda väga põhjalikult läbi, mida ma hetkel veel ei ole kõike suutnud lugeda. Aga kui nüüd rääkida üldse sellest, et arengudokumentidest ja nende üldsõnalisusest, siis tegelikult Eesti kultuuripoliitika sõnastatud põhiseadusesse üsna alguse poole kohe nüüd kahtlemata see kultuuripoliitika või ütleme selline, mida ma siin kultuurivaldkonnas teeme ja mida me, mida me tahame saavutada. Selleks on muidugi vaja ühte arengudokumenti arengukavasid. Päris arengukava, need on ju tehtud iga valdkonna jaoks on kõlanud arvamusi, et et kellele neid arengukavasid vaja on, et keegi neid ei loe läbi ja elu läheb teistmoodi ja olukorrad muutuvad ja kunagi ei ole piisavalt raha, et kõiki häid ideid ja unistusi, mis tegelikult arengukavadesse poliitikutesse pannakse, et ei ole võimalik teostada. On ka teine arvamus, et, et kui me neid ei sõnasta, kui me need mustvalgelt kirja ei pane, mis meie mõtetes mõlgub ja unistustes nagu on ja kui me seda läbi ei räägi inimestega, kes kõik selle valdkonnaga on seotud või, või ka teiste valdkondadega, siis me ei tea pooli asjugi, et parem on, kui ta on. Väga konkreetselt seda ei saa kunagi nii konkreetselt, et kõik on rahul ja kõik on kirjas, seda ei ole mitte kunagi, et see osa ette, et võib-olla valdkonniti seda täpsustada, see, see ei ole vale mõtte. Nii et vaatame nüüd siis, kuidas menetlus edasi läheb, ega siis komisjonist tuleb ka parandusettepanekuid ja ja Ta ei ole ju selline, ütleme, dogma valmis ja jääbki nii. Karl Martin Sinijärv, teie esindate Kirjanike liitu, mis oma olemuselt on üks positsioone kaotavatest ametiühingutest, nagu väljendas eelmine kultuuriminister nädala eest riigikogu ees. Aga millisena te ise näete Kirjanike Liidu rolli? Ühingu koll oli muidugi eelmisel ministril natukene liiga sagedasti taskust võtta ja välja käia, loomeliidud ei ole tegelikult klassikalises mõttes ametiühingud. Esiteks ametiühing eeldaks seda, et oleks mingi selline amet, ma ei tea, et Eestis oleks näiteks palgalisi kirjanikke, kes kusagil kirjanikuna töötaksid ja võiksid moodustada sellist klassikalist töötajate huvide eest seisvat ametiühingutel. Loomeliite on siiski väga väga kirju nähtus. Tohutult erinevaid kirjanikke, seda ei saa pidada mingisuguseks ametlikuks etableerunud kehandiks. Kuigi noh, oma ajaloo jooksul ta on olnud väga erinev, eks ole, me ei saa päris hästi võrrelda Eesti Kirjanike Liidu aastal 1920 kirjanikel Eesti Nõukogude Kirjanike Liiduga aastal 1000 950980, need juba olid omavahel väga erinevad asjad, samuti on samuti on tänane, nii et et positsioonide kaotamise kohta ma ütleksin, positsioonid muutuvad. Ja, ja mõistagi ei ole praegu tegemist selliste mikroministeeriumidega, nagu ütleme, okupatsiooniaja lõpuaastatel kui, kui need olid vähe, kui poliitilised poliitilisi erakondi ei olnud ja loomingulised liidud tegelikult olid ju vähesed. Niisugused organisatoorset struktuuri omavad suhteliselt särava silmavaatega arukaid inimesi ühendavad ühendavad ühendused, et ja, ja see, et nad sel ajal võtsid omale rolli, mis oli tõesti ühiskondlik poliitiline ja mida mõnedki peavad praegu nende loominguliste liitude kuldajaks. See oli tegelikult aeg, kui tegeldi kõige muugi loominguga. Tänapäeval siiski on oluline see, et, et need inimesed saaksid teha seda, mida nad hästi oskavad. Sa räägid Kirjanike Liidust, eks, ega meil läbi kogu ajaloo ei ole suurt üle 1000 inimese olnud, kes, kes suudavad sõnastada teksti kirjanduslikul tasemel kõigi suurte surnutega kokku. Tänapäeval on näide, eks ole selleski liidus 300 keerus, mis sisaldab. Esiteks päris palju pensionil liikmeid, kellest paljud aktiivselt kirjutavad tõlkijaid, kirjandusteadlasi, kriitikuid, mõnes riigis on selle peale viis liitu, eks, aga meil lihtsalt on neid kirjaoskajaid inimesi suhteliselt vähe ja ja seda asja ametiühinguks pidada. Noh, on pisut kummaline. Urve Tiidus, milliseks teie ministrina peate loomeliitude rolli, kui te hakkate tegema näiteks kirjandusvaldkonda puudutavaid otsuseid, siis keda te näete partnerina või partneritena keda siis tuleks kaasata mingi eelnõu väljatöötamisel, sellepärast, et kultuuri ja kirjandust tänapäeval ei loojuv ainult loomeliidu liikmed ja sinna kuulujaid kasvõi viimasel ajal hästi palju avalikkuses kõlanud nimi. Eks, mõjukas kirjanik Kaur Kender. Tema näiteks ei kuulu ju Kirjanike Liitu. Kuidas teie suhtute loomeliitudesse? Mina suhtun hästi kõigisse nendesse ühendustesse, mida inimesed on ise loonud. Mulle saa teistsugust suhtumist, sest olla ma olen ise kuulunud mõnesse sellisesse kooslusesse ja ja tean, mis tähendab olla nagu oma sellise võib-olla professionaalsusega või oma oskustega, oma arusaamadega teiste inimeste koos, kasvõi kasvõi nendega, kes, kes on hoopis hoopis ka mõtlevad teistmoodi, aga. Kuidas ma ütlen, et kindlasti ei saa oma nii-öelda suhtluspartnereid valida niimoodi, et ma tõmban siia joone vahele, ütlen, et Teiega Me suhtleme, teiega, ei suhtle niisugust asja. Jällegi tulen sama teema juurde, mis ma ennist rääkisime. Et kui inimesed on ühe, näiteks kirjandusega seotud, siis seesama ministeerium, kelle kaudu liigub siiski eelarve raha kõikidesse kultuuri valdkondadesse. Ta peab kõigiga suhtlema, muidugi ministeeriumis on selleks ka oma vastavat ala inimesed, need on kirjandusnõunik ja loomulikult ka kantsler. Et nende roll on väga suur, et, et kõiki selliseid asjasse puutuvaid osapooli kaasata vestlustes ja, ja kohtumistesse. Kui on niisugust aru saama, et näiteks ei ole kutsutud või, või on kuidagi nagu välistatud mingisuguse mingisuguste seisukohtade esitamine meie ministeeriumi tasandil, et siis ärge kakelge, tulge, rääkige sellest, et mina eeldan küll, et suhtlusring on väga lai ja ei ole siin teemaks, et kas, kas te kuulnud, kas keegi kuulub loomeliitu või ei kuulu? Ausalt öeldes pole mul ka kuskil tabelit antud, et kes kuulub ja kes ei kuul. Aga jah, meelitada nimekirjad, tõenäoliselt on ministeeriumis ikka täitsa olemas, aga, aga ma olen enamasti pastanud. Mõni inimene küsinud, et noh, et kas ma nüüd peaksin astuma Kirjanike Liidu liikmeks või mis ma sellest saan, mis ma ise pean andma ja nõnda ma olen nagu sihuke standardvastus olnud, see, et eesti kirjanikule on loomeliidu liikmelisus noh, umbes nagu Eesti vabariigi kodakondsuse eestlasele, et mitte kõik eestlased maailmas ei ole vabariigi kodakondsed, aga üldiselt on see kuidagi arukas ja hea, toon. Küsida vahepeal, et te ütlesite praegu, et kui inimene küsib, et kas ta saaks astuda näiteks Kirjanike Liidu liikmeks, et kas teil on ka mingid sellised kuidas seda öeldakse, moodsalt mingid tingimused või, või mingi põhimõte, kes saab astuda Kirjanike Liidu liikmeks, tunnistanud? Selleks on vaja juhatuse otsust et isikliku avalduse elulugu avaldatud teoste nimekirjaga ja kahe liikme soovitust oleks vaja, need on ametlikud tingimused ja siis juhatuse otsustada. Ja kui tihti on ära, ütlevad vastuseid. Vahel ikka on viimasel ajal harvem, sest et tema vähem niisugusi inimesi, kes on tõesti kusagil mingi küblymošüülitisega hakkama saanud, tänapäeval on raamatu avaldamine kohutavalt lihtne, tehnilises mõttes, eks ole, sa kujundad selle oma arvutisse, saadad faili, trükikotta, teed ülekande, siis tulevad sulle postiga need pakid sinu tootega, võib-olla raamatulaadse tootega. Et et selliseid, selliseid, ütleme nad ennast pisut üle hindavaid inimesi on vähemaks jäänud. Võib-olla mingid aastad tagasi neid tsipa rohkem, nii et ütleme, et niimoodi lihtsalt taseme pärast tagasi lükata, seda on, on maruharva. Toome kuulajatele ühe näite ka, mis on esimene probleem või teema, millega kirjanduse või Kirjanike Liidu valdkonnast uuel ministril tuleb tegutsema hakata. Ma mäletan, et kui me eelmise ministriga esimest saadet tegime siis oli Kirjanike liidul õhus teemaks kirjaniku palk kas endiselt või on mõni uus teema, millega lähetaja ministri ukse taha. Siin tuleb kiiresti selgeks rääkida, lihtsalt too asi, et et sõna kirjanike palk, kirjaniku palkan natukene ütleme see hea asi, millest meedial oli mõnus kinni hakata ja sellest veidikene vale ettekujutuse jätta, kuigi jah, tõsi juba aastal 1922 avaldati pisikene raamat, kus Tuglas, Kangropool ja Visnapuu ja kes seal oli, kirjutasid raamatu nimi, oli kirjanikkude palgaküsimusest ja kui ma õigesti mäletan, siis toona vist tõepoolest soovitatigi lausa riiklikku palka, see oli vist nooremõpetaja tasemel või midagi sellist, mida, mida tahet taheti saada. Aga mida me tegelikult oleme tahtnud rääkida, on, on see, kuidas töötada välja normaalne kirjaniku töö tasustamise süsteem, olgu stipendiumipõhine nagu nagu on enamasti Põhjamaades või honorari toetusepõhine või midagi sellist, nagu eelmine minister kusagil ütles, et riik peaks sekkuma siis kui tekib turutõrge, siis selles mõttes ütleme müügikoha pealt. Kui pidada silmas turgu, kui müüki, siis eestikeelne kirjasõna ongi üks turutõrge, et et lihtne arvutus näitab seda, et kui keskeltläbi ütleme ühest keskmisest raamatust, mis ilmub tema Poe kaanehinnast ütleme, kirjanikuna jõuab ümarikult üks euro siis tegelikult selleks, et. Teenida raamatu müügist näiteks aastas miinimumpalk koos maksnud maksudega tuleks müüa 5000 eksemplari raamatut iga aasta. Seda suudavad väga vähesed ja mitte kaugeltki igal aastal. Nii et siit siit on näha, et isegi meie bestselleri ei anna tegelikult turureeglite kohaselt isegi miinimumpalka välja. Samas kui olemas seisukohal, et see klubi riik või kuidas me seda nimetame parasjagu peab omakeelset, võimalikult värvikirevat, mitmekülgset ja kvaliteetset kirjasõna oluliseks, siis tuleb see toetusmehhanism välja mõelda. Ja see on tegelikult see, millega me läheme edasi. Ma ei, see kirjanikupalgast rääkimine, nii et noh, niisuguse mulje tihtipeale meedias, mille peale on lihtne ninaga visata, et nii, et nüüd tahetakse mingi paarsada tüüpi kuskile palgale võtta ja neile lihtsalt iga kuu taha maksta, sõltumata sellest, kas nad midagi teevad või mitte. Ei, need võimalikud süsteemid on pisut keerulisemad ja samas mida tuleb teha, on lihtsalt see, et rääkida läbi, mis on, mis on võimalik ja siis mingisugune variant lõpuks ära otsustada ja teha, sest noh, sellega on siin aastaid venitanud ja vindunud need asjad sellega tuleb lihtsalt rahulikult edasi minna. Urve tiidus, kuidas sellised ettepanekud vastu võtate? Ma kuulasin huviga. Ega ma ju kõike täpselt tead, mismoodi see praegu toimib. Ja esimese asjana, kui me kokku saame, eks me siis räägime sellest asjast konkreetsemalt, ma teen selgeks, mis praegu on need põhimõtted endale ja ja arutame, ma teen, mingeid lubadusi. Masin kahjuks anda ei saa. Ma teen lihtsalt ühe lühiülevaatega erinevatest variantidest, mis on aastate jooksul jutuks olnud ja siis on natuke lihtsam neile peale vaatad päeva mõistlik. Helen Tammemäe, teie olete just sellise isetekkelise ja mitteformaalse kultuuri välja esindaja. Kuidas te tunnete, kuidas võiks riigi kultuuripoliitika suhtestada sellistesse uutesse teatri, rühmitustesse või kunsti rühmitustesse kas või Tartu Genklubilaadsetesse kultuuripesadesse? Mulle väga ei meeldi see selline viimasel ajal esile kerkinud vastandamise retoorika, et justkui need isetekkelised vastanduksid õudsalt institutsionaalselt kultuurile, et see ei ole tegelikult tõsisüsteem või, või see kunstiskeene või kultuuriskeene ei ole üldse nii kahepoolne, et tihti omavahel tugevalt põimunud. Ja nagu ma ennist rääkisin, siis, siis ma arvan, et teadvustamine on on üks väga oluline aspekt selle juures, et et kui me praegu teadvustame mingisuguse nähtuse olemasolu ja see suudab ennast tõestada, siis võib-olla mõne aja möödudes õigustab ennast ka sinna toetuste reale saamise näol. Noh, kuidas seni on olnud, kas sellistel uutel tegijatel kas või teil müürilehe näitel, kui keeruline või raske on saada endale mingisugune tegevustoetus näiteks? Ma ütlen, et selles mõttes on see olukord natukene naljakas. Tegevuse aeg mitte ainult me ei räägi Möölähest, vaid samamoodi ka Genialistide klubist ja uuest teatrist, et et minu selline küsimus võib-olla aeg-ajalt mingisugustele rahajagajat tal on see, et kui pikk on see periood, mille vältel ennast tõestada, et et ma ise tunnen ka tugevalt seda, neid vilju praegu-hetkele. Et meid ju on avalikkuses teadvustatud. Ma ei tahaks öelda tänu tänu, aga sirbi sellise skandaali tõttu. Et see näitabki sellist arusaama, et need asjad on nagu kuidagi teineteisele vastanduvad, mis ei ole absoluutselt tõsi, samamoodi vastandatakse uut teatrit ja Vanemuise teatrit ja eks ja käe eks hea näide minu meelest sellest on, on see Keskerakonna küsitlus, kus linnarahvalt küsiti, et kas toetada linnateatrit või kultuurikatelt, mis iseenesest, nagu näitab sellist võhiklikkust kultuuri-kultuuripoliitika koha pealt. Aga räägime siis sellest, Vanemuine versus uus teater näitest kas meile on vaja enam selliste riiklikult garanteeritud finantseerimisega kombinaat teatrit Vanemuine, mille kunstilise taseme suhtes on olnud ka kriitikat. Ja aastaid jäi Vanemuine ilmaga traumavaldkonna Eesti teatriauhindadest Tartu uus teater samasse järjest korjas neid auhindu. Kas poleks mitte selles kontekstis õige panna need vanad institutsioonid, Tartu Vanemuine ja kõik need vanad nii-öelda nõukogude aegsed teatrid konkureerima võrdsetel alustel selliste uute ja innovaatiliste gruppidega? No see küsimuse asetus isenesest on taas kord üles ehitatud täpselt sellele vastandumisele, mida mina eelistaksin vältida. Et kui vaadata uue teatrifunktsioone Vanemuise teatri funktsioon, et siis need on, on olemuslikult erinevad ja ka sihtgrupid on absoluutselt erinevad, et ma arvan, et see see ühe olemasolu ei peaks vähem kahandama, teise olemasolu vajalikkust. Jah, kuigi selle koha pealt ma olen, olen nõus, et, et samamoodi nagu ma esitasin küsimuse, et kui pikk on see aeg, millal üks uus nähtus peab ennast tõestama, et rea peale saada, siis samamoodi on mul ka mõne asja puhul küsimus, et kui kaua võib kesta selline nagu vindumine enne, kui, kui asjale lõplik punkt pannakse. No just, aga kes peaks sõnastama v, kellel võiks olla õigus välja öelda, et nii see asi on vindunud nüüd liiga kaua. Nüüd paneme punkti, Karl Martin Sinijärv. Jah, ma ei ole vast õige inimene hindama kui lindu on mõni suur kombinaatteater või, või, või see küsimus ei käinud enam või kuda kuda iganes, aga, aga mis puudutab sellist, ütleme võrdlus töö tõesti, nagu sa tõid nende kahe teatri vahel, siis mu meelest ütleme väga suur hulk teatris käivaid inimesi, tegelikult tuleb sellisest ajast kui teatris reostus, eks ole, majaga teatrimaja, seal olid need näitlejad, neid maju ei olnud sugugi palju Eesti peal, neil väga tähtsad majadel ja mingisugune sümbol Tartus on neil sellisel kujul olemas seal ütleme nii, et, et seda publikut, kelle jaoks on oluline ka see, et ta saab kahe vahe jooksul teed ringi jalutada ja vahepeal puhvetist teha, teha pitsi konjakit on veel päris palju ja neilt ei peaks mitte seda võimalust ära võtma. Sest sest muud võimalused kasvavad peale niiehknaa, seal tuleb see oluline kultuuripoliitiline küsimus mängu, et, et Eestis on väga lihtne tõusta sellele kõrgusele, saavutada mingisugune tuntusse, võid selle põhimõtteliselt saavutada ühe ühe hea debüütraamatuga või mingi kihvti Edeldusega. Ja häda on ja see on väga hea, aga häda on selles, et lagi tuleb väga kiiresti vastu ja sellesse kitsasse vahemaa, see võib väga pikaks ajaks pendeldama jääda toetused või mitte. Et pigem mulle tundub, et see tähendab, põhiline kultuuripoliitiline ülesanne oleks säilitada see, et sul on võimalik saavutada tuntuse. Kui sa teed kultuuris midagi head ja siis võib-olla tühistada õlgadel seda lage kogu aeg ülespoole lükata nii lage kui lati. Et ja see pädeb praktiliselt kõigi kultuurialade kohta kaunite kunstide kohta. Urve tiidus, sama teemapüstitus ka teile just nimelt sellised vanad institutsioonid, mis on kogu aeg olnud eelarverea peal, aga kust võib-olla alati selliseid uusi ideid ja toredaid sähvatusi ei tule. Ja siis uued tegijad, kellel on raske jälle kuidagi sinna eelarverea peale saada, kuidas selle probleemiga tegeleda? Sellega ju tegelikult tegeldakse, seesama, et tulevad uued teatrid, uued trupid, uued kooslused noortest vihastest meestest, nagu omal ajal olid võib-olla võib-olla mitte ainult vihased mehed, aga see on üks ajaloost tuntum grupp. Tead teatrikunstis filmikunstis, et, et see on nagu niisugune osa sellest kultuurivaldkonna uuenemise protsessist. Ma arvan, et, et kui me siinkohal nüüd hakkame äkki ütlema, et kuulge, et meil on liiga palju neid suuri teatreid, kes on pikalt eksisteerinud ja ja mine sa tea, et kas on mõistlik neid igal aastal rahastada ja võib-olla isegi nende eelarvet natuke kasvatada siis kuna Vanemuise nimi siin kõlas, peab ütlema, et et Vanemuises on ikkagi publikurekordit tehtud siin viimaste aastatega ja kui need saalid jääksid tühjaks, siis me võiksime hakata küsida küsimus, et kas, kas sellel on mõtet, et äkki peaks kuidagi ümber mõtlema, mida ka on ka selline ütlus, et rahvas otsustab jalgadega muidugi alati saab öelda, et ega seal Tartus ju lähemal teatril pole, tõsi, Viljandis on, ei saa öelda, et ei ole. Et mingisugune tasakaal on vajalik ka siin. Ja ütleme niimoodi, et, et ka need uued teatrid saavad eelarvest raha juurde. Seesama uus teater kasvab järgmise aasta eelarvest raha, raha, raha, nii-öelda rahasumma. Ja kui küsida, et mis aja, mis ajani pikalt peab ennast tõestama, et see finantseerimine tuleks. See on täitsa eraldi teema, ütlen ausalt, et ma pean sellesse natukene süvenema, aga jällegi ikkagi toetume nendele tarkadele inimestele, kes on selle valdkonna seda valdkonnaga tegelenud ja nõunikud ja kes seal ministeeriumis on ja ja, ja ega siis väga palju sõltub siin elus juba sellest kui häälekalt sa ennast esitad. Ja kultuurivaldkonnas muidugi, eriti teatris on see, et kas ikkagi inimesed tulevad teatrisse. Öeldakse küll, et hoolimata sellest, kui palju publikut saalis tuleb alati mängida, nagu sa mängiksid täismajale. Ta teatud finantsotsuste tegemisel ta ikkagi mõjutab asju, aga siin on toodud, mul on mul näidet, et et see Vanemuise teater teeninud teeninud vabandust, sinna ringkonda jääb ju 250000 inimest, sinna regioonis on üks viiendik Eesti rahvast. Siis kindlasti on väga keeruline öelda, et kuulge, teie aeg on läbi ja ja seda ka õnneks keegi ei hakka ütlema. Praegu. Vot selle probleemiga tuleb tegeleda, seda on igatahes nentinud ka riigikontroll mo veebruarikuises, auditis tsiteerin põgusalt. Kõiki kultuurivaldkondi ei pea ilmtingimata rahastama ühepalju või ühtmoodi, kuid olukord, kus rahastamine põhineb suuresti välja kujunenud traditsioonidele ja riigiasutuste olemasolul, mitte aga selgelt teile avalikustatud kultuuripoliitilistele valikutele või analüüsitud vajadusel ei ole jätkusuutlik. Ja riigikontroll leiab, et kultuuripoliitika arengusuundadeks suundade aastani 2020 üheks väljakutseks ongi mõtestada lahti ja selgitada eri kultuurivaldkondades välja riigi toetussüsteem. Tsitaadi lõpp, nii et sellega peab tegelema. Loomulikult riigikontrolli seisukohad on arvestatavad ja arvestatakse neid jaa jaa. Ikka igal aastal katsutakse teha paremini, aga selge on ka see, et kultuur on sugune pulbitsev valdkond. Päris niisuguse. Sellise seda nüüd öelda raportiga kõike nüüd korrapealt muuta ei saa. Ma olen täitsa nõus sellega, et tuleb vaadata, et kui palju me ehitame uusi hooneid kui palju verenoveerime neid? Just see on kriitika ühest varasemast 2010. aasta auditist, kus kontroll leidis. Riigikontroll heitis ette, et kultuurivaldkonna rahast liiga suur osa valatakse betooni uute põrandapinnaühikute rajamiseks, mis suurendab Ainaga. Halduskulusid aga küsingi saateosaliste käest. Mida teie arvate, kas betooni osakaal on liiga suureks läinud? Võib-olla tuleks rohkem investeerida inimestesse, kultuuri, tegijatest, Helendamele? Kui päris aus olla, siis ma ei oska küsimusele otsast lõpuni adekvaatselt vastata. Tunnetuslikult mul on tunne, et võib-olla mõned otsused on tehtud on tehtud väga ühtlasid huvisid silmas pidades, et kui võtta näiteks piirkondlikult, siis piirkonna piirkondades on väiksemates kohtades on väga suur puudus kultuurikeskustest ja me ei räägi, et igalt poolt peaks olema eraldi kino või teater, aga aga et tegelikult on vajadus selliste, ka multifunktsionaalsete keskuste järele, et selles suhtes oma vaatepunktist rääkides kultuuridest, siis ma ei ole sellega lõpuni nõus, et tegelikult on, on puudus nendest soojadest, kohtadest, kus, kus skulptuuri tegemist ei pärsiks. Miinuskraadid ja, ja aknast sisse vuhiseb tuul. Mul on hea võimalus küsida, et äkki te nimetate praegu mõne koha, et ma kogu Eestit siiski ei tunne, ma tean rohkem saarte temaatikat, et kus, kus on selline multifunktsionaalne hoone puudu. Teater. No vot, ma olen pigem pigem vaadanud neid kohti, kus on selline algatus olemas, aga kus on probleem näiteks siis ruumide kordategemisega, et kas rääkides sellest samast Genialistide klubis seal Tartus, mis tegelikult koondab enda alla väga palju erinevaid tegijaid et seal on see pidevalt olnud küsimus ja sama samamoodi oli ka mõni aeg tagasi pärmivabrikusse loodav kultuuritehas. Sellest sai selline selline hea näide sellest, kuidas kultuuriinimesed hakkasid tegelema haldusküsimustega. Kas ma võin korraks sekkuda veel, et, et tegelikult me räägime sellest, mida mina tajusin kohalikus omavalitsuses töötades mitmete aastate jooksul, et et sellised ühendused nad tegelikult tahavad oma pesa on võib-olla selline liiga leebe sõna, aga oma niisugust keskust, mis kuuluks päris neile, et paljud teevad, algavad siit, eks ole, ja kohalik omavalitsus, kellel on palju kohustusi täita nemad otsivad võimalusi, et, et need rajatised ja hooned oleksid nagu rohkem kasutuses väga paljude jaoks, et minu meelest on osa teemat selles, et ikkagi tahetakse oma maja, mis on ka Eesti inimesele selline hingeline vajadus. Minu meelest. Absoluutselt ja sellega olen ma ka nõus, et tegelikult see on väga suur oht, et tihti juhtubki nii, et kes on selle oma maja kätte saanud, sealt lõpeb ka siis selline avatus sellele väljale, mõnes mõttes ka endale vastu rääkides ka selline ühiselt kuskil külmas külmas asevanas kultuurimajas külmetamine ühendab inimesi, et, et see on kindlasti omamoodi oht, et vaadata seda, et siis loodav keskus olekski avatud ka kõigile. Saate lõpp läheneb hirmsa kiirusega, ühte teemat tahaks vähemalt veel puudutada. Sihtasutuste riigi asutatud sihtasutuste kultuuriasutuste nõukogud, Karl Martin Sinijärv, teist saab või on saamas vist ka ühe sihtasutuse kultuurilehe sihtasutuse. Kuidagi juhtus nõnda jah, et kui loomeliidud omavahel hääletasid, siis siis selgus, et mind sinna esitati, kas ma sinna kinnituda? Ma ei oska mina praegu praegu täpselt ütelda ministri käest küsima ja on veel natuke aega mõelda. Et eks see oli pisut ootamatu, aga mulle tundub küll, et sedasorti nõukogudes ja on hea, kui seal on ikkagi üsna oluline kaal ka valdkonna esindajate häältel, kuigi noh, seal nõukogu tasemel ei tegeleta ju enamasti vähemalt ajakirjade puhul küll mitte sisuga, vaid, vaid sootuks muude asjadega, nii et, et see ei saa kindlasti koosneda kirjandusajakiri kultuuriajakirju välja anda välja andva sihtasutuse nõukogu ainult kunstiinimestest teeks aga kindlasti ka mitte ainult ametnikest ja poliitikutest, et see tasakaal on oluline. Urve Tiidus, kas siis teie ajal see sinine poliitika lähenemine muutub, kas hakkab rohkem loomeinimesi valdkonna inimesi kuuluma teatrite ja teiste kultuuriasutuste nõukogudesse siin Jaak Allik näiteks 15 tõi välja, et et teatrite nõukogu 39-st liikmest vaid neli on teatritaustaga, kas, kas see võiks muutuda? Ma toon sellise näite, et kõigepealt lahti rääkima, et mis need nõukogud räägitakse kahte sorti nõukogudest sihtasutuste puhul, ühed on loomenõukogud, kuhu valdkonna inimesed esindava esitavad oma esindajad ja, ja see on puhtalt selline siis erialane või valdkonna alane. Teine asi on siis sihtasutuse väga laias laastus järelvalvenõukogu, kes tegeleb siis majanduse ja selle õiguspoolega ja, ja kuna raha tuleb ju avalikust sektorist, et siis see majanduspool oleks kenasti korraldatud. Iseenesest ma toon ühe niisuguse näite, et me reedel juba siin kohtusime muusika muusikavaldkonna loomeliitude esindajatega ja jõudsime sellisele üksmeelsele arusaamale, et, et nii ERSO-s kui Eesti kontserdis peaksid olema esindatud heliloojate liidu, interpreetide liidu ja muusikanõukogu esindajad ja ja selles osas nüüd asjad liiguvad edasi. Ma usun, et sellised lahendused, kus kose loome pool on võib-olla selles järelevalvenõukogus esindatud on võib-olla mõlemale poolele siiski siiski kasulik, et ütlen ausalt, ega siis loomeinimene ei pea, ei seisagi ja, ja ma arvan, et ei, ei tohikski seista majandus- ja õiguspoolest siin elus eemal, et et iseenesest sünergia tekib siis, kui on koos, mitte spetsialistid, vaid kui on koos väga erinevate kompetents nii-öelda teadmiste kogemust koolitustega, arusaamadega väärtushinnangutega inimesed, et siis tekib minu meelest rohkem seda Ametnikud ju käivad teatris, miks ei võiks meie osata eelarvet lugeda? Absoluutselt need probleemid võivad väga konkreetsed või ka natukene imelikud olla, millega, no tuleb uues töös ministrina tegutsema hakata, näiteks kultuuriministeerium olgu ühe näitena toodud kultuuriministeerium kohtus vedanud vägikaigast Tartu Kunstnike Liiduga, kes nõuab enda ametlikku tunnustamist. Loomeliiduna ja Kunstnike Liit kaebas Rein Langi juulis välja antud käskkirja kohtusse, milles lang keeldus tunnustamast. Tartu Kunstnike Liit loomeliiduna ja Tartu Kunstnike Liit võitis ja misjärel oleks meil nüüd õigus 25000 euro suurusele loometoetusele. Millisena see kaasus näib kõigepealt kõrvaltvaatajatele Karl Martin Sinijärv, kas Kirjanike Liidust võiks eraldi Tartu Kirjanike Liit eralduda või tekkida? Eesti Kirjanike liidul on ju täiesti olemas Tartu osakond oma juhatuse, oma oma esimehe ja ühe oma pangaarvega selles mõttes regionaalsete osakondade moodustamine olemasolevate liitude raames ei ole kusagil kusagil välistatud ega isegi mitte keeruline. Samas ma ei usu, et Tartu kunstnikud seda liitu mingi 25000 euroga toetuse pärast tingimata moodustasivad, et aastaid tegutsenud, aga mulle on see rahvusvahelise taotluse vandenõu alati natukene hermeetiline krüptiline esoteeriline tundunud. Aga, aga ju siin on mingit niisugust, väikest lõbusat regionaalpoliitilist vimma, et ma ise eelistan kuidagi asju vaadata, ütleme sellise Supilinna Karlova kassi saba ja uue, maailmatasemel ja, või tasandil ja siis niisugusel Euroopa kultuuriruumi tasandil. Niisugused vahepealsed asjad tunduvad mulle teinekord pisut koomilisena, aga nad võivad samas asjaosalistele olla päris olulised. Filendeeringutel tihti Tartu ja Tallinna vahel tegutsete päris palju mõlemas linnas. Kuidas tundub, millest tulevad sellised ületamatud vastuolud mõnes kultuurivaldkonnas nagu näiteks kunstivaldkond Tartu ja Tallinna vahel, et ei saa ühes liidus oldud ja peab kohtus käima? No vot, see ongi väga konkreetselt, ma arvan, Eesti Kunstnike Liidu ütleme, kivi nende kapsaaeda, et et tegemist on, on vägagi kunstiskeene te sellise omavahelise suutmatusega nagu kokkuleppele jõuda. Aga teisest küljest noh, et kui ma leian, et kui, kui seda kuidagi oleks võimalik reguleerida, et, et inimene, kes kuulub mitmesse loomeliitu, et et siis ta näiteks saabuma seda toetust ühest, mille ta endale prioriteediks seadnud, mis vist see nii ka juba praegu on, ma ei ole täpselt See on selline plaan vist on jah, aga saamegi ministri käest küsida, et mida siis teha, kui kultuurirahvas mingis küsimuses ei jõua kokkuleppele, on vaidlused, ministri käskkiri kaevatakse kohtusse. Mis kõigepealt selle kohtuasjaga teete, kas edasikaebamise aeg on juba möödas või kas kaevata edasiministeerium teeb? Hetkel ma jään selle vastuse võlgu, see, et minnakse kohtusse ja seal nii-öelda vaidluskohti klaaritakse, see on õigusriigi õid, oma eripära ja, ja täiesti loomulik osa õigusriigi toimimisest. Sellest pole midagi imelikku. Ma saan arvat. Teema on siin selles, et, et kui on Tartu Kunstnike Liit ja Eesti Kunstnike liit, et siis tegelikult liitudele nendele üleriigilistele liitudele jagatakse ju rahalist loovisiku toetust. Jaa, jaa, probleem on seal siis selles, et oletatav teoreetiline probleem, et, et ei saa ühele samale inimesele kahes organisatsioonis seda maksta, see on küllaltki tehniline probleem. Aga seda, et soovitakse ka kuigi väga vahvasti seda siin kirjeldasite lehe suu lahti lausa seda Tartu vaimu ja omaette olemise soovi, et see on ja jääb ja las ta olla, jumala eest, kes keelab ühenduda. Kui hing seda ja elu nõuab kohtusse kaebamise koha pealt? Ma mõtlen seda, et kuna Mitmed asjad on siin praegu lahtised ka üks seaduseelnõu minu meelest vist Riigikogus, mis puudutab neid liita, et siis siis ei saaks nagu ajast ette rutata. Magnet on meil kohtusüsteemis, loomulikult võib ju lõputult seal vaielda. Üks lõpuküsimus hästi konkreetne Kultuuriministeeriumi personalimuutuste kohta, kas ja mida on oodata? Delfi andmetel lahkub kultuuriministeeriumis kaunite kunstide asekantsler Ragnar Siil. Uueks asekantsleriks saab Tartu loomemajanduskeskuse juht Raul Orežkin. Kas see on nii ja kas mingisuguseid muutuseid on veel oodata? Vot selle koha pealt ma täpsustan seda, et oktoobris esitas asekantsler Ragnar Siil lahkumisavalduse, see toimus eelmise ministri See ei ole seotud teiega tulekuga. Ei, absoluutselt mitte, et noh, selles mõttes, et need protsessid on kõik juba alanud, et oktoobris ja, ja minister Rein Lang, kes olid olla minister, on selle käskkirjaga allkirjastanud ja samal või selle järel siis, teades et asekantsler lahkumisavalduse esitanud ja, ja läheb ära 31.-st detsembrist, nii nagu see käskkiri ütleb, et sinna peab inimene asemele tulema ja, ja selleks on riigikantselei tippjuhtide kompetentsikeskus viinud läbi avaliku konkursi, kus osales viis inimest. See on väga keeruline, see ametnike, kõrgemate ametnike konkurson väga põhjalik ja, ja sealt konkursist tuli välja tõesti Orežkin, aga mina ei ole veel ühtegi allkirja kirjutanud ja homme me kohtume temaga. Igatahes soovime teile palju jõudu. Vastne kultuuriminister Urve Tiidus. Stuudios olid veel Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv ning müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe. Aitäh teile selle huvitava diskussiooni eest juttu juhtis Arp Müller. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.