Tere, pühapäeva hommikust. Täna on vana kirikukalendri järgi surnutepüha. Veel sõjajärgsetel aastakümnetel oli sel päeval kirik rahvast täis ja mälestati neid keda enam ei olnud elavate hulgas. Oleme selle nädala hommikutel mõtisklenud argistest otsustest ja valikutest, mida meil tuleb oma elu jooksul teha. Mõne puhul nendest võib passida, see tähendab lasta end voolul kaasa kanda. Ent surma käest ei ole võimalik välja vingerdada. Sureme üksi. Enamikule võib see hetk olla veel üsna kaugel. Aga seda rahulikumalt saab tänasel pühapäeval endalt küsida. Mis ootab mind ees pärast viimast hingetõmmet? Üks vastus on, et mitte midagi aatomites on ükskõik, mis olekus või kombinatsioonis nad jätkavad. Koguja arutleb piibliraamatus. Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega, neile kõigile sünnib sama nagu sureb üks, nõnda sureb teine ja neil kõigil on ühesugune hing. Ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine, kõik lähevad ühte paika. Ka kõik on põrmust ja saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole, kes loomade hing vajub maa alla? Kes teab? Isiksuse totaalse olematusse haistumise uskumine on samasugune pelk oletus ja valik, kui uskumine, et vaim läheb jumala juurde, kes tema antud. Otsusest jumala poolt või vastu sellest, milline on meie suhe temaga? Jah, ka suhte puudumine on soe. Kasvavad välja elu jooksul tehtavad üksikud otsused. Vaimulikud on läbi aegade olnud hädas, et paljud inimesed, ka need, kes teoreetiliselt on nõus, et kord tuleb kõigekõrgema palge ette astuda lükkavad oma meeleparandamise aina edasi. Nagu eile oli juttu, on see nii ka kõige muuga. Kõigepealt ikkagi silma ees seisvad ohud ja rõõmud ja kohustused. Kauge tulevik on kauge ja kahtlane. Mine tea, kas tulebki. Mõned elavad nagu nemad ei sureks kunagi. Eks sellepärast ongi kasutatud kohe-kohe saabuva viimsepäevaga hirmutamist äratuskoosolekutel. Kui viimnepäev tuleb homme, siis ei ole enam aega ega vabandusi. Vaid vahekord loojaga tuleb silmapilk klaarida. Ent kui tähtajad möödas, võib jälle vanaviisi edasi lasta. Kuigi ega see viimne päev kellelegi tulemata jää. Hodža teenilt küsiti. Mulla, millal tuleb maailma lõpp? Kumb kas suur või väike kas need on siis ka? Noh, sa oled muidugi väike maailmalõpp on siis, kui sureb mu naine. Suur siis, kui ma ise suren. Ja sõidi paator Karl raamer arutleb. Surm on viimne otsus, mille inimene langetab ja kogu oma elu üle. Surmahetkel otsustab tagasi jumala poolt või vastu. See ei tähenda, et ta peaks oma elule otsustamist surmani edasi lükkama. Vastupidi elu jooksul vastu võetud otsustega harjutame ennast selle viimase lõpliku otsuse tegemiseks. Surm on ühelt poolt väliste asjaolude seatud surm tabab meid pärast haigust või õnnetust, kui elu lakkab. Aga see on ainult väline, nähtav osa surma peidetud külge. Kui me kogu oma eksistentsi looja ette viime ja jumala armastuse poolt või vastu otsustame ei saa me väljastpoolt jälgida. Surmas saavutab põhjapanev otsus, mida me elu jooksul üha uuesti ellu oleme üritanud viia lõpliku kehtivuse. Rahner ütleb, et mõte iseenda lõplikkusest tuletab meelde ta pean kogu elu harjutama elu kasuks otsustamist, et siis ka surmas elu kasuks otsustada suudaksin. Siis võin loota. Ta surmas õnnestub mul langetada otsus elu ja jumala poolt. Mulle tuletab Raaneri mõttemõlgutused meelde Tiibeti surnute raamatu pardo tütrolli, kujutlust suremisest. Seda raamatut loeb äsja lahkunud ettesõber, et teda julgustada pimestavas valgusesse astuma. Et ta ei kardaks ega püüaks peituda. Ja teiselt poolt võib siia kõrvale panna meie aja surma lävel tagasi pöördunute kirjeldused nagu neid ehitab näiteks Cayman muudi raamat. Kõiki võtab vastu valgus. Muidugi võib kahelda, kas need surmaeelsed kogemused on ikka päris samasugused. Kui lõpliku surma puhul toimu. Aga praegu neid visioone mainin, siis teen seda ühe iseloomulikku detaili tõttu. Kuitahes kaunina teispoolsus koomas olijale ka ei tundu. Nad otsustasid tulla tagasi vanasse ellu, miks? Kas siin taga ei ole seesamakartus täieliku valgusesse? Eks valgusele ka pelk sümbol siseneda, ära kaduda. Oma kehasse naasmine tundus turvalisem. Surm pakub igale lahkujale võimaluse minna jumala riiki. Kas tõesti igale? Ei tea. Aga kui kujutleda, et suremisel kaob aeg, et siit lahkumine ja viimne kohus langevad kokku. Kas ei või siis öelda, et inimene seisab sel hetkel iseenesekohtu ees? Ta kohtualune ja samas ka kohtunik ta ei saa enam olla ise enda advokaat, otsida vabandusi ja õigustusi. Enesepettus on möödas. Igal juhul Jeesuse käitumine näitas, et jumala tõrju, mitte ühtegi ega kedagi Aga Jeesus ei sundinud. Paljud põlgasid ta ise ära. Ja võib-olla hoiab jumal ukse õnsusesse lahti igale siit ilmast lahkuvale aga karta on, et paljud neist löövad ise kartma. Taipavad ühtäkki oma vääritust või patust. Ja nagu Jeesus hoiatas siis hakatakse ütlema, mägedele langeb meie peale ja küngastele katke meid. Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga. Kuidas saan ma kindel olla, et mina söandan söösta kartmatult kirkusesse? Loomulikult ei saa, usk on risk. Ent Jeesus on öelnud, uskuge valgusesse, kuni teil on valgust ette sünniksid valguse lasteks. Ja kui ma oma kaduva elupäevil olen otsinud osadust temaga, ehk ma tohin siis paluda ja loota, et tema ei hülga mind ka tollel tunnil. Palvetagem. Meie halastav ja armuline isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au. Nüüd ikka ja igavesti. Aamen.