Tervist mina olen Urmas Vadi ehk siis ahjualune. Ja sellel korral lähen ma külla Peeter Souterile, kellel on ka päris ahi rauast ja mida ta kütab kändudega. Head kuulamist. Kätlin kolm ja klaas tulnud ju minu meelest tohtudele ahju vaid ma ei tea, tal oli minu meelest võib-olla tema endise mehe kaudu tema korterisse võib-olla ta tahtis, sellepärast sellest ma ei tea, tohi, meenutas meest. Ma ei tea seda. Käest küsida, aga töötab ta väga hästi, et ma ei tea, kus see, kus see bariton nüüd tundub nagu mingi inglise värk või, aga noh, põhimõte on tal täpselt sama, mis sellel vene purusoikale, need on niuksed. Ta annab sooja hästi välja, aga muidugi kui tuli ära, kustub siis juhti külmet täna nagu selleks ajaks nüüd. Aga siin ta ütleme õhtuti, kui inimesed istuvad, siis ta toimib nagu nagu hästi, et kui viitsitakse puid alla panna, sest tihti on nii mõnus olemine, et et see asi läheb meelest ära keegi vaatad, ahah, et ära kosta lehte, aga noh, mis siis järelikult on hea olla. Tere, Peeter Sauter, tere, Urmas. Saade on ahjualune, tuleb köögiahju alt välja ja, ja siis ta hakkab nõudma igasuguseid asju, et supileent ja mis kõik on, tead seda lugu? No tean ikka jah, pärnal on üks, üks multikas ju ka, kuigi seda multikat. Ma nii hästi ei mäletagi, et mis sellest ahjualusest seal sai, et sai kulbiga vahe. Assoo kas nagu muistendi kangelane suri ära? Raekoja mõrvatud nagu mitmed autorid on? Stendil lasi Kreutzwald Kalevipoja lihtsalt maha ja nii edasi, no ta oli konti kangelane, ta pidi kulbiga saama, okei. Et sotsiaalnagu kehastud siis ahju aluseks ja. No mul ei ole suppi, ma annan sulle küll suppi, aga sest pole midagi, et aga seal on see ahi, mis meil kõrval huugab õunast sõnum rääkisid, et see on Kätlin Kaldmaa ahi pursuiga, kuigi ta näeb väga uhke välja, ta ei ole selline roostetanud raudkobakas, aga aga see, mis kilisin peal, on kas oh good in või Rodin ja kes oli koodi, ma ei tea, tundub, et see võib olla mingi skandinaavia voodi oli seal, aga ma ei tea, kes on, koodin tõesti söögis ahju tegi? Vist küll. Aga noh, seda ma teadsin, et seal on ahi ehk siis kood. In, et jumal on siin sees, on, segasin sulle vahele. Vabaks. Ei ole midagi, see ongi nagu asja mõtet. Et me saaksime rahulikult sinuga rääkida, aga no mis ma öelda tahtsin, on see, et ma teadsin, et seal on ahi siin Koidu tänaval ja ja ütle isemis, ruum see on, sest ma olen üks kord veel käinud siin. Ma olen mõelnud, et tahaks siia tagasi tulla, sinuga juttu ajada. Et selles suhtes raadiotöö on ikkagi hästi lahe töö. Et saadki minna vahest nendele inimestele külla, kellele sa tõesti väga tahad külla tulla. Aga mis koht see on, et, et noh, põhimõtteliselt see mõte oli, et nad oleks inimese enda kööki. Et siin kõrvalruumis on köök, aga noh, et põhimõtteliselt on sinu kodu ka. Jah, see on Kirjanike liidule kuuluv maja Koidu tänav. Olla ja keldris on raamatukogu kapsad, mille kunagi tegi Mihkel Kaevats. Ta sai Kirjanike Liidust pisikese raha, ütlesin korduda, raamaturiiulit tegi üks endine, kas toomist Briti sõjaväelane Timber check, tal oli selline väike, puutöökodasid kaks maja edasi, ühes koroonanimi oli Timber tsekk võidelda küüti. Nii oli kirjutatud tema selle puutöökoja ukse peale. Aga mis ta nimi on, võib-olla check on siis ta nimi, aga, aga ma ei tea ta nime. Millalgi ta kodus ära ja paari päeva eest seda kapsaste sisustust tegi ta hulga aastaid tagasi. Ja vahepeal oli ta kadunud, küllap kuskil maailmas liikus ringi, aga paari päeva eest ma nägin teda seal Kristiine keskuse, sest ta liigub jälle siinkandis. Juhatas juba seltsimaja ajast, on, on hulk inimesi, kes tulevad, on mõnda aega tsin piinu, vegan näiteks, kes mängib saksofoni, joonistab pilte, loeb oma teksti ette ja tema on siin niimoodi tulnud ja läinud. Ja noh, kui inimestele siin sobib ja siin uue maailma seltsi inimestele sobivad need inimesed siis neid võetakse hea meelega vastu ja ka siin meie majas on, on Chimmi nüüd elaski siin uue maailmafestival oli septembri alguses, siis Jimmy oli siin tegi muusikat ja noh, ta teeb Niukest klounivärki ka lastele žongleerib ja, ja mingit akrobaatikat ja näiteks, aga raamatukogu tekkis siis niimoodi, et inimesed tõid oma raamatuid, et mis noh, nime järgi on ta siis nagu lemmikraamatut raamatukogu. Ma ei tea, kas, kas kõikidel riiulitel on inimeste lemmikraamatut Ja kui nagu riiulid on siin nimelised, eks ole, siin on, et ootan. Andrei Hvostov. Tema riiul, Hanno Oitineni riiul, Tarmo kübard, Sautorid, vihma Peeter on siin. Karl Martini riiul oli ka kuskil siin, aga ma praegu seda ei näe. On seal jah, just peamiselt inglisekeelset raamatut. Mis ta siin on? Tore, et on väga erinevat erinevat kraami, on venekeelseid. Fostovi Andreil on siin, eks ole, siin venekeelseid asju, mina tõin ühe venekeelse raamatu ja ma kaua aega ei toonud, sest ma kuidagi nagu ei teadnud, et mis mis raamatuid oleks õige tuua, et ei passi tuua midagi, mis nagu on ülejäänud ja raamatute kinkimise koha pealt, mul on juba tükk aega tunne, et õigem on see raamat, mida sa kingid enne ise läbi lugeda. Ja sest siis sa tead, mis sa kingid, et ostad nagu mingi raamatu, mida sa ise tahaksid, mis tundub sulle ilus. Ja siis kingid selle ära. Aga minu meelest parem on, kui sa ja sellest ei ole midagi, kui, kui sa kingid raamatu, mis on juba nagu loata, loeb jah, aga et see selles on noh, nagu siis sa nagu kingid omaküpsetatud koogi või sa tead, mida sa kingid, sa ise oled juba natukene seal raamatus sees pole sinu mõtte Levasel vahel. Et see annab nagu need need ka üle, et noh, eks see sõltub kellelegi intide ka ja nojah, ja siis millalgi ma mingi mingi valiku tegin, katsusin võtta üsna üsna seinast seina, et erinevaid erinevaid asju, aga nad talveõhtut siin teinekord on väga õdusad ja siukene, mõnus, mõnus olemine. No olgu need raamatut pealegi kas või nagu tapeet seinal, et see, see ei loe. Et kui sa nüüd vaatad, sulle ka, tuleb nagu meelde, et ahaa, et kunagi ma veel seda asja loen, et ma olen ammu mõelnud, mul on elus tihti niimoodi olnud, et, et ma kuskil nagu mõttes panen kõrvale, et et praegu on mingid muud tegemised või praegu ma ei saa nagu sellele teemale või sellele tekstile pihta ka, et tuleb aeg, mil ma seda loen ja läheb aastaid ja aeg tulebki ja ma loengi Aga ma mõtlesin, et see sinu jutu lõpp on selline, et et jama ei loegi neid kunagi, et ma mõtlen, et ma olen nad ära lugenud. Võimalik, et palju asju ei loe ka nii jah, et et kõigini ei jõua, et oleks elu 1000 aastat pikk, siis jõuaks rohkemate asjadeni, selline mõtteline järjekord nagu Ameerikas tüdrukutel on selline võitinglist boyfrendidest, kes võivad panna võitinglistile vaadata, aga ma olen seitsmeteistkümnes, aga kahe aasta pärast ma võin küsida, mitmes ma nüüd waiting listis koodiraamatute waiting list nagu peas olla. Ja, ja mõne mõne asjani siiski siiski jõuab ja teinekord on nagu veider siin. Kas oli eile, kus, kui ma käisin roosikrantsi tänavusel raamatupoes ja? No ma ei tea, mis on see niilsuse ja ma ostsin vist kaks raamatut, mille kohta ma olin aastaid tagasi teadnud, et ma loen neid. Ostsin sealt veel raamatuid, aga need kaks ka. Ja ma tõin need koju. Ei, alles kodus ma sain aru, et ma olen neid juba lugenud, et ma olen selle selle ära teinud. Paari aasta eest. Vaata nüüd sa saadki nagu värsket raamatut kinkida, eks ju, edasi, millal sa oled läbi lugenud, jah? Täiesti, ütle seda, et praegu täna on imeilus ilm, et päike paistab ja ja see sul siin ahi köeb ja ma viskaks natuke juurde, vana muidugi meil on soe olla ja. Jälle ma segasin sulle, vahepeal on täiesti võimatu nende jajaa, aga noh, pole midagi. Ma tegelikult olengi ju rohkem. Millega sa hüppamisi, ämblikud, need tead, need on Kaevatsi, Mihkli. Kaevatsi Mihkli toodud, see oli üks kunstinäitus ja punasel Ja need olid, olid hulk kände oli lae all kinnitatud. Ja meil ei olnud siin puid ja me ei saanud tükk aega, puit tellitud ja Kaevatsi. Martan tähendab jah, Martin ütles, et aga ma saan mingeid kände, mõtlesime, et jajah, palju see maksab, ei maksa midagi, ma saan niisama. Aga Läheb natuke aega ja ta ei teadnud, et millal, aga tal oli kokkulepe, et kui näitus maha võetakse, siis ta saab need kännud endale. Ja aega läks ja läks ja vahepeal me tellisime ühed puud ikkagi ära ja loopisime keldrisse. Aga siis sai Morten need kännud ka ja siis lõikas neid ise saega siin õue peal tükkideks, Pehkjaan oli tal abiks, andis nagu puid või kändusid ette. Ja need ongi nüüdse kunstiline näituse kännud praod, aga metafoorne. Enne, kui ma panin, panin tuld alla, siis ma vaatasin, et et läks Keskerakonna ajaleht Pealinn ja läks Kultuurkapitali stipendiumide asemel ja jaotuse leht, mis on nagu sirbi vahel ja näe, meil ei olnud mingit tõrget koos nagu ahju minna sõbralikult põlevat. Et ühel hetkel kõik see on nagu Mati Unt kunagi rääkis, et läheb aastat mööda ja Egon rannet ja, ja mina oleme mõlemad ühesugused eesti kirjanikud ja ei ole erilist vahet nagu praegu mõelda, et, et rannet nii ja naa, hunt vaid hoopis selline, aga aga lõpuks viidingul on ka, et eks ole, et igaviku ees on, on iga kirjanik ajakirjanik, et et jah, et seal nivelleerub värk. Aga tead, mis, ma tahtsin ennem küsida enne kui sa mind segasid, vahele oli see, et, et praegu on hästi ilus ilm, aga kas sul ei ole sügismasendust või sõida, kui Tulatuse, november, millest Kivirähk oma Rehepapist kirjutab seda aega üle elada, ma kujutan ette, et see koht, see, see raamatukogu sinu sinu korteri olla, et ma kujutan ette, et see ongi just nagu hea koht, kus seda teha või, või kuidas nagu toime tuleb või sul ei ole probleemi nagu pimedusega. Ma ei, ma ei oskagi öelda, eks mingit meeleolud tulevad ja lähevad, aga ma ei ole iialgi neid osanud seostuda otse sügisega või? Jah, pime aeg on, on tõesti pikk, pime aeg, aga, aga see on ka üsna hea töö tegemisel praegu siis siis ei ole muud suurt teha või vanad laualambi põlema ja pusid nagu millegi kallal, et suvel traavid ringi. Noh, teinekord õnnestub suvel ka niimoodi istuda natukene. Vaata Eesti on üks vahva koht, et meil on aastaajad, et neid kullaga meeldiks, jah, on vähe, mine natukene põhja poole, mine natuke lõuna poole, aastaaegu jääb kohe hoobilt vähemaks, meil on kõik neli nagu kuidagi selgelt joonistuvad välja. Aga noh, võib võib-olla tõesti siis mina olen seostanud meeleolude vaheldumist rohkem armastuse, asjade ja sellise suhtlemise asjadega, et kui seal on toredasti kõik, siis siis on ükskõik, mis ilm on või sajab või ei 100, et et see laev siis mulla vähe. Aga noh, ma tegelikult ei tea, võib-olla see ikkagi mõjutab ja, ja Kaplinski on siin rääkinud, et tahaks kolida kuhugi lõunamaale, et noh, on ka niisugune pikk pina ja Nucara kõle aega, aga ma ei, ma ei tea, jah. Võib-olla hea on mingi väikene ärakäik teha, kui, kui õnnestub. Vaata, kui lumi kaua aega ei tule. Et siis on selline, siis on pime ja siis on külme. Kui lumi tuleb, siis on kohe valgem ja pehmem ja soojem, kuidagi malbemad sena. Kuule tähendab, lohutab kohe, kui, kui lumi tuleb või või miks on meil rõõm nagu esimesest lumest, ilmselt see on meil kuidagi sügaval sees, et, et siis läheb nagu maldamaks nagu. Nagu see elu. Tead, sul on ninaots tahmane, aa nojah. Ma mõtlesin, et kas ma ütlen sulle või mitte, aga tund aega juttu rääkida ja siis pärast kodus ma vaatan peeglisse, mõtleb nii, mul oli kogu aeg nina tahmane. Samas ei öelnudki mulle, et seal sa ütlesid natuke õeliselt tule, okei. Aga see, mis sa peeter, ütlesid ennem selle, et igaviku ees olema kõik ajakirjanikud. Et mis sa ise oled. Kuidas sa nagu näed enda kirjutamist või mis on sinu jaoks? Ma ei taha sellele mõtelda või ma katsun sellele mitte mõelda, hirmus mõte. Ei ole hirmus, aga parem kui nagu ennast kõrvalt ei vaata või ennast ei hinda, sest see lase vabalt olla, tegutseda. No ükskõik, mis ma siis ka välja mõtleks, otsustaks, see on nagunii puudulik, sest sest. Üks inimene näeb nii, teine naa ja kui ma hakkan sellele väga muretsema, et et kellelegi üldse ei meeldi või tundub vastik ja, ja On ka lõikes väga kiidavad, mis samuti ei pruugi hästi mõjuda või mõtlevad, et ahaa, mul on niukene. Ehk siis need, et, et ega see ka ei ole suurem asi, et kas ma siis hakkan nüüd püüdma siis nagu nende kiitjate meele järele, siis hakkan kirjutama samamoodi siis nagu nad on öelnud, et ta on nagu tore või see ei ole hea, et parem ikka ja ta võimalikult vabaks ja tuleb mingi uus tuhin kirjutada hoopis teistmoodi, mis siis, et mingi üks asi on kuidagi? Tundub, et see nagu näkkas või et, et see nagu töötas, aga aga, ega sedasama asja väga pikalt taguda, siis ta enam ei tööta, siis ta vajub, vajub ära, et peab suutma muutuda ja kuni selleni välja, et kui peab oleme valmis ka, et ühel päeval ei ole enam kirjanik või et sellest ei ole midagi, et inimene oled ja elad, on tähtsam ikkagi, et sa kuigi, kui kirjutada palju ja päevad otsa suurt muud ei teegi, kui pusid midagi kirjutada, siis tundub, et muud elu nagu väga palju ei olegi, et seal umbes kirjutamine ongi selline keskne asi, aga, aga see on lõks, võib-olla, või, või ohtlik, sest kui see on noh. Põhjusega seotud kuidagi sellest nii-öelda tegelikkusest kõrvale, kuigi noh, sellega on nii ja naa kapselduda. Oma tegevusse siis jaa, jaa, võõrandunud kuidagi liialt või noh, eks mingil määral see võõrandumine võib-olla ka ei ole paha või annab kold distantsi või, või kuidagi sellise vaatleja positsiooni. Aga kui see, kui võitlede vehklejad ainult oma teksti sees ja muidu istud, vaatad täiesti tuimalt, kui teised naeravad, lobisevad, tantsivad, teed joovad ja, ja sind see üldse ei huvita enam. Ja sa ei viitsigi enam sõpradega juttu ajada, siis see on üks nukker seis, et, et ma ei tea, et ma kardan, et paljudega, kes Kesk-Aasia kirjutavad, see umbes nii juhtubki väga heade kirjutajatega. Kõivu ei tunne ja noh, Tammsaare elust on vähe, aga mul on tunne, et nad nad kuidagi liiguvad. Kirjutatud väga hästi, aga see viib nad kuidagi isolatsiooni ka, et, et see, ma ei ole kindel, et kas ma sellisesse isolatsiooni tahaksin jõuda. Vot see on minu arust, ma võtan. Vähemalt. Peeter, see, mis sa ütlesid, on minu jaoks ka hästi oluline nagu küsimus, et kuidas hoida balansis seda seda osa, mis on nii-öelda sinu kui inimese osa ja see, mis sinu, kui noh, nii-öelda kirjaniku või, või no, ma ei tea kunstniku või ükskõik kuidas seda öelda. Et kuidas, nagu tekitada see seis, et üks ei sõida teisest üle või et sinu jaoks ei ole seda probleemi või ei ole seal kunagi tegelenud sellega või, või, või oled Ma kirjutasin üsna vähe, kui kui ma olin abielus, elasin pisikeses Mustamäe korteris koos nelja lapsega ja kirjutasime valdavalt, siis ma käisin tööl töö juures ja, ja noh, ega sa väga palju niimoodi lastekarja keskel ei kirjutanud. Ja kui me pidime lõpuks pärast viitteist aastat abielu lahku minema, mis oli keeruline ja pikk protsess siis Tiina ütles, et noh, sa ju kogu aeg rääkisid, et sa tahad kirjutada. Kirjuta siis need. Ja eks see oli niimoodi irooniliselt öeldud. Aga see oli tõsi ka. Ja ma hakkasingi kirjutama. Ja see on olnud tore. Aga seal on jah, mingid need ohud ka, millest rääkisime. Ja mul vahel on kuidagi olnud silma mõni selline seigakena, et Tuglase kohta, et klaas läheb tülli, Eloga virutab ukse kinni ja siis rahuldustundega istub laua taha ja nüüd saab rahus kirjutada, et need on, et sa umbes peade lähedastega tülli minema ennem ja siis sul on nagu anekdoot kirjutada millegi pealt kirjutada. Vaat, ma ei tea, tähendab, siis sa oled nagu ette antud, tee mossita üksi nurgas ja mis seal siis ikka teed siis kirjutad, sa ei pruugi selles tülis kirjutada, kirjutada ükskõik mida Hemingway, sest ma mäletan, kuidas lapsed mängivad õues ja kel läheb, hakkan lahti ja Hemingway röögatu. Teate, ma püüan siin praegu kirjutada. Aga noh, selge, et inimene ei taha oma laste peale röökida, aga noh, ütleme kirjutas sellel nagu närv niimoodi kergelt püsti või mingis oled erutusseisundis ja sa tahad kontsentreeruda midagi kätte saada ja ka heli on, on, on, on kogu aeg kõrval ja kuigi need on sinu lapsed, ühel hetkel sai vastu, eks ole, vot sellised nagu kohe kahetised asjad. Ja pärast sul loomulikult on juba paha ja piinlik, Ohma röökisin praegu oma laste peale ja sa ei saa võib-olla sellepärast enam üldse midagi kirjutada. Jah, seda põdevad. Et seal on, jah, need asjad on niuksed, dilemmad ja, ja mitmed teised. Aga ma ütlen, et see koht siin, kus me praegu istume, see Koidu tänava maja, mis on selle vana seltsimaja kõrval, see majajasin nendes kopsastes on raamatukogus. Et ma kujutan ette, et et noh, kas see nagu kohamuutus, no on sind kirjutama pannud või, või et, et kuidas, kuidas sa siia jõudsid üldse. Kas see koht on sinu jaoks olnud, noh, kindlasti on seda sa ütlesid, et aga aga et sinu kirjutamisele ka või, või mis, mis muuta siis toimus vä? Jah, ma olen avastanud näiteks, et et minu jaoks peab olema, Ma pean istuma näoga lõuna suunas või akendab olema lõuna poole, ma ei, ma ei tea, võib-olla see valgus või et siis ütleme, päevavalgus on nagu kogu aeg olemas. Sest enne ma üürisin ühte korterit ja seal olid aknad põhja poole. Ja seal ma ei kirjutanud mitte midagi. Et ma käisin tol ajal, ma käisin veel tööl, ma käisin sealt, kuigi eks ole, see oli mul privaatne. Sissi küll elas, suur osa ajast elas seal sinu juures ja aga seal ikkagi ma küll mitu korda tegin algust ja püüdsin, pusisin, aga see läinud käima, teinekord võivad olla niuksed, veidralt pisikesed asjad. Ja siia ma hiilisin juba tükk aega ja Tederi Tarmo käest küsisin, kas mingid pindasin, vaba on. Teder ütles, et ei teavet, see, kus mina olen, et see on mu staapia ladu, kuigi ta ise elab maal hoopis, aga tal on kord nädalas, kui ta käib saunaklubiga saunatamas ja siis ta enamasti majandus nagu pärast seda siia ja korda majandus niimoodi, et ta oli unustanud võtmed. See korter, kus mina praegu elan, oli unustanud võtmed sirbi toimetusse töö juurde ja otsustas öösel, et vindisena, et ta ei lähe tagasi toimetusse võtmeid tooma, ava, eks ole, ta on kinotoimetaja. Et on Ameerika filmidest näinud küll, kuidas uksi maha joostakse ja võttis kõvasti hoogu ja hakkas ust maha jooksma, ütlesin Peeter, et filmides käib see küll üsna niimoodi kergelt ja ma olen päris heas kaalus ja vormis. Aga tead, ära hakka seda ise proovima. See tegelikult ei ole nii lihtne. Aga Peeter, kui sa siiski hakkad ust maha jooksma, siis ära vasaku küljega jooksevad, kus süda on, et sa võid, südamed, paugu saaled, pane siis ikka parema õlaga. Lõpuks õnnestuski see uks nagu maha joosta ja ta sai tuppa magama ja ja järgmine päev pani raudukse, mille ta nüüd on edasi andnud mulle ja ma ei ole talle selle eest tasunud. Ja mingile, kel ta ikkagi ütles, et Peeter, et nüüd võtan see see korter enda valdusesse, et ma lähen korrus allapoole. Ja siis andis mulle mitmeid nõuandeid veel ütles, et vaata, kui mul kirjutus. Ta oli siin selle akna all, siis ma midagi kirjutasin, aga pärast ma panin kirjutuslaua sinna teise ruumi sinna soemüüri äärde. Ma ei kirjutanud mitte midagi. Ja siis Tarmo nõuandeid võtsingi kuulda ja panin ka laua sinna, kus Tarmole kirjutamine edenes ja ja seal on edenenud mul ka üsna hästi, noh, ma ei tea, mis kirjutamine on või ei ole, aga vähemalt see toimub ja protsess ongi ju tähtis, et kui sa üritad kirjutada. No ma ei mõtle praegu selles, et mis see tulemus on üritatud kirjutada ja ei saa ennast käima, võib-olla lõpptulemus on palju parem kui siis, kui, kui see ludinal jookseb. Noh, kuidas kunagi, et, et ei pruugi olla, aga võib-olla aga see kuidagi ei tasu nagu seda ära, mis siis, et see tulemus võib olla kobedam. Aga kui protsess ei ole mõnus või kui sa ei naudi seda, siis siis milleks või mina, ei, mina ei viitsi, kui me leiame seda nõksu, et mul on selle asja sees hea olla siis mis ma sellest siis saan? Ma arvan, et ega lugedes saavad ju ka lugejana sellest ju väga hästi aru, et kas see kirjutamise mõnu ja nauding on seal sees või mitte. Peaks ikka olema küll, jah. See on nii ja naa, eks noh, teinekord on ka nagu alla Pugatšova ütleb, et eeslid olgu muudis stoni võtma lutše teinekord pika pusimise peale. Vaata noh, kohe ei lähe käima. Aga see plõks käikse sul hakkaks jooksma. Noh, teine kortse tahab. Noh, praegu ma ühte jupstükki kirjutan ja laias laastus ma teadsin, mis Lugus on. Tükk aega ma juba kirjutasin, tundsin, et kuramuse nagu tühi, tühi värk, et mul peab olema mingi, mul ei ole seda vedru, mis naht algusest lõpuni seda pinges hoiaks ja kannaks. Ja mis mind ennast käivitakse, annaks sellise kirjutamise vungi. Ja lõpuks mulle tundus, et ma selle vedru leidsin. Aga siis ma olen ikkagi osanud sesse, vedru tundub liiga suur, nagu ma tahaksin, nagu liiga suurt asja kirjutamisel samuti ohtlik, et kui sa hakkad. Noh, ma ei tea, maailma parimat romaani kirjutama ei kirjuta mitte midagi, sellepärast et see paneb su kinni, et siis sa oled krampis. Et siis peale lihtsust sama nagu et liiga liiga kõva vedru ei jaksa oma püstolit nagu pinna tõmmatagi, sul ei ole jõudnud seda seda linnastada nagu ka mitme otsaga asi. Peter, ma vahepeal, siis kui sa selle mehega siin juttu rääkisid, kas tuli onu vikerkaari ja loomingut pakkuma. Läks siis ma mõtlesin, et sa võiksid siin selles selles keldrikorrusel ka kirjutada. Midagi oled sa siin proovinud kirjutada sellepärast et vaata, kui sa rääkisid sellest aknast. Mis seal lõuna poole, ma ei tea, kummale poole siin aknad on. No see on idast või ma arvan, et põhi on umbes seal on ka täpselt Sellepärast, et see on huvitav et inimeste päid ei näe, nagu see Tammsaare tegelane, eks jalgjalgadest. Et sa näed ainult ja jalgu. Nojaa, aga, aga see ütleb ka palju ja, ja noh, vahel jalad, eks ole, seisatavad Läheb korraks aeglasemaks ja. Ja noh, sa ei tea, kuhu poole see inimene vaatab, kas ta piilub siia kapsastesse sisse või nägi üle tee mõnda daami koerakesega või või mismoodi ta käigud on, mõnikord lähevad sammudele tagasi nii ja naa jah, ja mõnikord siis seisata ja tuleb ka siia sisse, siis siis näedki, et kes see oli. Ma lugesin sinu viimast raamatut, seda hästi paksu siniste kaantega, ära jäta mind rahule. Mulle kohutavalt see meeldis või see meeldimine ei olegi nagu õige sõna. Aga ta läks mul hästi-hästi korda, aga kuidas sa jõudsid nagu selle raamatu nii üldse, et sa kirjutad nii-öelda arvatavasti noh, mingis mõttes, sa oled ju kogu aeg niimoodi kirjutanud, et et sina, Peeter Sauter kirjutatud lugu. Mulle tundub, et, et seerum raamat on minu meelest nagu midagi täiesti erilist. Et on hoopis teise mastaabiga hästi paks, hästi põhjalik ta nagu päevik. Ja see, see suhe, ma tea ütleme selle väljamaailm on hoopis teistsugune, et kuidas sa selle tekstini üldse jõudsid. Või oli see plaan, et nüüd ma hakkan iga päev kirjutama midagi üles tal jube. Kuna ta päris päevik ei ole ka tihti need jupstükid tulevad ikka niimoodi nagu tagasivaatavalt ja eks seal on nagu fiktsioon ja tegelikult ka sees, mis ma panin meelega, et ta ei oleks liiga liiga päevikaga. Ühest küljest tuli ta niimoodi, et ma ei pidanud enam tööl käima aga olulisem on see, et ehk on seal sees selline uue maailma vaim või ma olen kuidagi väga õnnelik ja lohutatud, kui ma noh, ütleme pärast lahutust kidusin võib olla mitu aastat isegi pahur ja morn, aga kui ma hakkasin tilkuma siin uue maailma seltsimajas, siis see oli justkui suur asi. Mulle tundus, et see on kuidagi nagu selline religioosne eluhoiak ilma jumalata või mis on siis nagu selline humanistlik külast jah, nagu sihukene inimarmastusest kantud, aga lahkus, ollakse valmis nahka sest 11 teenima, see kõlab liiga uhkelt, aga noh nagu kenad olema üksteise vastu ja ja aita maailma midagi küsimata või, või lihtsalt selline tohutu hea koosolemise vaim ja inimesed jäävad ikka inimesteks, kes võtab napsu, kes ei võta ja kes teinekord ma ei tea, mingis pöörases tujus või praalib natukene või inimesed tõmmutavad ikka nagu nagu mõistagi, aga samas on nad nagu sellise ühe ühe hea katuse all. Ja vist vist see asi se rõõm taolisest vaimsusest taolisest eluhoiakust, koosolemisest, lohutas mind või tegi olemise kergemaks, selle pinnalt ma kuidagi siis lihtsalt kirjutasingi kirjutamine läks paremini käima, istusin sinna Tederi peale. Alla muidu oleks Teder kirjutanud selle romaani, aga ta läks ära. Väga võimalik. Ja. Kuidagi ma mõtlesin ka, et ma enam ei taha kirjutada nii, nagu kellelegi võiks meeldida või noh, mõni kriitik on viidanud, et et noh, ennem sa ei ole õige kirjanik, kui sa, kui sa lõpetad selle esimeses isikus kirjutamise ja kui sa ei kirjuta niimoodi, no esimeses isikus. Nojah, et kui sa ei kirjuta niimoodi, et mina-mina-vormis kõik, et kuigi noh, ütleme, et mina-vormis tekste on suhteliselt erinevaid ka või mõni mina on? Ma ei tea vene kriminaal ja on väga erinevaid, aga noh, kuidagi ma nii saab paremini sisse elada. Aga et tuleks ikka osata ka teistmoodi kirjutada niimoodi, kolmandas isikus. Aga ma mõtlesin, et ma olen juba 50 aastat vana kohe ja, ja kui ma nüüd ei kirjuta, ei hakka kirjutama, nii nagu mulle endale meeldib ja nagu ma lihtsalt tahan, hoolimata sellest, et kas on midagi väärt või ei ole, kas see kellelegi meeldib või ei meeldi. Aga kirjutan lihtsalt nagu tahan ja kogu lugu, et kui ma nüüd seda ei tee, siis ma võib-olla ei tee seda kunagi ema vana Honksina enne surma või mõelda, et pagan, et ma püüdsin nagu teistele meeldida olema nüüd siis rahul, et ma ei teinudki seda, mis, mis ma ise tahtsin teha. Et tühja kah, et kui see ei ole midagi väärt, sest noh, kirjutas ikka kahtled, et et on see nagu on, sest nagu võtan ukse kinni. Mingit tolku ei ole, aga sellele ei pea eriti mõtlema, kui seda tõesti ei tea ja noh, võib ju kohas kirjutamisest on mingit vahet, kas kas sellest konkreedab, keegi soovib üldse avaldada. Et kas on mingi asi, mis kõlbab nagu toimetajale pakkuda, aga aga ei ole mõtet sellele mõelda. Ja kui, kui toimetaja kratsib kukalt ja ütleb, et ei lähe, noh siis ei lähe kõik. Aga on sul selliseid asju? Tegelikult vist ei ole või, või noh jah, kui ma keskkoolipoisina kirjutasin esimese luulekogule andsin Eesti raamatusse ja see oli tõesti epi Koonlik räbal tekstipundar siis see läinud ja väga hea, et ta ei läinud sellega üpris rahul. Aga, aga pärast seda? Ma ei teagi vist, vist on enam-vähem kõik, mis, mis mulle ei klopi, on, et et kui ma vahel olen läinud liimile mingile nagu võistlusele kirjutanud mingi tekstikese siis kunagi ei lähe või see absoluutselt ei kõlba. Ja vahel teeb nagu kurvaks. Aga siis ma saan aru, et näiteks kord oli niimoodi, et teatriagentuuri sinna draama konkursile kirjutasin mingi asjakese ja see ei läinud üldse, see ei olnud seal nagu märgiti, ära mingi kokku võib-olla mingi kaheksa asja ja see seal üldse ei olnud ja ma mõtlesin, et ma olen täiesti ikkagi puusse pannud, et, et ma midagi, ma teen tõesti valesti, et nad on ju nutikad hindajad seal. Aga siis millalgi mul ei olnud midagi anda, kosta põldmäele loomingusse ja ainuke, mis mul nagu vedelas oli see tekst ja selleks loomingusse. Ja siis sai Kulka aastapreemia ja siis siis ma olin muidugi mul oli hea meel ja ma mõtlesin, et näed, et sa ei tohi hakata ennast tümitama, kui sa kuskil võistlusel läbi ei lähe või keegi ütleb, et see on täielik jama. Et see võib olla tema arvates nii ja küllap tal on tema õigus. Aga mingist teisest vaatepunktist vaadates võib kõlvata küll, et ei, ei ole vaja iseennast hinnata ja ei ole vaja ka väga südamesse võtta, kui teised hindavad. Ja nagu ma enne ütlesin, et ükskõik, kas nad hindavad halvasti või hindavad väga hästi, et see, kui öeldakse, et on väga hea, ei pruugi ka olla täielik tõde, et et seal osa tõest Aga aga ikkagi sama sajun nimetatakse seda romaaniks, ära jäta mind rahule. Või ei nimeta kuidagi. Noh, dist, mis siis, mis siis on romaan jah, kuigi ma ei ole nagu mõelnud, et seal tuleb romaan, aga. No ma arvan ikkagi, et noh, kindlasti on ta minu mõttes küllalt, sest ta on hästi, selline paks raamat on sellise noh, heas mõttes laia joonega kirjutatud, veetud nagu hästi läbi kirjutatud, noh selles on seda romaani mõõtu ja need on nagu hästi mõjus tekst ka ja kindlasti on see üks osa on muidugi see, et et see on nagu varjamatult justkui kirjutad enda elust, aga mulle tundub, et et selle raamatu puhul ei ole see enam nagu üldse teema. See ei ole kuidagi mingi selline enesepaljastus kuidagi vä. Ei ole jah, enesepaljastus kirjutades tekib alati uus reaalsus ja seda näed sa ise, kui kui asi on trükitud, siis sa vaatad teda kõrvalt ja saad aru, et see ei ole üldse tegelikult minu elu, et sinul midagi muud tekkinud, näiteks. Väljataga Märt ütles, et kas sa tuled ka Käsmu, et, et seal on. Aarne teeb meremuuseumis siukse mõnusa jõuluolemise ja mõtlesin, et tuleks koos Lauraga ütles, et aga, aga kuidas sa tuled, et kas bussiga või ma võtan, olgu peale, mõtlesin, et õied. Me tulen oma autoga. Ta ütles, et kas sul on auto või, aga, aga seal romaanis ei ole ju mingit autot. Et ahaa, et mul on see naiivne lugeja, et ma mõtlesin, et see ongi su elu, et kaks autot, tegelikult aga kaks autot ja mootorratas, aga neid seal romaanis ei ole või raamatus ei ole, sest see, see ei ole. See ei ole see teema nagu või noh, elus on veel palju asju, mida seal ei ole. Aga tead, Peeter, ma arvan, et see ongi ikkagi nagu noh, muidugi see on fiktsioon ja nii edasi, aga, aga kuna see on ikkagi kuidagi täiesti ilma eputamata ausalt kirjutatud vähemalt mul läheb see tunne, et see on ausalt ja kuna see on hästi üks raamat, sa kirjutadki igapäevaselt enda elust ja kui seal ikkagi aastate jooksul paari aasta jooksul, mil seda teksti millise tegevus nii-öelda toimub, siis seal ei ole nähtud autod, siis me ma ei oskagi öelda, et kas seal on auto või mitte või et mingis mõttes sa segad enda eluga sellega. Noh, ühe loo kirjutamisel tekib kuidagi nagu see mikrokosmos või see keskkond, see sündmuste ring, see, need tegelased, need olud või isegi, kui sa tahad avaralt kirjutada, siis seda avarust, mis elus on, sa ikkagi iialgi ei saa, sest elus on nii tohutult palju palju rohkemat. Et kui nojah, igal leheküljel püüda mingi ühel leheküljel räägin unenäost, siis mingist vaarisast, siis välispoliitikast, siis läheks väga kirjaks asi, aga võib olla ka nii võiks teha, ma ei tea. Peeter Sauter kas sul see raamat ära jäta mind rahule või üleüldse pikemad tekstid, on nad seal valmis, enne kui sa kirjutama hakkad, mõtlen läbi mõeldud süzeeliinid. Põhimõtteliselt see, kuhu ta lõpuks jõuab. Ei ole isegi novell, ei ole mind ajas segadusse, kui Valentin Kuik ükskord ütles, et et ta teab isegi viimast lauset kuidagi kirjutama, hakkab, et tal on, tal on kõik nagu peas klaar ja ma mõtlesin, et see on ju hirmus. Et siis ma ei viitsiks üldse kirjutada, kui ma kõike tean, et et mind hoiab kirjutamas see, kui ma kirjutamise käigus ise kuidagi avastan nagu uusi pöörded või kuhu, kuhu asjad lähevad või tuleb mingeid. Et siis siis on mul endal huvitav, et kui mul oleks kõik täiesti valmis ja on ainult kirjapanemise vaev siis see on ju nagu Frank töö, et kus siis nagu rõõm ja lust jäävad. Aga mida vaja, ütleme, sellise novellimõõtu teksti puhul on mingi mis asja ma ajan või mis mind käivitab või mis, mis on seeläbi mingi noh, mingi vast vastuseis, vastasseis või mingi sisemine lugu või noh, hingeline lugu, mida, mida ma, mis mind kannab. Et see peab olema, et kui seda ei ole, siis on lihtsalt sõnad, et siis ei siis on tühjad sõnad, et aga seda ei saa ka väga niimoodi leiutada, genereerida, see peab selline aus oma asi olema. Siis ta võimaldab kirjutada, et kui, kui nüüd mingi maailma valu välja mõelda, siis töötab varsti iseennast ära ja vorsti saab aru, et see, see on nagu selline genereeritud valu ja armastus, et need, need ei kõlba mitte kuhugi, et seda ikkagi aus ja ehtne olema. See, mis sa rääkisid selle enda elumuutuse kohta, et peale lahutust sa tulidki siia majja elama või siiakanti, sellesse seltsimaja kanti olema ja see kuidagi muutis sind, ma saan aru, et seda soolad ka sellest reklaamifirmast ära, kus sa, kus sa töötasid, et su üleüldse mingi elukorraldus või aeg või olemine muutus ja ma olin seal. Need peaaegu kattuvad, kuigi jah, pärast lahutust Ma veel mõned aastad töötasin agentuuris ja, ja abielludes ma kohe agentuur ei läinud, et see, see tuli hiljem, aga, aga need on võrreldavad, sellised suurused ja mind koondati ja mis oli, noh, lahutusele ikka keerulisem koondamine tegi lihtsalt nagu nõutuks, et aha noja et mis, mis siis nüüd? Et. Seal ei olnud mingit halba tunnet, et miks need mind koondatud järelikult. See oli väga selline meeldiv. Ja, või noh, ta saadi hästi läbi, aga kuidagi oli selge, et noh, nüüd on nii. Ja nagu ka lahutades võttis aega, et tuua eluga kohaneda, siis samamoodi Brascoondamist nõutuse periood kestis mõne aja. Vaikselt ma hakkasin aru saama, et ma ei kipu nii väga kuhugi tööle ja pisitasa hakkas mulle kohale jõudma. Et tegelikult nüüd ma kirjutan rohkem ja see on seest, mis ma teha tahan. Et kui ma lähen niimoodi pingutades kuhugi tööle, siis ma olen jälle mingis noh, sellise ratta sees, kuigi seal agentuuris töötades mulle tundub, noh, ma ei teegi siin õieti nagu mitte midagi, et need päevad läbi istun siin kirjutan oma asju tegelikult, et sellele ei vaadatud halvasti, et ma võiksin seda teha. Et kui ma istuksin kodus, et siis ma ei viitsiks neid oma asju ka kirjutada, aga nüüd ma vähemalt pean hommikul vedama ennast kuhugi arvuti taha ja võin seal hakata midagi tegema. Seal on järelikult selline väga hea enese sisemine distsipliin, mis sind iga hommik arvuti taha veab. No tookord ma ikkagi pidin tööle minema ja nüüd ma tõusen hilja, aga paremal tõuseb. Sõltub sellest, kaua öösel üleval olen, kui olen kauem üleval, siis siis võib-olla 11 ajal näiteks Laura tõuseb kuskil seitsme ajal ma võib-olla tulen kolm või neli magama, siis eks ole, paar tundi magan, siis laura tõuseb üle, siis ma natuke aega olen üleval tõde nendele kohvi ootanguli, ta läheb tööle ja siis tuleb nagu teine Uni Logan, teise portsu sinna otsa. Niukest korraliku une kvantomid kätte ei saa, et siis. Siis ei ole head olemist ka, et minu meelest tuleb magada ennast välja ja siis on hea olla ja tahtmine ka asju teha. Ja siis ma enamasti lähen laura juurest minema natukene ennem, kui ta töölt koju tuleb ja siis tegelikult algab minu tööpäev. Ja ma tulen siia Koidus kuskil viie kuue ajal. Ja kui palju ma kirjutan või kirjuta, aga igatahes ma veedan selle tegevuse juures aega võib-olla 10-ni või keskööni või, või niimoodi. Siis Laura juurde tagasi ja siis tema läheb vaikselt magama, seal on hea vaikuse rahu valutanud ja passin seal mõned tunnid. Ja minu jaoks on see parim eluviis, et ma ei, ma ei oska tahta midagi muud. Selles on ka konks, et peabki olema puhtfüüsiliselt aega, et, et sellist pikka raamatut paksu raamatut kirjutada. Jah, ma ei ole väga kiire kirjutaja. Tammsaare kirjutas vist umbes pooleteist kuuga ühe tõe ja õiguse osa kokku ja see pidi tohutu vunk siis oleval õitel mingi suur draiv, mis teda edasi vedas, Tammsaare draiv? Tammsaare draiv jah, täiesti. Aga eks see võtab võhmale ka siis, kui no sellist lühemalt juttu ma olen niimoodi kirjutanud nädala või viie päevaga. Keruagrist kirjutas kolme nädalaga under Õudi kokku. Ja Mul on tõesti energia sees. Aga ma ei tea, kas ma tahangi väga sellist asja teha, et võib-olla seal natuuri küsimus ka, et mis kellelegi sobiv, et et mind juba selline viis päeva tihedat kirjutamist võtab üsna võhmale, et kui oleks veel poolteist kuud, et siis ma ei tahaks võib-olla klaviatuur ja ekraani tükk aega näha, aga ma ei taha seda seisu, et, et ma neid näha ei taha. Parem ma teen pisitasa ja ja niimoodi kuhugi lõpuks võib-olla jõuan. Kaad. Inimesed on erinevad. Mulle tundub, et kui ikkagi enamjaolt ma ei tea, kas oled sellega nõus, et põhjamaine kirjandus on ikkagi kannatuse keskne või, või etendab mingisugused painavad teekonnad, mida peab läbima peategelane, ja see maailm on ikkagi raske ja nii edasi. Et, et siis sellest sinu Antiikdraama oli kaasnev painova tihtipeale kuningas Oidipus, eks ole, et see on niisugust hängi, on need võtta? Aitab küll, kohe. No võib-olla kuskilt sealt tulebki, aga võib-olla see on meil kogu aeg sees, et ega sinna midagi teha ei saa, arvatavasti, aga sellest sinu raamatus on kaasada painet ängi, aga, aga mis mulle meeldib selle kõige juures üliväga on see, et sa ei süüdista kedagi, et sa ei süüdista ennast selles, et sa oled selline või selline, sa ei anna mingeid hinnanguid ei enda ega teiste kohta ja, ja see teeb kuidagi kuidagi pühitseb seda teksti vä. Mul on väga sobinud kooselu mu kristliku tädiga, see ei ole üldse veresugulane, aga kellega ma elasin ühes toas? Noh, kuni ma sõjaväkke läksin peole kont kuskil 22 aastaseni ja ka hiljem, kuni kuni ma veel seal Kerese tänava kodus elasin ja kes on siiani elus 90 aastat vananenud suver, olime nädal aega koos, ma viisin ta maale majja, mida ta ise on ehitanud kunagi ta ei tundnud seda maja enam ära, ta ei näe õieti. Tal selline lühike mälu puudub, unustab kohe ära, mis, mis praegu on olnud, aga ta mäletab detailselt oma lapsepõlve võib mingist karjaskäimise päevast detailse lookese maha rääkida. Ja tema eluhoiak on mulle alati väga meeldinud, tal, tal ei ole mingeid oma asju peaaegu üldse mitte. Ja ta ei ole neid iialgi tahtnud ega ega püüdnud saada. Kui ta tööl käis, siis ta no ma ei tea. Ainuke jalgratas, mis mul oli, ma sain gümnaasvatele leuko, see, selle ostistajaid, Helmi mitte mu vanemad. Ja noh, ei saa öelda, et oleks niimoodi kuidagi nõretavalt hea või, või ei, ei mingit kristlikku propagandat mitte midagi taolist, pigem ta nagu noh, kas umbes nagu pisut häbeneb, et kas ma olen nüüd nagu loll kristlane või kas vaadatakse, et noh, et nagu niisugune haledakene või et noh, et ta hea meelega ütleb, et loll saab kirikus peksa või, või niimoodi, et, et see, see niukene kristlik eluhoiak ei tähenda mingit hala armsust. Aga see ei tähenda ka enesemingiks muide, kohtumõistja targaks ma tea, kelleks pidamistega see tähendab mingit teatud sellist leplikkust Noh, me võime küll nagu naerda sellise tõsimeelse religioosse eluojaküla nagu, nagu hea Kivirähu Andrus ta teeb, aga selline euroopa kommunism on suuresti pärid algses kristlusest ja, ja see on transformeerunud kuidagi selliseks üleüldiseks inimsõbralikkuse, eks ole. Ja sellega ei ole ju midagi viltu. Jumal on ta sealjuures kellelgi või ei ole, see on tänapäeval muutunud nagu teisejärguliseks, kui ta kellelgi okka on sealjuures, mis siis, las ta olla. Et see ei ole, noh, kui kui see on töötav mudele, siis meil ei ole põhjustada prügimäele visata. Kui see aitab mõnel inimesel olla, elada noh siis on täiesti ükskõik, mis see on, kui sa midagi halba ei tee, on abistav, siis võib teda ju kasutada. Miks mitte? Lõpetuseks küsin Peeter su käest, et mis sa täna veel edasi teed? Noh, ilmselt ma lähen tüdrukute poodi, osta supi ja võib-olla kaks õlut tüdrukute poodi ja siin on see videviku tänaval on kauplus, tüdrukud, kus saab suppi osta, selle kõrval on joogipood, mis on ka tüdrukud, aga mida siin teised semud kutsuvad poisteks, kuigi see on samasugune kauplus, tüdrukud. Ja see toidupood on lihakauplus, tüdrukud, see on ta nimi ja koolipoisid on sellel liha kauplusel L tähe eest maha kratsinud, need seal. Ta ei ole seda ära muutnud, seisab seal juba kaua iha, kauplus, tüdrukud ja seal tõesti on palju tüdrukuid müüjateks ja need vahelduvad tihti, ma ei tea, kas nad tulevad kuskilt tööstuskoolist või või see ongi selline pood, kus on palju tüdrukuid. Ja siis nad on ilmselt kohe õllesupiga siiasamasse meie majja tagasi ja lähen üles, istun sinna akna alla. Tarmo Teder soovitas istuda ja vaatan, mis siis täna tuleb või ei tule. Tänane ahjualune käis külas Peeter Sautorin. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.