Tere hommikust. Filosoof Edmund Husharl, ütleb ajafenomenoloogia käsitledes. Me kuuleme laulu noothaaval, aga meie tuleviku ja minevikutunnetus ehk mälu ja ootused muudavad selle meloodiaks lauluq. Aeg mõjutab mälu aga ka mälu loob ja vormib meie aja kogemust, minevikku, taju vormib aja kogemust olevikus, rohkem kui ma arugi saame. Just mälu annab ajale eripärased elastsed omadused. Lisaks võimele soovi korral minevikusündmusi esile manada annab see võime nendes autona eetilise teadvuse tähendab aja üles eksisteerimise tunde abil ka mõelda võimaldades olukorda mõttes uuesti läbi elada ning nendest mälestustest väljapoole astuda, et nende tõelevastavust kaaluda. Sest meie elu on pidev, otsustamise asjade, üksteisest lahutamise protsess. Me lahutame oma mõtete sea halvast õige valest, selge, hägusast. Kuigi me teame, et ei suuda tarkust rumalusest valget, pimedas tega head kurjast lahutada, jäädavalt. Kõik need vastandid on, kui kepi kaks otsa. Lõika kepp, kui lühikeseks tahad. Ikka on jälle uuesti vaja lahutada ja kokku liita, on vaja otsustada ja tegutseda. Kui inimene sünnib, on tema ees palju võimalusi. Ta määratleb ennast oma valikute kaudu. Nende eksitav on kujutlus, et ta võib enda jaoks jätta kõik uksed lahti ja ühe tee kasuks otsustades välistan samal ajal teised rajada. Kui avan ühe ukse, jäävad ülejäänud kinni. Ja ma ei saagi teada, mis nende taga võiks olla. Aga kui ma kõik uksed lahti hoian, seisan tuule tõmbuses. Õige hetk otsustamiseks võib mööda libiseda. Inimene elab valides vabaduse, jäta valimata. Ent nii ei ole see lõputult võimalik. Kas otsustab inimene ise või otsustatakse tema eest ja tema üle? Inimese suurim šanss leida uks, mis viib igavesse ellu. Jeesus ütles, minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse. Ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse. Kui kitsas on värav ja ahtake tee, mis viib ellu. Ja kui pisut on neid, kes selle leiavad. Usk on inimese põhimõtteline otsus jumala suhtes. Jumala kasuks langetatud otsus kujundab kõiki teisi otsuseid, mida inimene oma elu jooksul teeb ning mille kaudu ta ikka ja jälle vormib ennast ja oma elu. Tšehhi teoloog ja filosoof Tomas Hallik mõistab jumalat USA ja lävel seisnud filosoofi Nicolaus ku saanuse vaimus kui võimalust. Jumal kingib ennast meile võimalusena kui nõustume enda peale võtma ülesande, mida jumal meid täitma on saatnud. Sama aru. Ta on selles koos meiega. Jumal tuleb kui võimalus. Inimene peab aga sellesse võimalusse sisse astuma. Sisenemine jumala loodud võimaluste maailma on usk. Selle järgi tähendab usk jumalas avanevate võimaluste kasuks otsustamist. Kui ma langetan otsuse, milleks jumal mind julgustab kogen jumalat oleviku hetkes. Ma kogen, et tema on see, kes minuga koos käib ja avab järjest uusi, minu eksistentsist peituvaid võimalusi. Palvetagem. Hea jumal, sina pakud meile võimaluse kaduvusest kadumatusesse astuda.