Ja kaunist keskhommikut, rahva teenrid alustavad, nagu ikka, teenivad rahvast selles saates kolm ajakirjanikku, kellel on aega antud 55 minutit, natukene vähem. Et siis rääkida lõppeva nädala kõige olulisematest sündmustest ja asjadest. Ja tänases teenivad rahvast Peeter Kaldre. Eesti televisiooni uudisteprogrammist Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetaja lausa pealik seal ja mina siis üritan olla saatejuhi rollis Aarne Rannamäe, samuti Eesti televisiooni kanalilt. Sina, Neeme, oled nüüd või sees. Sa saad suvel vaadata jalgpalli, nagu ma aru saan. Selles mõttes, et sa saad vaadata kindlasti jalgpalli, sa oled või sees. Ma saan aru. No selles mõttes, et ma teadsin, et see nii läheb ju siin, kus sa seda tehased seda asja võis ju üsna selgelt ette aimata, kogu see asi ikkagi päädib sellega, et raha leitakse ja, ja seda näidatakse minu meelest selle juures mõned aspektid, võib-olla isegi veel täiendavalt vääriksid märkimist, et ega niisuguse tähtsusega üritus seal on selline ikka selline rahvaste laulupidu ja eestlasi ei ole, ma rõhutan, kus eestlasi, aga kus on väga palju noorte eesti poiste ja tüdrukute iidoleid ja, ja sellest üldiselt saadakse osa, et, et me võime siin kulutada igasugust raha igasuguste vägevate kampaaniate tegemiseks, aga kui siia saab? Aga kuidas me võime kulutada siin metsikult aedadesse aega selle üle vaidlemise ei hakka sellele. Vaidlema tulevad siia lääneeurooplased, eks ju, ütlevad, et mis maa see on, kus näidati jalgpalli MM-i minu arust see on normaalne, et seal näidatakse ja normaalne, et seda teeb rahvusringhääling. Kuramus, kus tuliavaldusena Peeter Ei, mina vaatan ka alati väga hea meelega jalgpalli MM ja ka EMi ma ei ole võib-olla selline fanaatikas kõiki mänge vaatan, aga jalgpalli ma olen eluaeg vaadanud ja ja see on tore, kui seda saab oma eesti kanali pealt vaadata minu sõnavõttude natukene keerulisemaks see, et ma ise töötan ERR-is ja ja ma päris täpselt ei tea, kui palju see ülekande eest makstav summa mõjutab muude struktuuride toimetulemist seal. Sa tahad öelda, et pärast seda sõnavõtus enam ei tohi enam see on ju selge, et kuskilt tuleb kokku hoida. Jah, aga noh, tegelikult on see natukene, mis mind hakkas nagu huvitama ja ma ei ole nagu päriselt ka selgeks saanud seda tehnilist mehhanismi. Et siin oli juttu sellest, et hüva, kui Eesti rahvusringhäälingu üldse Eesti telekanalid, jalgpallinäitajad, noh, nagu me vaadata Soome pealt, eks ju. Soomlased näitavad niikuinii. Aga me ei näe, aga nad väidavad, et nad panevad selle selle kinni, aga samal ajal on spetsialisti, kes ütles, et kui sa ikka elad piiri lähedal näiteks, või oled sa kuskil seal Venemaa piiri lähedal? Sul on ikkagi, et see ei ole tehniliselt, et sajaprotsendiliselt võimalik täiesti need laineid kinni panna, et sa, et sa ei näe. Kelle jälle Soome plokis? Just keegi, tegelikult on asi selles, et enamus televaatajaid ju istub kaabli otsas. Linnadest rääkimata, ega paljusid, palju neid siis ja õhu kaudu, eks ole, on noh, on ka mingi osa veel ja, ja, ja, ja võib-olla kuskil siin Tallinna ümbruses ma ei tea mingisuguseid suum, TVd ja muud, mis asjad, eks ole, aga mis levivad õhu kaudu, aga enamus istub puhtalt kaabli otsas ja, ja, ja kaabli otsas on ju väga lihtne kinni keerata, nii et ega, ega vist ma olen ka rääkinud spetsialistidega ega, ega ei näeks ka. Ei näita siis. Ei ole ju kaabli otsas, kus sa seal talu talumajas sul see kaabel on nii väga. Noh, eks siin ole see asi ka, et, et ega, ega me täpselt ei tea, kui ikkagi oleks selline olukord, et tõepoolest Eestis ühtegi mängu ei näidataks, siis ega mina ei välistaks põhimõtteliselt sellist asja ka, et järsku ootamatult, et tekib kuskilt ida poolt täiesti ootamatult kasvõi kogemata mingisuguse leppetrahvi eest. Mingisugune mingisugune võimalus lihtsalt seda vaadata selliselt kanalilt ja ja noh, see on, mõnes mõttes on seesamasugune mõjusfääri temaatika nagu, nagu peaaegu nagu passide jagamine, et et ega see on minu meelest veel täiendaks seda, enne kui sa ütlesid, kuidas sa väljendasid seda, panin mingisuguse pommi või midagi taolist, ma ütleks veel, et minu meelest kogu see temaatika, mina rahvusringhäälingus ei ju ei tööta ja ma võin vabalt sellest rääkida. Et minu arust tähendab see seda ikkagi, et, et rahvusringhääling vajab nagu tegelikult tõesti sellist pikemaajalist strateegiat rahastamisnii-öelda, nii-öelda eelarvet, kuhu peaksid teatud asjad kuuluma. Ma arvan, et jalgpalli MM, EM-ma arvan, et olümpiamängud, kui rääkida spordisteks kergejõustiku MM, need on need strateegilised asjad, isegi kui me ei ole seal kõige teravamas tipus või seal olemas, siis need, need mõjutavad tahes-tahtmata meie kultuuriruumi. Ei, no see on selge, et ega, ega selliste suurte spordiülekannete ülekandmine ei ole nagu ERR-i siseasi, et noh, ei tahtnud, otsustatakse kuskil, paneme kokku, tõmbame kokku, eks ole, ja nüüd näitab ja see on tegelikult ju riiklik küsimus. Et peab olema, nagu riigi finantsid peavad seal taga olema, eks ole olemas riiklik prioriteet ja kui saared kevadet, et kuna jalgpalli MM-il MM-il Eesti koondise mängijaid andsin nagu sellise suuna, et nad, miks me seda. Ma tean, seal palli ei armasta. Maailm on ka, aga kui on, kui on ikkagi Eesti, Eesti enda jalgpall on ju ka teel. Ma ei tea, kui kaugele ta veel on, kuhu, aga uus peatreener lubas viia ju Eesti jalgpallikoondise MM-ile, eks ole, kuhu ta teel olen rahulik. Ja, ja, ja see, et kui noored poisid saavad telekas ikka vaadata maailmatasemel jalgpalli, siis ju annab ka see on nagu öeldakse kuiva treeningu eest, eks ole. Ei jutt on jumala õige mees. Me kanname igasuguseid asju üle, kus ka Eesti sportlased osalevad ja jäävad ma tea 42.-le kohale, eks ole. Lihtsalt ei tahtnud üldse jalgpalli nii kaua peatada, aga kuna meil nagu spordijuttu täna oli, oli ka muud teist, siis oli sellest ju väga tore alustada, aga ma arvan, et neemel tegelikult on jumala õigused, et mingisugused arengukavad võiksid paigas olla koos rahastamisega, just ma räägin ka spordist, et mida, mida näidata ja mida mitte näidata ja ja kui tuleb midagi ekstraordinaarset vahele, noh, ma ei tea, Kaia Kanepi ootamatult mängib Wimbledoni finaalis, eks ole. Siis siis peab ka selle raha leidma, et, et meie, meie sportlased sellist suurt võimast etteastet näidata. Aga, aga see kindlasti ei tohi toimuda niimoodi, et detsembris või novembris oleme fakti ees, et, et me ei tea, mis juunis hakkab toimuma järgmise aasta juunis. Et see on, see on mage, et selles mõttes loomulikult kui on otsustatud nii, et seda asja peab näitama ja mulle tundub, et seda on otsustatud, kuna see lisaraha suhteliselt lihtsalt leiti, siis, siis peab see asi olema ka juba tunduvalt varem paigas ja ja peab olema see see, see raha. Me teame ju täpselt aastakümnetega peale, et missugused võistlused toimuvad, me teame, et toimub taliolümpia, suveolümpia, jalgpalli EM, MM ja mis sa ütlesid veel kergejõustiku MM, eks ole. Me teame neid aastaid. Me teame aastate peale ette neid kohti, me teame neid kulusid enam-vähem nii, et, et see võiks paigas olla, aga mitte niimoodi, et me sind ikka veel jahume sel teemal. See oli see ilmselt see sõnum, mida, mida sinagi, mida sinagi tahtsid öelda, et loomulikult mingisugused proportsioonid, kui me räägime nüüd programmist ja rahvusringhäälingus, kellel on ikkagi mingid oma oma funktsioonid täita, mis on seadusega ette antud, et et spordi üle on ju väga palju kakeldud ja vaieldud juba alates, ma ei tea, mis aegadest. No siis, kui need suured ülekanded lahti läksid, et et TTV muutunud spordikanaliks ja nii edasi ja nii edasi, et kohati see muidugi nii oli ja, ja ega, ega see programmi seisukohalt nüüd väga aus ja õiglane ei ole. Ja pole ka olnud, aga, aga mingeid asju tugevad spordiprogrammi vajab ka avalik-õiguslik televisioon ja, ja kui seal on need asjad olemas, siis on kõik väga hästi. Tegelikult on ju aeg selles mõttes edasi läinud, praegu on ETV-l ju ikkagi kaks programmi pluss võimalus teha internetiportaali vahendusel kõikvõimalikke asju. Eesti on väga internetiseeritud riik ja, ja meil on, meil on võimalus ka selle kaudu nagu vaadata täiesti normaalset kvaliteetset pilti. Minul näiteks on kodus selline televiisor, mis oskab õhust netti kinni püüda, kui see võrk on seal olemas ja täiesti rahulikult võib vaadata teie portaali toodetud või ka kasvõi Postimehe portaali toodetud mingisugust ülekannet, mingit pilti. Ja võimalused on loomulikult ainult avaramaks ja ja ma rõhutan veel kord, et ERR-il on täita oma seadusest tulenev roll ja funktsioon. Ja, ja selleks selleks peab olema ka raha ja ei saa, ei saa ühe ega teise asjaga nagu hulluks minna, aga aga hea kvaliteetne spordiprogramm on muidugi selle asja nii-öelda üks olemuslik osa ja, ja las ta siis olla. Mai loetlenud juhuslikult neid neid võistlusi siin, et tegelikult on nii, et, et ma arvan seda, et see kuulub selle funktsiooni rolli juurde tegelikult. Soome ülejuht ju, kui tema käest küsiti kommentaari selle kohta, et siis kui oli kahtluse all see ülekanne, siis Soome YLE üks juhtidest ütles niimoodi, et tema küll ei kujuta ette, et Soomes saaks üle langetada otsus, et ta jalgpalli ei kanna üle, siis. Seal on nagu selgus, ka Eestis ei saa otharaga hiire, vaid vaid lahendus tuli ka väljaspoolt, aga meil on üks uus maailmameister juures. Et see on tänapäeva spordis jah, isegi ettearvatav. Et sa kunagi ei tea, millal sa jääd oma oma tiitlist ilma. Ja millal sa tuled pärast pikki kohtulahinguid ja, ja advokaadibüroode sekkumisi ütleme niimoodi esialgu puhtalt välja või millal sa sulle sajab, sajab ootamatult sülle, kuldmedal nagu me nägime nüüd Heiki Nabi puhul. Juhtumeid on ju olnud spordimaailmas küll ja küll ja isegi isegi eestlaste puhul, kui järsku selgub, et ma tea, seitsmes koht vahetub kuuenda koha vastu või, või isegi viienda koha vastu, kuna kaks tükki endale vahele dopinguga, et nad noh selles mõttes ei ole nagu midagi tavapäratut, aga aga noh, maailmameister, maailmameister, eks ole, et siin ei ole midagi teha. Jah, hõbemedal tuleb tagastada. Kuskohalt tuleb, seda ei tea, kuld tuleb üles leida, kõigepealt neid endi vendia ja tütarlapsi küll, kes ütlevad, et minge kuu peale, mingisugust medalit modell ei tagasta, te võite öelda annaalidest mind ära kustutada, aga, aga vot seda, seda medalit metallitüki ma tagasi ei anna ja ongi kõik. Nii võib nagu juhtuda, aga põhimõtteliselt on ikkagi see, et juriidiliselt on meil olemas igal juhul igal juhul Heiki Nabi, kes on siis nüüd kahekordne raskekaalu maadluse maailmameister, maailmameister ja olümpiahõbe veel lisaks. Ja tegelikult, kui meelde tuletada, siis aastal 2004 oli ju selline lugu, kus olümpiamängudel Ateenas võitis Robert faasekas kettaheites kuldmedali ja päev hiljem neljanda koha saanud tegelikult nagu võistluse käigus neljanda koha saanud Aleksander Tammert, sega pronksmedali. Nii et ka Eesti sporti on sarnased lood, nagu nagu varemgi puudutanud. Jah, aga see vist, kui mu mälu ei peta, see toimus nii-öelda kohe, see oli nagu päevade küsimus, see oli järgmisel päeval ja et Tammert sai ka nagu päriselt oma oma väljateenitud medali kaela. Afan abi. Tegemistki üldse nii-öelda otseselt otseselt dopingujuhtum, kuivõrd sellega, mis loeti sarnaseks dopingujuhtumile, ehk siis, kui ma õigesti mäletan, siis seal oli nii-öelda selle uriiniproovi varjamisega nagu tegemist ja neid pilte läbilõikepilte mäletame kõik. Mis puutub sellesse, et medalit võib-olla sealt Iraani tühermaalt kuidagi üles ei leita, siis võiks ju lähetada kaks tubli Eesti mees sinna seda medalit otsima Neinar Seli ja Rein Kilgi ära tooma. See oli natsionaalšovinistlik väljaastumine et irooni tühermaalt ei, tegelikult see võib muidugi olla, sest iraanlased ju tegelikult kõvasti vahele jäänud ja, ja nende puhul on ikka olnud kahtlusi nii tõstjate kui ka kui ka maadlejate puhul. Aga see, see medalite tagasitoomine muidugi on nega Nabi lõpetuseks ega ega ega me ei taha ju panna kahtluse alla, et seda kuidagi vääralt teenitud kuldmedal on. Sageli öeldakse ju, et noh, et see ei toimunud nagu kõik see, mis ei toimu vahetus võistluses võitluses, et, et see pole päris see, eks ole. Antud juhul mulle isiklikult küll seda tunnet ei, ei teki kuidagi. Muidugi ja peale selle see Iraani maadleja kodanik Amir Aziz, Ali Akbari on ju 2010. aasta vana patukott ja noh, maailmameister, eks ole, hiljem aasta hiljem sai kaheaastase keelu ja noh, see samagi juba mainitud Fazekas lõpetas ju tegelikult täpselt selles samas kohas vahepeal võistlus jälle. Ja siis sai siis päris toppinud. Jah, aga tuleme nüüd nende medalite juurde, mõtlen ausalt, kohe otse oma seisukoha välja, et mulle mulle väga ei meeldi see medalite Eerika Salumäe kunagi võidetud raske tööga teenitud välja teenitud medalitega liputamine praegu, mis, mida meie ärimehed nüüd harrastavad? Et näete, mina tõin ära. Ma, ma ei oska isegi öelda, mis täpselt, aga, aga ma, ma arvan ikkagi, et see rahakotti, olgu see üks kõiku paks tahes, ei anna nagu põhjust ei anna õigustust sellele, et, et sa võid teise medalitega niimoodi siin. Nojaa, aga lähtub sellest, et sportlane ise pani oma medaleid jooksimidega siis keegi vägisi keegi ei tundnud. Ei, seda muidugi mitte, need medalid on nii-öelda jälle kodus ja ja ma mõtlen, et mu süda oleks tunduvalt rahu rahulikum või, või noh, mis minul süda siia puutub, aga see asi paistaks nagu nagu kenam välja, kui, kui need oleks Londonist ära toodud. Need medalid sealt oksjonilt ja, ja nad oleksid kõigile kohe välja vaatamiseks Tartus Eesti spordimuuseumis ja kogu kogu lugu ja ja niisugune niisugune eputamine, et kes üle pakkus ja kes ei pakkunud ja, ja kõik need sõnavõtud sinna juurde ja kõik kuidagi ma ei tea, see jätab mulle niisuguse imeliku niukse väga, väga, väga nagu kahetise mulje. Nojah, eks need inimesed, kes seda tegid, on ju hästi kursis ka täna tänapäevase meediaga, mis, mis ka ju ei ole ainult lihtsalt üks üks üks sisu, et või telesaade, et, et, et kõik, see asi nii-öelda sketše sama efekt, mida sa siin kirjeldasid, tegelikult võimendub hästi tugevasti ja küllap nad nägid, nägid seda ette ja ilmselt see oli siis ikkagi teadlik, et ma pean tunnistama, et mind on see ka häirinud. Et kuigi kuigi mina olen olnud alati seda meelt, et et mul on tõesti väga hea meel, kui siin medalid tulid Eestisse tagasi. Siin on olnud ka palju hääli, kes ütlesid, et noh, see pole üldse seda väärt ja nii edasi, aga minu meelest ma teeks ka niimoodi, et mahutaks selle šõu ära, sellest aktist. Ei, no on ikka on ikka väärt, sest et ega siis nüüd Eerika ei ole ju ainus sportlane maailmas, kes oma nii-öelda kalleid medaleid nüüd või on sunnitud, õigemini neid, neid, neid, neid juhtumeid on ju küll ja küll. Ja, ja eesti rahvas ja meie sport on väike, meie saavutused on, on noh, täpselt nii palju nagu neid on ja kaks olümpiakulda on ikka ikka noh, niisugune saavutused. Et need medalid võiksid tõesti kodus olla. Ma usun millegipärast, et ka Salumäe-le endale on, on selle üle noh kuskil sisimas ikkagi hea meel. Nad, et nad on, on kodus tagasi, et nad ei ole küll tema kollektsioonis, aga, aga no mis seal, mis seal ikka. Aga, aga just see, et kasiinoärimees paneb kasiino kõrvale oma spordikohvikusse nii-öelda vaatamiseks välja ja teine demonstreerib seda kusagil Pärnus ja noh, ma ei tea. Võib-olla see on minu, minu kiiks, et et, et need asjad on kuidagi noh, jätavad nagu imeliku mulje, aga. Peeter arvas, et ma tean, ma rääkisin Peetriga eile sellest juba pikemalt, et veerpalu mahavõtmine auhinnatahvlilt oli sinu arvates vale tegu. Vaata see kuidagi sinna õppetooli sul väga. See on montaažikoht, kolmikkolmikud ja see on robustne montaazi kohta, aga, aga see jätkame või lõpetame selle spordijuttu selle viimase asjaga ära. Ei, jah, noh, ütleme, et tegemist ei ole võib-olla niivõrd palju spordi juhtuma, et tegemist on spordipoliitilise juhtumisega juhtumiga ja kui me ikka täpselt sõnastus vaatame, siis tegemist oli selle konkursi puhul oli tegemist ju aasta spordisündmusega, see ei olnud mitte aasta sportlane või aasta sporditegu või mis iganes spordisündmus. Spordisündmus oli kahtlemata lõppeval aastal see veerpalu juhtum kindlasti niivõrd tähelepanelikult, et niivõrd suure kaasaelamisega, kui sellele kaasa kaelati ei mäleta mina küll ühtegi ühtegi sellist spordisündmust mitte ainult lõppevast aastast, vaid ka eelmistest aastastest. Ja lähtume ikka sellest, et ma saan muidugi aru nendest sportlastest riigikogu liikmetes, kes saatsid sellise kirja, et noh, et võtke ta, võtke sellest nimekirjast maha ja ja Andrus Veerpalu, kust suurus näitab ka see, et ta ise tegi selle ettepanekut kirgi rahustada, et võtame selle nimekirjast maha. Aga no milles on küsimus, veerpalu see vada vada otsus, mis veerpalu kohta tuli, see mõjutab ju kogu maailmas sporti, mis on dopinguga äärmiselt tihedalt seotud, me ju alles rääkisime maadlusest, eks ole. Et selles mõttes Küll vaata, see oli spordiarbitraaž, mis laseb Jah, no kohtuotsus jah, aga noh, madala suunatud otsuseks on vada, kes oli siiamaani olnud ju ilmeksimatu organisatsioon enda meelest. Et see on spordisündmus, see on asi, mis väärib, nagu öeldakse, annaalidesse raiumist ja mõjutab sport, mis mõjutas sporti ja kui neile öeldakse niimoodi, nagu selles riigikogu liikmete kirjaski, et aga mis siis saab, kui avatakse, need vanad proovib ja selgub, et siiski midagi seal on? No vabandage väga, meil isegi kohtusüsteemis, kui inimeste ei ole süüdi mõistetud, siis ei ole ta ju kurjategija, eks ole. Et me peame lähtuma ka spordis süütuse presumptsioonist, eks ole. Et noh, mis tähendab, äkki tuleb äkki äkki kuskil mingisugune kurjategija on kohtu ees, eks ole, kohus leiab, et mingeid tõendeid tema kinnipidamiseks ei ole, lastakse ta vabadusse ja siis kõik käivad näpuga näitajad tal. Aga äkki leitakse veel 10 aasta pärast mingisuguseid tõendeid ja pannakse ikkagi kinni. See ei ole loogiline. Ajakirjandus on minu meelest aastakümneid üle maailma tegelenud igasuguste selliste tiitlit jagamisega, mis on, mis puudutavad näiteks. Täpselt samamoodi nagu sa ütlesid aasta spordihetk või spordi spordisündmuseks või või aasta inimene, et mul on endal postimehest tahta liiki kogemusi, et meil on üks tiitel, mida me anname Postimehe aasta inimene, varsti kuulutame jälle välja. Ja siis meil on aasta arvamusliider, mis on mõne mõni mõnel määral nagu sellise lühema traditsiooniga üritus, eks nendel ole selline niisugune ühiskondlik jaga nagu turunduslik mõõde ja ja sellistel sellistel asjadel. Aga nüüd, kui ma seda aasta inimese valimise kogemusest nagu räägiks, siis ma võiks öelda seda, et, et Postimehes on selle üle väga palju vaieldud, sellepärast et maailma kõige kuulsama aasta inimese tiitel on ikkagi ajakirja Time aasta inimene ja see ei ole kindlasti ainult aunimetus, sest selle on saanud, seda teavad ju kõik, eks. Hitler ja Stalin takkapihta, eks ju. Aga, aga Postimehe aasta inimene, see, see on ammu läbi vaieldud teema, see on konkreetselt aunimetus positiivse märgiga posid selgelt positiivse märgiga ja, ja see on see asi, mis oleme siin aeg-ajalt mõni tuleb, Postimehes on mõni uus inimene, tekkivale vaidlus. Ja siis pannakse asi paika, see, see, seda ma ei muuda. Aga mis, mis puutub näiteks aasta arvamusliidriks, siis see on näiteks natukene teistmoodi, et see ei saa kindlasti olla mingi negatiivne, aga vot kõik inimesed ei püüa, ei pruugi jadad, eks ju, selle arvamusliidrivaateid, mis ei takista tal olemast aasta arvamusliider, et see sõltub sellest konkursist, mida tegelikult tahetakse näidata. Ja, ja aga mulle tundub, et see ühiskondlik ootus selle sama spordisündmuse puhul on, on ka natuke teistmoodi ja sellest tekkis konflikt seal. Mis ühiskonna ootus siis võis olla? Ma olen sinuga täiesti nõus, et see, et see, et see on On tegelikult aasta aasta üks üks selgeid nagu spordiga seotud selliseid nagu hetki. Aga ma arvan, et see ootus või pigem ikka nagu sellise sportliku poole peal. Ei, no ma saan aru, jah, aga noh, ma ei, ma ei taha muidugi midagi. Pete, ma toon sulle ühe teise näite, näiteks, võtame kas või sellesama räägitud Eesti jalgpalli, eks ju, sel aastal meil on olemas kaks sellist jõhkrat sündmust, üks on, nendest on suur narkokohtuasi seotud, millega on seotud endine eesti koondislane. Teine on nüüd suur kiht, kisu pettus, asi mõlemad on täiesti erakordsed. Tegelikult mõnes mõttes on võime öelda, et isegi, et, et on, on jalgpallimust, aasta võiks olla isegi sedasama Hollandi tipphetke kõrval, seal. Huvitav näiteks kui Filipp Madun täitsa täiesti suvalise näitab, praegu kui Filipiinidel hakatakse valima aasta sündmustes, huvitav, mis see võiks olla? Aastasündmus sündmus sõltumata märgist, on on tsunami ja noh, tõenäoliselt on sõnana Tegemist on spordisündmusega. Ei ole pluss ka miinusmärke. No minul sellel asjal on, on niivõrd palju tahke, et, et need on kõik raske kohe lahti seletada, aga minul on Mitte mitte selle üle hea meel, et ta sealt konkursid nagu maha võeti, vaid mulle, mina ei oleks teda sinna pannud. Sest et haav on värske ja sündmus ei ole ühemõtteline. Kui hästi lühidalt öelda. Sest kohtuotsuses oli selgelt kirjas, et tarvitatud on, tõestada ei saa, protseduurireegleid on rikutud. Kui hästi lühidalt kokku võtta. Et see, see, see ei ole nii-öelda ju see on spordisündmus loomulikult spordiga seotud sündmus, aga, aga see ei ole ju veerpalu võit. See on ju advokaat Aivar Pilve võit, kui, kui noh. Ei no aga spordisündmuse vanastki kirjas. Teadlaste võitlejana, kes, kes, kes jaburus, advokaadid pluss jurisprode just nimelt kes selle, kes selle võitis. Nii et ja, ja kuna see Veerpalu kirjutas jumala õigesti, et, et see ei ole minu võitlus. Et, et palun sellepärast nagu nagu mahavõttena. Noh, aga sinna ta sai ja kesta sinna pani või, või mis, mis selle panija mõtetes sel hetkel oli, noh, ei, mina ei tea ja ei viitsigi juhid tahagi uurida seda, et kas see oli nüüd ETV või ERR-i sporditoimetus või oli see sporditoimetus ja r koos ja, ja koos EOK Kaaga või jumal, jumal hoidku, üks ükskõik, aga aga igal juhul parajat parajat kärada nagu tekitas ja, ja natukene ütleme ka meie sellises avalikus, kus arvamuses vana vana haavade lahti lahti kiskus, mida, mida ilmselt ei oleks olnud vaja praegusel hetkel teha, sellepärast et sellest asjast möödas. Vaata inimeste õiglustunne muidugi erineva kraadiga, erineva valulävega, eks ole, aga no minu õiglustunne ikkagi ütleb seda, et kui inimene ei ole dopingu tarvitamises süüdi mõistetud, siis ta on süütu. Kohtuotsuse ei öelnud, aga ta, ta ei ole tõsiseid märke, määruse märke võib-olla, kuid on rikutud protseduurireegleid. Aga kui selle peale algab selline selline klaperjaht, sest enne seda otsust, kui võeti ta konkursilt maha, jäi mulle ju silma see arvamus, millega esines Norra naissuusataja Marit Björgen. Kes ütles, et noh, et Veerpalu-sugune mees nüüd küll ei tohigi treener olla Poltoranini treener olla, kes räägib, küsiks ma selle peale? Ma ei tea, astmarohud ja võib-olla ka ei kvalifitseeru. Ja sellepärast, et tema pea kohal ei ole, on nii-öelda ametlikku kahtluse pilve olnud, on räägitud igasuguseid jutte kogu Norra suusatamise kohta, eks ole, aga, aga ei ole, ei ole olnud ühtegi sellist, nii-öelda nii-öelda vahelejäämist. No lõpp ei ole olnud pikka keissi, mida, mida lõppkokkuvõttes on ka Veerpalu praegusel hetkel süütu. Aja nendest nendest tiitlitest veel, et vot sina, sina, Neeme, oled nüüd õige mees rääkima sellest, et sina oled, kirjutab ajakirjanik meisse Peetriga seal nagu üldse ei puutu, kuigi me oleme nii-öelda ka sama tsunfti esindajad, aga me me oleme väheses teises kanalis, oskame ka kirjutada. Ja, aga me ei otsusta, ega meie organisatsiooni ei otsusta ei pressisõbra ega vaenlase nii-öelda tekitamise üle, mis ütle, oskad sa seletada nii-öelda, mitte siis meile on, kuivõrd meie, meie kuulajatele, mis, mis asi see on, mida, mida te valite iga aasta? See on üks järjekordselt üks selline samasugune tiitli konkus, nagu me siin enne ütlesin, mis, mis, mis käib, no see on nii nagu Ma ei saa kohe sellest jalgpalliteemast nagu jalgpallihaigla jalgpallijobu jalgpalligeeniuse, eksju. Ma ei tea, noh, mõnikord on need valikud õnnestunumalt mõnikord vähem õnnestunud. Noh, minu isikliku arvamuse kohaselt see ei ole kindlasti mingisugune konsensuslik valik, see aasta pressisõber ja seda valib aja vaenlane. Seda valib ajaloos oma liikmetega, milleks on ajalehed, ajalehed ja tõepoolest, toimetustes käib ka selleteemaline arutelu. Kindlasti kindlasti ei tee seda, seda seda Postimehes üksinda. Kaalutakse, kaalutakse mingeid argumente ja otsustatakse seda välja anda. Mõnikord mõnikord on, mulle tundub, et, et see on osutanud teravamalt mõnele valupunktile, mõnikord on, on, on nihuga läinud, et ja pole seesamane, pressiisuver õnnestus seekord päris hästi. Kas mitmel sellisel konkursil ei ole ka niimoodi olnud, et see, kes valitakse pressisõbraks võib vabalt osutuda ka pressivaenlaseks ja vastupidi, et mõni inimene võib kanda mõlemat tiitleid tegelikult oleneb sellest, mis nurga alt vaadata. Eks ta nii ole ja vist on ka inimesi, kes on saanud mõlema tiitli, kui ma õigesti mäletan. Jah, et kui, kui sa, näiteks kui on näiteks mingisugune poliitik, kes suhtleb ajakirjanikega meelsasti, aga näiteks kipub neid sõimama õpetama, eks ole, või olnud jah, et võib avatuse poolest olla sõber, eks ole, ja suhtumise poolest vaenlane No tegelikult loetletud päris ridamisi kriteeriume nii nagu on, räägitakse ajakirjandusteoorias uudiskriteeriumitest, on ju olemas ka need nõndanimetatud vaenlase kriteeriumid ja, ja ühe alla siis Rein Lang seekord taas järjekordselt mahtus ja ilmselt siis mina ju seal otsustajate ringis ei olnud, aga ju siis see osutus, osutus kaalukeeleks ja, ja valitud, ma võin teile ette lugeda siin, et ei anna piisavas mahus ja objektiivset sulgudes ausat teavet oluliste asjade sündmuste kohta see oli see kriteerium, mille alusel seekordse pressimann valiti. No ja noh, see oli sirp, eks ole, põhiline, mis nagu otsustavaks sai. Kui sa ütlesid enne sul vähemalt suust lipsas niisugune lause, et, et noh, et teab, pressisõber oli seekord päris, kuidas sa ütlesidki, et nagu väga huvitav valik nagu õigustatud valik siis Christian tõesti liiva ja et, et kas siis pressi pressivaenlane ei olnud nagu sinu arvates õigustatud või? Ei ma kogu see langi jaanuaris visanud, käinud siin viimased Selle krid, selle kriteeriumi leidsin üles, mille alusel see valik oli, oli otsustatud, aga võib-olla jah, et ma jätaks nagu enda eelistus ütlemata, aga, aga võib-olla ta ei oleks olnud minu see esimene, esimene valik. Noh, see kriteerium, mis teil seal kirjas on, et ei andnud nagu ei anna piisavalt teavad siis neid näiteid muidugi lõppevast aastast nagu teisigi tuur jumala kena, kas või Reformierakonna skandaal ja see vassimine, mis seal oli ja ma arvan, et ikka see subjektiivne põhjus, miks te sellise valiku tegite või miks kirjutavad ajakirjanikud nägid, oli see ikka kuidas, kuidas tegelikult Rein Lang on ikka Eesti ajakirjanikke sõimanud. See ta ikka halvasti nende kohta öelnud, et see, ma arvan piisab. Põhjus ei võtnud ja aga täitunud, lihtsalt ka füüsiliselt käitunud. Ja aga suhteliselt tuletasid meelde seda raha rahaskandaali reformis, eks ole. Kas Michal oli ju kogu aeg kättesaadav, kas valges kampsunis või või, või, või mitte, valges kampsunis aga, aga, aga kogu selle skandaali vältel tali ju kätte selge, ja mis tema räägib, see on ju tema asi. Ega tangidega välja teistsuguseid sõnu, ajakirjanik tema suust ei, ei kanguta, aga ta oli kogu aeg kättesaadav ja ta võttis toru. Põhimõtteliselt eila, lähtun sellest tegelikult, kuna kuigi tegu oli, oli nagu negatiivse märgiga sündmusega oli, oli ju nii-öelda pressisõbra valikul oleks võinud olla ta vabalt olla ju pressisõber. Aga kas ta andis piisavalt teavet, nagu kriteeriumiks kirjas? See oli, see oli, nüüd sa räägid eelmises eelmisel aastal juhtunud asjad. Ja ja, ja ei, ma ei ütle, et tahaks veel sel aastal. Küll printsiibi ühe, ühe juba siin ühe tänase juhtumiga seoses. Tatud tippadvokaadiga oli ta koos ühes mustas autos ja ei olnud seal oli küll ka üks moment, kus, kus ta ikkagi ei olnud väga kättesaadav, aga no hea küll, see selleks. Ma ei hakka neid vanu asju siin. Mustas autos, okei, aga ei, okei, aga, aga eks, eks see, eks see pressis Valimine noh, seal on muidugi see asi, läheb kõik jälle väga isiklikuks ja nii edasi, aga aga eks see üldisem tähendus on ikkagi see, et et lihtsalt aeg-ajalt juhtida tähelepanu heale ajakirjandustavale sellises sõna- ja pressivabadusele ja muudele sellistele. Võin öelda, ma saan aru, Kristi Liiva sai selle eest selle eest, et ta selle arvamusfestivali korraldas või oli üks peakorraldajatest, eks ole? Jah, ja see oli nii hea meel, et sa võid alati küsida, et korraldaja või jah, suhtekorraldaja, nagu ta oma ameti poolest on, ei ole ka pressisõber, et et kes see siis veel on, eks ole. Ei see selleks, aga muidugi jah, longi puhul, Peetril on muidugi õigus, et, et see, see ajakirjanike valimatu sõimamine ja mitte ainult sõimamine, vaid ka alandamine. Et teie ei tea ju tegelikult mitte midagi. Pluss veel väga kõnekad kaadrid, mis käisid, jaan käinud nüüd korduvalt ju televisioonist läbi, kus ta lihtsalt oma suure koguga õbluke siin nais lihtsalt tõukab ukse eest kõrvale. Mul kui ma vaatasin seda viimast pilti, ma ei tea küll, millise väljaande esindaja tütarlaps oli ka seal riigikogu välisukse seespool rongile ette jäi ja kes lihtsalt lendas kõrvale. Sest et suurel isal oli vaja lihtsalt välja minna ja ta ta lihtsalt. Ta näitas oma oma kehakeelega, kogu see suhtumist sellesse. Mulle meenub üks teine poliitikas kogukas ja kes täpselt sama tahtsin ja öelda, et mulle mulle meenus Edgar Savisaar ja vilja Laanaru, mis tollal veel kes, kes lendas ka ukse pealt minema ja kui suur valge paks isa lihtsalt sisenes ühte ühte hoonesse. Et need on, need on magedad, kaadrit, tähendab üks üks mees, olgu ta minister või olgu ta ükskõik kes lihtsalt niimoodi ei käitu. Ja ongi kõik. Küsimus ei ole ju selles, et minister ei või näidata oma suhtumist, olla terav ajakirjanikega või? Võib küll ajakirjanikele isegi meeldib, nii nagu terav ajakirjanik meeldib ka poliitikule. Oleme väga-väga kogenud seda, aga, aga lihtsalt üks, üks inimene, üks mees niimoodi ei käitu ja ongi kõik. Nii et selles, selles mõttes, kui, kui ainuüksi neid kaadreid vaadata, siis rongile. Pressivaenlase tiitel on väävel. Lähme edasi poliitikasse me juba otsapidi jõudsime, et et me saime teada siis, et Deniss Boroditš sel nädalal astus Reformierakonda ja nii-öelda Keskerakonnast lahkunud tast ei ole ta kaugeltki mitte esimene kes on sama sama tee valinud ja kuulda on, et, et sealt sealt neid järgijaid tuleb veel. Mismoodi me peaksime siis sellesse suhtuma? No Mihkel Raua suhtumist Kolmeraudses neljapäeval me nägime, see oli niisugune mõnitav, agressiivne ja ausalt öeldes au Boroditši-le mõnes mõttes, kes kalasilmadega mihklile otsa vaatas ja ja, ja peaaegu et ükski närvi ei liikunud selle selle selle jutu peale. Mis siis Mihkel Raua lobedast lobedast suust tuli, aga, aga noh, loomulikult sellel sellel asjal on ju mingi oma oma taust ja me võiksime arvata selle kohta midagi. No tegemist on ikkagi tüüpilise karastunud keskerakondlasega kõne, lähtume sellest Mihkel Raua saatest, et külma pilguga kalanäoga toimunud. Et kui need meenutame neid kõige markantsemaid Keskerakonnast, Reformierakonda üle läinud inimesi, siis tegemist on lihtsalt näited. Boroditš viimane, eks ole. Vilja Savisaar-Toomast ja Ain Seppik, Toomas Varek. Ma ma tõin just need kolm, selles mõttes näiteks, et no ajakirjanikud ja ma loodan, et ka poliitikahuvilised mäletavad ju, et mis puudutab vähemalt sepikusse ja viljas, sest nad olid ühed teravamad Reformierakonna kriitikud, et mitte öelda sõimaja. Ja need sõnavõtud on ju kõik tagantjärgi üles otsitavad, eks ole, et me ju näeme, mis nad on öeldud. Ja, ja, ja nüüd rääkida seda mantrat, et noh, me olime ju keskelt, me pidime siis niimoodi. Ega me ju tegelikult niimoodi mõelnudki. No mis mulje see jätab, poliitikud? Minu meelest jätab see ju kameeleon mulje. Me pidime rääkima, aga tegelikult me mõtlesime juba ammu tuksus meie süda Reformierakonnaga ühes rütmis, tegelikult aga salaja. On siia vähe lisada, aga ma ütleks seda, et Deniss Boroditš on muidugi selles mõttes natuke teistsugune tüüp, et tema lihtsalt tema poliitikutee on olnud märkimisväärselt lühem. Kui kui eelkirjeldatud inimestel, aga mis puutub temasse, siis, siis ta minu meelest on see juba väga pikalt olnud ette näha, et selline selline otsus tuleb. Ma vaatasin tema selle aasta mingisuguseid väljaütlemisi siin ka sealt on juba näha, aga noh, muidugi kui, kui päev enne selle teate avalikuks saamist hääletas ta uue aasta riigieelarve poolt-vastuvõtmise poolt, muide ka Kalle Laanet hääletas poolt. Kui rääkida demokraatidest, siis noh, siis polnud kahtlust, et järgmine päev võiks ka selline selline peale tulla, et et Boroditš tõesti-tõesti on Reformierakonda astunud. Aga andkem selles mõttes Reformierakonnale tunnustuse, Nad suutsid Boroditši enda kampa meelitada, sellepärast et me ju teame, et Reformierakonna üks kõige nõrgemaid kohti on vene valija. Ja, ja Boroditš on just see mees, kes sinna nišši ideaalselt sobib. Ja ta on ju ise ka öelnud siin intervjuus Päevalehele isegi tsiteerin. Küsitakse, et kas te olete Reformierakonna kaua otsitud nii-öelda vene kaart nii ja tema ütleb niimoodi. Suhtlen väga paljude inimestega ja valijatega ning kindlasti kavatsen suunata nende mõtted Reformierakonda ja minu taust mängib siin suurt rolli. Avameelne ülestunnistus tegelikult. Ja no kuulates saades seda uudist teada ja kuulates sedasama siis saadet Mihkel Raua saadet ja siis nende asjade peale mõeldes, et, et kas kas keskist reformiastumine on, on nagu pattude patt või on, kui, kui keskerakondlane endine, siis kellel on juba pikem paus olnud, eks ole, nii nagu neil neil kõigil on hüpanud ühest erakonnast teise, vaid vahepeal oli nagu hall tsoon et või, või näiteks sotside või IRLi ridadesse minek oleks olnud väiksem patt või lihtsalt see on niisugune ajugümnastika mõtis. See võib-olla viib ikkagi sellele mõttele, et tegemist on kahe suhteliselt sarnase erakonnaga et kui nagu riigi liidrite küsimuse kõrvale jätta, on palju öeldud, kui Reformierakonna eesotsas oleks Ansipit ja eriti kui Keskerakonna eesotsas oleks savisaart, siis need kaks erakonda võiksid, nagu öeldakse, liberaalid, nagu nad mõlemad on Euroopa Parlamendis ühes fraktsioonis, eks ole, võiksid nagu koostööd teha küll, nii et selles mõttes sarnasus on olemas. Või on selle ikkagi selle Keskerakonna näol tegu rohkem nagu mingisuguse sekti või klubi ja kust, kust on nagu võimalik pinna lõppude lõpuks igale poole ja kus siis nagu mõistlikum kaader lõpuks, nii nagu nii nagu seda mitmel korral on juhtunud, sest nüüd siis kui need nimedest rääkida, siis demokraatidest ju Inara Luigas ja Rainer Vakra on nüüd sotsid ja Vakra veel teinud ka väga, väga võimsa valimistulemused. Demokraadid ju alguses rääkisid ka seda, et nad tõepoolest tõepoolest ise kavatsevad oma nimekirjaga kohalikel valimistel kaasa lüüa, aga. Pakkumisi oli head, ei Vakra ega Luigase puhul ei kostnud need tsitaadid, mida siin nüüd Savisaar-Toomast ja ja nüüd just Boroditši puhul, et vaata, kuidas samal ajal Ansipit sõimasid ja nüüd siis oled tema tema parteis. Aga noh, jah, et kui vaadata veel riigieelarve hääletustulemusi, siis võib muide üks riigikogu liige ei hääletanud ei poolt ega vastu, ma ei tea, kas sellest võiks ka midagi välja lugeda, et küsin Peeter ütles, et on mingeid ka meeleoled. Heimar Lenk ei hääletanud, ma ei tea. Võib-olla oi, oi, oi, mis nüüd hakkab juhtuma. Ei, ma küll. Aga jätkem see jutt sinnapaika, aga nüüd on nagu ma ei spekuleeri. See on lihtsalt fakt. Võtke riigikogu. Vaadake tulemusi, noh, üks mõte, mis muidugi veel on selle teema kõrvale. Sõna võimalik arenenud on see, et et huvitav on see, et Keskerakonnast on läinud ära väga palju intelligentset tarku inimesi viimasel ajal olnud ja tekib teistpidi küsimus, et palju siis neid sinna jäänud on, aga hoolimata sellest, palju neid sinna jäänud, kui on üldse jäänud näitavad EMORi küsitlused seda, et Keskerakonna populaarsus endiselt on tõusuteel. See selle, sa mõtlesid, Peeter, selle lause varem välja, et seda tsitaadina kasvatatakse järgmises, kes ma olen täitsa kindel. Seda, seda, need, kes nädal ei jäta nüüd 30 Kakisama kosmosesse. 32 protsenti tubli keskkonnaga. Väga tubli ja väga-väga-väga tublid, nii et ma ei tea, kas ma olen täna Leebes tujus või, või mis, aga aga kui ma hakkan mõtlema nendele, ma ei tea, Boroditsitele ja sepikutele ja Nimeta öelda pannanud mitmuses, aga aga kui sa oled nagu sealt nagu tõesti minema läinud ja, ja ikka tüliga ja sind on saadetud ikka harjutamise ja sõimuga sealt minema. Ikka inetust öeldud kohe nii peale peale vilja Savisaare kes kellele, lihtsalt ei, vist ei olnud isegi isegi Edgar Savisaare arvates sünnis piisavalt kehvasti öelda, kui ta sealt ära läks. Aga küll, aga see kehtib sepiku ja Boroditši puhul, et kuidas see lause kalased ühe Boroditši me teeme poole aastaga valmis midagi, midagi taolist, eks ole. Ja kui sa oled olnud nagu hallis tsoonis ja kui sa, kui sa ikkagi nagu tahad poliitikas jätkata, siis ega sul ei ole tegelikult ju teist võimalust, kui minna mõnda erakonda ja, ja kui see juhtub olema muidugi vana Vaindlane EKRE ja Reformierakond ise, kuna saatan ise kuigi nad on on koos riiki valitsenud ja, ja linnas olnud ja linnades olnud paar ja, ja nii edasi, siis no aga mis sa teed? Sellepärast, et sa oled öelnud, et Ansip valetab keerata ta kõik oma isiklikud tulevikukraanid nagu kinni, no lähtume nagu parimast arvamusest, et inimene tahab teha nagu poliitikat ja ja, ja tunnetab ja tunneb, et tal on seal nagu öelda midagi ja tal on võimalus midagi ära teha, eks ole, mis ta siis ma ei tea. Vot minul ei ole seda dilemmat, eks ole, ma ei oska öelda, et et, et mismoodi ise sellisel puhul käituks, aga aga, aga populaarne see Boroditši oli oma tuhanded hääletanud saanud eelnevatel valimistel, no mis siis teha, noh, ma ei, ma ei oska isegi. Ma, ma, ma saan aru ka sellisest mustvalgest lähenemisest nagu, nagu võttis nagu nagu raud võttis oma oma saates, et jah ja, ja noh, et tõesti ka peaaegu sõimas läbi ja ja, ja see on niuke valdav üldine suhtumine, aga noh võib-olla ma olen täna tõesti Väga raske on ju tegelikult midagi öelda, et seesama sporditeema, mida me siin enne rääkisime, rääkisime kahest nimest, ehk siis see faasekeseado iraanlane, eks ole, kes on kaks korda, eks ole, siis põhimõtteliselt nii-öelda dopingupatuse, mis ikkagi noh, ühesõnaga kihutab inimesed nagu uuesti uuesti seal me ei suuda seda, seda nagu niimoodi võtta. Et Boroditš ütles, et temal oli valida, et tema mõtles, kas ta läheb erasektorisse või jätkab poliitikas, tahab jätkata poliitikas. Vindika hästi huvitakse, kui palju kogu reformierakondlane Deniss Boroditš järgmistel valimistel näiteks Lasnamäel hääli võrreldes viimase valimistulemusega? Ma arvan, kordades vähem. Tõenäoliselt tõenäoliselt kordades vähem, aga, aga samas ärme unustame seda, et, et Vakra oli ikka nende kohalikel valimistel Tallinnas ka tõeline täht. Vakra oli nõmmel täpselt see on hoopis teine asi, kui Lasnamäel. Kindlasti nonii, noh, aga eks-s, eks me siis näeme seda tea küll, kus Boroditš ja kuhu see paigutatakse nimekirjas ja ja kui kuivatada, seda sellel jalal erakonnal vaja on ja kuivõrd perspektiivikaks seda nii-öelda vene häälte püüdjana peetakse, aga eks me siis näe, natuke on jäänud veel aasta ja mõned kuud, mõned kuud peale. Üks teema oli veel, mida me mõtlesime ju tegelikult oli neid ju ju mitu tormist me ei hakka rääkima. Ainult taaskord üks meeldetuletus, me seal vist kolleeg Urmet Kook, kes kunagi siin tegi ettepaneku siinsamas saates, et kui katus lendab tormi ajal mujalt, siis peaks alati juurde, panevad kirja, kes ehitas. Ja millal ehitas, millal ehitas sealhulgas ka meie eilses AK loos selgus, et lendavad tavaliselt need uuemad katused. Jah, ja kes ehitas ja sageli küll muidugi hoitakse nii metsikult kokku, et, et ehitajale kuigi midagi muud üle kui kui aga noh, üldiselt on, on selge, et pooled kruvid on puudu ja, ja, ja mingeid väga väiksed kulutused on tegelikult tegemata, et aga isegi isegi Toompeal riigikogu katus lendas. No mõned mõned kivid ujusid minema, nii et noh, torm oli, oli tugev ja aga ikka see see apteekide asjandus. Mõtlesime, et vähemalt võtame, võtame korra jutuks, kuigi tegur väga iseenesest keerulise ja, ja väga komplitseeritud teemaga, nii nagu nii nagu kogu kogu tervishoid ja, ja apteegid ja siis ravimite jaemüük selle hulgas, ehk siis riigikohus tunnistas apteekide asutamispiirangud põhiseaduse vastaseks on selle, on selle asja niisugune nimi, mis tähendab siis seda, et põhimõtteliselt kui natuke nüüd lihtsustada, siis iga no põhimõtteliselt iga ülikooli lõpetanud proviisor, eks ole, võiks ju asutada oma oma apteegi, kui ta on piisavalt ettevõtlik ja kui ta leiab selle niši ja ja see seni oli, see, oli see võimatu. Noh, see otsus küll ei hakka kehtima nii-öelda kohe, vaid poole aasta pärast. Aga agroneeme sina oled, mille spetsialist sellel alal tänu oma kodustele sidemetele. Jah, nii ta on. Apteeke talumatus, apteegaa, konsulteerin pidevalt apteekriga. Või on mingisuguseid probleeme isegi isegi tavaelu probleemide puhul. Aga mida ma selle kohta ütlen, see oleks ju kõik kõik ühest küljest tore, mida sa ütlesid ja proviisorid võiksid asutada apteeke ja nii edasi, aga Eestis on ikkagi kujunenud päris tugevasti välja selline olukord ravimite jaemüügis et jaemüük, konn, hulgimüüjate kontrolli all suurem osa, suurem osa jaemüügist, need ketid on niivõrd tugevad, niivõrd võimsad, et siin üksiküritajad tal on nagu väga raske nagu kasvõi kasvõi kohtade pärast lõugu konkureerida. Siis sa räägid nüüd tegelikult ja sisuliselt ja ka seadusandlikult ja seni. Aga aga ma juhiks tähelepanu paarile asjaolule, et üks asi on see, et, et mis on, mis on siis nagu avalik huvi üldse selle apteegiäri juures, et õigemini ravimite jaemüügi juures minu meelest on siin kolm aspekti, üks asi on, on see, et on kiirelt ja mugavalt ravimid inimestele kättesaadavad, teiseks, et inimesed saavad piisavalt nõu ja abi, sellepärast et kogu see majandus läheb järjest keerulisemaks järjest keerulisemaks. Apteekrit viivad ennast teemaga kurssi, õpivad täiendavad ennasteks, veavad inimest nõustama ja kolmandaks on see, et see hinnapoliitika oleks mõistlik. Ja minu meelest on tegelikult riigikohus visanud ikkagi üsna selgelt, et nii-öelda kui seda otsust ka lugeda, et seal on antud ka kuue kuule nii-öelda aeg ja on otseselt ka viidatud sellele, et seadusandjad tegelikult sellel turul, mis tahes-tahtmata on reguleeritud ja piiratud see, see ei ole täitsa vaba äri, et nad, et nad peaksid nagu leidma mingisuguseid lahendusi ja me peaksime tegelikult üleüldse ühiskonnas arutama, et et, et kuidas me seda jaemüügiturgu ikkagi siis reguleerima hakkame. Riigikohtu esimees pikalt nagu sõna selle otseses mõttes otseselt öelda, et see ei tähenda seda, et seda turgu ei peaks reguleerima minu, mina isiklikult arvan, et seda turgu peab niikuinii reguleer. Nojaa, aga praegu oli olukord ikkagi selline, et see oli, see oli lõbus. See oli põhiseaduse vastane, see oli lukus. Meie riigis, mis on töötab avatud turumajanduse tingimustes, ei saa niukseid asju olla, et et kaks, kaks suurt tegijat on, on lihtsalt turu endale võtnud ja ka seadustega. Ja lukku pannud ja me peame, me peaksime nagu aru saama sellest ka, et need, need uued lahendused, kõik, need e-apteegid apteegibussid, jaa, jaa. Aga küsimus on maapiirkondades ees, käsi. Ravimid kauplustesse, mis iganes siin on kõik räägitud ja osalt nagu käiku kaetud, siis mina olen, mina ei ole üldse selle vastu ja ma arvan, et see on kõik väga tore ja see, see kõik parandab seda teenust laiemalt. Aga seda saaks teha siis, kui see, kui see, kui me üldse räägiksime selle asja selgeks, kas see siis on nagu puhas äri või on see ikkagi meditsiiniteenus, mina arvan, et riigile ja kodanikele on parem, kui seda käsitletakse meditsiiniteenusena. Ehk siis me võime isegi võib-olla osa nii-öelda sellest osa osa nii-öelda sellest lihtsamast meditsiinisüsteemist tõepoolest, proviisoritele üle anda. Enne siin oli juttu sellest, et põhiprobleem on see, et kas Nüüd on näiteks maapiirkondades kättesaadavad aga teoritiseerigem, et kas, kas tõepoolest on nüüd pärast seda, kui see riigikohtu lahend ka jõustub poole aasta pärast, eks ole, kas on siis tulemus, selliseid massilisi eraapteeke meil kuskile maapiirkondadesse ala Lutsu Lutsu kevade moodi, eks ole, kus varapulsli heli sulle ma millegipärast ei arva seda, noh, ma ei ole ka sellega nõus, loomulikult et see kogu see ravimikaubandus on tehtud puhtalt äriks, et see nagu järjest kaugeneb sellisest nagu meditsiiniteenusest, eks ole. Aga noh, et kas, kas, kas ta nagu muudab siis midagi selles mõttes, mis on kõige olulisem kõige olulisem, mis asi on, et iga seadus vastaks inimeste huvidele, teeks inimestele teenust paremini kättesaadavad. Kas ta teeb? Kui see nüüd lõppeb lihtsalt sellega, et ravimiseadusest see säte lendab välja ja ongi, ongi kõik ja kõik läheb täiesti vabaks turuks, siis ma arvan seda, et et noh, kogu see kogu see süsteem jookseb, ma arvan, et kolinal kokku, mis puudutab neid, neid maa-apteegid, kes ma olen üsna-üsna veendunud, sest sellepärast peakski tegelikult praegu seda arutama ja, ja neid seadusi selles mõttes kohendama. Täiesti võimalik, et need, need apteegid vajavad hoopis täiesti täiesti teistsugust lähenemist ja sellisel juhul sellisel juhul jääb see teenus ikkagi alles. Sest muuseas, üks Tartu Ülikooli magistrant on, on uurinud seda päris viimasel ajal, mida inimene tegelikult apteegiteenusest nagu ootab, et ja esimene inimene peab seda. Eesti inimene peab seda täiesti ühemõtteliselt meditsiinisüsteemi osaks, kui ta läheb apteekis, ta, ta ootab, et et vajadusel noh, kui ta, kui ta tõesti ei tea seda ravimi kohta, kui tal on mingi uus asi, kui tal on mitme ravimi koosmõju, siis ta ikkagi ootab seda, et teda nõustatakse. Et mul kõht valutab ja soovitage midagi No nii toimubki, linnades ei ole probleem, eks ole, aga just nimelt maapiirkondades, et no vaevalt, et nüüd seal seal midagi muutub, et lihtsalt nüüd nagu turg lahti tehti, see vajab ikka väga selge, et riigipoolset reguleerimist ehk riigikogu tasandil tõepoolest mingite seaduste vastuvõtmist, mis, mis garanteeriks, aga ega maa jääb ju järjest rohkem tühjaks, ega meie rahvaarv nagunii väheneb ja ega maale inimesi juurde ei tule. Ja sinna, kus tekivad linna lähedale maale suured kogumid, sinna tulevad ka apteegid ja kõik ravimid on samamoodi kättesaadavad. Aga küsimus on vist ikka rohkem selles, et see apteekide või siis noh, nende, nende kohtade arv räägib ainult apteekidest, kui me räägime apteegibussist või mingist muide Internetilahendusest. Et, et see arv ei väheneks, et, et see teenus ei halveneks nüüd järgmiste aastate jooksul, et, et see nii-öelda riigikohus on, on rääkinud ja see on tore, et on rääkinud, aga, aga see vajab ikkagi nii-öelda nüüd mingisuguseid, sest seadusandlikku baasi sinna peale mida, mida Toompea mägi peab hakkama siis kiiresti ehitama. Muidu ei ole sellel nii-öelda põhiseaduseks põhiseaduse vastaseks kuulutamisega mitte mingisugust mõtet. Aga ma siiamaani aru saanud, mille see on ikkagi väga selge apteekrite mingisugune tsunfti värk, et et miks, miks osa käsimüügiravimeid, mida nagunii apteegis sulle antakse, ulatatakse üle leti sõnagi lausumata, eks ole, peale palun aitäh, ei tule ju mitte midagi. Et miks need, need olulisemad asjad ei võiks olla müügil, ma ei tea, kuskil supermarketi kassas või või bensukas nagu Soomes, eks ole, et täiesti arusaadav. Tõsi, ma arvan seda, et, et see, see on mõistlik ja see peabki nii olema aha see saab olla siis niimoodi, kui me, kui me selle nagu selle põhiasja olema nagu korda teinud, kui me järjest enam apteeke nii-öelda põhimõtteliselt ka võrdsustame praegu ikkagi tegelikult sellise sama sama müügipunktiga, eks ju. Mõnede ravimite puhul ta seda joonud Kui seadus seda ei nõuaks, siis ma kujutan ette, et seal võiks ka noh, ma ei tea, mingisugused täiesti vähekvalifitseeritud töötajad töötada, kes ei tahaks, peaksite üldse raha ja ravimi infolehel. Ei, no nii, nii see ei saa muidugi olla, aga kui sul pea valutab ja sa lähed sellest küsinud, et anna mulle üks IBU selles suunas on see asi liikunud ja seda küll, aga siis ükski apteeker küsi, et kus teil valutab, eks ole et annab selle üle leti ja ongi kõik või glükoos näiteks või maid isegi mõned mõned kreemid? Okei, meie aeg on nüüd arvutult ümber, Neeme Korv, Peeter Kaldre, Aarne Rannamäe olid täna siis rahvast teenimas ja ja soovime teile rikoos ilusat nädalavahetust.