No ütle mulle, kas sul on palju tööd parlamendis praegu? Tähendab ja on palju tööd, vähemalt palju ajakulu. Töö niisama palju on ja tulemust see on ju teine probleem. Et sa ei jõua kirjutada Muidugi mitte, ma jõuan ainult nädalalõppudel. Laupäeval, pühapäeval asetada käsikirja lauale ja mõelda, et küll oleks kena keskenduda. Sest ma mäletan viimati sind, nägin, see oli nyyd nii pikemalt ja rääkisime sellest siis oli vist umbes aasta eest ja siis sa ütlesid just, et et sa pidid ikka minema, sa tundsid, et su yle saanud olid, sa pidid just praegu ikka Parlamendis töötama, et nagu kuidagi muud eesti nõudis sind. Nonii tundus nii, tundus, et ma olin püüdnud seda. Ei, ma ei ütleks seni, ma ei ole kahetsenud, ma olen küll vahetevahel natuke tüdinud ja ja ka natuke väsinud. Üks möödunud sajandi venelane ütles Haine lugemise kohta. Aine proosa lugemise kohta, et imelik teks. Teinekord ka. Juriidiliselt nii segast pikantset nii raskesti lahendatavad, et see on siis hetkeks või mõneks ajaks niivõrd huvitavad, et tasub selle Ally töö ära ja siis teinekord isegi õnnestub. Midagi tähendab midagi niisugust, mis mis on, ma arvan Eesti stabiliseerumise ja Euroopasse tagasi liikumise mõttes ikkagi noh, enam või vähem väärtuslik. Ja väga naljakaid isiklikke ambitsioone. Ja siis tuleb jälle hoolega. Tähendab hoolt kanda. Vaatleja iseennast samade omadustega ei paljastaks. Seal on mitmesuunalisi tegevusi. Kas sul on niisugune tunne, et just praegu nagu eriline aeg, et Justunud tahtis Parlamendi sulle, et sa saad midagi tehtud? Nojah, raske nüüd öelda, kui, kuivõrd eriline, aga kahtlemata see on nüüd ikkagi Eesti Parlamendi. Esimene tööaasta. Ja kõik need sisselülitumise ja hea töörütmi omandamise ja teatud traditsiooni kujunemise ajad. Nii et. Et võib-olla sa õpid midagi, mille oma romaanide jaoks pärast? Sest kui ma mõtlen, et kui ma vaatan sinu romaane, siis seal läheneb rohkem rohkem oma ajal, et su viimane romaan tabamatus, mis ilmub vist rootsi keeles ka, sest nagu vanasti ma loodetavasti külge ja see tegeleb ju 40.-te aasta ümber just saksa okupatsiooni ajal. Ja see on nii-öelda Jüri Vilmsi romaan, aga see on ka Aleksander uuringu romaane, Alixoldunud looling on ju üks isik, keda tegelikult on olemas olnud? Nojaa muidugi muidugi Jüri Vilms muidugi olemas olnud Doniks tuntud poliitikaga isegi ka seal ikka tähendab see nina. Ja mina on ka olemas olnud, seda mina olen mõnikord minuks peetud. Aga aga ta ei ole siiski minajutustaja ei ole autor vaid on üks mees, keda autor kunagi mitte liiga hästi isiklikult aga siiski isiklikult tundis. Neil aegadel oli, oli looring, noor jurist, minust oli ta ju. Ja ühendas meid selles romaanis, nüüd see, see seik, mina tahtsin kirjutada romaani Jüri Vilms, sest aga, aga looring. Oli noh, mõned kümned aastad tagasi minu üliõpilasaegadel parim Vilmsi eluloouurija kes meil olemas oli ja kellel selles mõttes järglasi ka ei olnud, sest Vilmsi elulugu muutus siis 40. aastal juba. Aga sellist vabariik ei tohtinud hiljem enam ei ei nõukogude okupatsiooni ajal ega ega saksa okupatsiooni ajal olnud olla. See oli üks unustamisele määratud. Peale sest õnnekombel ja võiks peaaegu ütelda, imekombel oli puutumatult alles kõik see materjal. Aga vastu ootusi, tema arhiiv oli alles. Ja niimoodi see arhiiv sisaldas ka palju isiklikku ainest mitte ainult Filmsesse puutuvat mitte ainult tema suurde uurimisobjekti puutuvat, vaid temas endas. See tähendab, et sina pääsesid, saite Marhiivi. Ja arhiivid arhiivid osutusid siin juba nüüd paar aastat tagasi selle võrra avanenuks vastu varasematele kommetele. Tähendab looringu materjal Tallinnas. Ma ei teagi, ma ei teagi, mis seal praegu on, keskarhiiv Eesti keskarhiiv asub tegelikult Tartus ja ja viimase aasta viimase poolsajandi traditsiooni järgi on Tatu säilita. Ja viimase poolsajandi ainet umbes Floorin kuulus sellesse poolde, ajanud sõja. Ja oli siis oma arhiiviainena sinna sinna tarinud kaasa ka oma Filmsi aines. Ja tänu sellele õnnelikule leiule kujunes ka siis romani kompositsiooni improviseerida Te silmapilkselt, et ahaa, seal kaks saatust, mis mõlemad lõpevad sellega, et nad lastakse sakslaste poolt maha. Nii Jüri Vilms 1918 kui tema hilisem uurija Aleksandr looring 1942. Selles on ju mingi fataalne paralleelsus, eks ole. Kirjanduses, et just, et on mingi nii-öelda ajalooline jah, ja siis ka mõni teine, kes ei ole, kes, võib-olla kes on päriselt elus olnud, aga kes ei olnud nii tuntud, kes ka nagu tegeleb seal ja mõtleb midagi järgi. Aga nüüd nad on peaaegu veel lähedam. Rohkem lähedal üksteisele tulnud, selles romaanis. Nojah, nii nad tegelikult ka olid. Looring ei olnud muidugi elus Films iial kohanud. Uuring oli oli pisikene poiss, kui Vilms hukkus aga aga väga lähedased, kui kui uurija ja uurimisobjekt. Kui, kui lähedaselt sa oled läinud nii-öelda nende faktidele, et kui palju luuletaja ikka nii-öelda kirjanik laadi vabam. Ma ei oska õieti öelda, missugune on on siin fantaasia ja ja ajaloolise tõesuhete loogika. See suhe on võrdlemisi vaba. Seal on muidugi improvisatsiooni ja on fantaasiat ja on välja mõeldusi piisavalt. Aga materjal andis mulle võimaluse jällegi ütleme mitmesugused isiklikud kirjad. Siis üleskirjutused, intervjuudest, mida Vils korraldas, looring, korraldas Vilmsi tundnud inimestega. Ta tegi märg, küsi endale pliiatsiga kuskile plokk nootidesse. Need need sisaldavad selliseid ootamatuid, pisikesi ja täiesti ehtsaid asju. Need esinevad ka romaanis ja selle tõttu. Nii mõnigi. Lugeja poolt fantaasiaks arvatav tõsise ikka on tegelikult dokumenteeritav. See oli mulle niisugune isiklik pisikene mõnus mäng kirjutamise juures. Ja mulle, kui Luciano oli põnev, aga siis kähku meisse lugesin disehkki, ta oli sinu, see peategelane loeb ühte artiklit, mida tegelikult, mida lehe ajalehes, mida minu isa on kirjutanud, tähendab, kuidas? Ja. Kuidas neli noort meest lähevad üle jää? Sinu peategelane loeb just seda artiklit, mida siis minu isa pärast, kuidas ta kirjeldas seiklus. Et see oli see oli ka põnev, et kuidagi äkki mina olin ka. Ja täpselt nii, see oli mulle suur rõõm leida see artikkel. Ma olin seda ju kunagi muidugi saksa okupatsiooni ajal, kui ta ilmus, ka lugenud. Aga ta ei olnud mul seos enam meeles ja siis ma leidsin ja kuna seal see üle jäämineku motiiv, eks ole, on ju mitmel kombel sees. Lähetusega üle Soome lahe Soome. Märtsikuus 1918. Niisugustes kaunis rasketes ja ohtlikudes jääoludes. Ja siis ma leidsin sealt selle, kuidas poisid 1941 üks või oli see 40. V40 üks, märtsis viiendal märtsil läksid. Jüri Vilms on üks huvitav niisugune tegelane üldse, kui vaadata Eesti poliitikas, et oli ju mõnes mõttes ikka radikaalne, aga siiski ka väga Isamaal. Ja ja see oligi tema. Tema niisugune omapära, et ta suutis endas ühendada, ühendada tähendab. Noh, küllaltki radikaalse ühiskondliku hoiaku Mitte väga parempoolse. Kas sa näed teda natukene nagu eeskuju, mitte just nii, et sa vaatad tema peal nii üles, aga no et kui nii vaadata, siis tal on ju nii-öelda väga surintegriteet poliitikuna, et nagu just kombinatsioon Kus nii, et mais olla arvatavasti tema kõige hardamaid austa jäidki, kui ma ütlen, et oli. No nähtavasti oli tore poiss. Raamatus nõgesed põnevad tükid, kus vahest siis nagu ei tea, kas on no et nii-öelda looringus saatused ja ilmselt nagu lähevad kokku nagu poolunenäos niuksed. Miks mitte. Ma olen kõigi oma oma uurimisobjektidega ja promandil tegelastega mõnikord segi valgunud ja pooliti identifitseerinud ja ma usun, et see, see on seal loomul. Kalooringul pidi niisugust asja esinema. See, mis on ka huvitav just eriti praegusel hetkel tunned sa kirjeldad ja Saksa okupatsioon. Et Eestil on öelnud, nagu me teame, Vene okupatsioon, Saksa okupatsioon, aga et just, et see, et Saksa okupatsioon ka oli rang, et see on nagu peaaegu ära kadunud, nii vaiksest praegu oligi meelde tuletada, et mis ka juhtus. Et just, kuidas ikka inimesi siis ka taga aeti. Ja see hirm oli siis ka, ja nojah, see on siiski kaunis kõigis loori, kes kirjeldab, kuidas ta just kirjeldab, kuidas saaks nad hea meelega kaevavad nii-öelda punast ja venelaste laipu välja, näitavad nende kurjategusid ise teevad oma kurje tegusid, et just see neelase propaganda, mida need kaks okupatsioonivõimu üksteise kulul tegid eestlaste vastu, et see on? Seda on väga vähe klaarilt näha. Noh, mul on hea meel küllaltki selgeks ilma sest ma olin ju ka iseennast pidanud ja tundub, et võinud pidada neid elavaks templiks selle kohta. Kui solidaarselt Vähemalt teatud küsimustesse suhtusid. Aprillis aprillis ja siis olid vangis. Püüab peaaegu aasta. Ei, ei, ma olin siiski vähem vähem vähem, see ei tulnud muidugi mitte sakslaste leebusest vaid sellest, et noh, sõjasündmused jõudsid nii kaugele, sakslased lahkusid Eestist lihtsalt. Ja. Sõpru kesistust sakslaste ajal minuga koos kinni, keda sakslased viisid ära Saksamaale. Mõned pääsesid, mõned vabastati varem, mõned pääsesid lihtsalt tänu õnnele saidele viimastel päevadel Saksa okupatsioon viimastel päevadel ära hüpata. Aga mõned viidi Saksamaale ja nad tegid seal igasugu koledusi läbi. Koonduslaagris. Minu sõpru ja seal mõned hukkusid. Ja teised jäid siis evakueerimise laagrit hakati evakueerima ja nad jäid Vene läände liikuvatele vägedele jalgu ja ja vabastati. Tulid Eestisse tagasi ja kolmandal päeval pärast tagasijõudmist. Ja tähendab vene okupatsiooni ei, ei karistanud teda selle eest, et ta oli saksa okupatsiooni vaenlane. Söön, see oli? See oli muidugi kena, aga neid karistati selle mitte selle eest, mida nad vihkasid vaid selle eest, mida nad armastasid. Et nõukogude võim ei varisenud kokku maid, püsis veel tihkelt ja ma pääsen tulema tegelikult ju ainult pärast Stalini surma. 46 kuni. Kuni selles hiigla organismis informatsiooni jõudis jõudis peast sabani. Läks veel aasta. Ja siis alles. Ja seda sellest tagasitulekust seal ta kirjeldanud romaanis väljakaevamised, näiteks seal võib näha niisugust pilti, mismoodi siis oli. Noh, umbes ja umbes ja. Seal on ju autobiograafilist ainet omajagu aga see on siiski mitte autobiograafiline romaan, selles mõttes on. See on ühe ühe põlvkonna kogemus, mis, mida seal see raamat ekspluateerib. Et kui nii kokku vaadata nüüd sinu raamatute peal, siis sa oled ju dokumenteerinud nii-öelda romaani vormis suur osa nii-öelda eestlaste ajalugu. No ja me palju iga täisikka paar põlvkonda on ikka lumi. Kuidas, kuidas vaatad Eesti ajaloo peal? Huviga. Ootan väga, et ta, kas nad on ju üsna hirmus. Te näete ka mingit ilu seal. Laiendatud varianti piirideta laiendatud varianti ja mu suhtumine sellesse Eesti ajalugu on just nimelt see on mu eneselugu. Kui mõtled just praegu Eesti praeguse ajaloo pealkiri et kõik, mis nüüd on juhtunud viimastel aastatel, see on kaunis uskumatu. Et nad ei sekku, mina sain sinuga esimest korda kokku, see oli ju. See oli 22 aasta eest. Ja, ja ma veel arvasin, et need, et 20 aastat hiljem siis istume siin ja sina istud Eesti Parlamendis ja mina liigun vabalt Eestis ja teen Surnalistika, et ja ma olen saanud oma isa saatust uurida, mida, millest ka räägiti. See lipp selle maha kirjutada ja seda maha kirjutada ja seda on isegi Eestis lugeda. Noh, kõik need asjad on kuidagimoodi väga uskumatud. Teinekord ikka tekib kiusatus mõnel ootamatul hetkel ikkagi ennast häbistada tühi või ei ole? Et kuidas sa vaatad siis praegu nii-öelda Eesti olukorda pealt, mis, mis on silmas praegu nii-öelda see valguse, mis sund need varjud Varjudest räägib sulle meie igapäevane odavavõitu ja, ja raskustega pikantset sensatsiooni otsiv ajakirjandus enam kui tarvis. Need raskused on muidugi olemas. Ei saa salata, et ühe ühiskonna osa jaoks on, on elu tõesti keeruline. Arvutage seal Rootsis korraks, mida tähendab kroonides meie meie. Ega tõesti kunsttrikk ja draama. Nii et raskused on olemas, poliitilist raskust. On olemas kogenematus. Eelarvamused. Niisugused silma pooliti silmapiiritagused või silmapiiril liikuvad ja meist üsna sõltumatud asjad, näiteks küsimus. Kuidas ja kuhu areneb Venemaa? Kes on siin meie paratamatu naaber. Olla üsna lootusrikkad eeldusel, et ja et meid lihtsalt ühel päeval ütleme, Venemaal võimu haaranud Moskva keskkomitee üks üks noomitus kiri hoiatas kohutavaid eesti natsionalistide selles, et nad mängivad oma rahva saatusega ja kui nad liiale lähevad, siis ei saa. Ei saa, keegi ei võta vastutust, et et neid tankidega üle sõideta. Siis ei takista meid õieti mitte miski peale isikliku saamatuse, laiskuse ja aegluse. Kujunemine kujunemast. Niisuguseks. Ja ma saan aru, et selles selles ideaalis mängib kaaseks nostalgiline heli ja ma ei võta seda tõsiselt, aga sellest hoolimata sellest teatud niisugusest ideaali reparodutseerumise. Ja siis seda mööda olen vabastavalt optimist. Selline võimalus olla õhus olemas. Et mis on sinu kõige suurem lootus praegu? Noh, et ma minu suurim lootus tähendab kuidagi filosoofilisel poliitilises niisuguses kontinentaal ses mõttes mul mul ei olegi niisugust suurt lootust, aga kitsamas personaalsemas mõttes on mu mu lootused et kui mul on nii ootamatult kingitud ja näha vot selliseid muutusi nagu Euroopas nad on toimunud ja Eestis või Baltikumis eriti no siis ma mulle ehk antakse veel näha ka. Niisugust. Vähemate küsimärkidega ja suurema kindlustatusega liikumist sellesama selle sama arengu suunas.